Obsah (13)

§ 230§ 232§ 436§ 459§ 173§ 162§ 174§ 477§ 138§ 144§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad Kohtuistungi toimumise aeg Harju Maakohus

) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte

§ 232

lg 1 kohaselt.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

1. Hageja A.J on esitanud kohtule hagiavalduse kostjate N.X-i lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades xxx ja xxx. ja F.G vastu sundtäitmise
2. Täitemenetluse seadustik (TMS) § 221 lõigete 1 ja 11 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis sama seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. TMS § 221 lg 2 kohaselt on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.
3. Vaidlust ei ole, et täiteasjades xxx ja xxx on täitedokumendiks Harju Maakohtu 25.10.2016 tagaseljaotsus tsiviilasjas nr xxx, millega kohus rahuldas N.X-i ja F.G hagiavalduse A.J-i vastu elatise vaidluses. Pooled ei vaidle ka selle üle, et täitmisele anti kostjate nõue, mis vastavalt hagiavalduse lisana esitatud võlaarvestustabelile oli 30.11.2021 seisuga kokku 30599,36 eurot, seejuures võlgnevus ühele lapsele 15299,68 eurot.
4. Kuivõrd käesoleval juhul on täitedokumendi näol tegu kohtulahendiga, siis saab kohus hageja vastuväited arvesse võtta üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg 1 esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluste loetelu on avatud. Lisaks sättes sõnaselgelt nimetud nõude rahuldamisele, ajatamisele ja tasaarvestamisele võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks olla ka näiteks 5 kompromiss, võlasuhtest taganemine, taganemine koos hinna alandamisega või võlasuhte ülesütlemine.
5. Hageja on hagiavalduses väitnud, et täitmisteates märgitud nõue on täidetud vahetu ülalpidamisega, samuti, et hageja täidab kohustust vabatahtlikult ning, et hagejal on laste emaga suuline kokkulepe, mille kohaselt kui lapsed midagi vajavad, siis annab laste ema sellest laste isale teada ning laste isa siis, kas ostab vajalikud asjad lastele ise või teeb laste emale ülekande lastele asjade ostmiseks.
6. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus hagejalt on kohtulahendiga välja mõistetud elatis alaealise lapse kasuks, ei ole välistatud ülalpidamiskohustuse täitmine muul viisil kui kohtulahendis märgitud igakuise elatise maksmisega. Elatise maksmise kohustus on lapsevanemal perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 2 esimesest lausest tulenevalt juhul, kui ta ei täida lapse ülalpidamise kohustust vahetult, s.o lapse kasvatamises osalemisega. Üldjuhul tuleb juba elatise väljamõistmisel arvestada seda, kui suure osa ajast viibib laps lahuselava vanema juures, ning vastavalt elatise suurust vähendada või üldse elatis välja mõistmata jätta (vt Riigikohtu
7. jaanuari
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Kui aga asjaolud pärast kohtulahendi tegemist muutuvad ning elatist maksma kohustatud lapsevanem hakkab lapsega koos elama või muul viisil rohkem tema kasvatamises osalema, võib täies ulatuses elatise sissenõudmine täitemenetluses olla alusetu, sest vanem täidab ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Osas, milles elatise sissenõudmine on alusetu, saab kohtulahendi täitmist takistada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega, isegi kui ei ole esitatud

§ 459järgset hagi kohtulahendi muutmiseks (vt RKTKm nr 3-2-1-177-16, p 11).

