2-22-218/43

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad Kohtuistungi toimumise aeg Harju Maakohus Priit Kama 07. oktoober 2024, Tallinn 2-22-218 A.J-i (N.X) hagi N.X-i (N.X), F.G (N.X) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades xxx ja xxx 3 500 eurot Hageja: A.J (isikukood XXX, elukoht XXX, XXX-i , epost xxx) Kostja I: N.X (isikukood XXX, elukoht XXX, XXX-i) Kostja II: F.G (isikukood XXX, elukoht XXX, XXX-i) Kostjate seaduslik esindaja: A U.Z (isikukood xxx, elukoht XXX, XXX-i) Kostjate lepinguline esindaja: advokaat L.K (Advokaadibüroo Tibar & Partnerid, e-post xxx) 16.09.2024 RESOLUTSIOON 1. Jätta rahuldamata A.J-i (N.X) hagi N.X-i (N.X) ja F.G sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades xxx ja xxx.

2.Menetluskulud jätta täies ulatuses hageja A.J-i kanda.

3.Rahuldada kostjate N.X-i kindlaksmääramiseks. ja F.G avaldus (N.X) vastu menetluskulude 4. Määrata kostjate N.X-i ja F.G menetluskulude suuruseks maakohtus 1132,60 eurot (sisaldab käibemaksu).

5.Mõista hagejalt A.J kostjate N.X-i ja F.G kasuks välja menetluskulud summas 1132,60 eurot (sh käibemaks). Välja mõistetud menetluskulud kanda A U.Z pangakontole xxx E.J.E-is.

6.Mõista hagejalt A.J kostjate N.X-i ja F.G kasuks välja viivis menetluskulude 1132,60 eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 1. 06.01.2022 esitas A.J lepingulise esindaja E.G kaudu Harju Maakohtusse hagiavalduse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hagiavalduse kohaselt edastati A.J-ile 26.11.2021 e-posti teel täitmisteade, täitedokument ja kohtutäituri tasu otsus täiteasjades nr xxx ja xxx. Täitmisteate järgi on täitedokumendiks Harju Maakohtu 25.10.2016 lahend tsiviilasjas nr 2-16-103139, millega mõisteti hagejalt A.J-ilt välja tagasiulatuv elatis N.X-i kasuks perioodi 16.02.2015 kuni 15.02.2016 eest summas 2370 eurot ja tagasiulatuv elatis F.G kasuks perioodi 16.02.2015 kuni 15.02.2016 eest summas 2370 eurot. Võlgnevus 30.11.2021 seisuga on kokku 30599,36 eurot, ühele lapsele võlgnetav summa 15299,68 eurot.

Hageja põhjendas oma nõuet sellega, et täitmisteates märgitud nõue on täidetud vahetu ülalpidamisega, samuti ei täida sundtäitmise nõue elatise maksmise põhieesmärki, milleks on lapsele elatise maksmine ette ja igapäevaste vajaduste rahuldamine. Hageja kinnitusel puudub vaidlus, et laste isa täidab ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Hagejal oli laste emaga suuline kokkulepe, et kui lapsed midagi vajavad, siis annab ema sellest isale teada, mispeale ostab isa vajalikud riided või kooliasjad lastele ise või teeb ema soovil ülekande lastele asjade ostmiseks.

Kuna laste ema vajas 26.08.2020 juhtunud liiklusõnnetuse tõttu pikaajalist ravi, siis elasid lapsed isa juures 25.08.2020 kuni 21.02.2021, mil isa pidas neid üleval. Hageja leiab, et hageja nõue tuleb TMS § 221 lg 1 alusel rahuldada, kuna nõue on eelnimetatud ajaoludel täidetud. Hageja leiab, et täitetoimingute tegemine oleks ilmselges vastuolus laste huvidega, kes elavad oma isa ja ema juures võrdse aja. Täiendavate rahaliste vahendite arestimine või kinnipidamine seab ohtu hageja võimalused kostjatele ülalpidamist pakkuda.

