Obsah (15)

§ 162§ 657§ 654§ 229§ 405§ 652§ 633§ 199§ 173§ 163§ 136§ 442§ 124§ 125§ 137

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 10. jaanuar 2025, Tartu Tsiviilasja number

§ 162lg 4 sätted, mille kohaldamise vajadus tuleneb vaidluse esemest.

1. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda ning mõista hagejalt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt välja viivis kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja hinnangul asjaolu, et maakohus ei nimeta või ei käsitle lahendis igat dokumenti üksikult, ei anna alust järeldada, et maakohus on jätnud asjas dokumendi uurimata ja hindamata. Hageja tõenditest (telefonikõne salvestis ja videosalvestised) nähtubki, et hageja viibis
2. novembril 2022 ehitusobjektil vaatlejana ning nimetatud tõendid ei tõendada hageja töötamist ehitusobjektil.

§ 162

lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid kehtestatud on kõrgendatud standard, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Maakohus ei ole menetluskulude hagejalt välja mõistmisel materiaal- ega menetlusõiguse norme rikkunud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning menetlusnormi olulise rikkumise tõttu hagi täielikult rahuldamata jätmise, menetluskulude jaotuse ning väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas

§ 657lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega tuvastab, et pooled sõlmisid 15.

novembril 2022 suulise töölepingu ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja töötasu 46 eurot 27 senti (neto). Ringkonnakohus muudab maakohtu otsust ka menetluskulude jaotuse osas ning jätab menetluskulud maakohtu menetluses poolte endi kanda. Hagi tuleb jätta rahuldamata töösuhte kehtivuse tuvastamise nõudes. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta poolte endi kanda. Juhindudes

