Obsah (7)

§ 210§ 66§ 67§ 25§ 34§ 14§ 15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Külli Puusep Otsuse tegemise aeg ja koht 17. märts 2025, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-4975 Tsiviilasi J.R. Rebase hagi M.R. Rx

1995) ja tulenevalt abielusuhete lõppemise ajast lugeda vaidlusalune korter hageja lahusvaraks.

§ 210

(

rakendussätted) lg 3 kohaselt kui abielusuhted lõppesid enne

1. aasta
2. juulit, moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni.

1995 § 18 lg 2 kohaselt oli ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel oluline abieluliste suhete lõppemise aeg. 2 2-23-4975 1.4 Kuigi toonase perekonnaseaduse kohaselt lõppes poolte abielu abielulahutuse kande jõustumisel (

§ 66p 3) ehk 15.

augustil 1997, siis hageja ja kostja abielusuhted olid lõppenud juba ammu enne seda 1992. aastal, mil pooled eraldi elama asusid. Pooled olid vaidlusaluse korteri ostmise hetkeks eraldi elanud juba rohkem kui kaks aastat, mis on abielusuhete lõppemise eelduseks

§ 67lg 2 kohaselt.

See tähendab, et kuigi abielu lõppes abielulahutamisega (

§ 66

p 3), siis ühisvara jagamise seisukohalt on oluline abielusuhte lõppemise aeg (

§ 67lg 2).

Hageja rõhutab, et pooled ei panustanud peale lahku kolimist enam ühiselt vara soetamisse või parendamisse. Poolte käitumine korteri ostmisel näitab, et pooled lähtusid teadmisest, et korter on lahusvara. Abikaasad on ühisvara suhtes ühised omanikud (

§ 25koosmõjus Ts

ÜS §-ga 66) ning teostavad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi üldjuhul ühiselt, lähtudes ühisvara valitsedes abielulise kooselu ja vara korrapärase majandamise huvidest. See eeldab ühist rahalist majandamist kui ka ühist majapidamist ja kooselu. 1.5 Kuivõrd korter osteti ajal, mil poolte abielulised suhted olid lõppenud ning neil puudus ühine majapidamine ja ühise vara soetamise soov, ei olnud pooltel ka vastastikuseid ootusi selles, et kostja osaleks ostusumma tasumisel, korteri remondil, parendamisel, sisustamisel ega ka korteri müümisel 2022. aastal selle müügist saadava tulu osas. Hageja oli seni teadmisel, et pooled jagasid eraldi elama asudes oma ühisvara ning leidsid, et neil ei ole järele jäänud jagamata ühisvara, mida peaks veel täiendavalt jagama. Pooled käsitlesid oma vara ja varalisi õigusi-kohustusi alates 1992. aastast kuni abielu lahutamiseni juba lahusvarana.

§ 34

lg 2 sätestab, et kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Hageja on kasutanud korteri ostmiseks ja majandamiseks oma isiklikku, sh oma praeguse abikaasa I.L. vara, mis ei olnud poolte ühisvaraks. Kostja ei ole osalenud korteri ostmises ega ka selle majandamises, mis tähendab, et pooled ei ole teostanud antud ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt ja ühise vara arvelt. 1.6 Hageja taotleb, et kostja annaks välja õigusliku aluseta saadud ½ korteri müügihinnast, so 30 000 eurot. 1.7 Alternatiivse nõudena, kui abikaasade ühisvara koosseisu ja varasuhet ei saa lugeda lõppenuks abielusuhete lõppemise ajast

1995 § 18 lg 2 alusel, taotleb hageja oma lahusvara arvelt ühisvarasse tehtud kulutuste ja parenduste hüvitamist.

§ 34

lg 2 sätestab, et kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Hagejal on õigus küsida tagasi kogu ühisvarasse oma lahusvara arvelt, sh I.L., tehtud panus, mis on kulunud korteri ostmiseks ja kinnisvara väärtuse parendamiseks. Kostja vastus hagiavaldusele

