← Eesti

1-24-5038/25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise kuupäev,

  1. veebruar 2025, Tallinn, koht ja asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-24-5038 Kohtukoosseis Markus Kärner, Sten Lind, Andres Parmas Kohtuasi Sten-Ander Kase süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend ja Pärnu Maakohtu menetluse liik lühimenetluses
  2. novembri
  3. a otsus Kaebuse esitajad ja kaebuse Sten-Ander Kask ja tema kaitsja Madis Mahlapuu, liik apellatsioonid Prokurör Lääne Ringkonnaprokuratuuri Merike Lugna Süüdistatav Sten-Ander Kask ringkonnaprokurör isikukood: 50008080217; Eesti Vabariigi kodanik; asukoht: viibib vahi all Tallinna Vanglas; varem karistatud kriminaalkorras kahel korral ja väärteokorras neljal korral. Kahtlustatavana kinni peetud 01.06.2024, 02.06.2024 vahistatud. Kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu Kannatanu S.S Kannatanu esindaja Vandeadvokaat Meelis Masso 1-24-5038 RESOLUTSIOON
  4. Jätta Pärnu Maakohtu
  5. novembri
  6. a otsus muutmata ning Sten-Ander Kase ja tema kaitsja Madis Mahlapuu apellatsioonid rahuldamata.
  7. Määrata Advokaadibüroole Mahlapuu & Partnerid vandeadvokaadi Madis Mahlapuu poolt süüdistatavale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 175 eurot 68 senti (sh käibemaks). Mõista see menetluskulu Sten-Ander Kaselt Eesti Vabariigi kasuks välja.
  8. Mõista Sten-Ander Kaselt S.S-i kasuks välja 585 eurot 60 senti apellatsioonimenetluses tasutud menetluskulude katteks. Sten-Ander Kask on kohustatud tasuma S.S-ile hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt ringkonnakohtu otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse saab vaidlustada Riigikohtus esitades selle peale kassatsiooni. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kannatanu ja süüdistatav saavad kassatsiooni esitada üksnes advokaadi vahendusel. Riigikohtusse kaebamise kord on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)
  9. peatüki
  10. jaos. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
  11. Pärnu Maakohtu
  12. novembri
  13. a otsusega tunnistati Sten-Ander Kask karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 1 järgi süüdi. Maakohus tuvastas, et S.-A. Kask lõi S.S-i, misjärel viimane kukkus. Seejärel lõi S.-A. Kask maas lamavat S.S-i jalaga ja viiel korral noaga kehatüve piirkonda. Löökide tagajärjel tekitas S.-A. Kask kannatanule eluohtliku terviskahjustuse.
  14. Maakohus mõistis S-A. Kasele karistuseks 8 aastat vangistust, mida lühendas KrMS § 238 lg 2 alusel 5 aasta 4 kuuni. Sellele karistusele liideti varasemalt ärakandmata karistus 9 kuud 27 päeva. Nii jäi kandmisele kuuluvaks karistuseks 6 aastat 1 kuu 27 päeva. Karistuse kandmise algusajaks on kahtlustatavana kinnipidamine, mis toimus
  15. juunil
  17. Maakohus rahuldas ka kannatanu S.S-i tsiviilhagi ja mõistis S.-A. Kaselt kannatanu kasuks välja: 1) 479,05 eurot varalise kahju hüvitamise nõude katteks ning viivise põhinõude tasumata osalt; 2) 6000 eurot mittevaralise kahju hüvitamise nõude katteks ning viivise põhinõude tasumata osalt; 3) 1057,04 eurot alates
  18. juulist 2024 kuni
  19. novembrini 2024 töövõime kaotusega vähenenud sissetulekute katteks ning alates
  20. novembrist 2024 perioodiliste maksetena igakuiselt
  21. kuupäevaks 264,26 eurot kuni S.S-i töövõime taastumiseni ning viivise põhinõude tasumata osalt. 2

(9)1-24-5038
  1. Maakohus mõistis S.-A. Kaselt S.S-i kasuks välja tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud 1964,2 eurot ja valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu 1447,72 eurot, kokku 3411,92 eurot ning viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Kaitsja M. Mahlapuu apellatsioon
  2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni S.-A. Kase kaitsja M. Mahlapuu. Apellant palub maakohtu otsuse tühistada S.-A. Kasele mõistetud karistuse osas ning mõista talle väiksem karistus. Samuti palub apellant vähendada S.-A. Kaselt välja mõistetud hüvitist mittevaralise kahju eest, samuti vähendada kannatanu kohustust hüvitada kannatanu menetluskulusid.
