KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ragne Piir Otsuse tegemise aeg ja koht 28.09.2023, Tallinn Haldusasja number 3-22-2692 Haldusasi OÜ Reigi Agro kaebus Keskkonnaamet

elts MTÜ (registrikood 80088658), volitatud esindajad vandeadvokaat Ott Lepmets ja advokaat Charlotta Rebecca Zobel Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus. Tühistada Keskkonnaameti 15.11.2022 korralduse nr 1-3/22/563 punkt 1.6 ja selle alusel pikendatud Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse luba nr HIIU
3. Mõista Keskkonnaametilt OÜ Reigi Agro kasuks välja menetluskulu 20 eurot. Jätta teiste menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.10.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). 3-22-2692 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. MTÜ Tahkuna

elts esitas 03.11.2022 Keskkonnaametile (KeA) taotluse Tahkuna jahipiirkonna (JAH1000093) kasutusõiguse loa nr HIIU-3 kehtivuse pikendamiseks (dtl 153). 2. KeA otsustas 15.11.2022 korraldusega nr 1-3/22/563 pikendada mh Tahkuna

elts MTÜ-le väljastatud Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr HIIU-3 kehtivust järgmiseks 10 aastaks, s.o kuni 15.11.2032 (p 1.6.). KeA avaldas 24.11.2022 Ametlikes Teadaannetes (AT) teate Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamise kohta. Korralduse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 1)

eaduse (

) § 14 lg 3 ja § 18 lg 1 koosmõjus on jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine KeA pädevuses.

§ 18

lg 2 annab ammendava loetelu, mil jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust ei pikendata. Jahimaa heaperemeheliku kasutamise jätkamiseks ning jahindusliku kasutuse edasiseks võimaldamiseks on otstarbekas pikendada kehtivat jahipiirkonna kasutusõiguse luba, et tagada jahimaa kasutuse stabiilsus ning jätkuv koostöö piirkonna maaomanikega. 2) Korralduse punktides 2.

1. kuni 2.
2. nimetatud jahipiirkondade kasutajad on kasutusõiguse pikendamise loa taotluse esitanud 6 kuud enne jahipiirkonna kasutusõiguse loa (31.05.2023) lõppu. Arvestades, et taotlejad ei ole teadlikult esitanud valeandmeid ning Hiiu maakonna jahindusnõukogu toetab 08.09.2022 protokolliliste otsuste kohaselt korralduse punktis 2.
3. nimetatud taotleja jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamist ning jahipiirkonna kasutaja ei ole jätnud täitmata jahipiirkonna kasutusõiguse loas sätestatud kohustusi, pikendab KeA Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse luba järgmiseks 10 aastaks. Keskkonnaagentuuri kirjalikel andmetel puuduvad korralduses nimetatud jahipiirkondades 15.11.2022 seisuga jahipiirkonna kasutamisega seotud teadusuuringute korraldamisega seotud piirangud ja tingimused. 3) Arvestades, et asja ei otsustata menetlusosalise kahjuks, menetlusosalise poolt taotluses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks annab KeA korralduse menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4. OÜ Reigi Agro esitas 27.12.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse nõudes tühistada KeA 15.11.2022 korralduse p 1.
5. ja korralduse alusel pikendatud Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse luba nr HIIU-
6. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) OÜ-le Reigi Agro kuulub Tahkuna jahipiirkonnas mitmeid kinnisasju. Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse luba on pikendatud õigusvastaselt ja kaebaja subjektiivseid õiguseid rikkudes. AT väljavõttelt nähtub, et Tahkuna

eltsile jahipiirkonna kasutusõiguse loa väljastamise eelselt ei ole mitte kunagi läbi viidud avalikku konkurssi. Seetõttu on KeA rikkunud kaebaja

-st tulenevat õigust osaleda jahipiirkonna kasutusõiguse loa menetluses, taotleda kasutusõiguse luba ning loa saamise järgselt korraldada jahipiirkonnas jahti, teha jahiulukite seiret ja täita muid

eadusest tulenevaid kohustusi. KeA on oluliselt rikkunud jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise nõudeid. 2) KeA ei avalikustanud Tahkuna

eltsi jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotlust AT-s enne loa andmist. Loa taotluse esitamise avalikustamata jätmine on oluline haldusmenetluse avalikkuse nõude rikkumine. 2

§ 14lg-te 1-3 kohaselt annab Ke

A jahipiirkonna kasutusõiguse Eesti Vabariigis registreeritud juriidilisele isikule või riigiasutusele jahipiirkonna kasutusõiguse loaga. Loa võib anda 10 aastaks tingimusel, et loa taotlejal on samas jahipiirkonnas kinnisasi või vähemalt ühe samas jahipiirkonnas kinnisasja omava maaomanikuga kirjalik kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks tema kinnisasjal (