§ 654

lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

1. Hageja väidab, et pooled sõlmisid
2. novembril 2022 suulise töölepingu, mis vormistati kirjalikult
3. novembril
4. Hageja hakkas kostjale tööd tegema alates
5. novembrist 2022, millest saab järeldada töölepingu sõlmimist. Töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 1 esimese lause kohaselt teeb töötaja töölepingu alusel tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse TLS § 1 lg 2 järgi, et tegemist on töölepinguga. Tööleping on sõlmitud, kui pooled on saavutanud kokkuleppe neile olulistes tingimustes (TLS § 4 lg 1, VÕS § 9 lg 1). Riigikohtu praktika kohaselt võib TLS § 4 5 lg 2 järgi sõlmida töölepingu kirjalikult või kaudse tahteavaldusega, s.o töötaja tööle asumisega, millele tööandja ei ole vastu vaielnud (vt Riigikohtu
6. märtsi 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-12, p 11;
7. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-5811/34, p 12.1). Kohtul tuleb asja lahendamiseks välja selgitada, kas pooled vahetasid töölepingu sõlmimisele suunatud otseseid või kaudseid tahteavaldusi, mille väljendusena asus hageja kostja juhtimisele ja kontrollile alludes tööd tegema (vt Riigikohtu
8. detsembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-5834, p 11). Kui tööle soovija on asunud lepingueelsete läbirääkimiste ajal täitma ülesandeid, mida tavapäraselt tehakse töösuhte ajal, tuleb eeldada, et pooled on sõlminud töölepingu. Riigikohus on selgitanud, et töötaja kui töösuhte nõrgema poole seisundi tasakaalustamiseks on kohtul töövaidluse lahendamisel kõrgendatud selgitamiskohustus ning töötajal on võrreldes tööandjaga osal juhtudel väiksem tõendamiskoormus (vt Riigikohtu
9. veebruari
10. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 12).
11. Hageja on oma nõudes tuginenud asjaolule, et hageja olles töövahenditega varustatud ja kostja logodega tööriietesse riietatud asus
12. novembril 2022 täitma kostja ehitusobjektil ehituse lihttöölise tööülesandeid (tegeles kaablikaitsetorude lahtiühendamise ja puhastamisega ning reoveepumba kokkupanemisega ja toimetas kaablikaitsetorusid paigalduskohale). Hageja soovib oma väiteid tõendada
13. novembri 2022 telefonikõne salvestisega töö tegemise kokkuleppe sõlmimise kohta ja videosalvestistega kostja juures töö tegemise kohta. Asjas puudub vaidlus, et
14. novembril 2022 hagejale tööriided väljastati, see oli töö tegemiseks vajalik ja hageja kostja objektil viibis. Seega tuleb eeldada, et pooled sõlmisid
15. novembril 2022 suulise töölepingu.
16. Tööandjal on võimalik töölepingu sõlmimise eeldus ümber lükata, tõendades mh nt seda, et tööle soovija üksnes tutvus töökorralduse või töö tegemisega ega täitnud tegelikke tööülesandeid või tellimusi. Samuti võib tööandja tõendada, et tööle soovija teadis ja oli nõus sellega, et kontrollitakse tema tööoskusi, millele järgneb tööandja otsus, kas sõlmida tööleping või mitte. Selleks tuleks tööandjal üldjuhul tõendada lisaks ka seda, et ta selgitas enne tööle soovijale arusaadavalt, kui kaua kestab tööoskuste eelhindamine ja millal teeb tööandja teatavaks temaga töölepingu sõlmimise või sõlmimata jätmise (vt Riigikohtu
17. detsembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-5834, p 16).
18. Maakohus ei ole asja lahendamisel viidatud Riigikohtu praktikast tõendamiskoormise jagamisel ja hageja hagi aluseks olevate asjaolude kontrollimisel lähtunud. Maakohus tugines hagi rahuldamata jätmisel eelkõige kostja seletusele ja asus seisukohale, et kostja esindaja poolt avaldatu tõendab üheselt, et hagejale anti
19. novembril 2022 üksnes võimalus töökorralduse ja töötingimustega tutvumiseks, et hagejal oleks võimalik hinnata, kas töö sobib talle või mitte (maakohtu otsuse p 9). Millistele tõenditele tuginedes maakohus sellise järelduseni jõudis, seda maakohtu otsusest ei nähtu. Rajades otsuse suures osas kostja seletusele, mis ei ole antud vande all, rikkus maakohus

§ 229

lg-t 2, sest poole seletus, mis ei ole antud vande all, ei ole hagimenetluses tõend (vt Riigikohtu

1. oktoobri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-14, p 21;
2. detsembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-08, p 18), välja arvatud lihtmenetluses (

§ 405lg 1 p 5).

Käesolevas asjas ei esitanud hageja üksnes varalist nõuet mistõttu maakohus ei saanud hagi menetleda lihtmenetluse sätete alusel.

1. Ringkonnakohus saab maakohtu rikkumised tõendite hindamisel apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu hinnangu tõenditele, mistõttu uurib ja hindab ringkonnakohus poolte
2. novembril 2022 suulise töölepingu sõlmimise tõendavaid tõendeid uuesti (

§ 652lg 5).

Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et

1. novembril 2022 hageja üksnes tutvus töökorraldusega või üksnes kontrolliti tema tööoskusi. Kostja tunnistajana andis TVK istungil 6
2. juulil 2023 (dtl 265) ütlusi projektijuht A.A.. Tunnistaja ütluste kohaselt asendas tunnistaja sel päeval kopajuhti ja hageja juhendamise juures ei viibinud. Tunnistaja teadis, et hagejat juhendas objektijuht A. (perekonnanime tunnistaja ei avaldanud), kes tutvustas hagejale töösisekorra eeskirju ja näitas kus midagi tehakse, tutvustas objekti, selle peale kulus kaua aega, sest objekt oli suur. Hageja kaevetöödel ei osalenud. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd tunnistaja A.A. ise hageja juhendamisel ei osalenud, siis ei saa tema ütlustega ka
3. novembril 2022 toimunut tõendada. Tunnistaja ütluste kohaselt toimus
4. novembril 2022 hageja juhendamine, töösisekorraeeskirjade ja objekti tutvustamine. Tegemist ei olnud värbamisprotsessi osaga, vaid töölepingu sõlmimisel tööandja töölepingujärgsete kohustustega TLS § 28 lg 1 p 7 järgi ning seda tuleb teha tööajal. Hagejal lasus kohustus osaleda juhendamisprotsessis, tegemist on töö iseloomust tuleneva kohustusega (TLS § 15 lg 2 p 1), mistõttu ei ole õige maakohtu seisukoht, et hagejal
5. novembril 2022 kohustused puudusid. Kostja vastuväiteid hagile ei toeta ka
6. novembri 2022 telefonikõne salvestis. Maakohus tuvastas hageja esitatud
7. novembri 2022 telefonikõne salvestise alusel valesti, et salvestis ei tõenda hageja väiteid tööle asumise kohta. Telefonikõnes selgitas kostja esindaja, et tegemist on proovipäevaga, mis on seaduse järgi tasuta päev, et hageja saaks näidata, „kes ta on“. Seega ei nähtu telefonikõne salvestisest, et tööandja selgitas enne tööle asumist soovijale arusaadavalt, milliseid hageja tööoskuseid kostja hindab. Telefonikõne salvestisest nähtub üksnes kostja selgitus: „Aga meil ongi vaja seda proovipäeva, et välja selgitada, kes on töömehed ja kes ei ole.“. TLS ei sätesta võimalust rakendada tööle soovijat tema sobivuse hindamiseks proovitööle, mille tegemist võib oodata üksnes tasu eest ning töötaja sobivust hindab tööandja töösuhtes, mh nt katseajal (TLS § 6 lg 1) (vt Riigikohtu
8. detsembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-5834, p 14). Kostja selgitus, et proovipäev on seaduse järgi tasuta päev, oli eksitav. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja esitatud videotel ei ole hagejat töötamas näha, kuid üksnest sellest asjaolust ei saa järeldada, et hageja ei täitnud kostja juures
9. novembril 2022 tööülesandeid. Ringkonnakohus leiab kõiki tõendeid kogumis hinnates, et poolte vahel toimusid
10. novembril 2022 lepingueelsed läbirääkimised VÕS § 14 tähenduses ning pooled jõudsid töölepingu sõlmimiseni nii tahteavalduste vahetamise kui ka tegelikult tööle lubamise vormis
11. novembril
12. Kostja ei ole
13. novembril 2022 töölepingu sõlmimise eeldust ümber lükanud ega tõendanud, et hageja üksnes tutvus
14. novembril 2022 töökorralduse või töö tegemisega ega täitnud tööülesandeid (sh töö iseloomust tulenevaid kohustusi). Ringkonnakohus leiab, et pooled sõlmisid
15. novembril 2022 suulise töölepingu, mille vormistasid kirjalikult järgmisel päeval
16. novembril
18. Kuna maakohtus ei tuvastanud
19. novembril 2022 suulise töölepingu sõlmimist, jättis maakohus hageja ülejäänud nõuded käsitlemata. Seetõttu võtab ringkonnakohus seisukoha ka hageja ülejäänud nõuetes: kas
20. novembril 2022 sõlmitud tööleping kehtib ning kas kostja võlgneb hagejale
21. novembri 2022 tehtud töö eest töötasu.
22. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kumbki pool ei ole
23. novembril 2022 sõlmitud töölepingut üles öelnud, mistõttu on sel päeval sõlmitud tööleping käesoleva ajani kehtiv. Poolte
24. novembril 2022 alanud töösuhe jätkus
25. novembril 2022 kirjalikult vormistatud töölepinguga. TVK tuvastas
26. juuni 2023 otsusega töövaidlusasjas nr 41/801/23 (dtl 320), et poolte vaheline töösuhe lõppes kostjapoolse erakorralise ülesütlemisega TLS § 88 lg 1 p 1 alusel
27. aprillil 2023 (ülesütlemisavaldus on kehtiv). Pooled ei ole TVK 7
28. juuni 2023 otsust vaidlustanud. Kuna töölepingu ülesütlemine on kehtiv, lõppes
29. novembril 2022 sõlmitud tööleping TLS § 83 kohaselt selle ülesütlemisega. Ringkonnakohus jätab hagi töösuhte kehtivuse tuvastamise nõudes rahuldamata.
30. Hageja palub kostjalt välja mõista
31. novembril 2022 töötamise eest töötasu 46 eurot 27 senti (neto). Ringkonnakohus tuvastas, et hageja tegi
32. novembril 2022 kostjale tööd, mistõttu on hagja töötasu nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele TLS § 28 lg 2 p 2 alusel. TVK-le esitatud hageja
33. aasta novembrikuu palgalehest (dtl 213) nähtub, et hageja tunnitasu määr on 8 eurot. Hageja koostatud töötasu arvutuse kohaselt (dtl 12) on hageja
34. novembril 2022 teenitud töötasu 46 eurot 27 senti (8 eurot x 6 töötundi (11:00-17:00) – 0,96 eurot (koguispensioni makse, 2%) – 0,77 eurot (töötaja töötuskindlustusmakse, 1,6%)). Kostja ei ole hageja töötasu arvestuse osas vastuväiteid esitanud ning ringkonnakohus lähtub töötasu väljamõistmisel hageja arvestusest. Ringkonnakohus rahuldab hagi hageja
35. novembril 2022 teenitud töötasu 46 euro 27 sendi (neto) väljamõistmise osas.
36. Hageja esitas ringkonnakohtule
37. detsembril 2024 riigi õigusabi taotluse. Lisaks esitas hageja
38. detsembril 2024 taotluse ennistada

