← Eesti

2-18-17686/52

Obsah (13)§ 231§ 436§ 229§ 173§ 162§ 165§ 174§ 477§ 144§ 175§ 218§ 177§ 445

2-18-17686 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse tegemise aeg ja koht Kohus Kohtunik Kohtuasi Hagihind Asja läbivaatamine Menetlusosalised 2-18-17686 14. märts 2025, Narva Viru Maak

) § 230 lg 1 1. lause kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 231

lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

§ 436

lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

  1. Poolte vahel puudub vaidlus ja kohus loeb tuvastatuks järgmised asjaolud: - hagejate ühisomandis on alates 02.06.2008 kinnistu asukohaga XXX; - kostjale kuulub kinnistu asukohaga XXX – kaasomanikuna alates 2003 aastast, ainuomanikuna alates 07.09.2015; - mõlema kinnistu katastriüksused on moodustatud plaani- ja kaardimaterjali alusel ostueesõigusega erastamise eesmärgil ning katastriüksuste piire ei ole (hagiavalduse esitamise seisuga) maastikul kindlaks määratud; - katastriüksused on maakatastris registreeritud kinnistul XXX – 13.04.2000 ja kinnistul Tüve tn 7 – 11.05.2001; - kinnistul XXX asuvad ehitised on ehitatud kooskõlastatud projektide järgi (dtl 10). Poolte esitatu põhjal puudub kohtu hinnangul vaidlus ka järgmises: - kostja kinnistul asuvad ehitised, s.h garaaž (kostja selgitusel tegelikult kuur) on ehitatud enne katastriüksuste moodustamist ja maakatastrisse kandmist; - kostja ei ole teinud juurdeehitisi ja hoonete soojustamist, mis oleks kaasa toonud katastriüksuste plaanidelt nähtuva piiri ületamise.
  2. Pooled ei vaidle iseenesest selle üle, kus piir katastriüksuste moodustamise plaanimaterjali kohaselt kulgeb, vaidlus on selles, kus kulgeb (või peaks kulgema) piir maastikul ning siit tulenevalt, kas kostja kinnistul asuv garaaž ulatub hagejate kinnistule ja kostja kasutab ka muul viisil hagejate kinnistut ning hagejatel on õigus hüvitisele. Hagejate väitel kostja ei tea, kus piir maastikul läheb ja on seetõttu asunud kasutama ka hagejate kinnisasja.
  3. Hagejad taotlevad katastriüksuste vahelise piiri kindlaksmääramist katastriüksuste esmamoodustamise dokumentidest nähtuvatel piiripunktide koordinaatidel ja piiri pikkusega. Hagejate hinnangul peab piir maastikul kulgema kahe otsapunkti vahel sirgjooneliselt, lõikudes seejuures osaliselt kostjale kuuluvasse garaaži (vt hagejate ettepanek ühise piiri asukohale, dtl 193). Hagejad tuginevad oma nõudes asjaolule, et kinnisasja omandamisel 23.05.2008 oli kinnistusraamatus omandatava kinnistu pindalaks märgitud 1014 m2, mis peaks seega ka pärast piiri kindlakstegemist jääma muutumatuks. See tähendab, et kui piir nihkub ühes kohas XXX kinnistu poole, siis teises kohas peaks piir nihkuma samas ulatuses kinnistu XXX poole, et kompenseerida teises kohas toimunud kinnistu pindala vähenemist. Kostja vaidleb hagejatele vastu, osutades, et hagejad pidid juba kinnisasja omandamisel teadma, et katastriüksus on moodustatud plaani- ja kaardimaterjali alusel, millest tulenevalt kinnistu suurus (pindala) oli ja on siiani ebatäpne. Hagejad ei saa seetõttu tugineda õigusele 1014 m 2 suurusele kinnistule. Samuti on nii hagejate kui kostja kinnistute esmamoodustamine toimunud 4

