Obsah (11)

§ 16§ 657§ 233§ 438§ 436§ 207§ 196§ 171§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 13. märts 2025 Tsiviilasja number 2-21-

) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. See otsus jõustus

1. septembril
2. Kostja III ei saa nõuete kaitsmise ajal kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg-s 1 hagi esitamiseks sätestatud tähtajast tulenevalt oma nõude tunnustamiseks enam kohtusse pöörduda. Kostja III ei ole PankrS § 103 lg 8 nõuete kaitsmise ajal kehtinud redaktsioonist tulenevalt hagi esitanud ja tema väiteid ei saa enam arvestada. Kostjad I ja II esitasid kostja III väidetega samu vastuväiteid. Kostja III väidete kõrvale jätmine ei oma sisulist tähtsust. 5 Kostja I leiab, et leping on näilik. Lepingu näilikkusele saavad tugineda kõik kostjad (RKTKo 2.11.2011, 3-2-1-95-11, p 11). Kohus saab hinnata lepingu näilikkust ja tühisust. Leping ei ole kehtiv, kuna lepingu poolte eesmärk ja lepingu sõlmimise motiiv ei olnud kauba ost-müük, vaid riigi vastu kahjunõude tekitamiseks tagantjärgi dokumendi loomine. Tegemist on näiliku ja seeläbi tühise lepinguga. A.A., kes oli lepingu poole esindaja, ei suutnud meenutada lepingu sõlmimise aega. Lepingu olemasolus on alust kahelda ka seetõttu, et selles on hulgaliselt vigu. Hagi asjaoludes ja nõude loovutamise dokumentides on vastuolud. Kohus kahtleb, et pooled, kes konsulteerisid enne lepingu sõlmimist tuntud advokaadibüroo ja MTA-ga, sõlmisid lepingu, mida ei olnud võimalik täita. A.A. ütlustest nähtub, et pooltel oli tahe toota 500 tonni õli kuus. Samas see ei tähenda, et tegemist oli vastastikuse kohustusega. Tallinna Ringkonnakohus leidis haldusasjas nr 3-17-1019, et lepingu sõlmimine on kahtlane. Lepingu punkti 2.2 saab tõlgendada nii, et lepingu punktides 7.1 ja 7.2 nimetatud 500tonnine kuukogus ei pruugi realiseeruda. Lepingu p 2.2 kohaselt selgub kauba täpne kogus igakordselt koos kaubaga ostjale esitatavas arve-saatelehes. Kauba arve koostatakse p 4.5 kohaselt tellimuse alusel ja tellimuses määratakse p 4.2 kohaselt kauba kogus. Kui kauba kogus oleks vältimatult p-de 7.1–7.2 kohaselt 500 tonni kuus, kaotaks mõtte lepingu p 4.7, mille järgi on hinnaga mittenõustumisel õigus tellimusest taganeda. Hageja soovis
3. mail 2014 tarnida esialgsele võlausaldajale 15 tonni õli. Mais 2014 ei olnud rohkem tellimusi. Lepingujärgne n-ö kuu kohustuslik kogus ei olnud seega täidetud. Juunis 2014 tehti üks tellimus 10 tonnile õlile. Võlgnik ei küsinud kunagi esialgselt võlausaldajalt lepingu järgi väidetavalt nõutud koguse ostmata jätmise eest leppetrahvi. See kinnitab, et leping oli tervikuna või väidetavate kohustuslike koguste ja leppetrahvide osas näilik. Lepingu p-d 7.1 ja 7.2 ei ole kohustuslikuna sõnastatud. Nende baasil ei saa tekitada kogusest lähtuvalt arvutatud saamata jäänud tulu nõuet. Lepingu järgi tarnitakse kaup tellimuste alusel kahe päeva jooksul. Tegemist on raamlepinguga, st põhilepingu raames sõlmitakse igakordse tellimuse jaoks eraldi leping, milles on kokku lepitud kogus ja hind. Kui hind või muud tingimused ei sobi, on lepingu pooltel võimalus raamlepingu alusel jätta tellimus esitamata või jätta see täitmata, kui hinnas ei saavutata kokkulepet. Kui Emulsiteks ei esita tellimusi, ei saa väita, et tal oleks huvi lepingu täitmise vastu. Kui tal ei ole huvi, ei teki tal lepingust kahju, sh kahju, mida hüvitaks leppetrahv. Selline konstruktsioon viitab lepingu näilikkusele ja tühisusele. Esialgsel võlausaldajal ei saanud tekkida saamata jäänud tulu ja leppetrahvi nõuet, mida ta saanuks hagejale loovutada. Võlgniku valmidus toota 500 tonni õli igal kuul on kaheldav. See nähtub Tallinna Ringkonnakohtu otsusest haldusasjas nr 3-17-
4. Hageja väitel ei pidanud Emulsiteks vajalikuks lepingut lõpetada, sest lootis koostöö jätkumisele pärast MTA poolt kauba kinnipidamise lõppemist. Kohtu hinnangul kahandab lepingu usaldusväärsust see, et lepingut ei lõpetatud ennetähtaegselt, kuigi selleks oli võimalus. Tallinna Ringkonnakohtu otsusest haldusasjas nr 3-17-1019 esitatud järeldustest tuleneb, et leping sõlmiti viisil, mida mõistlik ärijuht ei tee. L. Randmanni ekspertarvamus ei kinnita nõuet. Ekspert ületas pädevust ja andis õiguslikke hinnanguid. Hageja ja võlgniku vahel
5. detsembril 2018 sõlminud kokkulepe, mis peatas TsÜS § 162 kohaselt nõude aegumise, hageja nõuet ei kinnita. Võlgnik ei kajastanud nõuet bilansis, vaid tegi bilansivälise kirjena nõude kohta märke. Tehing on näilik ja on tühine, sest lepingu tegelikud eesmärgid ja motiivid on teadlikult, kogemuse baasil olnud sellised, mis ei ole kajastatud lepingu tekstis. Isik, kes pikemat aega tegeleb õli toomise ja müügiga, peaks teadma, kas ja millised maksustamisega seotud 6 probleemid võivad sellega kaasneda. Mõistlik ärijuht oleks lepingu koostamisel nendega arvestanud. Hageja
6. mai
7. a nõudekiri üksinda ei tõenda, et esialgsel võlausaldajal tekkis kahju. MTA
8. ja
9. mai
10. a otsustega peeti kaup kinni. Kauba vabastamiseks tuli tarnijal tasuda kaubale määratud täiendav kohustus. Hagejal oli seega võimalik kauba tarneid jätkata. Müüja lepingust tulenevate kohustuste täitmine ei olnud takistatud. Sellise käitumisega saanuks ära hoida ostja poolt leppetrahvi esitamise õiguse kasutamise. Hagejal ei ole seega õigust esitada oma nõuet võlgniku pankrotimenetluses. Lepingut ei täidetud ka siis, kui MTA piirangu lõpetas. Lepingu täitmisega seonduvalt esitatud tõendid on koostatud selleks, et esitada riigi vastu kahjunõue. Olematu nõude maksmapanek näiliku tehingu alusel on heade kommete vastane. Arved nr 37/A ja 40/A, mis hageja väitel tõendavad transpordi tõttu tekkinud kahju, ei ole lepinguga seotud. Hageja väitel jäi