1. Pooled ei vaidle, et kostjate emaga 26.08.2020 juhtunud õnnetuse järgselt elasid kostjad perioodil 26.08.2020 - 21.02.2021 oma isa juures ja hageja täitis oma ülalpidamiskohustust sel perioodil vahetult, s.t kostjate seaduslik esindaja võttis kohtuotsuse täitmise vastu muul viisil kui otsuse alusel elatise ülekandmine. Kostjad on 29.12.2022 vastuses hagiavaldusele osundanud, et hageja enda poolt kohtule esitatud täitmisteadetest ja nendele lisatud kostjate võlaarvestustabelist (mille kostjate esindaja edastas e-posti teel ka 16.09.2024 kohtuistungil nii kohtule kui ka hagejale) seisuga 30.11.2021 nähtub, et sundtäitmisele esitatud nõue ei sisaldanudki otsuse järgi perioodil 26.08.2020 kuni 15.02.2021 maksmisele kuulunud elatist, st see oli juba välja arvestatud. Hageja kinnitas 16.09.2024 toimunud kohtuistungil ka ise, et perioodi 26.08.2020 kuni 15.02.2021 eest temalt täitemenetluses elatist nõutud ei ole. Hageja hagiavalduses esitatud väide, justkui elaksid lapsed käesolevalt isa ja ema juures võrdse aja, on jäänud paljasõnaliseks ja tõendamata. Lähtudes eeltoodust on tuvastamist leidnud, et kuigi hageja on kostjaid perioodil 26.08.2020 kuni 15.02.2021 vahetult ülal pidanud, siis on seda täitmisele antud nõude arvestamisel arvesse võetud. Seega ei ole käesoleval juhul alust pidada sundtäitmist täiteasjades xxx ja xxx lubamatuks tulenevalt asjaolust, et hageja on andnud kostjatele ülalpidamist vahetult.
2. Arvestades hagiavalduses väidetut, mille kohaselt täidab hageja ülalpidamiskohustust vabatahtlikult ning hagejal oli laste emaga suuline kokkulepe, et kui lapsed midagi vajavad, siis ostab isa vajalikud asjad ise või teeb ema soovil lastele asjade ostmiseks ülekande, on võimalik, et elatisenõue on rahuldatud, sest hageja ja kostjate seaduslik esindaja leppisid kokku (ajutiselt) ülalpidamiskohustuse täitmises teistsugusel viisil (vt ka Riigikohtu
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 13).
5. Kohtul tuleb niisiis tuvastada, kas hageja on kohustuse täitmise osaliselt asendanud ja kostjad on sellega nõustunud. Poolte tahteavaldused võisid seejuures olla konkludentsed ning vajadusel tuleb poolte käitumist tõlgendada, lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 75 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-st
6. Poolte käitumist on võimalik mõista nii, et hageja asendas ülalpidamiskohustuse täitmisel VÕS § 89 lg 1 järgi elatise maksmise laste kasvatamises vahetult osalemisega ning kokkuleppe teine pool võttis täitmise vastu. 6
7. Kostjad eitavad kokkuleppe olemasolu ja kinnitavad, et kostjate ema ei ole hagejaga sõlminud kokkulepet, et hageja teeb ülekandeid ainult siis, kui lastele on midagi osta vaja. Samas on kostjad 29.12.2022 vastuses hagiavaldusele ise esile toonud, et hageja esitatud võlaarvestustabelist, mis kajastab hageja võlgnevust seisuga 30.11.2021, nähtub, et kui hageja on faktiliselt midagi üle kandnud või kui laste ema on aktsepteerinud lastele rõivaste ostmist, siis ka need summad on hageja võlgnevusest välja arvestatud. Seega on kostjate seaduslik esindaja täitmise lastele asjade ostmise ja asjade ostmiseks raha kandmisega siiski vastu võtnud ehk, et kokkulepe ülalpidamiskohustuse täitmiseks teistsugusel viisil oli olemas. Hageja nõustus 16.09.2024 toimunud kohtuistungil, et hagiavaldusele lisatud võlaarvestustabelis, mis kajastab hageja võlgnevust seisuga 30.11.2021, on kajastatud kõik hageja poolt tehtud maksed ja soetatud esemed. Lähtudes eeltoodust on tuvastamist leidnud, et 25.10.2016 tagaseljaotsusest tsiviilasjas nr xxx tulenevat ülalpidamiskohustust on täidetud teistsugusel viisil, kuid see ei anna käesoleval juhul alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, sest teistsugusel viisil elatise maksmise kohustuse täitmist, on juba täitmisele esitatud võlgnevuse arvestamisel arvesse võetud.
8. Hageja on oma hagiavalduses leidnud, et tema suhtes täitemenetluse algatamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Üldjuhul saab kohus lõpetada sundtäitmise siis, kui sundtäitmise lõpetamine on seaduses sõnaselgelt sätestatud. Samas tuleb täitemenetluses arvestada TsÜS § 138 sätestatuga, mille järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule (Riigikohus 2-19-13236, p 11.1). Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju. Sellistele kuritarvitustele viitavaid asjaolusid ei ole hageja kohtuasjas esile toonud. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hea usu põhimõtte vastu eksimise tõttu saab olla üksnes erandlik võimalus õiguse kuritarvitamisel. Üksnes täitemenetlusest tingitud hageja majanduslikud raskused seda alust rakendada ei võimalda.
9. Hageja on avaldanud, et on nõus perioodilise elatise sissenõudmisega, aga leiab, et samaaegne elatise võlgnevuse sissenõue ei täida eesmärki ning, et eelisjärjekorras tuleb täita täitedokumenti, millega on välja mõistetud elatis lapse ülalpidamiseks, mitte tagasiulatuvalt nõutav elatis. Hageja viitab seejuures Riigikohtu lahendile 3-2-1-14-11, p
10. Kohus selgitas juba 16.09.2024 toimunud kohtuistungil, kuid kordab veelkord, et Riigikohus ei ole hageja poolt viidatud lahendis asunud seisukohale, et elatise võlgnevust ja jooksvat elatist ei võiks täita samaaegselt. Kui nõue ei ole eelisõigustatud, ei tähenda see seda, et seda ei võiks sisse nõuda. Järjekorra eesmärk on tagada, et kui raha kõigile sissenõudjatele ei jagu, saavad raha kätte eelisõigustatud sissenõudjad, nt alaealised lapsed, kes nõuavad elatist. Samas ei tähenda see seda, et viimasel järjekohal oleva sissenõudja nõuded peaksid jääma rahuldamata. Hageja viidatu ei ole seega sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kontekstis asjakohane.
11. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud, et käesoleval juhul esineksid eeldused, millest tulenevalt oleks alust sundtäitmine täiteasjades xxx ja xxx lubamatuks tunnistada. Seega jätab kohus A.J-i hagi N.X-i ja F.G vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades xxx ja xxx rahuldamata. Menetluskulud 22.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.