(11)2-18-17686 juba enne hagejate poolt kinnistu omandamist, seega osutavad hagejad 2018 toimunud katastrimõõdistamisele OÜ H poolt ebaõigesti kui katastriüksuse esmamoodustamisele, tegemist oli (lõpule viimata) mõõdistamisega piiride asukoha maastikul kindlakstegemiseks.
  1. Käesolevas asjas kuuluvad kinnisasja piiride kindlaksmääramisel kohaldamisele asjaõigusseaduse (AÕS) § 128 lg 1, § 129 lg-d 2 ja 3 (hagiavalduse 22.11.2018 esitamise ajal kehtinud redaktsioonis). Piir külgnevate maatükkide vahel määratakse AÕS § 128 lg 1 järgi plaanide ja piirimärkidega seaduses (s.o asjaõigusseaduses, maakatastriseaduses ja katastriüksuse moodustamise korras) sätestatud korras. Kui piiri ei saa kindlaks teha muul viisil, võetakse AÕS § 129 lg 2 järgi aluseks valduse ulatus ning kui valduse ulatust ei saa kindlaks teha, lisatakse igale kinnisasjale vaidlusalusest maast ühesuurune osa. Samas, kui sel viisil annab piiri kindlakstegemine tulemuse, mis on vastuolus kindlakstehtud andmetega kinnisasja suuruse ja muude olude kohta, määratakse AÕS § 129 lg 3 järgi piir kinnisasja suurust ja muid asjaolusid arvestades. Seega kohtu poolt AÕS § 129 lg-te 2 ja 3 järgi piiri kindlakstegemise eelduseks on see, et plaanide ja piirimärkide järgi ei ole võimalik külgnevate maatükkide vahel piiri määrata või on olemasolevaid piirimärke ja plaane arvestades määratud piir ebaõigesti. Kohus selgitab, et Riigikohtu seisukoha järgi katastriüksuse moodustamisel nii maa mõõdistamisega kui ka plaani- ja kaardimaterjali alusel kaardistatakse tegelikkusele vastavad piirisuhted looduses. See tähendab, et kaart peab kirjeldama mõõdistamisel ilmnevat tegelikku olukorda, mitte et kinnisasjade tegelikud piirid määratakse vältimatult katastriüksuse kaardistatud piiride alusel. Eelnev ei tähenda siiski, nagu ei oleks katastrijärgsetel piiridel üldse tähtsust. Kui piiri asukoht looduses ei ole teada või on naaberkinnisasjade omanike vahel vaidluse all, saab piiri kindlakstegemisel lähtuda AÕS § 129 lg 2 esimesest lausest ja maakatastriseaduse (MaaKS) § 15 lg-st 1 tulenevalt esmajoones kaartidest ja plaanidest. Seega eeldatakse piirivaidluses katastrikannete õigsust. Katastriüksuse piiride õigsuse eelduse saab vaidluses aga ümber lükata mh sellega, et piirid võivad olla kaardistatud valesti. Kahtluse olemasolul tuleb hinnata AÕS § 129 lg-te 2 ja 3 järgi kõiki piiriandmeid kogumis. Piiri määramine ei ole ainult mõõdistamistehniline küsimus (RKTKo 12.06.2012, 3-2-1-67-12, p-d 24, 25). Vajaduse korral on piiri täpne kulgemine võimalik kindlaks teha asjatundja abil.
  2. Kohus asub seisukohale, et käesoleval juhul on võimalik kahe kinnisasja vaheline piir kindlaks määrata AÕS § 129 lg 2 esimese lause mõttes „muul viisil“, mille tõttu puudub alus kaaluda piiri kindlaksmääramist valduse kaudu (millise võimaluse hagejad ka välistavad) või lisades kummalegi kinnistule vaidlusalusest maast ühesuurune osa.
  3. Kohus leiab, et kuigi kohtule on muuhulgas esitatud kinnistute katastriüksuste plaanid (dtl 89), millel on olemas piiripunktide ja -andmete tabelid, s.h piiripunktide koordinaadid, siis üksnes piiriandmed ei võimalda teha järeldusi selle kohta, kas ja millises ulatuses kasutab kostja hagejate kinnisasja. Piiri tegelikku asukohta maastikul ei ole võimalik tuvastada ainuüksi kaardija plaanimaterjali (sh ortofoto) alusel, vaid selleks on vaja piir märkida maastikul. Kostja on samuti välja toonud (viitega Maa-ameti vastusele, dtl 74), et isegi juhul, kui XXX ja XXX katastriüksuse moodustamise materjalide hulgas on koordinaatide tabel, ei ole see katastriüksus käesoleval ajal (s.o vastuse 08.01.2020 koostamise seisuga) vormistatud ega maakatastrisse kantud täpselt mõõdistatuna. Ka hagejad on ise menetluses tunnistanud, et piiri maastikul asumine tuleb kindlaks teha katastrimõõdistamise teel (dtl 37).
  4. Alates 01.07.2018 kehtiva MaaKS § 15 lg 1 näeb ette, et kinnisasjade vahelise piiri asukoha teeb kindlaks maakorralduse läbiviija, kelleks vastavalt sama seaduse § 4 lg-le 1 on isik, kellele on maakatastriseaduse (MaaKatS) kohaselt väljastatud kehtiv maakorraldustööde tegevuslitsents. MaaKS § 15 lg 3 kohaselt teeb maakorralduse läbiviija piiri asukoha esmalt kindlaks kinnistusraamatus, maakatastris, arhiivis või asjakohases registris leiduvate andmete ning 5
(11)2-18-17686 piirimärkide alusel ning seejärel vajadusel lähtub AÕS § 129 lg-st 2 ja 3. MaaKS § 15 lg 5 kohaselt kui omanikud ei saavuta kokkulepet piiri asukohas, otsustab selle maakatastri pidaja maakorralduse läbiviija esitatud piiri kindlakstegemise ja katastrimõõdistamise dokumentide alusel. Kuna AÕS annab vaidluse korral piiri kindlaksmääramise ka tsiviilkohtu pädevusse (vt Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2014, § 128, p 3.1.), siis saab kohus maakatastri pidajaga sarnaselt otsustamisel lähtuda maakorralduse läbiviija esitatud dokumentidest. MaaKatS-i kohast litsentsi omav maakorraldaja on kohtu jaoks vastava ala asjatundja ja tema koostatud dokument dokumentaalne tõend (

