lg 2 p 3 järgi lühimenetluses; Abiprokurör Marika Kreutzberg Süüdistatav Q Q, isikukood: xxx, xxx kodanik, emakeel xxx keel, haridus xxx, elukoht: xxx, varasemalt kriminaalkorras karistamata, tõkendit kohaldatud ei ole; Vandeadvokaadi abi Merike Allikmäe Kaitsja RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 238 lg 1 p-st 4 ja lg-st 2, §-st 306 ning § 309 lg-st 2, 3; § 310 lg 1 kohus otsustas: 1. Süüdi tunnistada Q Q
2. Juhindudes
lg 1 p 6 kohaldada Q Qa suhtes mõjutusvahendeid - allutada ta käitumiskontrollile 4 (neljaks) kuuks ja kohustada teda käitumiskontrolli ajal täitma
lg 1 p.p 1-6 alusel määratud kontrollnõudeid ja
§ -de 87 lg 1 p 2 § 75 lg 2 p 4 alusel määratud kohustusi: 1 elama alalises elukohas aadressil: xxx; 2 ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3 alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4 saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5 saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6 saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. 3. Käitumiskontrolli järgimise ajaks määrata Q Q Tallinna vangla kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt nimetatud kriminaalhooldaja järelevalve alla. 4.
§-s 75 sätestatud kontrollnõudeid kohaldatakse Q Qa suhtes alates kohtuotsuse jõustumisest. 5. Juhindudes
MS § 180 lg 3 Q Ql käesolevas kriminaalasjas tekkinud menetluskulud: 1 kohtueelses – ja kohtulikul menetluses õigusabi teenuse saamisega seotud kaitsjakulud kogusummas 573, 40 eurot jätta riigi kanda. 2 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi teostamisega kaasnenud ekspertiisikulu summas 1950.- eurot jätta riigi kanda;
Asjaolud ja menetluse käik Põhja Ringkonnaprokuratuur edastas 27. jaanuaril 2025 Harju Maakohtule kriminaalasja nr 24231752350 lühimenetluse sätete alusel menetlemiseks. Süüdistusakti kohaselt alaealist Q Q ´a süüdistatakse
§ -de 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. 2 Harju Maakohtu
lg 2 p 3 järgi ja vabastada ta karistuse kandmiselt, kohaldades alaealise süüdistatava suhtes
lg 1 p 9 tulenevat mõjutusvahendit – paigutada ta kinnisesse lasteasutusse xxx kuni selle õppeaasta lõpuni. Süüdistatava Q Q kaitsja vandeadvokaadi abi Merike Allikmäe selgitas, et tema lähtub oma kaitsealuse huvidest ja lähtub Lastekaitseseaduse § 21. Q Q saab 9-kuu pärast täisealiseks. 3 Isiku kinnisesse lasteasutusse paigutamine on hiljaks jäänud. Q Qa näol on tegemist katkise lapsega, ta tahab elada oma emaga. Q Q vajab psühholoogilist abi, xxx on kindlustanud sellised olud, et ta saab oma psühholoogiga hästi läbi. Q Q on tundliku diagnoosiga isikuks. Süüdistatav on kannatanutega leppinud. Süüdistataval on puudunud tahe teha kellelegi haiget. Vaatamata sellele tuleb ta süüdi mõista
Kohaldada
lg 1 p.p 2, 3 määrata isik kriminaalhooldusele, sotsiaalprogrammi mitte aga panna teda kinnisesse õppeasutusse. Menetluskulud jätta riigi kanda. Oma viimases sõnas süüdistatav Q Q kinnitas, et tema ei soovi kinnisesse kooli minna. Kohtuotsuse motiivid: Maakohus kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava osalise süü tunnistamise ja kontrollinud ning uurinud kriminaalasjas olevaid kirjalikke dokumentaalsed, menetluslikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü temale etteheidetava kuritegude toimepanemises on tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt: Q Qale on esitatud süüdistus