  3. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole arvestanud, et S.-A. Kask lõi kannatanut noaga enesekaitseks. Maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt S.-A. Kase kahjuks ja rikkunud põhjendamiskohustust. Maakohtu tuvastatud asjaolud tuleb ümber hinnata ning arvestada karistust kergendava asjaoluna hädakaitse piiride ületamist (KarS § 57 lg 1 p 8) ja puhtsüdamlikku kahetsust (KarS § 57 lg 1 p 3).
  4. Mittevaralise kahju hüvitis 6000 eurot on ebaõiglane. Esiteks oli kannatanu toimunus ise suuresti süüdi, teiseks ei vasta hüvitis kehtivale kohtupraktikale. Mõistliku suurusega ei ole ka kannatanu kasuks välja mõistetud hüvitis õigusabiteenuse eest summas 1964,2 eurot. Ka seda summat tuleb vähendada. Süüdistatav Sten-Ander Kase apellatsioon
  5. Süüdistatav S.-A. Kask palub teha uus otsus, millega vähendataks rahalisi nõudeid, tuvastataks hädakaitse piiride ületamine ning ta vabastataks vangistusest tingimisi.
  6. Apellant kirjeldab sündmuste käiku ega pea loogiliseks, et oleks maas olevat kannatanut noaga löönud. Ka ekspertiisiakt ei suutnud kannatanu kehaasendit noaga löömise ajal tuvastada. Kui maakohus leiab, et S.-A. Kase ja Y ütlused on kooskõlastatud, siis sama võib väita ka kannatanu ütluste kohta.
  7. Apellant kahetseb tegu ning leiab, et karistus on liialt karm, samuti ei ole võimalik selliste rahaliste kohustuste korral uut elu alustada. Menetlus ringkonnakohtus
  8. KrMS § 322 lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul esitas kannatanu esindaja apellatsioonile sisulise vastuse, milles palus muuhulgas kaaluda apellatsiooni läbi vaatamata jätmist KrMS § 326 lg 3 alusel. Teised kohtumenetluse pooled apellatsiooni kohta kirjalikke seletusi ega vastuväiteid ei esitanud.
  9. Tallinna Ringkonnakohtu 5 veebruari
  10. a määrusega otsustati vaadata kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses. Pooltele anti õigus esitada ringkonnakohtule taotlusi ja kirjalikke seisukohti kuni
  11. veebruarini
  12. Kannatanu esindaja seisukoht
  13. Kannatanu esindaja esitas enda sisulised seisukohad apellatsioonile KrMS § 322 lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul. 3
(9)1-24-5038
  1. Kannatanu esindaja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Maakohus on mittevaralise kahju ning tsiviilhagi menetlemisega tekkinud õigusabikulude suuruse osas oma otsust jälgitavalt ja arusaadavalt selgitanud. Ringkonnakohus võiks kaaluda apellatsiooni läbi vaatamata jätmist, sest see on ilmselgelt põhjendamatu. Prokuratuuri seisukoht
  2. Prokuratuur palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
  3. Maakohus on piisavalt põhjendanud, mis on C. S.S-i, W ja Q ütlused usaldusväärsemad. Need ütlused ei anna alust väitele, et süüdistatav oleks teo toime pannud hädakaitse piiride ületamisel. Süüdistatava ütlusi on maakohus põhjendatult ebausaldusväärseks pidanud, sest ta on esitanud erinevaid versioone.
