Obsah (10)

§ 423§ 367§ 163§ 436§ 162§ 657§ 651§ 456§ 174§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 20.12.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-21-

) § 368 lg 1 alusel tuvastusnõude esitamiseks muu õiguslik huvi, kui töölepingu ülesütlemisest tuleneva hüvitisnõude rahuldamine, siis tuli jätta vastav nõue

§ 423lg 1 p 4 järgi läbi vaatamata.

1. Maakohus oli seisukohal, et hagejal puudus õigus TLS § 91 ja TLS § 100 lg 4 alusel nõuda hüvitist ning hageja hüvitise nõue kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, tuli jätta rahuldamata, sest hageja ei tõendanud, et tema 28.12.2020 saadetud ülesütlemisavaldus oli jõudnud kostjani ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 järgi muutunud kehtivaks. Hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu ütles esimesena üles kostja ning vaidlus puudus, et hageja ei ole ülesütlemisavaldust vaidlustanud.
2. Maakohus tõi välja, et hagejal oli õigus tööle naasta alates 02.11.2020 sõltumata sellest, kas tema lapsehoolduspuhkus oli lõppenud või mitte, mistõttu lapsehoolduspuhkuse perioodi tõendamine nõude rahuldamiseks ei oma tähtsust. Tähtsust omab tööandjale tööle naasmiseks avalduse esitamine. Kuivõrd kohus tuvastas, et kostja ütles hagejaga töölepingu üles koondamise tõttu alates 26.01.2021, siis oleks pidanud kostja hagejale töötasu maksma kuni töölepingu lõppemise ajani. Maakohus lähtus hageja keskmise palga arvutamisel töölepingus kokkulepitud kuupalgast 355 eurot ja kostja esitatud arvestusest, mille järgi oli hageja keskmise töötasu suuruseks perioodil 02.11.2020–28.12.2020 kokku 651,98 eurot (bruto) ning rahuldas hagi saamata palga osas osaliselt summas 651,98 eurot (bruto). Viivis VÕS § 113 lg 1 ls 2 kohaselt summalt 651,98 eurot alates 29.12.2020–30.06.2023 oli 138,69 eurot. Alates 01.07.2023 tuli kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 ja

§ 367

alusel põhivõlalt 651,98 eurot VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni.

1. Maakohus leidis, et hageja ei tõendanud, et ta ei ole perioodil 01.01.2016–28.02.2020 puhkusel viibinud ega puhkusehüvitist saanud, kuna esitatud pangakontode väljavõtted ei kata kogu kostja juures töötamise perioodi ja kostja vaidlustas pangakontode väljavõtete ehtsuse. Hageja ei tõendanud ka kostja vaidlustatud väidet lapsehoolduspuhkusel viibimise perioodi kohta. Seega ei saanud maakohus lugeda tõendatuks hagiavalduses toodud asjaolu, et hagejale ei ole töötamise perioodil 01.01.2016–28.02.2020 kordagi puhkust võimaldatud, millest tulenevalt oli tal õigus hüvitisele 6720 eurot ning jättis hagi puhkuse hüvitise 6720 euro välja mõistmiseks täielikult rahuldamata.
2. Maakohus jättis

§ 163

lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud poolte endi kanda ja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata, kuivõrd kohus rahuldas hagiavalduse osaliselt. 4 2-21-15574 Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis menetluskulud hageja ja kostja endi kanda ning teha vaidlustatud osas uue otsuse, millega määrata kindlaks ja välja mõista hagejalt kostja kasuks esimese kohtuastme menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega. Kostja palub jätta kõik käesoleva kohtuastme menetluskulud hageja kanda ning mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludena 790 eurot ning kohustada hagejat tasuma kostja kasuks hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud ulatuses.
2. Kostja toob välja, et Riigikohus on selgitanud, et

§ 163

lg 1 võimaldab jätta menetluskulud poolte endi kanda, aga sellist otsustust tuleb kohtul põhjendada (RKTKo 27.03.2017, 3-2-1-18-17, p 16). Maakohus ei ole otsuses selgitanud, millistest asjaoludest tuleneb alus jätta menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus on menetluskulude jaotamise osas rikkunud põhjendamiskohustust (

§ 436lg 1).

Ringkonnakohus on leidnud, et

§ 163

lg 1 järgi on võimalik määrata, et menetluskulud kannavad pooled võrdsetes osades, võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või täielikult või osaliselt pooled ise. Olukorras, kus kohtul on võimalik valida mitme erineva kulude jaotamise võimaluse vahel, tuleb kohtul mh arvestada hagi rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsiooniga ning menetluskulude jaotust põhjendada (TlnRnKo 29.11.2017, 2-15-18500, p 6). Hageja on hagis esitanud nõudeid 21 840 euro ulatuses. Hageja nõuded on rahuldatud kokku 790,67 eurot. Lähtuvalt eelnevast rahuldati hageja nõuded ~3,6% ulatuses (790,67/21 840*100). Hagiavalduses esitatud nõuded on jäetud seega ca 96,4% ulatuses rahuldamata. Kostja hinnangul on siinsel juhul menetluskulude õiguspärane jaotamine võimalik lähtudes üksnes hagi rahuldamise ulatusest. Hagi rahuldamise ulatusest lähtudes tuleb poolte menetluskulud ca 96,4% ulatuses jätta hageja ja 3,6% ulatuses kostja kanda, mis on arvestades hageja nõuete perspektiivitust ka mõistlik ja õiglane. Vastustaja seisukoht