1. Kostja vaidleb hagiavaldusele vastu. Vastab tõele, et pooled olid abielus
2. augustini 1997 ning pooltel on ühised lapsed. Kostja ei nõustu, et abielulised suhted lõppesid juba
3. aastal. Vaidlusaluse korteri ostmise ajaks ei olnud poolte abielulised suhted lõppenud. Kostja oli teadlik, et hagejal on kõrvalsuhteid, kuid sellest hoolimata ei olnud hageja oma pere juurest lahkunud. See, et hageja nimele osteti ühisvarast vaidlusalune korter, ei kinnita samuti abieluliste suhete lõppemist, kuivõrd hagejal oli ka enne seda, 90-ndate aastate alguses lisaks pere peamisele elukohale korter Tartus Annelinnas. Seega korteri ostmine, lisaks pere peamisele elukohale, ei kinnita abielusuhete lõppemist. 3 2-23-4975 2.1 Poolte abielulised suhted kestsid sisuliselt lahutamiseni.
4. aasta alguses oli selge, et abielulised suhted on lõppemas ning enam ei taastu ja pooled otsustasid
5. aasta suvel, kui suhe oli külmunud, abielu lahutada. Seni osales hageja laste kasvatamises ja perekonna ülalpidamises. Riigikohus on rõhutanud, et abielusuhete lõppemise tuvastamiseks peavad olema lõppenud ka poolte varalised suhted.
6. aastal varalised suhted lõppenud ei olnud. Seega kuulus vaidlusalune korter abikaasade ühisvara hulka, sest see osteti enne abikaasade isiklike ja varaliste suhete lõppemist. Lahutuse ajal hageja ei soovinud ühisvara jagada, mistõttu pidi hageja arvestama, et ühisvara on jagamata. 2.2 Seda, et vaidlusalune korter kuulus ühisvara hulka, on kinnitanud ka hageja
7. jaanuaril 2022 müügi- ja asjaõiguslepingus. Tehingu kokkuleppimisel oli hageja kohe nõus korteri kui ühisvara ostuhinna võrdselt jagamisega ning hageja soovis vaid pärast abielusuhete lõppu soetatud vallasasjade eest ostuhinda endale, millega kostja loomulikult nõustus. 2.3 Samuti on pooled leppinud kokku tehingust saadava raha jagamises. Notar on selgitanud osalejatele tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. Kui hageja ei oleks nõustunud kas raha kostjale kandmisega või tehingu tegemisega, oleks tal olnud võimalus enne tehingut sellest loobuda. Samuti, kui hageja oleks olnud eksimuses, oli tal pool aastat aega tehingut vaidlustada, mida ta samuti teinud ei ole. Üllatuslik on hageja väide, et vaidlusalune korter ei olnud poolte ühisvara. 2.4 Kostja ei vaidle, et hageja on pärast abielu lõppemist korterisse sisustust ostnud või seal elanud või jooksvalt korterit viimase 20 aasta jooksul korras hoidnud ja ka kaasajastanud. Vallasasjad korteris ei tõsta korteri väärtust. Kostjale teadaolevalt on hageja koos korteriga eraldi müünud ka vallasasjad 15 000 euro eest. Korteri hind on tõusnud pigem üldise inflatsiooni ja hindade tõusu tuttu, mitte remondi tõttu. 2.5 Hageja ei tasunud korteri eest lahusvaraga, sest korteri ostmise ajal olid pooled abielus. Riigikohus on selgitanud, et „kostjate abielu kestel omandatud EVP-d tuleb lugeda

§ 14lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks (RKTKo nr 3-2-1-126-04 p-s 19.

Sama põhimõte oli sätestatud ka kuni

1. jaanuarini
2. a kehtinud abielu- ja perekonnakoodeksi § 20 lg-s 1.“ 2.6 Hageja on esitanud alternatiivse nõude, mille kohaselt taotleb hageja oma lahusvara arvelt ühisvarasse tehtud kulutuste ja parenduste hüvitamist. Hageja ei ole tõendanud milliseid kulutusi, parendusi ja mis summas ta on teinud ning kuidas on see väidetavalt ühisvara suurendanud. Kostja leiab, et sarnaselt ei ole pooled jaganud ka ühisvara hulka kuuluvat kasutuseelist, mille on ainuisikuliselt saanud hageja ning mis ilmselt ületab oluliselt võimalike kulutuste väärtust. Hageja
3. veebruaril 2024 ja
4. mail 2024 esitatud seisukohad hagivastusele
5. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et poolte abielulised suhted lõppesid millalgi hiljem kui
6. aastal, mil abikaasad eraldi elama kolisid. Kostja ei ole oma väiteid poolte abieluliste suhete jätkumise kohta millegagi tõendanud. Hageja esitas korteri ostumüügilepingu, millest nähtub, et ühise kodu ostsid endale hageja ja I.L., kes tasusid korteri eest võrdses osas oma väärtpaberitega. Hageja panustas sealjuures korteri ostmisse vaid pooles ulatuses. Teise poole eest maksis I.L., kes oli ka alates
7. detsembrist 1992 sisse kirjutatud vaidlusalusesse korterisse. Hageja ja I.L. elasid alates
8. detsembrist 1992 vaidlusaluses korteris üürilepingu alusel kuni selle ostmiseni. Seetõttu jääb arusaamatuks kostja väide, justkui oleks hageja elanud endiselt koos kostjaga ning üksnes kõrvalsuhteid 4 2-23-4975 omanud. Hageja suhtlemine oma lastega pärast lahku kolimist, ei tähenda, et hageja elas koos kostjaga xxxxxxxxxkorteris või et eksisteerisid mingilgi moel abielulised suhted. 3.1 Vaidlusaluse korteri
9. juuni
10. a ostu-müügilepingu p 2 ja arhiiviteatiste kohaselt nähtub üheselt, et korteri erastamisel tasus hageja 3000 EVP krooni ja I.L. tasus 19800 EVP krooni. Seega tasus hageja korteri XXX erastamisel maksumusest 13,15% ja I.L. tasus 86,84%. Juhul kui kohus peaks leidma, et vaidlusalune korter kuulus siiski poolte ühisvarasse, siis moodustab poolte ühisvara korteri osas vaid 13,15% ja ülejäänud korter 86,84% ulatuses kuuluks I.L.-ile. Seega jagaksid hageja ja kostja oma ühisvarana 13,15% korteri maksumusest pooleks ehk kummalegi poolele 6,57%. Hageja on aga jätkuvalt seisukohal, et tegemist ei olnud poolte ühisvaraga kuna erastamise ajaks
11. juuniks 1996 olid poolte abielulised suhted juba üle kolme aasta tagasi lõppenud. 3.2 Hageja ei nõustu kostjaga, et
12. jaanuari 2022 müügileping tõendab, et tegemist oli tegelikult poolte ühisvaraga. Notar ei küsinud ka hagejalt, millal poolte abielulised suhted lõppesid, vaid lähtus puhtalt formaalselt abielulahutuse päevast. Juhul, kui hageja poleks nõustunud tol hetkel tehingut lõpuni viima, siis oleks ostja loobunud ja tehingut poleks üldse toimunud. Korteri ostuhind 60 000 eurot kanti enne tehingut notari ametikontole. 3.3 Pooltel on vaidlus üksnes selles, millal abielulised suhted lõppesid ning millisel hetkel ühisvara poolte vahel jagatud sai. Hageja jääb oma hagiavalduses öeldu juurde, et poolte abielulised suhted lõppesid
13. aastal, mil hageja ja kostja eraldi elama asusid ning sellega ühtlasi ka ühise vara jagatuks lugesid. Kostja ei olnud enne
14. aastat nõus abielu lahutama ning enne seda ei saanud abielu lahutada, sest abielu lahutamine ilma teise pooleta ei ole võimalik. Samas ei haaku kostja väide kooselu jätkumise osas tegelikkusega, sest kostja lahkus ise
15. aastal Txxxxxxx korterist ning asus koos lastega elama Pxxxxxxx oma vanemate juurde. 3.4

