← Eesti

2-22-3505/32

Obsah (15)§ 371§ 423§ 226§ 221§ 231§ 367§ 439§ 238§ 162§ 174§ 147§ 143§ 175§ 218§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtunik Toomas Ventsli Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2025.a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-3

) § 371 lg 1 p-de 11 ja 12 alusel. Inglise keelne makseselgitus material aid oli tavapärane hageja poolsete rahaliste ülekannete puhul kostjale. Hageja tegi kostjale ülekandeid erinevatel aegadel perioodil 2009 kuni 2021. Selle põhjal on selgelt tõendatud, et hageja poolt hagi alusena esitatud maksekorraldused viitega olematule laenusuhtele ei ole tegelikult laen. Kostja aitas aastatel 2009 kuni 2021 hagejal majandada hagejale ja hagejaga seotud isikutele läbi Eestis registreeritud äriühingule B OÜ kuuluvat Xxxx mõisakompleksi ning hagejale ja hagejaga seotud isikutele teha muid tehinguid ja toiminguid lisaks Eesti Vabariigile teistes Euroopa Liidu riikides. Kostja kasutas hageja poolt kostjale üle kantud rahasummasid eelkõige hageja enda ja hagejaga seotud isikute huvides eelnimetatud Xxxx mõisakompleksi majandamisega seotud kulude katmiseks ning samuti muude hageja poolt soovitud kulude katmiseks peale Eesti Vabariigi ka teistes Euroopa Liidu riikides. Kostjale jääb arusaamatuks miks ja mille alusel muutusid majandamiskulud äkki hageja käsitluses laenuks. Kostja ei ole sellist kokkulepet hagejaga teinud. Arvestades hageja varasemat käitumist ja tahet tulenevalt hageja poolt tehtud rahalistest ülekannetest kostjale, on selgelt tõendatud hageja tegelik tahe ning laenusuhtest 4

(9)kostja ja hageja vahel ei saa kuidagi rääkida. Kostja lõpetas hagejaga ning hagejaga seotud isikute ettevõtete ja ettevõtmistega kõik koostöösuhted 2021.a aastal. Koostöösuhte lõpetamise põhjuseks oli hageja poolne pidev viivitamine hageja enda poolt lubatud rahaliste vahendite ülekannete tegemisega kostjale ning kostja pidi väga tihti kasutama hageja ning hagejaga seotud isikute ettevõtmiste kulude katmiseks isiklikke rahalisi vahendeid. Kuna hageja selline käitumine asetas kostja väga raskesse majanduslikku olukorda, millises kostja on tänaseni, siis otsustas kostja sellise koostöösuhte lõpetada. Koostöö lõpetamist hageja ja hagejaga seotud isikute ettevõtetega ning ettevõtmistega näebki kostja tegeliku põhjusena, miks hageja on sellise hagi kostja vastu esitanud. Hageja hagi ei ole midagi muud, kui hageja lapsik ning otsitud kättemaksuaktsioon kostja vastu. Hageja jäi kostjale koostöösuhte ajal tehtu eest suures summas võlgu ning seda võlgnevust ei ole hageja kostjaga ära klaarinud tänaseni. Kostja poolt vaadatuna on lihtsalt kurb, kui madalale võib üks inimene langeda (tl-d 49-50). Kostja ei pea hageja esitatud notariaalset volikirja usaldusväärseks ja selle alusel ei saa õiguskindlalt väita, et hageja on tuvastatud. Hageja pöördus kohtusse väidetava laenusuhtega, mida hageja ei ole suutnud millegagi tõendada. Kostja ei ole omaks võtnud hageja väidet tahteavalduste vahetamise kohta. Kostja ja hageja vahel ei ole ega ole ka olnud laenusuhet ning seda on hageja ise tõendanud oma käitumisega. Hageja ei ole enam kui kolm ja pool aastat pärast viimase ülekande tegemist nõudnud kordagi kostjale üle kantud summade kostja poolt tagasi maksmist. Isegi kui oletada, et kostja ja hageja vahel oleks laenulepinguline suhe, oleks väidetav nõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 alusel aegunud. Kostja vastuväited hageja nõudele ei ole ajas muutunud. Maksekorraldused ei tõenda laenulepingulist suhet. Hageja peab tõendama, et poolte vahel oli kokkulepe raha tagastamise kohta. Hageja peab tõendama, et kostja ei tasunud hageja poolt üle kantud rahasummade arvelt Xxxx mõiskompleksi majandamiskulusid. Kostja tasus hageja ja Xxxx mõisakompleksi eest majandamiskulusid. See, mida hageja subjektiivselt arvab, mis oli poolte vahel tavapärane praktika, ei saa omada ega oma asjas mingisugust tähtsust (tl-d 81-83). II. Kohtuotsuse põhjendav osa 4. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt on kohus võtnud hagiavalduse ebaõigesti menetlusse, sest kohtusse pöördunud huvitatud isik ei ole kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast (

§ 371lg 1 p 3).

Hageja on esitanud kostja vastu hagiavalduse raha tasumise nõudes, mille alusena on hageja välja toonud väidetava laenulepingu sõlmimise. Seadus ei sätesta sellist liiki vaidluse lahendamiseks kohtuvälist kohustuslikku korda, mille hageja peab enne kohtusse hagi esitamist läbima. Seetõttu ei esine

§ 423lg 1 p 1 järgi hagi läbivaatamata jätmise alust.

5. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt on kohus võtnud hagiavalduse ebaõigesti menetlusse, sest hagis esitatud andmed ei võimalda kostja isiku tuvastamist (

§ 371

lg 1 p 11) ning esindaja ei ole tõendanud oma esindusõiguse olemasolu (

§ 371lg 1 p 12).

Kohus on seisukohal, et kui pärast hagi menetlusse võtmist ilmneb, et hageja isikut ei ole võimalik tuvastada, tuleb hagi jätta

§ 423lg 2 alusel läbi vaatamata.

Kui kohus tuvastab pärast hagi menetlusse võtmist hageja esindaja esindusõiguse puudumise, võib esineda alus hagi läbivaatamata jätmiseks

§ 226lg 2 p 1 alusel.

Kohus on kontrollinud

§ 226

lg 1 alusel hageja esindaja esindusõigust ning kohustanud hageja esindajat esitama

§ 221lg 2 alusel notariaalselt kinnitatud või tõestatud volikirja.

Hageja on esitanud vandetõlgi poolt kinnitatud ja tõlgitud 13.10.2023.a notariaalse volikirja (tl-d 69-71). Kohus leiab, et volikirjast nähtub hageja O. G. isiku tuvastamine ning tema poolt notariaalselt tõestatud vormis volituse andmine kostjalt võlgade sissenõudmise küsimustes, sh kohtu korras (tl 69). Kohtu hinnangul võimaldab volikiri hageja isiku tuvastada ning ühtlasi tõendab hageja esindaja esindusõigust. Kostja ei ole põhistanud asjaolusid, millest nähtub volikirja ebausaldusväärsus. Kohtu hinnangul ei anna kostja üldsõnaline väide volikirja ebausaldusväärsuse kohta alust jätta volikiri arvestamata. Seetõttu puuduvad

§ 226lg 2 p 1 ja § 423 lg 2 nimetatud hagi läbivaatamata jätmise eeldused. 5

(9)6. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis ei vaja vaidluse puudumise tõttu eraldi tõendamist (

§ 231

lg 2 ja 238 lg 1 p 1): Hageja kandis kostja pangakontole selgitusega „LOAN AGREEMENT xxxx“ 07.02.2018 10 000 eurot, 25.04.2018 4000 eurot, 06.07.2018 5000 eurot, 23.07.2018 10 000 eurot ning 02.08.2018 5000 eurot. Hageja pangakontolt kostja pangakontole raha kandmise tõendamiseks on hageja esitanud maksekorraldused (tl-d 4-6, 58-62); Hageja kandis 15.09.2018 kostja pangakontole selgitusega „METERIAL AID“ 5000 eurot. Hageja pangakontolt kostja pangakontole raha kandmise tõendamiseks on hageja esitanud maksekorralduse (tl-d 22, 57); Hageja on 22.12.2021 teinud avalduse laenulepingu ülesütlemiseks. Ülesütlemisavalduse tegemise ja kostjale edastamise tõendamiseks on hageja esitanud 22.12.2021 e-kirja (tl 7) ja ülesütlemisavalduse dokumendi (tl-d 8-9).