  4. O ütlused selle kohta, et kui ta autost väljus, läks rüseluseks, vastavad tõele, sest ta tõukas kohe Q. Y oli kogu aeg autos, mistõttu ei saanud ta kogu situatsiooni näha. Tema ütlused selle kohta, et kui süüdistatav hakkas autosse tulema, ründas teda keegi, ei ole usutava ega haaku ka süüdistatava enda ütlustega.
  5. Ka süüdistatavate enda seltskonna ütlused ei haaku omavahel. Y sõnul lõi süüdistatav meest, kes oli kummargil O kohal, süüdistatav ise ütleb, et lõi noaga siis, kui mees talle kallale tuli.
  6. Vormikaamera salvestisest on kuulda, kus äsja juhtunu mõju all olevad inimesed läbisegi räägivad, kuidas süüdistatav lihtsalt tuli ja andis noaga.
  7. Vaidlust ei ole, et kannatanute seltskond vabandas, kui selgus, et Y läks sõidukisse vabatahtlikult. Seda kinnitab Y ka ise. Ei ole usutav, et peale eksituse selgumist, vabandamist ja autost eemaldumist oleks kannatanu süüdistatavat löönud. Kannatanu seltskond konflikti ei tekitanud. Süüdistatav on esialgsetes ütlustes öelnud, et lõi kannatanut, et Ot päästa, hiljem, et lõi enesekaitseks. Tema ütlused pole järjepidevad.
  8. Maakohus ei ole karistuse mõistmisel eksinud. Ka tsiviilhagi ja menetluskulude väljamõistmise otsus on maakohtu poolt jälgitavalt põhjendatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  9. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ning kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid rahuldamata.
  10. Vaidlust ei ole selles, et S.-A. Kask lõi S.S-i viiel korral noaga, tekitas talle eluohtliku tervisekahjustuse ja täitis seeläbi KarS § 118 lg 1 p-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu. Noaga löömiseni viis juhuslikult tekkinud konflikt kahe seltskonna vahel: süüdistatava S.-A. Kase ning temaga samas autos olnud O Oe (süüdistatavate seltskond) ja kannatanu S.S-i ning tema tuttavad W ja O Qi (kannatanute seltskond) vahel. Konflikt sai alguse sellest, et S.-A. Kask ja tema elukaaslane Y tülitsesid. Y istus keset tänavat maha, mispeale S.-A. Kask tassis ta autosse. Kannatanute seltskonnale tundus, et naist viiakse autosse vastu tahtmist, mispeale läksid nad auto juurde, Q avas autoukse ning püüdis Yd autost välja aidata. See sekkumine päädis konfliktiga, mille käigus S.-A. Kask lõi S.S-i noaga. Selles, mis noahoopideni viis, lahkneb apellantide käsitlus maakohtu omast. Apellandid leiavad, et S.S-i noaga lüües oli S.-A. Kask hädakaitseseisundis, kuid ületas 4
(9)1-24-5038 hädakaitse piire. Seda tuleks apellantide hinnangul KarS § 57 lg 1 p 8 järgi arvestada karistust kergendava asjaoluna.
