KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tristan Ploom Otsuse tegemise aeg ja koht 21.06.2024, Tallinn Haldusasja number 3-23-2601 Haldusasi W.N-i kaebus Sotsiaalkindlustus

), ennekõike selle §-s 39 sätestatud vanemahüvitise kalendripäevatasu arvestamise regulatsiooniga. SKA on vaidlustatud otsuses eiranud

§-s 39 sätetatut ja ei ole võtnud vanemahüvitise kalendripäevatasu arvestamisel aluseks

-st tulenevat kalendripäevatasu arvestamise reeglistikku. 9. Samuti on SKA rikkunud õiguspärase ootuse põhimõtet. Nii SKA veebilehel kuvatud isikustatud vanemahüvitise suuruses kui ka SKA 15.08.2023 otsuses oli vanemahüvitise suuruseks märgitud 73,40 eurot (bruto) päevas. Seega oli kaebajal alust arvata, et jagatav perehüvitis määratakse samas summas, s.o 73,40 eurot (bruto) päevas. SKA möönis, et õiguslik regulatsioon ei ole vahepealsel ajal muutunud, kuid põhjendab erinevat tulemust sellega, et augustis 2023 muudeti halduspraktikat

§ 39lg 6 kohaldamisel.

10. Kaebaja küsis 04.10.2023 SKA-lt selgitust, mis põhjusel 15.08.2023 ja 04.10.2023 otsustes arvutustulemus erineb. SKA selgitas 05.10.2023, et erinevuse põhjuseks on asjaolu, et SKA muutis augustis 2023

§ 39

lg 6 tõlgendust (varasemalt oli kasutusel tõlgendus, mille kohaselt võis vanemahüvitise arvutamisega seotud kalendrikuude arvu väärtus olla alla ühe, nüüd aga võtab SKA kalendrikuude arvuks vähemalt ühe). SKA märkis ka, et

seda küsimust üheselt ei reguleeri ning tegemist on seaduse lüngaga (vt kaebuse lisa 5). 11. SKA selline seisukoht on ekslik ning n-ö uus tõlgendus on vastuolus

-s sätestatuga.

§ 39

lg 6 kohaselt tuleb arvutada kalendrikuude arv täpsusega kaks kohta peale koma ning suurim kalendrikuude arv saab olla 12 kuud. Väikseimat kuude arvu seadus ei sätesta. Vastupidi,

§ 39lg 6 lauseosa „Kui kalendrikuude arv on võrdne nulliga,…“ kinnitab, et 2

§ 39

lg 6 osas tõlgendust muudetud, kuna veel 15.08.2023 on lähtutud varasemast tõlgendusest. Seega sai kaebajal tekkida SKA senise praktika (sh 15.08.2023 otsuse) põhjal õiguspärane ootus, et jagatav vanemahüvitis määratakse samas summas kui isa vanemahüvitis.

1. SKA ei saanud ilma selge seadusliku aluseta asuda kaebajale kahjulikus suunas muutma enda varasemat tõlgendust (vt ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lg 1).
2. SKA tõlgenduse muutmine on vastuolus ka võrdse kohtlemise põhimõttega. Sisuliselt kohtleb SKA enda suva alusel ühesuguseid asjaolusid ilma nähtavate mõistlike põhjendusteta erinevalt lihtsalt olenevalt sellest, millisesse tõlgenduse aega nad jäävad. Ühtegi objektiivset või mõistlikku põhjendust isikute erinevaks kohtlemiseks ei esine.
3. Ilma, et selleks oleks selge seaduslik alus või objektiivne ja mõistlik põhjendus, on SKA teinud ümberarvestusi algselt SKA veebilehel avalduse esitamise hetkel kuvatud isikustatud vanemahüvitise suuruses.
4. Hüvitise oluline vähendamine ei ole kooskõlas

