Obsah (5)

§ 34§ 210§ 211§ 37§ 35

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg 7. jaanuar 2025 Tsiviilasja number 2-22-3928 Tsiviilasja hind Hagi hind 3500 eurot; vastuhagi hind 3500 eu

§ 34lg 2 kohaselt kostja lahusvaralist panust).

Kinnisasi xxx (turuväärtus 204 000 eurot) tuleb jätta kostja omandisse kohustusega maksta hagejale omandi kaotuse hüvitis 102 000 eurot. Kinnisasi xxx (turuväärtus 6400 eurot) tuleb jätta hageja ainuomandisse kohustusega maksta kostjale hüvitis 3200 eurot. Laenukohustus A Mi ees tuleb jätta kostja ainuomandisse ning mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis 35 707,40 eurot. Xxx OÜ osa tuleb jätta kostja ainuomandisse, hüvitis hagejale on (2556/4) 639 eurot. Kohtuotsuse põhjendused ja selgitused

1. Kostja on 02.12.2024 seisukohas oma nõuet muutnud, lisades tahteavalduse andmise eelduseks tingimuse, et see abikaasa, kelle ainuomandisse kinnisasi jääb, maksab teisele abikaasale omandi kaotuse hüvitise. Kohtu hinnangul on tegemist hagi muutmisega, milleks on TsMS § 376 lg 1 kohaselt pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist vajalik kohtu või kostja nõusolek. Arvestades, et hagi muutmine toimus pärast eelmenetluse tähtaega ning lõplike seisukohtade esitamise tähtajal, ei nõustu kohus hagi muutmisega, kuna hagi muutmiseks puudub mõjuv põhjus. Kostja oleks saanud vastuhagi muuta varasemalt ning siis oleks hageja saanud esitada oma seisukoha muudetud hagile eelmenetluse ajal. Seetõttu ei lähtu kohus asja läbivaatamisel kostja poolt 02.12.20224 muudetud nõudest.
2. Kohus, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis, leiab, et nii hagi kui ka vastuhagi tuleb rahuldada osaliselt. 3 2-22-3928
3. Abielust tulenevatele suhetele kohaldus enne 01.07.2010

1995 ja pärast seda

(

§ 210lg 1).

Enne 01.07.2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (

1995 § 14 jj), alates 01.07.2010 kohaldus poolte varasuhtele

§-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (

§ 211lg 1).

Vaidlus puudub selles, et abikaasade vahel kehtis varaühisuse varasuhe. 6.

§ 37

lg 1 esimeses lauses on sätestatud, et varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel. Sama sätte lg 11 kohaselt määratakse kindlaks ühisvara koosseis varasuhte lõppemise seisuga.

§ 35p 3 näeb ette, et varaühisuse varasuhe lõpeb, kui abielu lahutatakse.

Kuna hagi ühisvara jagamiseks nõue on esitatud peale 01.07.2010, siis tuleb vara jagada kehtiva

§ 37

lg 3 järgi, mille kohaselt ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. 7. Poolte abielu on sõlmitud xxx ning lahutatud xx. a otsusega (I kd, tl 5 pöördel - 6). Kohtu Infosüsteemi andmete kohaselt jõustus lahutus xxx. Vaidlusalused kinnisasjad ja osalus äriühingus on registriandmete kohaselt omandatud abielu ajal. Ühisvara koosseis määratakse kindlaks varaühisuse varasuhte lõppemise seisuga, mis lõppes

§ 37

lg 1 1 ja

§ 35p 3 alusel abielu lahutamisega 17.06.2021.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et varaesemed, mille jagamist on taotletud (välja arvatud laenukohustus) kuuluvad poolte ühisvara hulka.

1. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et xxx korter ning xxx kinnisasi peaksid jääma hageja ainuomandisse ning xxx korterihoonestusõigus ning Xxx OÜ 50% osalus kostja ainuomandisse. Mõlemal poolel on õigus nõuda ühisvara jagamist ning ühisvara jagamise taotletud viisid vastavad AÕS § 77 lg-s 2 toodud jagamise viisile. Seega on põhjendatud rahuldada nii hagi kui ka vastuhagi nõuded nende varaesemete edasise õigusliku kuuluvuse osas, mõistes omandi kaotanud abikaasale välja kohase hüvitise.
2. Poolte vahel puudub vaidlus kinnisasjade väärtuse osas. Kohus saab vara jagamisel lähtuda sellest, et xxx korteri turuväärtus on 131 000 eurot (tõend Ikd, tl 117-130), xxx korterihoonestusõiguse turuväärtus on 204 000 eurot (tõend Ikd, tl 131-145) ning xxx kinnisasja turuväärtus 6400 eurot (tõend Ikd, tl 101-107). Poolte vahel on vaidlus selles, milline on Xxx OÜ 50% osaluse turuväärtus ning kas poolte ühisvara hulka kuulub ka laenukohustus A Mi ees. Samuti on poolte vahel vaidlus selles, kas xxx korter on soetatud osaliselt lahusvara arvel. Eeltoodust tulenevalt on pooltel vaidlus ka selles, milline peab olema väljamõistetav omandi kaotuse hüvitis.
3. xxx korterihoonestusõiguse ja xxx jagamise osas pooltel vaidlust ei ole. Kohus jätab xxx kinnisasja turuväärtusega 204 000 eurot kostja ainuomandisse ning xxx kinnisasja hageja ainuomandisse. Lähtudes poolte võrdsuse põhimõttest tuleb kostjal hüvitada hagejale omandi kaotus 102 000 eurot ning hagejal kostjale 3200 eurot.
4. Hageja on taotlenud Xxx OÜ 50% osaluse kostja ainuomandisse jätmisel hagejale hüvitise 5091,25 euro väljamõistmist. Hageja väite kohaselt on Xxx OÜ turuväärtus 17 809 eurot. Kostja on 03.11.
5. a seisukohas kinnitanud, et on nõus hageja väitega, et Xxx OÜ omakapital on 17 389 eurot ning abikaasade osa väärtus seega pool sellest. 02.12.2024 4 2-22-3928 seisukohas on kostja on leidnud, et Xxx OÜ turuväärtust ei ole ikkagi kindlaks tehtud ja osa kostja ainuomandisse jätmisel on õiglaseks hüvitiseks hagejale 639 eurot, lähtudes Xxx OÜ nimiväärtusest 2556 eurot. 11.1 Vara jagamisel tuleb lähtuda võimalikult jagamise aja lähedasest turuväärtusest. Xxx OÜ
6. a majandusaasta aruande (I kd, tl 108-109) põhinäitajatest nähtub, et ettevõtte omakapital on 17 389 eurot. Ettevõtte turuväärtus võib olla suurem, kuid tõendatuks saab lugeda turuväärtuse üksnes omakapitali 17 389 euro ulatuses. Nimelt on omakapital kohustus omaniku ees ehk omaniku raha. Hageja ei ole esitanud tõendit, millest nähtuks ettevõtte suurem turuväärtus. Samuti ei ole kostja tõendand, et turuväärtus on väiksem. Xxx OÜ 50% suuruse osa jagamisel saab turuväärtuseks lugeda seega omakapitali suuruse 17 389 eurot, pooltele ühiselt kuuluva 50% osa suuruseks seega (17 389/2) 8694,50 eurot. 11.2 Eeltoodust tulenevalt tuleb vara jagada selliselt, et pooltele kuuluv Xxx OÜ 50% osalus jääb kostja ainuomandisse ning kostja maksab hagejale omandi kaotuse hüvitise (8694,50/2) 4347,25 eurot. 11.3 Hageja nõue osakapitali eest hagejale 639 euro väljamõistmiseks ei ole põhjendatud. Äriühingu osakapital kuulub äriühingule ning seda vara ei saa abikaasad omavahel ära jagada ega kellegi omandisse jätta.
