lg 2 ja § 242 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest
S § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja
lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp. Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: X.U, ik XXX, elukoht: xxxx. Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Rahuldada X.U kaebus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 08.03.2018 otsusele nr 2315,18,000771 X.U karistamises
lg 2 ja § 242 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest
S § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja
lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks osaliselt, s.o määratud põhikaristuse ja lisakaristuse määra osas. 2. Tühistada Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 08.03.2018 otsus nr 2315,18,000771 X.U karistamises
lg 2 ja § 242 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest
S § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja
lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks osaliselt, s.o määratud põhikaristuse ja lisakaristuse määra osas. 3. Teha uus otsus, kergendades X.U-le määratud põhikaristust ning mõista X.U-le
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristuseks rahatrahv 125 (sada kakskümmend viis) trahviühikut, s.o summas 500 1 (viissada) eurot.
lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 (kolm) kuuks.
sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 03.05.2018. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 04.06.2018. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 05.06.2018. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palitsa 08.03.2018 otsusega nr 2315,18,000771 karistati X.U-d
lg 2 ja § 242 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest
S § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja
lg 3 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks selles, et menetlusalune isik 17.02.2018 kell 09:03 juhtis Mahtra tn 34, Tallinn mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,30 mg. Samuti ei veendunud enne paigalt liikuma hakkamist, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning tekitas liiklusohtliku olukorra. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik
lg 3 nõudeid ning pani toime § 224 lg 2 ettenähtud väärteo, samuti rikkus
lg 2 p 8 nõudeid ja pani toime
242 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik alljärgneva kaebuse Kaebuses palub menetlusalune isik kas trahvi vähendada või asendada see aresti või üldkasuliku tööga, kuna sellist summat tal kuskilt võtta ei ole. Kogu sissetulek läheb korteri üürile ja pojale toidu ostmiseks. Juhtimisõiguse palub ta alles jätta, kuna vastasel juhul kaotab ta oma sissetuleku. Kohtuvälise menetleja kirjalik seisukoht Kohtuväline menetleja, tutvunud X.U kaebusega ja väärteoasja materjalidega, asub seisukohale, et alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ning karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Seoses kaebaja taotlusega asendada 2 kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus üldkasuliku töö tundidega, peab kohtuväline menetleja vajalikuks selgitada, et KarS § 69 lg 1 sätete kohaselt võib kohus aresti või kuni kaheaastase vangistust mõistes või käesoleva seadustiku §-s 73 või 74 sätestatud korras tingimisi kohaldatud vangistust täitmisele pöörates asendada selle üldkasuliku tööga. X.U ’t karistas kohtuväline menetleja KarS § 63 lõikest 1 juhindudes
900 euro ulatuses ja
S § 69 lg 1 sätestatust, puudub kohtul seadusest tulenev võimalus põhikaristusena mõistetud rahatrahvi asendamiseks üldkasuliku tööga. Seoses kaebaja taotlusega asendada rahatrahv arestiga, peab kohtuväline menetleja vajalikuks selgitada, et arest on kõige raskem füüsilisele isikule väärteo eest kohaldatav karistus, sest see seisneb süüdlaselt karistusena vabaduse võtmises. Tulenevalt VTMS § 132 p 2 puudub kaebemenetluses kohtul võimalus menetlusaluse isiku olukorda raskendada, ning seega puudub kohtul ka seadusest tulenev õigus põhikaristusena mõistetud rahatrahvi arestiga asendada. Kaebaja taotluse, võimaldada rahatrahv tasuda ositi, jätab kohtuväline menetleja auväärt kohtu otsustada, kuid peab oluliseks viidata, et KarS § 66 lg-s 2 sätestatu kohaselt võib väärtegu menetlev kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Menetlusalune isik ei ole kaebuses tõendanud ühtegi põhjust, millest saaks järeldada, et tema majanduslik võimetus ei lase korraga tasuda kogu trahvisummat. Kaebaja taotlusele tühistada kohtuvälise menetleja otsusega määratud lisakaristus, vaidleb kohtuväline menetleja täies ulatuses vastu. Karistuse eesmärk ei ole võimalus anda isikule valida temale meelepärasem ja sobivaim karistus. