Obsah (12)

§ 397§ 76§ 407§ 406§ 4062§ 4034§ 8§ 82§ 100§ 101§ 158§ 415

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Marget Henriksen Otsuse tegemise aeg ja koht 14.02.2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-24-109365 Tsiviilasi E-maja OÜ

) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

7. Esile toodud asjaoludel andis laenuandja majandus- või kutsetegevuses krediiti füüsilisest isikust kostjale väljaspool viimase majandustegevust. Seega on laenunuandja ja kostja sõlminud tarbijakrediidilepingu

§ 407lg 1 ja § 402 lg 1 mõttes.

8. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul kohustus omal algatusel kontrollida, kas tarbijale antud KKM ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 14). 9. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 16.01.2021 seisuga krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 19,37% (kohaldus alates 30.11.2020 väljastatud laenudele).

§ 4062

lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks lepingu sõlmimise ajal oli seega 3 * 20,09 % = 60,27%.

1. Kohus on 02.08.2024 määruses hagejale selgitanud, et kuivõrd tegemist on tarbijakrediidilepinguga, tuleb hagejal välja tuua krediidikulukuse määra arvutamiseks kasutatud 2/4 osised. Samuti tuleb hagiavalduses viidata, kas ja kus on lepingus andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta. Hageja ei ole kohtu selgitustele vastanud. Kuivõrd vastavalt kokkuleppele andis hageja kostjale laenu 16.01.2021 summas 200 eurot ja kosta pidi hiljemalt 12.12.2021 tagasi maksma 350 eurot, siis sellest võib järeldada, kostja pidi maksma intressi 150 eurot 11 kuu eest. See teeb intressimääraks 81,5% aastas. Kuigi hageja ei ole välja toonud krediidikulukuse määra suurust, siis arvestades, et poolte vahel on kokku lepitud, et kostja maksab intressi 81,5 % aastas, siis nii kõrge intressi määraga laenulepingu puhul ületab krediidi kulukuse määr krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.
2. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul ka kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seda ka juhul, kui kostja pole esitanud sellekohast vastuväidet (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus) (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098 p-d 17).
3. aHageja ei ole selgitanud, kas ja kuidas on ta läbi viidud kostja kreedidivõime kontroll ja kuidas on järginud kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja on rikkunud kostjale laenu andmisel vastustundliku laenamise põhimõtet.
4. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 4034

lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Sellest tuleneb, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt on kostjal kohustus tagastada laenu põhiosa ning tasuda laenult

§-s 94 sätestatud määras intressi. 1

1. Kohus on tuvastanud eelnevalt, et hageja andis kostjale laenu 200 eurot. Kostja pidi tagastama laenusummas hiljemalt 16.11.
2. Kostja seda pole teinud. 15.

§ 8

lg 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule.

§ 82

lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning võlgnevust tähtajaks tasunud, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt

§-st 100. Nimelt sätestab

§ 100

, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega on võlausaldajal ehk hagejal õigus vastavalt

§ 101lg 1 p 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 200 eurot. 16. Hageja on esitanud kostja vastu leppetrahvi nõude summas 200 eurot.

§ 158

lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Hageja väitel poole leppisid kokku, et tingimustes, et kostja tasub iga hilinetud päeva eest leppetrahvi 10,00 EUR päevas. Hageja kohaldab leppetrahvi selliselt, et see ei ületa põhinõuet, seega on leppetrahv 200 eurot. Kohus märgib, et

§ 415

lg 1 kohaselt on kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel 1 Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 24) 3/4 eelkõige käsiraha või leppetrahvi, tühine. Seega ei saa krediidiandja viivist asendada leppetrahviga. Eeltoodust tulenevalt on poolte vaheline kokkuleppe, mille kohaselt kostja maksab maksetega viivitamisel hagejale leppetrahvi, tühine. Seetõttu jätab kohus hageja leppetrahvi nõude summas 200 rahuldamata.

1. Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 200 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
3. Kohus on rahuldanud hageja nõude 50% ulatuses. Seega jäävad menetluskulud 50% ulatuses hageja kanda ja 50% ulatuses kostja kanda.
4. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks tasutud riigilõiv summas 140 eurot. Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 140 eurot.
5. Kohus mõistab vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 75 eurot (140 x 50%).
6. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 177 lg 3 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise määrus menetlusosalistele kätte. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik 4/4