Obsah (10)

§ 238§ 436§ 363§ 435§ 392§ 351§ 442§ 230§ 657§ 652

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kairi Piirisild, Vallo Kariler, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 18. märts 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-23-7746 Koh

) § 392 lg 1 p-st 4 tuleneva kohustuse selgitada välja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Üllatuslik on 3 2-23-7746 kohtu käsitlus 27.10.2021 dokumendi kohta. Kohus ei selgitanud oma õiguslikku käsitlust ega sellest tulenevat tõendamiskoormist. Kui kohus oleks selgitamiskohustust täitnud, oleks kostja esitanud täiendavaid tõendeid enda vastuväidete tõendamiseks ja põhistanud oma vastuväiteid. Kostja keeldus arvete tasumisest põhjusel, et hageja tehtud töödes esines ohtralt puudusi. 15. Maakohus rikkus kohustust teha tõendi vastuvõtmise või selle kogumisest keeldumise kohta põhjendatud määrus (

§ 238lg 4).

Ilma selleta ei saanudki kohus selgitada asjaolude tõendamise vajadust ja koormust. Kohus määras asja kirjalikku menetlusse, kuigi hagi aluseks olevad asjaolud olid välja selgitamata. 16. Maakohus kvalifitseeris kostja 27.10.2021 dokumendi pooltest erinevalt, kui leidis, et tegemist on ühepoolse mittetehingulise tunnistusega ja rikkus sellega

§ 436lg-t 4.

Kostja oli selles dokumendis toonud välja ka nõuded hageja tehtud tööle. Kostja oli nõus tööde eest tasuma siis, kui tööd tehakse nõuetekohaselt. Kohus ei andnud kostjale võimalust tõendada, et hageja tööd olid ebakvaliteetsed.

1. Hageja nõue on ka sisuliselt põhjendamatu. Kuna hageja tööd olid valdavalt ebakvaliteetsed, tekkis kostjale kahju. Kostja teavitas hagejat tööde puudustest õigeaegselt. Hageja nõudest tuleb teha järgmised mahaarvamised: Taaramäe lasteaia vaegtööde tõttu alandatud hind 1969,20 eurot; DE Mööbel OÜ poolt kostja tööde parandamise kulu 950 eurot; Paide Gümnaasiumisse paigaldatud garderoobimoodulitele tekitatud kahju 16 596 eurot. Vastustaja seisukoht
2. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta menetluskulud kostja kanda. selle rahuldamata ja RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 20. Hageja esitas kostja vastu töövõtulepingust tuleneva töötasu nõude. VÕS § 635 lg 1 kohaselt on tasu maksmise kohustus tellija töövõtulepingust tulenev põhikohustus. Töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks siis, kui tellitud töö on valmis (VÕS § 637 lg 3). Kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks siis, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks (VÕS § 637 lg 4 esimene lause). Asjaolude, mis on vajalikud hagi rahuldamiseks, siinsel juhul töövõtja tasunõude sissenõutavuse eelduste esile toomise ja tõendamise kohustus, on hagejal (

§ 363lg 1 ja § 230 lg 1).

1. Hageja väidab hagiavalduses, et tema tegi kostja tellitud töö ja esitas kostjale selle kohta arved. Muid asjaolusid hageja esile ei toonud. Hageja ei toonud esile millise töö ta pidi tegema ja millise tasu eest, et töö on nõuetekohaselt tehtud, kas kokku oli lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või oli see tavaline ja kui oli, siis et tööd on kostja poolt vastu võetud või tuleb lugeda vastuvõetuks. Tellija tasu maksmise kohustus ei teki seega arve esitamisest ja seetõttu ei ole ainuüksi arvete alusel võimalik järeldada, et tasunõude sissenõutavaks muutumise eeldused on täidetud. 4 2-23-7746
2. Kostja ongi menetluses ette heitnud, et hageja ei ole tõendanud, mis töid ta tegi ja mille eest tasu nõuab. Samuti selgitas kostja, et ei ole töid vastu võtnud, kuna tööd olid ebakvaliteetsed ja hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks kostjaga lepingu sõlminud ja et kostja oleks tööd vastu võtnud. Hageja ei esitanud tasunõude sissenõutavaks muutumise tuvastamiseks vajalikke asjaolusid ega tõendeid ka pärast kostja vastuväidete saamist. Küll aga esitas hageja kostja poolt 27.10.2021 allkirjastatud dokumendi, mida käsitas võlatunnistusena. Hageja leidis, et kostja on selles dokumendis arveid tunnistanud ja garanteerinud nende tasumise, mistõttu on kostja käitumine vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja nõustus oma 15.03.2024 seisukohas, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, kuid ei nõustunud, et hagejal oleks õigus nõuda selle alusel tasu maksmist.
3. Maakohus, rahuldades hagi 27.10.2021 dokumendi alusel, on rikkunud

§ 435lg-st 1 tulenevat asja ammendava arutamise kohustust.