lg 2 p 3 järgi, s.o kehalises väärkohtlemises, teise inimese tervise kahjustamises ja valu tekitamises, mis on toimepandud korduvalt. Q Q poolt 26.04.2024 kella 14.00 ajal, xxx, xxx majas oma pereabilise W W korduvalt rusikaga vastu õlga löömist, põhjustades kannatanule füüsilist valu ning tervisekahjustuse vasaku õlavarre pindmised hulgivigastused on tõendatud kohtueelses menetluses ülekuulatud kannatanu W W antud ütlustega. Nii on kannatanuna üle kuulatud W W kohtueelses menetluses kinnitanud, et 26.04.2024 töötas tema xxx pereabilisena aadressil xxx. Märgitud majas elas ka Q Q, kelle käitumine oli muutunud talumatuks. Eelpool viidatud kuupäeval tekkis neil omavahel konflikt. Q ärritus selle peale, et teda ei lubatud üksi majja jääda. Q hakkas laamendama, lõhkus teadetetahvli, võttis kätte liistu, millel oli näha väljaulatuvaid naelu ja tormas sellega tema poole, hoides liistu selliselt nagu tahaks sellega lüüa ja süüdistades teda (kannatanut) ema ära võtmises. Tekkinud konflikti käigus Q lõi teda paaril korral rusikaga vastu vasakut õlavart, mis tekitas talle valu ja vigastusi – käsivarrele tekkisid hematoomid, verevalumid. Vigastused fikseeris ta perearsti juures (kd I tl 8-11). Kanntanu kohtueelses uurimises antud ütluste usaldusväärsust toetab xx arsti xxx 29.04.2024 aastal väljastatud tõend, millises on fikseeritud kannatanu W Wl tuvastatud tervisekahjustused ja nimelt 26.04.2024 kella 15.00-15.15 paiku xxx - aastase hoolealuse, noormehe poolt vastu kannatanu vasakut õlavart tehtud rusika löökide tagajärjel. Arstliku läbivaatuse tulemusel tuvastati kannatanul vasaku õlavarre pindmised hulgivigastused sh hematoomid 3,5x4 cm ja 5x3,5 cm (kd I tl 12). Kohus peab kannatanu W W kohtueelses menetluses antud ütlusi usaldusväärseteks, sest need haakuvad ka kohtueelses menetluses üle kuulatud tunnistaja R Qa ütlustega Q Qa agressiivse käitumise osas. Nii on tunnistaja kinnitanud, et 26.04.2024 viibis ta kodus xxx, ta oli oma toas, uks oli lahti ja ta kuulis lärmi. Q Q karjus, et miks ta ei saa üksi koju jääda. Tunnistaja kinnitab, et ta nägi, kuidas Q oli Wga esikus ja, kuidas Q liikus W suunas, rusikas püsti ning lõi Wt rusikaga õlapiirkonda, mille peale tema kutsus kohale politsei (kd I tl 17-19). Kohtueelses menetluses Q Q kahtlustatavana ütlusi andes on tunnistanud oma süüd talle etteheidetud kuritegudes osaliselt, kuid ei ole soovinud sisulisi selgitusi toimunu osas anda (kd I tl 105-107). 4 Eeltoodud tõendite pinnalt on kohtul võimalik teha järeldus selle kohta, et kannatanu W W ja süüdistatava Q Q omavahelised suhted olid keerulised ja konfliktsed, antud teadmist kohtu hinnangul toetab ka fakt, et 11.06.2024 s.o mõned kuud hiljem on kannatanu pidanud taas nii oma ja kui ka süüdistatava alaealise venna R R tervise kaitseks pöörduma õiguskaitseorganite poole selleks, et alustataks kriminaalmenetlust. 