7. xxx kinnisasja jagamise puhul ei ole pooltel vaidlust selles, kelle ainuomandisse kinnisasi vara jagamisel läheb. Kohus jätab korteriomandi turuväärtusega 131 000 eurot hageja ainuomandisse. 12.1 Pooltel on vaidlus hüvitamiskohustuse suuruse osas. Kostja on tuginenud sellele, et xxx kinnisasi on soetatud osaliselt, s.o 27,64% ulatuses kostja lahusvara arvel ning 72,36% ulatuses poolte ühisvara arvel. Kostja on leidnud, et eelnevast tulenevalt tuleks kinnisasja hageja omandisse jätmisel mõista kostja kasuks välja hüvitis 83 604,20 eurot. 12.2 Kostja väite kohaselt soetati xxx kinnisasi 19 556 euro eest (306 000 krooni) ning korteri sissemakse on tehtud 5405 euro ulatuses kostja lahusvara, s.o emalt kinkena saadud USA dollarite arvel. Nimelt kinkis 09.08.2000 O L kostjale 4500 USA dollarit (5015,05 eurot) ja 10.08.2000 380 USA dollarit (390,06 eurot). Raha oli O Ll seetõttu, et ta võõrandas endale kuulunud kinnisasja xxx, soetas endale odavama korteri ning tal jäi raha üle ka kostjale kinkimiseks. 12.3 Kinnistusraamatust nähtuvalt on xxx korteri omanikuna 31.10.2006 asjaõiguslepingu alusel sisse kantud D L (Ikd, tl 7). Hageja ei ole esitanud vastuväiteid kostja väitele, et xxx kinnisasi soetati A Silt ning et ettemaks maksti USA dollarites, s.o kokku 09.-10.08.2022 4880 USA dollarit (I kd, tl 62). xxx AS tõendi kohaselt (Ikd, tl 149) oli xxx AS ja kostja vahel sõlmitud xxx liisingleping nr xxx korteri xxx soetamiseks ostuhinnaga 220 000 krooni, liisingu poolt finantseeritud summa 150 000 krooni. Arvestades USA dollari kurssi 03.08.2000 seisuga 0,9028 eurot (Ikd, tl 157), oli 4880 dollari väärtus 4405,66 eurot, s.o 68 933,66 krooni, s.o ligikaudselt sama summa, mis ostuhinnast liisingu poolt finantseerimata jäi. Seega saab lugeda tuvastatuks, et kinnisasja ostuhind augustis
8. a oli 220 000 krooni. Kuivõrd ülekanded A Sile on liisingulepinguga lähedasel kuupäeval, saab lugeda tõendatuks, et korter on soetatud osaliselt kostja poolt üle kantud USA dollaritega. 12.4 Küll aga ei saa tõendite pinnalt lugeda tõendatuks, et need USA dollarid olid kostjal emalt kinkena saadud. Kostja selgituse kohaselt sai ta emalt USA dollarid sularahas. Väidet emalt kinkena saadud USA dollarite kohta tõendab üksnes O L käsikirjaline kinnitus (tl 63, 5 2-22-3928 tõlge tl 64), mille kohaselt olevat O L kinkinud kostjale xxx sünnipäevaks 4500 USD, mille kostja ema olevat koos kostjaga pannud pangakontole ja kandnud esimese ettemaksuna üle müüjale xxx korteri ostmiseks. Sama tõendi kohaselt lisas O L pojale kingitusena 