§ 14lg-d 4 ja 5). Õiguskantsler on 11.03.2022 kirjas nr 6-1/211741/2201394 (dtl 11-18) juhtinud Keskkonnaministeeriumi ja Ke

A tähelepanu sellele, et

§ 67

lg 2 kohaselt automaatselt 10 aastaks pikenenud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade lõppemisel ei saa jahipiirkonna kasutusõiguse lubasid pikendada

§ 18alusel. Ke

A on eeltoodud juhist eirates ikka alusetult pikendanud kolmanda isiku jahipiirkonna kasutusõiguse luba, kontrollimata seejuures maaomanikega sõlmitud kirjalike lepingute olemasolu. Tahkuna

elts väldib kohalike maaomanikega kirjalike lepingute sõlmimist, samuti on välistatud isikuteks kõik põllumajandustootjad, kes eranditult kannatavad ulukite poolt tekitatud suurte põllumajanduskahjude all. Tahkuna

eltsi liikmed ei ole kohalikud elanikud ega vaevu kogukonnaga koostööd tegema. 4)

võimaldab jahipiirkonna luba pikendada, kui jahipiirkonna senine kasutaja on 6 kuud enne loa kehtivuse lõppemist esitanud loa andjale taotluse koos jahindusnõukogu seisukohaga. Luba ei saa pikendada ennetähtaegselt, s.o enne loa 10 aastase tähtaja saabumist ja ilma avaliku menetluseta (HMS § 7 lg 1). TsÜS § 135 lg 2 järgi lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. Jahipiirkonna kasutusõiguse puhul on kaebaja hinnangul tegemist tähtajalise halduslepinguga, mis lõppeb tähtajal ja sellist luba ei saa ilma erakorralise põhjuseta ja seadusest tuleneva aluseta pikendada ilma avaliku ja kõigile nõuetele vastavatele isikutele avatud menetluseta. Jahipiirkonna kasutusõiguse luba saab seadusest lähtuvalt pikendada ainult tähtaja saabumist arvestades, mitte enne loa tähtaja saabumist, sest

ei reguleeri ennetähtaegset loa pikendamist. Eeltoodud seisukohta toetab ka

§ 18

lg 1 sõnastus „järgmiseks kümneks aastaks“, mis otseselt deklareerib loa 10 aastast tähtaega. Halduslepingu/loa lõppemise tähtaja järgimine on oluline ka seetõttu, et oleks võimalik jahipiirkonna kasutusõigusele kandideerida. Menetlustähtaeg, milles tehakse isiku kasuks soodustust andev haldusakt avaliku ressursi kasutamiseks, peab olema ette teada, piisav aeg enne haldusakti andmist avaldatud ja see teade peab sisaldama ka nõuetekohast vaidlustusviidet. Vastasel korral on rikutud haldusmenetluse avalikkuse ja läbipaistvuse põhimõtteid. KeA on eeltoodud põhimõtteid oluliselt rikkunud ja ilma avalikku ja läbipaistvat menetlust läbi viimata pikendanud Tahkuna

eltsile väljastatud Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse loa enne selle lõpptähtaja saabumist. 5) Seadus ei sätesta võimalust, et KeA omaks loa kehtivuse pikendamise õigust otsustada ilma avalikkust nõuetekohaselt teavitamata avalikku huvi arvestamata ja avalikku menetlust läbimata (HMS § 7 lg 1). Jahipidamise korraldamine ja jahipiirkonna kasutusõiguse loast tulenevate õiguste (ning ka kohustuste) realiseerimine jahipiirkonnas on avalik ressurss, sest sellega kaasneb ka jahipidamise korraldamise õigus, sh jahilubade müügiõigus, samuti jahilubade tasuta väljastamise õigus. 10 aastat jahipiirkonna kasutusõigust on piisavalt pikk aeg, mille jooksul vahetuvad jahipiirkonnas maaomanikud, kasvavad peale uued maaomanike ja jahipidamisõigusega isikute põlvkonnad, samuti muutuvad juriidiliste isikute (sh kaebaja) majandustegevuse sisu ja jahinduslikud huvid. Eeltoodu tõttu on automaatne jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine olemasolevale jahipiirkonna kasutajale vastuolus kaebaja õiguslike ootustega ja võimalusega neid õiguseid ja huve realiseerida. Võttes arvesse ka asjaolu, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa alusel saavad jahipiirkondade kasutajad enda valdusse reeglina ka jahipiirkonda jäävad riigi maad, sh RMK maad, saab jahipiirkonna kasutaja loa alusel enda valdusse jahipidamise korraldamiseks väga olulise mahuga avaliku ressursi. Viidatud avalik ressurss peab olema kasutusse antud läbipaistvalt ja võimalikult avaliku menetluse kaudu, et kaebajal oleks võimalik selle ressursi kasutamise õigusele 3