Maakohus jättis olulisel määral täitmata eelmenetluse ülesanded

§ 392

mõttes, kohaldas vääralt materiaalõigust ja rikkus

§ 351

lg 1 mõttes selgitamiskohustust, kui ei arutanud pooltega võlatunnistuse liiki ega selgitanud hagejale, milliseid asjaolusid tuleb võlatunnistusele tuginemise korral hagi rahuldamiseks esile tuua ja tõendada. Kuna hagi rahuldamiseks vajalikke asjaolusid ei olnud kohtu ette toodud ega tõendatud, rikkus maakohus ka oluliselt otsuse põhjendamise kohustust (

§ 442lg 8).

1. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt (vt nt RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 16.1; RKTKo 05.02.2025, 2-21-8877/50, p 11 ja RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p 12), kui võlausaldaja tugineb võlgniku vastu nõude esitamisel võlatunnistusele, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Kuna võlatunnistus on leping, saab sellest rääkida üksnes juhul, kui on tuvastatav poolte tahe olla lepinguliselt seotud (VÕS § 8 lg 1). Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega seevastu ei taotle pooled mitte õigustehingulist reguleerimist, vaid sellega võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Tegemist on seega võlgniku faktilise teadmis-, mitte tehingulise tahteavaldusega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 jj mõttes). Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (TsÜS § 158) ning seda võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist.
2. Maakohtu otsus on 27.10.2021 dokumendi ühepoolse mittetehingulise tunnistusena kvalifitseerimisel olulises osas vastuoluline. Samuti on maakohus eksinud mittetehingulise tunnistuse õiguslike tagajärgede kohaldamisel. Maakohus leidis esmalt, et tegemist on kostja ühepoolse mittetehingulise tunnistusega, mis ei loo õiguslikku siduvust, kuid leidis siis vastuoluliselt, et dokument tõendab tööde tegemise, nende vastuvõtmise kostja poolt ja töötasu sissenõutavaks muutumise. Maakohus ei ole 27.10.2021 dokumendi õiguslikku kvalifikatsiooni ega sellest tulenevaid tagajärgi asjaolude esile toomise ja tõendamise kohustusele pooltega arutanud. Samuti jättis maakohus tähelepanuta kostja osundatu, et 27.10.2021 dokumendis loetletud arved olid väljastatud just nende tööde eest, mis hageja teostas ebakvaliteetselt. Maakohtu järeldused selle kohta, et hageja on kokkulepitud tööd teinud, kostja on need vastu võtnud ja töötasu on sissenõutavaks muutunud, on seega põhjendamata. Kui maakohus leidis, et tegemist on ühepoolse mittetehingulise tunnistusega, tulnuks hagejale selgitada, et dokument ei loo iseseisvat nõude alust ega piira kostjal tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist ja hageja on seetõttu kohustatud esile 5 2-23-7746 tooma ja tõendama töövõtulepingust tuleneva tasunõude sissenõutavuse eeldused. Maakohus ei ole seda teinud.
3. Maakohus ei ole aga pooltega arutanud sedagi, mis liiki võlatunnistusega on tegemist. Võlga tunnistava dokumendi õigusliku siduvuse üle otsustamiseks tuli maakohtul esmajoones välja selgitada poolte tegelik tahe väidetava võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Selle lähtekohaks on eelkõige dokumendi sisu ja selle sõnastus, samuti dokumendi koostamise põhjused ja eesmärk. Poolte tegeliku tahte tuvastamisel tuleb kohaldada üldiseid tahteavalduse ja lepingu tõlgendamise reegleid (TsÜS § 75, VÕS § 29) ning selle aluseks olevaid asjaolusid peab tõendama hageja kui võlatunnistusest tuleneva nõude esitaja (

§ 230lg 1).

Maakohus ei ole neid asjaolusid pooltega arutanud ega selgitanud hagejale, millised asjaolud tuleb esile tuua ja tõendada, kui ta soovib tugineda tehingulisele võlatunnistusele. Samuti seda, et kahtluse korral eeldatakse, et tegemist on võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega.

