KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtunik Toomas Ventsli Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 28. veebruar 2025.a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn Tsivii

) § 402 lg 1 mõistes, sest leping on sõlmitud majandus- või kutsetegevuses tegutseva Swedbank AS-i ja tarbijast kostja vahel ning Swedbank AS on lepinguga võtnud endale kohustuse anda kostjale krediiti. Kohus kohaldab pooltevahelisele lepingule seaduses tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut. 7.

§ 4062

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel.

§ 406

2 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi käesoleva seaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Tähtajatu tarbijakrediidilepingu alusel saadu tagasimaksmise tingimuste määratlemisel kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 406 1 sätestatud eeldusi. Krediidiandja peab tagasimaksed ja tagasimaksete tegemise tähtaja uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus on kohustatud kontrollima tarbijakrediidilepingu kehtivuse eeldusi, sh krediidi kulukuse määra märkimist lepingus ja kulukuse määra õigsust. Kohtu hinnangul oli laenulepingute dokumentides märgitud andmetest lähtuvalt krediidi kulukuse määr 16.04.2016 laenulepingu sõlmimise ajal 19,97% aastas ning 10.12.2016 laenulepingu sõlmimisel 19% aastas.

§ 406

2 lgs 1 nimetatud Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse kolmekordne määr krediidi andmise ajal 16.04.2016 oli 64,95% ning 10.12.2016 lepingu sõlmimise ajal 56,85%. Seega ei ületanud kostjale antud krediidi kulukuse määr

§ 4062

lg-s 1 nimetatud kolmekordset määra ning tarbijakrediidilepingud ei ole

§ 4062lg 1 järgi tühised.

8. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt on krediidiandja rikkunud kostjale krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

§ 403

4 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja on kohustatud järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet tarbijakrediidilepingu sõlmimisel (

§ 4034lg 1).

Krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: (

1. a)tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); (
2. b)tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); (
3. c)tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); (
4. d)tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5); (
5. e)krediidiandjal tuleb KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt ka RKTKm 24.11.2023 221-13098, p 18). 4

§ 403

4 lg 1 p 1 sätestatud teabe omandamise kohustust ning

§ 4034 lg-s 6 sätestatud lepingu sõlmimise keeldu.

Krediidiandja ei ole järginud nõuetekohast hoolsust kostja krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumisel ning krediidivõimelisuse hindamisel. Krediidiandja on seega rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 9.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Hageja ei ole tõendanud asjaolusid, millest nähtuvalt on kostja tahtlikult jätnud krediidiandjale teabe esitamata või on seda võltsinud. Hagejal on tulenevalt

§ 403

4 lg-st 13 koormis tõendada

§ 4034

lg 7 lauses 4 sätestatud eeldused

§ 4034 lg 7 lausetes 1-3 kohaldamata jätmiseks.

Kohtu hinnangul ei ole hageja kirjeldanud, millist teavet krediidiandja kostjalt küsis ning mille kostja jättis tahtlikult krediidiandjale esitamata. Hageja ei ole kostjalt teabe küsimise ja kostja poolt vastamata jätmise kohta tõendeid esitanud. Samuti ei ole hageja kirjeldanud, millist teavet kostja võltsis ning krediidiandjale esitas. Kohus leiab seetõttu, et pooltevahelisele võlasuhtele kohaldatakse

§ 4034lg 7 lausetes 1-3 sätestatut.

Kohus on tuvastanud krediidiandja ja kostja vahel tarbijakrediidilepingu sõlmimise ning krediidisumma 6000 eurot kasutusse võtmise kostja poolt.

§ 403

4 lg 7 lausetest 1 ja 2 tulenevalt oli krediidiandjal õigus nõuda kostjalt krediidi tagastamist ning

§-s 94 sätestatud ulatuses intressi tasumist. Muid kulusid krediidiandjal kostjalt õigus nõuda ei ole. 10.12.2016 laenulepingu sõlmimise ajal oli

§-s 94 nimetatud intressimäära suuruseks 0% aastas. Pooltevahelisele võlasuhtele kohaldub seega intressimäär 0% aastas. Eeltoodut arvestades puudus krediidiandjal õigus nõuda kostjalt intressi tasumist. Seetõttu tuleb lugeda kostja tehtud tagasimaksed krediidisumma tagasimakseteks. 5