§ 18

lg 1 võimaldab tõlgendust, mille kohaselt tuleb lugeda jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamine järgmiseks 10 aastaks seadusega kooskõlas olevaks senise kasutaja taotluse alusel ja ilma avalikku konkurssi korraldamata, palub kaebaja algatada põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlus ja tuvastada

§ 18lg 1 vastuolu põhiseadusega. 2. Ke

A palub 23.01.2023 vastuses kaebus tagastada või jätta rahuldamata, leides järgmist. 1) Kaebuse kohaselt nõudis kaebaja Tahkuna

eltsile antud Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr Hiiu-3 tühistamist. Kaebuses puudus nõue KeA 15.11.2022 korralduse punkti 1.6. tühistamiseks ning korralduse alusel väljastatud Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr HIIU-3 tühistamiseks. Kohus määratles ebaõigesti kaebuse nõude ega saanud hakata ise kaebaja nõuet ümber kvalifitseerima. Tahkuna

eltsile anti Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse luba nr HIIU-3

1. a. Kaebaja ei saa nõuda Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr HIIU-3 tühistamist, nõuda saab üksnes 15.11.2022 korralduse p 1.6 tühistamist ning sedagi üksnes juhul, kui see rikub kaebaja õigusi. Kaebajal puudub kaebeõigus, 15.11.2022 korraldus ei riiva kaebaja kohtulikult kaitstavaid õigusi. Kaebus on ebaselge ja üheselt pole võimalik aru saada, kas kaebus on esitatud jahipiirkonnas kinnistuid omava äriühingu õiguste kaitseks ja/või soovib kaebaja hakata ise Tahkuna jahipiirkonnas jahindustegevust korraldama. Mõlemal juhul puudub kaebeõigus. 2) Vaidlusaluse korralduse p 1.
2. ei riku kaebaja kui maaomaniku õigusi. See ei mõjuta kaebaja kui maaomaniku seadusest tulenevate õiguste realiseerimise võimalust. Asjaolu, kas jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine on toimunud õiguspäraselt või mitte, ei saa iseseisvalt rikkuda kaebaja õigusi, sest asjassepuutuvad sätted ei ole nähtud ette maaomaniku omandiõiguse kaitseks. Maaomaniku õigused jahipidamiseks talle kuuluval kinnistul on sätestatud

§-s 6.

§ 6

p-st 4 ei saa tuletada üksikute maaomanike subjektiivset õigust vaidlustada jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamist (Tallinna Ringkonnakohtu määrus asjas nr 3-21-1688). Eeltoodust järeldub, et kuigi kaebaja omab Tahkuna jahipiirkonnas kinnisasju, ei anna see talle õigust maaomanikuna vaidlustada kehtivat jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamist. 3) Vaidlustatud korraldus ei riku kaebaja kui Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse loa saamisest huvitatud isiku õigusi. 01.06.2013 omas Tahkuna

elts Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse luba. Järelikult pikenes loa kehtivus automaatselt 10 aastaks, kuni 31.05.2023 ning edaspidi peab loa pikendamine toimuma

-s ettenähtud alustel ja korras. KeA jääb 26.05.2022 Keskkonnaameti ja Keskkonnaministeeriumi ühise kirja nr 1-7/21/3429-7 p-s 3 toodud seisukoha juurde. Säte näeb ette kõigi seaduse vastuvõtmise ajal kehtivate jahipiirkonna kasutuslubade ühekordse automaatse pikendamise ning nende kehtivuse 10 aastat. Seega on tegemist kehtivatele lubadele mõeldud ühekordse erandiga

§ 14lg-st 4 (kehtivusaeg) ning § 18 kohasest lubade pikendamise menetlusest.

Sättest ei ole võimalik välja lugeda, et oleks soovitud välistada kehtivatele lubadele teiste seaduse sätete kohaldamine ning § 14 lg 4 ja § 18 kohaldamine 10 aasta möödumisel. Nähakse ette lubade ühekordne automaatpikendamine, edaspidi toimub pikendamine üldreeglite alusel. Õiguskantsleri seisukohad ei ole KeA-le õiguslikult siduvad. KeA ei nõustu õiguskantsleriga. 4

näeb ette eraldi menetlusnormid jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmiseks ja juba olemasoleva jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamiseks. Tulenevalt põhimõttest lex specialis derogat legi generali, tuleb kohaldada regulatsiooni, mis on mõeldud konkreetsele tegevusele. Olemasoleva jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise või pikendamata jätmiseks sätestab diskretsiooni piirid

§ 18

.

§ 18

on erinorm

§-de 14–17 suhtes. Tegemist on kahe erineva eesmärgiga haldusmenetlusega. Olukorras, kus olemasoleva kehtiva jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisest keeldumiseks puuduvad

-s toodud alused, pikendab KeA olemasolevat jahipiirkonna kasutusõiguse luba

§ 18lg 1 alusel.

