← Eesti

1-19-8689/32

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev

  1. august 2020 Kohtuasja number 1-19-8689 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Kohtuasi ja menetlusliik kriminaalasi üldmenetluses L.P karistusseadustiku (KarS) § 424 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
  2. aprilli 2020 otsus Apellant L.P kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut Apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav L.P. Isikukood XXX, elukoht XXX kaitsja Mart Sikut, kokkuleppel prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Marge Voogma Menetluse vorm süüdistuses Ringkonnaprokuratuuri kirjalik RESOLUTSIOON Jätta Viru Maakohtu
  3. aprilli 2020 otsus muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus ja maakohtu otsus
  4. L.P-le esitati süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 424 järgi. Süüdistuse kohaselt juhtis L.P
  5. oktoobril 2017 kl 14.30 paiku Lääne-Virumaal Rakveres Lepa tänaval mootorsõidukit Jeep Grand Cherokee, olles alkoholijoobes. L.P ei tulnud joobe tõttu toime sõiduki juhtimisega ning riivas tagurdades Rakveres XXX maja ette pargitud M.S.i sõiduautot Volkswagen Passat CC, millega põhjustas varalise kahjuga lõppenud liiklusõnnetuse. Pärast seda lahkus L.P sündmuskohalt ning sõitis enda elukohta Rakveres XXX. L.P-l tuvastati vereproovi uuringuaktiga nr 1923T etanoolisisaldus veres 3,16 +/-0,06 mg/g kohta. 1
  6. Viru Maakohus tunnistas
  7. aprilli 2020 otsusega L.P selle süüdistuse järgi süüdi ja karistas teda KarS § 424 järgi (alates
  8. novembrist 2017 kvalifitseeritav kui KarS § 424 lg 2) 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega, mille jättis KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata. Katseaja pikkuseks määras kohus kaks aastat ning kohustas L.P-d sel ajal täitma KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ja keelas L.P-l KarS § 75 lg 2 p 2 alusel katseaja kestel alkoholi tarvitamise. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võttis maakohus L.P-lt ära mootorsõiduki juhtimise õiguse 6 kuuks.
  9. Lühidalt oli otsuse sisu järgmine.
  10. Tartu Maakohus tuvastas ja vaidlust ei ole selles, et sõiduauto Jeep Grand Cherokee kuulub L.P-le .
  11. oktoobril 2017 kl 14.30 paiku tagurdati selle autoga otsa Rakveres XXX maja ette pargitud M.S.ile kuulunud autole Volkswagen Passat CC. Džiip lahkus sündmuskohalt ja sõitis XXX paralleeltänavasse, kus juht parkis sõiduki maja XXX juurde (L.P elukoht). Kõnealust avariid nägi pealt tunnistaja K.Ü.. Ta kirjeldas autoroolis meest, kes oli lühikeste juustega, lösakil olekus ning näost tulipunane, tema hinnangul oli kohe aru saada, et juht oli purjus. M.S. avariid otseselt pealt ei näinud. Ta oli vahetult enne juhtunut parkinud oma auto ning eemaldunud sellest, kui kuulis, et hoovis sõideti autole otsa. Ta läks kiiresti auto juurde, nägi otsasõitnud halli sõidukit ja selle numbrimärki, kuid mitte autojuhti. M.S. tegi väljakutsed politseile kl 14.35 ja kl 14.
  12. Väljakutsetele reageerinud politseipatrullid läksid L.P elukohta. Viimane oli kodus ja ilmselgete alkoholijoobe tunnustega. Ta käitus agressiivselt ega olnud joobe tuvastamisega nõus. Ta toimetati Rakvere Haiglasse, kus kl 15.45 tuvastati tal joove: etanoolisisaldus veres oli 3,16 +/- 0,06 mg/g kohta. Kindlaks on tehtud, et enne
  13. oktoobril 2017 alkoholi tarvitamist oli L.P juba alkoholijoobes viina manustamisest eelmisel päeval.