1. Kui tegemist siiski on tehinguga, tuleb anda hinnang sellele, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) (VÕS § 30) või kausaalne (deklaratiivne). Ka see, millist liiki ja sisuga võlatunnistusega on tegemist, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Eeldatakse, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Konstitutiivse võlatunnistusega on tegemist juhul, kui hageja tõendab, et poolte eesmärk oli luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale. Sellele ei ole hageja siinsel juhul tuginenud. Hageja leidis, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärk on reguleerida juba olemasolevat võlasuhet. Sellega pooled üksnes kinnitavad olemasolevat võlga, soovides vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Seega on deklaratiivse võlatunnistuse puhul tegemist kausaalse võlatunnistusega, mille kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Selle eesmärgist lähtuvalt eeldab deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimise tahte tuvastamine üldjuhul seda, et enne võlatunnistuse andmist on nendevaheline õigussuhe poolte jaoks ebaselge, mida võlatunnistuse andmisega soovitakse lõplikult õigusselguse huvides kõrvaldada.
2. Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud asjaoludele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru, on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, selgitatakse välja iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki. Eelkõige saab võlgnikku lugeda loobunuks sellistele asjaoludele põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse andmise põhjuseks. Vastuväidetest loobumise tagajärjeks on see, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest ta võlatunnistust andes ei loobunud.
3. Kui hageja tõendab, et tegemist on tehingulise deklaratiivse võlatunnistusega, siis arvestades selle aktsessoorsust, peab ta lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki oma alusvõlasuhtest tuleneva nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses loobunud, ei pea hageja enam eraldi tõendama. Nende tõendamiseks piisab võlatunnistusest. Küll aga peab ta tõendama neid asjaolusid, mis võimaldavad võlgniku vastavatest vastuväidetest loobumist järeldada. Maakohus ei ole ka seda hagejale selgitanud. Seetõttu on 6 2-23-7746 asjas jäänud välja selgitamata kõik hagi rahuldamiseks vajalikud asjaolud. Kuna hageja ei toonud esile hagi rahuldamiseks vajalikke asjaolusid ega esitanud tõendeid, ei ole õige ka maakohtu järeldus, nagu oleks tõendamiskoormis üle läinud kostjale. Tulenevalt

§ 230

lg-st 1 lasub esmalt hagejal nõude olemasolu tõendamise koormus (vt ka RKTKo 11.12.2019, 2-17-1722/31 p 14). 30. Kuna maakohus rikkus olulisel määral eelmenetluses selgitamiskohustust (

§ 351

ja § 392 lg 1) ja jagas ebaõigesti tõendamiskoormuse, tuleb asi saata uueks arutamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis (

§ 657lg 1 p 3).

Ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada, kuna apellatsioonimenetluse eesmärk ei ole korraldada uut eelmenetlust (RKTKo 08.12.2021, 2-18-4181/75, p 19). Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada pooltele vastavalt ülal toodule tõendamiskoormuse jagunemist võlatunnistusest tuleneva nõude esitamise korral. Seejuures tuleb maakohtul pöörata hageja tähelepanu vajadusele tuua lisaks võlatunnistusele kohtu ette ka alusvõlasuhtest tuleneva nõude asjaolud ja neid kinnitavad tõendid, arvestades ka võlatunnistusest tulenevaid vastuväidete esitamise piiranguid. 31. Kostja kordab oma apellatsioonkaebuses ka seda, et talle on hageja valdavalt ebakvaliteetselt teostatud tööde tõttu tekkinud kahju. Kostja esitas selle kohta 21 tõendit, mida ta maakohtu menetluses ei esitanud.

§ 652

lg 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel üldjuhul aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud ja esitatud tõendid. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja kogub uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel (

§ 652lg 3 ja 4).

Kuigi kostja ei ole veenvalt selgitanud, miks ta ei saanud oma nõuet puudutavaid tõendeid esitada juba maakohtu menetluses, keeldub ringkonnakohus kostja esitatud tõendite vastuvõtmisest eelkõige põhjusel, et need ei oma siinses apellatsioonimenetluses tähtsust (

§ 238lg 1).

Kohus eemaldab need tsiviilasja materjali hulgast. Kui kostjal on hageja vastu nõudeid, tuleb need esitada seaduses sätestatud menetluskorda ja -nõudeid (eelkõige

§-s 363 sätestatut) järgides asja uuel läbivaatamisel maakohtus.

1. Ringkonnakohus ei hinda menetlusökonoomia kaalutlustel apellatsioonkaebuse väiteid, kuna need ei mõjuta käesoleva asja lahendust. kostja muid
2. Kuna maakohtu otsus tühistatakse hageja põhinõude rahuldamise osas, tuleb see tühistada ka viivisenõude rahuldamise osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel, arvestades asja lahendamise tulemust. (allkirjastatud digitaalselt) 7