§ 32

lõikes 1 sätestatud vanemahüvitise eesmärgiga tagada asendussissetulek lapse hooldamise ajaks ning tagada võrdväärset tulu. 16. SKA poolt kohtumenetluses esitatud

§ 39

tõlgendus ei vasta seaduse sisule ega ka SKA enda halduspraktikale selle normi kohaldamisel. SKA seisukoht, et arvutuse aluseks tuleb võtta ühe kalendrikuu tulu ja arvestada see kogu kuu tuluks ka juhul, kui tegemist on poole kuu tuluga, ei põhine seadusel. Vastupidi,

§ 39

lõigetest 6 ja 6¹ tuleneb üheselt, et arvutustes kasutatav kuude arv võib olla ka väiksem kui üks. SKA leiab sisuliselt, et poole kuu töötasu tuleb meelevaldselt arvestada terve kuu töötasuks ning

§ 39(eriti just selle lg 6 ja lg 6¹) arvutuskäiku lihtsalt ignoreerida.

Selline seisukoht on vastuolus seaduslikkuse põhimõttega (HMS § 3 lg 1) – avalik võim saab ja peab toimima kehtiva õiguse raamides ning ei saa asuda norme meelevaldselt sisustama (isiku kahjuks) millegagi, mis on seadusega vastuolus või mida seadusest ei tulene. Antud juhul sätestab

§ 39lg 6, et kalendrikuude arv võib olla kuni null.

SKA ei saa anda seadusele tõlgendust, mis on vastuolus selle tekstist tulenevaga. 17. SKA möönab enda vastuses, et kaebaja puhul (tulenevalt tema lapse sünniajast) tuleb arvestada ka töötuna arvel oleku päevasid. Seetõttu on arusaamatu ja asjakohatu SKA mõttekäik, et ilma

01.07.2021 jõustunud muudatuseta oleks kaebajale makstav hüvitis olnud teistsugune. Kaebajale kohalduva regulatsiooni kohaselt tuleb arvestada ka töötuna arvel oleku aega. 18. Eelneva valguses on üldsõnaline ja ebaõige SKA seisukoht, justkui ei oleks kaebajale 15.08.2023 määratud isa vanemahüvitis olnud kooskõlas

§ 32lg 1 mõttega või oleks eksitud seaduse kohaldamise.

SKA ei selgita, millist normi ja mil viisil valesti kohaldati. Vastupidi, SKA möönab, et kaebaja puhul kohaldub ajutine regulatsioon, mille järgi tuleb arvestada ka töötuna arvel oleku aega ehk

§ 39lg 6¹.

Ka SKA 05.10.2023 selgitus (vt kaebuse lisa 5) kinnitab, et SKA varasem praktika ei olnud vale ega seadusega vastuolu. SKA lihtsalt otsustas keset haldusmenetlust muuta enda varasemat tõlgendust kaebajale kahjulikus suunas ning viisil, mis on vastuolus seaduse tekstist tulenevaga. 19. Eelneva tõttu on asjakohatu ka SKA seisukoht, et usalduse kaitset ei saa kohaldada ebaõige halduspraktika jätkamise või laiendamise eesmärgil. SKA eelnev praktika, mille alusel määrati kaebaja hüvitise suuruseks 73,40 eurot päevas, vastab kehtivale õigusele, ennekõike

§-le 39. SKA vastupidine väide on üldsõnaline ja vale. 3

§ 39

lg 3 p-le 2 periood 01.09.2021 – 31.08.2022 (lapse sünnikuule eelnenud 21 kalendrikuust arvestatakse maha lapse sünnikuule eelnenud 9 kalendrikuud).

1. Augustis 2022 oli kaebaja eest tasutud sotsiaalmaksu 385,11 eurot (lisa 2) ja ta oli töötuna arvel 01.09.2021 – 15.08.2022 (st 349 päeva 365-st). Sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetel (lisa 2) oli kaebaja tulu
2. aasta augustis 1167,01 eurot, millelt maksti sotsiaalmaksu 385,11 eurot ning täpselt samas suuruses oli tema sissetulek ka hiljem, perioodil september 2022 – veebruar
4. Ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurus arvutatakse vanemahüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on tasutud sotsiaalmaks (

§ 39lg 1).