29.06.2024 edastas kannatanu W W politseile süüteoteate selle kohta, et 11.06.2024 õhtupoolikul jooksis Q Q vend R Q majja ja selgitas, et teda ajab vend taga, kes lubab ta ära tappa. Süüteoteates avaldaja kinnitab, et Q Q oli agressiivne ja väljakutsuva käitumisega. Q Q tõukas teda, lõi kannatanut korduvalt rusikaga vastu õlga, loopis kannatanut erinevate esemetega. Üks lastest kutsus kohale politsei ning töökaaslase abiga hoidis ta Qt kinni kuni kiirabi tulekuni. Rüselemise käigus Q hammustas kannatanut korduvalt. W W kannatanuna ülekuulamisel on selgitanud, et kuna Q Q lõi teda 11.06.2024 tekkinud konflikti käigus korduvalt rusikaga vastu paremat õlavart, samuti hammustas (süüteoteate juurde on lisatud fotod kannatanu käel esinenud hammustusjälje ja käevarrel esinenud hematoomi kohta), siis tundis ta füüsilist valu (kd I tl 3-4, 8-11, 5 -7). Tunnistaja R Q ütlustest selgub, et täpset kuupäeva ta ei mäleta, aga teab, et 2024 xxx, kui ta oli oma toas kuulis ta kuidas ta vend Q Q karjus „laske lahti“. Samuti kuulis ta karjumas R Qa, et „ära tee“. Karjumise peale tegi tunnistaja toa ukse lahti ja nägi, kuidas pereema W W ja R hoidsid Qt kinni. Samuti nägi ta seda, et kuidas Q hammustas Wt käest ja üritas viimast käte ja jalgadega lüüa. Wl nägi ta pärast hammustusjälge käel, õlavarre piirkonnas, samuti oli Wl seljal sinikas (kd I tl 17-19). Kannatanu ja süüdistatava omavahelisi keerukaid igapäevaseid suhteid on ilmekalt kirjeldanud tunnistaja R Q. Nii on ta andnud ütlusi selle kohta, et tema ja venna Q Qa vahel tekkis 2024 juunikuus riid siis, kui ta viibis xxx. Nimelt hakkas Q teda taga ajama ja ta jooksis majja, kuna Q sinna tulla ei tohtinud, siis ta arvas, et vend sinna ka ei tule, kuid tegi seda siiski. Kodus oli W W. W palus Qel ära minna, kuid viimane hakkas karjuma, ülbitsema ja kätega vehkima. Q üritas Wt kühvliga lüüa ning kui W üritas Qt maha suruda, siis Q hammustas Wt paremast käevarrest ning see koht läks paiste. Tunnistaja kinnitab, et ta läks Wle appi, R kutsus kohale politsei (kd I tl 20-21). Kohtu hinnangul tunnistajate R Q ja R Q ütlusi saab pidada usaldusväärseteks ning haakuvateks kannatanu ütlustega. Tunnistajad R Q ja R Q on kinnitanud, et nende vend Q Q on olnud W W vastu vägivaldne, teda tekkinud konfliktsituatsioonides korduvalt löönud, hammustanud. Kohus on veendumusel, et nii kannatanu, kui ka tunnistajate ütluste pinnalt võib teha ühese järelduse süüdistatava on kannatanu suhtes olnud korduvalt vägivaldne. Q Q kahtlustatavana ütlusi andes on tunnistanud oma süüd talle etteheidetud kuritegudes osaliselt, kuid ei ole soovinud sisulisi selgitusi toimunu osas anda (kd I tl 105-107). 04.07.2024 aastal kella 18.30 paiku xxx asuval mänguväljakul E Ei kehalise väärkohtlemise ja viimasele valu tekitamist R Qa poolt kinnitavad kannatanu T Ei kohtueelses uurimises antud ütlused selle kohta, et 04.07.2024 kella 18.39 viibis ta oma kodus, kui koju jooksis ta poeg E Ei, kes istus toolile ja hakkas nutma hoides ise kaelast kinni. Laps oli šokis ja tal oli raske hingata. Poeg ütles talle, et Q Q oleks ta ära kägistatud. T E on kinnitanud, et tema läks õue, seal oli ka Q ja ta küsis poisilt, miks ta nii tegi, kuid Qe olekust sai ta aru, et ta nagu ei oleks midagi teinud. Tema poja E Ei kaelal aga oli kerge paistetus ja verevalum. Juhtunut nägi pealt ka Y Y, kes kinnitas talle, et ta nägi, kuidas Q kiigenööridega kägistas ta poega ja ta poeg lihtsalt rippus seal (kd I tl 22-24, 25 - 28). Kohtu hinnangul kannatanu T E ütluste usaldusväärsust toetavad nii kannatanu E Ei kui ka tunnistaja Y Y kohtueelses uurimisese antud ütlused. Nii on kannatanu E E andnud detailseid