§ 229lg 2) (vt Tln

RnKo 31.01.2023, 2-20-6621, p 51).

  1. Kohus leiab, et hagejate ja kostja kinnistute vaheline piir on menetluse kestel kindlaks tehtud. Käesoleva asja menetluse kestel leppisid pooled kokku katastrimõõdistamises piiride kindlaksmääramiseks (maamõõtja A A) (dtl 92). Maa-amet väljastas 18.11.2020 maamõõtjale katastrimõõdistamise tingimused kontrollmõõdistamiseks mh märkusega, et piiri asukoha määramiseks ja tähistamiseks looduses tuleb lähtuda olemasolevatest katastriüksuste plaanidest ning kuna XXX ja XXX omanike vahel on piirivaidlus, tuleb looduses läbi viia piiride kindlakstegemise toiming. Maakatastri registriosakond algatas 09.02.2021 põhjusel, et maaomanikud ei jõudnud kokkuleppele maamõõtja MaaKS § 15 alusel läbi viidud piiride kindlakstegemise tulemuste osas, piiride kindlakstegemise tulemuste üle otsustamise MaaKS § 15 lg 5 alusel. Maa-amet pöördus hagejate poole piiride kindlakstegemise tulemuste selgitamiseks ning maaomanikelt seisukoha küsimiseks. 28.02.2021 esitasid hagejad seisukoha, milles ei nõustunud maamõõtja läbi viidud piiride kindlakstegemise tulemustega ning paluvad Maa-ametil lõpetada või peatada MaaKS § 15 lg 5 alusel läbiviidav katastrikande menetlus, leides, et kuna piiride kindlakstegemisel kompromissi ei saavutatud, on ainus võimalus jätkata piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluse raames (kostja ülevaade, dtl 105). Kohus märgib täiendavalt, et kui piiri asukoha kindlakstegemist taotleb kinnisasja omanik, on katastripidajal kohustus piir kindlaks määrata (MaaKS § 15 lg 1). Maa-ameti 26.05.2022 korraldusega nr 1-17/22/1169 „Otsus XXX ja XXX katastriüksuste ühiste piiripunktide asukoha määramise kohta“ (dtl 177-186, lisad dtl 187-195): 1) määrati piiride kindlakstegemise dokumentide alusel katastriüksuste ühisteks piirimärkideks maastikule paigaldatud ja koordineeritud metalltorud piiripunktides nr 4, 5, 6 ja 7 ning piirimärkide asukohad vastavalt 08.12.2020 registreerimiseks esitatud XXX mõõdistusandmetele; 2) muudeti XXX katastriüksuse andmeid ja määrati kanda maakatastrisse katastriüksus 51107:016:0135, Ida-Viru maakond, XXX, elamumaa 100%, pindala 939 m2; 3) muudeti XXX katastriüksuse andmeid ja määrati kanda piiride kindlakstegemise dokumentide alusel maakatastrisse katastriüksus 51107:016:0217, XXX, elamumaa 100%, pindala 965 m
  2. Korraldusega otsustati esitada Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale kinnistamisavaldus XXX ja XXX kinnisasjade kohta kinnistusraamatu I jaos muudatuste tegemiseks. Korraldusele on lisatud piiriprotokoll, XXX kinnisasja omanike ettepanek XXX ja XXX kinnisasjade ühise piiri asukohale ning XXX ja XXX katastriüksuste plaanid. Sellise otsustuse tegemisega realiseeris Maa-amet oma MaaKS § 15 lg-st 5 tuleneva õiguse ja talle kui maakorralduse läbiviijale pandud kohustuse otsustada kinnisasja piiri asukoht. Hagejad vaidlustasid tehtud otsuse halduskohtus (haldusasi nr 3-22-1834). Tallinna Halduskohus jättis 07.02.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohus 16.04.2024 otsusega jättis hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, kohtute otsused jõustusid 17.05.
  3. Seega on Maa-ameti 26.05.2022 nr 1-17/22/1169 korraldus käesolevaks ajaks jõustunud ja piir katastriüksuste vahel on kindlaks tehtud. 6

