KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 02.04.2025, Tallinn Haldusasja number 3-25-552 Haldusasi Menetluso

) § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel luba P.Z-i (puudutatud isik) kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse (KPK) paigutamiseks kuni isiku väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. 3-25-552 PPA pidas 28.07.2024 kell 06.40 Tallinna Sadama D-terminalis kinni P.Z-i, kellel oli laevapilet ja kes soovis reisida Soome. Enne puudutatud isikut kontrolliti kahte Iraagi kodanikku, kellel olid kehtivad Soome elamisload. Puudutatud isiku väitel oli ta saabunud samal hommikul Lätist. PPA pidas isiku

§ 15lg 1 alusel 48 tunniks kinni.

Umbes kell 08.20 taotles isik suuliselt rahvusvahelist kaitset ning tema kinnipidamine vormistati ümber välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 361 lg 2 p-de 1, 2, 4 ja 5 alusel. Puudutatud isik selgitas PPA-le, et tema naise pere soovib teda Iraagis tappa. Ta lahkus Iraagist 16.06.2024 Türki viisa alusel, kasutades Iraagi passi ning sisenes Schengeni alale Bulgaaria kaudu. Tema Eestisse saabumise marsruut oli Serbia – Bosnia ja Hertsegoviina – Horvaatia – Sloveenia – Itaalia – Saksamaa – Tšehhi – Poola – Leedu – Läti. Isiku eesmärk oli jõuda Soome, kuna see on turvaline riik. Soome jõudmiseks kasutas ta edasitoimetaja abi. Kuigi isik väitis, et tal ei ole Soomes sugulasi, on nüüd selgunud, et Soomes elab tema õde. PPA lükkas 29.10.2024 otsusega nr 12407280001 puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi, tegi talle sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ning kohaldas sissesõidukeeldu viieks aastaks. Puudutatud isik vaidlustas selle otsuse, kuid Tallinna Halduskohus jättis 05.03.2025 otsusega nr 3-24-3192 tema kaebuse rahuldamata. Seoses rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse lõppemisega pidas PPA puudutatud isiku 06.03.2025 kell 09.00

§ 15lg 1, § 19 lg 1 ja § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel 48 tunniks kinni.

PPA peab isikuga läbi viima nn illegaalimenetluse ning alustama tema dokumenteerimist, et saata isik tagasi Iraaki. Puudutatud isikul puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus. Tema paigutamine KPK-sse on proportsionaalne, kuna on alust arvata, et isik hakkab väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma. Isik on PPA-le teada andnud ja PPA järeldab tema hoiakutest ning käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (

§ 68 p 6).

Isik saabus Eestisse ebaseaduslikult ja läbis mitmeid turvalisi Euroopa Liidu liikmesriike eesmärgiga jõuda Soome. Ta kasutas Schengeni alale ebaseaduslikuks sisenemiseks edasitoimetaja abi. Isik ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimeses turvalises liikmesriigis ega Eestis kohe pärast kinnipidamist. On alust arvata, et isik taotles rahvusvahelist kaitset lahkumiskohustuse täitmise vältimiseks. Isiku ebaseaduslik piiriületus ja ränne Schengeni alal oli teadlik ja tahtlik tegevus. Isiku käitumine ja ütlused kinnitavad tema põgenemise ohtu. Vabaduses viibides võib isik jätkata oma teekonda Soome. Seega poleks ta vabaduses viibides menetlustoiminguteks kättesaadav. PPA on tuvastanud, et puudutatud isikut üritasid 27.08.2024 laevaga Soome viia tema sugulased, kuid isik on väitnud, et ta ei tundnud neid isikuid ning tal ei ole Soomes sugulasi. See, et isikul on Soomes õde, selgus siis, kui õde tuli KPK-sse vennaga kohtuma. Seega on isik korduvalt PPA-le valetanud. Põgenemise ohtu suurendab asjaolu, et PPA on lükanud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi, teinud sundtäidetava lahkumisettekirjutuse lahkumiseks Iraaki ja kohaldanud Schengeni sissesõidukeeldu. Halduskohus ei peatanud esialgse õiguskaitse määrusega ettekirjutuse kehtivust, vaid üksnes selle täitmise. Isikul puudub kehtiv reisidokument ning PPA-l tuleb hakata seda taotlema. Põgenemise ohtu ei ole võimalik maandada leebemate järelevalvemeetmetega (

§ 10). 2.