§ 162lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. 7 23.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. 24. Arvestades, et kohus on käesolevas asjas jätnud menetluskulud hageja kanda, on menetluskulude kindlaksmääramisel vajalik käsitleda üksnes kostjate menetluskulude nimekirja. Kostjate 16.09.2024 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjad kandnud menetluskulusid kokku summas 1144,36 eurot. 25.

§ 174

lg 8 näeb ette, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades

-i 5. jaos sätestatud erisusi.

§ 477

lg 5 kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Kohus hindab kulude põhjendatust ja vajalikkust ka siis, kui menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline kulude suurusele vastu ei vaidle (vt Riigikohtu 08.05.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-17, p 13.3). 26.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Seejuures on

§ 144p 1 järgi kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

§-s 218 sätestatu kohaselt. 27.

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 28. Seadus ei piira, kui palju menetlusosaline oma lepingulisele esindajale esindamise eest tasuda võib, küll aga ei näe

ette lepingulise esindaja kulude hüvitamist täies ulatuses.

§ 175

lg 1 järgi mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud teiselt menetlusosaliselt välja üksnes mõistlikus, vajalikus ja ettenähtavas ulatuses. Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust hinnates (vt Riigikohtu 28.11.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-10348, p 16; 02.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56; 10.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 13).

1. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust, sh hinnata tunnihinda iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 28.11.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-10348, p 16; 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 32-1-115-14, p 14; 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Kostjate menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostjatele õigusabiteenust osutatud tunnihinnaga 140 eurot (lisandub käibemaks). Kohus leiab, et arvestades lepingulise esindaja kvalifikatsiooni ja õigusteenuse turuhinda, samuti võttes arvesse asja vähest keerukust, tuleb esindaja tunnitasu määr lugeda põhjendatuks.
2. Kostjate menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostjatele õigusabiteenust tunnihinnaga 140 eurot (lisandub käibemaks) osutatud kokku 6,7 tundi. Kostjate esindaja on seejuures teinud järgnevaid toiminguid: hagi ja selle lisadega tutvumine, analüüs 1,2 tundi; hagivastuse koostamine, kliendiga kooskõlastamine, kohtule esitamine 2,8 tundi; A.J-i 16.01.2023 menetlusdokumendiga tutvumine 0,2 tundi; A.J-i 22.05.2024 menetlusdokumendi ja selle lisaga tutvumine 0,2 tundi; A.J-i 15.08.2024 menetlusdokumendiga tutvumine 0,3 tundi; ettevalmistus kohtuistungiks 0,5 tundi; osalemine 16.09.2024 kohtuistungil 1,5 tundi. 8 Kohus kontrollis toimiku materjalide ja kulude nimekirjade alusel kostjate maakohtus kantud kulude põhjendatust. Kostjate menetluskulud on tekkinud menetlusdokumentidega tutvumisest, menetlusdokumentide koostamisest, istungiks ettevalmistumisest, istungil osalemisest ning suhtlusest kliendiga. Kohus on seisukohal, et kostjate esindaja tehtud toimingud on vajalikud. Samuti tuleb põhjendatuks pidada toimingute ajakulu.
3. Tulenevalt

§ 174

lg-st 10 peab menetlusosaline menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Vastavasisuline kinnitus on kohtule esitatud. Kuna alates 01.01.2024 on käibemaksumäär 20% asemel 22%, tuleb seda arvesse võtta ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel. Kostjate menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostjate esindaja teinud toiminguid enne

1. aastat mahus 4,2 tundi ning pärast 01.01.2024 mahus 2,5 tundi. Seega olid kulud lepingulisele esindajale 20% käibemaksumäära ajal kokku 705,60 eurot (4,2 tundi x 140 eurot + 20% km) ning 22% käibemaksumäära ajal kokku 427 eurot (2,5 tundi x 140 eurot + 22%).
2. Tuginedes ülaltoodule leiab kohus, et kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele ning hagejalt tuleb kostjate kasuks välja mõista menetluskulud kokku summas 1132,60 eurot (sh käibemaks). Kostjate taotlusel tuleb kanda hagejalt välja mõistetud menetluskulud kostjate seadusliku esindaja A U.Z pangakontole xxx E.J.E-is.
3. Seonduvalt kostjate taotlusega mõista menetluskuludelt välja viivis, märgib kohus, et A.J on teinud oma 19.09.2024 seisukohas kostjate menetluskulude nimekirjast eksliku järelduse, nagu soovikid kostjad temalt menetluskulude viivise väljamõistmist perioodi eest, mil menetlus maakohtus kestis. Tegelikult on kostjad palunud määrata, et hageja peab tasuma menetluskuludelt seadusjärgset viivist alates lahendi jõustumisest kuni selle täieliku täitmiseni. Tulenevalt kostjate taotlustest ja

§ 177

lg-st 4 märgib kohus kohtulahendi resolutsioonis, et välja mõistetud menetluskulude hüvitiselt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. 34. Tulenevalt

§ 178

lg 2 võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Kuivõrd käesolevas asjas on hüvitatavate menetluskulude suuruseks 1132,60 eurot on käesolev kohtuotsus menetluskulude kindlaksmääramise osas edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt) Priit Kama kohtunik 9