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. selle rahuldamata ja
2. Hageja on seisukohal, et kostja põhjustas menetluskulud eelkõige oma käitumisega. Kostja ignoreeris töövaidluskomisjoni menetlust, kuid taotles asja läbivaatamist kohtus pärast töövaidluskomisjoni otsuse tegemist, millega hageja nõuded enamuses rahuldati. Menetluse vältel venitas hageja menetlust, mis põhjustas täiendavaid kulusid. Hageja on töötajana töösuhtes nõrgem pool, mistõttu oleks äärmiselt ebaõiglane kulude tema kanda jätmine. Nii tekiks olukord, kus töötajad ongi tööandja meelevallas ja ei julge oma õigusi kaitsta, sest kui kohus kõiki nõudeid ei rahulda, tekiks lisaks saamata töötasule veel täiendav kulu. Isegi, kui kohus oleks jätnud hagiavalduse täies ulatuses rahuldamata, oleks tulenevalt

§ 162lg-st 4 alus jätta menetluskulud täies ulatuses poolte kanda.

Kohtul on menetluskulude osas ulatuslik diskretsioon ning kohus on selles osas olnud õiglane. Hageja hinnangul on maakohus õigesti kohaldanud

§ 163lg-t 1 jättes menetluskulud poolte endi kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 16. Ringkonnakohus leiab, et

§ 657

lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega on jäetud menetluskulud

§ 163

lg 1 järgi poolte endi kanda ning teha tühistatud 5 2-21-15574 osas uus otsus, millega muudetakse menetluskulude jaotust vastavalt hageja nõuete rahuldamise proportsioonile. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. 17. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (

§ 651lg 1).

Kostja vaidlustab maakohtu otsust üksnes osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Ülejäänud osas (resolutsiooni p-d 1–5) on maakohtu otsus

§ 456lg 4 ls 2 alusel edasi kaebamata jõustunud.

18.

§ 163

lg-st 1 tuleneva üldreegli kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades. Samas on kohtul õigus jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega võimaldab

§ 163lg 1 jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Menetluskulude jaotuse määramine on kohtu kaalutlusotsustus (RKTKo 04.12.2013, 3-2-1136-13, p 18). Madalama astme kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Kostja on apellatsioonkaebuses õigesti viidanud Riigikohtu kujundatud praktikale, mille kohaselt

§ 163

lg 1 võimaldab jätta menetluskulud poolte endi kanda, kuid sellist otsustust tuleb kohtul põhjendada (RKTKo 27.03.2017, 3-2-1-18-17, p 16). Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu diskretsioon menetluskulude jaotamise osas ei ole jälgitav, kuivõrd maakohus ei ole oma otsustust piisavalt põhjendanud, millega on rikutud

§ 436lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

Lisaks nõustub ringkonnakohus kostjaga, et praegusel juhul on põhjendatud jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, sest hagi rahuldatud ja rahuldamata osa suurusjärk on oluliselt erinev, mistõttu tuleb maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas tühistada ning muuta maakohtu menetluskulude jaotust. 19. Hageja esitas hagiavalduses kostja vastu nõudeid 21 840 euro ulatuses. Maakohus on jätnud hagi töölepingu ülesütlemise tuvastamiseks töölepingu olulise rikkumise tõttu läbi vaatamata ning jätnud hagi kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise 9450 euro väljamõistmiseks rahuldamata. Töötasu ja viivise väljamõistmiseks rahuldati hagiavaldus osaliselt ning mõisteti välja töötasu 651,98 eurot (bruto) ja sissenõutavaks muutunud viivis 138,69 eurot. Seega rahuldati hageja nõuded üksnes 790,67 euro ulatuses. Olukorras, kus hagiavalduses esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, tuleb menetluskulude jaotamisel lähtuda hageja rahalise nõude rahuldamise proportsioonist. Isegi, kui asja oleks olnud võimalik lahendada kohtuväliselt, s.o kostja oleks osalenud töövaidluskomisjonis asja läbi vaatamisel, ei annaks ringkonnakohtu hinnangul see asjaolu põhjust menetluskulude poolte endi kanda jätmiseks. Hageja on esitanud ka töövaidluskomisjonis kostja vastu suures ulatuses põhjendamatuid nõudeid. Arvestades, et maakohus jättis hagi osaliselt läbi vaatamata ning muus osas rahuldas hageja nõuded võrreldes esitatud nõuetega märkimisväärselt väikeses ulatuses, siis on sellest järeldatav, et kostja vaidlustas töövaidluskomisjoni lahendi põhjendatult. Alust ei ole ka

§ 162

lg 4 kohaldamiseks, kuivõrd menetluskulude jaotust hagi osalise rahuldamise korral reguleerib erinormina

§ 163lg 1.

Arvestades, et hageja hagi jäeti osaliselt läbi vaatamata ning osaliselt rahuldati ~3,6% ulatuses, tuleb seega jätta maakohtu menetluskuludest 96,4% hageja kanda ja 3,6% kostja kanda. Ringkonnakohtu hinnangul on mõistlik ümardada eeltoodud menetluskulude jaotuse proportsioon täisarvuni, s.o maakohtu menetluskuludest jääb 96% hageja kanda ja 4% kostja kanda. 20. Kuna kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse, siis jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud

§ 162lg 1 alusel hageja kanda.

6 2-21-15574 21.

§ 174

lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Kostjale hüvitatavad menetluskulud kõigis kohtuastmetes määrab

§ 177lg 2 järgi kindlaks maakohus.

(allkirjastatud digitaalselt) 7