KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtunik Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 11. märts 2025 Tsiviilasja number 2-18-8775 Tsiviilasi Marina Solo

) redaktsiooni, mis kehtis

1. aasta
2. juunini.

§ 175

lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Kohustustest vabastamine ei ole ette nähtud automaatselt kõigile isikutele, vaid üksnes nendele, kes on andnud endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (RKTKm 3-2-1-49-16, p 15; 3-2-1-19-16, p 14). Kohtul on

§ 175

lg 11 alusel kaalutlusõigus, et otsustada, kas võlgnik kohustustest vabastada või mitte. Kohus hindab, kas võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud. Lisaks sellele on kohtul selle sätte järgi võimalus kaalutlusõiguse teostamiseks kontrollida, kas esinevad

§ 175

lõigetes 2 ja 4 sätestatud võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise absoluutsed alused (RKTKm 3-2-1-19-16, p 12).

§ 175

lg 2 p 1 sätestas ühe kohustustest vabastamise keeldumise alusena süüdi mõistmise pankrotikuriteos. Võlgnik ei ole süüdi mõistetud pankrotikuriteos.

§ 175

lg 2 p 2 kohaselt keeldus kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

§ 173

lg 1 kohaselt oli võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega, ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik on menetluse kestel töötanud müüjana. Maakohus leidis, et võlgnik ei ole rikkunud töötamise või töö otsimise kohustust.

§ 173

lõike 2 kohaselt pidi võlgnik viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgnik oli kohustatud esitama kohtule esimese aruande

1. veebruaril
2. Võlgnik esitas
3. detsembril 2019 kohtule üksnes konto väljavõtte. Kohus saatis võlgnikule nõude, milles kohustas võlgnikku esitama kohtule andmed selle kohta, millega võlgnik tegeleb, millised on tema sissetulekud ning millises osas saab ta oma sissetulekuid kasutada, samuti kui suures ulatuses on ta võlausaldajate ees oma kohustusi täitnud. Seejärel esitas võlgnik
4. märtsil 2020 kohtule venekeelse aruande ning
5. märtsil 2020 täpsustatud aruande. 3 Võlgnikku kohustati esitama kohtule aruanne
6. mail
7. Aruanne esitati
8. juunil
9. Järgmist, s.o
10. a aruannet võlgnik ei esitanud ning järgmine aruanne esitati alles
11. veebruaril
12. Seega on võlgnik esitanud kohtule aruandeid alles pärast kohtu poolt saadetud meeldetuletusi ning üks aruanne on esitamata. Ühel korral esitas võlgnik kohtule teatise oma elukoha muudatuse kohta. Maakohus leidis, et võlgnik on rikkunud

§ 173

lõikes 2 toodud kohustust anda kohtule informatsiooni tulude ja vara kohta ning oma tegevuse ning selle otsimise kohta, sh esitada ka aruandeid menetluse jooksul. Aruannete asemel esitati esialgselt ainult kontoväljavõte ja ka edaspidi pidi kohus võlgnikule pidevalt meelde tuletame tema kohustusi.

§ 173lõiked 3-6 sätestasid loovutuskohustuse.

Võlgniku sissetulekuks on olnud töötasu, töövõimetustoetus ja töötuskindlustushüvitis. Võlgnik ei ole täitnud loovutuskohustust.

nägi kohustustest vabastamisest keeldumise alusena ette võlgniku süülise kohustuste rikkumise. Riigikohus selgitas 17. aprillil 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13 tehtud määruse p-s 11, et kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske. Lõpptulemusena peaks see võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (

§ 173lg 1).