  1. Ringkonnakohus tõdeb, et pea kõikide asjaosaliste ütlused toimunu kohta erinevad üksteisest vähemalt mõnes detailis. Tegemist oli äkki tekkinud konfliktiga, milles ütluste andjate rollid ja vaatenurgad olid erinevad. Juhtunu adekvaatset tajumist võisid lisaks olustikule häirida ka adrenaliin, hirm ja teised emotsioonid. Samuti olid osad tunnistajad alkoholi tarvitanud. Osa informatsioonist võis kaotsi minna ka ülekuulamise käigus, kus info edastamine toimub paratamatult läbi subjektiivse filtri. Sündmusel ei olnud ka selliseid pealtnägijaid, kes ühtegi konfliktis osalejat ei tunneks ja kes poleks seetõttu vähemasti mingil määral juhtunule antavast õiguslikust hinnangust isiklikult puudutatud. Kuna asja arutati lühimenetluses, ei olnud võimalik tunnistajaid ristküsitleda. Ehkki maakohus on otsuse punktis 19 tuvastanud sündmuste käigu üsna detailselt, möönab ringkonnakohus, et see ei pruugi olla igas üksikasjas ainumõeldav versioon juhtunust. Olukorras, kus tunnistajate ütlused lahknevad (nt keda täpsemalt kannatanute seltskonnast esimesena rünnati, mis järjekorras kellelegi appi mindi, mitu lööki tehti, mida täpselt öeldi jmt), võivadki mõned asjaolud jääda tõsikindlalt tuvastamata. See ei tingi apellatsioonide rahuldamist. Vaatamata sellele, et kõiki konflikti üksikasju ei ole võimalik tõsikindlalt välja selgitada, on maakohus veenvalt ja väljaspool mõistlikku kahtlust tuvastanud selle, et S.-A. Kask algatas konflikti, tungis kannatanule kallale ega olnud hädakaitseseisundis, kui lõi kannatanut noaga. Seega ei tõusetu küsimust hädakaitse piiride ületamisest.
  2. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, justkui oleks asjas vaieldamatult tuvastatud, et konflikt tekkis osapoolte ebaadekvaatse hinnangu tulemusena, kus just kannatanu seltskond ei käitunud õiguspäraselt. Kaitsja peab silmas seda, et Q avas auto ukse ning hakkas Yd autost välja tõmbama – tegevus, mida kaitsja käsitab pereprobleemidesse sekkumisena. Kolleegiumi hinnangul oli Q käitumine toimunut arvestades adekvaatne ja õiguspärane. Tunnistajate ütluste järgi oli kannatanu seltskonnal, sh Ql, põhjust arvata, et süüdistatav viib Yd vastu viimase tahtmist autosse. Q avas autoukse selleks, et Yd aidata. Q käitumise kirjeldamine pereprobleemidesse sekkumisena on kohatu. Ta ei reageerinud pelgalt sõnavahetusele, vaid arvas õigustatult, et Ylt võetakse ebaseaduslikult vabadus.
  3. Kaitsja leiab, et kannatanu ütlused tuleks tõendikogumist välja jätta, kuna need ei haaku teiste ütlustega. Sealjuures tugineb kaitsja sellele, et: 1) kannatanu rääkis auto parempoolsest tagauksest, ehkki Y istus auto juhi taga, seega auto vasakpoolses küljes ja 2) kannatanu oli sündmuse ajal joobes. Kolleegiumi arvates ei tingi need asjaolud kannatanu ütluste ebausaldusväärseks tunnistamist. Ukse ekslikult parempoolseks nimetamine ei ole eraldivõetuna asjaolu, mis viitaks ütluste ebausaldusväärsusele. Seda eriti olukorras, kus tegemist ei olnud sündmust silmas pidades keskse detailiga – nimelt toimetas sõiduauto ukse juures Q, mitte kannatanu. Oluline on seegi, et maakohus tugines asjaolude tuvastamisel lisaks kannatanu ütlustele ka tunnistajate C. S.S-i, W, Q ütlustele, kusjuures tunnistajate ütlused olid enamjaolt kannatanu omadest üksikasjalikumad. Kannatanu ütlused kinnitavad C. S.S-i ja W ütlusi selle kohta, et süüdistatav lõi kannatanu pikali. Edasist sündmuste käiku kannatanu ei mäleta, samuti ei pannud ta tähele seda, kus olid rünnaku ajal R. W ja Q. See mittemäletamine võib olla tingitud nii löökidest kui ka tarvitatud alkoholist. Kokkuvõtvalt on kannatanu ütlused küll võrdlemisi detailivaesed, ent mitte ebausaldusväärsed. 5
(9)1-24-5038