ütlusi 4.07.2024 aset leidnud sündmuse kohta ja 5 kinnitanud, et 2024 juulis õhtusel ajal viibis ta xxx kodu juures oleval mänguväljakul ja oli kiigel kiikumas. Ta ei näinud seda hetke, kuid kiigele lähenes seal kandis elav umbes xxxaastane noormees, kes hakkas teda kiigega keerama nii kaua kuni kiige köied hakkasid ta kaela seest poolt pigistama selliselt, et tal hakkas valus ja oli raske hingata. Kaelale jäi punetus, keegi kutsus kohale politsei (kd I tl 33-36). Tunnistaja Y Y on andnud ütlusi selle kohta, et 2024 juulikuu alguses nägi ta xxx laste mänguväljakul üht juhtumit pealt. Nimelt oli ta toas ja nägi toaaknast, kuidas üks Eesti poiss keerutas E Ei kiige nööre kokku poole. Eesti poiss oli agressiivselt meelestatud, oli näha, kuidas xxx poisi nägu läks punaseks ja nöörid ulatusid poisi kaelani ja surusid viimase kaela niivõrd, et lapse nägu oli punaseks muutunud. Tekkis ohtlik olukord. Tunnistaja Y Y kinnitab, et ta jooksis toast välja ja hakkas karjuma, et viimane ta lahti laseks (kd I tl 37-38). Kohtueelses menetluses Q Q kahtlustatavana ütlusi andes on tunnistanud oma süüd talle etteheidetud kuritegudes osaliselt, kuid ei ole soovinud sisulisi selgitusi toimunu osas anda (kd I tl 105-107). Kohtus süüdistatav ei taotlenud enda ülekuulamist, kinnitas, et ta ei mäleta ühestki sündmusest midagi, kuid tal ei ole ka alust arvata, et kannatanud võiksid valetada, ta ei ole kellelegi tahtnud haiget teha. Valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav nt löömine, peksmine, kägistamine, hammustamine, juustest kiskumine (RKKK 3-1-1-48-04 p 8). Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on inimeste puhul erinev. Seetõttu tuleb § 121 lg 1 koosseisu kontekstis piirsituatsioonides täiendavalt küsida, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKK 3-1-1-50-13 p 12). Kannatanu W W poolt antud ütluste kohaselt, kui süüdistatav teda 26.04.2024 korduvalt rusikatega vastu õlga lõi, samuti kui Q Q 11.06.2024 talle rusikaga vastu õlga lõi ja korduvalt hammustas, siis selle tagajärjel ta tundis füüsilist valu. Kohus andes hinnangut kannatanust tehtud fotodele, millised on tehtud kannatanu ütluste kohaselt vahetult peale ta väärkohtlemist Q Q poolt sh võttes arvesse kannatanul arstliku kontrolli käigus tuvastatud vigastusi – vasaku õlavarre pindmised hulgivigastused, siis puudub kohtul igasugune alus kahelda kannatanu poolt valu tundmises (kannatanul on olnud veritsev hammustusest tingitud jälg käevarrel, verevalumid õlapiirkonnas), kuna see tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kannatanu E E on kinnitanud, et kui Q Q teda kiigel keerutas, kiigenöörid tal ümber kaela läksid, siis tundis ta valu. Seega on tõendamist leidnud, et süüdistatav Q Q tekitas oma kuritegeliku käitumisega s.o kannatanute W W ja E E suhtes füüsilise vägivalla tarvitamisega füüsilist valu ja tervisekahjustusi temale süüdistuses etteheidetud ulatuses. Seetõttu asub kohus seisukohale, et süüdistatava käitumises on tuvastatud
lg 1 ettenähtud süüteo koosseisu mõlema koosseisualternatiivi objektiivsed tunnused, s.o teise inimese tervise kahjustamine ja samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Riigikohus lahendis nr 1-19-5146/52 punktis 8 ja punktis 9 on märkinud korduvus ehk retsidiiv on eriline isikutunnus (
lg 1).