See tähendab, et aluseks võetakse ühe kalendrikuu ehk terve kalendrikuu tulu. 24. Ühe kalendrikuu keskmine tulu on sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel (

§ 39lg 2).

See tähendab, et arvutamisele kuulub ühe kalendrikuu keskmine tulu ja see arvutatakse ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel. Eelnevast tuleneb, et aluseks võetakse ühe kalendrikuu tulu, aga mitte üksikute päevade oma. 25. Ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurus on 100 protsenti

§ 39

lõigete 1–6 alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmisest tulust jagatuna 30-ga (

§ 39lg 7).

Taas võetakse aluseks ühe kalendrikuu keskmine tulu ning see kuulub jagamisele 30-ga. 26. Perehüvitiste seaduse enne 01.07.2021 kehtinud redaktsiooni kohaselt arvati arvestusperioodist maha vaid töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade arv (

v.r. § 37 lg 4). Enne 01.07.2021 olid töövõimetuslehe liikideks haigusleht, sünnitusleht, lapsendamisleht ja hooldusleht (ravikindlustuse seaduse, RAKS, § 52 lg 3). Töövõimetuslehel oleku aeg oli ja on ajaliselt piiratud. Nii oli ja on haiguse või vigastuse korral kindlustatud isikul õigus saada haigushüvitist töövõime taastumise päevani, kuid mitte rohkem kui 240 järjestikust kalendripäeva tuberkuloosi või 182 järjestikust kalendripäeva mõne muu haiguse korral (RaKS § 57 lg 1). Sünnituslehe alusel oli õigus saada sünnitushüvitist 140 kalendripäeva ja lapsendamislehe alusel 70 kalendripäeva (RaKS § 58 lg 1 ja 4). Hooldushüvitist oli hoolduslehe alusel õigus saada 14 kalendripäeva ja teatud juhtudel 60 kalendripäeva (RaKS § 59 lg 1 ja 11). Töötuna arvel olek ei ole ajaliselt piiratud ning arvel oleku lõpetamine toimub teatud seaduses sätestatud alustel (tööturuteenuste ja -toetuste seaduse § 7). 27. 01.07.2021 jõustus perehüvitiste seaduse muudatus ning tulenevalt eriolukorrast sätestati ajutise meetmena (rakendatakse ajavahemikul 01.01.2021 – 31.12.2023 sündinud laste puhul,

§ 636

) töötuna arvel oleku päevade arvu maha arvestamine arvestusperioodist lisaks töövõimetuslehe päevade arvu maha arvamisele. Perehüvitiste seaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse 300 SE eelnõu seletuskirjas on välja toodud muudatuse eesmärk – vältida lastesaamise edasilükkamist töötusest tingitud väiksema vanemahüvitise tõttu ja tagada koroonakriisi tõttu töö kaotanud vanemahüvitise saajate parem sissetulek. 28. Ilma ajutiselt rakendatava meetmeta oleks kaebaja puhul tema augustikuu tulu kuulunud jagamisele 12 kuu vahel – kalendrikuu keskmine tulu oleks sel juhul olnud 38,90 eurot ning kaebajale oleks määratud vanemahüvitis töötasu alammääras, mis aastal 2023 on 725 eurot ning ühe kalendripäeva suuruseks oleks sel juhul olnud 725 : 30 ehk 24,17 eurot (

§ 42lg 1). 4

§ 32

lg-ga 1 (tagada asendussissetulek) ning selle põhjuseks sai seaduse ebaõige kohaldamine. 29. Tulenevalt

§ 39

lg-test 1 ja 2 tuleb vanemahüvitise suuruse arvutamisel aluseks võtta ühe kalendrikuu tulu ning ühe kalendrikuu tulu ei saa olla päeva või päevade arvestuses. Seetõttu ei ole ka õige jagada ühe kalendrikuu sissetulekut üksikute päevade vahel, mida näitab ka tulemus, milleni sel viisil arvutades jõutakse.