11. juuni
12. a tellimus tarnimata. Toimumata transporditeenuse eest arve esitamine ei ole põhjendatud. Arve nr 40/A on esitatud enne väidetava transporditeenuse osutamist. Need ebakõlad ei võimalda lugeda nõuet tõendatuks ja kinnitavad, et leping on näilik. Leppetrahvist teatamise mõistlikku aega ei ole ületatud. Leppetrahvi nõuti esmakordselt
13. augustil 2014, mitte pankrotihoiatuses. Leppetrahvi nõude aluseks olev leping on näilikkuse tõttu tühine. Lepingust ei saa seega tekkida leppetrahvi nõuet. Leppetrahvi nõude esitamine mõistliku aja piirides ei muuda lepingut kehtivaks. Leppetrahvinõudega vastuväiteid esitamata nõustumine on hea usu põhimõtte vastane. Saamata jäänud tulu tekkimine ja selle kujunemine on tõendamata. Võlgnik oleks saanud lepingust õigeaegse taganemisega saamata jäänud tulu nõude ära hoida. Hageja põhistus, et saamata jäänud tulu kujuneb AS-iga Eesti Pagar sõlmitud lepingust, ei ole realistlik. Emulsiteks sõlmis AS-iga Eesti Pagar lepingu viimasele kuus 70 tonni õli müümiseks. Hageja ei selgitanud, kellele Emulsiteks oleks müüdud 430 tonni õli kuus. Hageja ja võlgniku vahel
14. mail 2017 sõlmitud kokkuleppe ei ole deklaratiivne võlatunnistus. Kokkuleppes puudub nõude tunnustamise kinnitus. Dokumendist nähtub, et kahjunõue koostati tagavaraks, kui riigi vastu esitatud nõue peaks ebaõnnestuma. Leppetrahvi, saamata jäänud tulu ja varalise kahju nõuded on alusetud. Viivisenõue on seega ka alusetu. Kuna leping on tühine, ei ole vaja nõuete aegumist käsitleda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
15. Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata tsiviilasi samale maakohtule tagasi. Hageja palub jätta kõik menetluskulud kostjate kanda. Kohtu erapooletus ja sõltumatus ei olnud tagatud. Kohtuotsuse koostas K. Saukas, kellel ei ole kohtuga seost. Kohtunik üksnes täiendas otsust. Maakohus tuvastas hagi eseme ja tõendamiskoormuse valesti. Hageja nõue põhineb hageja ja võlgniku vahel
16. mail 2017 ja
17. detsembril 2018 sõlmitud deklaratiivsetel võlatunnistustel. Maakohus leidis ekslikult, et
18. mai
19. a kokkulepe ei ole deklaratiivne võlatunnistus. Maakohus ei võtnud
20. detsembri
21. a võlatunnistuse kohta seisukohta. Maakohus ei selgitanud välja nimetatud kokkulepete osapoolte ühist tegelikku tahet. Hageja kinnitas, et tema tahe oli sõlmida deklaratiivne võlatunnistus. 7 Võlgnik on tunnistanud, et tal on hageja ees kohustus. Võlgnik liitis hageja kahjunõude enda nõuetele ja esitas
22. mail 2017 haldusasjas 3-17-1019 kahjunõude riigi vastu. Võlgnik tunnistas seega kohustust hageja ees. Hageja põhistas deklaratiivse võlatunnistuse aluseks olevaid asjaolusid. Kostjatele on kättesaadavad nõude alusdokumendid. Nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiskoormuse erandlikult hagejale panemine ei ole seega põhjendatud. Maakohus kohaldas TsÜS § 89 lõiget 1 valesti. Maakohus leidis alusetult, et leping on näilik ning selle eesmärgiks oli luua riigi vastu kahju hüvitamise nõude alus. Leping sõlmiti varem, kui tekkis MTA-ga vaidlus. Puudub alus arvata, et pooled sõlmisid lepingu teades, et seda ei saa MTA seadusvastase tegevuse tõttu täita, mistõttu saab müüja esitada kahjunõude MTA vastu. Pooltel puudus lepingu sõlmimisel teadmine, et selle alusel oleks vaja hakata riigi vastu kahjunõuet esitama. Maakohus ei tuvastanud, et lepingu poolte tegelik soov ei olnud hakata õli tootma ja müüma. Lepingut asuti täitma. Seda täideti kaks kuud enne, kui võlgnik oli sunnitud MTA õigusvastase tegevuse tõttu täitmise peatama. Võlgnik tegutses, kuni MTA, rikkudes seadust, takistas tal lepingu täitmist. MTA õigusvastane tegevus tuvastati kohtulahendiga. Tehingu näilikkus eeldab, et pooled soovisid tehinguga varjata teistsugust tehingut või teeselda tehingu toimumist. Seda aga polnud. Kohtu väited tehingu näilikkuse kohta ei ole põhjendatud. Kui kostjad leidsid, et leping kahjustab võlausaldajate huve, on näilik või vastuolus heade kommetega, oleks haldur pidanud esitama PankrS § 110 kohase hagi tehingu tagasivõitmiseks (RKTKo 23.09.2005, 3-2-1-80-05, p 23). Haldur ei teinud seda. Haldusajas nr 3-17-1019 tuvastatu ei välista hageja nõuet võlgniku vastu. Võlgnik rikkus lepingut. Ta keeldus lepingut täitmast, kuna ta ei saanud õli tarnida. Lepingu täitmata jätmine on põhjuslikus seoses esialgse võlausaldaja ettevalmistustele vastava tulu teenimata jäämise ja tulu teenimise võimaluse kaotusega. Võlgnik pidi seega hüvitama esialgsele võlausaldajale kahju. Kahju hüvitamise nõude arvestamisel on lähtutud lepingu mahuna kokkulepitud 500 tonnist, kuna tegemist oli miinimumkogusega. Maakohus tõlgendas lepingu punkte 7.1 ja 7.2 valesti. Kannatanu ei kaota õigust kahju hüvitamisele, kui ta ei esita korduvaid tellimusi olukorras, kus kauba müüja teatab lepingu täitmise peatamisest. Kui kohus leidis, et kahju on väiksem, pidi ta kahju suuruse ise tuvastama. Usutav ei ole, et esialgsel võlausaldajal puudus ettevalmistustele vaatamata võimalus tulu teenida. Esialgsel võlausaldajal oli sõlmitud AS-iga Eesti Pagar leping 70 tonni õli igakuiseks tarnimiseks. Maakohus ei tuvastanud, mis oleks olnud esialgse võlausaldaja poolt teenitud tulu, kui võlgnik ei oleks lepingu täitmist peatanud. Saamata jäänud tulu saab arvestada abstraktselt, s.o saamata jäänud tuluks saab lugeda kasu, mida isik oleks võinud tavapäraselt teenida. Maakohus ei põhjendanud, miks olukorras, kus õli turumaht oli 10 000 tonni aastas, ei oleks Emulsiteks saanud müüa 6000 tonni aastas, arvestades, et ta oli Eestis ainuke õli müüja. Saamata jäänud tulu on eksperdi arvamusega tõendatud. Maakohus jättis tähelepanuta hagiavalduse tervikteksti lisadena esitatud tuuruuringu tõendid. Kostjad ei tõendanud, et saamata jäänud tulu on väiksem. Maakohus tugines kostja III seisukohtadele, kuigi ta nõue jäi tunnustamata. See on PankrS § 103 lõikega 8 vastuolus. Maakohus jättis VÕS § 172 lg 2 kohaldamata. Maakohus tuvastas, et võlgnik oli lepingu sõlmimisel raskelt hooletu. Lepingu poole raske hooletuse kohaseks õiguskaitsevahendiks on VÕS § 172 lg 2 kohaselt teisele lepingupoolele tekitatud kahju hüvitamine, mitte lepingu tühistamine. Võlgniku raske hooletus ei välista hageja nõuet. 