lg 2 p 3 kontekstis peab isik olema vähemalt kahel korral toime pannud kehalise väärkohtlemise. See näitab tema spetsiifilist isikuomadust, mis seisneb kalduvuses panna toime sama kuritegu. Seetõttu kätkeb 6 uus kehaline väärkohtlemine esimesega võrreldes suuremat ebaõigust. Oluline ei ole, kas isik on kehalise väärkohtlemise eest süüdi mõistetud ja seejärel uue kuriteo toime pannud (juriidiline retsidiiv) või on ta pannud toime vähemalt kaks kehalist väärkohtlemist, mille eest ei ole teda varem karistatud, ning need tuvastatakse ühes kriminaalmenetluses (faktiline retsidiiv) (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. septembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-172-16, p 9). Juriidilise retsidiivi korral avaldub uue kehalise väärkohtlemise ebaõigus muu hulgas selles, et varem mõistetud karistus pole mõjutanud toimepanijat hoiduma samast kuriteost. Korduvus tähendab
lg 2 p 3 mõistes mistahes varem toime pandud tahtliku kuriteoga kehalise väärkohtlemise koosseisu täitmist. Kuna see on toimepanija isikut iseloomustav tunnus, pole seejuures oluline, kas ta on varem realiseerinud ainult kehalise väärkohtlemise koosseisu (
) või mõne muu süüteo, mis hõlmab kehalist väärkohtlemist, aga lisab sellele ühe või mitu tunnust. Vaatamata sellele, et Q Q on varaseamalt kriminaalkorras karistamata, on viimsele etteheidetud kuriteokvalifikatsioon korduvuse osas õige, sest käesolevas kriminaalasjas heitetakse talle ette vägivalla tarvitamist kannatanute suhtes rohkem kui ühel korral. Järgmisena peab kohus hindama süüdistatava tegevuses
Kuriteo asjaoludest, süüdistatava, kannatanute W W ja E E ütlustest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatav pani süüteo toime teadlikult ja tahtlikult. Süüdistatav on tekkinud konfliktsituatsioone lahendades valinud kannatanute kehalise väärkohtlemise, tekitades viimastele teadlikult löömise, peksmisega, hammustamisega, kiigenööride vastu kaela surumisega valu ning kriminaalmenetluse käigus tuvastatud, süüdistuses välja toodud vigastused. Kohtu hinnangul kellegi rusikaga korduvalt õlapiirkonda löömine, k.a hammustamine või kiigenööride vastu kaelapiirkonda surumine ei saa olla juhuslik tegevus, vaid tegemist on olnud ilmselgelt tahtliku ja suunatud tegevusega ja kirjeldatud tegevus toime pandud eesmärgiga tekitada kannatanutele viga k.a füüsilist valu. Kohus süüdistatava Q Q selgitusi selle kohta, et tema oma käitumisega kellelegi valu tekitada pole tahtnud eluliselt usutavaks ei pea. Kohtueelses uurimises, eelpool märgitud tunnistajad, kannatanud on kirjeldanud süüdistatavat Q Qa kui konfliktset noort inimest, kes lahendab oma igapäeva elus tekkinud probleeme just vägivalda kasutades. Seega kohus on seiskohal, et tõendatud on Q Q tegevuses nii objektiivne kui ka subjektiivne külg. Süüdistatav tarvitades kannatanute suhtes füüsilist vägivalda, põhjustas viimastele nii tervisekahjustusi kui ka valu, samuti on tõendatud põhjuslik seos teo – kannatanute suhtes vägivalla kasutamise ning sellega viimastele põhjustatud tervise kahjustuste ja valu s.t saabunud tagajärje vahel. Karistamine
lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.
kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja, mille õigusvastasus ei ole välistatud karistusseadustiku, muu seaduse või rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga.
lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemisese süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub süüd välistav asjaolu. Süüd ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus kohtumenetluse käigus tuvastanud ei 7 ole. Seega tuleb süüdistatava poolt karistusseadustiku tunnustele vastavate koosseisupäraste tegude toimepanemine lugeda õigusvastaseks.