(11)2-18-17686 Maa-ameti korralduses väljatoodud asjaoludest nähtub, et nii XXX kui XXX katastriüksus plaanil on näidatud, et moodustatava maaüksuse piir on piiripunktide nr 2RJ535 ja 1RJ535 vahelisel piirilõigul sirgjooneline ning ei läbi piirjoone vahetus läheduses paiknevaid ehitisi. Vastuoluna kaardimaterjali ning Maa-ameti katastrimõõdistamise ja -kontrolli osakonna tehtud välimõõdistusel tuvastatu põhjal on välja toodud, et arvestades looduses olevat situatsiooni ja ehitiste asukohti, siis XXX ja XXX kinnisasjade vaheline piir ei saa kulgeda piiripunktide nr 2RJ535 ja 1RJ535 vahel sirgjooneliselt piiripunktist piiripunkti, kuna sellisel juhul lõikaks piir kuni 0,9 m ulatuses XXX kinnisasja koosseisu kuuluvat ehitist. Katastripidaja hinnangul on seega maamõõtja XXX katastriüksuse piiri määranud loogiliselt, arvestades nii XXX kui XXX katastriüksusel paiknevate ehitiste seinte asukohti ja situatsiooni katastriüksuste plaanidel. Maakorralduse läbiviija võttis piiride kindlakstegemisel aluseks XXX ja XXX katastriüksuste maakatastris registreerimiseks aluseks olevad dokumendid (katastriüksuste plaanid, maa ostueesõigusega erastamise dokumendid jm). Määratud piir on kooskõlas mõlema katastriüksuse esmamoodustamise aluseks oleva piiriga.
  1. Hagejate vastuse põhjal 06.11.2024 kohtunõudele jäävad nad ka pärast Maa-ameti korralduse jõustumist selle juurde, et kuivõrd nad ei nõustunud maamõõtja poolt kinnistute vahelise piiride määramisega, tuleb piirid kindlaks määrata AÕS § 129 kohaselt. Kohus selgitab, et Riigikohus on leidnud, et haldusmenetluse olemasolu ei välista piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (RKTKo 12.06.2012, 3-2-1-67-12, p 26, vt ka nt RKTKo 08.02.2006, 3-2-1121-05, p 34). See tähendab, et isegi kui Maa-amet teeb esmalt haldusmenetluses piiri asukoha kindlaks, ei välistaks see piiri muutmist tsiviilkohtumenetluses.
  2. Kohus asub kohtule esitatud selgituste ja tõendite põhjal seisukohale, et maakorralduse läbiviija on piiri kindlaks teinud kehtiva õiguse alusel, järgides MaaKatS § 17 (katastrimõõdistamine) lg 4 ja MaaKS § 15 (kinnisasja piiri kindlakstegemine) lg-te 1, 3 ja 5 nõudeid. Samuti on arvestatud MaaKS § 5 lg-st 2 tulenevaid maakorralduse läbiviimise nõudeid, sh kinnisasja otstarbekas kasutamine ja majandamine, kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamine, lihtsate ja selgete piiride loomine ning looduslike piiride arvestamine, samuti ehitiste otstarbekas kasutamine. Kohtu hinnangul on maakorraldaja lahendus, mille kohaselt kinnistute vaheline piir ei läbi piiripunkte 2RJ535 ja 1RJ535 sirgjooneliselt, vaid piirimärkide 4, 5, 6 ja 7 vahel selliselt, et piir kulgeb olemasolevate hoonete vahelt, eelnimetatud normidega kooskõlas. Kohus osutab, et piiride kindlaksmääramisel on seejuures aluseks võetud katastriandmetest nähtuvad piiripunktid. Hagejad samas ei ole käesolevas menetluses esitanud kohtule andmeid ega tõendeid selle kohta, millest nähtuks, et haginõudes märgitud koordinaatidel asuvad piiripunktid asuvad maastikul mujal kui maamõõtja poolt aluseks võetud piiripunktid (piiriprotokollil nr LY2011135867 piirimärgid 4 ja 7, dtl 190). Kohus leiab, et maakorralduse läbiviimisel paigaldatud piirimärkide ja piiripunktide järgi määratud piir arvestab ka valduse ulatust. Kohus selgitab ühtlasi, et piiride