8 Maakohtu otsus on vastuoluline ja oluliste loogikavigadega. Maakohtu otsuse p-d 9 ja 10 ei ole loogilised. Asjaolu, et võlgnik kasutas leping sõlmimisel advokaadi abi ja konsulteeris MTA-ga, ei muuda lepingut näilikuks. Maakohtu seisukoht, justkui pidanuks võlgnik arvestama MTA õigusvastase tegevusega, on vastuolus õiguse üldpõhimõtetega. Maakohtu otsuse p 15 ei ole õige. Võlgniku ei olnud lepingu p 12.1 alusel õigust esitada esialgse võlausaldaja vastu leppetrahvi nõuet. Võlgnik ei saanud nõuda leppetrahvi kokkulepitud mahu mittetäitmisel. Pärast MTA õigusvastase takistuse ilmnemist lepiti esialgse võlausaldajaga kokku, et nad ei esita uusi tellimusi. Selle eesmärk oli vältida uusi leppetrahvinõudeid, kuna võlgnik ei oleks saanud kaupa tarnida. Maakohtu otsuse p 16 on vastuoluline, kuna ei ole aru saada, kas leping on maakohtu arvates tervikuna või osaliselt näilik. Maakohtu otsuse p-d 16 ja 17 on vastuolulised. Üks ja sama lepingupunkt ei saa samaaegselt olla kohustusliku tagajärje osas näilik ja samaaegselt vabatahtlik. Maakohtu otsuse p 19 on ekslik. Lepptrahvi kokkuleppe eesmärk ei olnud kaitsta lepingupooli kokkuleppelise mahu mittetäitmise eest. Võlgnik jättis õli esialgsele võlausaldajale kokkulepitud tähtajal üle andmata. Leppetrahv tekkis seetõttu. Saamata jäänud tulul põhineva kahjunõude aluseks ei ole leppetrahvi kokkulepe ja Emulsiteks ei nõudnud igakuise müügikoguse täitmata jätmise eest leppetrahvi. Maakohtu otsuse p 21 ei ole loogiline. Kui võlgnikul on valmidus toota üle 800 tonni, ei saa väita, et ta ei suuda toota 500 tonni. Võlgniku toomisvõimekus on tõendatud. Maakohtu otsuse p 27 ei ole õige. Tehing ei saa üheaegselt olla näilik ja vastuolus heade kommetega. Hageja ei ole võlgnik ega selle juhatuse liige. Hageja on võlausaldaja. Tema nõude kehtivus ei ole seotud võlgnikule etteheidetavate tegudega. Emulsiteks oli huvitatud lepingu täitmisest ning tal puudus motivatsioon ja vajadus lepingu lõpetamiseks. Esialgse võlausaldaja kahjunõue ei tulene siiski lepingu kehtivusest, vaid VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg-te 1 ning 4 kohaselt ettevalmistustele vastava saamata jäänud tulu nõudest. Maakohus asus otsuse p-s 26 üllatuslikule seisukohale, et MTA õigusvastane tegevus ei takistanud võlgnikul tarneid teostada ja võlgnik jättis tarned enda valikul teostamata. Tarnete teostamata jätmise põhjuse üle ei olnud vaidlust. Võlgnik kinnitas esialgsele võlausaldajale, et ta ei saa lepingut täita ja õli tarnida. Sõltumata sellest, kas võlgnik jättis lepingu täitmata MTA õigusvastase tegevuse või võlgniku enda otsuste tulemusena, jäi võlgniku tegevuse tagajärjel esialgsel võlausaldajal tulu teenimata. Maakohtu otsuse p 31 väljendatud seisukoht on õigusvastane. Maakohus hindas tõendeid valesti. A.A. ei pidanud mäletama kümne aasta taguseid lepingu sõlmimise täpseid kuupäevi. Lepingu sõlmimise kuupäev on tõendatud muude tõenditega. Maakohus sidus lepingu ebatäpsused üllatuslikult hilisema nõude loovutamise ja nõude tunnustamise hagiga. Maakohus ei arutanud pooltega nimetatud dokumentide erinevusi ega oleks seega tohtinud neile tugineda. Eksitused lepingu andmetes ei too kaasa selle näilikkust. Lepingus sisalduvad ebatäpsused tuleb lahendada poolte tegeliku tahte väljaselgitamisega. Maakohus tugines otsuse punktis 21 kostjate väidetele, kuid jättis hageja tõendid hindamata. Hageja tõendas võlgniku võimekuse õli tootmiseks. Võlgnik ole väitnud, et tal oleks lisaks esialgsele võlausaldajale veel 200 kuni 300 klienti. Võlgniku väide 200 kuni 300 kliendi kohta oli õli potentsiaalsete lõppkasutajate kohta. Maakohus tuvastas otsuse p-s 22 hageja nõude aluse valesti. Hageja nõuab kahju saamata jäänud tulu eest. Maakohtu otsuse p 22 on üllatuslik. Selle kohta ei küsitud võlgniku juhatuse liikmelt. Võlgnik ja Emulsiteks alustasid
23. septembri
24. a järgselt ettevalmistusi õli tootmise ja müümise taaskäivitamiseks, aga
25. detsembril 2016 võttis keskkonnaminister vastu määruse, mille tõttu ei saanud seda teha. Maakohus ei saa ette heita seaduse alusel keelatud toote müügiga tegelemata jätmist. Maakohtu hinnang Tallinna Ringkonnakohtu otsusele asjas nr 3-17-1019 ei ole põhjendatud. Otsuses ei leitud, 9 et leping oleks sellise ärilise konstruktsiooniga, mida mõistlik ärijuht ei tee. Maakohtu poolt on põhjendamatu võlgnikule ette heita, et ta ei osanud lepingu sõlmimisel arvestada MTA õigusvastaste tegevustega. Maakohus määras menetluskulud
26. detsembri
27. a määrusega. Olukorras, kus haldur on võlausaldaja nõude vaidlustanud, ei ole teistel võlausaldajatel vaja nõudele vastu vaielda. Nõudele lisaks haldurile vastu vaieldes on teised võlausaldajad paratamatud kaaskostjad. Olukorras, kus haldur on kostja, ei ole teiste kostjate menetluskulud põhjendatud.
28. Kostja I palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja III väited ei ole enam asjakohased. Kostja III nõue jäi võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata. Tema vastuväiteid ei saa PankrS § 103 lg 8 alusel arvestada. Maakohus ei rikkunud

