RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamise viis 5-25-2 14. aprill 2025 Eesistuja Villu Kõve, liikmed Saa

) § 190 järgi on määruskaebuse esitamise õigus kohtumenetluse pooltel ja menetlusvälisel isikul.

§ 17

lõike 2 kohaselt on Riigikohtus kohtumenetluse pooled menetlusaluse isiku või süüdlase advokaadist kaitsja ja kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja. 3. 5. märtsil 2025 esitas kaebaja Riigikohtule kaebuse, milles ta taotleb

§ 17lõike 2 põhiseaduspärasuse kontrollimist.

Kaebaja palub ka juhiseid, kuidas kaebeõigus saaks olla tagatud ilma advokaadita, ning kaebetähtaja ennistamist, sest menetlusnorm takistas kaebuse esitamist. KAEBAJA SEISUKOHT 4.

§ 17

lõige 2 riivab ebaproportsionaalselt kaebeõigust ja on seetõttu põhiseadusega vastuolus. Põhiseaduse (PS) § 15 kohaselt on igaühel õigus pöörduda kohtusse, kui tema õigusi on rikutud. Ühtlasi rikub vaidlustatud säte kaebaja hinnangul PS § 24 lõiget 5, kuivõrd igaühel on õigus kohtuasja läbivaatamisele ilma põhjendamatu viivituseta. 5-25-2

1. Menetlusnorm on ebaproportsionaalne, sest menetlusnõuded ei tohi takistada põhiõiguste kaitset. Kaebaja on korduvalt otsinud advokaati, kuid ükski advokaat ei olnud nõus teda esindama. Kui menetlusalune isik ei ole suutnud esindajat leida, peab tal olema õigus esitada kaebus Riigikohtule iseseisvalt. VMTS § 17 lõige 2 on vastuolus ka Euroopa Inimõiguse Kohtu (EIK) praktikaga, mille kohaselt riik peab võimaldama õiguskaitse ka siis, kui isik ei leia endale advokaati (EIK otsus nr 6289/73, Airey vs. Iirimaa). Riik ei tohi tekitada olukorda, kus kaebuse esitamine muutub võimatuks (EIK otsus nr 38366/97 jt, Miragall Escolano jt vs. Hispaania). Ka ei tohi riigi seatud ebaproportsionaalsed piirangud töötada isiku vastu (EIK otsus nr 28249/95, Kreuz vs. Poola).
2. Vaidlusaluse sätte tõlgendus takistas Riigikohtule kaebuse esitamist, mistõttu tuleb kaebetähtaeg ennistada alates hetkest, mil tekkis reaalne kaebuse esitamise võimalus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kaebaja taotleb

§ 17

lõike 2 tunnistamist põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see näeb ette, et menetlusalune isik saab Riigikohtusse pöörduda üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

§ 190

kohaselt on määruskaebuse esitamise õigus kohtumenetluse poolel, kelleks Riigikohtus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, mitte menetlusalune isik ise.

1. Individuaalkaebuse esitamine on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses lubatav üksnes juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kui kaebaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on individuaalkaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda muud õiguskaitsevahendit kasutas või mitte (alates RKÜKo 17.03.2003, 3-1-3-10-02, p 17; viimati RKPJKm 19.12.2024, 5-24-31/2, p 13).
2. Kui isik leiab, et tema õigusi rikub õigustloov üldakt, saab ta taotleda selle normi põhiseaduspärasuse kontrollimist kohtuasjas, mille lahendamisel tuleb normi kohaldada (PS § 15 lõike 1 teine lause). Kohtusse pöördumise piirangu põhiseaduspärasust saab isik vaidlustada selles kohtumenetluses, milles vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. Kaebuse menetlusse võtmise üle otsustaval kohtukoosseisul on absoluutne kohustus kontrollida kõigi kohaldatavate normide põhiseaduspärasust ka omal algatusel (PS §-d 15 ja 152; RKPJKm 13.12.2023, 5-23-36/4, p-d 18 ja 19 ning seal osutatud kohtupraktika; viidatud 5-24-31/2, p-d 13 ja 15).
3. Praegusel juhul oli kaebajal menetluslik võimalus taotleda

§ 17

lõike 2 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist määruskaebuses ringkonnakohtu

1. veebruari
2. a määruse peale (vt ka RKKKm 21.03.2025, 4-24-1786/19). Seda võimalust kaebaja ei kasutanud. Sõltumata sellest oli Riigikohtu kriminaalkolleegium kaebaja määruskaebust läbi vaatamata jättes õigustatud ja kohustatud ka omal algatusel hindama, kas sellise otsustuse aluseks olevad normid, sh

§ 17lõige 2 on põhiseaduspärased.

Neil põhjustel leiab kolleegium, et kaebajale oli

§ 17

lõike 2 põhiseaduspärasuse vaidlustamiseks tagatud õiglane ja tõhus kohtumenetlus väärteoasja määruskaebemenetluses (vt ka RKPJKm 15.03.2013, 3-4-1-4-13, p-d 26–27). Järelikult on individuaalkaebus lubamatu.

1. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi pädevuses ei ole ennistada kaebetähtaega väärteomenetluses (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 2).
2. Eeltoodust lähtudes jätab kolleegium kaebuse läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 2