kindlakstegemise menetluse mõte ei ole piire ega omandiosi muuta, vaid teha kindlaks, missugused on kinnisasjade vahelised piirid looduses. Piiride kindlakstegemise menetluse puhul ei toimu omandiõiguse kaotamist (vt TrtRnKo 28.06.2024, 2-18-18949, p 12). Kohus nõustub kostja selgitustega selle kohta, et maade erastamise käigus ei saanud tulenevalt maareformi seaduse § 7 (linna piirides asuva maa tagastamine) lg 5 ja selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ p 4 alapunktis 2 sätestatust kostja isa poolt ehitiste aluse ja sinna juurde kuuluva maa erastamisel ning vastava katastriüksuse moodustamisel määrata krundi piire selliselt, et kinnistute piir lõikuks olemasolevasse hoonesse. Maa-ameti korralduses väljatoodu 7
(11)2-18-17686 põhjal on maakorraldaja piiride määramisel mh arvestanud ka maa ostueesõigusega erastamise dokumentidest tulenevaga. Käesoleval juhul ei ole hagejad vaidlustanud ka asjaolu, et kostja kinnistul asuvad ehitised olid olemas juba enne katastriüksuse moodustamist. Samuti kohus nõustub kostjaga, et H OÜ koostatud piiriettepanek (dtl 39) ei tõenda piiri kulgemist maastikul vastavalt hagejate väidetule. Kohus osutas eelpool ka sellele, et hagejad on eksimuses, nagu oleks katastriüksuste esmamoodustamine toimunud alles pärast hagejate poolt XXX kinnistu omandamist. Seoses hagejate seisukohaga, et kinnisasja piiri maastikul kindlaksmääramisel peab nende kinnisasja suurus (s.o 1014 m2 kinnisasja omandamise seisuga) jääma muutumatuks, kohus selgitab, et kinnistu koosseisu andmed, s.h pindala märgitakse kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 13 lg 1 järgi registriosa esimesse jakku ja need faktilised andmed ei ole KRS § 13 lg 2 teise lause järgi kanneteks asjaõigusseaduse ega kinnistusraamatuseaduse järgi. Neil andmetel ei ole õigustloovat või seadusega kaitstud tähendust (vt RKTKo 08.02.2012, 3-2-1-156-11, p 31, samuti RKHKo 24.03.2021, 3-18-687, p 14). Kohtu hinnangul on kostja ka asjakohaselt välja toonud, et hagejad pidid juba kinnistu omandamisel olema teadlikud, et katastriüksus on moodustatud plaani- ja kaardimaterjali alusel, millest tulenevalt kinnistu pindala oli ebatäpne ning ei saa seetõttu oma nõuetes tugineda ka kinnisasja omandamisel kinnistusraamatust nähtunud pindala suurusele. Kohus asub eelneva põhjal seisukohale, et kuna hagi esemeks oleva piiri kindlaksmääramine on toimunud ning piir on kindlaks määratud korras, mis kehtib ka käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal, siis puudub alus asuda piiri uuesti kindlaks määrama muul viisil käesolevas hagimenetluses. Hagejad ei ole kohtu hinnangul välja toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse kaaluda piiri määramist erinevalt Maa-ameti korraldusega ettenähtust ja seejuures hageja taotletud viisil. Hagejate nõue XXX ja XXX vahelise piiri kindlaksmääramiseks hagejate taotletud kujul ja sellega seonduvalt ka nõue kostja kohustamiseks andma kannete tegemiseks vajalikud nõusolekud tuleb seega jätta rahuldamata. Kuivõrd kohus ei rahulda hagejate nõuet piiri kindlaks määramiseks, ei ole täidetud ka hagejate hüvitisenõude esmane eeldus, s.o et kostjale kuuluv ehitis ulatuks üle piiri hagejate kinnistule. Kohus ei käsitle siinkohal ka muude eelduste esinemist hagejate vastava nõude rahuldamiseks. Menetluskulude jaotus 15.