  1. Kaitsja hinnangul on vastuolulisi ja teineteist välistavaid ütlusi andnud ka teised kannatanu seltskonnas olevad tunnistajad. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tõendite hindamisel asjakohaselt rõhutanud seda, et tunnistaja C. S.S kuulati sündmuskohal üle vahetult pärast konflikti toimumist. Juba esimesel ülekuulamisel kirjeldas C. S.S sündmuste käiku nii, et süüdistatav lõi kannatanut, mispeale kannatanu kukkus maha ning seejärel lõi süüdistatav maas lamavat kannatanut mitmel korral noaga (I kd, tl 2-3). Ka R. W kirjeldab vahetult noaga löömisele eelnenut sarnaselt: süüdistatav lõi kannatanut, kannatanu kukkus ning kui süüdistatav kannatanu kohalt tõusis, oli süüdistataval käes nuga (I kd, tl 8 pöördel). Ka kannatanu S.S-i ütluste järgi lõi süüdistatav teda, misjärel ta kukkus maha ning edasist ta täpselt ei mäleta (I kd, tl 89). Nagu ringkonnakohus eespool tõdes, erinevad kõikide tunnistajate ütlused üksteisest küll mingites konflikti käiku puudutavates detailides, kuid need langevad kokku selles, et konflikti tekitas süüdistatavate seltskond ning süüdistatav lõi S.S-i noaga siis, kui kannatanu oli tema löögi järel maha kukkunud. Kriminaalasja materjalides on ka teisi kannatanute seltskonna ütluste usaldusväärsust kinnitavaid tõendeid. R. W tegi vahetult juhtunu järel Häirekeskusele kõne, milles ta ütleb Palun politsei võtke see maha, see on täiesti psühh inimene. Ta vedas nii öelda vägisi inimest autosse, naisterahvast. Läksime sõpradega vahele, küsisime naisterahva käest kas kõik on okei. Siis tungiti meile kallale ja meie sõbrale anti kaks noahoopi (I kd, tl 63 pöördel). Samuti nõustub kolleegium prokuratuuri apellatsioonivastuses märgituga, et kannatanute seltskonna ütluste usaldusväärsuse kinnitamiseks saab tugineda ka politsei vormikaamera salvestusele (I kd, tl 67). Vahetult pärast sündmust tehtud salvestusel on korduvalt kuulda kannatanute seltskonna kinnitusi, et kui selgus, et Y abi ei vaja, pandi uks kinni ja mindi minema, kuid neile tuldi kallale ja anti nuga (vt salvestisel aegadel 00:23-00:27; 02:30-02:45; 05:04; 06:25; 13:40-14:35; 15:35). Ringkonnakohus toob salvestisest esile ka selle, et Q ja R. W kirjeldavad politseile justkui uhkustundega seda, et ühele mehele õnnestus paar korda rusikaga virutada (06:25; 13:00 ja 18:23). Seda kirjeldatakse selgelt (eduka) kaitsetegevusena, mitte omapoolse õigusvastase ründena.
  2. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu järeldusega, et süüdistatavate seltskonna ütlused on ebausaldusväärsed. Esiteks on prokuratuur apellatsioonivastuses õigesti osutanud sellele, et maakohus tugines O ütluste ebausaldusväärseks tunnistamisel lisaks apellatsioonis märgitud tunnistajate ütlustele (S.S, R. W ja Q) ka C. S.S-i ütlustele. Teiseks räägib O ütluste usaldusväärsuse kahjuks ka see, et ta on oma ütlustes ilmselgelt püüdnud S.-A. Kase asukohta varjata. O selgitas, et ta pani […] Y ja Steni maha kuskil. See oli juba alevist väljas Tallinna poole aga mitte suure maantee ääres. Maha nad autopealt igatahes läksid. Miks nad maha tahtsid minna ma ei teagi (I kd, tl 19). Nii Y kui S.-A. Kask selgitasid aga, et nad sõidutati O koju Peetrisse (I kd, tl-d 32, 115 ja 134), kus S-A. Kask ka hiljem kinni peeti (vt kahtlustatavana kinnipidamise protokoll I kd, tl 11 ja vrd O elukohaandmetega I kd, tl 18). O oli enda sõnul kaine ning ta kuulati üle ligikaudu 12 tundi pärast süüdistuses kirjeldatud sündmuse toimumist. Kolleegiumi arvates ei ole võimalik, et O ei mäletanud, et ta viis Y ja S.-A. Kase enda korterisse ning arvas ekslikult, et pani nad kuskil suvalises kohas tee ääres maha. Pigem soovis O S.-A. Kase tegelikku asukohta varjata. Viimaks ei ole eluliselt usutavad O ütlused selle kohta, et noa kasutamisest kuulis ta esimest korda alles ülekuulamisel. Kolleegiumi arvates on ebatõenäoline, et üheskoos konflikti sattudes ei räägitud autosõidu jooksul kordagi noa kasutamisest ning seda eriti olukorras, kus nuga visati sõitvast autost välja.