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina on politsei kohustatud kõigile liiklejatele näitama, et liiklusreeglite eiramine ei ole kuidagi põhjendatud ning selline tegu saab karmilt karistatud. Karistuse eripreventiivne eesmärk on menetlusaluse isiku mõjutamine edaspidi õigusrikkumisi mitte toime panema. Kaebaja poolt toimepandud liiklusalase väärteo iseloom viitab sellele, et ta on liikluses nii iseendale, kui ka teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada, tagamaks nii temale endale, kui teistele liiklejatele ohutuma liikluse vähemalt selleks ajaks, kui temalt on mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud ja ta aktiivselt mootorsõidukijuhina liikluses ei osale. Kaebaja ohtlik käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset suhtumist võimalikku saabuvasse tagajärge so rahatrahvi ja võimalikku juhtimisõiguse äravõtmisse. Samuti näitab selline käitumine tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse ja enda ning kaasliiklejate elule, tervisele ja varasse. Kaebaja käitumisest saab järeldada vaid seda, et liiklusalase väärteo toimepanemine oli tema jaoks olulisem, kui võimalus säilitada stabiilne majanduslik olukord ja mootorsõiduki juhtimisõigus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asjas nr 3-1-1-23-96 asunud seisukohale, et vastutust kergendav asjaolu on süüdlase selline käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teoohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud. Käesoleval juhul ei nähtu ei menetlusaluse isiku kaebusest, ega ka väärteoasja materjalidest, et ta oleks oma teo ohtlikkusest ja sellega kaasneda võivatest tagajärgedest aru saanud. Kuivõrd menetlusalusel isikul oli käesoleva väärteo toimepanemise ajal 6 kehtivat väärteokaristust, on käesoleval juhul põhjendatud normi rikkumisele rangemalt reageerimine, et kinnitada isikus keelunormi kehtivust. Üksnes rahatrahvi kohaldamine ohtliku liiklusalase väärteo toimepanemise eest ei ole ilmselgelt avaldanud isikule mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses, sest ta on jätkanud enamohtlike liiklusalaste väärtegude toimepanemist. Kasvatatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses omab menetlusaluse isiku suhtes üksnes tema 3 karistamine
lg 2 järgi rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses ehk 900 eurot ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega 5 kuuks. Lähtudes eelpool toodust palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas: Menetlusalune isik on kohtule teada andnud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt
lg 2 ja § 224 lg-s 2 ettenähtud süütegude toimepanemist.
lg 1 sätestab vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub käesoleva seaduse §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221– 224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis.
lg 2 p 8 kohaselt juht on kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid. Tunnistaja Ragne Hindrimäe tunnitaja ülekuulamise protokollist nähtub, et must Mercedes-Benz alustas sõitu Mahtra 34 juurest ning enne sõidu algust ei veendunud, et see on ohutu ja sõitis kahele autole ette tekitades sellega liiklusohtliku olukorra. Menetlusalune isik on väärteoprotokollis sellega nõustunud. Süüteo asjaoludest nähtuvalt on süütegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Väärteo toimepanemist kinnitab ka politseisõiduki videosalvestis, millest nähtub, kuidas politseiametnikud tegelevad peatatud sõiduki juhiga ning eespool, vasakult tee äärest alustab sõitu menetlusaluse isiku juhitud sõiduk, millega sõidetakse ette kõigepealt vastassuunast lähenenud sõidukile ja seejärel vastassuunalise tee ületamise järgselt paremale pärisuunalisele teele jõudes, sõidetakse ette pärisuunalisel teel liikunud sõidukile, millega tekitatakse kahele erinevale sõidukile liiklusoht. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 2 p 8 nõudeid ning pani sellega toime
lg 2 ettenähtud väärteo.
lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki 4 juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 2 kohaselt võib kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 17.02.2018 kell 09:22 kuni 09:25 X.U seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110, mis oli taadeldud (taatlemistunnistus nr TTRC-17-00182). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,35 mg ja 0,36 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05 menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,30 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja Andres Alus, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse, kasutades taadeldud mõõtevahendit ning järgides seejuures mõõtemetoodikat.
lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,30 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta
Menetlusalune isik peeti sõiduki juhtimiselt kinni ning tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus 0,30 mg/l, mis vastab kergele joobele. Kohus leiab, et sellises seisundis sõiduki juhtima asumine on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Tegemist ei ole alkoholi tarvitamise jääknähtudega, kus alkoholisisaldus väljahingatavas õhus jääb 0,10-0,15 mg/l piiri lähedale ja isik ei pruugi koheselt oma seisundist aru saada. Arvestades tuvastatud alkoholisisalduse määra väljahingatavas õhus pidas menetlusalune isik kohtu arvates võimalikuks oma juhile keelatud seisundit nii enesetunde kui ka varasema elukogemuse pinnalt. Kuid sellegipoolest asus ta mootorsõidukit juhtima ning ei kontrollinud enne sõitma asumist enda juhile lubatavat seisundit. Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus
lg 3 nõudeid ja pani toime
Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud
Lisaks sellele on nii tunnistaja ütluste kui ka politseisõiduki videosalvestisega tuvastatud
lg 2 p 8 sätestatud kohustuse rikkumine ja sellest tulenevalt
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud teod on aset leidnud (§ 133 p 2) ning need on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida ta on ka ise tunnistanud. Kuivõrd menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,30 mg/l, siis on tegemist väärteoga
Samuti on tuvastatud menetlusaluse isiku käitumises
lg 2 p 8 sätestatud kohustuse rikkumine ja selline käitumine on õigesti kvalifitseeritud
Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks 5 kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut
lg 2 ja § 242 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest
S § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, s.o 900 eurot ja
S § 47 lg 1 kohaselt võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi 3 kuni 300 trahviühikut, siis tuleneb, et kohtuväline menetleja on X.U-le määranud rahatrahvi üle ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Lisakaristust on kohaldatud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras. Nagu ülalpool juba märgitud on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,30 mg väljahingatava õhu liitri kohta, mistõttu süü suurust arvestades puudub alus ka väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel (§ 133 p 7 ja p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10). Karistuse määramine
lg 2 ettenähtud süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni.
lg 2 ettenähtud süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Antud juhul on menetlusalune isik toime pannud kaks erinevat väärtegu, s.o
lg 2 ja
S § 63 lõike 1 kohaselt karistus
S § 63 lg 1 sätete kohaldamine on karistuspraktikast ja seaduse mõttest tulenevalt olnud õige ja põhjendatud nagu ka karistuse määramine KarS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni alusel. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Hinnates X.U süü suurust talle
lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,30 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on
lg 2 sätestatud piirmäära mõttes (0,25-0,74) alla keskmise, pigem alammäära lähedane, mitte keskmine nagu on märkinud kohtuväline menetleja oma otsuses. Nagu kohus juba eelpool leidis, siis väärtegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära ületavas seisundis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ise ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Samuti rikkus menetlusalune isik hoolsuskohustust ja sõitis ette kahele sõidukile, millega tekitas liiklusohtliku olukorra, kuid mitte liiklusõnnetuse. X.U süü suurust
6 Väärteootsusest nähtuvalt on kergendavaks asjaoluks märgitud süü tunnistamine, mida KarS § 57 kergendava asjaoluna ette ei näe, kuid kuna kohus ei saa kaebemenetluses isiku olukorda halvendada, siis peab võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Hinnates menetlusaluse isiku süü suurust ja kergendava asjaolu olemasolu on kohtuväline menetleja määranud karistuse üle sanktsioonimäära keskmist määra. Kohtu hinnangul peab aga kergendav asjaolu mõjutama karistust kergendamise suunas ja seda ka siis, kui isik on ühe teoga toime pannud kaks liiklusalast rikkumist. Kohtuväline menetleja on määranud põhikaristuse tunduvalt üle ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra, mis on menetlusaluse isiku süü suurusest ning eri- ja üldpreventiivsetest eesmärkidest lähtudes põhjendamatult range. Menetlusaluse isiku süü ei ole kuigi suur ja esineb ka kergendav asjaolu. Samuti juhib kohus uuesti tähelepanu asjaolule, et kuna sätestatud piirmäära mõttes (0,25-0,74) on rikkumine, s.o 0,30 mg/l pigem miinimummäära lähedane, siis ei vasta kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus süü suurusele ning kohus peab vajalikuks mõistetud põhikaristust kergendada. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada.
