2-20-16508/33

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 14.03.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-20-16508 Kohtuasi Renovum OÜ hagi Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Toomas Saarma ja Kasemetsa arendus OÜ vastu Renovum OÜ nõude tunnustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 17.11.2023 otsus Kaebuse esitaja ja liik Kasemetsa arendus OÜ 20.12.2023 apellatsioonkaebus Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma 20.12.2023 apellatsioonkaebus Kaebuse hind Kasemetsa arendus OÜ apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja Renovum OÜ (registrikood lepinguline esindaja Alar Liivamägi 14042462), Kostja I Loft AB OÜ (pankrotis, registrikood 14483195) pankrotihaldur Toomas Saarma, lepinguline esindaja Sulev Mander Kostja II Kasemetsa arendus OÜ (registrikood 12142834), lepinguline esindaja vandeadvokaat Henri Torop Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Parandada Harju Maakohtu 17.11.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-16508 resolutsiooni ebatäpsus, asendades punktis 2 sõna „Revonum“ sõnaga „Renovum“.

2.Tühistada Harju Maakohtu 17.11.2023 otsuses menetluskulude jaotus osas, millega kostja II menetluskulud jäeti 87% ulatuses kostja I kanda (maakohtu 2-20-16508 3.

7.otsuse resolutsiooni punkt 6) ja teha nimetatud osas uus otsus, millega jätta kostja II menetluskulud 87% ulatuses kostja II kanda.

Jätta Harju Maakohtu 17.11.2023 otsuse resolutsioon muus osas muutmata, osaliselt täiendades kohtuotsuse põhjendusi.

Jätta Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Toomas Saarma apellatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta Kasemetsa arendus OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma ja Kasemetsa arendus OÜ ringkonnakohtus kantud menetluskulud nende endi kanda ning Renovum OÜ ringkonnakohtus kantud menetluskulud võrdsetes osades Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma ja Kasemetsa arendus OÜ kanda.

Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

7.1. Hagi rahuldada osaliselt.

7.2. Tunnustada Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses laenulepingust nr 90404-3 tulenevat Renovum OÜ intressi nõuet summas 8957,87 eurot pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõudena pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 1 tähenduses.

7.3. Tunnustada Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses laenulepingust nr 90510-3 tulenevat Renovum OÜ põhivõla nõuet summas 163 200 eurot ja intressi nõuet summas 8078,40 eurot pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõudena pankrotiseaduse § 153 lg 1 p 1 tähenduses.

7.4. Renovum OÜ menetluskulud jätta 43,5% ulatuses Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Toomas Saarma kanda ja 43,5% ulatuses Kasemetsa arendus OÜ kanda ning 13% ulatuses Renovum OÜ kanda.

7.5. Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma menetluskulud jätta 13% ulatuses Renovum OÜ kanda ja 87% ulatuses Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma kanda.

7.6. Kasemetsa arendus OÜ menetluskulud jätta 13% ulatuses Renovum OÜ kanda ja 87% ulatuses Kasemetsa arendus OÜ kanda.

7.7. Jätta Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma ja Kasemetsa arendus OÜ ringkonnakohtus kantud menetluskulud nende endi kanda ning Renovum OÜ ringkonnakohtus kantud menetluskulud võrdsetes osades Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma ja Kasemetsa arendus OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

2 2-20-16508 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud 1. Renovum OÜ (hageja) esitas 10.11.2020 Harju Maakohtule Loft AB OÜ (pankrotis, võlgnik) pankrotihalduri Toomas Saarma (kostja I, haldur) ja Kasemetsa arendus OÜ (kostja II) vastu hagi, milles palus: - tunnustada Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses laenulepingust nr 90404-3 tulenevat hageja nõuet Loft AB OÜ (pankrotis) vastu intressi 8957,87 euro ja viivise 14 924,50 euro ulatuses ning tunnustada neid nõudeid pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõudena pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 1 tähenduses; - tunnustada Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses laenulepingust nr 90510-3 tulenevat hageja nõuet Loft AB OÜ (pankrotis) vastu põhivõla 163 200 eurot osas pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 tähenduses ning nõudena, mis ei ole tingimuslik; - tunnustada Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses laenulepingust nr 90510-3 tulenevat hageja nõuet Loft AB OÜ (pankrotis) vastu intressi 8078,40 euro ja viivise 11 504 euro ulatuses ning tunnustada neid nõudeid pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 tähenduses; - menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AB Kreditex AS (laenuandja) ja Loft AB OÜ (laenusaaja) 04.04.2019 laenulepingu nr 90404-3, mille alusel sai laenusaaja laenu 157 100 eurot fikseeritud intressiga 13,51% aastas ehk 1,13% kuus. Laenusumma maksti laenusaajale välja.

Laenulepingus lepiti intressi tasumine ja laenu tagastamine kokku lepingu p-de 2.6–2.9 kohaselt bulletgraafiku alusel selliselt, et laenusaaja pidi tasuma alates aprillist 2019 iga kuu 20. kuupäevaks lepingu lisaks 1 olevas maksegraafikus sätestatud intressimakseid ja lepingu lõpptähtpäeval 20.03.2021 tagastama laenusumma. Maksekohustuste rikkumise tõttu ütles laenuandja laenulepingu üles 22.04.2020 ülesütlemisteatega, mille laenusaaja sai kätte samal päeval. Seega muutusid kõik laenulepingu alusel tasumisele kuuluvad summad sissenõutavaks 22.04.2020, sh laenusumma tagastamise nõue. Alates 23.04.2020 võis põhivõlalt arvestada viivist.

2.1. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid laenuandja ja laenusaaja 04.04.2019 notariaalse lepingu nr 783, millega seadsid laenusaaja poolt sama lepinguga omandatud kinnistule AÜ Tempo 7 (uue aadressiga Harju maakond, Harku vald, Suurupi küla, Hoo tee 6, registriosa nr 2267202) laenuandja kasuks hüpoteegid suuruses 180 000 eurot ja 128 000 eurot (26.10.2017 kinnistusraamatu neljandasse jakku kande nr 2 all sisse kantud hüpoteegi 180 000 eurot loovutas varasem hüpoteegipidaja laenuandjale).

Lepingu p-s 7–7.2 leppisid pooled kokku, et hüpoteekidega on tagatud kõik laenuandja nõuded laenusaaja vastu, mis tulenevad 04.04.2019 sõlmitud laenulepingust nr 90404-3 ja selle võimalikest muudatustest ja lisadest ning ka kõik laenuandja nõuded laenusaaja vastu, mis tulenevad nende vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende võimalikest lisadest ja muudatustest. Samuti lepiti kokku igakordse omaniku kohustus alluda kohesele sundtäitmisele.

3 2-20-16508 2.2. AB Kreditex AS (laenuandja) ja Loft AB OÜ (laenusaaja) sõlmisid 10.05.2019 laenulepingu nr 90510-3, mille alusel sai laenusaaja laenu 163 200 eurot fikseeritud intressiga 13,50% aastas ehk 1,13% kuus. Laenusumma maksti laenusaajale välja, selle üle vaidlust ei ole. Laenulepingus lepiti intressi tasumine ja laenu tagastamine kokku lepingu p-de 2.6–2.9 kohaselt bulletgraafiku alusel selliselt, et laenusaaja pidi tasuma alates juunist 2019 iga kuu 10. kuupäevaks lepingu lisaks 1 olevas maksegraafikus sätestatud intressimakseid ja lepingu lõpptähtpäeval 10.05.2020 tagastama laenusumma. Maksekohustuste rikkumise tõttu ütles laenuandja laenulepingu üles 22.04.2020 ülesütlemisteatega, mille laenusaaja sai kätte samal päeval. Seega muutusid kõik laenulepingu alusel tasumisele kuuluvad summad sissenõutavaks 22.04.2020, sh laenusumma tagastamise nõue. Alates 23.04.2020 võis põhivõlalt arvestada viivist.

2.3. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid laenuandja ja laenusaaja 10.05.2019 notariaalse lepingu nr 1112, millega seadsid laenusaaja poolt sama lepinguga omandatud kolmele korteriomandile, aadressiga Tallinn, Küti tn 1 // VanaKalamaja tn 39 – eluruum nr 11 (registriosa nr 11048050) PP 11 panipaik (registriosa nr 11051350) ja P9 parkimiskoht (registriosa nr 11049450), laenuandja kasuks ühishüpoteegi suuruses 320 000 eurot. Lepingu p-s 6–6.2 leppisid pooled kokku, et hüpoteegiga on tagatud kõik laenuandja nõuded laenusaaja vastu, mis tulenevad 10.05.2019 sõlmitud laenulepingust nr 90510-3 ja selle võimalikest muudatustest ja lisadest ning ka kõik laenuandja nõuded laenusaaja vastu, mis tulenevad nende vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende võimalikest lisadest ja muudatustest. Samuti lepiti kokku igakordse omaniku kohustus alluda kohesele sundtäitmisele.

2.4. 04.03.2020 tehinguga võõrandas laenusaaja Loft AB OÜ Küti tn 1 asuvad kolm korteriomandit Maipõrnikas OÜ-le. 30.04.2020 loovutas laenuandja AB Kreditex OÜ mõlemast laenulepingust tulenevad nõuded hagejale, millest teavitati nii võlgnikku kui ka pankrotihaldurit. Seoses laenulepingutest tulenevate nõuete loovutamisega andis laenuandja hagejale üle ka nõuet tagavad hüpoteegid, mille kohta on kinnistusraamatusse tehtud kanded uue hüpoteegipidaja kohta. Seega kuuluvad laenulepingust tulenevad nõuded ja nõudeid tagavatest hüpoteekidest tulenevad õigused hagejale. Kostjad on hagejat nõuete omaniku ja hüpoteegipidajana aktsepteerinud.

2.5. 11.05.2020 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-20-3678 kuulutati välja Loft AB OÜ pankrot 11.05.2020 kella 17.00 seisuga. Teadaanne pankroti väljakuulutamise kohta avaldati Ametlikes Teadaannetes 12.05.2020. Hageja esitas 27.05.2020 võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse mõlemast laenulepingust tuleneva võla nõudes. Nõudeavalduses nõudis hageja pandiga tagatud nõudena (st PankrS § 153 lg 1 p 1 järgi esimese rahuldamisjärgu nõudena) kokku 470 746,77 eurot, sh laenulepingu nr 90404-3 alusel 233 456,37 eurot, millest 157 100 eurot moodustas põhivõlg, 8957,87 eurot intress, 14 924,50 eurot viivis, 5304 eurot leppetrahv intressi tasumisega viivitamise eest, 47 130 eurot leppetrahv lepingu ülesütlemise eest ja 40 eurot meeldetuletuskirjade eest ning laenulepingu nr 90510-3 alusel 237 290,40 eurot, millest 163 200 eurot moodustas põhivõlg, 8078,40 eurot intress, 11 504 eurot viivis, 5508 eurot leppetrahv intressi tasumisega viivitamise eest, 48 960 eurot leppetrahv lepingu ülesütlemise eest ja 40 eurot meeldetuletuskirjade eest.