§ 4034

lg 7 lausetest 1 ja 2 tulenevalt kohustus tasuda lepingutasu, tuleb makstud lepingutasud lugeda krediidi tagasimakseteks. Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et krediidiandja on kostjale üle andnud krediidisumma 6000 eurot. Kohtu hinnangul on hageja väide tõendatud kostja pangakonto väljavõttega, millest nähtub 18.04.2016 6000 euro laekumine krediidiandjalt kostja kontole (dtl 177). Pooled ei vaidle selle üle, et 10.12.2016 kokkuleppe alusel ei antud kostjale üle täiendavat krediidisummat. Poolte vaidluse puudumise tõttu ei vaja asjaolu eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1). Hageja on hagiavaldust põhjendanud väitega, mille kohaselt on kostja laenulepingute alusel tasunud krediidiandjale krediiti, intressi ja lepingutasusid kokku 3158,90 eurot. Kohtu hinnangul tõendab hageja väidet Swedbank AS-i andmebaasi väljatrükk lepingute aluselt tehtud maksete kohta (dtl-d 160-161). Kostja ei ole tõendanud hageja avaldatust erineva suuruse maksete tegemist. Eeltoodut arvestades on kostjal krediidiandjaga sõlmitud laenulepingute alusel täitmata laenusumma 2841,10 eurot tasumise kohustus (6000-3158,90=2841,10). 10.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja määras tagasimaksed uuesti ning tegi kostjale teatavaks. Seetõttu ei saanud krediidiandja tugineda tarbijakrediidilepingu ülesütlemisel osamaksete tegemisega viivitamisele kostja poolt, sest puudus uus maksegraafik, mille järgi on võimalik kindlaks teha kostja igakuise tagasimakse suurus ning hinnata, kas kostja on tagasimakse tegemisega viivituses. Seetõttu ei oma krediidiandja 26.01.2018 ülesütlemisavaldus (dtl 163) õiguslikke tagajärgi. Kuivõrd kostja pidi vastavalt 10.12.2016 laenulepingule laenusumma tagastama hiljemalt 16.10.2019, tuli kostjal tagastamata krediidi jääk 2841,10 eurot krediidiandjale tagastada hiljemalt 16.10.2019. 11. Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et krediidiandja loovutas kostjaga sõlmitud laenulepingutest tulenevad nõuded 25.04.2018 hagejale. Hageja on esitanud nõude loovutamise tõendamiseks Swedbank AS-i 19.12.2024 kinnituse (dtl-d 167-168). Kohtu hinnangul on krediidiandja kinnitusega tõendatud, et krediidiandja on tarbijakrediidilepingutest tulenevad nõuded (sealhulgas krediidi tagastamise nõue) loovutanud hagejale. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt krediidisumma 2841,10 eurot tagastamist krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingute alusel. Hagejal on õigus nõuda kostjalt

§ 113

lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses ajavahemiku 17.10.2016 kuni 26.04.2021 (558 päeva) põhinõudelt 2841,10 eurot arvestatud viivise 736,66 eurot tasumist. 12. Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et hageja ja kostja on sõlminud 17.12.2018 deklaratiivse võlatunnistuse (dtl-d 48, 74). Deklaratiivse võlatunnistusega kinnitatakse olemasolevat võlga, soovides vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistusega ei looda uut abstraktset kohustust, vaid reguleeritakse juba olemasolevat võlasuhet. Deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega (RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p-d 15-15.1). See tähendab, et kui võlatunnistuse aluseks olev tehing on tühine, on tühine ka võlatunnistus. Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh 6

§ 421

järgi on tarbijakrediidilepingu ja sellega seotud lepingute kohta seaduses sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. See kohaldub ka juhul, kui tarbija kaitseks kehtestatud sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega, eelkõige krediidisumma jagamisega mitme lepingu vahel. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib võlatunnistus kui leping olla tühine

§ 421

alusel, kui selle võlatunnistusega on loobutud vastuväidete esitamisest, millest tarbija tarbijakrediidilepingu puhul loobuda ei saa (vt ka RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 27). Kohtu hinnangul nähtub võlatunnistusest, et kostja tunnustanud kohustust tasuda kompromissisumma koosseisus viivist 1798,44 eurot.

§ 4034

lg 7 ja § 415 lg 1 koosmõjus on krediidiandjal õigus nõuda viivist üksnes

§ 113lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses.

Laenusumma 2841,10 eurot tagastamise nõue muutus sissenõutavaks 16.10.2019. Seetõttu ei saanud krediidiandjal ja hagejal 17.12.2018 seisuga olla kostja vastu viivise 1798,44 euro tasumise nõuet. Seega on kostja võlatunnistusega tunnustanud tarbijakrediidilepingust tulenevat viivise nõuet, mida ei ole olemas. Sellega on

§ 421

mõistes tarbija kahjuks kõrvale kaldutud

§ 415sätestatust.

Võlatunnistusest nähtuvalt on hageja ja kostja kokku leppinud viivisemääras 0,06% päevas. Viivisemäära suurus ületab

§ 4034

lg 7 ja § 415 lg 1 järgset viivisemäära, mistõttu on kokkulepe tarbija kahjuks seadusest kõrvale kalduv. Võlatunnistus näeb ette kostja kohustuse tasuda lisatasusid. Kuivõrd kostjal puudub

§ 403

4 lg-st 7 tulenevalt kohustus maksta krediidiandjale lisatasusid, kaldub võlatunnistus seaduses sätestatust tarbija kahjuks kõrvale. Võlatunnistus paneb kostjale kohustuse tagastada krediit, mille tagastamise kohustust tal krediidiandjaga sõlmitud lepingute kohaselt ei olnud. Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et võlatunnistus on