1995 § 18 lg 2 teise lause järgi määrati ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, kui ühisvara jagati või lõppes abielu lahutamisega pärast abielusuhete lõppemist, siis abielusuhete lõppemisega lõppes toona kehtinud perekonnaseaduse järgi ka abikaasade varasuhe ühisomandi tekkimise mõttes (vt ka RKTKo 14.05.2014, nr 3-2-1-31-14, p 10). Riigikohus leiab ka sama otsuse p-s 12, et üldjuhul kuulus abikaasade ühisvara hulka vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni (RKTKo 21.03.2007 nr 3-21-13-07, p 17). 3.5 Kuna abielusuhete lõppedes lõppes ka seaduse alusel abikaasade ühise omandi tekkimine, on abielusuhete lõppemise aja tuvastamine asjas olulise tähendusega. Põhjusel, et abielusuhete lõppemise aeg on määrava tähtsusega antud asjas, palub hageja kohtul asja lahendamiseks ühtlasi määrata kindlaks abielusuhte lõppemise aeg. 3.6 Hagejale jääb arusaamatuks kostja väide müügitehingust saadu tasaarveldamise kohta elatise nõudega peale abielulahutust. Hageja on kostjale tasunud elatisraha, sealjuures ka hageja ja kostja lahutuse ajal

1. aastal 8500 krooni, ning kostja sellekohased etteheited hageja suunal elatise tasumata jätmise osas on alusetud. Hageja on omalt poolt lastega suhelnud ja lapsi toetanud vastavalt võimalusele. 3.7 Hageja ei nõustu kostja väitega, et hageja on saanud kasutuseelist korteri kasutamisest, mille hageja ostis koos I.L.-iga ning et see korter ja kasutuseelis kuuluvad ühisvara hulka. Samuti ei nõustu hageja sellega, et kasutuseelise jagamine korvab kuidagi hageja ja I.L. poolt 5 2-23-4975 korterile tehtud kulutused selle ostmiseks, korrashoiuks, kapitaalremontideks ja korteri parendamiseks selle väärtuse tõstmiseks. 3.8 Hageja jääb oma hagiavalduses toodud nõuete ja seisukohtade juurde ning leiab, et hagiavaldus kuulub täies ulatuses rahuldamisele. Samuti jääb hageja oma menetlusdokumentides esitatud taotluste juurde. Kohtu menetlus
2. Kohus korraldas
3. aprillil 2024 eelistungi ja
4. jaanuaril 2025, kus kuulas ära pooled vande all. Samuti kuulas kohus üle hageja taotletud tunnistajad M.S.-i ja I.L. ning kostja taotletud tunnistaja J.R. Rxxxxx. Hageja lõplikud seisukohad ja repliik kostja seisukohale 5.

1995 § 18 lg 2 kohaselt, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Abielusuhete lõppemist eeldatakse, kui abikaasad on elanud vähemalt kaks aastat eraldi. Perekonnaseaduse kohaselt lõppes poolte abielu abielulahutuse kande jõustumisel ehk

1. augustil
2. Poolte abielusuhted olid lõppenud aga juba ammu enne seda ehk 1992.aastal, mil pooled eraldi elama asusid. Ajal, mil hageja ja tema tänase abikaasa I.L. vaidlusaluse korteri ostsid, olid pooled elanud juba rohkem kui neli aastat eraldi leibkondadena ning seega oli täidetud abielusuhete lõppemise eeldus

§ 67lg 2 kohaselt.

