KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kaire Pikamäe 11. veebruar 2025, Tallinn Haldusasja number 3-24

) § 15 lg 1 alusel kinni tema Venemaale väljasaatmise korraldamiseks. 2. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 19.12.2024 taotluse anda

§ 23

lg 1 p-de 1 ja 3 alusel luba paigutada X.W kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni kaheks kuuks. Esineb

§ 68

p 4 kohane põgenemisoht, sest isik on pannud korduvalt toime tahtlike kuritegusid, mille eest on talle mõistetud vangistus. Toimepandud kuriteod annavad aluse arvata, et isik võib ka edaspidi käituda õigusvastaselt. Puudub usaldus, et isik võiks olla pöördunud seaduskuulekale teele. Vabaduses ei hakkaks isik tõenäoliselt tegema PPA-ga koostööd ning hoiaks kõrvale väljasaatmismenetlusest. Lisaks esineb oht, et isik võib lahkuda Eestist talle sobivasse Euroopa Liidu liikmesriiki. Põgenemisohu tõttu ei saa isiku suhtes kohaldada

§-s 10 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid. Kuna X.W-l puuduvad isikut tõendavad dokumendid, siis ei oleks võimalik neid hoiule võtta. Isiku väljasaatmine sõltub peamiselt Venemaa ametnikest, kes peavad vormistama isikule tagasipöördumiseks vajaliku dokumendi. Isik on selleks vajaliku taotluse Venemaa saatkonnale esitanud. Isiku kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne ega ka vastuolus isiku tervise või turvalisuse kaalutlustega.

1. X.W selgitas Tallinna Halduskohtu 20.12.2024 istungil, et ta on aidanud kaasa enda dokumenteerimisele, kuid
2. a-l jäi tal pass vahistamise tõttu Venemaa saatkonnast kätte saamata. Isik palub kohaldada elektroonilist järelevalvet ja lubada tal elada ema juures. Isikul puudub põhjus hoida väljasaatmismenetlusest kõrvale, sest ta peaks sel juhul viibima vanglas veel ligi 3 aastat. Isik on teadlik keelust Eestist lahkuda. Vangistuse ajal käitus isik eeskujulikult ning ta täitis kriminaalhoolduse tingimusi ka enne viimast süüdimõistmist. Kuna Baltikumist saabuvaid kodanikke ei mobiliseerita Venemaa armeesse, sest kardetakse neid olevat spioonid, siis ei ole isikul põhjust hoida väljasaatmismenetlusest kõrvale ka võimaliku mobiliseerimise vältimiseks. Venemaa saatkonnast dokumentide saamiseks kulub arvatavasti ca 3–6 kuud ning riigi jaoks oleks säästlikum jätta isik KPK-s kinnipidamise asemel selleks ajaks vabadusse.
3. Tallinna Halduskohus andis 20.12.2024 määrusega

§ 23

lg 1 p 1 alusel PPA-le loa paigutada X.W KPK-sse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 20.02.2025. Tuvastatav on isiku põgenemise oht

§ 6

8 p 4 järgi, sest teda on korduvalt karistatud vangistusega ja tema kuriteod on muutunud järjest raskemaks. Viimati pani X.W toime alaealise vägistamise. Prokuratuur ei toetanud isiku vabastamist. Varasema käitumise tõttu puudub isiku suhtes usaldus ja ta ei ole usaldusväärne. X.W oli enne viimase kuriteo toimepanemist samuti kriminaaljärelevalve all, kuid see ei takistanud kuriteo toimepanemist. Lähtuda ei saa üksnes isiku enda väidetest oma ümberkasvamisest. Vabaduses viibides võib isik tõenäoliselt asuda ennast väljasaatmismenetlusest kõrvalehoidmiseks varjama (sh lahkuda mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki). Põgenemisohu osas tuleb lisaks arvestada, et Venemaa värbab isikuid sõdima Ukraina vastu. Isiku väited, et teda mobiliseerimine ei ähvarda, ei põhine mingil ametlikul väljakuulutatud poliitikal. Usutavad ei ole ka isiku väited, et ta soovibki minna Venemaale, et alustada seal uut elu. Kui isik teeb enda dokumenteerimisel PPA-ga koostööd ja täidab oma kohustused, saab seda arvestada edaspidi 2

§ 72

lg 2 p-de 4 ja 7 alusel sundtäita.