Maakohus leidis, et võlgnik on olnud vähemalt hooletu, rikkunud

§ 173

lg-tes 2–5 sätestatud kohustusi ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve saada oma nõue võimalikult suures ulatuses rahuldatud. Võlausaldaja IPF Digital AS leidis, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine ei ole põhjendatud, kuna võlgnik ei ole täitnud ega proovinud kohustusi täita. Võlausaldaja Bondora AS toob välja, et laekumised perioodil

1. september 2019 kuni
2. november 2024 puuduvad. Bondora AS on nõus võlgadest vabastamise menetluse lõpetamisega. Võlgnik selgitas kohtuistungil, et tal ei ole võimalik võlausaldajatele midagi tasuda. Kohus pakkus kohtuistungil kohustustest vabastamise menetluse pikendamist, et võlgnik saaks selle perioodi kestel hea tahte märgina kas või mingisuguseid tagasimakseid võlausaldajatele teha, kuid võlgnik ei pidanud tagasimaksete tegemist võimalikuks. Võlgnik ei suutnud anda selget vastust ka kohtuniku küsimusele seoses MARTACHOCO UÜ-ga, mille osanik ta on. Võlgniku kohustustest vabastamata jätmisega ei rikuta võlausaldajate õigusi.

§ 175

lg 8 sätestas, et kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Maakohus keeldus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast ja lõpetas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. MÄÄRUSKAEBUS 9. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles ta palub maakohtu määruse osaliselt tühistada ja teha uus määrus, millega vabastada võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme ning kohaldas valesti materiaalõigust. Maakohus eksis tõendite hindamisel ning jättis võlgnikule selgitamata, et kui ta ei täida mitte ühtegi 4 kohustust ega maksa midagi võlausaldajatele tagasi, siis kohus ei vabasta võlgnikku kohustustest. Võlgnik ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on ta olnud vähemalt hooletu ning rikkus

§ 173

lg-tes 2–5 sätestatud kohustusi kahjustades sellega võlausaldajate huve saada oma nõue võimalikult suures ulatuses rahuldatud. Võlgnik on 61-aastane, ta põeb onkoloogilist haigust ja tema tervislik seisund ei võimaldanud tal töötada täistööajaga. Töö eest saadud tasu ei olnud küllaldane, et sellest oleks võlgniku enda minimaalsete vajaduste rahuldamisel võlausaldajatele tasumiseks üle jäänud.

1. novembri
2. a istung toimus videoistungina ja kuna võlgnik ei valda riigikeelt, oli menetlusse kohtu poolt kaasatud tõlk. Võlgnik oli segaduses, ei saanud aru, mida temalt tahetakse, ega andnud endale aru, millised on tagajärjed, ta kordas üht, et ta maksis mingeid summasid, et teda aitas usaldusisik Anna. Antud seisund oli seotud haiguse raviga. Samuti ei suutnud võlgnik anda selget vastust kohtuniku küsimusele seoses MARTACHOCO UÜ-ga, mille osanik ta on. Võlgnik ei ole kuidagi varjanud oma tulusid, vaid on esitanud usaldusisikule kõik oma tulusid kinnitavad dokumendid. Võlgnik ei nõustu, et võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve. Võlgnik ei pea tõendama, et ta on süüdi võlausaldajatele kahju tekitamises, kohus ei ole kuidagi tõendanud seda väidet ka ise. VÕLAUSALDAJATE SEISUKOHAD
3. Võlausaldaja IPF Digital AS vaidleb määruskaebusele vastu. Maakohtu määruse tühistamiseks puudub alus. Määruskaebuse põhjendused ei ole asjakohased ja puudutavad rikkumist, mida maakohus ei ole võlgnikule ette heitnud. Maakohus on jätnud võlgnikku kohustustest vabastamata

§ 173

lg-tes 2–5 sätestatud kohustuste rikkumise tõttu (aruandluskohustus ja sissetuleku loovutamiskohustus), mitte aga

§ 173

lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumise tõttu (kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega). Seega on määruskaebus alusetu ning maakohus on põhjendatult keeldunud võlgnikku kohustustest vabastamast.

1. Võlausaldaja Bondora AS ei esitanud määruskaebuse kohta seisukohta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada osas, milles maakohus keeldus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega vabastab võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Võlgniku määruskaebus rahuldatakse.
3. Võlgnik esitas kohustustest vabastamise avalduse
4. juunil 2018, seega on maakohus õigesti leidnud, et FIMS § 68 lg 2 alusel tuleb menetlusele kohaldada kuni
5. juunini 2022 kehtinud pankrotiseaduse redaktsiooni.