  14. Maakohus leidis, et peamiseks vaidlusküsimuseks on, kas L.P juhtis
  15. oktoobril 2017 Jeepi. L.P-d unnistab tugevas joobes olemist sellel päeval, kuid eitab auto juhtimist. Süüdistatava ütluste kohaselt lahkus ta kodunt hommikul koos abikaasa A.R.iga ning jõudis koju kl 14.15 paiku. Tunnistaja T.K. andis ütlused, et kl 14.00 ajal võttis ta Rakveres XXX tänaval peale juba talle kooliajast tuttava L.P , kes oli väga purjus ja kelle ta viis koju. Kui nad L.P maja ette jõudsid, kakerdas viimane autost välja ja läks hoovi, tema sõitis ära. L.P autot maja juures ei olnud. Tunnistajana oli üle kuulatud ka A. R., kuid kuna ta andis kohtuistungil oluliselt teistsuguseid ütlusi kui eeluurimisel, jättis kohus tema ütlused tõendikogumist välja. Kohus leidis, et sõidukit juhtis just L.P . T.K. ütlused seda ei välista. Tunnistaja kinnitus, et ta sõiduautot hoovis ei näinud, ei tähenda, et seda seal tegelikult ei olnud. T.K. võis mitte tähele panna, kus auto seisis.
  16. Kohus analüüsis ka väidet, et L.P autoga võis sõita keegi teine. Taolist arvamust selgitas süüdistatav sellega, et auto uksi ta ei lukusta ning autovõtmeid hoiab keskkonsoolis topsihoidjas. Kohus leidis selle verisooni kohta, et eluliselt ei ole usutav, nagu võinuks võõras isik ärandada auto, sõita sellega, rihtida ära kõrvaltänavas olnud auto ja viia siis avariilise sõiduki tagasi algsesse kohta, pannes endisele kohale ka võtmed. Uskumisväärne on hoopis, et L.P sõitis purjuspäi valesse tänavasse ja hakkas enda arvates tagurdama oma hoovi. Kui võõras auto ette jäi, sai ta oma eksimusest aru ja kihutas minema. Ta sõitis kiiresti enda koju ja teeskles magamist.
  17. Kohus märkis ka, et süüdistatava kohtus antud ütluste usutavust vähendab oluliselt see, et alles pärast kriminaalasja kohtusse saatmist ja kõigi tõendite nägemise järel tuldi välja versiooniga sõbrast, s.o T.K. käidi võimaliku tunnistajana välja koguni 2 aastat hiljem. Süüdistatav ja tema kaitsja ei taotlenud T.K. ülekuulamist ei menetluse kestel ega ka koheselt pärast toimiku materjalidega tutvumist. Jättes menetluse ajal õigeaegselt esitamata alibi, võtsid L.P ja tema kaitsja võimaluse seda kontrollida. Isik peab üldjuhul tõendama aktiivseid kaitseväiteid või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks, mida antud asjas 2 õigeaegselt aga ei tehtud. Maakohtu hinnangul oli sellise kaitsetaktika – lasta tunnistajal ütlused anda alles kohtus – eesmärk see, et siis jõuab L.P enda ütlusi nende järgi kohendada. Samuti oli sellist taktikat kasutades aega piisavalt süüdistataval ja tunnistajatel eelnevalt oma ütluste kooskõlastamiseks ning A. L.P eeluurimisel antud ütluste ümber lükkamiseks.
  18. Kohtu hinnangul pani L.P kuriteo toime otsese tahtlusega. Ta tarvitas alkoholi ja asus seejärel juhtima mootorsõidukit. Ta oli teadlik sellise tegevuse lubamatusest ja karistatavusest, kuid pani teadlikult ja tahtlikult toime KarS § 424 teokoosseisule vastava kuriteo. Käesoleval ajal oleks L.P kuritegu kvalifitseeritav KarS § 424 lg 2 järgi. Teo toimepanemise ajal oli L.P-l kehtiv karistus KarS § 424 järgi. Apellatsioon
  19. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni L.P kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut. Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja L.P õigeks mõistmist. Apellandi seisukohad on järgmised.
  20. Maakohus on kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkunud sellega, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele.
  21. Kogutud tõendite pinnalt ei ole võimalik tuvastada, et just L.P juhtis Jeep Grand Cherokeed ning põhjustas sellega avarii. Võimalik ei ole ümber lükata versiooni, et autoga sõitis keegi teine, kes teadis võtmete ja auto asukohta. Auto seisis L.P maja juures, paljud inimesed, sh süüdistatava pereliikmed, teadsid, et see on lukustamata ja võtmed on pidevalt keskkonsoolis.