§ 16lõiget 1.

K. Saukas töötas maakohtu otsuse tegemise ajal maakohtus kohtujuristina. Ta oli kohtute seaduse § 125 lg 1 järgi pädev osalema kohtuasjade menetlemiseks ettevalmistamisel ja menetlemisel kohtumenetluse seaduses ettenähtud ulatuses iseseisvalt või kohtuniku järelevalve all. Lepingu sõlmimise eesmärk oli riigi vastu kahjunõude esitamine. Tegemist on kunstliku nõudega. Sellele viitavad hageja ja võlgniku

1. mai
2. a võla tasumise tähtaja pikendamise kokkulepe, lepingu vastuolulised tingimused ning võlgniku tegevusetus ja vastuväidete esitamata jätmine esialgse võlausaldaja ja hiljem hageja poolt esitatud nõuetele. Võlgniku vastu esitati
3. augustist 2014 kuni
4. septembrini 2016 saamata jäänud tulu nõue. Võlgnikul oli võimalus ja õigus leping korraliselt alates
5. maist 2015 lõpetada, aga võlgnik ei teinud seda. Emulsiteks ei üritanud pärast seda, kui ta sai teada lepingu täitmise võimatusest, osta õli mujalt. Emulsiteks ei jätkanud õli tellimist ka võlgnikult. Lepingu pooltel puudus seega tahe lepingu täitmiseks. Leping sõlmiti muudel eesmärkidel. Leping sõlmiti esmalt riigi vastu nõuete esitamiseks ja hiljem võlgniku pankrotimenetluses võlausaldaja positsiooni saamiseks.
6. mai
7. a ja
8. detsembri
9. a kokkulepped ei ole deklaratiivsed võlatunnistused. Kokkulepetes ei välistatud vastuväidete esitamist. Kokkulepetega anti kohustuste tasumiseks täiendav tähtaeg. Kui tegemist oleks võlatunnistustega, ei saaks nendele tugineda, kuna nende aluseks olevaid nõudeid ei ole tegelikult olemas. Maakohus tuvastas õigesti, et leping on näilik ja tühine. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
10. Kostja II palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsust ei koostanud suvaline kolmas isik. K. Saukas on Viru Maakohtu kohtujurist. Otsuse koostas ja allkirjastas kohtunik. Leping ei ole kehtiv. Tegemist on näiliku ja tühise tehinguga. Lepingust tulenevad kohustused loodi kunstlikult. Asjaolu, et mõlemad pooled võlasuhet tunnistasid, ei muuda kohustust kehtivaks. Isegi kui leping võidi sõlmida varem ja seda osaliselt täideti, ei ole sellel vaidlusaluse nõude tekkimise osas tähendust. Pooled asusid pärast Maksu- ja Tolliameti poolt ühe tarne kinnipidamist teostama toiminguid, mille alusel väita, et maksuhalduri menetluse tõttu jäi suures mahus tehinguid sooritamata. Pooltel puudus samas lepinguline või muu kohustus tehinguid teha. Kahju tekkimine ei ole seega tõsiseltvõetav. Tallinna Ringkonnakohus selgitas haldusasjas nr 3-17-1019 lepingu väidetava sõlmimisega seonduvaid kahtlusi. Esialgse võlausaldaja esindaja kinnitused ei 10 lükka neid ümber. Esialgsel võlausaldajal ei saanud tekkida saamata jäänud tulu ja leppetrahvi nõuet, mida ta saanuks hagejale loovutada. Väide, et haldur oleks pidanud esitama tagasivõitmise hagi, on põhjendamatu. Näilik tehing on tühine. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid

§ 657lg 1 p 2 1 alusel tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

1. Maakohus jättis vaidlustatud otsusega hagi kõikide kostjate suhtes rahuldamata ja menetluskulud (sh kõigi kostjate menetluskulud) hageja kanda. Hageja on apellatsioonkaebuses märkinud vastustajateks üksnes kostjad I ja II. Kuna hageja leiab apellatsioonkaebuse põhjendustes, et maakohus ei oleks tohtinud jätta lisaks pankrotihalduri menetluskuludele teiste kostjate menetluskulusid hageja kanda, vaidleb hageja ringkonnakohtu arvates vastu mh sellele, et maakohus jättis kostja III menetluskulud hageja kanda. Hageja ei ole vaatamata ringkonnakohtu
2. juuli
3. a määruses märgitule menetlusosaliste ringi täpsustanud. Samuti ei ole hageja avaldanud, et ta ei soovi maakohtu otsust mõne kostja suhtes vaidlustada. Eelmärgitut arvestades loeb ringkonnakohus lisaks kostjatele I ja II apellatsioonimenetluses vastustajaks ka kostja III.
4. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus tuvastas hagieseme ebaõigesti. Hageja on nii pankrotihaldurile esitatud nõudeavalduses (I kd, tl 131) kui ka hagiavalduses rajanud oma nõuded Emulsiteksi ja võlgniku vahel väidetavalt
5. aprillil 2014 sõlmitud lepingule. Hageja on apellatsioonimenetluses hoopis ise oma seisukohti muutnud. Hageja ei ole maakohtu menetluses väitnud, et hageja ja võlgniku vahel
6. mail 2017 või
7. detsembril 2018 sõlmitud kokkuleppetest tuleneks iseseisev nõude alus. Lisaks ei nõustu ringkonnakohus hagejaga, nagu sisalduks osutatud kokkulepetes võlatunnistus (sellekohastele hageja väidetele vastab ringkonnakohus allpool põhjalikumalt).
8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et
9. mai
10. a kuupäeva kandev leping (I kd, tl 7–11), millele hageja nõudeavalduses tugineb, on näilik tehing TsÜS § 89 lg 1 tähenduses, mh väidetavate kohustuslike tarnekoguste ja leppetrahvikokkulepete osas, ning seetõttu TsÜS § 89 lg 2 alusel tühine. Maakohus ei eksinud TsÜS § 89 lg 1 kohaldamisel. Ringkonnakohus küll leiab, et viidatud leping kui selline on tühine tervikuna. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. TsÜS § 89 lg-st 3 tuleneb, et kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Kohtu ette toodud asjaolud ei võimalda praeguses asjas TsÜS § 89 lõiget 3 kohaldada. Maakohus on ringkonnakohtu arvates vääralt leidnud, et leping on vastuolus ka heade kommetega (TsÜS § 86). Vastavad põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Kui tehingu võimaliku tühisuse alusena on kõne all nii TsÜS § 86 lg 1 kui ka TsÜS § 89 lg 1 kohaldamine, tuleb esmalt hinnata näilikkust ning heade kommete vastasust tuleks hinnata juhul, kui tehing ei ole näilik. Tehing ei saa olla samal ajal heade kommete vastane ja näilik (vt RKTKo 16.06.2021, 2-17-9822/101, p 15 koos selles viidatud kohtupraktikaga). 11 Leides, et leping on tühine, vähemalt leppetrahvikokkulepete osas, ei olnud maakohtul põhjust asuda hindama seda, kas leppetrahvinõuded on esitatud mõistliku aja jooksul VÕS § 159 lg 2 mõttes ning kas hageja väidetavad leppetrahvinõuded võiksid olla aegunud. Liiatigi ei ole maakohtu otsuse põhjendused nendes küsimustes lõpuni jälitavad. Ringkonnakohus jätab viidatud põhjendused eelmärgitut arvestades samuti maakohtu otsusest välja. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei käsitle ringkonnakohus seetõttu poolte väiteid selle kohta, kas Emulsiteks ja hageja on teatanud leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul ning kas leppetrahvinõue võiks olla aegunud.
11. Maakohtu märgitud asjaoludest, et A.A. ei mäletanud tunnistajana ütluste andmisel lepingu sõlmimise täpset aega, või et lepinguga seotud dokumentatsioonis esineb hulga vigu ja vasturääkivusi, ei saa iseenesest järeldada lepingu näilikkust. Samas on ringkonnakohtu hinnangul asjas piisavalt tõendeid selle kohta, et Emulsiteks ja võlgnik ei ole tegelikult soovinud
12. mai
13. a kuupäeva kandvas lepingudokumendis märgitud õiguslikke tagajärgi, mh kokku lepitud leppetrahvide osas. Maakohus on otsuses ka nendele tõenditele tuginenud. Iseenesest on asja materjalide põhjal usutav, et võlgnikul olid Emulsiteksiga ärisuhted õli tootmise, müümise ja ostmise osas. Samas näitavad
14. mai
15. a lepingu kui tehinguga seotud asjaolud, mh lepingu tingimused ja lepingupoolte käitumine, kogumis, et lepinguosalised ise ei pidanud lepingut siduvaks viisil, nagu seda hiljem on üritatud näidata.
17. mai
18. a kuupäeva kandev leping oli selle sisust nähtuvalt sõlmitud tähtajaga üks aasta (automaatse pikenemise võimalusega; vt lepingu punkt 9.1). Hiljemalt selleks ajaks, kui võlgnik esitas halduskohtule kaebuse MTA
19. juuni
20. a otsuse vaidlustamiseks (haldusasi nr 3-14-51595), pidi võlgnikule ning ka Emulsiteksile kui võlgniku äripartnerile olema selge, et õlitarneid oli sellel hetkel võimalik jätkata üksnes eeldusel, kus õli kogustelt tasutakse diislikütusele vastav aktsiisimäär. Nii hageja kui ka võlgniku esindaja A.A. väidete kohaselt ei olnud võlgnikul sellises olukorras võimalik õlitarneid jätkata. Sellele vaatamata ei astunud võlgnik ega ka Emulsiteks samme neile sedavõrd suuri väidetavaid kohustusi ja kahju toova lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks või vähemalt lepingu kehtivuse pikenemise vältimiseks. Lepingupoolte sellises käitumises puudub igasugune majanduslik loogika. Asjaolu, et mõlemad lepingupooled olid teinud lepingu täitmiseks ettevalmistusi, ei muuda seda seisukohta. MTA tegevus osutus küll kokkuvõttes õigusvastaseks, kuid see selgus haldusasjas nr 3-14-51595 toimunud vaidluse tulemusena alles
21. septembril 2016, kui Riigikohus otsustas jätta menetlusse võtmata MTA kaebuse Tartu Ringkonnakohtu
22. veebruari
23. a otsuse peale (millega võlgniku kaebus oli rahuldatud ja tuvastatud maksuhalduri
24. juuni
25. a otsuse õigusvastasus).
26. Samuti pole ringkonnakohtu hinnangul usutav, et võlgniku juhatuse liige A.A. (täites juhatuse liikme kohustusi temalt oodatava hoolega ja võlgniku suhtes lojaalselt) ei oleks
27. mai
28. a lepingust tulenevaid Emulsiteksi väidetavaid nõudeid, sh leppetrahvinõudeid, eelkirjeldatud olukorras vaidlustanud (kui need oleks ka tegelikult eksisteerinud). A.A. aga soovis neid nõudeid
29. mail 2017 või
30. detsembril 2018 hagejaga sõlmitud kokkulepetega väidetavalt hageja ees hoopis tunnistada.
31. Seda, et võlgnik ja Emulsiteks ei pidanud ega pea ennast
32. mai