Olukorras, kus kehtiv õigus näeb ette eelisjärjekorras kehtivate jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamise seaduses sätestatud tingimustel, ei riku pikendamise menetlus menetlusväliste isikute õigusi.

kohaselt ei anta jahipiirkonna kasutusõiguse luba jahipiirkonda, mis on juba kasutusel. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise menetluses ei saa konkureerida jahipiirkonna kasutusõiguse loale isikud, kelle puudub jahipiirkonna kasutusõiguse luba, mille pikendamist taotletakse. 5)

§ 16

lg-st 1 tulenevalt tuleb teade AT-s avaldada, kui taotletakse uut jahipiirkonna kasutusõiguse luba. Kuna tegu oli kehtiva jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisega, ei saa KeA avaldada AT-s teadet. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisel tuleb vastavalt

§ 18

lg-le 5 avaldada AT-s jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamise otsus. Erinevalt jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmise menetlusest ei näe

loa pikendamise puhul ette avatud menetlust. Seega ei ole asjakohased väited, mille kohaselt tulnuks läbi viia avatud menetlus. Asjakohatud on avaliku ressursi kasutusse andmisega seotud viited Riigikohtu praktikale, mille kohaselt peab avaliku ressursi kasutusse andmine toimuma menetluses, mis võimaldab võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele vastavatel isikutel. Tegemist ei ole analoogse olukorraga. Jahipiirkonna kasutusõigus on avalik ressurss, kuid see ei tähenda, et KeA ei oleks võinud

§-st 18 tulenevalt Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust pikendada. 6) KeA ei lahenda lubade pikendamisel isikute vahelisi konflikte. Kehtiv õigus ei näe ette jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamise menetluses maaomanikega sõlmitud kirjalike lepingute olemasolu kontrollimist ei KeA ega ka maakonna jahindusnõukogu poolt. Seadus ei käsitle seda, kas ja kui palju kirjalikke lepinguid peab loa pikendamiseks jahipiirkonna kasutajal sõlmitud olema. Kuigi kehtiv õigus sellist kohustust ette ei näe, sõlmisid erinevate huvigruppide esindajad kokkuleppe, mille kohaselt toetavad jahindusnõukogud konsensuslikult jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamist juhul, kui on täidetud 18.06.2021 kohtumisel kokkulepitud kriteeriumid (lisa 3, edaspidi ümarlaua kokkulepe), tegemist ei ole õigusaktiga. Ümarlaua kokkuleppe p-ga 6 lepiti kokku, et „maaomanikega sõlmitud jahinduslike lepingute maht jahipiirkonna kohta ületab 50%, sealhulgas peab eramaade lepingutega kaetuse püüdlus olema see, et pindala peaks tulevikus ületama 50% määra. Kui kriteerium on täidetud ja muid välistavaid (p 1–p 5) asjaolusid ei esine, siis jahipiirkonna kasutusõiguse luba pikendatakse“. Hiiu maakonna jahindusnõukogu toetas konsensuslikult vaidlustatud kasutusõiguse loa pikendamist, kuna Tahkuna

eltsi ja eramaade omanike vahel sõlmitud jahimaa kasutamise lepingutega kaetuse protsent ületas 50% taseme ehk eramaade lepingutega kaetus oli 59,8%. Kõigi lepingute osakaalu, kokkuleppe eramaid puudutav osa on suunatud tulevikku (kuigi tegelikult vaadati seda ikkagi tingimuslikuna ja kui 50% eramaadest lepingutega kaetud ei olnud, siis reeglina pikendamist esimesel kahel korral konsensuslikult ei toetatud), kõigi maade 50% nõue aga pidi olema kindlasti täidetud. Juhul, kui olemasoleva jahipiirkonna kasutajaga ei olda rahul, siis tulenevalt

§ 20

lg 2 saavad maaomanikud, kellele kuulub vähemalt 51% jahipiirkonna jahimaa kinnisasjadest ning vähemalt 51% jahimaa pindalast, algatada kehtiva jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamise ja olemasoleva jahipiirkonna kasutaja välja vahetamise. See on piisav meede, 5

§ 18

tulenevalt Tahkuna

eltsi Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust pikendada.

-s on ettenähtud võimalused jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamiseks juhul, kui ei olda rahul jahipiirkonna kasutaja tegevusega. Maaomanikud ei ole KeA-le esitanud ühtegi taotlust Tahkuna

eltsi Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamiseks. Jahipiikonna kasutusõiguse loa pikendamise ja jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamise menetlused on üksteisest sõltumatud ja maaomanikel on loa kehtetuks tunnistamise taotluse esitamise õigus kogu loa kehtivuse jooksul. Sellest saab järeldada, et jahipiirkonna maaomanikud ja Hiiu maakonna jahindusnõukogu on jahipiirkonna kasutaja tegevusega rahul. 7)

§ 18lg 1 ei ole põhiseadusega vastuolus.