§ 175

lg 1 nägi ette, et pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse.

§ 175

lg 8 sätestas, et kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. 5

§ 175

lg 2 nägi ette, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. 14. Maakohus keeldus võlgnikku kohustustest vabastamast

§ 175

lg 2 p 2 alusel, leides et võlgnik on rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustust ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Maakohus tugines sellele, et võlgnik rikkus süüliselt

§ 173

lg-s 2 toodud kohustust anda kohtule informatsiooni tulude ja vara kohta ning oma tegevuse ning selle otsimise kohta, sh esitada ka aruandeid menetluse jooksul. Maakohus tugines ka sellele, et võlgnik ei ole täitnud

§ 173lg-tes 3–6 sätestatud loovutuskohustust.

Maakohus leidis, et võlgnik on olnud vähemalt hooletu ning kahjustanud võlausaldajate huve saada oma nõue võimalikult suures ulatuses rahuldatud.

1. Praeguses asjas jättis maakohus
2. veebruari
3. a määrusega võlgnikule usaldusisiku määramata ja kohustas võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Võlgnikul tuli esitada usaldusisikuna üks kord aastas kohtule aruanne usaldusisiku ülesannete täitmise kohta. Ringkonnakohus märgib, et võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks ei anna alust maakohtu poolt välja toodud asjaolu, et võlgnik usaldusisikuna on esitanud kohtule aruandeid alles pärast kohtu poolt saadetud meeldetuletusi ning üks aruanne on esitamata. Usaldusisiku aruande esitamine ei ole võlgniku kohustus

§ 173

järgi, mille süüline rikkumine annaks

§ 175lg 2 p 2 järgi alust lõpetada kohustustest vabastamise menetlus.

Pankrotiseadus eristab usaldusisiku kohustusi ja võlgniku kohustusi, samuti nende kohustuste rikkumise tagajärgi. Kui võlgnik rikub enda kohustusi, võib kohus

§ 175lg-te 2 ja 3 alusel keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast.

Kui usaldusisik ei täida enda kohustusi kohaselt, võib kohus usaldusisiku vabastada ja asendada teise usaldusisikuga (

§ 172lg 5).

Seega ei saa kohustustest vabastamisest keeldumise aluseks olla need võlgniku rikkumised, mille ta paneb toime iseenda usaldusisiku ülesandeid täites. Ringkonnakohus märgib, et võlgnik on usaldusisiku aruandeid esitanud, kui talle seda meelde tuletati, samuti on võlgnik kohtu nõudel aruandeid täpsustanud. Võlgnikul on esitamata üks usaldusisiku aruanne (2021. aasta kohta). Asja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks selle aruande puudumisele võlgniku tähelepanu juhtinud. 16.

§ 172

lg 6 kohaselt võis kohus mõjuval põhjusel, eelkõige juhul, kui usaldusisiku määramine tooks ilmselt kaasa põhjendamatuid kulutusi ja kohus on veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita, jätta usaldusisiku määramata ja kohustada võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Sel juhul kontrollis kohus, kas võlgnik oma kohustusi täidab. Riigikohus on selgitanud, et kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab ta olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks siiski määranud, on kohtul

§ 172

lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi. Eelviidatud kohustuse raames tuleb kohtul eelkõige kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama

§-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega (vt RKTKm 02.11.2016, 3-2-1-31-16, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul tähendab eeltoodu seda, et juhul, kui menetluse kestel ilmnes, et võlgnik ei ole võimeline usaldusisiku kohustusi täitma, tuli võlgnikule määrata usaldusisik, kes neid kohustusi täidab. Võlgnikku ei saanud jätta ilma võimalusest vabaneda oma kohustustest seetõttu, et võlgnik ei ole võimeline täitma usaldusisiku kohustusi. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu

1. veebruari
2. a määruse põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks kontrollinud võlgniku võimet täita usaldusisiku kohustusi. Võlgniku esitatud usaldusisiku aruanded ja suhtlus kohtuga, eesti keele mittevaldamine ja kolmanda isiku abi kasutamine kohtuga suhtlemisel viitavad ringkonnakohtu hinnangul sellele, et võlgnik ei olnud võimeline usaldusisiku kohustusi täitma. Ringkonnakohus peab tõenäoliseks, et 6 probleemid seoses aruannete esitamisega oleks olnud välditavad, kui usaldusisikuks ei oleks määratud võlgnik, vaid teine isik.
3. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võlgnik rikkunud

§ 173

lg-s 2 sätestatud kohustust anda kohtule teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta ulatuses, mis võiks anda alust võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks. Maakohtu

1. veebruari
2. a määruse kohaselt oli võlgnik mh kohustatud andma kohtule üks kord aastas kirjalikult teavet oma sissetulekute, vara ning oma tegevuse kohta. Võlgnik on seda teavet andnud kohtule esitatud usaldusisiku aruannetes, mis olid küll esitatud hilinemisega. Andmed võlgniku tulutoova tegevuse ja sellest saadava sissetuleku kohta perioodil, mille kohta aruannet ei ole esitatud, nähtuvad
3. juunil 2021 esitatud aruandest (dtl 173 jj) ja
4. märtsil 2024 esitatud lõpparuandest (dtl 231 jj). Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole eristanud usaldusisiku aruannete esitamise kohustust võlgniku teabe andmise kohustusest. Maakohus on menetluse kestel kohustanud võlgnikku usaldusisiku aruannete esitamiseks (mis sisaldavad sh andmeid võlgniku tegevuse ja tema sissetulekute kohta), ning hoiatanud võlgnikku, et aruandluse ja tõendite esitamata jätmisel lõpetab vastavalt

§ 175

lg-le 5 võlgniku kohustustest vabastamise menetluse (dtl-d 120-121, 134, 170, 197-198). Maakohtu määrusest jääb ka selgusetuks, kuidas on

§ 173

lg-s 2 sätestatud teabe andmise kohustuse väidetav rikkumine toonud praegusel juhul kaasa võlausaldajate huvide kahjustamise. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja materjalide põhjal alust asuda seisukohale, et teabe andmise kohustuse rikkumise tõttu oleks võlausaldajatele jäetud välja maksmata raha, mida nad olid

§ 172lg-st 2 tulenevalt õigustatud saama (vt RKTKm, 02.11.2016, 3 2 1-31-16, p 17).

18. Maakohus leidis, et võlgnik ei ole täitnud loovutuskohustust. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole tuvastanud, et võlgnik oleks teeninud tulu üle määra, mida ei pea võlausaldajatele väljamaksmiseks üle andma.

§ 173

lg 5 kohaselt ei pidanud võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg 1 kohaselt ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Palga alammäär ja võlgniku mittearestitav tulu osa oli