  22. T.K. ütlused välistavad L.P auto juhtijana. Tunnistaja sõnul oli L.P kõnealusel päeval enne avarii toimimist nii purjus, et tuikus ja läks tema autost lahkumise järel oma maja poole. L.P autot sel hetkel maja ees ei olnud. Seda teab tunnistaja seetõttu, et tal oli soov L.P autot osta. Paari päeva pärast helistas ta uurimaks, kas L.P on auto maha müünud ja kuulis siis, et viimast kahtlustatakse autoga purjuspäi avarii tegemises.
  23. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et verisooniga T.K.st tuli L.P välja alles pärast kriminaalasja kohtusse saatmist. Tegelikult rääkis L.P sellest tunnistajast juba esimesel ülekuulamisel. T.K. sõnul talle politseist ka helistati, aga välja pakutud päeval ta politseisse minna ei saanud. Hiljem oli talle öeldud, et minek ei olegi vajalik. L.P tookordne kaitsja ei taotlenud asja materjalidega tutvudes T.K. ülekuulamist. Küll tegi praegune kaitsja seda juba kaitseaktis. Seega lõi süüdistatav menetlejale reaalse võimaluse kontrollida T.K.d puudutava väite õigsust. Ka on kahtlustataval ja süüdistataval õigus vabalt valida enda kaitsetaktika ning selle realiseerimise aeg ja viis.
  24. Seega on kohtuotsus oletuslik ning rajaneb tunnistajate ütlustel, kes otseselt ei näinud, et autot juhtis ja avarii põhjustas L.P . Süüteokoosseisu objektiivse külje realiseerumine peab olema tõendiallikatega kindlalt kaetud ning pelgalt oletus, et ju siis süüdistatav ikka pani toime kuriteo, on lubamatu ja vastuolus kohtupraktikaga. Ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-72-13, p 14). Tulenevalt KrMS §-st 7 ja §-st 14 ei või kohus endale võtta süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-10-11, p 26). Kaevatavas otsuses maakohus tekkinud kahtlusi veenvalt kummutanud ei ole. Kohtuotsuse järeldused on oletuslikud ja motiveeringud otsitud. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks. 3 Ringkonnakohtu seisukoht
  25. Taotledes vaidlustatud otsuse tühistamist ja L.P õigeks mõistmist, viitab kaitsja kõigepealt maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses: apellandi hinnangul ei vasta kohtuotsuse resolutiivosa järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Motiveerinud kaitsja sellist seisukohta aga ei ole.
  26. Kohtukolleegium juhib kõigepealt tähelepanu sellele, et kaitsja seisukohad on vastuolulised: ühelt poolt viitab ta KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumisele ja teiselt poolt soovib ta lõpptaotluses, et maakohtu otsus tühistataks ning tehtaks õigeksmõistev otsus. Kui ringkonnakohus peaks tuvastama kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, ei oleks selle kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 2 apellatsioonimenetluses võimalik ega mitte ka lubatud, vaid kriminaalasi tuleks saata maakohtule uueks arutamiseks. Seadus on selles küsimuses ühemõtteliselt selge.
  27. Siiski on kaitsja väide KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumise kohta ilmselgelt põhjendamatu. Viidatud normi järgi on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks see, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Vastavalt kohtupraktikas väljakujunenud seisukohtadele tähendab see olukorda, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel sisulises vastuolus: kohtuotsuse põhisosas kohtu poolt tuvastatud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus, s.o need ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  28. märtsi 2013 otsus asjas nr 3-1-1-15-13, p 10 ja
  29. juuni 2006 otsus asjas nr 3-1-1-55-06, p 20). Ka on kohtupraktikas selgitatud, et kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 nimetatud menetlusõiguse olulisest rikkumisest ja seda olenemata sellest, kas apellant nende järeldustega nõustub või mitte (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  30. oktoobri 2009 otsus asjas nr 3-1-1-90-09, p 6). Praegusel juhul on ringkonnakohtu hinnangul ilmselge, et kõnealust minetust maakohtu otsus ei sisalda. Kohtuotsuses on küllaldase põhjalikkusega analüüsitud tõendeid ning järeldatud, et L.P , olles alkoholijoobes, juhtis
  31. oktoobril 2017 süüdistuses märgitud ajal ja kohal mootorsõidukit, ning just selline järeldus on kajastatud ka otsuse resolutiivosas. Mingist vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ning kohtuotsuse resolutiivosa vahel KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses seega arusaadavalt rääkida võimalik ei ole. See, et kaitsja ei nõustu kohtu järeldustega, on seostatav hoopis tõendite hindamise temaatikaga, mis ei mahu aga KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud rikkumise alla.
