← Eesti

2-22-8464/79

Obsah (18)§ 367§ 162§ 229§ 232§ 347§ 351§ 656§ 5§ 423§ 657§ 651§ 456§ 652§ 654§ 173§ 171§ 174§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Kairi Piirisild ja Liis Arrak Otsuse tegemise aeg ja koht 14. märts 2025, Tallinn Kohtuasja nu

) §-le

  1. Asja materjalidest nähtuvalt tuli kostjal kauba eest tasuda hiljemalt
  2. märtsil
  3. Seega muutus tasu maksmise kohustus sissenõutavaks
  4. märtsil
  5. Kuna kostja ei ole kauba eest õigeaegselt tasunud, on hagejal õigus nõuda sellest kuupäevast põhivõlgnevuselt ka viivist. Hageja on arvestanud VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses viivist alates
  6. märtsist 2020 kuni
  7. juunini
  8. Maakohus pidas põhjendatuks mõista viivis välja ajavahemiku
  9. märts 2020 kuni
  10. juuni 2022 eest summas 4426,92 eurot.

§ 367

alusel on põhjendatud ka hageja viivisenõue alates hagiavalduse esitamisest nii põhivõlalt kui ka kahjuhüvitiselt. 3.11. Vaatamata hagi osalisele rahuldamisele jättis maakohus menetluskulud

§ 162lgle 1 ja § 163 lg-le 1 viidates kostja kanda.

Kohus arvestas sellega, et osalise rahuldamise tingis üksnes paaripäevane erinevus viivise arvestuses. Maakohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus

  1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. 4.
  2. Kostja ei vaidlusta
  3. juuni
  4. a lepingu sõlmimise fakti, kuid ei nõustu maakohtu seisukohaga lepingu olemuse kohta. Kostja leiab, et tegemist oli töövõtulepinguga VÕS § 635 lg 1 järgi. Leping oli suunatud tulemuse saavutamisele, s.o pakettakende valmistamisele ja tarnimisele. Maakohtu seisukoht vaidlustatud otsuses on vastuolus kohtu
  5. augusti
  6. a selgitava kirjaga, kus kohus märkis, et esitatud materjalidest nähtuvalt on tegemist töölepingu tunnustele vastava lepinguga. 4.
  7. Seoses hageja ja SIA Jola-D vahel
  8. märtsil 2019 sõlmitud faktooringulepinguga märkis kostja, et ta sai küll teavituskirja, kuid faktooringulepingut hageja ei esitanud. Maakohus jättis tähelepanuta kostja kohtuistungil esitatud suulise taotluse ning ei nõudnud hagejalt tõendina välja faktooringulepingut. Sellega rikkus maakohus kostja õigust tõendite esitamisele ja asja õiglasele arutamisele (

§ 229lg 1). Kostja leiab, et hageja eksitas teda teavituskirja esitamisega, millest tulenevalt kostja jäi faktooringulepingu olemasolu uskuma. 6

(14)2-22-8464 Hageja pettust saab järeldada sellest, et ta ei suutnud lepingut esitada. Hagejaga toimunud koostöö käigus selgus, et faktooringulepingut ei eksisteeri. Kostjale esitatud teatis on valekiri, mille abil SIA Jola-D välistas enda vastutuse ebakvaliteetselt valmistatud aknaraamide eest ja alustas end millegagi koormamata likvideerimisprotsessi. Arved JD2019-26 ja JD2019-261 olid küll tasutud, aga kostja ei osanud sel hetkel arvata, et ta täidab SIA Jola-D ja hageja nõuet
  1. aastal saadud teatise alusel ja ilma faktooringulepingu olemasoluta. 4.
  2. Hageja ei ole tõendanud, et just kostja müüs aknaraamid (80 tk) ja sai selle eest raha. Järelikult ei ole kostjal kohustust tasuda aknaraamide eest
  3. detsembril 2019 esitatud arve nr JD2019-110, mistõttu hagi on esitatud vale kostja vastu. Aknaraamid said BV Varad OÜ töötajate abiga remonditud ja müüdud Mitt&Perlebach OÜ-le. Kostjal ei olnud sellega midagi pistmist. Seda kinnitab
  4. aprilli
  5. a kirjavahetus, milles VL kinnitas, et aknad läksid objektile Ehitajate tee 91/
  6. Aknaraamide ostu-müügitehingu toimumist kinnitas
  7. septembri
  8. a kohtuistungil Mitt&Perlebach OÜ juhataja JK, kelle sõnul osteti Ehitajate tee 91/1 objektile paigaldatud aknaraamid BV Varad OÜ-lt. BV Varad OÜ töötaja VL koges tunnistajana ütlusi andes ootamatult mälukatkestust ja unustas, et vaatas lattu saabunud aknaraamid isiklikult üle ning allkirjastas ja saatis isiklikult reklamatsioonid kaubal esinevate defektide kohta. Ühtlasi ei suutnud tunnistaja meenutada seda, kellele aknaraamid müüdi. Päras reklamatsioonide näitamist meenus VLle aga kohe, et ta oli need pärast kauba ülevaatust allkirjastanud. 4.
  9. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme (

§ 232

lg 1 ja § 5 lg 1) sellega, et jättis rahuldamata kostja taotluse nõuda Mitt&Perlebach OÜ-lt välja finantsdokumendid, mille abil oleks võimalik tõendada aknaraamide ostu-müügitehingu toimumist, ning keeldus vande all küsitlemast kostja taotletud isikuid, rahuldades kaheksast inimesest taotluse vaid kahe (VL ja JK) osas. Neid taotlusi rahuldamata jättes ei viinud maakohus asjas läbi seadusele vastavat ja täielikku eelmenetlust (

§ 347

lg 1, § 329 lg-d 3 ja 4, § 392 ja § 398) ega andnud kostjale võimalust õigeaegselt ja täielikult avaldada arvamust kõigi asjas oluliste asjaolude kohta (

§ 351

). Kostja leiab, et nende rikkumistega rikkus maakohus oluliselt õigusliku ärakuulamise põhimõtet

§ 656

lg 1 p 1 tähenduses, samuti

§ 5lg-s 2, §-s 7 ja § 199 lg 1 p-s 5 sätestatut.

Kui maakohus oleks rahuldanud kostja taotlused isikute vande all ülekuulamiseks, oleks saanud täpselt kindlaks teha, kuidas kõik toimus, kes müüs kauba ja kes sai selle eest raha. Sellega oleks kostjal tekkinud võimalus tõendada, et tema ei ole õige kostja. Pole välistatud, et pärast kõigi asjaolude väljaselgitamist oleks kohus andnud asja materjalid üle prokuratuurile seoses kostja suhtes toime pandud kelmusega (karistusseadustiku § 209 lg 2). 4.

  1. Maakohtu seisukoht, et hageja esitatud CMR tõendab akende üleandmist kostjale
  2. detsembril 2019 aadressil Ehitajate tee 91/1, Tallinn, jäi kostjale arusaamatuks. CMR-l on kirjas, et kaup saadeti Daugavpilsist (Läti) SIA-lt Jola-D ja toimetati aadressile Peterburi tee 53, kus selle võttis vastu VL. Kostja esindaja viibis samuti laos ja tegi CMR-le märke kauba lattu vastuvõtmise kohta (andis allkirja ja pani kostja pitsatijäljendi), kuna ladu rendib BV Varad OÜ. Kostja kavatses müüa aknaraamid oma klientidele, eelkõige BV Varad OÜ-le, kuid neil esinesid olulised defektid. VL koostas kauba kontrollimisel reklamatsioonid ja edastas need kostjale. Kostja allkiri CMR-l ei kinnita, et kostja võttis kauba vastu aadressil Ehitajate tee 91/
  3. Kaup võeti füüsiliselt vastu aadressil Peterburi tee 53, misjärel see pidi paigaldatama Ehitajate tee 91/1 objektile, kuid seda defektide puudumisel või puuduste kõrvaldamisel ning kauba vastuvõtmisel kostja ja SIA Jola-D vahel sõlmitud vastuvõtuakti alusel. Tunnistaja JK ei öelnud kohtus, et kaup saabus otse Ehitajate tee 91/1 asuvale objektile. Ta ütles, et kaup osteti firmalt BV Varad OÜ ja kinnitas, et see saabus Tallinn, Peterburi tee 53 asuvasse lattu. Sealsamas laos koostas VL pärast puuduste avastamist 7