1. Juhul kui selgub, et seaduse kohaldamisel on eksitud, tuleb astuda vastavaid samme ja asuda seadust õiguspäraselt kohaldama.
2. Kaebajale määrati ja maksti isa vanemahüvitis suuruses, mis ei ole kooskõlas

regulatsiooniga. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

1. Kaebus tuleb rahuldada.
2. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja laps sündis 07.06.2023 ning seega oli kaebaja vanemahüvitise suuruse arvutamise arvestusperioodiks vastavalt

§ 39

lg 3 p-le 2 ajavahemik 01.09.2021 – 31.08.2022 (lapse sünnikuule eelnenud 21 kalendrikuust arvestatakse maha lapse sünnikuule eelnenud 9 kalendrikuud). Ühtlasi ei ole vaidlust selles, et viidatud ajavahemikul oli kaebaja töötuna arvel 349 päeva (01.09.2021 – 15.08.2022) ega ka selles, et augustis 2022 tasuti kaebaja eest sotsiaalmaksu kokku 385,11 eurot. 34. Peamine vaidlusküsimus seisneb selles, kas SKA on

§ 39

õigesti tõlgendanud ja kohaldanud ning kas sellega seonduvalt oli varasema halduspraktika muutmine põhjendatud ja vaidlustatud otsus seega õiguspärane. 35.

§ 39

lg 1 kohaselt arvutatakse ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurus vanemahüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on tasutud sotsiaalmaks. Sama paragrahvi lõike 2 sätestab, et ühe kalendrikuu keskmine tulu on sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel.

§ 39

lg 5 kohaselt on ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus arvestusperioodi isikustatud sotsiaalmaksu ja selle kalendrikuude arvu jagatis. Isikustatud sotsiaalmaksu hulka ei arvata töötuskindlustuse seaduses sätestatud töötuskindlustushüvitiselt ning tööandja maksejõuetuse hüvitiselt ega sotsiaalmaksuseaduse § 6 alusel, välja arvatud lõike 1 punktide 5 ja 14 alusel, arvestatud sotsiaalmaksu. Sama paragrahvi lg 6 täpsustab, et

§ 39

lõikes 5 nimetatud kalendrikuude arv on arvestusperioodi kalendripäevade arvu ja töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade arvu vahe jagatuna 30-ga, kuid mitte suurem kui 12. Kalendrikuude arv arvutatakse täpsusega kaks kohta pärast koma. Kui kalendrikuude arv on võrdne nulliga, kuid isik on saanud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, jagatakse tema tulu arvuga 12.

§ 39

lg 61 sätestab, et kui isik on olnud arvestusperioodi jooksul Eesti Töötukassas töötuna arvel, lähtutakse vanemahüvitise suuruse arvutamisel käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud põhimõtetest, kuid arvestusperioodi kalendripäevade arvust lahutatakse peale töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade arvu ka arvestusperioodil töötuna arvel oldud nende päevade arv, mis töövõimetuslehe päevadega ei kattu. Töötuna arvel oleku ajal ajutiselt 5

§ 39

lg 6 viisil, mis välistab selle, et arvutuskäigu tulemusena leitav kalendrikuude arv võiks olla väiksem kui