2.6. 12.10.2020 toimus võlgniku pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek, mille kohta avaldati Ametlikes Teadaannetes teade. Nõuete kaitsmise koosolekul esitasid hageja nõudele vastuväiteid kostja I ja kostja II. Teised võlausaldajad ega võlgnik hageja nõudele vastuväiteid ei esitanud. Kostja I vaidlustas hageja nõuet osaliselt 150 446,77 euro ulatuses ning tunnustas nõuet 157 100 eurot PankrS § 153 lg 1 p 1 järgu nõudena ja nõuet 163 200 eurot tingimusliku 4 2-20-16508 PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu nõudena. Kostja II esitas laenulepingust nr 90404-3 tulenevale nõudele vastuväite kogu nõude ulatuses, välja arvatud põhinõude osas 157 100 eurot ning laenulepingust nr 90510-3 tulenevale nõudele vastuväite kogu nõude ulatuses, välja arvatud põhinõude osas 163 200 eurot. Kostja II esitas vastuväite nõude järgule ja pandile kogu ulatuses.

2.7. Hageja hinnangul ei ole kostjate vastuväited õiguspärased ja rikuvad hageja õigust võlgnikult põhjendatud pandiga tagatud võlga nõuda. Hageja nõuet oleks tulnud täies ulatuses tunnustada pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõudena. Hageja on seisukohal, et hageja laenulepingutest tulenevad nõuded, sh laenulepingust nr 90510-3 tulenevad nõuded ei ole tingimuslikud. Tingimuslik saab olla nõue, mis tuleneb tingimuslikust tehingust tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 kohaselt. Laenulepingud ei sisalda tingimusi, mille suhtes ei ole teada, kas need saabuvad või mitte. Alates laenu saamisest oli võlgnikule selgelt teada, et laenud ja kõrvalnõuded tuleb ka tagasi maksta. Laenulepingud on üles öeldud enne pankroti väljakuulutamist, seega ka enne nõuete kaitsmise koosolekut ja võlgnikul on tingimusteta kohustus võla tasumiseks. Seetõttu ei ole tegemist tingimusliku tehinguga ega tingimusliku nõudega. Pankrotimenetlusse esitatud nõude näol on tegemist sissenõutavaks muutunud nõudega, mis ei ole tingimuslik.

2.8. Tõenäoliselt on haldur pidanud nõuet tingimuslikuks põhjusel, et hageja nõudeid tagab ka võlgniku pankrotivara hulka mitte kuuluv kolmanda isiku pant (Küti tn 1 korteriomandid) ja on võimalik, et osa võlast tasutakse kolmandast isikust pandi omaniku poolt või pandi realiseerimise arvelt. See ei õigusta siiski hageja nõude tingimuslikuna käsitlemist. Iga võla suhtes eksisteerib võimalus, et see võidakse kolmanda isiku poolt tasuda, ometi ei ole iga võlanõue tingimuslik. Kolmanda isiku pandiga tagatud võlanõude puhul on küll kolmanda isiku poolt tasumise või pandi arvelt nõude rahuldamise tõenäosus suurem, kuid see ei tee võlanõuet tingimuslikuks. Samal ajal eksisteerib ka võimalus, et kolmas isik nõuet ei tasu või ei õnnestu pandi arvelt nõuet rahuldada. Juhul, kui kolmanda isiku pandiga tagatud võlg pankrotimenetluse ajal tasutakse, lõppeb võlg tasutud osas nagu sellisel puhul alati. Sel juhul hageja esitatud nõue tasutud osas lõppeb/väheneb. Sellest teoreetilisest võimalusest ei tulene nõude tingimuslikkus.

2.9. Hageja nõudeid oleks tulnud täies ulatuses tunnustada ka pandiga tagatud nõuetena. Kõik hageja kasuks seatud hüpoteegid tagavad tagatiskokkulepete kohaselt nii tagatiskokkuleppes konkreetselt lepingu numbriga identifitseeritud lepingutest (st hageja nõude aluseks olevatest laenulepingutest) tulenevaid nõudeid kui ka muudest laenuandja/hüpoteegipidaja ja laenusaaja/võlgniku vahel sõlmitud või tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest tulenevaid nõudeid. Sellega on selgelt määratletud, et hüpoteegiga on tagatud poolte vahel sõlmitud krediidilepingutest tulenevad nõuded. Tagatiskokkulepe ei ole lubamatult lai (nn globaalne tagatiskokkulepe) ega seetõttu tühine. Tagatiskokkulepped on sõlminud kaks võrdses positsioonis olnud ettevõtluses tegutsevat juriidilist isikut oma ettevõtlus- ja majandustegevuse raames. Lepingupooleks ei olnud nõrgemas positsioonis olev tarbija.

Tagatiskokkulepe on sõlmitud kitsalt krediidilepingute tagamiseks, mis võimalikke tulevikus sõlmitavaid krediidilepinguid silmas pidades on tavapärane ja mõistlik kulude (notaritasu, riigilõiv, sõidukulud tehingule jms) kokkuhoiu aspektist. Tagatiskokkuleppega tagati kinnisasja ostja/omaniku/laenusaaja enda sõlmitud ja tulevikus sõlmitavaid krediidilepinguid, mitte kolmanda isiku kohustusi. Laenusaajal on igakordset krediidilepingut sõlmides võimalik otsustada, kas ta seda teha soovib ja kas ta soovib ka uuest krediidilepingust tuleneva kohustuse tagamist hüpoteegiga. Kui ei soovi, jäi laenusaajale võimalus ka uue krediidi tagamist uue kokkuleppega välistada või uut laenu/krediiti mitte võtta. Tagatiskokkuleppe 5 2-20-16508 kohaselt ei ole hüpoteegiga tagatud muud laenusaaja kohustused peale konkreetselt laenusaaja enda sõlmitud krediidilepingutest tulenevate kohustuste.

2.10. Summaliselt oleks tulnud nõuete kaitsmisel tunnustada kõiki hageja põhjendatud nõudeid. Hagejale ei ole teada, miks ei tunnustanud kostjad hageja nõudeid kõrvalnõuete osas.

Kõrvalnõuded tulenevad laenulepingutest ja põhjendatud ulatuses kuuluvad need tunnustamisele sarnaselt põhivõla nõudega.

Kostja I vastuväited 3. Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4.Halduri vastuse kohaselt oli õige hageja väide, et haldur esitas hageja nõudele osalise vastuväite, tunnustas ainult mõlema laenulepingupõhivõlga, seejuures laenulepingu nr 904043 järgset põhinõuet suuruses 157 100 eurot PankrS § 153 lg 1 p 1 järgu nõudena ja suuruses 163 200 eurot tingimusliku PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu nõudena.

5.Haldur esitas hageja nõudele vastuväited intresside osas (laenulepingu nr 90404-3 alusel esitatud intressinõue, summas 8957,87 eurot ning laenulepingu nr 90510-3 alusel esitatud intressinõue, summas 8078,40 eurot) põhjusel, et kuigi hageja väidab, et tervest intressisummast mõlema laenulepingu alusel (22 336,87 eurot + 20 930,40 eurot) oli osa võlgniku poolt tasutud (13 319 eurot + 12 852 eurot), ei ole esitatud teostatud maksete kohta mitte ühtegi tõendit. Arvestades võimalikke intressimakseid võlgnikult, ei olnud halduri hinnangul hageja tõendanud intressi võlgnevuse olemasolu. Intressimäär, millele lähtudes on hageja oma intressinõuded esitanud, on ebamõistlikult kõrge, võrreldes kehtiva turuintressimääraga. Laenulepingu nr 90404-3 kohaselt on intressimääraks 13,51% ja laenulepingu nr 90510-3 kohaselt on intressimääraks 13,5% aastas, mis on kordi kõrgem kui keskmine laenu intressimäär (ca 3%). Liigkasuvõtjalikel tingimustel sõlmitud leping on TsÜS § 86 lg 1 kohaselt heade kommetega vastuolus ja seega tühine. Seetõttu tuleb hageja intressinõue jätta tunnustamata.

6.Haldur esitas hageja nõue vastuväited viivise osas (laenulepingu nr 90404-3 alusel esitatud viivise nõue, summas 11 504 eurot). Laenulepingu ülesütlemise teated on koostatud 22.04.2020. Laenude põhiosad pidid olema laenuandjale tagastatud hiljemalt 13.05.2020.

Samas võlgniku pankrot kuulutati välja enne vastava tähtaja saabumist 11.05.2020. Seega ei ole hagejal tekkinud kehtivat viivise nõuet võlgniku vastu. Lisaks on lepingujärgne viivisemäär (0,5% päevas) üle 20 korra suurem, kui seadusjärgne viivisemäär (8% aastas), siis ka viivise nõude olemasolu korral kuuluks see igal juhul vähendamisele nullini vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-le 8 ja §-le 162. Seetõttu tuleb hageja viivise nõue jätta terves ulatuses tunnustamata.