lg 2 p 3 toimepandud kuriteo eest karistatakse (30 kuni 500 päevamäära) või kuni viieaasta pikkuse vangistusega. Kohus selgitab, et
Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. RKKKo on oma otsuses nr 3-1-1-113-12 on sedastanud, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt
lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. Lisaks on kehtivas kohtupraktikas asutud seisukohale (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-58-13, 3-1-1-52-13), et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja –järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konWtse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole. Samuti ei ole kohus tuvastanud karistust kergendavaid asjaolusid. Süüdlasele karistuse mõistmisel võtab kohus arvesse teadmist, et Q Q oma süüd kuritegude toimepanemises tunnistanud on osaliselt, kahetsenud ei ole vaid on öelnud, et ta ei ole tahtnud kellelegi haiget teha ja, ta ei mäleta sündmustest suurt midagi. Kohtu hinnangul Q Q ei suhtu oma tegudesse kriitiliselt, samuti ka ei õigusta oma tegusid, vaid jääb toimepandu osas pigem ükskõikseks. Vaatamata sellele, et Q Q heidetakse ette korduvalt vägivalla kasutamist kannatanute suhtes ei pea kohus kahtlustatava süüd suureks, sest toime pandu tulemusel raskeid tagajärgi ei saabunud, pikem oli tegemist Q Q impulsiivse reaktsiooniga kannatanutega tekkinud konflikti tagajärjel ja viimase poolt valitud vale konflikti lahendamise viisiga. Q R impulsiivset iseloomu kirjeldavad ka viimase suhtes kogutud iseloomustavad materjalid, milliseid kohus on kohtuistungil avaldanud ja uurinud (kd I tl 42-54, 74-76, 79-84, ,85-91, 94-95, 98-99, 115-125, 135-138, 140-142). Kohtu hinnangu Q Qa näol on tegemist n-ö „murelapsega“, kes oma impulsiivse käitumise tulemusel sattub konfliktidesse, mida üritab ise lahendada, kui valides selleks vale viisi, millise tulemusel on ta jäänud silma ka õiguskaitseorganite ametnikele. Süüdistatav on alaealine, kellel puudub iseseisev sissetulek, seega ei ole põhjendatud tema karistamine rahalise karistusega. Samas võttes arvesse käesolevas kriminaalasjas süüdistatava süü vähesust, Q Q isikut ei pea kohus vajalikuks ega mõistlikuks teda karistada vangistusega. Kohtule on teada, et Q Q pani temale süüdistuses inkrimineeritud kuriteod toime alaealisena, ka hetkel veel on ta alaealine, saades sellel aastal xxx- aastaseks. Q Q avaldatu pinnalt asub kohus seisukohale, et noormees teeb pingutusi õiguskuuleka käitumise suunas. Q Q on isikuks, keda varasemalt kriminaalkorras karistatud ei ole. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et tema lapsepõlv ja noorukiiga on olnud keeruline ja raske ning kohus ei välista, et tema sattumine süüdistuses märgitud konfliktsituatsioonidesse on olnud osaliselt tingitud ka sellest, et tal on puudunud tugivõrgustik. Q Qa peresuhted ja keskkond on soosinud probleemidesse sattumist. Kuritegudest on möödas mitu kuud, pärast eelmise aasta juulit ei ole Q Q enam kuritegusid toime pannud Kohtus avaldas ta, et saab aru, et tuleb õppida selleks, et elus edasi jõuda ja ta soovib seda väga teha, aga mitte kinnises õppeasutuses. Kohus asub seisukohale, et 8 tegelikkuses on Q Q näol tegemist abivajava noore inimesega, kes vajanuks rohkem tuge juba lapsepõlves, kuid seda pole suudetud talle anda ei ta enda pere, ega ka tugivõrgustiku toel või on see abi olnud puudulik. Süüdistatava keerulistele peresuhetele on viidanud ka kaitsja kohtulike vaidluste käigus. Kohtule on teada, et Q Qa emalt on täielikult ära võetud tema laste suhtes isikuhooldusõigus ja varahooldusõigus, kinnitab seda xxx Harju Maakohtu kohtumäärus (kd I tl 42-54). Ilmekalt iseloomustab Q Q elukäiku ka xxx esitatud vastused kriminaalasja menetlejale, millistes antakse detailne ülevaade süüdistatava olukorrast, ning millise vastuse sisust nähtub, et Q Q on keerulise lapsepõlvega ning on traumeerivate kogemuste ohver (kd I tl 79-91). Kohtule on teada ka fakt, et Q Q on pöördunud xxx arsti vastuvõtule ning on viibinud seal ka xxx. Q Q on diagnoositud xxx (kd I tl 98-99).
lg 1 kohaselt kohus võib vähemalt neljateist-, kuid alla kaheksateistaastaselt kuriteo toimepannud isikule, kelle kõlbelise ja vaimse arengu tase ning võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida on piiratud, kohaldada erinevaid mõjutusvahendeid. Karistusõigus eeldab nimetatud vanuses alaealiselt arusaamist oma teo keelatusest või võimet oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida, kuid see võime pole alaealisel samaväärne täiskasvanuga alaealise sotsiaalse ebaküpsuse tõttu.