(14)2-22-8464 reklamatsioonid ning edastas need hagejale ja SIA-le Jola-D. Keegi ei ole kunagi rääkinud, et kaup saabus aadressile Tallinn, Ehitajate tee 91/
  1. 4.
  2. Seoses maakohtu seisukohaga, et tasu maksmisest vabanemiseks peab kostja lisaks puuduste tõendamisele tõendama ka seda, et ta on müüjat puudustest mõistliku aja jooksul teavitanud, märkis kostja järgmist. Kauba ülevaatus algas samal päeval, mil VL (GK Trade Export OÜ ja BV Varad OÜ esindaja) selle
  3. detsembril 2019 Tallinnas Peterburi tee 53 asuvas laos vastu võttis. Reklamatsioonid kaubal esinenud puuduste kohta koostati ja edastati SIA-le Jola-D, hagejale ja kostjale ajavahemikus 6.–
  4. jaanuar
  5. See oli kauba puudustest teavitamiseks igati mõistlik aeg. Hageja ja SIA Jola-D ei reageerinud teavitustele ega kõrvaldanud puudusi, vaid andsid üksnes alusetuid lubadusi puudused kõrvaldada. Nagu selgus
  6. ja
  7. aprillil 2020 toimunud kirjavahetusest, oli kaup juba eelnevalt maha müüdud, kuid SIA Jola-D ja hageja püüdsid seda kostja eest varjata. 4.
  8. Kostja ei kirjutanud alla kauba vastuvõtuaktile ega kandnud kaupa oma bilanssi, mistõttu vastavalt
  9. juuni
  10. a lepingu p-le 4.1 jäi kauba omanikuks SIA Jola-D. Jättes kauba oma bilanssi kandmata, loobus kostja defektsetest aknaraamidest. Kooskõlas VÕS § 111 lg-tega 1 ja 4 ei ole kostjal kohustust tasuda arvet, mis on esitatud defektse ja vastu võtmata jäänud kauba eest. Kuna kaup jäi kostja poolt üleandmis-vastuvõtmisakti alusel vastu võtmata, puudub ka kinnitus VÕS § 637 lg-tes 3, 4 ja 5 nimetatud sündmuste toimumise kohta. 4.
  11. Kostja leiab, et eeltoodud asjaoludel on hageja õiguste rikkumine

§ 423lg 2 p 1 järgi võimatu.

Hagil ei ole õiguslikku alust. Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik

  1. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud kostja kanda.
  2. Ringkonnakohus lahendas kostja apellatsioonkaebuses esitatud taotlused tõendite kogumiseks
  3. veebruaril 2025 tehtud määrusega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta

§ 657

lg 1 p 2 1 järgi muutmata, kuid osaliselt tuleb täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 8. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Siinsel juhul jättis maakohus hageja viivisenõude põhivõlalt 24 990,71 eurot rahuldamata

  1. märtsi 2020 eest, pidades põhjendatuks arvestada viivist alates
  2. märtsist 2020 (otsuse põhjenduste p-s 9 on maakohus märkinud aastaarvuks 2020 asemel selgelt ekslikult 2022). Selles osas ei ole hageja maakohtu otsust vaidlustanud, mistõttu otsus on nimetatud osas

§ 456lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause järgi jõustunud.

Osas, millega maakohus hagi rahuldas, on kostja maakohtu otsuse apellatsioonkaebusega vaidlustanud. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust hagi rahuldamise osas. 9. Kooskõlas

§ 652lg 1 p-ga 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks praeguse otsuse p-s 3.1 loetletud maakohtu tuvastatud asjaolud, mille 8