Hageja on põhjendanud oma nõuet Riigikohtu seisukohtadega viidates, et 28.09.2011 otsuses tsiviilasjas 3-2-1-60-11 ning mitmetes muudes lahendites (vt nt 31.01.2008 otsus tsiviilasjas nr 32-1-134-07, 02.06.2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42- 08, 17.06.2009 määrus tsiviilasjas nr 32-1-64-09, 27.01.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09) on Riigikohus selgitanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ja seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. Ühtlasi on hageja viidanud, et lahendis 3-2-1177-16, p-s 11 on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus lapsevanemalt on kohtulahendiga välja mõistetud elatis alaealise lapse kasuks, ei ole välistatud ülalpidamiskohustuse täitmine muul viisil kui kohtulahendis märgitud elatise maksmisega. Samuti leiab hageja, et algatatud täitemenetlus on vastuolus TsÜS § 138 lg 1 sätestatud hea usu põhimõttega.

2.16.01.2023 seisukohas kostjate hagivastusele märgib hageja, et jääb arusaamatuks, kuidas täidab eesmärki elatise tagasiulatuvalt väljamõistmine, kui elatis on ette nähtud laste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Samuti jääb arusaamatuks, miks alustati täitemenetlust ligi 5 aastat peale kohtuotsust. Elatist tagasiulatuvalt välja nõudes tuleb arvestada seda, et kohustatud vanemat ei asetataks äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet esitanud, vaid on teinud seda hoopis 5 aastat hiljem.

3.05.08.2023 menetlusdokumendis palus hageja rahuldada hagi tagaseljaotsusega või kui kohus asjas tagaseljaotsust ei tee, täitemenetluse peatada, täitmist pikendada või ajatada. Hageja on seisukohal, et kuna kostjate ema saab tänu täitemenetlusele hageja käest iga kuu keskmiselt 1000 eurot ja hagejale jääb arvele 372,50 eurot, paneb see eelkõige kostjad väga ebavõrdsesse olukorda. Selline ebavõrdsus pole kindlasti laste huvides olukorras, kus just suvekuudel viibivad 2 lapsed märkimisväärse osa ajast hageja juures vastavalt suhtluskorra kohtumäärusele.

Täitemenetluse jätkamine on hageja suhtes ebaõiglane, kuna 372,50 euroga ei saa hageja pakkuda lastele täisväärtuslikku elu. Samuti ei täida täitemenetlus oma eesmärki, kuna elatisvõla välja mõistmine ei täida elatise maksmise eesmärki, milleks on igapäevaste vajaduste rahuldamine.

4.22.05.2024 menetlusdokumendis märgib hageja, et on nõus perioodilise elatise täitmisega, aga leiab, et täies mahus samaaegne võlgnevuse sissenõue ei täida eesmärki. Hageja leiab, et elatise võlgnevuse igakuine kinnipeetav summa võiks olla vahemikus 50-75 eurot. Kuna sissenõudjad saavad korrektselt igakuist ehk siis perioodilist elatis, on samaaegne võlgnevuse täiemahuline sissenõudmine pigem karistus kui mõjutus. Kuna hageja elab praeguseks üksi, jääb 410 eurot, mis hagejale iga kuu alles jääb (miinus pangalaen summas 130 eurot kuus) ilmselgelt väheseks, et inimlikult ära elada. See takistab omakorda ka aja veetmist oma lastega, mis kindlasti pole nende huvides.

5.16.09.2024 toimunud kohtuistungil ei teadnud hageja täpselt öelda, kui palju ta on kohustatud igakuiselt maksma perioodilist elatist ja milline on elatise võlgnevus. Hageja märkis, et teab ainult summasid, mille tööandja kinni peab ja see on keskmiselt 1000 eurot kuus. Hagejale teadaolevalt on jooksev elatis umbes 300 eurot lapse kohta. Kogunenud elatise võlgnevus on ühel lapsel umbkaudu 15000 eurot ja teisel umbkaudu 17000 eurot. Hiljem täpsustas hageja, et Eesti.ee andmetel (väljavõte tehtud 16.09.2024) on elatise võlg ühe lapse eest 14231,35 eurot (täitemenetluse nr xxx, N.X ) ja teise lapse eest 15104,28 eurot (täitemenetluse nr xxx F.G ).

Hageja märkis, et Eesti.ee järgi võlgnevus vähenenud ei ole, kuigi tema palgast on iga kuu kinni peetud ja see ei saa olla õige. Hageja leidis, et kohtutäituri enda saadetud andmed on õigemad.