  32. Järgmiseks keskenduvadki apellatsiooni väited seisukohale, et maakohus on teinud vigu tõendite hindamisel ning jõudnud väärale järeldusele L.P süü tõendatuse kohta. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kohtukolleegiumi hinnangul on vaidlustatud kohtuotsus L.P süüditunnistamise ja karistamise kohta KarS § 424 järgi seaduslik ning põhjendatud. Esimese astme kohus on tõendite hindamisel lähtunud kriminaalõiguse sätetest ning küllaldaselt ja selgelt argumenteerides ära näidanud, kuidas ta jõudis järeldusele, et L.P juhtis
  33. oktoobril 2017 mootorsõidukit, olles sealjuures alkoholijoobes. Apellatsioon ei kummuta kohtuotsuses sedastatud järeldusi vähimalgi määral.
  34. Apellatsioonist lähtudes ei ole apellatsioonimenetluses vaidlust järgmises: L.P-le kuuluva mootorsõidukiga Jeep Grand Cherokee sõideti
  35. oktoobril 2017 kl 14.30 paiku; seda juhtinud isik sõitis otsa M.S.i sõiduautole; L.P oli vaadeldaval ajal alkoholijoobes. 4 Vaidlusküsimus seisneb üksnes selles, kas Jeep Grand Cherokeed juhtis L.P . Kaitsja tugineb kaitsealuse õigeksmõistmist taotledes kahele väitele. Kõigepealt leiab ta, et tõendid ei kinnita sõiduki juhtimist just L.P poolt ja veelgi enam: T.K. ütlused välistavad juhina L.P.
  36. Tõepoolest ei identifitseerinud K.Ü. ja M.S., kes mõlemad olid tunnistajateks Jeep Grand Cherokee liikumisele ja sõiduki poolt avarii põhjustamisele, L.P-d kui džiipi juhtinud isikut. M.S. ei näinud autojuhti üldse. Ta oli just oma auto Rakveres XXX ette parkinud ja maja poole suundunud, kui kuulis selja tagant avariile iseloomulikku heli. Kiiresti auto juurde tagasi minnes nägi ta üksnes, et selle kõrval oli hall džiip, mis lahkus kiiresti. Numbrimärgi jättis ta meelde. K.Ü. märkas küll juhti, kuid oskas teda kirjeldada üksnes kui üle 30-aastast lühikeste juustega meesterahvast, kelle puhul oli aru saada, et ta oli purjus: juht oli näost tulipunane, istus lösakil ega tundunud adekvaatne. Märkimata ei saa siiski jätta, et arvestades L.P vanust ja alkoholijoovet (etanoolisisaldus veres 3,16 +/-0,06 mg/g kohta), vastab selline kirjeldus tema isikule.
  37. Ometi, nagu maakohtul, ei teki ka ringkonnakohtul tõendikogumi pinnalt siiski mingitki kahtlust selles, et sõidukit juhtis just L.P . Esmalt näitab seda sündmuse järgmine käik. L.P sõidukiga põhjustati avarii. M.S. tegi koheselt pärast seda – kl 14.35 ja kl 14.42 – väljakutsed politseile. Väljakutsele reageeriti koheselt ja kohale tuli kaks politseipatrulli. Esimese patrulli koosseisus olnud T.N. on andnud ütlused, mille kohaselt leidsid na džiibi ja vaatasid selle kõigepealt üle, katsudes sealjuures kapotti, mis oli soe ehk auto oli äsja sõitnud. Seega oli auto koheselt avariikohalt lahkumise järel parkinud oma tavapärasele kohale Rakveres XXX ette. L.P oli kodus. Nagu L.P enda ütlustest nähtuvalt oli veetnud päeva oma sõbra L.Li pool viina juures ja naasnud koju just vahetult enne politsei tulekut. Eelnev osutab kohtukolleegiumi hinnangul üheselt sellele, et sõidukiga oli sõitnud just L.P , kes pärast avarii tegemist koju suundus.