§ 173

lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 162lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab poole, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hagi jääb kõigi nõuete osas rahuldamata, tuleb kostja menetluskulud jätta

§ 165

lg 1 alusel tervikuna solidaarselt hagejate kanda, kuna hagejad on vaidlusaluse kinnistu ühisomanikud. Hagejate menetluskulud jäävad hagejate endi kanda. Kohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul asjaolusid, mis annaksid aluse kohaldada

§ 162lg-s 4 sätestatut ja jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Kohus tuvastas, et isegi kui kinnistute vaheline piir määrati kindlaks hagimenetluse ajal toimuvas haldusmenetluses, ei ole hagejad siiski välja toonud ega tõendanud selliseid asjaolusid, millest tulenevalt tuleks piir määrata teisiti kui Maa-ameti korraldusega määratud. Menetluskulude poolte kanda jätmiseks ei anna põhjust ka hagejate väide, et kinnistute vaheline piir määrati hagejate tahte vastaselt ja nende arvamust arvestamata – kohtule esitatu põhjal on maakorraldaja täitnud oma seadusest tulenevat kohustust ning arvestanud piiride kindlaksmääramisel ka hagejate seisukohtadega ja esitanud nende vastuväidetele omapoolsed selgitused. Ainuüksi asjaolust, et kohus teeb lõpptulemusena hagejatele mittesobiva lahendi, ei saa tuletada äärmist ebaõiglust hagejate suhtes. 8

(11)2-18-17686 16.

§ 174

lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kohus andis 31.01.2025 määruses pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks 14. veebruariks 2025 ja seisukoht vastaspoole menetluskulude kohta tuli esitada hiljemalt 21. veebruariks 2025. Kostja esitas 12.02.2025 menetluskulude nimekirja, hagejad esitasid 14.02.2025 kostja menetluskuludele vastuväited ja kostja 21.02.2025 täiendavad selgitused. 17.