Lähtudes Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-31-14 avaldatud seisukohast leiab hageja, et vaidlusalune korteri on tema lahusvara, sest poolte abielusuhted lõppesid 1992 aastal. 5.1 Hageja tasus vaidlusaluse korteri ostmisel vaid 13,15% korteri maksumusest. Järelikult kuulus enamus korteriomandist hageja praegusele abikaasale I.L.-ile, olenemata omandi kandest kinnistusraamatus. 5.2 Kostja väited 8500 krooni saamise kohta elatise võlgnevusena ei ole tõesed ning on tõendamata. Hageja on alati tasunud lastele elatist ja seda ilma kohtutäituri sekkumiseta (sellel ajal toimus elatise maksmine täitemenetluse kaudu), mis seab tõsiselt kahtluse alla kostja väited elatisrahade maksmise võlgnevuste kohta. Hageja on esitanud vastavad tõendid maksete kohta, kostja ei ole aga esitanud mitte ühtegi dokumenti oma väidete tõendamiseks. 5.3 Põhjendatud ei ole kostja väide, et vaidlusalune korter müüdi 75 000 euro eest. Kohtuistungil üle kuulatud hageja ja kostja tunnistajad selgitasid kõik üheselt, et korteriomandi müügihind oli 60 000 eurot ning 15 000 eurot oli korterisse jäänud asjade maksumuseks, mis ei saa kindlasti olla poolte ühisvara. Kostja sai korterist teada alles selle müümisele eelnevalt läbi tehingu ettevalmistuse. 5.4 Hageja selgitas kohtuistungil vande all, et poolte abielulised suhted lõppesid