(14)2-22-8464 üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle. Neist asjaoludest on kostja vaidlustanud vaid hageja ja SIA Jola-D vahel 22. märtsil 2019 faktooringulepingu sõlmimise. 10. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole menetluses pooltega arutanud ega vaidlustatud otsuses käsitlenud vaidlusele kohaldatava õiguse küsimust. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja Läti äriühing, kelle asukoht on hagiavalduse kohaselt Lätis; samuti on vaidlusaluse kauba müüa SIA Jola-D Läti äriühing, kelle asukoht on asja materjalide kohaselt (sh CMR-
  1. d)Lätis. Kostja on Eesti äriühing, kelle asukoht on Eestis. Kuna nii praeguse vaidluse kui ka 30. juuni 2018. a lepingu osapoolte asukohad on erinevates riikides, tõusetub küsimus, millise riigi õigust tuleb poolte lepingulisele suhtele kohaldada. Eelnevast lähtuvalt täiendab kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi järgnevaga. 10.1. Arvestades, et 30. juuni 2018. a leping ja selle raames sõlmitud leping vaidlusaluste pakettakende (80
  2. tk)tarnimiseks on sõlmitud pärast 17. detsembrit 2009, tuleb kohaldatav õigus kindlaks määrata vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. a määrusele (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) (vt Rooma I määruse art 28). Selle määruse art 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse lepingule lepingupoolte valitud õigust. Valik tuleb teha sõnaselgelt või see peab nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Omal valikul võivad pooled valida kas terve lepingu või üksnes mõne selle osa suhtes kohaldatava õiguse. Lõike 2 kohaselt võivad pooled igal ajal kokku leppida selles, et lepingu suhtes hakatakse kohaldama muud õigust, kui selle suhtes kohaldati varem kas art 3 alusel tehtud valiku või muude Rooma I määruse sätete alusel. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et tsiviilkohtumenetluses kehtivast dispositiivsuse põhimõttest tulenevalt on pooltel õigus ka kohtumenetluse vältel leppida kokku vaidluse lahendamisele kohaldatava õiguse suhtes (vt RKTKo 16.02.2005, 3-2-1-16504, p 17). Ringkonnakohus on seisukohal, et ka Rooma I määruse art 3 võimaldab pooltel ka kohtumenetluse ajal vaidluse lahendamisele kohaldatavas õiguses kokku leppida, kui seda tehakse sõnaselgelt või see nähtub selgelt juhtumi asjaoludest. 10.2. Siinsel juhul on mõlemad pooled menetluses algusest peale tuginenud Eesti võlaõigusseaduse sätetele; ka kohtueelses kirjavahetuses oli hageja tuginenud Eesti võlaõigusseaduse sätetele (nt hageja 16. juuni 2021. a nõudekiri kostjale (dtl-d 28–30); kostja oma vastustes õigusnormidele ei viidanud, v.a karistusseadustiku § 209 lg 2 p 1); kumbki pool pole menetluses väitnud, et vaidlusele tuleks kohaldada mõne muu riigi kui Eesti õigust, ning kumbki pool pole ka apellatsioonimenetluses tuginenud sellele, et maakohus oleks Eesti õigust kohaldades eksinud materiaalõiguse normi kohaldamisel. Kolleegium on seisukohal, et nendest asjaoludest saab järeldada, et pooled on nõus, et nende lepingulisele võlasuhtele ja siinse vaidluse lahendamisele kohaldatakse Eesti õigust. Sellega on pooled teinud Rooma I määruse art 3 lg 1 kohase valiku Eesti õiguse kohaldamiseks (valik nähtub selgelt juhtumi asjaoludest), arvestades ka sama artikli lõiget 2. Ühtlasi nähtub sellest poolte soov välistada 1980. a ÜRO konventsiooni kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG) kohaldamine (vastavalt CISG art-le 6). 10.3. Seega on maakohus kokkuvõttes õigesti lähtunud vaidluse lahendamisel Eesti riigisisesest õigusest. 11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust seda tühistada. Kolleegium nõustub hageja nõuete rahuldamise osas maakohtu otsuse põhjendustega ja neid

§ 654lg 6 järgi täies ulatuses ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 9