10.08.2000 veel 380 USA dollarit, mis on samuti kantud ettemaksuna korteri eest. 12.5 Kohtu hinnangul ei saa kostja ning tema ema vahelist käsikirjalist kinkelepingut lugeda usaldusväärseks tõendiks. Kostja ema oli eelduslikult kostjale lähedane isik, kelle puhul saab eeldada, et tema ütlused ei ole erapooletud, kuivõrd ta on huvitatud asja lahendamisest kostja kasuks (ning välistatud ei ole ka samal eesmärgil kunstlik tõendite loomine). 12.6 Samuti ei ole usaldusväärsed kostja selgitused selle kohta, kust tema emal sellised rahalised vahendid tekkisid. Kostja väite kohaselt (31.10.2022 seisukoht, p 2.3.1) võõrandas kostja ema kinnisasja asukohaga xxx ning soetas endale odavama korteri; pärast korteri soetamist jäi emale piisavalt raha üle, et kinkida kostjale USA dollarid. Kostja ei ole toonud välja, et O L oleks soetanud mõne muu korteri peale xxx korteri. Selle korteri soetas ta 28.11.1997 müügilepinguga (Ikd, tl 181-181 pöördel). Madala tn korteri müük toimus kostja kinnitusel 26.11.1997 (samas tõend selle kohta puudub). Kostja ei ole esitanud väidet xxx korteri konkreetse müügihinna kohta ja ka sellekohane tõend puudub. Ainuüksi korteri pindala põhjal ei saa eeldada, et ühe korteri turuväärtus on oluliselt suurem, kui teise korteri oma. Seega on tõendamata kostja väited selle kohta, et O Ll jäid märkimisväärsed rahalised vahendid üle ühe korteri võõrandamisest ja teise ostmisest. Kui taoline olukord ka esines, siis pidid need vahendid üle jääma juba aastal 1997 (mil osteti xxx tn korter) ning on väheusutav, et üle jäänud raha säilis aastani
9. Elulist usutavust vähendab veelgi väide, et 39,60m2 üldpinnaga korteri müügist ja 21,6 m2 üldpinnaga korteri ostmisest jäid üle sellised rahalised vahendid, mille arvelt tasuda ca kolmandik 52,8m 2 korteri ostuhinnast (220 000EEK). Kohus leiab, et tõendid kogumina ei anna võimalust jõuda järeldusele, et emalt USA dollarite kingiks saamine on tõendatud. 12.7 Kostja on leidnud, et hageja ei ole esitanud ühtegi väidet selle kohta, miks oli xxx tn korteri ettemaks tehtud dollarites ning kostja hinnangul peaks see tõendama, et raha tuli kostja ema käest. Kohus kostja loogikaga ei nõustu ning leiab, et mitte hageja ei pidanud selgitama, miks oli kasutatud dollareid, vaid kostja pidi tõendama, et see raha on saadud emalt. Kuna kostja ei ole seda piisavalt tõendanud, ei lähtu kohus asja lahendamisel sellest, et xxx tn korter on soetatud osaliselt kostja lahusvara arvelt. Seega kuulub xxx tn korteri hageja ainuomandisse jätmisel hageja poolt kostjale tasumisele hüvitis (xxx) 65 500 eurot.
10. Hageja on viidanud sellele, et hageja ema on aidanud poolte perekonda rahaliselt ning et Ristiku tn korter on soetatud osaliselt hageja lahusvaraliste vahendite arvel. Hageja ei ole samas leidnud, et sellest tulenevalt peaks kõrvale kalduma poolte võrdsusest või et need summad tuleks