1. aasta suvel ning ta kolis koos I.L.-iga elama Exxxxxx. I.L. on vande all tunnistajana selgitanud, et peale oma abielu lahutamist
2. aastal kolis ta
3. aasta lõpupoole kokku elama hagejaga. Samuti on kostja vande all selgitanud, et ta ei elanud enam
4. aastal hagejaga koos ning nende abielulised suhted olid lõppenud ja kostja kolis
5. aasta suve xxxxxxxx (hageja tööandja korter) korterist koos lastega Pxxxxxxx elama oma vanemate juurde. Seega on kõik osapooled üheselt selgitanud, et poolte abielulised suhted lõppesid kõige hiljemalt 6 2-23-4975
6. aasta suvest, kui lahku koliti ning peale seda ei ole hageja ja kostja kohtunud mitme aasta vältel. Pooled kohtusid alles viis aastat hiljem abielu lahutamisel perekonnaseisuametis 5.5 Kostja selgitas vande all ning vastas kohtu täpsustavale küsimusele, et hageja hakkas lastele elatist tasuma alles
7. aastast ning enne seda mingeid elatise laekumisi ei toimunud. Kuna kostja on vande all esitanud selliseid väiteid siis esitab hageja dokumendi millest nähtub, et hageja elatist
8. aasta eest tasunud. Olenemata sellest, et tõendite esitamise aeg on möödunud, palub hageja tõendi vastu võtta kuna selle esitamise vajadus on tekkinud alles pärast kostja vande all antud ütlusi ning tõend lükkab ümber kostja väidetu. Kostja on vande all andnud valeütlusi ja eksitanud kohut. Pärnu Maakohtu
9. juuni
10. aasta lahendi nr 2202 kohaselt mõisteti hagejalt välja laste elatis ning selle lahendi alusel on hageja elatist igakuiselt tasunud (algselt rahakaardiga ning hiljem pangaülekandega). Kostja vastupidised väited ja selgitused on meelevaldsed ja tõendamata. Elatise maksete võlgnevuse korral oleks täitemenetluse käigus võlgu oldavad summad igal juhul tagantjärele hagejalt välja mõistetud kostja kasuks. Kostja ütlused ei ole tõesed ning neid ei tohiks otsuse tegemisel arvestada. Hageja on järjepidevalt selgitanud, et ta maksis 8500 krooni kostja nõudmisel
11. aastal, et kostja nõustuks abielu lahutamisega ning kostja nõudmisel võimaliku ühisvara jagamise tulemina. Hagejal ei olnud põhjust maksta eraldi täiendavalt laste elatist kuna elatist tasuti läbi täitemenetluse alates kohtulahendist. 5.6 Hageja peab vajalikus selgitada, et ta ei ole tegelenud Txxxx linnas korterite ostmise ja siis hilisemalt kallima hinnaga müümisega, ta ei ole tegelenud nn politseivastaste seadmete tootmise ja paigaldamise ja müügiga, teda ei ole kriminaalkorras karistatud jne. Kostja on vande all esitanud absurdseid väiteid hageja suunas sooviga hagejat mustata ning halva inimesena näidata. Samuti vajab täpsustamist, et hageja töösuhe xxxxxxxx observatooriumis lõpetati koondamise tõttu. Arusaamatu on ka kostja selgitus enesetapukatse osas, kuna see ei ole hagejale üldse teada. Kuna kostja on vande all andnud seosetuid selgitusi, mis on tõendamata, siis tuleb kõik kostja selgitused jätta tähelepanuta ning ütlusi tõendina mitte käsitleda. 5.7 Eelnevatest selgitustest ja hageja esitatud tõenditest tulenevalt ning kohaldades enne
12. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadust, saab üheselt järeldada, et hageja ja kostja abielulised suhted lõppesid 1992 aastal ning vaidlusalune korter ei ole poolte ühisvara vaid hageja lahusvara ning sellest tulenevalt tuleb kostjal tagastada saadu hagejale. 5.8 Hageja ei nõustu kostja väitega nagu oleks hageja nõustunud notari selgitusega poolte ühisvara osas. Hageja esitas oma kahtlused juba e-kirja vahetuses mis toimus hageja ja tema poja vahel enne notari tehingut. Hageja on selgitanud, et tal ei olnud teist võimalust ja arusaama notari tehingu ajal. Sellest tulenevalt teavitas hageja kostjat, et soovib kostjalt raha tagasi saada. 5.9 Arusaamatu on milliseid summasid ja mille eest kostja püüab tasaarveldada käesolevas menetlusstaadiumis. Kostjal ei saa olla tasaarveldatavat nõuet hageja vastu, vähemalt ei ole kostja esitanud mitte ühtegi sellekohast kohtulahendit jne. Kostja viimased seisukohad ja repliik hageja seisukohale
13. Hageja on püüdnud jätta muljet, et korteri ja selles olnud asjade müügihind kokku ei olnud 75 000 eurot ning püüdnud väita ka seda, et on kostjast lahutamisel talle pool korteri 7 2-23-4975 väärtusest tasunud (püüdes väita, et lastele antud elatisevõlg võiks justkui olla ühisvara jagamine). Eelistungil väitis hageja, et elas perekonna juurest lahkumisel Tartus, kuid kohtuistungil oli hageja selle juba unustanud ning elas väidetavalt perekonna juurest lahkudes hoopiski oma töökohal. Nii on hageja püüdnud üheksa kuud pärast notariaalset tehingut hakata väitma, et kostja ei oleks pidanud abikaasade ühisvara jagamisest üldse osa saama 6.1 Seda, et vaidlusalune korter kuulus poolte ühisvara hulka, on hageja kinnitanud
14. jaanuari
15. a müügi- ja asjaõiguslepingus. Hea usu põhimõttega on vastuolus, et üle üheksa kuu pärast tehingu toimumist asub hageja saatma kostjale nõudekirju, milles soovib summat, mis jäi kokkuleppe kohaselt kostjale, hoopiski endale. Hagejale on hagejale teada, et abielu lahutamisel ühisvara ei jagatud ning hageja laste kasvatamises osalenud ei ole, andes neile vaid minimaalselt ülalpidamist summas, mis jääb oluliselt alla selle, mis temalt välja mõistetud oli. 6.2 Korteri müügihind oli 75 000 eurot, kuid see vormistati nii, et notariaalsesse lepingusse märgiti hinnaks 60 000 eurot, mis jagati poolte vahel võrdselt. Ülejäänud 15 000 eurot vormistati kui vallasasjade müük ning selle summa sai endale hageja ainuisikuliselt. Kostja oli nõus tegema kompromissi seoses hageja ja tema praeguse abikaasa panusega korterisse ning oli nõus jagama summa nii, et hageja sai tehingust 50% rohkem (hageja sai 45 000 eurot ja kostja 30 000 eurot). Hageja ei vaielnud kordagi vastu, et tegemist ei oleks poolte ühisvaraga ning ta pidas läbirääkimisi tehingust saadavate vahendite jagamiseks, olles kohe nõus, et osa tehingu vahenditest on õigustatud saama kostja. 6.3 Ühiseid kortereid, sõidukeid ega muu vara pooled abielu lahutamisel ei jaganud ning nende võõrandamisest saadud rahalisi vahendeid samuti mitte. Vaidlusaluse korteri lugemine ühisvaraks on põhjendatud, sest Riigikohus tsiviilasja nr 3-2-1-126-04 p-s 19 selgitanud, et „kostjate abielu kestel omandatud EVP-d tuleb lugeda

§ 14lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks.