2. PPA jäi 07.03.2025 istungil taotluse juurde, kuid selgitas, et ei tugine

§ 23lg 1 p-le 3.

Puudutatud isik vaidles 07.03.2025 istungil taotlusele vastu. Isik möönis, et ta jõudis Eestisse ebaseaduslikul teel edasitoimetajate abiga, nagu paljud teised. Vastuseks küsimusele, kas isik tundis edasitoimetajat või see oli tema sugulane, vastas ta, et on isiklikult kohtunud üksnes edasitoimetajate nn käsilastega. Puudutatud isik kinnitas, et 2

§ 23lg 1 p 1 ja § 6 8 p 6).

Tallinna Halduskohus leidis 23.01.2025 määruses nr 3-24-2209 järgmist: „PPA on esile toonud, et isiku seniste selgituste kohaselt tuli ta edasitoimetajate abi kasutades Schengeni alale ebaseaduslikult ning isiku ütlustest võis järeldada, et ta otsib pigem kohta, kus tagada endale parem majanduslik olukord. Tema tegelik eesmärk oli jõuda Soome. Samas pidi isik olema teadlik, et tal puudub ka Soomes viibimiseks seaduslik alus. Reisidokumendi puudumine ei takistanud tal varem ebaseaduslikult riigipiiride ületamist, kusjuures Schengeni alal on selliselt liikumine pigem lihtne. Põgenemisoht on seega tõeline ja seda suurendab praeguseks selgunud asjaolu, et isikul elab Soomes õde. Seega võib tal vabaduses viibides olla täiendavat tuge ja kontakte Eestist lahkumiseks (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2024 määruse p 15).“ See hinnang on jätkuvalt asjakohane. Muud asjaolud peale puudutatud isiku õigusliku staatuse ei ole muutunud. Põgenemise ohtu suurendab see, et halduskohus ei rahuldanud puudutatud isiku kaebust rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsusele. Kuigi kohtuistungil kinnitas puudutatud isik esialgu, et ei kavatse kuhugi põgeneda, märkis ta hiljem korduvalt, et pigem sureb, kui läheb tagasi oma päritoluriiki. Isik väljendas valmisolekut taotleda rahvusvahelist kaitset mõnes teises riigis, kui teda Eestis ei taheta. Samuti selgitas ta, et kui teda ei oleks Eestis kinni peetud, siis oleks ta taotlenud rahvusvahelist kaitset Soomes. Need ütlused ja hoiakud kinnitavad tema põgenemise ohtu. Lisaks puuduvad isikul Eestis viibimiskoht, tuttavad, sugulased ja igasugune seos Eestiga. Kuna puudutatud isikul ei ole kehtivaid reisidokumente, esineb kinnipidamiseks ka

§ 23lg 1 p-s 3 toodud alus.

Puudutatud isiku varasem käitumine annab alust kahtluseks, et ta suure tõenäosusega ei järgiks leebemaid järelevalvemeetmeid (

§ 10) ega oleks PPA-le enam kättesaadav. Asja materjalidest ei nähtu, et KPK-sse paigutamine oleks vastuolus turvalisuse ja 3

§ 23lg 4).