3. Kolmas isik palub 18.01.2023 vastuses jätta kaebus läbi vaatamata ja tagastada kaebajale, alternatiivselt jätta kaebus rahuldamata. Kolmas isik põhjendab enda seisukohti järgmiselt. 1) Kaebaja on kaebuse esitanud maaomanikuna, kuivõrd ta on rõhutanud, et talle kuulub jahipiirkonnas mitmeid kinnisasju. Maaomanikul puudub kaebeõigus ja seda ka juhul, kui jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine ei ole toimunud õiguspäraselt. Asjassepuutuvad sätted ei ole nähtud ette maaomaniku omandiõiguse kaitseks, mistõttu ei saa jahipiirkonna loa pikendamise menetluse mitteõiguspärasus iseseisvalt rikkuda maaomanike õigusi. Kinnisasja omaniku õiguste maht (sh talumiskohustuse ulatus) ei olene sellest, kes on jahipiirkonna kasutaja, mistõttu ei saa jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine rikkuda maaomaniku õigusi. 2) Kaebeõigust tuleb eitada ka juhul, kui kaebaja on kaebuse esitanud jahimaa kasutamisest huvitatud

eltsina. Kaebaja ei ole avaldanud varasemalt soovi taotleda kõneluse jahipiirkonna kasutusõiguse luba. Pealegi ei ole kaebaja tegevusalade kvalifikatsioonis märgitud, et ta tegeleks jahinduse ja seda teenindava tegevusalaga, vaid kaebaja tegevusala on söödakultuuri- ja heinataimekasvatus jm üheaastaste põllukultuuride kasvatus (EMTAK kood 01199). Ettevõte ei tegele jahindusega ning tal puuduks ka huvi jahipiirkonna kasutusõiguse luba taotleda. Kaebusele vastuse esitamise hetkeks ei ole kaebaja majandusaasta aruandeid esitanud ning on rikkumises, mistõttu valitseb ettevõtte registrist kustutamise oht. Kaebajal puuduvad töötajad, mistõttu jääb arusaamatuks, kuidas kaebaja üksinda kavatseb jahimaal nõuetekohaselt jahti korraldada. Kaebus on kantud isiklikust vimmast. Kaebaja ainuosanik ja juhatuse liige kuulus varasemalt Tahkuna

eltsi, millest ta arvati välja jahikäitumise korduva rikkumise (salaküttimise) tõttu (dtl 54-55) ning Hiiu Maakonna jahindusnõukogusse, millest ta Tahkuna

eltsi taotlusel taandati (dtl 57-59) jahindusnõukogu liikme nõuete rikkumise ja positsiooni ärakasutamise tõttu. 3) Isegi kui kaebajal oleks kaebeõigus, tuleb kaebus jätta rahuldamata, sest vastustaja ei ole rikkunud jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise nõudeid. Keskkonnaministeerium ja KeA ei nõustunud õiguskantsleri poolse

§ 67

lg-le 2 antud tõlgendusega ning seda ei toeta ei seaduse sätte grammatiline tõlgendusviis ega seaduse seletuskirjad. Sättest ei ole vastupidiselt kaebaja seisukohale võimalik välja lugeda, et seadusandja oleks soovinud välistada kehtivatele lubadele teiste

eaduse sätete kohaldamise ning eralditooduna veel

§ 14

lg 4 ja

§ 18

kohaldamise 10 aasta möödumisel.

§ 67

lg-ga 2 nähakse ette üksnes lubade ühekordne automaatpikendamine, edaspidi toimub pikendamine

-s sätestatud üldreeglite alusel. 6

ei näe ette, et loa pikendamise menetluse puhul peaks tegemist olema kõikidele isikutele avatud menetlusega.

§ 18

näeb ette tingimused loa pikendamiseks ning samuti ka alused, millal saab keelduda loa pikendamisest. Kuna ühtegi alust loa pikendamisest keeldumiseks ei esinenud, on KeA õiguspäraselt luba pikendanud. Ka nt avalike hoonete rentimisel ei saa kolmas isik lepingu kestel nõuda, et kui leping kestab veel 10 aastat ning tema soovib ka osaleda avalikul konkursil, millega valitakse uus hoone rentija. Üksnes asjaolu, et avalik ressurss on jätkuvalt pikaajaliselt eraisiku kasutuses, ei muuda menetlust õigusvastaseks ega kohusta kaasama menetlusse teisi isikuid. 5) Kuivõrd kaebajal puudub kaebeõigus, puudub kohtuasi mille käigus oleks võimalik kontrollida mõne sätte põhiseaduspärasust. Kaebajal puudub õigus iseseisvalt nõuda mõne sätte seaduspärasuse kontrollimist. Isegi kui kaebeõigust jaatada ja hinnata sisuliselt põhiõiguste riivet, siis pelgalt asjaolu, et isik ei ole kunagi võitnud avalikku konkurssi ning nüüd on kellelgi teisel avaliku ressursi kasutamise õigus, ei muuda olukorda tema põhiõigusi riivavaks. Toimunud ei ole avaliku ressurssi nö „põlistamist,“ kuivõrd seadusandja on kirjutanud seadusesse võimaluse jahimaa kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamiseks ja seeläbi jahipiirkonna kasutaja väljavahetamiseks. Kaebaja tegevus peaks olema suunatud maaomanikega suhtlemisele ja nende seisukoha väljaselgitamisele, mitte kohtutele menetluskoormuse tekitamisele. Seejuures on Tahkuna