§ 633

lg-s 7 ja 4-6 nimetatud taotluste esitamise tähtaeg ning võimaldada hagejal teostada

§ 199lg-s 3-7 loetletud õigusi.

1. Hageja taotles riigi õigusabi ka koos apellatsioonkaebuse esitamisega
2. aprillil
3. Ringkonnakohus jättis taotluse
4. juuni 2024 määrusega rahuldamata, leides, et hageja on võimeline oma õigusi ise kaitsma (RÕS § 7 lg 1 p 1) ning hagejale asjast võimalik tulenev kasu (kaebusega taotletav töötasu 46,27 eurot) on ebamõistlikult väike, võrreldes riigi eeldatavate kuludega õigusabile (RÕS § 7 lg 1 p 12). Hageja esitas ringkonnakohtu
5. juuni 2024 määruse peale määruskaebuse, mille menetlusse võtmisest Riigikohus
6. oktoobri 2024 määrusega keeldus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjaolud võrreldes varasemalt hagejale riigi õigusabi andmisest keeldumisega muutunud. Hageja on
7. detsembri 2024 riigi õigusabi taotluses välja toonud, et tema ei ole võimeline tõhusalt ja täies mahus teostama oma menetlusosalise õigusi, mis tõi kaasa puuduliku sisuga apellatsioonkaebuse esitamise ning hageja
8. juuni 2024 ja
9. juuni 2024 taotluste rahuldamata jätmise, samuti võib õigusabi puudumine tuua kaasa oluliste asjaolude uurimata jätmise ja lõpptagajärjena ebaõiglase kohtulahendi. Hageja asjast tulenev võimalik kasu on koos kostja õigusabikulude hüvitamiseks esitatud nõudega 2032,51 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et andis
10. juuli 2024 kirjaliku menetluse määruses menetlusosalistele tähtaja avalduste ja seisukohtade esitamiseks kuni
11. augustini
12. Hageja tähtajaks uusi avaldusi ega seisukohti ei esitanud. Ringkonnakohus on jätkuvalt seisukohal, et hageja esitas nõuetekohase apellatsioonkaebuse, mis on menetlusse võetud ja sellele lisaks ei ole vajadust koostada täiendavaid õiguslikke käsitlusi sisaldavaid menetlusdokumente. Eeltoodust tulenevalt jääb hageja riigi õigusabi taotlus RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
13. Hageja
14. detsembril 2024 esitatud taotluste esitamise tähtaja ennistamise taotlusest saab ringkonnakohus aru nii, et hageja soovib kaebuse lahendamist istungil ja esitada täiendavaid tõendeid. Hageja
15. juuni 2024 taotluse tunnistajate ülekuulamiseks ja täiendavate tõendite kogumiseks ning
16. juuni 2024 taotluse kohtuistungi pidamiseks jättis ringkonnakohus
17. juuli 2024 määrusega rahuldamata, sest taotlused olid esitatud hilinenult. Ringkonnakohus selgitab, et apellant peab asja kohtuistungil arutamise soovi avaldama apellatsioonitähtaja jooksul (