Kuigi puudutatud isiku esindaja märkis üldsõnaliselt, et isiku tervislik ja psühholoogiline seisund on saanud KPK-s viibimise tõttu kannatada, selgitas puudutatud isik ise, et toiduga seotud probleemid ei ole nii olulised. Terviseprobleeme puudutatud isik ei maininud. Ühtlasi ei nähtunud kohtuistungil, et isikul oleksid tekkinud KPKs viibimisest psühholoogilised probleemid. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Puudutatud isik palub 24.03.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu 07.03.2025 määrus ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada puudutatud isik viivitamatult KPK-st. Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et esineb puudutatud isiku põgenemise oht. Riigipiiri ebaseaduslik ületamine ei tähenda põgenemise ohtu. Kui isikul läks dokument kaduma või see varastati, siis ongi keeruline seaduslikult riiki siseneda. Isik on küll tunnistanud soovi jõuda Soome, kus elab tema õde, kuid ka see ei tähenda, et isik plaanib uuesti ebaseaduslikult piiri ületada. Isiku käitumine ei anna alust arvata, et ta võiks minna PPA eest pakku. Isik on kohtuistungil kinnitanud, et ta ei kavatse kuhugi põgeneda. Isiku väide, et ta pigem sureb, kui läheb tagasi oma kodakondsuse järgsesse riiki, on seotud tema raske emotsionaalse seisundiga ja reaalse hirmuga pärituoluriigi ees. Sellest ei saa järeldada, et isik hakkab ennast vabaduses olles PPA eest varjama. Kuigi isik ei taha minna tagasi kodumaale, on ta kinnitanud, et on nõus jääma Eestisse ja tegema PPA-ga koostööd. Sugulaste olemasolu Euroopa Liidus ei saa tõlgendada isiku kahjuks. Kuna isiku eesmärk on saada rahvusvaheline kaitse, siis tuleb jaatada tema majanduslikku ja sotsiaalset seost Eestiga.

§ 23

lg 1 p-le 3 tuginemine ei ole lubatav, sest puudutatud isik ei ole rikkunud kaasaaitamise kohustust. Leebemad meetmed on võimalikud ja täidaksid eesmärki. Isik on korduvalt kinnitanud valmisolekut teha PPA-ga koostööd, mistõttu on piisav registreerimiskohustus või kohustus elada kindlas kohas. Praktikas on aktsepteeritud kindla elukohana ka hotelli, ajutist üüripinda jne. Kinnipidamine ei ole proportsionaalne. Isiku tervislik ja psühholoogiline seisund kannatab alatoitumise tõttu. Puudutatud isik on valmis andma rahalise tagatise KPK-st vabastamiseks. Puudutatud isik soovib asja läbivaatamist kohtuistungil, kuhu palub kutsuda tõlgi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse (HKMS § 207 lg 1). Määruskaebuse esitamine on lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ja vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Määruskaebus on võimalik lahendada PPA-lt määruskaebuse kohta seisukohta küsimata.
2. HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Olenemata sellest, et HKMS § 264 lg 5 kohaselt tuli halduskohtul korraldada PPA taotluse lahendamiseks kohtuistung, ei ole HKMS § 265 lg 5 teisest lausest tulenevalt nõutav kohtuistungi korraldamine samas asjas esitatud määruskaebuse läbivaatamiseks. Määruskaebus ei sisalda ühtegi 4

§ 23

lg 1 p-dele 1 ja 3.

§ 23

lg-st 1 tulenevalt võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase halduskohtu loal kinni pidada ja KPK-sse paigutada juhul, kui

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. Kinnipidamine on lubatud eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3).

§ 23

lg 1¹ järgi annab halduskohus loa välismaalase kinnipidamiseks, kui

§ 10lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada.

Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid. 10.

§ 23

lg 1 p-s 1 nimetatud põgenemise ohtu iseloomustavad objektiivsed asjaolud on loetletud

§-s 6⁸. Põgenemise ohu kindlakstegemiseks ei piisa siiski üksnes mõne

§-s 6⁸ nimetatud asjaolu tuvastamisest, vaid arvestada tuleb ka muid isikuga seotud asjaolusid kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Seejuures võib arvesse võtta ka minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-114, pd 17 ja 19). 11. Halduskohus tuvastas õigesti puudutatud isiku põgenemise ohu.