Sama põhimõte oli sätestatud ka kuni

1. jaanuarini
2. a kehtinud abielu- ja perekonnakoodeksi § 20 lg-s 1.“ XXX korteri ostuhinnaks oli 22 800 krooni. I.L.-ilt tulnud rahalisi vahendeid, EVP-sid, kasutati seejuures 6300 krooni ulatuses ning ülejäänud summad tasuti hageja ehk ostja EVP arvelt, Eesti Ühispanga Tartu PK Elva filiaalis ja Eesti Ühispanga EVP arvelt. 6.4 Poolte abielulised suhted ei lõppenud
3. aastal. Nimelt kinnitas hageja kostjale, et tema huvi ongi omada kahte pere ning hagejal ei olnud huvi kostjast lahutada kuni
4. aastani. Sel ajal oli selge, et suhe on külmunud ning abielulised suhted enam ei taastu ja pooled otsustasid abielu lahutada. Seega ei olnud abieluliste suhete lõppemine poolte vahel enne seda kindel. 6.5 Kostja hinnangul on oluline ka see, et hagejal tekkis kostja ees elatise võlg. Nimelt pidi hageja alates perekonna juurest lahkumisest tasuma lastele elatist, mis vastas 1/3 hageja sissetulekutest, kuid hageja seda ei teinud. Hageja teenis ka väljaspool tööaega lisasissetulekut. Ainus panus aastatel 1994-2003 oli 8500 krooni, kuigi võttes aluseks selle aja keskmine töötasu, oleks hageja pidanud tasuma kostjale elatise 133 060 krooni, mis teeb võlgnevuse ainuüksi kuni
5. aasta lõpuni 124 560 krooni (ca 7961 eurot). Alates
6. aastast sai kostja elatist täituri vahendusel, kuid oluliselt väiksemas ulatuses kui 1/3 hageja sissetulekust, mistõttu võlgnevus suurenes kordades. Seega on ootuspärane, et kostja sai tasumata elatise ja jagamata ühisvara eest raha vaidlusaluse korteri müügist. Juhul kui kohus peaks tuvastama, et kostja ei olnud vaatamata poolte notariaalsele kokkuleppele ning ühisvara 8 2-23-4975 kasutamisele korteri soetamisel õigustatud tehingust rahalisi vahendeid saama, tasaarvestab kostja saadud summa elatise võlgnevusega. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7. Kohus rahuldab J.R. Rxxxxx hagi M.R. Rxxxxx vastu võlgnevuse saamiseks ja mõistab M.R. Rxxxxxxx välja 30 000 eurot J.R. Rxxxxx kasuks. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja kostja vastu VÕS § 1027 ja VÕS § 1028 lg 1 alusel nõude ilma õigusliku aluseta saadud 30 000 euro tagastamiseks. Kohus jätab hageja menetluskulud kostja kanda.
8. Hageja tugineb oma esitatud nõudes sellele, et kostja on aluseta saanud 30 000 eurot. Hageja soovis võõrandada
9. aastal korteriomandit (xxxxx, XXX), kuid hageja üllatuseks kaasas notar tehingusse kostja, kes sai seetõttu 30 000 eurot vaidlusaluse korteri võõrandamisest. Hageja selgituste järgi lähtus notar vaid sellest, et vaidlusaluse korteri ostis hageja
10. aastal, mil ta oli veel abielus kostjaga. Pooled lahutasid abielu
11. aastal. Hageja tugineb sellele, et
12. aastal kehtinud perekonnaseaduse järgi on vaidlusalune korter tema lahusvara.
13. Kostja vaidleb hagile vastu ja leiab, et vaidlusalune korter oli
14. aastal poolte ühisvaraks, sest poolte abielulised suhted ei olnud selleks ajaks lõppenud. Samuti on hageja kasutanud korteri ostmiseks poolte ühisvarasse kuuluvaid EVP väärtpabereid. Kostja on ka seisukohal, et hagejal on olulises ulatuses jäänud
15. aastal väljamõistetud elatis lastele tasumata, mistõttu esitas ta menetlusliku tasaarvestus avalduse tasaarvestamaks elatise võlgnevuse hageja esitatud nõudega.
16. Vaidlust ei ole pooltel selle üle, et vaidlusalune korter osteti ning
17. juulil 1996 (dtl 14). Poolte abielu lahutati
18. augustil 1997 (dtl 15). Seega tuleb lahendada vaidlus eelviidatud korteriomandi kuulumise osas ühisvara hulka enne
19. juulit 2010 kehtinud

i (

1995) järgi.

1995 § 14 lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara küll abikaasade ühisvara, kuid abielusuhete lõppemise järel omandatud vara oli

1995 § 15 lg 1 järgi selle abikaasa lahusvara, kes varaeseme omandas. Kui ühisvara jagati pärast abielusuhete lõppemist, määrati ka ühisvara

1995 § 18 lg 2 teise lause järgi kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Seega kuulus üldjuhul abikaasade ühisvara hulka vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni. (RKTKo 21.03.2007, 3-2-1-13-07, p 17).

1995 § 15 lg 1 ja § 18 lg 2 teise lause alusel oli kujunenud praktika, mille kohaselt loeti abikaasade abielusuhted viidatud sätete mõttes lõppenuks, kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted (RKTKo 14.05.2014, 3-2-1-31-14, p 12-13).