1. aastal 540 eurot kuus,
2. ja
3. aastal 584 eurot kuus,
4. aastal 654 eurot kuus,
5. aastal 725 eurot kuus ja
6. aastal 820 eurot kuus. Esitatud aruannete ja pangakonto väljavõtete kohaselt on võlgniku sissetulekuks olnud töötasu või töötuskindlustushüvitis, mille suurus on jäänud alla palga alammäära. Võlgniku sissetulekuks on olnud ka sotsiaaltoetus ja töövõimetoetus, millele ei saa seadusest tulenevalt pöörata sissenõuet (TMS § 131 lg 1 p-d 3 ja 6 1). Olukorras, kus võlgniku töötasu või muud sissetulekud, millele saab seaduse kohaselt sissenõuet pöörata, ei ületanud mittearestitava sissetuleku määra, ei saa rääkida loovutuskohustuse rikkumisest. Esitatud aruannete ja pangakonto väljavõtete kohaselt sai võlgnik märtsis 2020 tulumaksu tagastuse 218 eurot 39 senti ja märtsis 2022 tulumaksu tagastuse 47 eurot 31 senti, mis on muu töötasuga sarnane sissetulek TMS § 130 lg 1 mõttes (vt nt RKTKm 11.01.2017, 3-2-1-124-16, p 13.3). Võlgniku töötasu koos tulumaksu tagastusega ei ületanud sel ajal kehtinud töötasu alammäära. Võlgniku pangakonto väljavõttest nähtub, et
7. oktoobril 2023 tegi AS Pensionikeskus võlgniku kontole pensioni väljamakse 1188 eurot 8 senti (dtl 223). Võlgniku pangakonto väljavõttest nähtub samas, et perioodil september–detsember 2023 ei ole võlgniku pangakontole töötasu laekunud. 7 Võlgnik ei ole teinud võlausaldajatele makseid, kuid on tasunud temalt välja mõistetud menetluskulusid. Maakohtu
8. veebruari
9. a määruse kohaselt tuli võlgnikul tasuda väljamõistetud menetluskulud 603 eurot 40 senti viie osamaksena viie aasta jooksul määruse jõustumisest alates, s.o 120 eurot 68 senti aastas. Võlgniku pangakonto väljavõtetest nähtub, et võlgnik on tasunud ettenähtud osamakseid
10. ja
11. aastal ning
12. ja
13. aastal. Võlgniku kinnitusel on menetluskulud 603 eurot 40 senti tasutud (dtl 247, 402).
14. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest muid rikkumisi, mille tõttu saaks kohustustest vabastamisest keelduda. Maakohus on põhjendatult leidnud, et võlgnik ei ole rikkunud

§ 173

lg-s 1 sätestatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsida. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et asja materjalidest nähtuvalt on võlgnikul tuvastatud osaline töövõime, võlgnik on menetluse kestel valdavalt töötanud, kuid oma terviseseisundist tulenevalt osalise tööajaga. Asja materjalide põhjal puudub ka alus arvata, et võlgnik oleks varjanud saadud tulusid ning vara (

§ 173lg 2).

Maakohus on äriregistri andmete alusel tuvastanud, et võlgnik on usaldusosanik MARTACHOCO UÜ-s (dtl 392). Võlgnik selgitas ärakuulamisel, et see ei ole tema, vaid tema tütre ühing. Maakohus märkis, et võlgnik ei suutnud anda selget vastust kohtuniku küsimusele seoses MARTACHOCO UÜ-ga. Eelnev ei anna alust kohustustest vabastamisest keeldumiseks. 20. Riigikohus on selgitanud, et

§ 175

lg 2 p-s 2 on peetud silmas võlgniku raskelt süülist käitumist; kui võlgniku käitumises ei ole raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt RKTKm 04.05.2016, 3-2-1-19-16, p 14; 17.04.2013, 3-2-1-46-13, p 11; 14.11.2011, 3-2-1-121-11, p 12). Ringkonnakohus leiab, et raske süülise käitumise all tuleb mõista rasket hooletust (VÕS § 104 lg 4) või tahtlust (VÕS § 104 lg 5). VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Raske hooletus tähendab hoolsuse tavalise määra märgatavat puudumist, mispärast peaks raskelt hooletu käitumine olema rikkujaga sarnases olukorras olevale isikule mõistlikult vastuvõetamatu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja materjalide põhjal võimalik jõuda järeldusele, et võlgnik on süüliselt rikkunud

§-s 173 välja toodud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve, mistõttu oleks tema kohustustest vabastamine välistatud. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, milles tulenevalt saaks järeldada võlgniku poolt

§-s 173 sätestatud kohustuste süülist rikkumist. 21.

§ 175

lg 7 kohaselt avaldab kohus teate võlgniku kohustustest vabastamise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded.

1. Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel jätta võlgniku kanda. Võlausaldajatel puuduvad hüvitatavad menetluskulud.
2. Võlgnikul on õigus taotleda määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist. Tasutud riigilõiv tagastatakse TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel määruskaebuse esitajale kaebuse rahuldamise korral, kui menetluses ei osale teisi menetlusosalisi või kui kohus ei jäta riigilõivu mõne teise menetlusosalise kanda. Riigilõivu tagastab TsMS § 150 lg 4 alusel kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb TsMS § 150 lg 6 kohaselt kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. (allkirjastatud digitaalselt) 8