  1. Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et pooled sõlmisid suuliselt 01.02.2018 laenulepingu, mille alusel hageja tasus kostjale 07.02.2018 10 000 eurot, 25.04.2018 4000 eurot, 06.07.2018 5000 eurot, 23.07.2018 10 000 eurot ning 02.08.2018 5000 eurot, kokku 34 000 eurot. Kostja on esitanud hagile vastuväite, mille kohaselt puuduvad poolte vahel laenulepingulised suhted ning summad ei ole kostjale üle kantud laenuna. Hageja on laenulepingu sõlmimist soovinud tõendada dokumentaalsete tõenditega, milleks on maksekorraldused (tl-d 4-6, 58-62). Maksekorraldustest nähtuvalt on kõigi 07.02.2018, 25.04.2018, 06.07.2018, 23.07.2018 ja 02.08.2018 tehtud maksete selgituseks märgitud „LOAN AGREEMENT xxxx“ („LAENULEPING xxxx“). Seega osundab maksekorraldustes märgitud teave sellele, et ülekanded on tehtud laenulepingu alusel. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt pidi hageja märkima makse selgituseks laenulepingu, et Venemaalt oleks võimalik raha üle kanda ilma probleemideta. Hageja on kostjale raha üle kandnud ka selgitusega „METERIAL AID“ („MATERIAALNE ABI“) (tl-d 22, 57, 15.09.2018 maksekorraldus). Seega ei olnud makse selgitusse ülekande alusena laenulepingu märkimine Venemaalt rahaülekande tegemise eelduseks ning 15.09.2018 maksekorraldus lükkab kostja vastuväite ümber. Kohus selgitas 20.09.2023 tõendamiskoormist ja tegi kostjale ettepaneku välja tuua ja tõendada, millisel eesmärgil ja alusel hageja kostjale rahasummad tegelikult üle kandis (tl 46). Kostja ei ole esitanud kohtu määratud tähtaegade jooksul tõendeid rahasummade ülekandmise aluse ja eesmärgi kohta. Seejuures ei ole kostja esitanud tõendeid selle kohta, et pooled leppisid kokku raha mittetagastamises ning raha kasutamises hageja ja Xxxx mõisa majandamisega seotud kulude katteks. Eeltoodut arvestades puuduvad tõendid, mis lükkaksid ümber 07.02.2018, 25.04.2018, 06.07.2018, 23.07.2018 ja 02.08.2018 maksekorraldustest nähtuva teabe maksete tegemise aluse kohta. Kohus leiab 07.02.2018, 25.04.2018, 06.07.2018, 23.07.2018 ja 02.08.2018 maksekorraldusi ning 15.09.2018 maksekorraldust tõenditena kogumis hinnates, et hageja on kostjale üle kandnud 34 000 eurot pooltevahelise laenulepingu alusel. Pooled on tuginenud menetluse kestel sellele, et nende suhtlus omavahel on olnud suuline. Kumbki pool ei ole esitanud tõendeid poolte suhtlemisele muul viisil või muus vormis. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et laenuleping on sõlmitud suulises vormis.
  2. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 398 lg 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Hageja on põhjendanud hagiavaldust väitega, et pooled sõlmisid tähtajatu suulise laenulepingu. Kostja on vaielnud vastu lepingu sõlmimise väitele ning leidnud, et tema ei pea midagi tõendama. Kohus on seisukohal, et suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega 6