lg 3 p 2 kohaselt võib juhtimisõiguse ära võtta kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud. Kui vaadata väärteoasjas leiduvaid Karistusregistri andmeid, siis nähtub, et kaebuse esitajat on 25.07.2012 karistatud
lg 2 ettenähtud süüteo toimepanemise eest ning kuna trahv on tasumata, siis on karistus ikka veel kehtiv. Seega lisakaristus tuleb mõista
Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Piirmäära oluline ületamine tuleneb juba sellest, et tegemist on
lg-ga 2, kuid juba
lg 1 sätestatud piirmäärade puhul on karistusena ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine nii põhi- kui lisakaristusena. Samuti oli antud juhul tegemist ka täiendavate liiklusnõuete rikkumisega
Kuivõrd kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik nii toime pandud väärteo iseloomu kui ka oma teosse hoolimatu suhtumise tõttu, siis pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama 7 võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud ja teadvalt liiklusnõudeid eiravad juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Samas arvestab kohus lisakaristuse määramisel asjaoluga, et eelmine samalaadne väärtegu on toime pandud ligi 6 aastat tagasi ja üldjuhul oleks see juba aegunud, kui rahatrahv oleks olnud õigeaegselt tasutud. Seega eripreventsioonist ja karistusandmetest lähtuvalt leiab kohus, et arvestades eelmise samalaadse väärteo toimepanemises möödunud ajavahemikku saab antud juhul lisakaristuse määrata siiski sanktsioonimäära miinimummääras ning keskmises määras lisakaristuse kohaldamine on kohtu arvates põhjendamatu. Seetõttu peab kohus vajalikuks kergendada kohtuvälise menetleja määratud lisakaristust. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Sissetuleku kaotamine ei välista lisakaristuse kohaldamist, sest vastasel juhul kaotaks lisakaristus oma eesmärgi. Seda enam, et kaebuse esitaja oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik sissetuleku saamiseks. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi ta teadma ka seda, et alkoholipiirmäära ületavas seisundis juhtimine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Seoses kaebuses märgitud sooviga asendada rahatrahv arestiga või üldkasuliku tööga märgib kohus, et tulenevalt VTMS § 132 p 2 sätetest puudub kaebemenetluses kohtul võimalus menetlusaluse isiku olukorda raskendada. Kuna aresti puhul võetakse isikult ära vabadus, siis on arest kõige raskem karistusliik, mida saab väärteo eest mõista. Kohus saaks aresti kohaldada juhul, kui kohus menetleks väärteoasja VTMS § 107 lg 1 p 1 korras, st maakohus oleks asja menetledes esimene karistuse mõistja. Käesoleval juhul on tegemist kaebemenetlusega ning kaebuse esitaja olukorra raskendamine on välistatud. Kohus saaks rahatrahvi asendada üldkasuliku tööga või arestiga juhul, kui kohtuvälise menetleja otsus rahatrahvi määramise kohta on jõustunud ja kohtuotsuse täitmisel on ilmnenud, et süüdlasel puudub vara, millele sissenõuet pöörata, s.t karistus ei ole vara puudumise tõttu täidetav. Seda saab kohus teha aga mitte süüdlase, vaid sissenõudja avalduse alusel ning vaid juhul, kui kohtuvälise menetleja otsus on jõustunud ja ainult VTMS § 211 ettenähtud korras. Käesoleval juhul ei ole aga kohtuvälise menetleja otsus jõustunud ja seda just menetlusaluse isiku esitatud kaebuse tõttu. Seega rahatrahvi asendamine saanuks kõne alla tulla vaid juhul, kui menetlusalune isik oleks kaebuse jätnud esitamata ja kohtuvälise menetleja otsus oleks jõustunud ning kohtuvälise menetleja otsuse täitmisel oleks ilmnenud, et otsus ei ole täidetav. Seega puudub kohtul ka seadusest tulenev õigus kaebemenetluses VTMS § 132 p 1 korras põhikaristusena mõistetud rahatrahvi asendada aresti või üldkasuliku tööga. Puutuvalt võimalusse maksta trahv osade kaupa, siis leiab kohus, et käesoleval juhul on see KarS § 66 lg 2 ja 3 alusel võimalik. Viidatud sätte kohaselt võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Seega saab kohus seda sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt teha juhul, kui kohus ise karistuse mõistab. Kuivõrd kohus tühistab käesoleva otsusega kohtuvälise menetleja määratud põhikaristuse ja teeb uue otsuse, millega mõistab uue põhikaristuse, siis on kohtul võimalik kohaldada ka KarS § 66 lg 2 ja 3 sätteid. Kaebuses on välja toodud, et sissetulekust läheb suurem osa korteriüüri maksmiseks ning alaealise lapse kuludeks. Kuigi kaebusele ei ole lisatud ühtegi tõendit eeltoodud väidete tõendamiseks, siis kohus ei näe põhjust kaebuses toodud põhjustes kahelda ning leiab, et tegemist on mõjuvate põhjustega. Selliste põhjuste 8 esinemist võib kaudselt järeldada ka karistusregistri andmetest, millede kohaselt on osa aastaid tagasi määratud ja ka viimane määratud rahatrahv tasumata ning mitme aasta vanuseid ja suhteliselt väikeseid rahatrahve on tasutud alles käesoleval aastal. Seetõttu määrab kohus, et uue otsusega mõistetav rahatrahv tuleb maksta 10 kuu jooksul igakuistes võrdsetes osades alates kohtuotsuse jõustumisest. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse sisuline muutmine. Küll peab kohus võimalikuks kergendada menetlusalusele isikule kohtuvälise menetleja otsusega määratud põhikaristust ja lisakaristust. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.