7.Haldur rõhutas, et Hoo tee 6 kinnistule seatud hüpoteekidega ei ole tagatud laenulepingust nr 90510-3 tulenevad laenuandja nõuded ning hüpoteekidega tagatust ei ole võimalik tuletada hüpoteegilepingu p-s 7.1.2 sätestatust. Kui hüpoteegid Hoo tee 6 kinnistule seati, ei olnud laenulepingut nr 90510-3 veel sõlmitud. Laenuleping nr 90510-3 on eraldiseisev laen ega ole käsitletav varasemalt sõlmitud laenulepingu nr 90404-3 lisana. Oluline on ka see, et laenulepingu nr 90510-3 p-s 2.13 on sõnaselgelt välja toodud selle laenuga seotud tagatisvara, milleks on üksnes korteriomandid asukohaga Küti 1//Vana-Kalamaja tn 39. On üheselt selge, et võlgnik ei olnud arvestanud sellega, et Hoo tee 6 kinnistule seatud hüpoteegid peaksid tagama nn globaalse tagatiskokkuleppe kaudu ka muid laenulepinguid, mis ei ole sõnaselgelt hüpoteegilepingus nimetatud. Hüpoteegilepingu p 7.1.2 puhul on tegemist standardse 6 2-20-16508 notariaalse lepingu tüüptingimusega, mille puhul eeldatakse vastavalt VÕS §-le 44, et see tingimus on ebamõistlikult pantijat kahjustav. VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus on tühine. Seetõttu leidis haldur, et hüpoteegilepingu p-s 7.1.2 sisalduv tagatiskokkulepe ei laiene laenulepingust nr 90510-3 tulenevatele nõuetele ehk need ei ole tagatud võlgniku varale seatud hüpoteekidega, mistõttu kuuluvad laenulepingust nr 90510-3 tulenevad nõuded rahuldamisele teise rahuldamisjärgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 2 tähenduses.

8.Haldur selgitas täiendavalt, et tunnustas laenulepingust nr 90510-3 tulenevat nõuet 163 200 euro ulatuses tingimusliku PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu nõudena põhjusel, et seda nõuet tagasid nõuete kaitsmise menetluse ajal Küti tn 1//Vana-Kalamaja tn 39 korteriomanditele seatud hüpoteegid, kuid nimetatud korteriomandid ei kuulunud pankrotivara hulka. Kuna käesoleva tsiviilasja menetluse jooksul on olukord muutunud ja eelnimetatud korteriomandid on uuesti võlgniku nimel ja kuuluvad pankrotivara hulka, siis tuleb laenulepingust nr 90510-3 tulenevat nõuet 163 200 euro ulatuses tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 1 järgu nõudena.

Kostja II vastuväited 9. Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

10.Kostja II hinnangul ei ole hageja tõendanud intressi võlgnevuse olemasolu, arvestades võimalikke intressimakseid võlgniku poolt. Lepingujärgne intressimäär on liiga kõrge, võrreldes kehtiva turuintressimääraga. Laenulepingu nr 90404-3 kohaselt on intressi määraks 13,51% ja laenulepingu nr 90510-3 kohaselt on intressimääraks 13,5% aastas, mis on mitu korda kõrgem kui keskmine laenu intressimäär. Liigkasuvõtjalikel tingimustel sõlmitud leping on TsÜS § 86 lg 1 kohaselt heade kommetega vastuolus ja seega tühine. Seetõttu tuleb hageja intressi nõue jätta terves ulatuses rahuldamata.

11.Kostja II leidis, et hageja eksib oma viivisenõude olemasolus. Laenude põhiosad pidid olema laenuandjale tagastatud hiljemalt 13.05.2020. Samas võlgniku pankrot kuulutati välja enne vastava tähtaja saabumist. Seega ei ole hagejal viivise nõuet võlgniku vastu. Kuna lepingujärgne viivisemäär (0,5% päevas) on üle 20 korra suurem, kui seadusjärgne viivisemäär (8% aastas), siis ka viivise nõude olemasolu korral kuuluks see igal juhul vähendamisele nullini vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 ja §-le 162. Seetõttu tuleb hageja viivise nõue jätta terves ulatuses tunnustamata.

12.Kostja II juhtis tähelepanu sellele, et hüpoteekidega ei ole tagatud laenulepingust nr 90510-3 tulenevad laenuandja nõuded. Vastav laenuleping ei olnud hüpoteegi lepingu sõlmimise hetkeks ka sõlmitud. Väär on hageja seisukoht, et olenemata teise laenulepingu (nr 90510-3) nimetamata jätmisest hüpoteegilepingus, on sellest tulenevad nõuded ikkagi kaetud hüpoteegilepingu p 7.1.2 alusel. Kohtud on mitmes lahendis kinnitanud nn globaalsete tagatiskokkulepete lubamatust ja nende tühisust. Laenulepingute näol ei ole tegemist võlgnikule krediidiliini võimaldamisega. Laenuleping nr 90510-3 on eraldiseisev laen ega ole käsitletav varasemalt sõlmitud laenulepingu nr 90404-3 lisana. Oluline on see, et laenulepingu nr 90510-3 p-s 2.13 on sõnaselgelt välja toodud selle laenuga seatud tagatisvara, milleks on üksnes korteriomandid asukohaga Vana-Kalamaja tn 39. Käesoleval ajal ei ole eelnimetatud korteriomandid võlgniku varaks ning ei kuulu pankrotivara hulka. Võlgnik ei olnud arvestanud sellega, et Hoo tee 6 kinnistule seatud hüpoteegid peaksid tagama nn globaalse tagatiskokkuleppe kaudu ka muid laenulepinguid, mis ei ole sõnaselgelt hüpoteegilepingus nimetatud. Lisaks on hüpoteegilepingu p 7.1.2 puhul tegemist standardse notariaalse lepingu tüüptingimusega, mille puhul eeldatakse vastavalt VÕS §-le 44, et see tingimus on 7 2-20-16508 ebamõistlikult pantijat kahjustav. VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus on tühine. Seetõttu hüpoteegilepingu p-s 7.1.2 sisalduv tagatiskokkulepe ei laiene laenulepingust nr 90510-3 tulenevatele nõuetele ehk need ei ole tagatud võlgniku varale seatud hüpoteekidega.

13.Kostja II oli seisukohal, et Hoo tee 6 kinnistu müügist saadu arvelt laenulepingu nr 905010-3 kohaste nõuete täitmiseks ei ole mistahes alust.

Maakohtu otsus ja põhjendused 14. Harju Maakohus rahuldas 17.11.2023 otsusega hagi osaliselt, tunnustas võlgniku pankrotimenetluses laenulepingust nr 90404-3 tulenevat hageja intressi nõuet summas 8957,87 eurot pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 tähenduses ning laenulepingust nr 90510-3 tulenevat hageja põhivõla nõuet summas 163 200 eurot ja intressi nõuet summas 8078,40 eurot pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 tähenduses. Hageja menetluskulud jäeti 43,5% ulatuses kostja I kanda ja 43,5% ulatuses kostja II kanda ning 13% ulatuses hageja kanda. Kostja I menetluskulud jäeti 13% ulatuses hageja kanda ja 87% ulatuses kostja I kanda. Kostja II menetluskulud jäeti 13% ulatuses hageja kanda ja 87% ulatuses kostja I kanda.

15.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt luges maakohus TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks järgmised asjaolud: - AB Kreditex AS (laenuandja) ja Loft AB OÜ (laenusaaja) sõlmisid 04.04.2019 laenulepingu nr 90404-3, mille alusel sai laenusaaja laenu 157100 eurot fikseeritud intressiga 13,51 % aastas ehk 1,13 % kuus. Laenusumma maksti laenusaajale välja.

Laenulepingus nr 90404-3 lepiti intressi tasumine ja laenu tagastamine kokku lepingupunkti 2.6–2.9 kohaselt selliselt, et laenusaaja pidi tasuma alates aprillist 2019 iga kuu 20. kuupäevaks lepingu lisaks 1 olevas maksegraafikus sätestatud intressimakseid ja lepingu lõpptähtpäeval 20.03.2021 tagastama laenusumma.

Maksekohustuste rikkumise tõttu ütles laenuandja laenulepingu üles 22.04.2020 ülesütlemisteatega (dtl 17–29). - Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid laenuandja ja laenusaaja 04.04.2019 notariaalselt tõestatud lepingu nr 783, millega seadsid laenusaaja poolt sama lepinguga omandatud kinnistule AÜ Tempo 7, uue aadressiga Harju maakond, Harku vald, Suurupi küla, Hoo tee 6, registriosa nr 2267202, laenuandja kasuks hüpoteegid hüpoteegisummadega 180000 eurot ja 128000 eurot (26.10.2017 kinnistusraamatu neljandasse jakku kande nr 2 all sisse kantud hüpoteegi 180000 € loovutas varasem hüpoteegipidaja laenuandjale). Lepingu punktis 7.-7.2. leppisid pooled kokku, et hüpoteekidega on tagatud kõik laenuandja nõuded laenusaaja vastu, mis tulenevad 04.04.2019 sõlmitud laenulepingust nr 90404-3 ja selle võimalikest muudatustest ja lisadest ning kõik laenuandja nõuded laenusaaja vastu, mis tulenevad nende vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende võimalikest lisadest ja muudatustest. Samuti lepiti kokku igakordse omaniku kohustus alluda kohesele sundtäitmisele (dtl 2–15). - AB Kreditex AS (laenuandja) ja Loft AB OÜ (laenusaaja) sõlmisid 10.05.2019 laenulepingu nr 90510-3, mille alusel sai laenusaaja laenu 163 200 eurot fikseeritud intressiga 13,50% aastas ehk 1,13% kuus. Laenusumma maksti laenusaajale välja.

Laenulepingus nr 90510-3 lepiti intressi tasumine ja laenu tagastamine kokku 8 2-20-16508 lepingupunkti 2.6. – 2.9. kohaselt selliselt, et laenusaaja pidi tasuma alates juunist 2019 iga kuu 10. kuupäevaks lepingu lisaks 1 olevas maksegraafikus sätestatud intressimakseid ja lepingu lõpptähtpäeval 10.05.2020 tagastama laenusumma.