(14)2-22-8464
  1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ja SIA Jola-D vahel sõlmitud leping 80 pakettakna tarnimiseks oli müügileping. Maakohus leidis põhjendatult, et
  2. juuni
  3. a leping oli suunatud toodete (pakettakende) võõrandamisele ja selle lepingu puhul ei olnud domineerivaks töö tegemine (vt viidatud otsuse p-d 4–4.3). Sisuliselt oli
  4. juuni
  5. a lepingu näol tegemist raamlepinguga, milles lepiti kokku SIA Jola-D ja kostja vahel edaspidi konkreetsete tellimuste alusel sõlmitavate müügilepingute tingimused. Maakohtu kvalifikatsiooni õigsust ei mõjuta kostja apellatsioonkaebuses viidatud asjaolu, et maakohus oli pooltele
  6. augustil 2022 saadetud kirjas märkinud, et kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt on tegemist töövõtulepingu tunnustele vastava lepinguga. Selles kirjas esitatud seisukoht oli esialgne, mida kinnitab see, et kohus palus juhul, kui pooled selle käsitusega ei nõustu, teada anda, kas tegu võis olla mõne muu lepinguga, nt müügilepinguga. Hageja on kogu menetluses, sh pärast maakohtu
  7. augusti
  8. a kirja olnud seisukohal, et tegemist oli müügilepinguga (vt nt hageja
  9. septembri
  10. a seisukoha p-d 2.1.1 ja 2.1.2). Seega oli lepingu kvalifikatsioon asjas vaidluse all ja maakohus pidigi selle küsimuse lahendama alles kohtuotsuses, kusjuures kostjale ei saanud lepingu müügilepinguks kvalifitseerimine ka üllatuslik olla.
  11. Seoses hageja ja SIA Jola-D vahel sõlmitud faktooringulepinguga tuvastas maakohus õigesti, et kostjat teavitati kirjalikult nii faktooringulepingu sõlmimisest (dtl 17, tõlge dtl 18) kui ka konkreetselt vaidlusalusest arvest nr JD2019-110 tulenevate nõuete loovutamisest hagejale (dtl 19, tõlge dtl 21). Nii teavitus faktooringulepingu sõlmimise kohta kui ka arve nr JD2019-110, millel oli esitatud teave nõude loovutamise kohta, on kostja seadusliku esindaja poolt allkirjastatud ja neile on lisatud kostja pitsatijäljend, mis kinnitab nende kättesaamist. Ühtlasi tuvastas maakohus, et sama faktooringulepingu alusel esitatud kaks varasemat arvet oli kostja hagejale tasunud (dtl-d 81, 83 ja 86). Nimetatud asjaolusid ei ole kostja apellatsioonimenetluses vaidlustanud. Seega oli SIA Jola-D täitnud oma VÕS §-st 257 tuleneva kohustuse teatada kostjale (kui faktooringuvõlgnikule) nõude loovutamisest. Kolleegium nõustub maakohtuga, et faktoor ega faktooringu klient ei pea esitama faktooringuvõlgnikule faktooringulepingut. Sellekohast kohustust seadusest ei tulene. VÕS §st 170 tuleneb, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Kuna kostjat oli mh arvest nr JD2019-110 tulenevate nõuete hagejale loovutamisest teavitatud, loetakse loovutamine kostja suhtes igal juhul toimunuks. Seega ei ole kostja väidetel, et faktooringulepingut ei pruugi tegelikult eksisteerida, asja lahendamisel tähtsust. Samal põhjusel ei olnud faktooringulepingul siinsel juhul ka tõendina tähtsust, mistõttu maakohus ei rikkunud menetlusõiguse normi, kui jättis selle hagejalt välja nõudmata (
  12. detsembri
  13. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:10:05). Kokkuvõttes saab järeldada, et hagejal oli õigus esitada arve nr JD2019-110 tasumise nõudmiseks kostja vastu hagi.
  14. Maakohus tuvastas asjas esitatud tõendite põhjal põhjendatult, et vaidlusalused 80 pakettakent anti kostjale üle
  15. detsembril 2019 aadressil Ehitajate tee 91/
  16. See nähtub hageja esitatud CMR-lt (dtl 20, tõlge dtl 22), mis sellele märgitud andmete kohaselt puudutab arve nr JD2019-110 alusel müüdud kaupa. CMR-lt nähtuvalt on saatjaks SIA Jola-D, saajaks kostja, kaubaks plastaknad (80 tk), maksumuseks 24 990,71 eurot; kaup on laaditud peale Daugavpilsis, kauba mahalaadimise kohana on märgitud Ehitajate tee 91/1, Eesti ja kauba saamist on kinnitanud kostja, lisades oma allkirja ja pitsatijäljendi. Ekslik on kostja apellatsioonkaebuse väide, et CMR-i kohaselt toimetati kaup aadressile Peterburi tee 53, kus selle võttis vastu VL. Sellist teavet
  17. detsembri
  18. a CMR-lt ei 10
(14)2-22-8464 nähtu. Kostja võib silmas pidada
  1. märtsil 2019 koostatud CMR-e, mis seondusid varasema tellimusega, mis tarniti tõepoolest aadressile Peterburi tee 53F, Tallinn (dtl-d 82 ja 84). Kostja ei ole tõendanud oma väiteid selle kohta, et vaidlusalune, arve nr JD2019-110 esemeks olev kaup saabus SIA-lt Jola-D algselt aadressile Peterburi tee 53 (GK Trade Export OÜ lattu), s.o CMR-l märgitud mahalaadimise kohast erinevasse kohta. Seda ei saa järeldada VL kinnitusest, et arvel nr JD2019-110 märgitud kaup on