§ 174

lg 8 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Lähtuvalt

§ 477

lg 5 hagita menetluses ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. 18. Kostja menetluskuludeks on esindaja kulud, s.h sõidukulud kokku 2 067,80 eurot (tunnitasu 100 eurot/tund, sõidukulu 0,30 eurot/km): 1) 09.12.2019 - kohtumine kliendiga, konsultatsioon ja esmase õigusülesande püstitamine – 1 h; 2) 10.12.2019 – hagiavalduse, hagejate 04.02.2019 seisukoha ja tõendite analüüs – 1 h 15 min; 3) 11.12.2019 – selgitustaotlus Maa-ametile, H OÜ-le – 1 h 15 m; 4) 12.12.2019 – kohtupraktika analüüs – 1 h; 5) 13.01.2020 – nõupidamine kliendiga, asjaolude täpsustamine – 45 min; 6) 23.01.2020 – kostja täiendavate seisukohtade koostamine – 2 h; 7) 18.02.2020 – kohtuistungiks ettevalmistumine – 30 min; 8) 19.02.2020 – kohtuistung – 1 h 31 min; 9) 09.11.2020 – vastus kohtu 02.11.2020 nõudele – 10 min; 10) 19.03.2021 – vastus kohtu 10.03.2021 nõudele – 45 min; 11) 28.04.2021 – tutvumine hagejate vastusega kohtu nõudele – 30 min; 12) 28.03.2022 – kohtuistungiks ettevalmistumine – 30 min; 13) 29.03.2022 – kohtuistung – 2 h 30 min; 14) 26.04.2023 – tutvumine 25.04.2024 määrusega – 10 min; 15) 15.08.2024 – tutvumine kohtulahenditega haldusasjas nr 3-22-1834 – 30 min; 16) 01.11.2024 – menetluskulude hüvitamise avaldus – 30 min; 17) 18.11.2024 – seisukoht kohtule – 1 h; 18) vastus kohtunõudele – 1 h 30 min; 19) kostja kokkuvõtvad seisukohad – 45 min. Kostja esindaja sõidukulu on: 19.02.2020 – 428 km kohta 128,40 eurot, 29.03.2022 – 428 km kohta 128,40 eurot. Hagejad vaidlesid kostja menetluskuludele vastu: 1) p-st 1 ei ole aru saada, millise konsultatsiooni ja millise ülesande püstitamise jaoks kohtus kostja esindajaga 09.12.2019, esindaja astus menetlusse 10.01.2020, see kulu ei olnud vajalik; 2) p-st 4 ei ole aru saada, millist kohtupraktikat ja mis eesmärgil esindaja analüüsis, sellele ei järgnenud ühtegi menetlustoimingut ega menetlusdokumenti, see kulu ei olnud vajalik; 3) seadusest ei tulene, et menetlusosalise esindaja sõidukulud kuuluvad hüvitamisele; õigusaktid ei näe ette sõidukulude määra 0,30 eurot/km lepingulise esindaja jaoks, esindaja ei ole esitanud kuludokumente; sõidukulude väljamõistmiseks puudub alus; 4) ülejäänud osas tuleb menetluskulude suurust vähendada vähemalt 30%, kuna kostja esindaja kordab igas menetlusdokumendis samu vastuväiteid. 9

(11)2-18-17686 Kostja esitatud täiendavate selgituste järgi toimus kostja esindaja kohtumine kostjaga 09.12.2019 ja samal päeval allkirjastati volikiri kostja esindamiseks kohtumenetluses. Kostja lepinguline esindaja pidi viima end kurssi asjaolude ja dokumentidega ning õigusaktide ja kohtupraktikaga. Sõidukulud on kohtuväline kulu

§ 144p 2 järgi.

Lepingulise esindaja menetluskulude hüvitamist reguleerib §

  1. Sõidukulu 0,30 eurot läbitud kilomeetri kohta tuleneb justiitsministri 26.07.2016 määruse nr 16 „Advokaadil riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ §-st
  2. Kostja lepinguline esindaja on seisukohal, et analoogia korras rakendub sõidukulude hüvitamine ka käesoleval juhul. Menetlusdokumentides teatud korduste kasutamine on tingitud hagejate puudulikust arusaamast maareformiga seonduvatest õigusaktidest, kohtupraktikast ning maareformi eesmärkidest ja loogikast. 19.

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

§-s 218 sätestatu kohaselt. Menetluskuludest õigusabikulude kindlaksmääramisel kohus märgib, et kohtul ei ole õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi. Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale. Kohus selgitab, et üldjuhul on asja materjalidega tutvumine ja analüüs, tõendite kogumine, kliendiga suhtlemine ja talle kokkuvõtete koostamine ning nõupidamised kliendiga hõlmatud menetlusosalise esindamiseks ja õigusabi osutamiseks tehtavate toimingutega, mille väljundiks on kohtule esitatav menetlusdokument, sest kohtuasja menetlemine ning asja lahendamine sõltuvad ennekõike sellest, missuguseid taotlusi, seisukohti ja põhjendusi menetlusosalised kohtule esitavad. 20. Kostjal oli menetluses alates 10.01.2020 lepinguline esindaja (volikiri allkirjastatud 09.12.2019), kes vastas