Hageja märkis kostjate esindaja poolt kohtuistungil kohtule ja hagejale e-posti teel saadetud elatise võla arvutustabeli kohta, et on selle tabeli varem kohtutäiturilt saanud. Hageja selgitas, et 28.12.2019 - 28.12.2021 on ta teinud ülekandeid summas 800 eurot A U.Z arvele ja märkis, et hetkel ei näe, et tabelist oleksid mõned laste jaoks nende emale üle kantud summad puudu.

Hageja kinnitas kohtule, et seda summat, mil lapsed olid hageja juures, ei ole temalt sisse nõudma asutud. Kui kohus palus hagejal selgitada, millest lähtuvalt hageja siis sundtäitmise lubamatuks tunnistamist nõuab, selgitas hageja, et kirjutas 16.08.2024 menetlusdokumendis, et topelt sundtäitmine (elatis ja võlgnevus) ei täida eesmärki ning on pigem karistus kui kohustus.

Samuti osundas hageja, et on toonud välja nõuete rahuldamise järjekorra (TMS § 65 lg 4).

Hageja märkis, et ei ole soovinud väita, et keegi on tahtnud tema juhtimisõigust peatada, aga perioodilise elatise ja võlgnevuse sundtäitmine koos paneb ta paratamatult majanduslikult raskesse olukorda. Eelisjärjekorras tuleb täita täitedokumenti, milles on mõistetud elatis lapse ülalpidamiseks, mitte tagasiulatuvalt nõutavat elatist (RK lahend 3-2-1-14-11, p 11). Hageja märkis, et loeb viidatud Riigikohtu lahendist välja, et elatise võla nõue PKS § 100 tähenduses ei ole elatisenõue ja senikaua, kui lapsed saavad perioodilist elatist, on nende vajadused kaetud ja võlgnevuse sissenõudmine samal ajal ei ole vajalik. Hageja enda menetluskulude väljamõistmist kostjatelt ei taotlenud.

Kostjate vastus hagile 6. Kostjad leidsid oma 29.12.2022 hagivastuses, et hagi on mõistetamatu. Hagiavaldusest ei nähtu hagi aluseks olevaid sundtäitmise lubamatust tingivaid faktiväiteid, mistõttu on arusaamatu hagi nõue kogu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Hagejal on läbi aegade olnud kostjate ees kokku umbes 30000 euro suurune elatisevõlg. Esitatud hagis ei ole isegi väidetud, rääkimata tõendamisest, et kogu 30000 euro suurune võlg on makstud. Millise õigusnormi järgi oleks kohtul sellises olukorras võimalik kogu sundtäitmine lubamatuks tunnistada, on õiguslikult arusaamatu.

3 Hageja ei tugine väitele, et nõuded tema vastu oleks ajatatud või tasaarvestatud (hagejal ei saagi olla nõudeid kostjate vastu). Seega saab hagi esitamisest järeldada, justkui oleks kostja kõik kohtuotsusest tulenevad kohustused täitnud, kas vastavalt otsusele, mis tähendab raha ülekandmisega ema pangakontole, mille kohta ei ole hageja esitanud ühtki tõendit, või on kostjad (nende seaduslik esindaja) võtnud kohtuotsuse täitmise täies ulatuses vastu muul viisil. Ka selle kohta pole hageja esitanud ühtki tõendit.

Ebaõige on hageja väide, justkui oleks täitmisteates märgitud nõue hageja poolt täidetud vahetu ülalpidamisega. Eriti raskesti mõistetav on hagiavalduse väide, justkui „puuduks vaidlus, et laste isa täidab ülalpidamiskohustust vabatahtlikult“ - pole ka märgitud, kellega hagejal selline vaidlus puudub. Samuti on väär hagiavalduse väide, justkui olnuks hagejal laste emaga suuline kokkulepe, et isa ostab vastavalt ema soovile lastele asju või kannab selleks emale raha üle.

Kohus on teinud otsuse, mille järgi tuleb elatist maksta ja kostjate ema ei ole sõlminud hagejaga kokkulepet, et hageja teeb ülekandeid ainult siis, kui lastele on midagi vaja osta.