  38. Süüdistatav ja tema kaitsja tulid maakohtus välja väitega, et L.P autoga võis sõita mõni teadmata inimene. Nimelt on süüdistatav kinnitanud, et hoidis autot alati samal kohal, uksed olid lukustamata ja võtmed olid keskkonsoolis topsihoidjas. Ta on ka väitnud, et seda teadsid paljud inimesed. Samasugust kaitseteesi on kaitsja korranud apellatsioonis, toonitades, et midagi ebausutavat sündmuse sellises toimumises ei olevat. Maakohus vastupidiselt kaitsjale pidas taolist võimalust ebausutavaks ja ebatõepäraseks. Ringkonnakohus nõustub sellise hinnanguga täielikult. Esitatud versiooni võimalikkuse jaatamine tähendaks seda, et olukord nägi välja justkui niisugune. Keegi, kes teadis L.P kommet autouksi mitte lukustada ja hoida autovõtmeid autos keskkonsoolis topsihoidjas (või siis avastas selle „õnnelikul kombel“ juhuslikult), võttis süüdistatava teadmata ja loata sõiduki, sõitis sellega ringi, tegi avarii ning tõi siis avariilise auto tagasi täpselt samale kohale ja pani endisesse asukohta tagasi ka võtmed. Seejuures riskis see isik auto omanikule või tema pereliikmetele vahele jäämise ja sellest tulenevate negatiivsete tagajärgede saabumisega. Kusjuures ta ei soovinud toimetada mitte öövarjus, vaid päevasel ajal ja seejuures veel laupäeval, mil inimesed viibivad küllaltki tõenäoliselt kodus. Täiesti märkimisväärsel kombel sattus sõiduki tagasitoomine ka samale ajale, kui koju tuli L.P . Veel olgu märgitud, et juhtumisi pidanuks see kõnealune isik olema ka küllaltki tugevas alkoholijoobes. Nimelt on tunnistaja K.Ü. andnud ütlusi, mille kohaselt oli M.S.i autole otsa sõitnud sõiduki juht silmnähtavas alkoholijoobes: seda nii tema väljanägemist kui tema juhitud auto sõidustiili arvestades. Viimase osas on tunnistaja kirjeldanud, et auto ei sõitnud sirgelt, vingerdas, tegi kõik manöövrid kiiresti ja järsult. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sündmuse selliselt toimumise võimalus kuidagi uskumisväärne. Süüdistusversiooni ei saa kummutada mitte igasugune 5 kaitseversioon, vaid üksnes selline, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades usutav (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  39. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-1-1-8-10, p 8).
  40. Apellatsiooni teise väite kohaselt, mis samuti tõusetus juba esimese astme kohtus, leiab apellant, et L.P välistub sõidukit juhtinud isikuna tunnistaja T.K. ütluste alusel. T.K. ütlustest nähtub kokkuvõtvalt järgmine teave. T.K. ja L.P tunnevad teineteist juba kutsekooli aegadest. T.K. on kaugsõidu autojuht. Kõnealusel päeval saabus ta hommikul Tallinnasse. See on alati nii, et kl 10.00 tuleb laev Paldiski sadamasse, kl 10.30 on T.K. Tallinnas, kus teeb oma dokumendid ära, ning siis ongi ta kuskil 1,5 tunni pärast, s.o kl 13.30 ajal Rakveres.
  41. oktoobril 2017 käis ta veel Sõmeru tee ääres olevas Circle K tanklas kuulutuse peale automüügi tehingu asjus, mis võttis umbes pool tundi, lisaks sellele Neste tanklas tankimas. Ta ei tea täpselt, millal ta Rakveresse jõudis, aga see võis olla natuke pärast kl 14.
  42. Rakveres XXX tänaval nägi ta, et L.P kakerdas tee ääres. Teine oli nii purjus, et oli endale ja teistele ohtlik. Ta võttis L.P auto peale ja viis koju. XXX tänavast on L.P koduni umbes 2 km. L.P tuikus autost välja ja läks hoovi. Tema sõitis tagurpidi tagasi. L.P džiipi sel hetkel maja juures ei olnud. Kirjeldatut mäletab ta seetõttu, et oli huvitatud Jeepi ostmisest ning hakkas muretsema, kas L.P on auto ehk kellelegi maha müünud. Kaks päeva hiljem helistas ta L.P-le ja küsis selle kohta ning kuulis siis, et L.P-d süüdistatakse purjus peaga sõitmises.