  3. Maakohus on jälgitavalt põhjendanud ka seda, miks on süüdistatava ütlused ebausaldusväärsed. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et süüdistatava kahel 6
(9)1-24-5038 ülekuulamisel antud ütlused noa kasutamise kohta erinevad üksteisest olulisel määral. Süüdistatava esimene ülekuulamine toimus päev pärast sündmust. Siis rääkis süüdistatav, et lõi kannatanut siis, kui kannatanu teda ründas. Teisel ülekuulamisel, mis toimus kuu aega hiljem, väitis süüdistatav, et otsustas noa võtta O kaitseks ja lõi kannatanut siis, kui kannatanu väidetavalt Ot ründas. Kohtumenetluses süüdistatav ütlusi anda ei soovinud. Seega jäi kasutamata ka võimalus nende vastuolude põhjendamiseks. Süüdistatav esitab küll apellatsioonis uuesti enda versiooni juhtunust, kuid tõendina saab käsitada üksnes süüdistatava ütlusi, mitte apellatsioonis kirjeldatut.
  1. Y ütlusi pidas maakohus süüdistatavaga kooskõlastatuks ja ebausaldusväärseteks. Ringkonnakohus ei näe põhjust maakohtu järeldust Y ütluste usaldusväärsuse osas muuta. Mõlemad apellandid leiavad, et ka kannatanute seltskond võis ütlusi kooskõlastada ning ka neil oli selleks aega. Ringkonnakohus meenutab, et C. S.S kuulati üle vahetult sündmuskohal. Arvestades, et politsei ja kiirabi saabumiseni oli kannatanute seltskonna peamine fookus eeldatavasti S.S-i elul ja tervisel, oli ütluste kooskõlastamiseks märkimisväärselt vähem aega kui süüdistatavate seltskonnal, kes sõitsid üheskoos Märjamaalt Peetrisse.
  2. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et konflikti algatas süüdistatav, keda ärritas Q sekkumine. Kuigi kannatanu seltskond vabandas, tuli süüdistatav ägestunult autost välja ning tungis kannatanule kallale. Kannatanu kukkus süüdistatava löögi tõttu ning seejärel pussitas süüdistatav maas lamavat kannatanut. Autost väljus ka O, kes sattus kaklusesse Qga. Ehkki see ei tõenda otseselt süüdistusversiooni, suurendab süüdistusversiooni usutavust kaudse tõendina seegi, et süüdistatavat on varem korduvalt vägivallakuritegude eest karistatud (I kd, tl 151-155 pöördel). See on tunnismärk sellest, et süüdistatava jaoks ei ole vägivalla kasutamine tavatu. Kannatanu kohta seevastu sellist informatsiooni ei ole. Tema oli sündmuskohal koos abikaasa, laste ja peretuttavatega (vt C. S.S-i ütlused I kd, tl 25 pöördel) ega norinud tüli, vaid sattus konflikti alles pärast seda, kui tema sõber Q läks heauskselt Yd abistama.