33. a lepingust tulenevate kohustustega seotuks, kinnitab kaudselt samuti asjaolu, et lepingupooled ei ole asunud hiljem, pärast
34. septembrit 2016 (kui jõustus kohtulahend haldusasjas 3-14-51595) lepingut täitma. Hageja väidete kohaselt takistasid õli edasist tootmist (ja lepingu täitmist) keskkonnaministri
35. detsembri
36. a määrusega nr 73 12 kehtestatud nõuded raske kütteõli veesisaldusele. Samas pole asjas esitatud tõendeid selle kohta, et võlgnik ja Emulsiteks on
37. mai
38. a lepingu lõpetanud.
39. Küsimus sellest, kas võlgnikul oli tehniline võimekus toota igakuiselt 500 tonni õli, ei ole eeltoodut arvestades asja lahendamise seisukohalt määrav. Maakohus ei ole ka asunud otsuses kategooriliselt seisukohale, et võlgnikul selline võimekus puudus.
40. Asja materjalide hulgas on A.A. kirjalik tunnistus tsiviilasjas nr 2-19-7701 (II kd, tl 41–47) ning maakohus on käesolevas asjas A.A. tunnistajana üle kuulanud (III kd, tl 110 pöördel – tl 117 pöördel), kuid nendest tõenditest ei saa teha hageja soovitud järeldusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole A.A. tunnistusel ja ütlustel olulist tõendiväärtust. A.A. on võlgniku lähikondne (juhatuse liige) ning ta on esindanud võlgnikku nii vaidlusaluse
41. mai
42. a lepingu kui ka
43. mai
44. a ja
45. detsembri
46. a kokkulepete sõlmimisel. Seejuures võib ka A.A. ütlustest järeldada, et Emulsiteksiga sõlmitud lepingust tulenevate väidetavate leppetrahvinõuete alusel lootis võlgnik raha (hüvitist) saada riigilt (III kd, tl 113 pöördel). Samuti ei osanud tunnistaja selgitada jälgitavalt Emulsiteksi väidetava kahjunõude (saamata jäänud tulu) sisu. A.A. ütlustest järeldub, et nii võlgnik kui ka Emulsiteks olid teadlikud MTA seatud piirangutest õli müümisel ning peale kahe tellimuse
47. mail 2014 ja
48. juunil 2014 Emulsiteks rohkem tellimusi õli saamiseks hagejale ei esitanud ning koostöös võlgnikku nõustanud advokaatidega otsiti võimalusi nõude esitamiseks riigi vastu.
49. Seonduvalt apellatsioonkaebuses väidetuga märgib ringkonnakohus, et hageja ei ole küll
50. mai
51. a kuupäeva kandva lepingu pool, kuid on omandanud sellest lepingust tulenevad Emulsiteks väidetavad nõuded võlgniku vastu. Kuna kostjad on tuginenud
52. mai
53. a lepingu tühisusele, mh selle näilikkuse tõttu, võis ja pidid maakohus hindama ka võlgniku ja Emulsiteks ning nende esindajate käitumist. Apellatsioonkaebuse vastupidised väited ei ole põhjendatud.
54. Senise kohtupraktika põhjal on iseenesest õige hageja seisukoht, et TsÜS-i kohased tehingu tühisuse sätted ei kohaldu ulatuses, milles põhjendused tehingu tühisusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi (vt nt apellatsioonkaebuses viidatud RKTKo 23.09.2005, 3-2-1-80-05, p 23). Samas ei ole kostjad ega ka maakohus põhjendanud
55. mai
56. a lepingu näilikkust sellega, et selline tehing kahjustaks võlausaldajate huve. Lisaks saab pankrotiseaduse alusel tagasi võita üksnes kehtivat tehingut.
57. Ringkonnakohus märgib, et sõltumata
58. mai
59. a kuupäeva kandva lepingu kehtivusest, ei ole hageja esitatud saamata jäänud tulu nõue tõendatud ning seda ei saaks võlgniku pankrotimenetluses tunnustada.
60. Nõue saamata jäänud tulu hüvitamiseks on kahjunõue VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 4 tähenduses. Kahju hüvitamise nõude esmaseks eelduseks on kohustuse rikkumine võlgniku poolt (ning võlausaldajal tekkinud kahju põhjuslik seoses selle rikkumisega). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et
61. mai
62. a kuupäeva kandvas lepingudokumendis märgiust, mh punktidest 7.1 ja 7.2, ei tulenenud võlgnikule siduvat kohustust toota ja tarnida esialgsele võlausaldajale õli 500 tonni kuus või mingis muus kindlaksmääratud koguses. Vastavalt võlgniku ja Emulsiteksi nimel
63. mai
64. a lepingu allkirjastanud A.A. kohtule antud ütlustes (III kd, tl 111 ja 114 tl pöördel) ja L. Raua kohtule esitatud selgitustes on väidetule (I kd, tl 42) tulenes punktidest 7.1 ja 7.2 võlgnikule kohustus toota ja müüja ning Emulsiteksile kohustus osta võlgnikult vähemalt 500 tonni õli kuus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole need ütlused ja selgitused siiski veenvad. Nii võlgnik kui ka Emulsiteks sõlmisid väidetava lepingu oma majandustegevuses ning mõistsid seetõttu eelduslikult lepingu sõlmimise majanduslikku 13 mõju, oodatavat tulu, võimalikke riske jms. Kui lepingupooled soovinuks ka tegelikult kokku leppida, et võlgnik peab tootma ja müüma Emulsiteksile õli minimaalselt 500 tonni kuus, siis oleksid pooled selle lepingus selliselt ka kirja pannud. Seega kokkuvõttes ei saanud võlgnik lepingut rikkuda, kui ei tarninud Emulsiteksile alates
65. mai
66. a lepingu punktides 7.1 ja 7.2 märgitud kogustes õli. Hageja väidete kohaselt tellis Emulsiteks võlgnikult
67. mail 2014 15 000 liitrit õli ning
68. juunil 2014 veel 10 000 liitrit õli. Hageja ei ole väitnud, et Emulsiteks esitas võlgnikule veel tellimusi õli saamiseks.
69. Lisaks ei ole hageja saamata jäänud tulu (kahju) suurust tõendanud. Kontrollitavatel andmetel põhinevat arvestust saamata tulu kohta ei ole hageja pankrotihaldurile ega kohtule esitanud. Hageja on välja toonud üksnes selle, et Emulsiteksil oli sõlmitud leping AS-iga Eesti Pagar, millest väidetavalt tulenes kohustus tarnida viimasele 70 tonni õli kuus. Muus osas puudub info selle kohta, millistest tehingutest enda klientidega pidi Emulsiteks võlgniku väidetava lepingurikkumise tõttu loobuma või tegema tehinguid ebasoodsamatel tingimustel. Üksnes Emulsiteksi nõudekirja (I kd, tl 13) ja hageja viidatud spekulatiivsete arvestuste alusel, mis põhinevad vedelkütuste turu üldisel statistikal jms, ei saa kahjunõuet tunnustada. Apellatsioonkaebuses viidatud eriteadmistega isiku arvamus (hagi lisa 6, I kd, tl 25–37) ei tõenda hageja või Emulsiteksi saamata jäänud tulu suurust. Arvamuses on esitatud seisukohad üksnes võlgnikul endal MTA õigusvastase tegevuse tõttu väidetavalt saamata jäänud tulu kohta. Arvamuses viidatakse küll ka hageja
70. mai
71. a nõudekirjale, kuid selle nõude põhjendatust ei ole arvamuses analüüsitud. Põhjendamatu on hageja etteheide, et maakohus oleks pidanud hindama, kas ja kui palju oleks Emulsiteks suutnud uusi kliente leida, kui võlgnik oleks plaanikohaselt emulsioonõli tarninud. Maakohtul ei olnud võimalik seda hinnata. Hageja (ega ka kostjad) ei ole maakohtule nende asjaolude kohta tõendeid esitanud.
72. VÕS § 127 lg 6 ja ka