§ 34lg 2 alusel vara jagamisel hüvitada.

Seetõttu jätab kohus hageja viited lahusvara kasutamisele tähelepanuta ning lähtub sellest, et poolte osad ühisvara jagamisel on võrdsed.

1. Hageja on viidanud sellele, et xxx korter jäi kostja kasutusse, samal ajal on hageja olnud sunnitud endale üürima korteri ja kandma sellega seonduvad kulud; samuti on hageja viidanud kostja poolt Veerise tn korteri välja üürimisele ja sellest tulu saamisele. Hageja väitest ei nähtu, kuidas see peaks hüvitamiskohustust muutma. Hageja ei ole välja toonud, et tal oleks nende kuludega seonduvalt mõni nõue ning ka kohtule ei nähtu, millisel moel võiks see asjaolu vaidluse lahendamisel asjasse puutuda. Seega jätab kohus need väited tähelepanuta. 6 2-22-3928
2. Vastuhagi kohaselt kuulub poolte ühisvara hulka peale hagis toodud varaesemete veel ühine laenukohustus A Mi ees kogusummas 70 851,67 eurot. Kostja ja A Mi vahel sõlmiti 31.10.2006 laenuleping 200 000 krooni laenamiseks intressiga 12% aastas (Ikd, tl 52, tõlge tl 53). 04.12.2022 seisuga moodustab 31.10.2006 sõlmitud laenulepingust tulenev põhivõlgnevus 12 782,33 eurot ja laenuintress 27 744,61 eurot. 08.06.2008 sõlmis kostja A Miga teise laenulepingu, laenusummaga 200 000 krooni ja intressiga 12% aastas (Ikd, tl 55, tõlge tl 148). 04.12.2022 seisuga moodustab 08.06.2008 sõlmitud laenulepingust tulenev põhivõlgnevus 12 782,33 eurot ja laenuintress 25 283,87 eurot. Laenulepingud olid sõlmitud tähtajatult. Kostja väite kohaselt nõudis A M 23.05.2022 kohustuse täitmist, määrates laenu tagastamise tähtajaks 31.07.2022 (Ikd, tl 58, tõlge tl 59). Kostja ei ole väitnud, et laenulepingu alusel oleks tehtud misiganes tagasimakseid. Hageja väitel ei ole laenu saamine tõendatud. Hageja ei olnud väidetud laenu saamisest teadlik. Hageja on palunud jätta vastuhagi laenulepingute kui ühisvara jagamise nõudes rahuldamata.
3. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et poolte ühisvara hulka kuulub ka laenukohustus. Kostja ei ole isegi väitnud, et oleks hagejat laenu võtmisest teavitanud (tõendamisest rääkimata). Eluliselt usutav ei ole, et üks abikaasa ei teavita teist abikaasat sedavõrd suure ühise kohustuse võtmisest. Laenulepinguid ja laenu ülesütlemise avaldust ei saa kohus pidada usaldusväärseteks tõenditeks. 16.1 Kohus nõustub hagejaga selles, et esitatud kirjalikud laenulepingud jätavad mulje, et need on vormistatud mitte aastatel 2006 ja 2008, vaid pärastpoole teadmata ajal. Taolisi kahtlusi tekitab esmalt laenulepingu lihtkirjalik vorm, nimelt on suures summas (kummalgi korral 200 000EEK) laenu võtmise puhul vormistatud laenuleping käsikirjaliselt, mõlemal juhul sarnasele rebitud servaga paberile (Ikd, tl 52-55). 16.2 Seda võimalust, et tegemist on ilmselt selle menetluse tarbeks loodud tõenditega, toetab asjaolu, et väidetava laenulepingu pooled on olnud aastaid ühiste ärihuvidega äripartnerid. Nimelt nähtub Xxx OÜ registriväljavõttest, et kostja on olnud (ja on seni) koos A Miga üheaegselt juhatuse liikmed alates 01.08.2007 ning alates 13.02.2012 ka ühiselt sama äriühingu osanikud. Ka on hageja välja toonud, et poolte xxx asuva korteri omanikuks on lisaks pooltele ka A M ning et too korter soetati eesmärgiga teenida üüritulu. 16.3 Täiesti ilma elulise usutavuseta on see, et
4. a ja
5. a saadud laenu ei küsitud tagasi kuni aastani
6. Samuti ei ole eluliselt usutav, et eksisteeriva laenulepingu korral ei ole kõigi nende aastate kestel kordagi tasutud laenuintressi. Laenulepingus ei ole intressimaksete maksmise tähtaega märgitud, samas tuleneb võlaõigusseaduse § 397 lg-st 3, et intress arvestatakse ja tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul. Seega kui kostja ja A Mi vahel olnuks ka tegelikult laenuleping sõlmitud, siis oleks kostja teinud iga aasta intressimakseid. 16.4 Väidetavate laenulepingute intress oli 12% aastas. xxx sai kostja laenu intressiga Euribor+0,60% aastas, mis