  43. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei kinnita T.K. niisugused ütlused, et L.P sel päeval oma autoga ei sõitnud. Kõigepealt tuleb tähele panna ajafaktorit. Kui T.K. tõi süüdistatava koju natuke pärast kl 14.00 või ka kl 14.15, oli L.P-l piisavalt aega selleks, et autoga üks sõit teha, kl 14.30 paiku kõrvaltänavas avarii põhjustada ning koju sõita. Märkida tuleb ka, et T.K. ei näinud L.P-d majja sisenemas, vaid temast jäi süüdistatav õuele, ehk toas käimisele tal aega kuluda ei pruukinud. Tõsi, T.K. ütlustest järeldub seegi, et natuke pärast kl 14.00 süüdistatava džiipi maja ees ei olnud. Selle asjaolu seletamiseks on aga mitu võimalust. Kõigepealt ei ole välistatud maakohtu seisukoht: T.K. ei pruukinud autot tähele panna. Teiseks ei saa aga võimatuks pidada sedagi, et L.P džiip oli sel korral pargitud mujale, s.o kas maja hoovi (kuhu süüdistatava ütluse kohaselt on ka võimalik sõita), tänava äärde või muusse lähedal olevasse kohta. Samuti ei saa välistada, et L.P-d tundnud T.K. soovis L.P-d kaitsta ja ega kõnelenud sellest tulenevalt (täit) tõtt.
  44. Mõningaid küsitavusi tekitab seegi, et T.K. väljakutsumist tunnistajana taotles L.P kaitsja alles kohtumenetluses. Kaitsja esitab sellesse puutuvalt kaks argumenti. Kõigepealt toonitab ta, et kahtlustataval ja süüdistataval on õigus vabalt valida enda kaitsetaktika ning selle realiseerimise aeg ja viis. Samuti märgib ta, et L.P rääkis T.K.st juba oma esimesel ülekuulamisel ning T.K. sõnul talle politseist ka helistati, aga hiljem öeldi, et tema uurija juurde tulek ei ole vajalik. Kaitsja toob ka välja, et L.P toonane kaitsja T.K. ülekuulamist ei taotlenud, kuid tema tegi seda koheselt, s.o maakohtule esitatud kaitseaktis.
  45. Ringkonnakohus ei saa kaitsjale vastu vaielda selles, et menetlusalusel isikul on õigus vabalt valida kaitsetaktika ning selle realiseerimise aeg ja viis. Samas ei saa nõustuda sellega, et kohtu puudub igasugune õigus teha järeldusi selle pinnalt, kuidas ja millal isik esitab tõendeid, mis peaksid kinnitama tema süü puudumist. Antud juhul on selgunud, et L.P-le oli juba kaks päeva pärast toimunut teada isik – T.K. –, kes tema meelest sai tõendada tema poolt sõiduki juhtimise võimatust. Ta võis küll uurijale esimesel ülekuulamisel T.K.st rääkida, kuid sellega tema aktiivsus enda kaitsmiselt ka piirdus. Süüdistatav ise on märkinud, et tema jättis selle asja 6 sinnapaika, sest lähtus sellest, et kui T.K. kutsutakse välja, viimane räägib talle teada olevast ise. Selline n-ö leige suhtumine on ebaloogiline. Mõistuspärane on eeldada, et kui kahtlustatavale on teada tunnistaja, kes tema arvates saaks teda süüst vabastada, teeb ta omalt poolt kõik endast oleneva selgitamaks menetlejale tunnistaja tähtsust selles asjas, nõudes tunnistaja ülekuulamist kasvõi korduvalt.
  46. Eeltoodud asjaoludel on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsiooni väiteid mingeidki põhjendatud kahtlusi L.P süüdiolekus KrMS § 7 lg 3 tähenduses ei tekita. Kohtumenetluses uuritud tõendid kinnitavad ühemõtteliselt süüdistuses esitatud väidet: L.P juhtis
  47. oktoobril 2017 kl 14.30 paiku sõiduautot, olles alkoholijoobes.
  48. Seega ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
  49. aprilli 2020 otsuse muutmata ja L.P kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
  50. Viimaseks mainib kohtukolleegium, et apellatsiooni lõpus on kaitsja M. Sikut märkinud kaebuse lisana ära advokaadibüroo arve (arvenumbrit märkimata) L.P-le õigusabi osutamise kohta kaebuse koostamisel. Arvet kaitsja aga lisanud ei ole. Kuivõrd aga ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jääks L.P-l kantud õigusabi kulu nii ehk nii tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.