Maksekohustuste rikkumise tõttu ütles laenuandja laenulepingu üles 22.04.2020 ülesütlemisteatega (dtl 30–40). - Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid laenuandja ja laenusaaja 10.05.2019 notariaalselt tõestatud lepingu nr 1112, millega seadsid laenusaaja poolt sama lepinguga omandatud kolmele korteriomandile, aadressiga Tallinn, Küti tn 1 // Vana-Kalamaja tn 39 – eluruum nr 11 (registriosa nr 11048050), PP 11 panipaik (registriosa 11051350) ja P9 parkimiskoht (registriosa nr 11049450), laenuandja kasuks ühishüpoteegi hüpoteegisummaga 320 000 eurot. Lepingu punktis 6.-6.2. leppisid pooled kokku, et hüpoteegiga on tagatud kõik laenuandja nõuded laenusaaja vastu, mis tulenevad 10.05.2019 sõlmitud laenulepingust nr 90510-3 ja selle võimalikest muudatustest ja lisadest ning kõik laenuandja nõuded laenusaaja vastu, mis tulenevad nende vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende võimalikest lisadest ja muudatustest. Samuti lepiti kokku igakordse omaniku kohustus alluda kohesele sundtäitmisele (dtl 42–56). - Nimetatud hüpoteegid on kantud kinnistusraamatusse (dtl 57–84). - 04.03.2020 tehinguga võõrandas laenusaaja Loft AB OÜ Küti tn 1/Vana-Sadama 39 asuvad kolm korteriomandit Maipõrnikas OÜ-le (registrikood 14806729). - 05.05.2023 kinnistamisavalduse kohaselt kuuluvad OÜ Küti tn 1/Vana-Sadama 39 asuvad kolm korteriomandit Loft AB OÜ (pankrotis) pankrotivara hulka (dtl 224–

228). - 30.04.2020 loovutas laenuandja AB Kreditex OÜ mõlamast laenulepingust tulenevad nõuded Renovum OÜ-le (hagejale), millest teavitati nii võlgnikku kui pankrotihaldurit. Seoses laenulepingutest tulenevate nõuete loovutamisega andis laenuandja hagejale üle ka nõuet tagavad hüpoteegid, mille kohta on kinnistusraamatusse tehtud kanded uue hüpoteegipidaja kohta (dtl 88–90). - 11.05.2020 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-20-3678 kuulutati välja laenusaaja/võlgniku, Loft AB OÜ pankrot 11.05.2020 kell 17:00 seisuga (dtl 92). - 27.05.2020 esitas hageja võlgniku pankrotimenetluses nõudeavalduse laenulepingu nr 90404-3 ja laenulepingus nr 90510-3 tuleneva võla nõudes. Nõudeavalduses nõudis hageja pandiga tagatud nõudena (st PankrS § 153 lg 1 p 1 järgi esimese rahuldamisjärgu nõudena) kokku 470 746,77 eurot, sh laenulepingu nr 90404-3 alusel 233456,37 eurot, millest 157 100 eurot moodustas põhivõlg, 8957,87 eurot intress, 14 924,50 eurot viivis, 5304 eurot leppetrahv intressi tasumisega viivitamise eest, 47130 eurot leppetrahv lepingu ülesütlemise eest ja 40 eurot meeldetuletuskirjade eest ning laenulepingu nr 90510-3 alusel 237 290,40 eurot, millest 163 200 eurot moodustas põhivõlg, 8078,40 eurot intress, 11504,00 eurot viivis, 5508 eurot leppetrahv intressi tasumisega viivitamise eest, 48960 eurot leppetrahv lepingu ülesütlemise eest ja 40 eurot meeldetuletuskirjade eest (dtl 94–95) - 12.10.2020 toimus võlgniku pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek. Nõuete kaitsmise koosolekul esitasid hageja nõudele vastuväiteid pankrotihaldur ja 9 2-20-16508 võlausaldaja Kasemetsa arendus OÜ – kostjad 1 ja 2. Teised võlausaldajad ega pankrotivõlgnik hageja nõudele vastuväiteid ei esitanud (dtl 96–111).

Maakohus märkis, et poolte vahel on vaidlus selle üle, kui suur on võlgniku Loft AB OÜ (pankrotis) võlgnevus hageja ees. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas nii laenulepingust 90404-3 kui ka laenulepingust nr 90510-3 tulenevad nõuded on tagatud Suurupi küla, Hoo tee 6 kinnistule seatud hüpoteekidega.

16.Maakohus ei nõustunud kostjate väitega, et intressimäär on ebamõistlikult kõrge. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Riigikohus on leidnud, et kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda, sel juhul on võimalik tuvastada laenulepingu tühisus (RKTKm 12.11.2014, 3-2-1-10814, p 19). Kuivõrd käesoleval juhul ei ole tegemist tarbijakrediidiga, ei omanud kostjate vastuväited maakohtu hinnangul õiguslikku tähendust. Maakohus leidis, et laenulepingus nr 90404-3 kokku lepitud intressimäär 13,51% ja laenulepingus nr 90510-3 kokku lepitud intressimäär 13,5% aastas ei ole liigkasuvõtlik intressimäär. Laenusaaja ja laenuandja on lepingutes kokkulepitud intressi aktsepteerinud, mistõttu puudus maakohtul alus pidada intressimäära põhjendamatuks.

17.Maakohus tuvastas, et laenulepingu nr 90404-3 esimene maksegraafikus kajastatud intressimakse oli 943 eurot, edaspidi iga kuu 1768 eurot. Ülesütlemise päeva (22.04.2020) seisuga olid sissenõutavaks muutunud maksegraafiku 1.–13. makse intress ja lisaks muutus ülesütlemisega sissenõutavaks veel proportsionaalne osa 14. makse intressist kahe päeva eest eelmise maksetähtpäeva möödumisest kuni ülesütlemiseni (1768 / 30 x 2 = 177,87 eurot) (dtl

25). Seega sissenõutavaks muutunud intress moodustas 943 + 12 x 1768 + 177,87 = 22 336,87 eurot. Hageja selgitas, et võlgnik oli teinud laenulepingu täitmiseks lepingu kehtivuse ajal intressimakseid 13 319 euro ulatuses, mille hageja arvestas sissenõutavaks muutunud intressi summast maha. Hageja arvestuse kohaselt võlg intressi osas moodustas 9017,97 eurot (22 336,87 – 13 319). Nõudeavalduses nõudis hageja intressi 8957,87 eurot ehk vähem.

17.1. Maakohus tuvastas, et laenulepingu nr 90510-3 kehtivuse ajal kuni ülesütlemiseni pidi laenusaaja alates 10.06.2019 iga kuu 10. kuupäevaks tegema ainult intressimakseid igakuiselt 1836 eurot. Ülesütlemise päeva (22.04.2020) seisuga olid sissenõutavaks muutunud maksegraafiku 1.–11. makse intress ja lisaks muutus ülesütlemisega sissenõutavaks veel proportsionaalne osa 12. makse intressist 12 päeva eest eelmise maksetähtpäeva möödumisest kuni ülesütlemiseni (1836 / 30 x 12 = 734,40 eurot) (dtl 38). Seega sissenõutavaks muutunud intress moodustas 20 930,40 eurot (11 x 1836 + 734,40). Hageja selgitas, et laenusaaja on selle lepingu täitmiseks teinud lepingu kehtivuse ajal intressimakseid 12 852 eurot, mille hageja arvestas sissenõutavaks muutunud intressi summast maha. Hageja arvestuse kohaselt võlg intressi osas moodustas 8078,40 eurot.

17.2. Põhjendamatu on kostjate vastuväide, et kuna hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid võlgniku intressimaksete kohta, siis ei ole hageja tõendanud võlgniku intressivõlgnevuse olemasolu. Hageja on kohtu ette toonud intressiarvestuse ja on välja toonud, et võlgnik on teinud laenuandjale kahe laenulepingu alusel intressimakseid kokku 26 171 eurot (13 319 + 12 852). Hageja on väitnud, et võlgnik ei ole rohkem intressimakseid teinud. See, et võlgnik ei ole rohkem intressimakseid tasunud, on negatiivne asjaolu ja seda ei ole hagejal võimalik tõendada. Samas kostjad ei ole väitnud ega tõendanud, et võlgnik oleks rohkem intressimakseid laenuandjale tasunud. Seega leidis maakohus, et hageja intressinõue on 10 2-20-16508 tõendatud ning hagejal on Loft AB OÜ (pankrotis) vastu laenulepingust nr 90404-3 tulenev intressinõue summas 8957,87 eurot ja laenulepingust nr 90510-3 tulenev intressinõue summas 8078,40 eurot.

18.Maakohus leidis, et laenulepingutes kokku lepitud viivisemäär ei ole seadusega vastuolus.

Tegemist ei ole tarbijaga sõlmitud laenulepingutega. Riigikohtu praktikas on tunnustamist leidnud nt ka rendilepingus sätestatud viivitusintressimäär 0,5% võlgnetavalt summalt päevas (RKTKo 04.05.2011, 3-2-1-24-11) ning müügilepingus sätestatud viivitusintressimäär 0,5% võlgnetavalt summalt äevas (RKTKo 06.11.2007, 3-2-1-97-07). Viivis võlalt 0,5% päevas ei ole ebamõistlikult suur äriühingute vahelises lepingus ega seetõttu VÕS § 42 lg 3 p 5, § 45 järgi võlgnikku kahjustav ja tühine. Kokkulepet viivisemäära kohta ei saa lugeda VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühiseks isegi siis, kui tegemist on tüüptingimusega (RKTKo 30.04.2013, 3-2-1-513, p-d 48–49, RKTKo 13.05.2020, 2-18-17536, p 17). Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul saaks viivist nõuda vaid seadusjärgses määras või kolmekordses seadusjärgses määras.

19.Maakohus tuvastas, et laenulepingu nr 90404-3 ja laenulepingu 90510-3 ülesütlemise teated on koostatud 22.04.2020 (dtl 27, 40). Laenulepingute ülesütlemise teated on võlgnikule edastatud samal päeval s.o 22.04.2020. Laenulepingute p-i 9.1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu ülesütlemise korral nõuda laenusaajalt tasumise kohustuste täitmist 14 päeva jooksul lepingu ülesütlemisest. Maakohus tuvastas, et võlgnikule edastatud laenulepingute ülesütlemise teadete kohaselt nõudis laenuandja laenu põhiosa tagastamist veelgi pikema tähtaja sees, s.o 21 päeva jooksul ehk laenude põhiosad pidid olema laenuandjale tagastatud hiljemalt 13.05.2020. Maakohus on eelnevalt tuvastanud, et võlgniku pankrot kuulutati välja 11.05.2020, s.o enne vastava tähtaja saabumist 11.05.2020. Seega ei ole hageja põhinõue muutunud sissenõutavaks ja hagejal ei ole tekkinud kehtivat viivise nõuet võlgniku vastu, mistõttu tuli jätta hageja viivise nõue rahuldamata.