Kostjad nõustuvad väitega, et nad elasid emaga 26.08.2020 juhtunud õnnetuse järgselt oma isa juures, kuid nad kolisid 15.02.2021 ema juurde tagasi. Vastab tõele, et perioodil 26.08.202021.02.2021 olid kostjad hageja vahetul ülalpidamisel, s.t. et kostjate seaduslik esindaja võttis kohtuotsuse täitmise vastu muul viisil kui otsuse alusel elatise ülekandmine. Hageja enda poolt kohtule esitatud täitmisteadetest ja nendele lisatud kostjate võlaarvestustabelist seisuga 30.11.2021 nähtub siiski, et sundtäitmisele esitatud nõue ei sisaldanudki otsuse järgi perioodil 26.08.2020 kuni 15.02.2021 maksmisele kuulunud elatist, see oli juba välja arvestatud. Kogu ülejäänud aja on korraldanud ja korraldab laste igapäevaelu praktilisi küsimusi ja annab põhilise panuse laste eest hoolitsemisse kostjate ema ning tema perekond, lapsed veedavad isaga iga teise nädalavahetuse. Samuti nähtub hageja esitatud arvestustabelist, kui hageja on faktiliselt midagi üle kandnud või kui laste ema on aktsepteerinud lastele rõivaste ostmist, ka need on välja arvestatud. Sellele vaatamata oli seisuga 30.11.2021 hageja võlg kohtuotsuse järgi kummagi kostja ees 15 299,68 eurot.

Kostjad peavad õiguslikult asjakohatuks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise asjas tuginemist väitele, et sundtäitmise nõue ei täida elatise maksmise põhieesmärki, milleks on lapsele elatise maksmine ette ja igapäevaste vajaduste rahuldamine. Samuti on asjakohatu viide Riigikohtu 12.12.2007 otsusele 3-2-1-119-07. Hagejal on segadus tsiviilasjade liigis, kui ta peab käesolevat vaidlust perekonnaasjaks. Praeguses hagimenetluses kohtuotsuse täitmise seaduslikkuse üle TMS § 221 lg 1 järgi ei kohaldu PKS ega selle elatise väljamõistmist reguleerivad sätted. Kohtuotsuse täitmise seaduslikkuse üle toimuvas vaidluses puudub kohtul pädevus hinnata täitedokumendi seaduslikkust. Vastupidi, TMS § 221 lg 1 järgi isegi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Kahtlematult on laste igapäevavajadused olnud kaetud ja täidetud, kuid selles puudub hageja panus. Seda on tehtud kostjate ema ja ema perekonna arvel. Otseses vastuolus nii kehtivast õigusest tuleneva loogikaga kui praktikaga kohtuotsuste täitmisel on hageja arusaam, justkui ta saaks vabaneda seadusjõus elatiseotsuse täitmisest seetõttu, et keegi teine on tema eest lapsi üleval pidanud. Asjakohatud on ka hageja viited Riigikohtu lahenditele tsiviilasjades 3-2-1-60-11, 3-2-1-134- 07, 3-2-1-42- 08, 32-1-64-09 jt. Hagejal on jäänud tähelepanuta, et kehtiva õiguse järgi saab materiaalõigusliku vaidluse täitedokumendi üle avada sellise sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega, mille täitedokumendiks on muu täitedokument kui kohtulahend (seega ennekõike lepinguks oleva täitedokumendi puhul). TMS § 221 lg 2 kohaselt võib kohtulahendi korral vastuväide põhineda vaid sellisel asjaolul, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Neid asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga, ei ole võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vaidlustada. Asjakohatu on hageja seisukoht, justkui täitetoimingute tegemine oleks vastuolus laste huvidega isegi siis, kui lapsed elaksid oma vanemate juures võrdse aja.

Hagejal tuleb leida endale võimetekohane töö ja töökohta pidada.

4 7. 16.09.2024 toimunud kohtuistungil märkisid kostjad, et jooksev elatis on vanema lapse puhul seadusjärgselt 287,72 eurot ja noorema lapse puhul 244,56 eurot kuus. Vastavalt kohtutäitur K P 06.05.2024 saadud infole on võlgnevus N.X-i ees 9005,73 eurot ja F.G ees 10453,15 eurot.