§ 633lg 7).

Apellant saab taotleda ringkonnakohtus istungi korraldamist 8 üksnes menetlusliku olukorra olulisel muutumisel. Sellist muutust käesoleval juhul ei esine. Tähtaegade ennistamiseks puudub alus. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus hageja 17. detsembri 2024 taotlused rahuldamata. 19. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse, tuleb

§ 173

lg 3 esimese lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust maakohtus.

§ 163

lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Menetluskulude jaotuse otsustamisel tuleb kohtul teha kaalutluspõhine valik, arvestades võimalikult suures ulatuses ka seda, missugusel määral saavutas hageja kohtusse pöördumisega taotletud eesmärgi (Riigikohtu 20. detsembri 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-192709, p-d 10 ja 13-14). Kohtul tuleb

§ 163kohaldamisel tagada, et menetluskulude jaotus oleks õiglane (Riigikohtu 27.

märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-17, p 17). Arvestades seda, et kohus rahuldas hageja nõuded osaliselt, on ringkonnakohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas võimalik lähtuda pelgalt rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist, sest see jätaks arvestamata menetluse tegelikud asjaolud ega tagaks menetluskulude õiglast jaotust. Ülaltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning jätab menetluskulud poolte endi kanda. Sellise menetluskulude jaotuse korral ei määra kohus kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust. 20. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud kohtu kohustust kontrollida ja vajadusel määrata tsiviilasja hind (

§ 136lg 1).

Maakohus peab otsuse sissejuhatavas osas märkima tsiviilasja hinna (

§ 442lg 2 p 5 1).

Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses tsiviilasja hinda märkinud. Tsiviilasja hinda ei nähtu ka teistest tsiviilasja materjalidest. Ringkonnakohus kõrvaldab maakohtu minetuse ning määrab tsiviilasja hinna (

§ 136lg 4).

Hageja on esitanud kolm nõuet, sh varaline nõue ja kaks tuvastusnõuet. Raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga (

§ 124lg 1).

Rahalise nõude hind on 46 eurot ja 27 senti. Tuvastushagi hind määratakse hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks teha, loetakse haginõue mittevaraliseks (

§ 125). Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue tuvastada töölepingu sõlmimine 15.

novembril 2022 on suunatud toetama tema nõuet saada selle päeva eest töötasu, mistõttu seda nõuet saab hagihinna tähenduses käsitleda koos hageja rahalise nõudega. Hageja nõue tuvastada töösuhte kehtivus, tuleb lugeda hagihinna tähenduses mittevaraliseks nõudeks hagihinnaga 3500 eurot. Seega on tsiviilasja hind 3546 eurot ja 27 senti. Kuivõrd hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse täielikult, on tsiviilasja hind sama ka kaebuse esitamisel (

§ 137lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 9