20.Maakohus leidis, et 04.04.2019 sõlmitud hüpoteegilepingu p 7.1.1 sätestatud tingimuste näol ei olnud tegemist globaalsete tingimustega, mis hõlmaks arusaamatuid ja ebamääraseid kolmanda isiku nõudeid või kohustusi. 04.04.2019 hüpoteegilepingu sõlmimise ajal oli laenuleping nr 90404-3 sõlmitud, kuid ei olnud sõlmitud laenulepingut 90510-3, see sõlmiti 10.05.2019, seega 36 päeva hiljem. Seega ei olnud 04.04.2019 hüpoteegilepingu sõlmimisel võimalik veel 10.05.2019 sõlmitavale laenulepingule nr 90510-3 viidata. Küll on laenuvõtja pidanud silmas võimalust tulevikus täiendava laenu võtmiseks. Maakohus leidis, et ühtegi piirangut ei ole võlgnik ja laenuandja oma lepingutes rikkunud (RKTKo 29.05.2012, 3-2-164-12). Kohtule esitatud tõenditest ei nähtunud, et võlgnik oleks ise kordagi tagatiskokkuleppe kehtivuse osas pretensioone esitanud. Tagatiskokkulepe ei ole piisavalt lai ja määratleb tagatavad nõuded piisava täpsusega vaid kinnisasja omaniku enda sõlmitavate krediidilepingutega, mille sõlmimise üle on kinnisasja omanikul täielik kontroll. Kohustuste tagatus ei saa kinnisasja omanikule tulla üllatusena, sest tagatav kohustus saab olla ainult tema enda vabal tahtel võetud krediit või laen. Tagatud ei ole kolmanda isiku kohustus. Seega ei saa käesoleval juhul laenuandja ja võlgniku vahel sõlmitud tagatiskokkulepe piirata ka kinnisasja omaniku majandusvabadust ja edasist toimetulekut, ammugi mitte ebamõistlikult, kuna tema enda kontrolli all on uute laenulepingute sõlmimine ja uute kohustuste võtmine.

21.Maakohus märkis, et kostjad on väitnud, et 04.04.2019 hüpoteegilepingu p-s 7.1.2 sisalduv kokkulepe on standardse notariaalse lepingu tüüptingimus.

21.1. Maakohus leidis, et kuna tegemist on notariaalselt tõestatud lepinguga, siis lepingu tekst ei ole laenuandja, vaid notari poolt välja töötatud. Tegemist oli selleks konkreetseks 11 2-20-16508 juhtumiks notari koostatud lepinguga, mitte ühe poole koostatud tüüptekstiga tüüplepingutes kasutamiseks. Pooltel oli võimalik anda notarile teada oma soovist sõlmida tagatiskokkulepe sellistel tingimustel, nagu nad olid eelnevalt läbi rääkinud ja kokku leppinud. Seetõttu ei olnud kokkuleppe näol tegemist tingimusega, mida laenuandja oleks pantija suhtes kasutanud, vaid kummalegi oli see ühekordne spetsiifiline konkreetsete tingimustega leping.

21.2. Tagatiskokkulepe ei ole sõlmitud tarbijaga, vaid ettevõtjaga, ega ole sõlmitud ka tüüptingimusena. Asjaolust, et tagatiskokkuleppe olemusest tulenevalt on kokkuleppe tekst sarnane paljude samalaadsete lepingutega, ei tulene veel, et tegemist oleks tüüptingimusega.

Kohtute ette ei ole toodud asjaolusid, et võlgnik oleks olnud lepingu sõlmimisel nõrgemas positsioonis. Seetõttu ei ole tegemist tüüptingimusega.

21.3. Tagatiskokkulepe ei kahjusta võlgnikku ebamõistlikult, vaid tegemist oli mõistliku tulevikku vaatava kokkuleppega tulevikus kulude säästmiseks ehk tagatiskokkulepe ei piiranud pantijat, vaid avardas tema võimalusi tulevikus täiendava kuluta täiendava laenulepingu sõlmimiseks, mis oli ja jäi tema kontrolli alla. Kostjate viidatud VÕS § 44 ei kohaldu ettevõtjate vahelisele lepingule. Säte sisaldab viidet VÕS § 42 lg-le 3, mis reguleerib tarbijaga sõlmitud lepingu tingimusi. Samuti ei kujuta tagatiskokkulepe endast sisult midagi sellist, mis oleks VÕS § 42 lg-s 3 sätestatud.

22.Maakohus tõi välja, et kostjate väited, et võlgnik ei olnud arvestanud sellega, et Hoo tee 6 kinnistule seatud hüpoteegid peaksid tagama ka muid laenulepinguid, mida ei ole hüpoteegilepingus selgesõnaliselt nimetatud, on põhjendamatud. Tagatiskokkulepe räägib just vastupidist, pooled on tagatiskokkuleppe selle osa, mille kohaselt on tagatud ka konkreetselt numbriliselt nimetamata krediidilepingud, lausa eraldi alapunktina kokku leppinud. Pooled sõnastasid selle osa kokkuleppest p-s 7.1.2 ühemõttelise lausena. Seega kokkulepe ei tulene juhuslikust sõnast või sõnaühendist muu teksti sees, mida lepingupool oleks võinud vääriti mõista. Lepingu p-i 7.1.3 sõnastus kordab veel omakorda üle, et p-des 7.1.1 ja 7.1.2 on erinevad kokkulepped.

23.Maakohus jättis TsMS § 163 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega hageja ja kostjate kanda ehk 87% ulatuses võrdsetes osades kostjate kanda ja 13% ulatuses hageja kanda.

Kostja I apellatsioonkaebus 24. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus tunnustas võlgniku pankrotimenetluses laenulepingust nr 90404-3 tulenevat hageja intressi nõuet summas 8957,87 eurot ja laenulepingust nr 90510-3 tulenevat intressi nõuet summas 8078,40 eurot pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 tähenduses ning teha asjas uue otsuse, millega rahuldada hageja pandiõiguse tunnustamise nõue ning võlgniku pankrotimenetluses laenulepingust nr 90510-3 tulenevat tingimusliku PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena tunnustatud hageja põhivõla nõuet, summas 163 200 eurot, tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 1 nõudena. Kostja I palub jätta kõik maakohtuja apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

25.Kostja I leiab esiteks, et vaidlustatud otsuse resolutsioon ei vasta TsMS § 442 lg-s 5 sätestatud nõuetele. Kuna hageja on esitanud hagis taotluse lisaks intressinõuetele ka laenulepingutest nr 90404-3 ning 90510-3 tuleneda võiva viivisenõude tunnustamiseks, tulnuks resolutsioonis ka märkida, et hageja viivisenõuded jäävad rahuldamata.

12 2-20-16508 Resolutsioonist on järeldatav, et kohus ei ole hageja viivisenõuete osas otsust teinud kuigi põhjendavas osas on maakohus viivisenõuete rahuldamata jätmist põhjendanud.

Lisaks ei vasta otsuse resolutsioon nõuetele ka põhjusel, et resolutsiooni p-i 3 sõnastusest on järeldatav, et maakohus on, lisaks intressinõudele, tunnustanud ka laenulepingu nr 90510-3 alusel hageja põhivõla nõuet, summas 163 200 eurot. Selle nõude tunnustamise üle poolte vahel vaidlust ei olnud ning hageja hagiavalduses põhivõla nõude, summas 163 200 eurot, tunnustamise nõuet ei esitanud. Hagiavalduse lisaks 20 olevast Loft AB OÜ (pankrotis) nõuete kaitsmise koosoleku protokollist nähtub, et hageja esitatud nõuetele on haldur esitanud vastuväite summas 150 466,77 eurot ning tunnustanud nõuet summas 157 100 eurot PankrS § 153 lg 1 p 1 järgu nõudena ja summas 163 200 eurot tingimusliku PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu nõudena. Kostja II on esitanud laenulepinguga nr 90404-3 seonduvalt vastuväite kogu nõudele, v.a põhinõue summas 163 200 eurot, vastuväide nõude rahuldamisjärgule ja pandile.

Seega sai pooltel olla vaidlus laenulepingu nr 90510-3 tuleneva põhivõla nõude summas 163 200 eurot nõude tingimuslikkuse (mitte nõude enda olemasolu üle), pandiõiguse olemasolu ning sellest tulenevalt rahuldamisjärgu küsimuses. Nii on hageja hagiavalduses oma nõuded ka formuleerinud. Otsuse resolutsiooniga hageja põhivõla nõude 163 200 euro tunnustamisega on maakohus lahendanud nõude, mida hageja ei ole kohtule üldse esitanud. Sellega on maakohus väljunud hagimenetluse raamidest. Asjaolule, et maakohus on hageja põhivõla nõude, summas 163 200 eurot, tunnustanud viitab selgelt seegi, et kohus on hagi rahuldamise ulatuseks saanud 87% ning sellest tulenevalt määranud menetluskulude jaotuse proportsiooniks 87/13.

26.Kostja I leiab teiseks, et maakohus on põhjendamatult tunnustanud hageja intressinõudeid.

Haldur ei nõustu maakohtuga, et hageja on oma intressinõudeid tõendanud. Arvestades võimalikke intressimakseid võlgniku poolt, ei ole halduri hinnangul hageja tõendanud intressivõlgnevuse olemasolu. Tunnustades hageja intressinõudeid vastavalt summades 8957,87 eurot ning 8078,40 eurot, tulnuks hagimenetluse sätteid järgides kohtul hinnata, kas hageja on tõendanud, kuidas on vastavad summad kujunenud. See eeldab intressiarvestuste esitamist ning kuna hageja väitel on võlgnik ka intresse tasunud, siis ka vastavate maksete tegemise tõendamist. Vastasel juhul ei ole hageja esitatud intressinõuete kujunemist võimalik jälgida ega kontrollida. Maakohus on hageja intressinõuded põhjendatuks lugenud üksnes hageja esitatud väidete pinnalt (otsuse p 80). Haldur osundab, et nõude põhjendatuse kontroll toimus üksnes esitatud nõudeavalduse ja lisatud tõendite pinnalt. Haldur ei kujunda võlausaldaja nõuet. Nõude suuruse kujunemine on hageja tõendamiskoormis ning maakohus on selles osas valesti jaganud tõendamiskoormise. Kohtuotsust ei saa rajada oletustele, et eelduslikult on hageja intressiarvestused õiged. Haldur jääb ka selle väite juurde, et intressimäär on ebamõistlikult kõrge võrreldes kehtiva turuintressimääraga. Seega tuleb hageja intressinõuded jätta tunnustamata.