§ 233

lg-st 1 järgi võib kohus ise otsustada kahju suuruse üle, kuid neid sätteid saab rakendada juhul, kui kahju hüvitamise nõude muud eeldused on täidetud, mh on kindlaks tehtud kahju tekkimine (RKTKo 09.08.2023, 2-205869/87, p-d 18 ja 20). Nagu ringkonnakohus juba eespool järeldas, siis praegusel juhul kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud ei ole. Tekkimata kahju eest ei saa hüvitist välja mõista, kui kahju tekkimine pole piisavalt kindlaks tehtud.

1. Hageja on esitanud ka väidetava lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude 1079 eurot 55 senti, mis moodustab transpordikulust kahe sõidu eest, mille käigus kaupa Emulsiteksile üle ei antud, aga mille eest Emulsiteks tasus transpordiettevõttele. Hageja on lisanud hagile vastava kulu tekkimise kohta arved nr 37/A ja 40/A (I kd, tl 16 ja 17). Maakohus leidis, et tõendites esinevad olulised sisulised ebakõlad ei võimalda lugeda nimetatud nõuet tõendatuks ja põhjendatuks. Maakohus on vastavaid seisukohti ringkonnakohtu arvates piisavalt põhjendanud ega ole menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Apellatsioonkaebuse põhjendustes hageja neid maakohtu järeldusi eraldisesisvalt ka ei vaidlusta.
2. Hageja tugineb oma nõuetes ka hageja ja võlgniku vahel
3. mail 2017 ja
4. detsembril 2018 sõlmitud kokkulepetele, leides, et need on deklaratiivsed võlatunnistused, milles võlgnik on hageja vaidlusaluseid nõudeid tunnistanud ning loobunud oma võimalikest vastuväidetest nõuetele. Apellatsioonkaebuses väidetu põhjal hageja nõuded eelkõige nendel kokkulepetel rajanevadki. 14
5. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et
6. mai
7. a kokkulepe (I kd, tl 39) ei ole deklaratiivne võlatunnistus. Samuti ei sisaldu ringkonnakohtu hinnangul deklaratiivset võlatunnistust
8. detsembri
9. a kokkuleppes (I kd, tl 40).
10. mai
11. a kokkuleppega anti võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendav tähtaeg kuni
12. a lõpuni ja
13. detsembri
14. a kokkuleppega veel kuni
15. a lõpuni. Muus osas on kokkulepete sisu identne.
16. Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru, on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest ta võlatunnistust andes loobunud ei ole. Nendele vastuväidetele, millest võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud, ei ole tal õigust hiljem tugineda. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtutel välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki (vt RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601/61, p-d 16.3 ja 16.4).
17. Kõnealustest kokkulepetest nähtub, et hageja oli
18. mai 2017 esitanud võlgnikule nõudekirja ja pankrotihoiatuse, nõudes 671 079 euro 55 sendi tasumist, kuid kuna võlgnik oli omakorda esitanud nõude Eesti Vabariigi (MTA) vastu tekitatud kahju hüvitamiseks, leppisid kokkuleppe pooled kokku, et hageja ei esita kuni võlgniku ja Eesti Vabariigi vahelise kahju hüvitamise kohtuvaidluse lõppemiseni, aga mitte hiljem kui
19. detsembril 2018, võlgniku vastu kohtusse hagi ega pankrotiavaldust. Teise kokkuleppega pikendati mainitud tähtaegaja veel kuni
20. detsembrini
21. Mõlemas kokkuleppes on pooled kinnitanud, et tegemist on hageja poolt TsÜS § 167 lg 2 kohase täiendava tähtaja määramisega, mis TsÜS § 162 järgi peatab nõude aegumise.
22. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellistest kokkulepetest järeldada, et võlgnik oleks osaliselt või täielikult loobunud võlatunnistuses märgitud nõudele vastuväidete esitamisest. Kokkulepete osapooled on kokku leppinud, et lükkavad võimaliku omavahelise vaidluse edasi, kuni selgub, milliseks kujuneb võlgniku ja Eesti Vabariigi vahel peetava kohtuvaidluse tulemus. Seda kinnitavad sisuliselt ka A.A. ütlused (III kd tl 112 pöördel). Lisaks viitab võlatunnistuses märgitu mh võimalikule tulevasele hageja ja võlgniku vahelisele vaidlusele hagimenetluses. Samuti, juhul kui võlgnik oleks kokkulepetes võlga tunnistanud, polnuks pooltel põhjust eraldi ära märkida nõude aegumise peatumist. Nõude tunnustamisega nõude aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeks (ja algaks uuesti). Lisaks polnud võlgnikul kokkulepete sõlmimise hetkel ka äriloogikast lähtudes põhjust võimalikest vastuväidetest hageja nõudele loobuda.
23. A.A. ütlused ja selgitused võla tunnistamise kohta
24. mai
25. a ja
26. detsembri
27. a kokkulepetega ei ole veenvad. Esmalt märgib ringkonnakohus, et selle hindamine, kas
28. mail 2017 ja
29. detsembril 2018 sõlmitud kokkulepetes sisaldub võlgniku (deklaratiivne) võlatunnistus, on õiguse kohaldamise küsimus (