elts selle töö ära teinud ja Tahkuna

eltsi poolt maaomanikega vaidlusalusel jahimaal sõlmitud lepingutega kaetuse hulk on 59,8%. Eeltoodut arvestas ka Hiiu Maakonna Jahindusnõukogu 08.09.2022, mil otsustati konsensuslikult toetada Tahkuna

eltsi taotlust Tahkuna jahipiirkonna jahimaa kasutusõiguse pikendamiseks. Avaliku ressursi kasutus vabaneb

§ 20

lg-s 2 toodud alustel olukorras, kus senine kaustaja ei käitu õiguspäraselt või olukorras, kus kasutaja käitub küll õiguspäraselt, aga mingil põhjusel ei ole enamik kohalikke maaomanikke kasutaja tegevusega rahul. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks suhelnud kohalike maaomanikega ja võtnud arvesse nende seisukohti kõnealuse jahimaa kasutaja tegevuse kohta, samuti ei nähtu, et kaebaja oleks pöördunud oma soovi ja selgitustega jahindusnõukogu poole (mille liige ta ise eelnevalt oli ja mille tööd ja tegevust ta peaks hästi tundma) sooviga, et jahindusnõukogu esitaks põhjendatud ettepaneku jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtetuks tunnistamiseks, mis toob automaatselt kaasa uue ja avaliku taotlusvooru järgmise jahipiirkonna kasutaja leidmiseks. Eeltoodust tulenevalt ei saa väita, et kehtiv

regulatsioon rikub kaebaja põhiõigusi. Seadusandja poolt seadusesse kirjutatud võimalused jahimaa kasutaja väljavahetamiseks on reaalselt täidetavad ning asjaolu, et kaebaja on otsustanud neid võimalusi mitte kasutada, on kaebaja enda riisiko, mitte seadusandja tegemata jätmine ja tema põhiõiguste rikkumine. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Vastustaja on sisuliselt esitanud vastuväite kohtu tegevusele kaebuse eseme määratlemisel. Kohtu hinnangul ei ole vastuväide põhjendatud. Kaebuses leidis kaebaja järgmist: „Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse luba on pikendatud õigusvastaselt ja kaebaja subjektiivseid õiguseid rikkudes. Seetõttu taotleb kaebaja Keskkonnaameti otsuse alusel pikendatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa tühistamist.“ HKMS § 2 kohaselt on kohtu ülesanne tõlgendada menetlusosalise avaldusi ja lähtuda tema tegelikust tahtest. Kohtule nähtus kaebuse põhjendustest, et kaebaja oleks ise soovinud taotleda Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse luba (nt kaebuse põhjenduste p 6). Kaebaja viitas, et pikendamine on toimunud õigusvastaselt ja rikub kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebaja soovis tühistada Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamist, mille aluseks oli korralduse p 1.
2. Kuna jahipiirkonna kasutusõiguse pikendamine toimus vaidlustatud korralduse alusel, peab kohus 7

elts MTÜ-le väljastatud Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr HIIU-3 kehtivust järgmiseks 10 aastaks, s.o kuni 15.11.

2. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud väide, justkui asjaolu, kas jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine on toimunud õiguspäraselt või mitte (sh kas

§ 67

lg 2 alusel automaatselt pikenenud varasemate lubade kehtivust on võimalik

§-s 18 alusel uuesti pikendada ning kas lubade pikendamisel on järgitud

§s 18 sätestatud nõudeid ja hinnatud jahipiirkonna senise kasutaja tegevust), ei saaks iseseisvalt rikkuda kaebaja õigusi. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik pöörduda halduskohtusse oma õiguse kaitseks. Kaebusest nähtuvalt peab kaebaja enda õigusi rikkuvaks mh ka seda, et KeA korralduse tõttu ei saanud tema kui