§ 218

lg 1 p 2 nõuetele ning alates 26.01.2020 seisukohast on menetluses esitatud dokumendid esindaja poolt allkirjastatud, seega osales kostja alates 26.01.2020 kohtumenetluses lepingulise esindaja kaudu. Kohus, tutvudes toimiku materjalidega, hagejate vastuväidete ja kostja selgitusega, asub seisukohale, et menetluskulude nimekirjas väljatoodud õigusabiteenuste ajakulu on põhjendatud, arvestades seejuures, et antud juhul ei ole tegemist keskmisest oluliselt keerulisema või mahukama tsiviilasjaga. Kohus nõustub kostja selgitustega selle kohta, et 26.01.2020 kostja täiendavate seisukohtade esitamiseks olid sellele eelnevad toimingud vajalikud ja põhjendatud. Arvestades kostja täiendava vastuse sisu ja mahtu ei ole selle koostamise ajakulu koos eelnevate päringute ja asjaolude analüüsiga kohtu hinnangul ülemäära suur. Kohus möönab, et kostja järgnevad vastused sisaldavad juba osaliselt algses seisukohas väljatoodud asjaolusid, kuid need on olnud vajalikud kostja täiendavate põhjenduste toetamiseks, mitte ebavajaliku kordusena. Samuti kohtu hinnangul järgmiste menetlusdokumentide koostamise ajakulu arvestab asjaoluga, et need sisaldavad eelmistes dokumentide koostamisel juba eelnevalt välja selgitatud ja esitatud asjaolusid. Seega on kohtu hinnangul põhjendatud kostja menetluskulude nimekirjas väljatoodud ajakulu 18 tundi 6 minutit (kostja menetluskulude taotluses ekslikult märgitud ajakulu kokku 15 tundi 6 minutit). Lähtudes Riigikohtu praktikast tuleb lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele hinnata ka ühe tööühiku (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (RKTKo 13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25). Kohtupraktikas on juristi õigusteenuse keskmiseks tunnitasuks olnud 80 eurot (tasud jäävad vahemikku 60-100 eurot tunnis (ilma käibemaksuta)). Kohus leiab, et kostja tunnitasu 100 eurot (käibemaksuta) jääb keskmise tunnitasu piiridesse ning vastab asja keerukusele ja mahule. 10

(11)2-18-17686 Kostja põhjendatud ja vajalikeks õigusabikuludeks on seega 1810 eurot (kostja esitatud arvutuste 1811 eurot). 21. Kostja taotleb lepingulise esindaja kohtuistungile sõitmise sõidukulude hüvitamist marsruudil Tallinn-Narva-Tallinn. Menetlusosalise lepingulise esindaja sõidukulud kuuluvad hüvitamisele

§ 144p 2 ja § 175 lg 1 alusel.

Kostja lepinguline esindaja osales 19.02.2020 ja 29.03.2022 Viru Maakohtu Narva kohtumajas kohtuistungitel. Kostja esindaja büroo, mille kaudu ta õigusteenust osutas (Õigusbüroo R OÜ) asukoht on Tallinnas. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks kasutanud istungile sõitmiseks bussitransporti. Kuna kohtul puudub alus kahelda selles, et kostja esindaja kasutas istungitele jõudmiseks sõiduautot, kuigi sellekohast kuludokumenti ei ole kohtule esitatud, on kohtu hinnangul võimalik sõidukulude hüvitamine analoogia alusel Vabariigi Valitsuse

  1. juuli 2006 määruse nr 164 („Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord") §-s 5 kehtestatud hüvitise piirmääras kuni 0,3 eurot ühe sõidetud kilomeetri kohta, mida makstakse isikule isikliku sõiduauto kasutamise korral teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel (vt analoogia kohaldamise kohta nt Riigikohtu üldkogu 26.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-15, p-d 7274). Kostja esindaja sõidukuludeks on seega 256,80 eurot (428 km x 0,3 eurot/km x 2 istungit).
  2. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kostja menetluskulude suuruseks 2 066,80 eurot (1810 + 256,80) , mis tuleb hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja mõista. Vastavalt

§ 177

lg 4 ja kostja 19.11.2024 menetlusdokumendis esitatud taotlusele tuleb hagejatel hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult (2066,80 eurot) tasuda käesoleva otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

§ 445

lg 1 alusel ja vastavalt kostja taotlusele määrab kohus kindlaks otsuse täitmise viisi menetluskulude osas. 23.

178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Lõhmus kohtunik 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.