§ 10

lg 2 ei näe järelevalvemeetmena ette ka võimalust kohaldada elektroonilist järelevalvet. Seadusandja ei ole isiku KPK-s kinnipidamisel näinud ette ka arvestamist kinnipidamise maksumusega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. X.W palub 01.01.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu 20.12.2024 määrus ja uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada ta viivitamata KPK-st. Isikul dokumentide puudumine on tingitud vangla tegevusetusest, sest vangla hinnangul ei pea kinnipeetaval olema dokumente. Isikut ei peaks pärast vangistusest vabastamist pidama uuesti kinni haldusorgani eelneva tegevusetuse tõttu. Isiku abikaasa ei saa teda KPK-s külastada, mis rikub õigust perekonnaelule. Kui isik peaks asuma väljasaatmisest kõrvale hoidma, saaks kohus KrMS § 416 lg 6 alusel pöörata kandmata jäänud karistuse uuesti täitmisele. Seetõttu on isiku põgenemine või menetlusest kõrvalehoidmine vähetõenäoline. Halduskohus ei ole arvestanud, ei isik kandis osa talle mõistetud vangistusest ära ja käitus vanglas eeskujulikult. Uue kuriteo toimepanemise riski ei saa järeldada ainuüksi varasema kuriteo toimepanemisest, vaid isiku ohtlikkust tuleb hinnata juhtumipõhiselt. Isik on selgelt avaldanud soovi Eestist lahkuda ja tal puudub põhjus PPA-le vastu töötada. Venemaa 31.05.2002 seaduse nr 62-FZ järgi ei kuulu endistelt NSV Liidu aladelt välja saadetud isikud mobiliseerimisele. Isiku põgenemise ohtu ei saa seega seostada väidetava mobiliseerimishirmuga. Halduskohus ei tohtinud lisaks arvestada prokuratuuri arvamusega (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 09.09.2024 määrus nr 1-20-1503, p 9). Isik on nõus KPK-st vabastamisel alluma järelevalvemeetmetele kohtu äranägemisel ning palub teha talle kehtiva reisidokumendi kättesaamisel uus lahkumisettekirjutus.
2. PPA palub 23.01.2025 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata, jäädes varem esitatud seisukohade juurde ja nõustudes halduskohtu määruse põhjendustega. Isiku põgenemisohu saab

§ 68

p 4 alusel tuvastada tema varasema käitumise ja temaga seotud asjaolude kogumi põhjal. Viited tingimisi enne tähtaega vabastamise asjade praktikale ei ole asjassepuutuvad. Isikut ei peeta KPK-s kinni tema karistamise eesmärgil, vaid tema väljasaatmise täideviimise tagamiseks. Isik alustas enda dokumenteerimist pärast PPA 01.09.2020 lahkumisettekirjutuse tegemist, kuid väljastatud pass jäi kätte saamata, sest isik sattus uuesti vanglasse ning Venemaa saatkond oli nõus andma passi üle vaid isikule endale. Isik sõlmis 13.02.2024 kooselulepingu ja muutis oma nime, kuid ei asunud taotlema Venemaa saatkonnast uut dokumenti, vaatamata sellele, et taotles samas karistuse kandmisest vabastamist Venemaale lahkumiseks. Seega võib järeldada, et isik ei soovi teha koostööd endale dokumendi hankimisel. Isikule on tehtud kehtiv 01.09.2020 lahkumisettekirjutus ja PPA ei koosta uut ettekirjutust. Põgenemise oht ei tähenda üksnes isiku riigist lahkumist, vaid ka enda varjamist riigisiseselt. Põgenemisohtu suurendab isikul Eestis kindla elukoha puudumine. Harju Maakohus vabastas 03.12.2024 määrusega isiku karistuse edasisest kandmisest üksnes tema Venemaale väljasaatmiseks, mistõttu ei tähenda see isiku võimalust viibida Eestis edasi vabaduses. Isiku väljasaatmine on viibinud tema enda tõttu ja varasemalt kohaldatud järelevalvemeetmed ei ole täitnud oma eesmärki. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Puudutatud isikul ei ole seaduslikku alust Eestis viibida, sest tema pikaajalise elaniku elamisluba tunnistati PPA 25.07.2019 otsusega nr 15.3-3.4/550-3 kehtetuks ja X.W 3

§ 23

lg-te 1 ja 11 kohaselt võimalik, kui

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmed ei oleks selle eesmärgi saavutamiseks piisavalt tõhusad ning kinnipidamine ei riku ka proportsionaalsuse põhimõtet. 8.

§ 23

lg 1 järgi on kinnipidamine eelkõige lubatud juhul, kui esineb isiku põgenemise oht (p 1), isik ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või isikul puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). PPA tugines 19.12.2024 taotluses

§ 23

lg 1 p-dele 1 ja 3 ning seostas põgenemise ohtu

§ 68

p-s 4 märgitud asjaoludega.