§ 210lg 3 sätestab, et kui abielusuhted lõppesid enne 2010.

aasta

1. juulit, moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni. 10.1 Eeltoodust järeldub seega, et kui abielusuhted lõppesid enne
2. aasta
3. juulit, siis lõppes abikaasade ühisvara moodustamine kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted. Sellisel juhul on oluline asjas tuvastada poolte abielusuhete lõppemise aeg.
4. Asjas puudub vaidlus selles, et poolte tegelikud abielusuhted lõppesid enne lahutust. Pooled on aga erinevatel sisukohtadel selles, millal nendevaheline abielusuhe lõppes. Hageja tugineb sellele, et abieluline suhe kostjaga lõppes juba
5. aastal, mil pooled lahku kolisid. 9 2-23-4975 Kostja seevastu leiab, et abielu suhted kestsid veel
6. aastani, kui sai päris selgeks, et abielu taastada ei õnnestu ja pooled abielu lahutasid.
7. Kohus on seisukohal, et poolte abielulised suhted lõppesid siiski juba
8. aastal. Nagu kohus eelpool märkis on oluline tuvastada, millal lõppesid poolte varalised ja isiklikud (sh intiimsuhted). Kohus on ära kuulanud pooled vande all ja poolte ühise poja tunnistajana. Samuti on tunnistajana ütlusi andnud hageja praegune elukaaslane I.L., kellega koos hageja ka
9. aastal vaidlusaluse korteri ostis. Kogutud tõendid kinnitavad üheselt, et poolte varalised suhted said
10. aastal läbi.
11. Hageja selgitas vande all, et juba
12. aastal oli talle selge, et abielu „läks nihu“ ja
13. aasta suvel koliti lahku (dtl 225 ja dtl 226). Hageja selgitas vande all: „Ei maksnud eluruumi eest kui lapsed ja laste ema olid xxxxxxxx kolinud. Abikaasa võttis kohtu kaudu välja elatiserahad, aga ei ma ei tea mis kuupäeval ja mis aastal.“ ning et ta ei toetanud kostjat muul moel rahaliselt (dtl 227). Samasisulise kinnituse andis ka kostja ise vande all: „Jaanuaris andis ta viimast korda mulle natuke söögiraha, see oli poole vähem, siis 1993 veebruarist alates ta mind ei toetanud. /…/ Mina ei tahtnud elada sellist elu, aga ma olin koguaeg seatud lastega sellisesse olukorda, et ma pidin eelkõige majandama ja hakkama saama üksinda.“ (dtl 229). Ka selgitas kostja, et
14. aasta juunikuu lõpust elas ta vanemate korteris poolteist aastat. 13.1 Kohus selgitab, et abikaasade varalised suhted tähendavad eelkõige seda, et abikaasad osalevad ühise koduse majapidamise korraldamises ja sissetuleku hankimises oma võimaluste kohaselt, panustavad perekonna ülalpidamisse, teevad selleks kulutusi ja osalevad selles oma tööga, sh hangivad toidu, kütte, riietuse, tervishoiutarbed. Mingit sellist suhet pooltel enam lahku kolimisest ei olnud. Selliselt on tuvastatud, et pooltel ei olnud vähemalt
15. aastast enam varalisi suhteid.
16. Kohus on seisukohal, et abielusuhete lõppemist abikaasade isiklike suhete (sh intiimsuhete osas) saab tõendada muuhulgas sellega, kui üks abikaasadest loob endale uue lähisuhte. See, et uus perekond luuakse (või alustakse kooselu) enne, kui varasem abielu on lahutatud, ei ole ebatavaline. Abielu lahutamata jätmine ei viita automaatselt enne
17. aasta
18. juulit seaduses kasutatud abieluliste suhete kestvusele kui vara omandi kuuluvuse määramise alusele. Kostja kinnitas vande all, et tema teada oli hagejal ja I.L.-il intiimsuhe juba
19. aastal (dtl 228). /…/ „Viimased kaadrid koduvideotel on näha 1992 märtsi lõpp kui xxxxxx sai meil viie aastaseks. 1992 aprill oleks pidanud J.R. minu perspektiivis hakkama lahutama, sest ma andsin talle mõista, et selline kooselu ei ole võimalik“ (dtl 228). Samuti kinnitas kostja vande all, et 1992 aastal tal hagejaga enam intiimsuhted ei olnud: „/…/ ta hakkas mult seksuaalsuhet nõudma, ma keeldusin kategooriliselt. Ma sain aru, et ta tahab mind kontrollida. 1992 juuni oli selline kuu kus ta juba elas oma vaba elu, käis korraks kodus ja siis kadus mitmeks nädalaks.“ (dtl 228). Samuti kinnitas kostja: „Ma läksin xxxxxxxxxx niimoodi ära, et ta ei olnud 3 kuud meid näinud.“ (dtl 230). Selliselt on kostja ise kinnitanud, et vähemalt
20. aasta suvest ei olnud tal hagejaga intiimsuhteid, nad ei ole ühiselt aega veetnud, arutanud tehingutega seotud asjaolusid või muul viisil ühiselt koos tegutsenud. Abielulistes suhetes olevad isikud peavad ka lävima omavahel kui abikaasad. 14.1 Samuti poolte poeg, kes andis tunnistajana ütlusi kinnitas, et isa (hagejat) mäletab ta
21. aastate algusest, kui hagejal neil paar korda xxxxxx külas käis ning muud kontakti tal isaga ei olnud (dtl 224). Nimetatu ei näita küll abikaasade lähisuhte lõppemist, kuid kinnitab seda, et hageja ei osalenud ka laste kasvatamisel määral, mida kostja enda vastuses 10 2-23-4975 hagivaldusele märkis. Kostja hagivastusest nähtub: „Hageja ja kostja abielulised suhted kestsid sisuliselt lahutamiseni. 1997.a alguses oli selge, et abielulised suhted on lõppemas ning enam ei taastu ja pooled otsustasid seetõttu suvel 1997.a, kui suhe oli külmunud, abielu lahutada. Seni osales hageja mh laste kasvatamises ja perekonna ülalpidamises.“ TsMS § 328 lg 1 näeb ette, et menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad olema tõesed. Kohus on seisukohal, et kostja on selliste väidetega kohut eksitanud ning pärast vande all kinnitanud vastupidist.
22. Kohus on seisukohal, et poolte vande all antud ütlustega on tõendatud, et kostja ja hageja abielulised suhted lõppesid
23. aastal, kui kostja kolis I.L. juurde elama. Kuni
24. juunini 2010 kehtinud