7. a seisuga tähendas intressimäära 5,54% aastas. Ei ole mingilgi määral usutav, et kostja jättis 16 aasta vältel tagastamata kaks korda suurema intressimääraga laenu ning laskis kasvada intressil sedavõrd suureks olukorras, kus tal oli võimalik võtta laenu palju väiksema intressimääraga. Mingisugune eluline usutavus võiks olla olukorras, kus suurema intressiga laenu võetakse hädaolukorras ja lühikeseks ajaks, kuid praegu puuduvad viited taolise olukorra esinemisele. Vaatamata sellele, et pooltel eelduslikult majanduslikke probleeme ei esinenud, soetatud on kinnisvara nii Eestis kui ka hageja väidete kohaselt Bulgaarias ning pooled on saanud eelduslikult tulu ka ettevõtlusest, on kostja jätnud 7 2-22-3928 laenu tagastamata ning lasknud intresside summa kasvada enam kui kahekordseks, võrreldes põhivõlgnevusega.
8. Kostja 31.10.2022 seisukohas antud selgituse kohaselt toimus
9. a laenu andmine selliselt, et A Mi abikaasa O P võttis 24.10.2006 pangast laenu, ülekanne „xxx Põhiosa xxx“, summas 19 186 eurot (300 000 krooni), millest O P kandis 26.10.2006 A Mi kontole 296 400 krooni (Ikd, tl 146). A M andis seejärel O Plt saadud ja varem kogutud rahast A Mile laenu sularahas, 27.10.
10. a 50 000 krooni ja 31.10.
11. a 148 900 krooni; saadud rahasumma kandis kostja oma kontole. 17.1 Kohus märgib, et A Mi kontolt (Ikd, tl 147-147 pöördel) ei nähtu perioodil 27.31.10.2006 sularahas kokku 148 900 krooni väljavõtmine, nähtub vaid 100 000 krooni väljavõtmine. Kostja arvelduskontole on 27.10.2006 kantud sularahas kokku 50 000 krooni ja 31.10.2006 148 900 krooni. Kostja on teinud 01.11.2006 enda kontolt ülekande summas 194 271 krooni xxx AS-ile selgitusega „xxx ettemaks 15%“ (Ikd, tl 60-60 pöördel). Kohus märgib, et isegi kui lugeda tõendatuks, et kostja on saanud A Milt laenu xxx korteri sissemakse tegemiseks (mida kohus siiski tõendatuks ei loe), ei saanud
12. a laenulepingu alusel üle antud summa ületada 100 000 krooni. 17.2 Kohus märgib, et väidetavat laenu ei antud mitte vabadest vahenditest, vaid O P olevat selle summa ise pangast laenuks saanud (kostja väidete õigsust eeldades). Võimalik ei ole, et pank annab laenu määramata tähtajaks ja ilma igakuiste tagasimakseteta. Seega saab eeldada, et O P pidi ise laenu graafiku alusel pangale tagastama ja seda olukorras, kus kostja tagasimaksed ning intressimaksed puudusid. Taoline olukord välistab igasuguse elulise usutavuse. Samuti ei ole eluliselt usutav, et keegi võtab pangast laenu selleks, et anda laenusumma enda abikaasale, et too saaks anda omakorda laenu (sealjuures ilma tagatiseta) kolmanda isiku omandisse kinnisvara ostmiseks.
13. Teise laenulepingu puhul on kostja selgitanud, et A M kandis kostjale 08.06.
14. a 134 000 krooni ja 09.06.
15. a 33 000 krooni (mõlemad kanded Ikd, tl 61-61 pöördel); ülejäänud 34 000 krooni andis A M kostjale sularahas ning saadud summad kandis kostja xxx AS kontole summas 200 866 krooni (Ikd, tl 61). Kostja selgituse kohaselt on ülekannete selgitus „laenu tagastamine“ ekslik, tegemist oli veaga ning kannete tegelik sisu oli kostjale laenu andmine. 18.1 Kohus leiab, et 08.06.2008 lepingu alusel laenu saamine ei ole tõendatud. Kostja esitatud tõendis (Ikd, tl 61) toodud makse selgitusest nähtub hoopis, et A M on teinud kostjale makse laenu tagastamiseks. Kohus leiab, et tegemist ei saanud olla trükiveaga ega n-ö pisieksimusega, sest laenu andmine ja laenu tagastamine on põhimõtteliselt erinevad asjad. On äärmiselt ebatõenäoline, et suures summas laenu andev isik teeks sellise vea, et nimetaks laenu andmist hoopis laenu tagastamiseks. Ka sellest, et kostja on kasutanud A Milt saadud raha ettemakse tegemist, ei saa tuleneda, et tegemist oli just raha laenuks saamise ja mitte antud laenu tagasisaamisega. 18.2 Kohus märgib, et kui A Mi ülekandeid summas 134 000 krooni ja 33 000 krooni, mis nähtuvad kostja arvelduskonto väljavõttelt, saaks lugeda tõendatuks laenu andmisena (millega kohus ei nõustu), siis ei saaks ikkagi lugeda tõendatuks A Milt laenu saamist (200 000-167 000) 33 000 krooni ulatuses.
