← Eesti

3-25-619/11

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Määruse tegemise aeg ja koht 1. aprill 2025, Tartu Haldusasja number 3-25-619 Haldusasi X-i riigi õigusabi taotlus Menetlusosalised Taotleja

) § 15 lg 8). ASJAOLUD

  1. X (taotleja) esitas
  2. märtsil 2025 Tallinna Halduskohtule taotlusena pealkirjastatud pöördumise, millest nähtus soov saada riigi õigusabi. Taotlus registreeriti haldusasjana nr 3-
  3. Tallinna Halduskohus tegi
  4. märtsil 2025 määruse, millega andis X-i riigi õigusabi taotluse kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule. Sama määrusega jättis kohus X-i taotluse käiguta ning andis taotlejale aega puuduste kõrvaldamiseks (taotluse täpsustamiseks ning vaidlustatava otsuse esitamiseks) 5 päeva määruse kättesaamisest arvates. Kohus märkis määruses, et X-i taotlusest ei ole võimalik üheselt aru saada, millisel eesmärgil on kohtusse pöördutud (s.o kas soovitakse üksnes riigi õigusabi taotluse lahendamist või pöördumist tuleb käsitada ka kaebusena, milles on esitatud mh esialgse õiguskaitse taotlus Politsei- ja Piirivalveameti otsuse vaidlustamiseks). X sai kohtumääruse koos selle juurde lisatud riigi õigusabi taotluse blanketiga kätte
  5. märtsil
  6. Tartu Maakohus edastas
  7. märtsil 2025 Tallinna Halduskohtule X-i riigi õigusabi taotluse (blanketil) käesoleva asja juurde lisamiseks. Lisaks edastas Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)
  8. märtsil 2025 Tallinna Halduskohtule PPA
  9. novembri
  10. a otsuse nr 15.3-3.1/2635-1, millega jäeti X-i tähtajalise elamisloa taotlus (registreeritud PPA-s
  11. juunil 2024 nr-ga 1069295772) läbi 3-25-619 vaatamata ning PPA
  12. märtsi
  13. a otsuse nr 15.3-3.1/2635-16, millega tagastati X-i vaie
  14. novembri
  15. a otsuse peale.
  16. Tallinna Halduskohtu
  17. märtsi
  18. a määrus jõustus kohtualluvusel asja üleandmist puudutavas osas
  19. märtsil 2025 ning haldusasja nr 3-25-619 materjalid edastati
  20. märtsil 2025 Tartu Halduskohtule. KOHTU SEISUKOHT
  21. Kohus leiab, et kuna X on vastusena Tallinna Halduskohtu
  22. märtsi
  23. a määrusele edastanud kohtule üksnes blanketil riigi õigusabi taotluse ning muid täpsustusi esitanud ei ole, tuleb asuda seisukohale, et taotleja sooviks oli käesolevas asjas üksnes riigi õigusabi taotlemine.
  24. X-i
  25. märtsi
  26. a taotlusest nähtub, et taotleja soovib õigusabi, kuna ta ei ole rahul sellega, et PPA tagastas otsusega nr 15.3-3.1/2635-16 tema vaide, mille ta esitas PPA
  27. novembri
  28. a otsuse nr 15.3-3.1/2635-1 peale. X märgib, et ta soovib, et tema elamisluba jääks jõusse ning viitab sellele, et ta on püüdnud parandada kõik vead, millele PPA on varasematele vaietele antud vastustes viidanud. Hilisemas ehk
  29. märtsil 2025 Tallinna Halduskohtusse blanketil saabunud riigi õigusabi taotluses märgib taotleja, et ta soovib riigi õigusabi enda esindamiseks haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses. Probleemi kirjeldusena, mille lahendamiseks isik riigi õigusabi taotleb, märgib X „PPA taotlus elamisloa keeldumises“. Taotleja märgib veel, et ta ei tunne põhjalikult Eesti Vabariigi seaduseid ning ta soovib jääda elama Eestisse pere ja laste juurde. Kuna asjas kogutud dokumentidest nähtuvalt on taotleja juba saanud kohtueelses menetluses enda vaidele vastuse ning tema järgmiseks sammuks oleks kaebusega kohtusse pöördumine, käsitab kohus taotleja riigi õigusabi taotlust nii, et selles soovitakse riigi õigusabi isiku esindamiseks halduskohtumenetluses (

§ 4lg 3 p 5).