27.Kostja I leiab kolmandaks, et maakohus on põhjendamatult tunnustanud hageja nõudeid pandiga tagatud nõuetena. Kuigi maakohus on laenulepingu nr 90404-3 alusel esitatud intressinõuet tunnustanud pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 tähenduses, siis puuduvad selle kohta otsuses mistahes põhjendused. Sellega on maakohus rikkunud põhjendamiskohustust, sest maakohtu põhjendused hõlmavad üksnes analüüsi, kas laenulepingust nr 90510-3 tulenevad nõuded on tagatud Suurupi küla, Hoo tee 6 kinnistule seatud hüpoteekidega. Hoo tee 6 kinnistule seatud hüpoteegid ei saa kõiki maakohtu poolt täiendavalt tunnustatud nõudeid tervikuna tagada ainuüksi põhjusel, et hüpoteegisummad kokku moodustavad 308 000 eurot. Haldur leiab, et olukorras, kus võlausaldajal on nõue võlgniku vastu, mida tagava kolmanda isiku varale seatud pant, saab sellist nõuet tunnustada vaid tingimuslikuna, vältimaks olukorda, kus võlausaldaja saab oma 13 2-20-16508 nõude rahuldatud kolmanda isiku varale seatud pandi realiseerimise arvelt ja seejärel osaleb veel sama nõudega pankrotivara müügist laekunud raha jagamisel. Haldur ei nõustu maakohtuga ka selles, et vaatamata sellele, et tagatiskokkuleppes on viidatud üksnes laenulepingust nr 90404-3 tulenevatele nõuetele, tagavad Hoo tee 6 kinnistule seatud hüpoteegi, tagatiskokkuleppe p-s 7.1.2 sisalduvas globaalsest kokkuleppest tulenevalt ka laenulepingust nr 90510-3 tulenevaid nõudeid. Hoo tee 6 kinnistule seatud hüpoteekidega ei ole tagatud laenulepingust nr 90510-3 tulenevad laenuandja nõuded ning hüpoteekidega tagatust ei ole võimalik tuletada hüpoteegilepingu p-s 7.1.2 sätestatust. Lisaks on hüpoteegilepingu p 7.1.2 standardne notariaalse lepingu tüüptingimus, mille puhul eeldatakse vastavalt VÕS §-le 44, et see tingimus on ebamõistlikult pantijat kahjustav. VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus on tühine.

28.Viimaseks leiab kostja I, et maakohus on ebaõigesti jaotanud ka menetluskulud. Esiteks, kuna hageja hagi tulnuks jätta sisuliselt rahuldamata (v.a laenulepingust nr 90510-3 tuleneva nõude (163 200 eurot) pandiõiguse ja rahuldamisjärgu küsimuses) tulnuks kõik menetluskulud jätta hageja kanda. Teiseks on maakohus jätnud otsuses nõuetekohaselt põhjendamata menetluskulude sellisel viisil jaotamise. Otsusest ei selgu see, miks kohus on jätnud 87% kostja II menetluskuludest kostja I kanda. Kohtu poolt viidatud normidest TsMS § 163 lg 1 ja § 165 lg 1 tulenevalt tulnuks 87% kostja II menetluskuludest jätta mitte kostja I, vaid kostja II enda kanda. Otsusest ei selgu, millest tulenevalt on kohus hagi rahuldamise ulatuseks saanud 87% ning jaotanud kulud proportsioonis 87/13. Hageja esitas hagiavalduse tunnustamiseks intressinõuded summas 8957,87 + 8078,40 eurot ning viivisenõudes, 14 924,50 + 11 504 eurot, kõik kokku 43 464,75 eurot. Maakohus rahuldas vaid hageja intressinõuete tunnustamise nõuded, kokku 17 036,27 eurot, mis moodustab hageja esitatud nõuetest vaid 39,20%. Lisaks olid pooltel vaidluse all hageja pandiõiguse küsimus ning sellest tulenevalt hageja esitatud intressi ja viivisenõuete rahuldamisjärgu küsimus, kuid otsusest ei selgu, kuidas nimetatud nõuded hagi rahuldamise ulatust maakohtu hinnangul mõjutasid. Hagi rahuldamise ulatuse kindlaksmääramisel ei saa lähtuda hageja nõudest summas 163 200 eurot, kuivõrd selle nõude tunnustamine ei olnud hagi esemeks.

Sõltumata lõpplahendist tuleb menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel arvestada seda, et laenulepingu nr 90510-3 p-s 2.13 on sõnaselgelt välja toodud selle laenuga seotud tagatisvara, milleks on üksnes korteriomandid asukohaga Küti 1//Vana-Kalamaja tn 39. Hageja nõudeavalduse ja hagiavalduse esitamise hetkel ei olnud nimetatud korteriomandid võlgniku varaks ning ei kuulunud pankrotivara hulka, mistõttu esitas haldur põhjendatult vastuväite hageja pandiõigusele ja rahuldamisjärgule. Asjaolu, et hagimenetluse ajal olukord muutus, kuna haldur täitis oma seadusest tulenevaid ülesandeid ning võitis pankrotivara hulka tagasi hageja kasuks koormatud kinnisasjad ning seetõttu langes ära laenulepingu nr 90510-3 tulenevate nõuete rahuldamisjärgu küsimus, ei anna alust jätta menetluskulusid kostjate kanda, vaid tuleb menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel kõrvale jätta.

Kostja II apellatsioonkaebus 29. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maaohtu otsuse osas, milles maakohus tunnustas võlgniku pankrotimenetluses laenulepingust nr 90404-3 tulenevat hageja intressi nõuet summas 8957,87 eurot pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 tähenduses, laenulepingust nr 90510-3 tulenevat hageja põhivõla nõuet summas 163 200 eurot ja intressi nõuet summas 8078,40 eurot pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 tähenduses, jäeti hageja menetluskulud 43,5% ulatuses kostja II kanda ning jäeti kostja II menetluskulud 87% ulatuses kostja II kanda.

14 2-20-16508 Kostja II palub teha uue otsuse, millega jätta hageja hagi nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda.

30.Kostja II leiab esiteks, et maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid TsMS § 232 lg 1 mõttes, asudes seisukohale, et laenulepingust nr 90510-3 tulenevad nõuded olid tagatud Suurupi küla, Hoo tee 6 kinnistule seatud hüpoteekidega. Tõendite ebaõige hindamine on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni TsÜS § 86 lg 1 ja PankrS § 153 lg 1 p 1 näol.

Suurupi küla, Hoo tee 6 kinnistu koormati hüpoteegiga 04.04.2019 sõlmitud notariaalse lepinguga. Vastavalt lepingu p-le 7.1.1 oli hüpoteek seotud laenulepinguga nr 90404-3.

Laenulepingut 90510-3 ei olnud 04.04.2019 seisuga sõlmitud. Seega ei olnud 04.04.2019 notariaalse lepinguga seatud hüpoteekidega tagatud laenulepingust nr 90510-3 tulenevad laenuandja nõuded. Notariaalse lepingu p 7.1.2 on heade kommete vastane ja seega tühine TsÜS § 86 lg 1 kohaselt. Tulevikus tekkivate nõuete pandiga tagamise piiranguna on märgitud, et lubatud ei ole kokkulepped, millega tagatakse kõikvõimalikke nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust ja edasist toimetulekut (RKTKo 29.05.2012, 3-2-1-64-12). Käesoleval juhul on sellise olukorraga tegemist. Notariaalse lepingu p-i 7.1.2 kehtivuse korral oleksid sellega hõlmatud kõikvõimalikud nõuded. Eelnev tähendaks ühtlasi, et võlgnik ei saakski hüpoteegipidajaga mistahes kokkuleppeid sõlmida, ilma et võlgnikule kuuluv kinnistu seda automaatselt ei tagaks. Vastav kokkulepe piirab oluliselt ja ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust ja võib piirata ka edasist toimetulekut. Selliste globaalkokkulepete heade kommete vastasus seondub asjaoluga, et hüpoteegipidaja saab automaatselt tagatise kõigi krediidilepingute (sh nende võimalike lisade ja muudatuste) osas. Hüpoteegipidaja ilmselgelt ei ole huvitatud vastavast positsioonist loobuma, mistõttu on võlgniku edasised tegutsemisvõimalused äärmiselt piiratud.

30.1. Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mille kohaselt oleks notariaalne leping sõlmitud mingisugusel laiemal eesmärgil, nt selleks, et tagada ka tulevikus sõlmitavatest lepingutest tulenevaid kohustusi. Laenulepingu nr 90404-3 eesmärgiks on märgitud „kinnisvara ostmine“, täpsemalt seondus laenuleping Hoo tee 6 kinnistu ostmisega. See eesmärk sai täidetud ning samal päeval (04.04.2019) sõlmitud notariaalse lepinguga seati Hoo tee 6 kinnistule hüpoteek. Laenulepingu nr 90510-3 sõlmimisel ei ole mistahes seost Hoo tee 6 kinnistu ostmisega ega muul viisil 04.04.2019 notariaalse lepinguga. Laenulepingu nr 90510-3 p-dest 2.3 ja 2.13 nähtub, et see laenuleping seondus hoopis uute kinnistute (Küti tn

1)ostmisega, millele seati hüpoteek samal päeval (10.05.2019) sõlmitud notariaalses lepingus. Seega puudub Riigikohtu seisukoha mõttes seos tehingute vahel, mis samamoodi kinnitab globaalkokkuleppe heade kommete vastasust ja tühisust (RKTKo 29.05.2012, 3-2-164-12, p 27). Kui võlgnik ja hüpoteegipidaja oleksid pidanud silmas, et laenulepingust nr 90510-3 tulenevad nõuded on tagatud Hoo tee 6 kinnistule seatud hüpoteegiga, oleksid nad selle 10.05.2019 notariaalses lepingus kokku leppinud või muutnud 04.04.2019 notariaalset lepingut. Ei ole tõendeid, et oleks üldse arutatud seda, et uuest laenulepingust tulenevad nõuded on tagatud varasemalt seatud hüpoteegiga.

30.2. Ebaõige on maakohtu järeldus, et võlgnik ei ole ise kordagi tagatiskokkuleppe osas pretensioone esitanud. Võlgniku seisukoht selles osas, et Hoo tee 6 kinnistu ei olnud seotud laenulepinguga nr 90510-3 tuleneb selle lepingu p-st 2.13, milles on sõnaselgelt välja toodud selle laenulepinguga seotud tagatisvara. Tagatisvarana on märgitud üksnes korteriomandid asukohaga Küti tn 1/Vana-Kalamaja tn 39. Seega ei ole ka võlgniku enda käsitluses olnud laenulepingust nr 90510-3 tulenevad kohustused tagatud Hoo tee 6 kinnistule seatud hüpoteekidega. Samuti ei sisaldu 10.05.2019 notariaalses kokkuleppes sõnagi sellest, et laenulepingust tulenevad nõuded oleks tagatud Hoo tee 6 kinnistule seatud hüpoteekidega.