§-st 421 tulenevalt tühine. Eeltoodust tulenevalt ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt võlatunnistuse alusel raha tasumist. Kohus jätab seetõttu rahuldamata hagiavalduse põhinõude 1461,82 eurot (põhinõue 4302,92 eurot – tagastamata krediit 2841,10 eurot = 1461,82 eurot) ning lepingu sõlmimise tasu 30 eurot tasumise nõuetes. Hagejal ei ole õigus nõuda ajavahemiku 16.02.2019 kuni 16.10.2019 eest viivise tasumist, sest krediidi tagastamise nõue muutus sissenõutavaks 16.10.2019. Ajavahemikule 16.02.2019 kuni 16.10.2019 langev viivise summa on 626,94 eurot. Seetõttu jätab kohus rahuldamata nimetatud ajavahemiku eest arvestatud viivise 626,94 eurot tasumise nõudes. Hageja nõuab ajavahemiku 17.10.2019 kuni 26.04.2021 eest seega viivise 1441,04 eurot tasumist (2067,98-626,94=1441,04). Võlatunnistuse tühisuse tõttu ei ole hagejal õigus nõuda viivise tasumist võlatunnistuses märgitud määras 0,06% päevas. Kohus tuvastas eelnevalt, et ajavahemiku 17.10.2019 kuni 26.04.2021 eest tasumisele kuulub

§ 113

lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses tasumisele viivis 736,66 eurot (vt otsuse põhjendava osa p 11). Seetõttu on viivisenõue 1441,04 eurot nimetatud ajavahemiku eest põhjendamatu 704,38 euro ulatuses (1441,04-736,66=704,38). Kohus jätab rahuldamata hagiavalduse ajavahemiku 17.10.2019 kuni 26.04.2021 eest arvestatud viivise 704,38 euro tasumise nõudes. Kokkuvõtvalt, kohus jätab hagiavalduse ajavahemiku 16.02.2019 kuni 26.04.2021 eest arvestatud viivise 2067,98 eurot tasumise nõudes rahuldamata 1331,32 euro ulatuses.

1. Kostja on esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite. Kohus tuvastas eelnevalt, et krediidisumma 2841,10 eurot tuli krediidiandjale tagastada hiljemalt 16.10.
2. Seega algas TsÜS § 147 lg-de 1 ja 2 järgi aegumistähtaeg kulgema 16.10.
3. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt pidi nõue aeguma 16.10.
4. Hageja esitas hagiavalduse 26.04.
5. Seega on aegumine TsÜS § 160 lg 1 7

421 alusel. Seetõttu ei hinda kohus eraldi võlatunnistuse tühisust TsÜS § 86 järgi. 16. Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt on nii krediidiandja kui ka hageja käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Kohtu hinnangul ei ole kostja põhistanud ega tõendanud krediidiandja ja hageja käitumist, millest nähtub krediidiandja või hageja selline pahauskne käitumine, mis annaks kostjale alust keelduda krediidi tagastamisest ja viivise tasumisest. 17.

§ 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus tuvastas eelnevalt, et hagejal on õigus nõuda kostjalt krediidisumma 2841,10 eurot tagastamist. Seetõttu on hagejal õiguskaitsevahendina õigus nõuda kostjalt krediidisumma tagastamist

§ 101lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 järgi.

Kohus rahuldab eeltoodut arvestades hagiavalduse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja krediidisumma 2841,10 eurot. 18. Kohus tuvastas eelnevalt, et ajavahemiku 17.10.2019 kuni 26.04.2021 eest tasumisele kuulub

§ 113lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses tasumisele viivis 736,66 eurot.

Kohus rahuldab eeltoodut arvestades hagiavalduse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 736,66 eurot. 19. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab kostjalt alates 27.04.2021 põhinõudelt viivise tasumist protsendina ulatusega 0,06% päevas. Kohus tuvastas eelnevalt, et võlatunnistus on tühine, mistõttu puudub hagejal õigus nõuda viivist määraga 0,06% päevas. Hageja ei ole põhjendanud hagiavaldust sellega, et tal on tekkinud kahju, mis ületab summaliselt põhinõuet. Seetõttu rahuldab kohus hagiavalduse osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks alates 27.04.2021 välja viivise

§ 113

lg 1 ls 2 sätestatud ulatuses põhinõude 2841,10 eurot tasumata osalt kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui 2104,44 eurot (2841,10-736,66=2104,44).

1. TsMS § 442 lg 8 ls 5 sätestab, et alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Kohus rahuldas osaliselt hageja esmase alternatiivse nõude. Seetõttu jätab kohus hageja esitatud teisese alternatiivse nõude rahuldamata ega märgi TsMS § 442 lg 8 ls 5 kohaselt alternatiivse nõude rahuldamata jätmise põhjendusi.
2. Tõendeid, mille analüüsimist otsuses ei ole eraldi kirjeldatud, jätab kohus juhindudes TsMS § 238 lg 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte tõendavad. 8