7. Kohus märgib, et riigi õigusabi võib saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut (

§ 6lg 1).

Samas ei ole isiku majanduslik seisund ainuke kriteerium, millest riigi õigusabi andmise otsustamisel lähtuda.

§ 7

lg-s 1 on sätestatud alused, mil riigi õigusabi ei anta vaatamata taotleja majanduslikule olukorrale. 8.

§ 7

lg 1 p 5 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. 8.

  1. Tulenevalt HKMS § 45 lg-s 4 sätestatud kaebeõiguse piirangust ei saaks taotleja kohtus vaidlustada eraldiseisvalt üksnes PPA
  2. märtsi
  3. a otsust nr 15.3-3.1/2635-16, millega tagastati tema vaie PPA
  4. novembri
  5. a otsuse peale. Taotlejal tuleks eelkõige vaidlustada vaide esemeks olevat haldusakti, mistõttu mõistab kohus, et taotleja soovib riigi õigusabi vaidlustamaks PPA
  6. novembri
  7. a otsust nr 15.3-3.1/2635-
  8. Taotleja õiguste kaitse seisukohast ei oma praegusel juhul määravat tähtsust asjaolu, kas X-i
  9. novembril 2024 esitatud vaie PPA otsuse nr 15.3-3.1/2635-1 peale tagastati õiguspäraselt või mitte. 8.
  10. Kohus leiab, et taotleja võimalus saavutada kohtumenetluses PPA
  11. novembri
  12. a otsuse nr 15.3-3.1/2635-1 tühistamine ei ole kuigi tõenäoline. PPA jättis selle otsusega taotleja tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata välismaalaste seaduse (VMS) § 219 lg 1 p 6 alusel, mille kohaselt loetakse tähtajalise elamisloa taotlus ilmselgelt põhjendamatuks ja see jäetakse läbi vaatamata, kui välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis. Kuna 2

(3)3-25-619 taotleja viibib vahi all Viru Vanglas, siis kohaldub talle VMS § 43 lg 3, mille kohaselt Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus on sama paragrahvi lõike 1 punktis 5 sätestatud seaduslik alus (s.o vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida) ja neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud välismaalaste seaduses ega muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. 8.
  1. Kohtupraktika on järjekindlalt kinnitanud, et kinnipidamisasutuses viibiva välismaalase tähtajalise elamisloa taotluse VMS § 219 lg 1 p 6 (koostoimes VMS § 43 lg-ga 3) alusel läbi vaatamata jätmisel tegutseb PPA õiguspäraselt (vt nt Tartu Ringkonnakohtu
  2. augusti
  3. a otsus asjas nr 3-22-1330 ja Tallinna Ringkonnakohtu
  4. novembri
  5. a otsus asjas nr 3-23692 ning
  6. augusti
  7. a määrus asjas nr 3-24-1407). Seega tuleb väljakujunenud kohtupraktika pinnalt asuda seisukohale, et taotleja võimalus oma õiguse kaitseks on vähene. Praegusel juhul ei ole ka tegemist olukorraga, kus taotleja võiks kinnipidamisasutusest lähiajal vabaneda. 8.
  8. Lisaks nähtub kohtute infosüsteemist, et taotlejal on haldusasjas nr 3-23-869 pooleli vaidlus, milles taotleja soovib PPA
  9. veebruari
  10. a otsuse nr 15.3-3.2/92-1 tühistamist. Nimetatud otsusega keeldus PPA taotlejale tähtajalise elamisloa andmisest, tegi talle lahkumisettekirjutuse Eesti Vabariigist välja saatmiseks Venemaa Föderatsiooni sundtäitmisega pärast tema vanglast vabanemist ning kohaldas taotlejale sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise ajaks on selles asjas määratud
  11. aprill
  12. Kohus leiab, et taotlejal on võimalik oma õigusi elamisloa saamisel jätkuvalt kaitsta asjas nr 3-23-869 ning kohute infosüsteemist nähtub, et taotlejat esindab selles asjas ka vandeadvokaadist esindaja.
  13. Eelnevat arvestades jätab kohus X-i rahuldamata. riigi õigusabi taotluse

§ 7lg 1 p 5 alusel 10.

Kohtulahendi avaldamisel asendab kohus taotleja nime tähemärgiga X (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik 3

(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.