  3. Kolleegium ei välista, et kui S.-A. Kask autost väljus ja kannatanute seltskonna käest aru pärima läks (vt W ütlusi, mille kohaselt karjus süüdistatav kas tulite mu naist käppima – I kd, tl 8 pöördel), võis ka kannatanute seltskond vastata ülbelt või agressiivselt. Kuna Q sekkus süüdistatava ja Y tülisse heauskselt, võis süüdistatava vihane reaktsioon kannatanute seltskonna silmis tunduda ebaõiglane ning neid ka ärritada. See ei andnud süüdistavale õigust vägivalda kasutada. Kolleegium leiab, et isegi, kui oleks tõendamist leidnud, et süüdistatava käitumise järel alustas füüsilist konflikti kannatanute seltskond (nt tõugates süüdistatavat kõrist nagu ta enda esimesel ülekuulamisel väitis), pidanuks S.-A. Kask konfliktist taanduma, sest tema enda sobimatu reaktsioon Q õiguspärasele käitumisele on hädakaitse kontekstis käsitatav süülise teoprovokatsioonina, mis piirab täiemahulise hädakaitseõiguse teostamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. aprilli
  5. a otsus asjas nr 1-20-3535, p 17).
  6. Kuna süüdistatav ei olnud hädakaitseseisundis, ei esine ka KarS § 57 lg 1 p-s 8 sätestatud karistust kergendavat asjaolu. Maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ei tingi ka teised apellatsioonides esitatud seisukohad. Maakohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes. Karistusmäära valik saab kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele 7
(9)1-24-5038 või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 1-20-1108, p 16). Selliseid eksimusi ringkonnakohus ei tuvasta. Maakohus pidas süüdistatava süüd keskmisest suuremaks, sest ta lõi kannatanut noaga viiel korral kehatüve piirkonda. Karistuse mõistmisel arvestas kohus eripreventiivse kaalutlusena ka süüdistatava varasemalt toime pandud vägivallakuritegusid, samuti tema puhtsüdamlikku kahetsust. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga selles, et maakohus ei arvestanud maakohus puhtsüdamlikku kahetsust piisaval määral. Keskmisest suurem süü ning eripreventiivsed kaalutlused oleksid tinginud karistuse mõistmise üle sanktsiooni keskmise määra. Puhtsüdamliku kahetsuse tõttu mõistis maakohus karistuse siiski sanktsiooni keskmääras. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga ka selles, et karistust tulnuks kergendada põhjusel, et süüdistatav on menetluse vältel olnud koostööaldis ning andnud põhjalikke ja asjakohaseid ütlusi. Ringkonnakohus meenutab, et süüdistatava ütlusi pidasid kohtud ebausaldusväärseteks ning need jäeti tõendikogumist kõrvale. Kokkuvõtvalt toimis maakohus karistuse mõistmisel kooskõlas seadusega.
  3. Apellatsioonid jäävad rahuldamata ka mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise osas. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Mittevaralise kahju suurust ei saa otseselt tõendada, mistõttu on mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. detsembri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-116-12, p 7.2). Kuna mittevaralist kahju ei saa rahas mõõta, määrab kohus rahalise hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6 ja § 134 lg 5 ning kriminaalmenetluse seadustiku KrMS § 381 lg 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooniotsusega võttes arvesse kohtupraktikas väljakujunenud kriteeriume (Riigikohtu
  6. aprilli
  7. a otsus asjas nr 1-22-5835, p-d 29-35). Maakohtu arutluskäik 6000 euro suuruse hüvitise väljamõistmisel on olnud jälgitav. Maakohus võttis aluseks võrreldavad juhtumid aastatest 2019-2020 ning korrigeeris kahjuhüvitist elatus- ja hinnataseme tõusu võrra. Apellatsioonides ei viidata selgelt ühelegi maakohtu poolt tehtud veale. Kaitsja tugineb kannatanu rollile konflikti tekkimisel – millega ringkonnakohus ei nõustunud – ning lõpuks ütleb lihtsalt, et tuvastatud asjaolusid arvestades 6000 euro suurune mittevaraline nõue ilmselgelt ei vasta kehtivale kohtupraktikale. Millest kaitsja sellise järelduse teeb, apellatsioonis ei selgitata, sest kaitsja ei viita ka ise ühelegi kohtulahendile. Süüdistatav aga seob hüvitise vähendamise taotluse enda maksevõimega. Need argumendid maakohtu otsuse tühistamist kaasa ei too. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on VÕS § 134 lg-s 2 nimetatud kahjuhüvitist kindlaks määrates jäänud seadusega lubatud kaalutlusruumi piiresse, mistõttu puudub alus maakohtu otsuse muutmiseks.