16. Kostja on väitnud 02.12.2024 seisukohas, et esitas tõendid selle kohta, et „endised abikaasad sõlmisid 31.10.2006 ja 08.06.2008 laenulepingu A Miga“. Antud väide on ekslik, kuna laenulepingutel puuduvad igasugused viited selle kohta, et laenulepingu oleks sõlminud 8 2-22-3928 või selle sõlmimisest teadlik olnud hageja või et kostjal oleks olnud volitusest või seadusest tulenev õigus hageja esindamiseks sellise lepingu sõlmimisel. Sellest, et pooltel oli varaühisus, ei saa veel tuletada lepingu sõlmimist hageja poolt.
17. Laenu saamise elulist usutavust vähendab veelgi asjaolu, et kostja kui kutse- ja majandustegevuses tegutsev ja seega ilmselt piisavate lepingualaste kogemustega isik (äriühingu juhatuse liige) ei esitanud võlausaldaja nõudele aegumise vastuväidet. Nimelt oleks pooled saanud esitada laenuandja intressinõudele kui korduva kohustuse täitmise nõudele aegumise vastuväite (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 154). Pooled oleks seeläbi vabanenud intressi tasumise kohustusest valdavas ulatuses.
18. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et laenukohustuse olemasolu poolte ühisvara hulgas ei ole tõendatud ning kohus jätab vastuhagi selle kohustuse jagamise nõudes rahuldamata.
19. Hagi ja vastuhagi rahuldamisel jääb hageja omandisse korter väärtusega 131 000 eurot, kinnisasi väärtusega 6400 eurot ning kostja omandisse kinnisasi väärtusega 204 000 eurot ja äriühingu 50% osalus väärtusega 8694,
20. Lähtudes abikaasade osade võrdsuse põhimõttest tuleb hagejal hüvitada kostjale omandi kaotus (137 400/2) 68 700 eurot ning kostjal hagejale (212 694,5/2) 106 347,25 eurot. Kohus tasaarvestab poolte vastastikused nõuded (TsMS § 445 lg 1). Tasaarvestuse tulemusena mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja hüvitise enamsaadud ühisvara eest kokku 37 647,25 eurot.
21. Pooled on palunud asendada poolte tahteavaldused kinnistusraamatu kande muutmiseks ja kinnistusraamatusse vastavalt hageja ja kostja ainuomanikuna sissekandmiseks. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg-s 1 on sätestatud, et kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg 8 kohaselt võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 näeb ette, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kuivõrd hagi ja vastuhagi rahuldamisel jätab kohus kinnisasjad registriosa numbriga xxx ja xxx hageja ainuomandisse ja kinnisasja nr xxx kostja ainuomandisse, rahuldab kohus poolte nõuded ning kohustab pooli TsÜS 68 lg 5 alusel andma tahteavalduse kinnisasja omanikukande muutmiseks ning uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnisasjade ainuomanikuna sisse vastavalt kas hageja või kostja.
22. Kumbki pool on taotlenud jätta menetluskulud vastaspoole kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises perekonnaasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib kohus jagada kulud erinevalt TsMS § 164 lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi. Kohtu hinnangul puudub põhjus kalduda kõrvale TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud jaotusest. Kohus jätab poolte menetluskulud poolte endi kanda nende rahalist suurust kindlaks määramata. Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. 9 2-22-3928 /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp Kohtunik Osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2025 lahendiga. 10