Iga kuu on elatist laekunud, nii jooksvat elatist kui ka võla tagasimakseid. Kostjad märkisid, et usaldavad kohtutäituri esitatud andmeid. Kostjad kinnitasid, et vaidlust perioodi üle, mil lapsed viibisid hagejaga ei ole (periood 25.08.2020-21.02.2021). Kostjate esindaja edastas kohtuistungil kohtule ja hagejale e-posti teel elatise võla arvutustabeli ning selgitas, et tabelist nähtuvalt on rahasumma, mida ei ole sisse nõutud nelja ja poole kuu eest, kokku kummagi lapse pealt 1387 eurot. Hageja on kahel korral ostnud lastele riideid, 2021. aasta detsembris 100 euro eest ja see kajastub samuti tabelis. Kostjad leidsid seoses hageja viidatud Riigikohtu praktikaga, et hageja on ilmselt pidanud silmas, et täitemenetluse käigus täidetakse koos nii jooksvat elatist kui võlga ning hageja loeb võla tagasiulatuvaks elatiseks, kuid see ei ole tõsi. 2016. aasta kohtulahendis mõisteti välja elatis kummalegi lapsele alates maksekäsu esitamisest 12.02.2016. 2016. aastale eelneva aasta eest ei ole elatist nõutud. Seega ei ole tegemist tagasiulatuva elatisega. Samas möönsid kostjad, et õiguskäsitlus ei peaks muutuma, kui tegemist oleks ka tagasiulatuva elatisega.

Kohtuotsuse põhjendused 8. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

9.Hageja A.J on esitanud kohtule hagiavalduse kostjate N.X-i lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades xxx ja xxx. ja F.G vastu sundtäitmise 10. Täitemenetluse seadustik (TMS) § 221 lõigete 1 ja 11 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis sama seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. TMS § 221 lg 2 kohaselt on käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.

11.Vaidlust ei ole, et täiteasjades xxx ja xxx on täitedokumendiks Harju Maakohtu 25.10.2016 tagaseljaotsus tsiviilasjas nr xxx, millega kohus rahuldas N.X-i ja F.G hagiavalduse A.J-i vastu elatise vaidluses. Pooled ei vaidle ka selle üle, et täitmisele anti kostjate nõue, mis vastavalt hagiavalduse lisana esitatud võlaarvestustabelile oli 30.11.2021 seisuga kokku 30599,36 eurot, seejuures võlgnevus ühele lapsele 15299,68 eurot.

12.Kuivõrd käesoleval juhul on täitedokumendi näol tegu kohtulahendiga, siis saab kohus hageja vastuväited arvesse võtta üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg 1 esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluste loetelu on avatud. Lisaks sättes sõnaselgelt nimetud nõude rahuldamisele, ajatamisele ja tasaarvestamisele võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks olla ka näiteks 5 kompromiss, võlasuhtest taganemine, taganemine koos hinna alandamisega või võlasuhte ülesütlemine.

13.Hageja on hagiavalduses väitnud, et täitmisteates märgitud nõue on täidetud vahetu ülalpidamisega, samuti, et hageja täidab kohustust vabatahtlikult ning, et hagejal on laste emaga suuline kokkulepe, mille kohaselt kui lapsed midagi vajavad, siis annab laste ema sellest laste isale teada ning laste isa siis, kas ostab vajalikud asjad lastele ise või teeb laste emale ülekande lastele asjade ostmiseks.

14.Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus hagejalt on kohtulahendiga välja mõistetud elatis alaealise lapse kasuks, ei ole välistatud ülalpidamiskohustuse täitmine muul viisil kui kohtulahendis märgitud igakuise elatise maksmisega. Elatise maksmise kohustus on lapsevanemal perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 2 esimesest lausest tulenevalt juhul, kui ta ei täida lapse ülalpidamise kohustust vahetult, s.o lapse kasvatamises osalemisega. Üldjuhul tuleb juba elatise väljamõistmisel arvestada seda, kui suure osa ajast viibib laps lahuselava vanema juures, ning vastavalt elatise suurust vähendada või üldse elatis välja mõistmata jätta (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Kui aga asjaolud pärast kohtulahendi tegemist muutuvad ning elatist maksma kohustatud lapsevanem hakkab lapsega koos elama või muul viisil rohkem tema kasvatamises osalema, võib täies ulatuses elatise sissenõudmine täitemenetluses olla alusetu, sest vanem täidab ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Osas, milles elatise sissenõudmine on alusetu, saab kohtulahendi täitmist takistada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega, isegi kui ei ole esitatud TsMS § 459 järgset hagi kohtulahendi muutmiseks (vt RKTKm nr 3-2-1-177-16, p 11).