(9)peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise tähtaeg (vt ka RKTKo 17.05.2017 3-2-1-45-17, p 12). Kostja ei ole tõendanud tähtajalise laenulepingu sõlmimist. Seetõttu tuleb eeldada tähtajatu laenulepingu sõlmimist ning õigust laenuleping üles öelda. Hageja on laenulepingu ülesütlemise avalduse edastanud 22.12.2021 (tl-d 7-9). Eeltoodust tulenevalt tekkis hagejal VÕS § 398 lg 1 järgi õigus nõuda alates 23.02.2022 laenu tagastamist.
  1. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. TsÜS § 147 lg 2 sätestab, et nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kostja viitas nõude võimalikule aegumisele, esitamata sõnaselgelt aegumise vastuväidet. Kohus tuvastas poolte vahel tähtajatu laenulepingu sõlmimise ning selle ülesütlemise 22.12.2021 tehtud avaldusega (vt otsuse põhjendava osa p-d 7-8). Hagejal tekkis õigus nõuda laenusumma tagastamist 23.02.
  2. Seega algas aegumistähtaeg kolm aastat kulgema alates 23.02.2022 ning nõue oleks pidanud aeguma 23.02.
  3. Hageja esitas hagiavalduse laenusumma tagastamise nõudes 09.03.2022, mistõttu on aegumine TsÜS § 160 lg 1 järgi alates 09.03.2022 peatunud. Seetõttu ei ole hageja nõue aegunud ja kostjal puudub TsÜS § 142 lg 1 ls 2 sätestatud õigus keelduda nõude täitmisest.
  4. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus tuvastas eelnevalt, et hagejal on õigus nõuda kostjalt laenusumma 34 000 eurot tagastamist. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole hagejale 34 000 eurot tasunud. Seetõttu on hagejal õiguskaitsevahendina õigus nõuda kostjalt laenusumma tagastamist VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 järgi. Kohus rahuldab eeltoodut arvestades hagiavalduse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja laenusumma 34 000 eurot.
  5. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise 96,85 eurot tasumist, mis on arvestatud põhinõudelt 34 000 eurot ajavahemiku 24.02.2022 kuni 08.03.2022 eest. Laenusumma 34 000 eurot tagastamise nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks 23.02.
  6. Seega on hagejal õigus nõuda ajavahemiku 24.02.2022 kuni 08.03.2022 eest viivise tasumist. Hageja esitatud viivisenõue vastab viivitatud päevade arvule (viivitatud päevi kokku 13) ning VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud viivisemäärale. Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud, et poolte vahel on kokkulepe viivise tasumise kohustuse puudumise kohta. Seetõttu on hagiavaldus viivise tasumise nõudes põhjendatud. Kohus rahuldab hagiavalduse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 96,85 eurot. 12.

§ 367

sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. 7

(9)Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist põhinõude 34 000 eurot tasumata osalt alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni kindla summana. Hageja nõuab viivist VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses, milleks hageja loeb 7,45 eurot päevas (

§ 439). Hagiavaldus on esitatud 09.03.2022.

Kohtuotsuse teatavakstegemise aeg on 28.02.

  1. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt ajavahemiku 09.03.2022 kuni 28.02.2025 (1088 päeva) eest sissenõutavaks muutunud viivise 8105,60 eurot tasumist (1088x7,45=8105,60). Kohus rahuldab hagiavalduse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 8105,60 eurot.
  2. Hageja nõuab kostjalt alates otsuse tegemisest viivise tasumist põhinõude 34 000 eurot tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses. Hageja ei ole põhjendanud hagiavaldust sellega, et tal on tekkinud kahju, mis ületab summaliselt põhinõuet. Kohus mõistab seetõttu kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude 34 000 eurot tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 ls 2 ettenähtud ulatuses alates 01.03.2025 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui 25 797,55 eurot (34 000-96,85-8105,60=25 797,55).
  3. Tõendeid, mille analüüsimist otsuses ei ole eraldi kirjeldatud, jätab kohus juhindudes

§ 238

lg 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte tõendavad. 15.

§ 162lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus rahuldas hagiavalduse ja tegi sellega otsuse kostja kahjuks. Seetõttu jätab kohus menetluskulud kostja kanda. 16.

§ 174

lg 1 ls 1 kohaselt peavad asjas kantud kohtukulud olema vajalikud ja põhjendatud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud hagi esitamisel riigilõivu kokku 1400 eurot.

§ 147

lg 1 sätestab, et avaldaja maksab riigilõivu lõivustatud toimingu tegemiseks ette. Enne riigilõivu tasumist ei toimetata hagi kostjale kätte ega tehta muid lõivustatud toimingust tulenevaid menetlustoiminguid. Avaldajale määratakse tähtaeg riigilõivu tasumiseks ja riigilõivu tähtpäevaks tasumata jätmise korral jäetakse avaldus menetlusse võtmata, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kohus on seisukohal, et tulenevalt

§ 147

lõikest 1 kujutab riigilõivu tasumine endast vajalikku kohtukulu, sest hagiavaldust ei võeta menetlusse, kui sellelt ei ole tasutud riigilõivu. Hagihinnast lähtuvalt kuulus riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja hagi esitamise ajal kehtinud redaktsiooni lisa 1 kohaselt tasumisele riigilõiv 1400 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt riigilõivu 1400 eurot hüvitamist. Kohus määrab kindlaks hageja kohtukulu (riigilõiv) 1400 eurot ja mõistab selle kostjalt hageja kasuks välja. 17.