  8. Tagajärjetuks jääb ka kaitsja seisukoht, et kannatanu õigusabikulud summas 1964,2 eurot ei ole olemasolevaid asjaolusid arvestades mõistlik ning see kuulub vähendamisele. Kui apellant leiab, et maakohus tegi menetluskulusid välja mõistes vea, tuleb apellandil ka seda põhjendada. Üldsõnalised väited, et maakohtu otsustused pole mõistlikud, ei tingi maakohtu otsuse muutmist. Ringkonnakohus meenutab, et apellatsioonimenetlus ei ole esimese astme menetluse kordamine. Kui apellant soovib maakohtu otsuse tühistamist, on apellandi ülesanne põhistada, milles seisnes maakohtu poolt tehtud viga. Seda tehtud ei ole. 8
(9)1-24-5038
  1. Kaitsja M. Mahlapuu esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse järgi kulus süüdistatavaga nõupidamiseks 55 minutit, mille eest palub kaitsja määrata tasuks 66 eurot. Kohtuistungi protokollidega ja otsusega tutvumise ning apellatsiooni koostamisele kulus 360 minutit, mille eest palub kaitsja määrata tasuks 432 eurot. Kogutasule 498 eurot (66 + 432 = 498) lisandub käibemaks 109,56 eurot. Seega palub kaitsja riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 607,56 eurot (498 + 109,56 = 607,56). Käsilolevat asja arutati lühimenetluses. Justiitsministri
  2. juuli
  3. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 1 lg 6 ja § 6 lg 4 järgi on määratud kaitsja tasu piirmääraks lühimenetlusele järgnevas apellatsioonimenetluses üldjuhul 144 eurot. Kaitsja pole tasu suurendamist taotlenud. Seetõttu määrab kolleegium tasu suuruseks 175,68 eurot (144 eurot, millele lisandub käibemaks 31,68 eurot). Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, mõistetakse see kulu KrMS § 185 lg 1 esimese lause alusel Sten-Ander Kaselt Eesti Vabariigi kasuks välja.
  4. Kannatanu esindaja taotleb menetluskulude hüvitamist summas 1415,2 eurot koos käibemaksuga ning palub see välja mõista kas riigilt või süüdistatavalt. Taotluse järgi anti kannatanule apellatsioonimenetluses õigusabi 7 tundi 15 minutit. Õigusteenuse hinnaks oli 160 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks ehk 195,2 eurot tunnis koos käibemaksuga. Ringkonnakohus loeb tasumäära mõistlikuks, kuid ajakulu mitte. Apellatsioonivastus koosnes valdavas ulatuses rekvisiitidest ning senise menetluse kokkuvõttest. Sisulised seisukohad piirduvad tõdemusega, et maakohus on kõik õigesti teinud. Apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi mõistlikuks ajakuluks on 3 tundi ning mõistlikuks tasuks 585,6 eurot (195,2 × 3 = 585,6). Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, mõistetakse see kulu KrMS § 185 lg 1 esimese lause alusel Sten-Ander Kaselt S.S-i kasuks välja.
  5. Kannatanu taotleb, et süüdistatavalt mõistetaks hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt välja viivis menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Ringkonnakohus rahuldab selle taotluse TsMS § 177 lg 4 ja KrMS § 38 1 lg 6 alusel. Seega on Sten-Ander Kask kohustatud tasuma S.S-ile hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt ringkonnakohtu otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.