15 2-20-16508 Sellest nähtub selgelt, et võlgnikul puudus teadmine, et Hoo tee 6 kinnistu osas võiks olla sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt see võiks tagada midagi muud, kui laenulepingust nr 90404-3 tulenevaid kohustusi.

31.Kostja II leiab teiseks, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust VÕS § 42 lg 1 ning VÕS § 44 näol, asudes seisukohale, et 04.04.2019 hüpoteegilepingu p-s 7.1.2 sisalduv kokkulepe ei ole standardse notariaalse lepingu tüüptingimus ning võlgnikku ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus. Asjaolu, et lepingu on tõestanud notar, ei välista, et leping võib sisaldada tüüptingimusi. Seda on kinnitatud ka õiguskirjanduses, mille kohaselt alluvad tüüptingimuste regulatsioonile ka notari koostatud tingimused, sh siis, kui notar on need välja töötanud kas ühe poole huvides või üldiselt kasutamiseks tingimusel, et lepingu teine pool ei saa nende sisu mõjutada. Näiteks hüpoteegi seadmise lepingud, kus pank seab lepingu sõlmimise eelduseks tingimuse, et leping sõlmitakse panga poolt ette antud tingimustel, on tüüptingimustel sõlmitud lepingud. Vaatamata üldisele eeldusele, et notar on pooltest sõltumatu ja peab selgitama tehingu sisu, ei ole välistatud ka notariaalse lepingu puhul lepingutingimuste tegeliku läbirääkimise võimaluse puudumine. Tegemist oli standardlepinguga, mida kinnitab asjaolu, et 04.04.2019 notariaalse lepingu p 7.1.2 ja 10.05.2019 notariaalse lepingu p 6.1.2 on samasisulised. Nimetatud asjaolu ei ole maakohus üldse analüüsinud, rikkudes põhjendamiskohustust TsMS § 436 lg 1 mõttes ning hinnates tõendeid valikuliselt TsMS § 232 lg 1 mõttes. VÕS § 35 lg 2 kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Seega, kui hageja soovib väita vastupidist, on vastava väite tõendamiskoormis hagejal. Kohus ei ole hagejalt tõendamiskoormise täitmist nõudnud, rikkudes TsMS § 230 lg-s 1 sätestatut.

31.1. Kostja II ei nõustu ka sellega, et tüüptingimus ei ole võlgnikku ebamõistlikult kahjustav.

Kostja II on välja toonud, et tegemist on globaalkokkuleppega, mis piirab võlgniku tegutsemisvabadust. Tüüptingimuste kohaselt tagab võlgniku pandiese kõiki hüpoteegipidaja nõudeid ning võlgnikul puudub selles osas valikuvõimalus, mis ei ole kooskõlas lepinguvabaduse põhimõttega.

31.2. Kostja II ei nõustu ka sellega, et VÕS § 44 ei kohaldu ettevõtjate vahelisele lepingule.

VÕS § 44 regulatsiooni rakendusala on just lepingud, mille poolteks on majandus- või kutsetegevuses lepingu sõlminud isikud. Regulatsiooni sisuks on see, et majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul saab tüüptingimuste korral eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad (nn hall nimekiri). Järelikult tuleb kohtumenetluses majandus- või kutsetegevuses kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral tüüptingimuse kasutajal lükata ümber eeldus, mille kohaselt on tingimus tühine VÕS § 42 lg 3 järgi. Kostjad on välja toonud, milles seisneb kõnealuse konkreetse tüüptingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Seda, et tegemist ei ole ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, tuleb tõendada tingimuse kasutajal (hagejal). Kohus ei ole hagejalt tõendamiskoormise täitmist nõudnud (TsMS § 230 lg 1 rikkumine).

32.Kostja II leiab kolmandaks, et maakohus ei ole nõudnud hagejalt tõendite esitamist selle kohta, millises ulatuses on võlgnik täitnud intressinõuet, rikkudes eelnevaga oluliselt menetlusõiguse normi TsMS § 230 lg 1 näol. Hageja nõudis intressinõude tunnustamist summas 8957,87 eurot (laenulepingu nr 90404-3 alusel) ja summas 8078,40 eurot (laenulepingu nr 90510-3 alusel). Hageja väidab, et tervest intressisummast mõlema laenulepingu alusel (22 336,87 eurot + 20 930,40 eurot) oli osa võlgniku poolt tasutud (13 319 eurot + 12 852 eurot). Tegemist on hageja väitega ja nõudega ning seega peab hageja tõendama neid asjaolusid, millele tema väited ja nõuded tuginevad. Hageja ei ole esitanud teostatud intressimaksete kohta ühtegi tõendit. Kuigi kostjad olid vastavale kohustusele 16 2-20-16508 tähelepanu juhtinud, siis asus kohus seisukohale, et hageja ei peagi oma nõude ulatust tõendama. Tegemist on hagimenetlusega, milles nõude ja selle ulatuse tõendamise kohustust ning tõendamata jäämise riski peab kandma hageja, mitte kostjad. Käesoleval juhul võib olla tegemist olukorraga, kus intressi on tasutud rohkem kui hageja väidab ehk nõuet selles osas ei eksisteeri. Kostjal II puudub igasugune juurdepääs infole hageja ja võlgniku vaheliste arvelduste kohta. Sealjuures ei pruugi ka kostjal I vastavaid tõendeid olla, kui näiteks kohustuste täitmine on toimunud sularahas või suusõnalise kokkuleppe alusel tasaarvestuse teel või muul taolisel viisil. Oma nõude ulatuse tõendamata jätmine tuleks tõlgendada hageja, mitte kostjate kahjuks. Seega on hageja väide intressivõlgnevuse olemasolu kohta täielikult tõendamata.

33.Kostja II leiab neljandaks, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust TsÜS § 86 lg 1 näol, jättes tuvastamata, et laenulepingutes kokkulepitud intressimäärad on liigkasuvõtjalikud. Laenulepingute kohaste intressimäärade puhul on tegemist selle aja keskmisest laenu intressimäärast (ca 3%) suurusjärgus 5 korda kõrgema intressimääraga.

Hageja ei ole esitanud mistahes põhjendusi, mis sellist lepingutingimust õigustaks. Olenemata sellest, et tegemist on majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutega, ei saa mööda minna sellest, et intressimäär ei täida käesoleval juhul laenulepingutes mitte seda funktsiooni, et laenuandja saaks raha kasutada andmise eest tasu, vaid tegemist on intressimääraga, mis on laenuandja rikastumise allikaks.

34.Kostja II leiab viimaseks, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi TsMS § 163 lg 1 näol, jättes menetluskulud 87% ulatuses kostjate kanda ja üksnes 13% hageja kanda, kuigi tegi otsuse suuremas osas kostjate kasuks. Kohus jättis tunnustamata hageja viivisenõuded summas 14 924,50 eurot ning 11 504 eurot. Kohus tunnustas hageja intressinõudeid summas 8957,87 eurot ja 8078,40 eurot. Kohus rahuldas ka hageja nõude tunnustada laenulepingust nr 90510-3 tulenevaid nõudeid PankrS § 153 lg 1 p 1 järgu nõuetena, kuid nõude järjekoha tunnustamist ei saa menetluskulude jaotuse mõttes võtta samasugusel viisil arvesse kui nõuete tunnustamist nende summa mõttes. Hageja nõuet summas 163 200 eurot oli juba varasemalt PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu nõudena tunnustatud.

Vaidlus oli mitte nõude enda, vaid nõude järjekoha üle. Äärmisel juhul saab järjekohaga seonduva nõude puhul lähtuda sellest, et tegemist on mittevaralise nõudega väärtuses 3500 eurot. Seega oleks kohus pidanud TsMS § 163 lg 1 alusel jätma menetluskulud proportsioonalselt suuremas osas hageja, mitte kostjate kanda.

Vastustaja seisukoht 35. Hageja vaidleb kostjate apellatsioonkaebustele vastu, palub jätta need rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 36. Ringkonnakohus leiab, et parandada tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni ebatäpsus, asendades p 2 sõnastuses sõna „Revonum“ sõnaga „Renovum“ ning tühistada menetluskulude jaotus osas, millega kostja II menetluskulud jäeti 87% ulatuses kostja I kanda (maakohtu otsuse resolutsiooni p 6) ja teha nimetatud osas uus otsus, millega jätta kostja II menetluskulud 87% ulatuses kostja II kanda. Muus osas tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata osaliselt täiendades kohtuotsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata. Kostjate apellatsioonimenetluse kulud jäävad nende endi kanda ja hageja apellatsioonimenetluse kulud võrdsetes osades kostjate kanda.

17 2-20-16508 37. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Kostja I vaidlustas hageja intressinõude tunnustamise pandiga tagatud esimese rahuldamisjärgu nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 tähenduses ning kostja II osas, milles hagi rahuldati.

Viivisenõude tunnustamata jätmise osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud.

38.Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 15 viidatud asjaoludest (TsMS § 652 lg 1 p 1). Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus, arvestades mh eelmärgitud asjaolusid, õigesti seisukohale, et hagejal on laenulepingu nr 90404-3 ning laenulepingu nr 90510-3 alusel võlgniku vastu intressinõue nõudeavalduses märgitud ulatuses ning hageja saab tugineda enda laenulepingust nr 90510-3 tuleneva põhivõla ja intressi nõuete tunnustamisel PankrS § 153 lg 1 p 1 kohase esimese järgu nõudena 04.04.2019 notariaalselt tõestatud lepingule. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, kuid täiendab neid seonduvalt 10.05.2019 laenulepingust nr 90510-3 tulenevate tunnustatud nõuete rahuldamisjärguga. Ringkonnakohus vastab kaebuste väidetele üksnes lühidalt arvestades, et maakohus on neid piisavalt analüüsinud ning kostjate etteheited on valdavas osas kattuvad.