15.Pooled ei vaidle, et kostjate emaga 26.08.2020 juhtunud õnnetuse järgselt elasid kostjad perioodil 26.08.2020 - 21.02.2021 oma isa juures ja hageja täitis oma ülalpidamiskohustust sel perioodil vahetult, s.t kostjate seaduslik esindaja võttis kohtuotsuse täitmise vastu muul viisil kui otsuse alusel elatise ülekandmine. Kostjad on 29.12.2022 vastuses hagiavaldusele osundanud, et hageja enda poolt kohtule esitatud täitmisteadetest ja nendele lisatud kostjate võlaarvestustabelist (mille kostjate esindaja edastas e-posti teel ka 16.09.2024 kohtuistungil nii kohtule kui ka hagejale) seisuga 30.11.2021 nähtub, et sundtäitmisele esitatud nõue ei sisaldanudki otsuse järgi perioodil 26.08.2020 kuni 15.02.2021 maksmisele kuulunud elatist, st see oli juba välja arvestatud. Hageja kinnitas 16.09.2024 toimunud kohtuistungil ka ise, et perioodi 26.08.2020 kuni 15.02.2021 eest temalt täitemenetluses elatist nõutud ei ole. Hageja hagiavalduses esitatud väide, justkui elaksid lapsed käesolevalt isa ja ema juures võrdse aja, on jäänud paljasõnaliseks ja tõendamata. Lähtudes eeltoodust on tuvastamist leidnud, et kuigi hageja on kostjaid perioodil 26.08.2020 kuni 15.02.2021 vahetult ülal pidanud, siis on seda täitmisele antud nõude arvestamisel arvesse võetud. Seega ei ole käesoleval juhul alust pidada sundtäitmist täiteasjades xxx ja xxx lubamatuks tulenevalt asjaolust, et hageja on andnud kostjatele ülalpidamist vahetult.

16.Arvestades hagiavalduses väidetut, mille kohaselt täidab hageja ülalpidamiskohustust vabatahtlikult ning hagejal oli laste emaga suuline kokkulepe, et kui lapsed midagi vajavad, siis ostab isa vajalikud asjad ise või teeb ema soovil lastele asjade ostmiseks ülekande, on võimalik, et elatisenõue on rahuldatud, sest hageja ja kostjate seaduslik esindaja leppisid kokku (ajutiselt) ülalpidamiskohustuse täitmises teistsugusel viisil (vt ka Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 13).

17.Kohtul tuleb niisiis tuvastada, kas hageja on kohustuse täitmise osaliselt asendanud ja kostjad on sellega nõustunud. Poolte tahteavaldused võisid seejuures olla konkludentsed ning vajadusel tuleb poolte käitumist tõlgendada, lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 75 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 29. Poolte käitumist on võimalik mõista nii, et hageja asendas ülalpidamiskohustuse täitmisel VÕS § 89 lg 1 järgi elatise maksmise laste kasvatamises vahetult osalemisega ning kokkuleppe teine pool võttis täitmise vastu.