§ 438

lg 1), mille osas ei ole kohus seotud kohtumenetluse poolte esitatud õiguslike väidetega (

§ 436lg 7).

Lisaks ei toeta kokkulepete sisu A.A. ütlusi ja selgitusi. Nii hageja kui ka võlgnik sõlmisid kõnealused kokkulepped oma majandustegevuses. Kui kokkulepete pooled oleksid ka tegelikult soovinud kokku leppida iseseisva nõude aluse loomises või piirata võlgniku poolt kokkulepetes mainitud nõudele vastuväidete esitamist, oleksid pooled sellist tahet kokkulepete tekstis eelduslikult ka väljendanud. 15

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei piira
2. mail 2017 ja
3. detsembril 2018 allkirjastatud kokkulepped seega võlgniku poolt tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist ning võlgniku pankrotimenetluses saavad hageja nõudele vastuväite esitada ka teised pankrotivõlausaldajad. Lisaks rõhutab ringkonnakohus, et deklaratiivse võlatunnistusega saab tunnistada ainult kehtivast võlasuhtest tulenevaid kohustusi. Nagu ringkonnakohus aga eespool järeldas, on
4. mai
5. a kuupäeva kandev leping TsÜS § 89 lg 2 alusel tühine. Seega ei olnud hageja väidetud alusvõlasuhe kehtiv. Olematuid kohustusi ei saanud võlgnik deklaratiivse võlatunnistusega kehtivalt tunnistada. Ringkonnakohtu hinnangul ei loo
6. mail 2017 ja
7. detsembril 2018 allkirjastatud kokkulepped iseseisvat nõude alust. Seda ei ole hageja vähemasti maakohtu menetluses ka väitnud.
8. Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele lisab ringkonnakohus järgmist.
9. Hageja arvates ei olnud kohtu erapooletus ja sõltumatus tagatud, sest kohtuotsuse faili metaandmetest nähtuvalt koostas lahendi K. Saukas, kellel ei ole aga kohtuga seost, ning asja lahendanud kohtunik üksnes täiendas otsust. Ringkonnakohtu hinnangul on need etteheited põhjendamatud. Ainuüksi kohtuametniku vm isiku (nt advokaadi) nime esinemine dokumendi metaandmetes ei anna alust väita, et see inimene on tegelikult koostanud kohtulahendi. Kohtulahendi sisu eest vastutab selle allkirjastanud kohtunik (vt ka RKTKo 26.01.2017, 3-2-1-82-16, p 35). K. Saukas on Viru Maakohtu kohtujurist, kes võib kohtuniku juhiste alusel ette valmistada ka kohtuotsuste projekte (kohtute seaduse §-s 1251). Kohtuotsuse on allkirjastanud maakohtu kohtunik.
10. Apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt jättis maakohus kohaldamata VÕS § 172 lg 2, ei ole õiguslikult arusaadav. Sellist normi õiguskorras ei ole.
11. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Hageja leiab, et olukorras, kuna pankrotihaldur vaidlustas hageja nõude, ei olnud teistel võlausaldajatel vaja nõudele vastu vaielda ning teiste kostjate (võlausaldajate) menetluskulud ei ole seetõttu põhjendatud. Ringkonnakohus hagejaga selles ei nõustu. Enne
12. veebruari 2021 kehtinud PankrS § 106 lg 1 redaktsioon nägi ette, et juhul kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Sellise nõuete tunnustamise üle peetavas vaidluses peavad kostjateks olema nõudele vastu vaielnud haldur ning kõik võlausaldaja(d), kes nõudele vastu vaidles(id) (vt nt RKTKo 19.02.2020, 2-15-7163/191, p 16). Pankrotihalduri poolt nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele vastu vaidlemine ei võtnud teistelt võlausaldajatelt õigust nõudele vastu vaielda. Haldur ning nõudele vastu vaielnud võlausaldaja(d) osalevad nõude tunnustamise üle peetavas menetluses kostjatena hageja suhtes iseseisvalt (

§ 207lg 2).

Seega ei ole välistatud, et pankrotihaldur vaidleb nõudele küll algselt vastu, kuid otsustab kohtumenetluses nõude tunnustamiseks hagi esitanud võlausaldajaga hiljem näiteks kompromissi sõlmida või jätab hagi rahuldamise korral kohtuotsuse vaidlustamata. Teistel võlausaldajatel ei oleks sellises olukorras enam võimalik oma huve kaitsta, kui nad on jätnud nõuete kaitsmise koosolekul nõudele vastu vaidlemata. 30. detsembri 2021. a määrusega ei jaotanud maakohus menetluskulusid. Viidatud määrusega lahendas maakohus kostjate

§ 196lg 1 alusel esitatud taotlust menetluskulude katteks tagatise andmiseks.

Maakohus jättis tagatise nõudmata, tehes seda nõude tunnustamise hagimenetluse eripärasid arvestades ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult. 16 18. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulud

§ 171lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

19. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud. Seetõttu ei määra ka ringkonnakohus

§ 174

lg 4 kohaselt kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid.

§ 177

lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Menetluskulude jaotust saab menetlusosaline vaidlustada üksnes käesoleva otsuse peale edasi kaevates (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 17