39.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjate esile toodud asjaoludel ei ole alust järeldada, et 04.04.2019 notariaalselt tõestatud lepingu punktis 7.1. sisalduv tagatiskokkulepe oleks tühine, mh keelatud tüüptingimusena. Viidatud lepingupunktiga muudeti hüpoteegi 1 tagatiskokkuleppe sisu ja lepiti kokku, et nii hüpoteegid 1 kui 2 tagavad kõiki hüpoteegipidaja nõudeid võlgniku vastu, mis tulenevad võlgniku ning hüpoteegipidaja vahel 04.04.2019 sõlmitud laenulepingust nr 90404-3 ja selle võimalikest lisadest ja muudatustest (hüpoteegilepingu p 7.1.1) ning kõiki hüpoteegipidaja nõudeid võlgniku vastu, mis tulenevad võlgniku ning hüpoteegipidaja vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende võimalikest lisadest ja muudatustest (hüpoteegilepingu p 7.1.2).

Seega tagavad osundatud kokkuleppe kohaselt hageja kinnisasjale seatud hüpoteegid ka tulevikus tekkivaid hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku vastu, mis tulenevad temaga sõlmitud lepingutest ning see on AÕS § 279 lg 3 järgi lubatud. Maakohus leidis õigesti, et osundatud tingimused ei ole sõnastatud erakordselt laialt ning neis on määratletud tagatavate nõuetena konkreetselt nõuded, mis tulenevad vaid kinnisasja omaniku enda sõlmitud krediidilepingutest, mille sõlmimise üle on kinnisasja omanikul täielik kontroll. Sellele vastab ka 10.05.2019 laenulepingu nr 90510-3 sõlmimine.

Arvestades tagatislepingu piisavat määratletust ning lepinguvabaduse põhimõtet ei nõustu ringkonnakohus kostjaga II, et kinnisasja omanik ei saakski hüpoteegipidajaga mistahes kokkuleppeid sõlmida ilma, et võlgnikule kuuluv kinnisasi seda automaatselt ei tagaks.

Praegusel juhul ei ole tagatiskokkuleppega hõlmatud hüpoteegipidaja kõikvõimalikud nõuded kinnisasja omaniku vastu. Seda arvestades ei saa kolleegiumi arvates tõusetuda küsimust vaidlusaluse tagatiskokkulepe kui ilmse teist poolt kahjustava tüüptingimuse lubatavusest VÕS § 42 lg 3 p 22 alusel ka juhul, kui käsitada kokkulepet tüüptingimusena. Kolleegium märgib siinkohal, et VÕS § 44 kohaselt saab majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutes § 42 lg 3 nimetatud tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad. Järelikult tuleb kohtumenetluses majandus- või kutsetegevuses kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral tüüptingimuse kasutajal lükata ümber VÕS § 44 eeldus. Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne 18 2-20-16508 põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Vaid sellisel juhul saaks tekkida eeldus, mille tüüptingimuste kasutaja peaks ümber lükkama. Eeldust ei saa tekkida, kui tüüptingimus ei saa ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav (RKTKo 18.12.2014, nr 3-2-1-139-14 p 12).

Ülalmärgitust tulenevalt ei ole alust järeldada ka kinnisasja omaniku majandusvabaduse heade kommete vastast piiramist, mis võiks kaasa tuua tagatiskokkuleppe tühisuse TsÜS § 86 alusel.

Seega ei eksinud maakohus, kui luges ka laenulepingust nr 90510-3 tulenevad nõuded Hoo tee kinnisasjale seatud hüpoteegiga tagatuks.

40.Kolleegium märgib aga 10.05.2019 laenulepingust nr 90510-3 tulenevate tunnustatud nõuete rahuldamisjärgu osas täiendavalt, et tegemist on igal juhul eelisõigusnõuetega (PankrS § 153 lg 1 p 1) arvestades, et osundatud nõuded olid tagatud Küti tn 1 // Vana-Kalamaja tn 39 kinnisasjadele seatud ühishüpoteegiga. Seda arvestades ei oma tähtsust kostja I väide, et Hoo tee 6 kinnistule seatud hüpoteegid ei saa, arvestades hüpoteegisummasid, tagada kõiki maakohtu poolt täiendavalt tunnustatud nõudeid tervikuna ainuüksi põhjusel, et hüpoteegisummad kokku moodustavad 308 000 eurot. Vaidlust ei ole, et Küti tn 1 // VanaKalamaja tn 39 kinnisasjadele oli seatud hageja kasuks ühishüpoteek hüpoteegisummaga 320 000 eurot ning arvestades nimetatud ühishüpoteeki ja Hoo tee 6 kinnistu hüpoteeke hüpoteegisummadega kokku 308 000 eurot, ei ületa hüpoteegisummad tunnustatud nõudeid (628 000 ˃337 336,30).

41.Kostjad ei nõustu maakohtuga, et hageja on tõendanud oma intressinõudeid. Kostja I leiab, et maakohus on valesti jaganud tõendamiskoormuse. Kostja II leiab, et hageja ei ole esitanud teostatud intressimaksete kohta ühtegi tõendit. Kolleegium kostjate seisukohtadega ei nõustu. Maakohus on tõendamiskohustuse õigesti TsMS § 230 lg 1 järgi jaganud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejal ei ole võimalik tõendada asjaolu, et võlgnik ei ole rohkem intressimakseid tasunud, sest see on negatiivne asjaolu. Kostjad ei ole ka kaebustes väitnud, et võlgnik oleks võlausaldajale tasunud intressimakseid rohkem, kui hageja toodud nõudearvestuses (dtl 121–122). Kuivõrd hagejal ei ole võimalik negatiivset asjaolu tõendada, siis pöördub tõendamiskoormis hea usu põhimõttest tulenevalt ümber. Olukorras, kus pool peaks üldise tõendamiskoormise järgi tõendama negatiivset asjaolu, lasub temal vaid põhjendatud kahtluse tasemel põhistamise kohustus, misjärel nihkub vastuväitmise ja veenmise koormus vastaspoolele (RKTKo 29.05.2012, 3-2-1-64-12, p 16; RKTKo 12.12.2012, 3-2-1-162-12, p 22; RKTKo 12.03.2015, 3-2-1-149-14, p 13; RKTKo 08.01.2013, 3-2-1-173-12, p 17). Seega piisab hagejale omapoolse tõendamiskohustuse täitmiseks, et ta põhistab TsMS § 235 mõttes, et võlgnik ei ole teinud suuremas ulatuses intressimakseid, kui on välja toodud hageja esitatud võlaarvestuses, misjärel on kostjatel eeltoodud vastuväidete esitamisel kohustus tõendada, et võlgnik on teinud intressimakseid suuremas ulatuses.

42.Kolleegium nõustub maakohtuga, et lepingupoolte majandustegevuses antud krediidi kasutamise tasuna kokku lepitud intressimäärade 13,51 % ja 13,5% aastas puhul ei ole tegemist TsÜS § 86 lg 1 mõttes heade kommete vastaselt kõrge intressi määraga, mis tooks kaasa krediidilepingu tühisuse. Asjakohatu on kostja II kaebuse väide, et kokkulepitud intressimäär ei täida praegusel juhul raha kasutusse andmise eest tasu saamise funktsiooni, vaid on laenuandja rikastumise allikaks. Majandustegevuse eesmärgiks on üldjuhul kasumi teenimine ning praegu ei ole esile toodud asjaolusid, et laenuandja oleks ära kasutanud isiku raskusi või teadmatusest tulenevat olukorda, et teenida ebaõiglaselt suurt kasumit.

19 2-20-16508 43. Põhjendatud ei ole ka kostja I etteheited vaidlustatud otsuse resolutsioonile. Maakohtu otsuse resolutsioonis on kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 5 selgelt ja ühemõtteliselt märgitud, kas ja millises ulatuses hagi rahuldatakse. Pandipidaja nõude rahuldamiseks eelisjärjekorras peab pandipidajal olema tunnustatud nõue võlgniku vastu ning ühtlasi pandiõigus esemele, mis tagab nimetatud nõuet. Arvestades, et vaidlus oli mh laenulepingust nr 90510-3 tuleneva põhivõla 163 200 euro pandiõigusega tagatuse üle ning, et ilma nõudeta ei ole pandiõigusel pankrotimenetluses tähendust, on põhjendatud resolutsioonis märkida ka, millist nõuet eesõigusnõudena tunnustatakse.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 44. Kostjad on vaidlustanud ka maakohtu otsustuse menetluskulude jaotuse osas. Kostja I leiab, et hageja nõuet summas 163 200 eurot oli juba varasemalt PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu nõudena tunnustatud, mistõttu äärmisel juhul saab järjekohaga seonduva nõude puhul lähtuda sellest, et tegemist on mittevaralise nõudega väärtuses 3500 eurot. Kostja II leiab esiteks, et TsMS § 163 lg 1 ja § 165 lg 1 järgi tulnuks 87% kostja II menetluskuludest jätta mitte kostja I, vaid kostja II enda kanda. Teiseks, et maakohus rahuldas vaid hageja intressinõuete tunnustamise nõuded, mis moodustavad hageja esitatud nõuetest vaid 39,20% ning hagi rahuldamise ulatuse kindlaksmääramisel ei saa lähtuda hageja nõudest summas 163 200 eurot.

Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud menetluskulude jaotus tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 6 osas ning jaotada kostja II menetluskulud selliselt, et menetluskulud jäävad 13% ulatuses hageja kanda ja 87% ulatuses kostja II kanda. TsMS § 163 lg 1 ja TsMS § 165 lg 1 järgi tuleb hageja menetluskulud jätta võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega kostjate kanda ning ulatuses, milles hagi jääb rahuldamata hageja kanda. Selliselt menetluskulude jaotamisel jäävad kostjate menetluskulud ulatuses, milles hagi rahuldati, kostjate endi kanda.

Praegusel juhul ei esine TsMS § 162 lg-s 4 kohaselt erandlikke asjaolusid, mis annaksid alust kostja II menetluskulud jätta kostja I kanda. Kolleegiumi hinnangul ei ole aga alust muuta menetluskulude jaotust ülejäänud osas. Arvestades, et nõude rahuldamisjärgu tunnustamise nõue ei ole iseseisev nõue ning hageja laenulepingutest tulenevad intressi ja lisaks laenulepingust nr 90510-3 tulenev põhivõla nõue tunnustati viisil nagu need olid esitatud nõudeavalduses, on põhjendatud lähtuda menetluskulude jaotamisele maakohtu määratud hagi rahuldamise ulatusest ja sellele vastavast proportsioonist.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 45. Kuivõrd apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, siis on kolleegium seisukohal, et hageja menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta võrdsetes osades kostjate kanda TsMS § 171 lg 1 ja TsMS § 165 lg 1 alusel.

46.TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Seega määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus. (allkirjastatud digitaalselt) 20

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.