  2. detsembril 2019 saadud ja võetud ladustamiseks vastu aadressil Peterburi tee 53F, Tallinn (dtl 64). Maakohus märkis põhjendatult, et sellest tõendist ei nähtu, kes kauba edastas ja kes vastu võttis. Kostja väiteid arvestades pole välistatud, et kaup liigutati kostja korraldusel hiljem edasi Peterburi tee 53 lattu. Erinevalt kostja apellatsioonkaebuses väidetust ei öelnud tunnistaja JK maakohtus ütlusi andes, et kaup oleks Ehitajate tee 91/1 objektile saabunud Peterburi tee 53 laost (vt dtl 271). Samas ei ole vaidluse lahendamisel sisulist tähtsust sellel, kus kohas kostja kauba SIA-lt JolaD tegelikult kätte sai, st kas see tarniti aadressile Ehitajate tee 91/1, Tallinn või osapoolte kokkuleppel CMR-l märgitust erinevale aadressile (nt Peterburi tee 53, Tallinn). Kostja ei ole vaidlustanud seda, et
  3. detsembri
  4. a CMR-l on kauba saamist kinnitavas lahtris (nr 24) kostja seadusliku esindaja allkiri ja pitsatijäljend. Kostja on ka kinnitanud, et viibis kauba vastuvõtmise juures (vt nt kostja
  5. oktoobri
  6. a seisukoha p 3.1.4;
  7. detsembri
  8. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:29:06). Seega on kostja vaidlusaluse kauba SIA-lt Jola-D igal juhul kätte saanud.
  9. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud, et SIA Jola-D tarnitud kaubal (80 pakettakent) oleks olnud puudusi. 15.
  10. Esiteks ei ole kostja menetluses täpselt välja toonud akendel esinevate puudustega seotud asjaolusid. Maakohus oli kostjale
  11. augusti
  12. a kirjas selgitanud, et tal tuleb täpsustada ja tõendada mh seda, milles pooled lepingu sõlmimisel kokku leppisid, sh millistele tingimustele (mh omadustele) aknad pidid vastama, ja milles seisnes akende osaline praak ehk milline oli konkreetne mittevastavus lepingutingimustele. Sellele vaatamata väitis kostja ka oma
  13. septembri
  14. a seisukohas üksnes üldsõnaliselt, et aknaraamidel oli praaki (vt seisukoha p 3), need olid ebakvaliteetsed (samas, p 7) ja neil tuvastati hulgaliselt defekte (samas, p 9.2).
  15. detsembri
  16. a kohtuistungil selgitas kostja täpsemalt, et praagi sisu seisnes selles, et „aknapakettide teatud sõlmed ei toiminud“ ja „kui linki alla vajutada, siis jooksis mehhanism kokku“ või olid akendel „sees reguleerimata vardad“ (vt kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:35:56, 00:37:07 ja 00:38:06). Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja menetluses esile toonud selgeid ja piisavalt täpseid asjaolusid selle kohta, milles akende puudused täpselt seisnesid, sh mille poolest aknad erinesid lepingus kokkulepitust ja/või miks need polnud ettenähtud otstarbel kasutatavad või ei vastanud keskmisele kvaliteedile. 15.
  17. Ühtlasi ei ole kostja akendel esinevaid võimalikke puudusi ka tõendanud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et arve nr JD2019-110 alusel tarnitud pakettakende puudusi ei saa järeldada GK Trade Export OÜ
  18. detsembri
  19. a,
  20. jaanuari
  21. a,
  22. jaanuari
  23. a,
  24. jaanuari
  25. a ja
  26. jaanuari
  27. a pretensioonidest kostjale (dtl-d 65–69) ega tunnistaja VL ütlustest (dtl-d 268–270). Pretensioonid on üldsõnalised ja nendel viidatud probleemid akendel (katkised klaaspaketid, kriimustused avatäidete profiilidel ja klaaspakettidel, läbipuhe rõduustel) erinevad nendest puudustest, millele kostja on viidanud siinses menetluses (vt praeguse otsuse p 15.1). Lisaks ei olnud VL, kes pretensioonid on allkirjastanud, tunnistajana ütlusi andes kindel, et need olid seotud just vaidlusaluste akendega (dtl 269). Maakohus märkis õigesti, et ka tunnistaja JK ei osanud
  28. septembril 2023 toimunud kohtuistungil öelda midagi sisulist vaidlusaluste pakettakende kvaliteedi kohta (üksnes seda, et „mingid probleemid olid“) (dtl 271). 11
(14)2-22-8464
  1. Maakohus järeldas põhjendatult ka seda, et kostja ei ole tõendanud, et ta oleks müüjat kauba võimalikest puudustest mõistliku aja jooksul teavitanud, sh puuduseid piisavalt täpselt kirjeldanud (VÕS § 219 lg 1, § 220 lg-d 1 ja 2). Seega ei saaks kostja tulenevalt VÕS § 220 lg-st 3 akendel esinevatele võimalikele puudustele ka enam tugineda. 16.
  2. Kostja on tuginenud maakohtus ja viitab ka apellatsioonkaebuses GK Trade Export OÜ (VL allkirjastatud) pretensioonidele (reklamatsioonid/teatised) kuupäevadega
  3. detsember 2019,
  4. jaanuar 2020,
  5. jaanuar 2020,
  6. jaanuar 2020,
  7. jaanuar 2020 (dtl-d 65–69). Nendest nähtuvalt on GK Trade Export OÜ pretensioonid adresseeritud kostjale. Need ei tõenda, et pretensioonides välja toodud probleemidest oleks teavitatud SIA-d Jola-D ja/või hagejat. VL väitis tunnistaja ütlusi andes, et nemad kirjutasid pretensioone kostjale; seda, et puudustest oleks teavitatud otse ka SIA-d Jola-D, ei osanud tunnistaja öelda, vaid arvas, et kostja suhtles ise SIA-ga Jola-D (dtl 269). Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks VLlt saadud pretensioonid SIA-le Jola-D või hagejale edastanud. 16.
  8. Kostja on menetluses väitnud, et teavitas hagejat kauba ebakvaliteetsusest isiklikult
  9. mail 2020 ja
  10. septembril 2020 (vt kostja
  11. juuni