§ 68

p-st 4 tulenevalt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. Halduskohus käsitles PPA taotluse rahuldamisel üksnes X.W põgenemise ohtu, nõustudes selles osas PPA järeldustega. Halduskohus ei ole

§ 23

lg 1 p-ga 3 seonduvat käsitlenud, kuid ringkonnakohus märgib siiski, et nimetatud alus ei olnud KPK-sse paigutamisel praegusel juhul asjassepuutuv, sest puuduvad tõendid, et isik oleks olnud juba sõna või teoga keeldunud väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisest, kusjuures vaidlust ei ole, et varasemalt (

1. a septembris) on isik samasisulist kohustust täitnud. Kinnipidamise seisukohalt ei oma tähtsust, mis põhjusel isikul kehtiv reisidokument vangistusest vabastamise hetkel puudus, vaid oluline on isiku käitumine praeguses väljasaatmismenetluses. Samuti ei olnud põhjust arvata, et dokumentide hankimine viibiks kaebajast sõltumatute asjaolude tõttu. Eeltoodud järeldust ei muuda see, et PPA 10.02.2025 taotlusest isiku KPK-s kinnipidamise tähtaja pikendamiseks nähtuvalt on selgunud, et kuna puudutatud isik muutis oma perekonnanime, siis tuleb tal enne passi taotlemist läbida veel kodakondsuse tõendamise menetlus, mis kahtlemata muudab tema väljasaatmise protsessi mõnevõrra pikemaks.
2. Ringkonnakohus jagab seisukohta, et

§ 23

lg 1 p-s 1 ja § 6 8 p-s 4 märgitud asjaolude esinemine põhjendab puudutatud isiku KPK-s kinnipidamist. X.W põgenemise ohtu ei ole järeldatud ainuüksi viimase kuriteo toimepanemisest, vaid nagu ka halduskohus viitas, on isikut karistatud korduvalt, kusjuures tema toimepandud kuriteod on muutunud ajas raskemaks. Harju Maakohtu 03.12.2024 määruses nr X-XXXXXX on välja toodud, et isikul on hetkel viis kehtivat kriminaalkaristust. Sama kinnitab PPA taotlusele lisatud karistusregistri 19.12.2024 väljavõte. Isik on viibinud mitmel korral vangistuses, varasemalt on teda karistatud eeskätt süstemaatiliste varguste eest, kuid viimati mõisteti X.W süüdi alla 18-aastase isiku vägistamise eest ning karistati pikaajalise vangistusega koos Eestist väljasaatmisega. Isegi kui X.W käitumine viimases vangistuses oli eeskujulik, tuleb arvestada, et mida rohkem on varasemaid karistusi ja mida raskemaid kuritegusid on isik toime pannud, seda suurema kaaluga on 4

§ 23

lg 1 p-s 1 nimetatud põgenemise ohtu tuleb mõista tavatähendusest laiemalt, sh mitte üksnes pakku minemise ohuna (vt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p-d 18.4 ja 18.6). 12. Puudutatud isiku kinnipidamist ei ole alust pidada ka ebaproportsionaalseks. Tegemist on isiku esmakordse KPK-sse paigutamisega maksimaalselt kaheks kuuks ja pole põhjust eeldada, et Venemaale lahkumiseks vajalike dokumentide kättesaamine viibib ebamõistlikult. PPA on varasemalt 01.09.2020 otsusega nr 1052233262 kohaldanud puudutatud isiku suhtes

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid, kuid see ei osutunud piisavaks, et hoida ära uue kuriteo toimepanemist, mille tagajärjel sattus isik uuesti vanglasse ja lahkumisettekirjutus jäi täitmata. Neid asjaolusid arvestades ei pruugiks

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmed ka siinsel juhul piisavalt tagada isiku kättesaadavust lahkumiskohustuse sundtäitmiseks. Isiku väited tema perekonnaelu ülemäärasest riivest ei anna alust keelduda tema kinnipidamiseks loa andmisest. Kinnipidamiskeskusesse paigutatud välismaalasele tagatakse üldjuhul mh võimalus suhelda ja kohtuda ka lähedastega (vt

§ 23lg 5 p 6 ning § 26 10 lg-d 2 ja 8).

Määruskaebuses ei ole esitatud mingeid andmeid selle kohta, et puudutatud isik on avaldanud siseministri 16.10.2014 määruse nr 44 „Kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskiri“ § 18 kohaselt KPK-s kinnipidamise ajal soovi kohtuda enda registreeritud elukaaslasega, kuid sellest on keeldutud. Kui isik on taotluse esitanud ja see on jäetud rahuldamata ning isik leiab, et sellega on rikutud tema õigusi, on tal võimalik esitada halduskohtule kaebus KPK tegevuse peale. 13. Eelneva põhjal jääb X.W määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 5