1. Kui kalendrikuude arv võib olla võrdne nulliga (selline olukord tekib, kui arvestusperioodi kalendripäevade arvu ning sellest lahutatavate päevade arvu vahe on 0 ja seega 0:30=0) ning kalendrikuude arv arvutatakse täpsusega kaks kohta pärast koma, ei ole kohtule äratuntav, miks peaks väikseim lubatud kalendrikuude arv olema
3. Olukorras, kus seadusandja on otsustanud teatud põhjustel (praegusel juhul seoses COVID19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikuga kehtestatud eriolukorraga) rakendada ajutiselt varasemast soodsamat regulatsiooni (

§ 636

ja

§ 39

lg 61), ei saa haldusorgan pelgalt sellest, et konkreetsel juhul on seadusest lähtuva arvutuskäigu tulemuseks saadud päevamäär haldusorgani arvates liiga kõrge ning seetõttu seaduse eesmärgiga vastuolus, omaalgatuslikult varasemat (seadusega kooskõlas olnud) tõlgendust muuta.

1. Kohtu hinnangul ei ole välistatud, et senise regulatsiooni täpsustamiseks või konkreetsemate tingimuste kehtestamiseks on piisavalt argumente (muu hulgas vastustaja viidatud võimaliku ebavõrdse kohtlemise vähendamiseks), kuid seni, kuni seadusandja ei ole arvutuskäiku vastavalt muutnud, ei saa haldusorgan pelgalt abstraktsele ebavõrdsuse vähendamise soovile seadust kitsendavalt tõlgendada.
2. Kohtule ei ole teada, kas tegemist oli seadusandja teadliku valikuga või on tegemist asjaoluga, millele ajutise regulatsiooni kehtestamisel ei mõeldud, kuid haldusorgan ei saa ise tõlgenduse kaudu kindlaks määrata, milline ajavahemik või kuude arv on seaduse eesmärgiga kõige paremini kooskõlas või aitab kõige paremini vältida ebavõrdsuse teket. See ülesanne peab jääma seadusandjale või peab vastav volitusnorm sisalduma seaduses.
3. Olukorras, kus kaebaja laps sündis ajavahemikul 01.01.2021-31.12.2023 ning seetõttu rakendati kaebaja suhtes tagasiulatuvalt soodsamat regulatsiooni (vt

§ 636

), on asjakohatud vastustaja oletused selle kohta, milliseks oleks kujunenud kaebaja vanemahüvitis kui ajutiselt rakendatavat meedet poleks olnud. 42. Kohus möönab, et vaidlusaluse regulatsiooni üldsõnalisust arvestades ei ole välistatud selle käsitamine lüngana. Ka juhul, kui nõustuda vastustaja seisukohaga lünga olemasolust, ei saa vastustaja tõlgendust õiguspäraseks pidada. Kohus selgitab, et lünka õigusaktides saab ületada õigusnormide põhiseadusega kooskõlas oleva tõlgendamise abil. Asjaolusid arvestades ei saa vastustaja tõlgendust (kõige) põhiseaduspärase(ma)ks pidada. Vastustaja tõlgendus tekitab olukorra, kus kaebajale makstav perehüvitis ei täida eesmärki tagada asendussissetulek, kuna jätab arvesse võtmata, et kaebaja eest tasutud sotsiaalmaks oli tasutud 0,53 kuu eest. See ei ole eesmärgipärane ega kooskõlas vastustaja viidatud

§ 32lgga 1.

Tõlgendust, mille kohaselt kohaldatakse seadust viisil, mis toob ilma seadusliku aluseta kaasa kaebaja õiguste riive (s.o väiksem asendussissetulek kui seaduse põhiseaduspärase tõlgenduse kohaselt) ei saa pidada põhiseaduspäraseks. Lisaks läheks see vastuollu vastustaja viidatud

muudatuse seletuskirjas toodud eesmärgiga, mille kohaselt oli ajutiselt soodsama regulatsiooni eesmärk vältida lastesaamise edasilükkamist töötusest tingitud väiksema vanemahüvitise tõttu ja tagada koroonakriisi tõttu töö kaotanud vanemahüvitise saajate parem sissetulek. 6