  12. a vastus hagile, p 2.1). Ehkki kostja on need kirjad, mis on adresseeritud vastavalt Maksimile ja Edgarsile (adressaadiks oleva äriühingu nime pole märgitud), menetluses esitanud (dtl-d 98 ja 99, tõlked dtl-d 101 ja 100), ei ole kostja tõendanud, et need oleks SIA-le Jola-D ja/või hagejale saadetud ja viimasteni jõudnud. Lisaks nähtub kirjadest et „viimasel objektil tulid tooted algul ilma klaaspakettideta, PVX akendel olid kriimustused ning valesti oli monteeritud furnituur, mis tõi kaasa toodete tuuletõmbe“, kuid sellistele puudustele ei ole kostja siinses menetluses tuginenud (vt praeguse otsuse p 15.1). Muid puudusi nendest kirjadest ei nähtu. Ühtlasi nõustub kolleegium maakohtuga, et selline teavitamine, mis toimus väidetavalt u 5 ja 9 kuud pärast kauba saamist, ei oleks toimunud mõistliku aja jooksul VÕS § 220 lg 1 mõttes (maakohtu otsuse p 6.5).
  13. juuni
  14. a lepingu p 6.4 kohaselt pidi kostja saatma SIA-le Jola-D reklamatsiooni koos tõenditega (fotod) mehhaaniliste vigastuste kohta kirjalikult kolme tööpäeva jooksul arvates kahjustuste avastamisest. Kostja ei ole tõendanud, et akendel oleksid olnud varjatud puudused, mida kauba vastuvõtmisel toimunud ülevaatusel poleks olnud võimalik avastada, ja et kostja oleks avastanud puudused alles u 5 kuud pärast kauba vastuvõtmist. 16.
  15. Samuti on kostja menetluses väitnud, et teavitas hagejat akende defektidest
  16. juuli
  17. a kirjaga ja
  18. juuli
  19. a kirjaga (vt nt kostja
  20. septembri
  21. a seisukoha p-d 7.1, 7.2 ja 9.4;
  22. detsembri
  23. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:47:36). Kolleegium nõustub maakohtuga, et
  24. juuli
  25. a kirjas (dtl-d 91–94, tõlge dtl-d 95–97) ei ole puudusi piisava täpsusega kirjeldatud (seal on viidatud vaid ülevaatuse käigus selgunud „olulisele praagile“, vt kirja p 3). Ka
  26. juuli
  27. a kirjas (dtl-d 31–34, tõlge dtl-d 35–37) on viidatud üksnes sellele, et kaup „osutus osaliselt defektseks“. Lisaks ei ole ligi aasta ja seitse kuud hiljem saadetud kirjad käsitatavad puudustest teavitamisena mõistliku aja jooksul VÕS § 220 lg 1 mõttes.
  28. Kostjale ei andnud õigust kauba eest tasumata jätta see, et ta ei kirjutanud alla kauba vastuvõtuaktile ega kandnud kaupa oma bilanssi. Kostja pole toonud esile asjaolusid ega tõendeid, millest nähtuks, et tal oli SIA-ga Jola-D kokkulepe, et kaup loetakse üle antuks alles pärast täiendava vastuvõtuakti allkirjastamist. Kostja väited üleandmise-vastuvõtmise akti vajalikkuse kohta lähtuvad eeldusest, et tegemist oli töövõtulepinguga, kuid siinsel juhul oli kostja ja SIA Jola-D vahel sõlmitud müügileping 80 akna tarnimiseks. Kauba üleandmist tõendab kostja esindaja allkiri ja kostja pitsatijäljend CMR-l. Samuti ei mõjuta kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmist see, kas ta kannab kauba oma bilanssi või mitte. Ka 12
(14)2-22-8464 see, et kostja ja SIA Jola-D olid leppinud
  1. juuni
  2. a lepingus kokku omandireservatsioonis, ei mõjuta kostja kohustust kauba eest tasuda.
  3. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et ta ei pea akende eest tasuma, kuna keegi teine (BV Varad OÜ) müüs need Mitt&Perlebach OÜ-le ja võttis saadud raha endale. Praegune vaidlus puudutab kostja kohustust tasuda SIA-ga Jola-D sõlmitud müügilepingu alusel kauba eest, mille osas on tuvastatud, et müüja on selle kostjale üle andnud. See, mida kostja akendega hiljem edasi tegi, sh kas ta müüs need GK Trade Export OÜ-le või BV Varad OÜ-le, kes võisid aknad edasi võõrandada Mitt&Perlebach OÜ-le, või on kolmandad isikud aknad kostjalt varastanud või omastanud, ei mõjuta hageja nõudeid kostja vastu, mis tulenevad kostja ja SIA Jola-D vahel
  4. juuni
  5. a lepingu alusel sõlmitud akende müügilepingust. Eelnevat arvestades ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme sellega, et jättis rahuldamata kostja taotluse nõuda Mitt&Perlebach OÜ-lt välja finantsdokumendid, mille abil oleks võimalik tõendada aknaraamide ostu-müügitehingu toimumist, ning keeldus vande all küsitlemast kostja taotletud isikuid, rahuldades kaheksast inimesest taotluse vaid kahe (VL ja JK) osas. Kostja esitas need taotlused ka apellatsioonimenetluses ning ringkonnakohus jättis need
  6. veebruari
  7. a määrusega rahuldamata, leides, et maakohus ei rikkunud taotluste lahendamisel menetlusõiguse norme. Kolleegium jääb selles osas
  8. veebruari
  9. a määruses esitatud põhjenduste juurde.
  10. Eelnevat arvestades leidis maakohus põhjendatult, et kostja ei ole menetluses tõendanud selliste asjaolude esinemist, mis annaks talle õiguse
  11. detsembril 2019 tarnitud pakettakende eest esitatud arve nr JD2019-110 tasumisest keelduda. Lähtudes
  12. juuni
  13. a lepingu p-s 8.1 kokku lepitud maksetähtajast (90 päeva pärast tellitud kauba kättesaamist), tuli kostjal kauba eest tasuda hiljemalt
  14. märtsil
  15. Seega muutus tasunõue
  16. märtsil 2020 sissenõutavaks ja maakohus on põhjendatult rahuldanud hageja hagi põhivõla 24 990,71 euro (VÕS § 108 lg 1 alusel) ja alates
  17. märtsist 2020 arvestatud seadusjärgses määras viivise (VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja

§ 367alusel) väljamõistmiseks.

Kostja ei ole hageja viivisenõudele apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud.

  1. Maakohus rahuldas põhjendatult ka hageja nõude kohtueelsete õigusabikulude kandmisest tekkinud kahju 360 euro hüvitamiseks. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega. Kostja ei ole selle nõude rahuldamisele apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud. Maakohus mõistis sellelt nõudelt põhjendatult välja ka seadusjärgses määras viivise alates hagi esitamisest.
  2. Kolleegium märgib lõpetuseks, et siinse asja lahendus ei muutuks ka juhul, kui kohaldada Eesti õiguse asemel Läti õigust (vastavalt Rooma I määruse art 4 lg 1 p-le a) ja/või CISG-i. Ka Läti tsiviilseadustiku (Civillikums; edaspidi TS) ja CISG kohaselt on ostjal müügilepingust tulenevalt kohustus tasuda asja eest kokkulepitud ostuhind ja müüjal õigus nõuda ostjalt selle kohustuse täitmist (TS § 2002, § 2021, § 2033; CISG art 53, art 61 lg 1 p a ja art 62), samuti lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist (TS § 1779, § 2021; CISG art 61 lg 1 p b, art 74). Mõlemast õigusaktist tuleneb, et ostuhind tuleb tasuda kokkulepitud tähtajaks (TS § 1828, § 2033; CISG art 59) ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral on teisel poolel õigus nõuda viivitavalt poolelt lepingus kokkulepitud määras viivist (TS § 1756, § 1757, § 1759 p 1 ja § 1765, müügilepingu osas ka § 2035; CISG art 78). Siinsel juhul nõuab hageja kostjalt viivist väiksemas määras (s.o Eestis kehtivas seadusjärgses määras) kui
  3. juuni
  4. a lepingu p-s 10.4 kokku lepitud 0,15% tasumisele kuuluvast summast päevas, mis on kostjale soodsam. Sarnaselt Eesti õigusega kehtib ka Läti õiguse alusel nõude loovutus võlgniku suhtes alates ajast, mil teda on loovutusest teavitatud (TS § 1804). 13

(14)2-22-8464 Menetluskulude jaotus 22. Kuna maakohtu otsus jääb asja sisulise lahendamise osas muutmata, ei ole seda

§ 173lg 3 järgi vaja muuta ka menetluskulude jaotuse osas.

Olukorras, kus hagi sisuliselt täielikult rahuldati (hagi jäi rahuldamata vaid põhivõlalt arvestatud ühe päeva viivise osas), jättis maakohus menetluskulud põhjendatult kostja kanda. Kostja ei ole maakohtu menetluskulude jaotust apellatsioonkaebuses ka eraldi vaidlustanud. 23. Arvestades, et kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta

§ 171lg 1 järgi kostja kanda.

24. Kuna maakohus vaidlustatud otsuses menetluskulusid kindlaks ei määranud, ei tee seda

§ 174lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus.

Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks

§ 177lg-s 2 sätestatud korras mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.