§ 6

⁸ p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Põgenemisohu kindlakstegemine on prognoosotsus, mille raames hinnatakse isiku teatud liiki käitumise tõenäosust, võttes arvesse temaga seotud asjaolusid kogumis. Siinsel juhul võib puudutatud isiku ütlustest järeldada, et ta soovis leida riiki, kus parandada enda majanduslikku olukorda. Tema eesmärk oli jõuda Soome, kus elab tema õde. Reisidokumendi puudumine ei takistanud tal ebaseaduslikku riigipiiride ületamist. Isikul on teadmised ja kontaktid, mille abil soovi korral teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse edasi liikuda. Puudutatud isiku 07.03.2025 kohtuistungil antud ütlused ja hoiakud kinnitavad samuti tema põgenemise ohtu. Puudutatud isik väljendas istungil korduvalt oma soovimatust koduriiki naasta. Põgenemise ohtu suurendab asjaolu, et PPA lükkas 29.10.2024 otsusega puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi ja halduskohus jättis 05.03.2025 otsusega nr 3-243192 tema kaebuse rahuldamata. Samuti puudub isikul Eestis viibimiskoht, tuttavad, sugulased ning igasugune muu seos Eestiga. Puudutatud isiku kinnitus, et ta ei kavatse põgeneda, ei ole eespool toodud asjaolusid arvestades usaldusväärne ja on tõenäoline, et isik ei pruugi vabaduses viibides olla PPA-le lahkumiskohustuse täitmiseks kättesaadav. 12. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et halduskohus ei ole sisustanud põgenemise ohtu üksnes argumendiga, et puudutatud isikul on Soomes sugulasi, kuid see on üks põgenemise ohule viitavatest asjaoludest. Puudutatud isiku varasema käitumise ja ütluste tõttu on usutav, et KPK-st vabastamise korral võib ta viia ellu oma esialgse plaani ja lahkuda 5

§ 6

p-s 6 nimetatud põgenemisohu jaatamiseks ei ole vaja, et puudutatud isik oleks selgesõnaliselt väljendanud kavatsust Eestist põgeneda. Asjakohane ei ole määruskaebuses esitatud väide, et kuna puudutatud isiku eesmärk on saada Eestis rahvusvaheline kaitse, siis on tal Eestiga majanduslik ja sotsiaalne seos. Puudutatud isik selgitas 07.03.2025 istungil, et ta soovis tegelikult jõuda Soome ja taotleda seal rahvusvahelist kaitset. Samuti avaldas isik istungil, et kui teda Eestis ei taheta, siis tuleks anda talle „paber“ ning ta läheb ja taotleb rahvusvahelist kaitset mõnes teises kohas. Seega ei nähtu, et puudutatud isikul oleks olnud soov või tegelik kavatsus siduda end just Eestiga, mis võiks vähendada tõenäosust, et ta KPK-st vabastamise korral Eestist lahkub. Puudutatud isiku varasemat käitumist ja hoiakuid arvestades ei vähenda tema põgenemise ohtu määruskaebuses välja toodud asjaolu, et KPK-s viibimise aja jooksul pole isik väljendanud tahtlust või kavatsust Eestist lahkuda või ebaseaduslikult piire ületada. 8 13. Eelneva põhjal on puudutatud isiku kinnipidamine

§ 23

lg 1 p 1 alusel põhjendatud, sest esineb tema põgenemise oht

§ 6⁸ p 6 järgi.

Puudub vajadus täiendavalt analüüsida, kas kinnipidamise aluseks saanuks olla ka

§ 23lg 1 p 3.

1. Põgenemisohu tõttu ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine põhjendatud (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 12). Olukorras, kus isiku Eestis hakkamasaamine võib osutuda väga keeruliseks (nt keelebarjääri tõttu), on suurem ka tõenäosus, et puudutatud isik võib püüda jätkata enda teekonda Soome, kus tal on lähedaste näol olemas tugivõrgustik.
2. Kinnipidamine kuni kaheks kuuks ei ole asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Asja materjalide põhjal ei ole alust arvata, et kinnipidamine ohustaks puudutatud isiku tervist või turvalisust. Määruskaebuse kohaselt on isiku vaimne ja füüsiline tervis saanud kannatada halva toitumise tõttu. Toidu osas märkis puudutatud isik 07.03.2025 istungil, et see probleem pole tema jaoks kõige tähtsam. Samuti ei toonud isik kohtuistungil välja psühholoogilisi probleeme. Vajadusel on puudutatud isikule ka KPK-s viibimise ajal tagatud tervisekontroll ja vajalikud tervishoiuteenused (

§23lg 5 p 1).

PPA-l tuleb isik KPK-st viivitamata vabastada, kui tema kinnipidamise alus langeb ära, kinnipidamise tähtaeg möödub või tema väljasaatmine osutub perspektiivituks (

§ 24lg 11).

1. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 07.03.2025 määrus muutmata.
2. Kuna määrus sisaldab andmeid mh puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse menetluse kohta, tuleb määruse avaldamisel asendada isiku nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3; VRKS § 13 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 6