6 18. Kostjad eitavad kokkuleppe olemasolu ja kinnitavad, et kostjate ema ei ole hagejaga sõlminud kokkulepet, et hageja teeb ülekandeid ainult siis, kui lastele on midagi osta vaja. Samas on kostjad 29.12.2022 vastuses hagiavaldusele ise esile toonud, et hageja esitatud võlaarvestustabelist, mis kajastab hageja võlgnevust seisuga 30.11.2021, nähtub, et kui hageja on faktiliselt midagi üle kandnud või kui laste ema on aktsepteerinud lastele rõivaste ostmist, siis ka need summad on hageja võlgnevusest välja arvestatud. Seega on kostjate seaduslik esindaja täitmise lastele asjade ostmise ja asjade ostmiseks raha kandmisega siiski vastu võtnud ehk, et kokkulepe ülalpidamiskohustuse täitmiseks teistsugusel viisil oli olemas. Hageja nõustus 16.09.2024 toimunud kohtuistungil, et hagiavaldusele lisatud võlaarvestustabelis, mis kajastab hageja võlgnevust seisuga 30.11.2021, on kajastatud kõik hageja poolt tehtud maksed ja soetatud esemed. Lähtudes eeltoodust on tuvastamist leidnud, et 25.10.2016 tagaseljaotsusest tsiviilasjas nr xxx tulenevat ülalpidamiskohustust on täidetud teistsugusel viisil, kuid see ei anna käesoleval juhul alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, sest teistsugusel viisil elatise maksmise kohustuse täitmist, on juba täitmisele esitatud võlgnevuse arvestamisel arvesse võetud.

19.Hageja on oma hagiavalduses leidnud, et tema suhtes täitemenetluse algatamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Üldjuhul saab kohus lõpetada sundtäitmise siis, kui sundtäitmise lõpetamine on seaduses sõnaselgelt sätestatud. Samas tuleb täitemenetluses arvestada TsÜS § 138 sätestatuga, mille järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärk on kahju tekitamine teisele isikule (Riigikohus 2-19-13236, p 11.1).

Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju. Sellistele kuritarvitustele viitavaid asjaolusid ei ole hageja kohtuasjas esile toonud. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hea usu põhimõtte vastu eksimise tõttu saab olla üksnes erandlik võimalus õiguse kuritarvitamisel. Üksnes täitemenetlusest tingitud hageja majanduslikud raskused seda alust rakendada ei võimalda.

20.Hageja on avaldanud, et on nõus perioodilise elatise sissenõudmisega, aga leiab, et samaaegne elatise võlgnevuse sissenõue ei täida eesmärki ning, et eelisjärjekorras tuleb täita täitedokumenti, millega on välja mõistetud elatis lapse ülalpidamiseks, mitte tagasiulatuvalt nõutav elatis. Hageja viitab seejuures Riigikohtu lahendile 3-2-1-14-11, p 11. Kohus selgitas juba 16.09.2024 toimunud kohtuistungil, kuid kordab veelkord, et Riigikohus ei ole hageja poolt viidatud lahendis asunud seisukohale, et elatise võlgnevust ja jooksvat elatist ei võiks täita samaaegselt. Kui nõue ei ole eelisõigustatud, ei tähenda see seda, et seda ei võiks sisse nõuda.

Järjekorra eesmärk on tagada, et kui raha kõigile sissenõudjatele ei jagu, saavad raha kätte eelisõigustatud sissenõudjad, nt alaealised lapsed, kes nõuavad elatist. Samas ei tähenda see seda, et viimasel järjekohal oleva sissenõudja nõuded peaksid jääma rahuldamata. Hageja viidatu ei ole seega sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kontekstis asjakohane.

21.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud, et käesoleval juhul esineksid eeldused, millest tulenevalt oleks alust sundtäitmine täiteasjades xxx ja xxx lubamatuks tunnistada. Seega jätab kohus A.J-i hagi N.X-i ja F.G vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades xxx ja xxx rahuldamata.

Menetluskulud 22. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda.

7 23. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

24.Arvestades, et kohus on käesolevas asjas jätnud menetluskulud hageja kanda, on menetluskulude kindlaksmääramisel vajalik käsitleda üksnes kostjate menetluskulude nimekirja.

Kostjate 16.09.2024 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjad kandnud menetluskulusid kokku summas 1144,36 eurot.

25.TsMS § 174 lg 8 näeb ette, et kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades TsMS-i 5. jaos sätestatud erisusi. TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Kohus hindab kulude põhjendatust ja vajalikkust ka siis, kui menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline kulude suurusele vastu ei vaidle (vt Riigikohtu 08.05.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-17, p 13.3).

26.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Seejuures on TsMS § 144 p 1 järgi kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt.

27.TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

28.Seadus ei piira, kui palju menetlusosaline oma lepingulisele esindajale esindamise eest tasuda võib, küll aga ei näe TsMS ette lepingulise esindaja kulude hüvitamist täies ulatuses.