§ 143

p 1 sätestab, et asja läbivaatamise kulud on tunnistaja-, eksperdi- ja tõlgikulud ning kohtuekspertiisiseaduse alusel hüvitatavad menetlusvälisel isikul seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud. Kohus kohustas hagejat esitama volikirja vandetõlgi tõlke. Hageja kandis seoses asjas esitatud volikirja tõlkimisega vandetõlgi kulusid 30 eurot (tl 72). Tegemist oli seega vajaliku ja põhjendatud kuluga. Kohus määrab kindlaks hageja kohtukulu (asja läbivaatamise kulu) 30 eurot ja mõistab selle kostjalt hageja kasuks välja. 18.

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus hindab alljärgnevalt hageja lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejat esindas kohtumenetluses toimingute tegemise ajal lepinguline esindaja, kes vastab tsiviilkohtumenetluse seadustikus lepingulisele esindajale sätestatud nõuetele (

§ 218sätestatud nõuetele).

Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingulise esindaja kulude hüvitamist. 19. Hageja on avaldanud, et ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (

§ 174lg 10). Menetluskulude nimekirja kohaselt oli hageja esindaja lepingulise esindaja tasumäär 8

(9)
  1. aastal koos käibemaksuga 144 eurot tunnis ning
  2. aastal 172,80 eurot. Kohtu hinnangul tuleb lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel võtta arvesse, et tegemist oli väikse õigusliku keerukusega tsiviilasjaga. Sarnaste õigusvaidluste maht kohtus ei ole tavaliselt keskmisest suurem ning vaidlusküsimused ei ole keskmisest keerukamad. Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et hagejale osutatud õigusteenuse tunnitasu 172,80 eurot ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kohtu hinnangul on kohtuasja keerukusastet ja mahtu arvestades põhjendatud ja vajalik tunnitasumäär 2022.a 144 eurot tunnis ning 2023.a 156 eurot tunnis, millised tasumäärad ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
  3. Hageja lepinguline esindaja on teinud
  4. aastal toimingud, mille ajakulu on kokku 4 tundi. Kohtu hinnangul on menetluskulude nimekirjast nähtuvad toimingud vajalikud. Asja õiguslikku keerukusastet, hageja koostatud menetlusdokumentide mahtu ja sisu arvestades on põhjendatud ja vajalik toimingute tegemise ajakulu 4 tundi. Hageja lepingulise esindaja kulud 2022.a on 576 eurot (4x144=576). Hageja lepinguline esindaja on teinud
  5. aastal toimingud, mille ajakulu on kokku 7,83 tundi. Kohtu hinnangul on menetluskulude nimekirjast nähtuvad toimingud vajalikud. Asja õiguslikku keerukusastet, hageja koostatud menetlusdokumentide mahtu ja sisu arvestades on põhjendatud ja vajalik toimingute tegemise ajakulu 7 tundi. Kohus ei pea põhjendatuks ja vajalikuks ajakulu 0,83 tundi. Hageja lepingulise esindaja kulud 2023.a on 1092 eurot (7x156=1092). Hageja taotles lepingulise esindaja kulude 1636,20 eurot kindlaksmääramist, millele lisandub käibemaks, seega lepingulise esindaja kulu 1963,44 eurot kindlaksmääramist. Kohus määrab kindlaks hageja lepingulise esindaja kulu 1668 eurot (576+1092=1668) ja mõistab selle kostjalt hageja kasuks välja. Kohus jätab kindlaks määramata ja kostjalt hageja kasuks välja mõistmata lepingulise esindaja kulu 295,44 eurot (1963,44-1668=295,44).
  6. Kohus määras kindlaks hageja kohtukulud 1430 eurot ja kohtuvälised kulud 1668 eurot. Hageja taotles hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

§ 177lg 4 alusel viivise väljamõistmist kostjalt.

Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskulude 3098 eurot (1430+1668=3098) tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.