sätte eesmärk on vältida alaealise karistamist ja saavutada karistusõiguse ülesannete täitmine pigem mittekaristuslike mõjutusvahendite kohaldamisega. Üheks kohtus alaealisele kohaldatavaks mõjutusvahendiks on kinnisesse lasteasutusse paigutamine, järgides sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud kinnisesse lasteasutusse paigutamise põhimõtteid (
Prokuratuur on taotlenud süüdistatava Q Q süüdi mõistmist ja tema vabastamist karistuse kandmiselt, kohaldades isiku suhtes mõjutusvahendina kinnisesse lasteasutusse paigutamist s.t paigutada süüdistatav xxx kuni selle õppeaasta lõpuni. Süüdistatav ja tema kaitsja sellega nõustunud ei ole. Q Q on avaldanud, et ta suudab ka vabaduses viibides jätkata pooleli jäänud õpinguid ning tema kaitsja on asunud seisukohale, et ilmselgelt see nii ka on. Kohus nõustub süüdistatava ja tema kaitsja kohtus avaldatud seisukohaga. Teada on fakt, et Q Q on lõpetanud õigusrikkumiste toimepanemise, tal on kindel visioon jätkata oma elu selliselt, et asub ise vabatahtlikult pooleli jäänud põhihariduse õpingud lõpetama. Kohus asub seisukohale, et süüdistatava suhtes on asjakohane kohaldada
sätestatut s.t vabastada ta karistuse kandmiselt seoses mõjutusvahendi kohaldamisega, kuid juhindudes
lg 1 p 6 kohaldada Q Qa suhtes mõjutusvahendeid - allutada ta käitumiskontrollile 4 kuuks ja kohustada teda käitumiskontrolli ajal täitma
lg 1 p.p 1-6 alusel määratud kontrollnõudeid ja
§ -de 87 lg 1 p 2 § 75 lg 2 p 4 alusel määratud kohustusi: elama alalises elukohas aadressil: xxx, ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele, alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta, saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks, saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks, saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Käitumiskontrolli järgimise ajaks määrata Q Q Tallinna vangla kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt nimetatud kriminaalhooldaja järelevalve alla. Kohus selgitab, et
§-s 75 sätestatud kontrollnõudeid kohaldatakse Q Qa suhtes alates kohtuotsuse jõustumisest. Juhindudes
lg 2 p 4 kohustada Q Qa käitumiskontrolli ajal jätkama õpinguid põhihariduse 9 omandamiseks. Kohus lähtub nende mõjutusvahendite valikul alaealise seadusliku esindaja poolt kohtuistungil väljendatud arvamusest, et kui Q võtab xxx, siis ta suudab end kontrollida, ta on käinud xxx, tal on oma raviarstiga hea suhe. Asenduskodus xxx elamine Qele sobib, ta saab olla iseseisev, samas on seal ka personali, kes teda toetab. Kohtu hinnangul on Q Qa näol tegemist noorega, kes oma keerulise elukäigu ja terviseprobleemide tõttu vajab rahu ja stabiilsust, ta on leidnud kontakti raviarstiga, mis on sellisele noorele ülioluline ja nüüd teda jälle mõneks kuuks talle sobivast elukeskkonnast välja rebida ja uude, võõrasse keskkonda paigutada, kus tal puudub raviarsti tugi, oleks kohtu hinnangul rohkem traumatiseeriv, kui kasulik. Menetluskulud: Süüdimõistva kohtuotsuse korral tuleb KrMS § 180 lg 1 alusel süüdimõistetul hüvitada menetluskulud. Kohus vabastas Q Q karistusest kohaldades talle mõjutusvahendit
Q Ql kriminaalmenetluses tekkinud kohtukulud kaitsjatasud kohtueelses -ja kohtulikul uurimisel osutatud õigusabi teenuse eest kogussummas 573,40.- eurot ja kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi teostamisega kaasnenud ekspertiisikulu summas 1950.- eurot KrMS § 180 lg 3 alusel jäetakse riigi kanda. KrMS § 179 lg 3 alaealisele mõjutusvahendi kohaldamisel sundraha ei määrata. Kohtunik Katre Poljakova (allkirjastatud digitaalselt) 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.