TsMS § 175 lg 1 järgi mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud teiselt menetlusosaliselt välja üksnes mõistlikus, vajalikus ja ettenähtavas ulatuses. Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust hinnates (vt Riigikohtu 28.11.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-10348, p 16; 02.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56; 10.02.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 13).

29.Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust, sh hinnata tunnihinda iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (vt Riigikohtu 28.11.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-10348, p 16; 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 32-1-115-14, p 14; 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25).

Kostjate menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostjatele õigusabiteenust osutatud tunnihinnaga 140 eurot (lisandub käibemaks). Kohus leiab, et arvestades lepingulise esindaja kvalifikatsiooni ja õigusteenuse turuhinda, samuti võttes arvesse asja vähest keerukust, tuleb esindaja tunnitasu määr lugeda põhjendatuks.

30.Kostjate menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostjatele õigusabiteenust tunnihinnaga 140 eurot (lisandub käibemaks) osutatud kokku 6,7 tundi. Kostjate esindaja on seejuures teinud järgnevaid toiminguid: hagi ja selle lisadega tutvumine, analüüs 1,2 tundi; hagivastuse koostamine, kliendiga kooskõlastamine, kohtule esitamine 2,8 tundi; A.J-i 16.01.2023 menetlusdokumendiga tutvumine 0,2 tundi; A.J-i 22.05.2024 menetlusdokumendi ja selle lisaga tutvumine 0,2 tundi; A.J-i 15.08.2024 menetlusdokumendiga tutvumine 0,3 tundi; ettevalmistus kohtuistungiks 0,5 tundi; osalemine 16.09.2024 kohtuistungil 1,5 tundi.

8 Kohus kontrollis toimiku materjalide ja kulude nimekirjade alusel kostjate maakohtus kantud kulude põhjendatust. Kostjate menetluskulud on tekkinud menetlusdokumentidega tutvumisest, menetlusdokumentide koostamisest, istungiks ettevalmistumisest, istungil osalemisest ning suhtlusest kliendiga. Kohus on seisukohal, et kostjate esindaja tehtud toimingud on vajalikud.

Samuti tuleb põhjendatuks pidada toimingute ajakulu.

31.Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 10 peab menetlusosaline menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Vastavasisuline kinnitus on kohtule esitatud.

Kuna alates 01.01.2024 on käibemaksumäär 20% asemel 22%, tuleb seda arvesse võtta ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel. Kostjate menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostjate esindaja teinud toiminguid enne 2024. aastat mahus 4,2 tundi ning pärast 01.01.2024 mahus 2,5 tundi. Seega olid kulud lepingulisele esindajale 20% käibemaksumäära ajal kokku 705,60 eurot (4,2 tundi x 140 eurot + 20% km) ning 22% käibemaksumäära ajal kokku 427 eurot (2,5 tundi x 140 eurot + 22%).

32.Tuginedes ülaltoodule leiab kohus, et kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele ning hagejalt tuleb kostjate kasuks välja mõista menetluskulud kokku summas 1132,60 eurot (sh käibemaks). Kostjate taotlusel tuleb kanda hagejalt välja mõistetud menetluskulud kostjate seadusliku esindaja A U.Z pangakontole xxx E.J.E-is.

33.Seonduvalt kostjate taotlusega mõista menetluskuludelt välja viivis, märgib kohus, et A.J on teinud oma 19.09.2024 seisukohas kostjate menetluskulude nimekirjast eksliku järelduse, nagu soovikid kostjad temalt menetluskulude viivise väljamõistmist perioodi eest, mil menetlus maakohtus kestis. Tegelikult on kostjad palunud määrata, et hageja peab tasuma menetluskuludelt seadusjärgset viivist alates lahendi jõustumisest kuni selle täieliku täitmiseni.

Tulenevalt kostjate taotlustest ja TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus kohtulahendi resolutsioonis, et välja mõistetud menetluskulude hüvitiselt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

34.Tulenevalt TsMS § 178 lg 2 võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Kuivõrd käesolevas asjas on hüvitatavate menetluskulude suuruseks 1132,60 eurot on käesolev kohtuotsus menetluskulude kindlaksmääramise osas edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt) Priit Kama kohtunik 9

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.