§ 14

lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara ning

§ 15

lg 1 kohaselt abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Seega on vaidlusalune xxxx, XXX korteriomand hageja lahusvara.

1. Tähendust ei oma see, kas
2. jaanuaril
3. a korteriomandi müügilepingus hageja kinnitas, et vaidlusalune korter on poolte ühisvara (dtl 20-26). Hageja selgitas, et vaadeldavasse tehingusse kaasas notar kostja üksnes seetõttu, et notarile ilmnes, et poolte abielu on lahutatud hiljem kui on toimunud vaidlusaluse korteri ostmine hageja ja I.L. poolt. Hageja esitas oma kahtlused juba e-kirja vahetuses mis toimus hageja ja tema poja vahel enne notari tehingut (dtl 156). Hageja selgitas, et tal ei olnud teist võimalust ja ta pidi tehingusse minema, sest muidu ei oleks ostja enam soovinud korterit osta. Kohus mõistab, et notar ei kontrollinud, kas tegemist võib olla hageja lahusvaraga, sest notar lähtus vaid sündmuste kronoloogilisest järjestusest. Selline nõude kontroll ei ole ka iseenesest notari pädevuses.
4. VÕS § 1027 kohaselt peab isik andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 lg 1 järgi, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Hageja on enda tegevuse tulemusena talle kuulunud korteriomandit müües jäänud ilma poolest müügihinnast, kuivõrd nõustus selle tasumisega ostja poolt kostjale (lepingu p 2.2) enda kohustuse täitmise eesmärgil, millega suurendas kostja vara. Poolte vahel puudub vaidlus, et korteri müügihinnaks oli 60 000 eurot, millest kostjale kantud 30 000 euro tagastamist hageja nõuab. Kohus on tuvastanud, et sellist kohustust, mille kohaselt oleks hageja pidanud kostjale tasuma 30 000 eurot, ei esine. Alusetu rikastumise nõuet välistavad asjaolud VÕS § 1028 lg 2 kohaselt puuduvad. Hagejal on seega VÕS § 1032 lg 1 alusel õigus nõuda kostjale üleantud 30 000 euro tagastamist. Hageja nõue kostjalt alusetult saadud 30 000 euro väljamõistmiseks tuleb rahuldada.
5. Põhjusel, et abielusuhete lõppemise aeg on määrava tähtsusega, palus hageja kohtul asja lahendamiseks ühtlasi määrata kindlaks abielusuhte lõppemise aeg. Kohus on tuvastanud lahendis, millal poolte abielulised suhted läbi said ning kohtu hinnangul ei ole selles osas hagejal eraldi tuvastushuvi. Küll rahuldab kohus hageja nõude tuvastada, et vaidlusalune korteriomand oli
6. juulil
7. a seisuga hageja lahusvara.
8. Hageja on leidnud, et juhul kui kohus peaks tuvastama, et kostja ei olnud vaatamata poolte notariaalsele kokkuleppele ning ühisvara kasutamisele korteri soetamisel õigustatud tehingust rahalisi vahendeid saama, tasaarvestab kostja saadud summa elatise võlgnevusega. Kohus nõustub hagejaga selles, et arusaamatu on milliseid summasid ja mille eest kostja püüab 11 2-23-4975 nõudeid tasaarveldada. Kostjal ei saa olla tasaarveldatavat nõuet hageja vastu. VÕS § 197 lg 1 näeb ette, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Siiski ei ole tasaarvestamine absoluutne. VÕS § 200 lg 1 alusel ei saa tasaarvestada ülalpidamise nõuet.
9. Kohus tagastab hagejale
10. veebruaril 2025 esitatud tõendi, sest see on esitatud hilinenult. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
11. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.
12. Kohus rahuldas hagi. Seega leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.
13. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Külli Puusep kohtunik 12