§-s 14 sätestatud taotlemise tingimustele vastav isik osaleda jahipiirkonna kasutusõiguse loa menetluses ja taotleda kasutusõiguse luba. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja seega huvitatud kõnealusel alal jahipidamise korraldamisest, mistõttu ei välista tema kaebeõigust kohtupraktika, mille kohaselt maaomanikul ei ole õigust jahipiirkonna kasutamise loa otsust vaidlustada. 7. Kaebaja väitel rikkus vastustaja avatud menetlust korraldamata jättes tema õigust osaleda jahipiirkonna kasutusõiguse loa menetluses ja taotleda jahipiirkonna kasutusõiguse luba. Kaebaja soovib kaitsta enda õigust osaleda kasutusõiguse loa taotlemise menetluses. Seetõttu puudutab tema õigusi küsimus, kas jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine on toimunud õiguspäraselt – senise kasutaja loa kehtivuse pikendamine välistab kaebaja õiguse selle jahipiirkonna kasutusõiguse luba taotleda, sest sellisel juhul jahipiirkond ei vabane.

§ 17

lg 2 p 4 kohaselt keeldub loa andja jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmisest, kui jahipiirkond on juba kasutusel. Kaebajal on seega õigus nõuda asjakohastest sätetest kinni pidamist ja kohtulikku kontrolli KeA tegevuse õiguspärasuse osas (nt RKHKm 21.06.2022, nr 321-2230, p 9). Kaebaja maaomaniku staatusega seonduvad väited ei ole seevastu asjakohased.

1. Eelneva põhjal tuleb jaatada kaebaja kaebeõigust KeA 15.11.2022 korralduse p-i 1.6 vaidlustamiseks.
2. Järgnevalt kontrollib kohus KeA 15.11.2022 korralduse p-i 1.6 õiguspärasust.
3. Esmalt tuleb märkida, et nõustuda ei saa kaebaja põhjendustega, justkui oleks vaidlustatud korralduse näol tegu halduslepinguga. Korraldusega on vastustaja pikendanud jahipiirkonna kasutajatele antud jahipiirkonna kasutusõiguse lube, st pikendanud neile antud sisuliselt eri- või ainuõigust

-st tulenevate õiguste teostamiseks (sh jahipiirkonnas jahi korraldamiseks vastavalt

§-le 13, jahipiirkonnas jahipidamiseks loa andmiseks ja selle kehtivuse määramiseks vastavalt

§ 40lg-le 3).

Pikendamine toimus küll kolmanda isiku taotlusel ja kõnealuste õiguste teostamisega kaasnevad ühtlasi teatud seadusest tulenevad kohustused (nt

§-de 43 ja 44 kohane uluki tekitatud kahju hüvitamise kohustus) ja vastutus nende täitmata jätmise eest, ent tegu on siiski haldusorgani ühepoolse otsustuse, mitte 8

1. ptk, mis näeb ette, et jahipiirkonna kasutusõigus antakse jahipiirkonna kasutusõiguse loaga (§ 14 lg 1). Loa andjaks on KeA ning luba antakse kümneks aastaks (lg-d 3-4). Loa taotlemine, taotluse avalikustamine ning loa andmine ja sellest keeldumine, sh kasutusõiguse loa avalikult teatavakstegemine on reguleeritud §-des 15–
2. Järgnevalt näeb

§ 18

lg 1 ette, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust pikendatakse järgmiseks kümneks aastaks, kui jahipiirkonna senine kasutaja on esitanud kuus kuud enne jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse lõppemist jahipiirkonna kasutusõiguse loa andjale vastava taotluse koos jahindusnõukogu seisukohaga. 25.04.2013 vastu võetud ja 01.06.2013 jõustunud

§ 67

lg 2 nägi rakendussättena ette, et seaduse jõustumisel kehtinud jahipiirkonna kasutusõiguse luba kehtis 10 aastat pärast selle seaduse jõustumist ulatuses, milles see ei ole vastuolus seaduses sätestatuga. 13. Asjas puudub vaidlus, et

jõustumise hetkel (01.06.2013) oli kolmandal isikul kehtiv Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse luba, mistõttu kehtis see üleminekusätte (

§ 67

lg 2) kohaselt veel 10 aastat pärast

jõustumist. Üleminekusättest tulenevalt kehtis kolmandale isikule väljastatud kasutusõiguse luba seega kuni 31.05.

1. Käesolevas asjas vaidlustatud korralduse p-ga 1.6 pikendati loa kehtivust veel 10 aastaks, kuni 15.11.
2. Loa kehtivuse pikendamisel on õigusliku alusena tuginetud

§ 18lg-tele 1 ja 2.

14. Kohtu hinnangul omab asja lahendamisel määravat tähtsust küsimus, kas

§ 18

lg 1 võimaldas pikendada ka sellist kolmandale isikule antud jahipiirkonna kasutusõiguse luba, mille kehtivus oli üleminekusätte (

§ 67lg 2) kohaselt 10 aastat pärast seaduse jõustumist 01.06.2013.

15. Kohus leidis 22.09.2023 otsuses nr 3-22-2418 (jõustumata) sarnases vaidluses seoses

§ 18lg 1 kohaldamisega järgmist: „19.

/…/ Eelnevalt viidatud üleminekusätte –

§ 67

lg 2 – eesmärgiks oli reguleerida enne uue

jõustumist antud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade kehtivust. Sättega määratleti, et uue seaduse jõustumise hetkel kehtinud load kehtisid edasi veel 10 aastat, st kuni 31.05.2023.

§ 20

lg 1 p 3 kohaselt lõppeb jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivus, kui selle kehtivuse tähtaeg on möödunud.

§ 18

lg 1 näeb küll ette võimaluse pikendada jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust järgmiseks kümneks aastaks, kuid kohtu arvates ei saa see säte olla aluseks jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisele olukorras, kus luba on üleminekusättest tulenevalt ühekordselt automaatselt pikenenud. 20. Kohtu seisukoht ühtib kaebaja viidatud õiguskantsleri 11.03.2022 arvamuses toodud seisukohaga, et

§ 67

lg 2 kohaselt juba automaatselt 10 aastaks pikenenud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade lõppemisel ei saa neid pikendada

§ 18

lg 1 alusel, kuna need load ei ole välja antud kehtiva

tingimusi ja korda arvestades (vt §-d 14–17). Üleminekusätetest nähtuvalt reguleeriti nendega üksnes tol hetkel kehtinud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade kehtivust. Ehkki keeleliselt võimaldaks

sätted ka vastustaja kasutatud tõlgendust, toetab eeltoodud seisukohta

sätete süstemaatika, kus loa 9

§ 18

lg 1 alusel saab seega olla eelnevalt

§-des 14–17 sätestatud tingimustel ja korras tähtajalise jahipiirkonna kasutusõiguse loa väljastamine, mitte aga varasemas seaduses sätestatud eeldustel väljastatud ja ainuüksi üleminekusättest tulenevalt veel 10 aastat kehtinud load. 21. Samuti on põhiseadusega enam kooskõlas tõlgendus, mille kohaselt tekib kõigil jahipiirkonna kasutusõiguse loast huvitatud isikutel perioodiliselt võimalus jahipiirkonna kasutusõiguse loale konkureerida. Vastupidine tõlgendus, mis võimaldaks juba automaatselt ja mistahes kontrollimiseta pikendatud jahipiirkonna kasutusõiguse lube taas ilma avatud menetlust läbi viimata märkimisväärselt pikaks ajaks pikendada, kujutaks kohtu arvates endast ebaproportsionaalset võrdsus- ja vabaduspõhiõiguse riivet. Vastustaja on samuti argumenteerinud, et seaduse tekstis puuduvad muud normid, mis

§ 18

alusel jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise menetluses – erinevalt loa andmise avatud menetlusest – tagaksid teiste jahipiirkonna kasutusõiguse loast huvitatud isikute õiguste kaitse. Ka eelnõu (351 SE, XII Riigikogu) menetlemisel Riigikogus muudeti algselt tähtajatuna kavandatud jahipiirkonna kasutusloa väljastamise regulatsioon teise lugemise käigus tähtajaliseks (muudatusettepanek nr 5), tuginedes põhiseaduspärasuse argumendile, ning alles seejuures lisati teksti ühtlasi üleminekusätted (muudatusettepanek nr 33). Asjaolu, et eelnõu seletuskirja kohaselt on kavandatud jätta seaduse jõustumisel jahipiirkondade kasutusõigus samaks, ei kinnita kohtu hinnangul seadusandja soovi laiendada jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamise võimalust ka nendele lubadele, mida üleminekusätete alusel juba 10 aastaks pikendati.“

1. Kohtu hinnangul on see seisukoht kohaldatav ka käesolevas asjas ja kohus järgib seda. Seega ei ole vaidlustatud korralduse p 1.6 sisuliselt õiguspärane, sest see ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. Kuna KeA 15.11.2022 korralduse nr 1-3/22/563 p 1.6 tuleb materiaalse õigusvastasuse tõttu tühistada, puudub vajadus vastata menetlusosaliste muudele väidetele seoses jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise menetluse sisulise läbiviimisega. Eelnevast tulenevalt tühistab kohus ka korralduse alusel pikendatud Tahkuna jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr HIIU-
2. Menetluskulud
3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega teeb kohus otsuse vastustaja kahjuks, seega peab menetluskulud kandma vastustaja. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot, kuid ei ole esitanud kohtule andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Tasutud riigilõivu katteks tuleb vastustajalt mõista kaebaja kasuks välja 20 eurot. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
4. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
5. Kolmas isik on taotlenud õigusabikulude hüvitamist summas 1030,35 eurot (ilma käibemaksuta). Kuna kolmas isik osales menetluses vastustaja poolel, jäävad tema kulud HKMS § 108 lg 8 kohaselt tema enda kanda. 10