Obsah (10)

§ 436§ 407§ 230§ 657§ 654§ 651§ 5§ 163§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 07.03.2025, Tallinn Kohtuasja num

§ 436lg-d 1– 4, § 442 lg 8, § 5), rikkudes mh poolte võrdsuse põhimõtet.

1. Maakohus jättis hagiavalduse rahuldamata eelkõige seetõttu, et hageja ei ole tõendanud, et kostja sai kätte kauba, mille eest tasumiseks temaga krediidileping sõlmiti. Maakohus on otsuse tegemisel tuginenud väidetele, mida kostja esitanud ei ole. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvestanud hageja 22.11.2024 esitatud selgitusi ja tõendeid. Hageja selgitas, et väljamakse on toimunud Tele2 AS-ile (mitte kostjale) ning selliste järelmaksulepingute puhul tehakse koondmakse. Hageja esitas ka tõendid, sh Tele2 AS-i tõendi kauba üleandmise kohta 02.04.2023 Tele2 AS esinduses. Maakohus ei ole põhjendanud, miks asjaomased tõendid ei sobi. Kuna kostja on teinud perioodil 20.04.2023– 10.08.2023 lepingu alusel tagasimakseid, siis on lepingu sõlmimine ja olemasolu tõendatud. Kostja ei ole sellele ka vastu vaielnud. Mis puudutab lepingu üldtingimuste tutvustamist, siis ei küsinud maakohus nende kohta hagejalt täiendavat selgitust, mistõttu on maakohtu otsus selle etteheite osas üllatuslik.
2. Hageja hinnangul olid eeldused tagaseljaotsuse tegemiseks täidetud ning maakohus oleks pidanud lähtuma

§ 407

lg-st 1, sh selle teisest lausest, mille kohaselt oleks tulnud lugeda kostja poolt omaksvõetuks hageja esitatud faktilised väited, s.o järelmaksuga müügilepingu sõlmimine, mille alusel sai hageja kauba, kuid jättis lepingujärgsed osamaksed tähtajaks tasumata. Maakohus oleks tohtinud omaalgatuslikult kontrollida vaid seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas ning kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, 2-2113098). Käesoleval juhul on maakohus ületanud diskretsioonipiire ja esitanud väited, mida oleks saanud esitada vaid kostja. Hageja on seisukohal, et kohus ei kohelnud pooli võrdselt. Hagimenetluses kehtib võistlevuse, dispositiivsuse ja võrdõiguslikkuse põhimõte.

§ 230

lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja ei ole vastuväiteid kauba ja krediidi saamise kohta esitanud. 4 2-24-114866

1. Juhul, kui kohus leidis, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, oleks maakohtul olnud võimalik rahuldada hagi osaliselt. Hageja esitas 22.11.2024 seisukohaga ümberarvestuse juhuks, kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. Kostja sai krediiti 399 eurot ja lepingu lõpptähtpäev saabus 20.03.
2. Kuivõrd kostja on teinud tagasimakseid kokku 190 eurot, tuleks vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral mõista kostjalt hageja kasuks VÕS § 406¹ lg 4 p 2 alusel välja tagastamata krediidisumma 209 eurot ning viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lepingu lõpptähtajale järgnevast päevast, s.o 21.03.
3. 30.12.2024 seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis 20,08 eurot.
4. Hageja heidab maakohtule ette ka seda, et maakohus on seadnud kahtluse alla nõude loovutamise, kuna kostja ei ole nõude loovutamisele vastu vaielnud. Hageja viitas VÕS §-de 170 ja 172 regulatsioonile, samuti Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt ei välista hagi rahuldamist iseenesest see, kui kostjale teatati võlanõude loovutamisest pärast hagiavalduse esitamist (RKTKo 06.06.2007, 3-2-1-62-07, p 12). Menetluse edasine käik, vastustaja seisukoht
5. Ringkonnakohus toimetas kostjale apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruse, apellatsioonkaebuse ja hageja menetluskulude nimekirja kätte avalikult ning luges need dokumendid kostjale kätte toimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Kostja apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel rahuldada ja maakohtu otsus materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osaliselt tühistada. Ringkonnakohus teeb ise uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude põhivõla 209 eurot ja seadusjärgse viivise kostjalt väljamõistmiseks. Ringkonnakohus muudab ka menetluskulude jaotust. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 22. Hageja märkis apellatsioonkaebuse p-s 2, et vaidlustab täielikult maakohtu otsuse, millega jäeti tema hagi rahuldamata ja menetluskulud tema kanda. Samas taotles hageja uue otsuse tegemist ja hagi rahuldamist üksnes oma ümberarvestuse järgse nõude osas ning arvestas riigilõivu samuti vaid ümberarvestuse järgse nõude summa pealt. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, milles hageja ümberarvestatud nõue, st põhivõla ja viivise nõue, jäi rahuldamata (

§ 651lg 1).

Kuna hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus tuvastas, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis ringkonnakohus seda küsimust ei käsitle. 23. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hagi täielikult rahuldamata jätmisel rikkunud menetlusõiguse norme.

§ 407

lg 6 järgi, kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tõendeid vääralt hinnates ja tõendamiskoormise nõudeid rikkudes asunud seisukohale, et hagiavaldus ei ole põhjendatud seetõttu, et VÕS § 396 raha tagastamise nõude eeldused ei ole täidetud. 5 2-24-114866 24.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude alusel.

§ 5

lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata. Tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid, millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 406² lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, mistõttu peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Kohtupoolne kontroll hõlmab krediidi kulukuse määra hindamist ning vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise hindamist. Kuigi kohtul on tarbijakrediidilepingust tulenevaid nõudeid hinnates täiendav kohustus hinnata eelnevalt nimetatud aspekte ka omal algatusel, ei hõlma see õigus ja kohustus seda, et kohus saaks asuda samas asjas kostja esindajaks mis tahes muus tõenduslikus küsimuses.

1. Käesoleval juhul esitas hageja krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud järelmaksulepingu nr L89011937387 ja selle lisadokumendid, kust nähtub, et kostja sai krediiti 399 eurot Samsung Galaxy A34 5G 128 GB ostmiseks (dtl 36–41, 52–57), tõendid krediidisumma Tele2 AS-ile tasumise kohta (dtl 107, 108), Tele2 AS arve Samsung Galaxy A34 5G 128 GB müügi kohta (dtl 205) ja konto väljavõtte kostja poolt laenumaksete tagastamise kohta perioodil 05.04.2023–13.08.2023 (dtl 201–202). Hageja on ka selgitanud, et järelmaksulepingute puhul saab laenusaaja krediiti, mida ei väljastata talle, vaid kaupmehele, kelleks käesoleval juhul oli Tele2 AS. Arvestades hageja esitatud tõendeid, sh seda, et kostja on lepingu nr L89011937387 alusel tagasimakseid teinud, tulnuks lugeda tõendatuks, et kostja on hagejalt krediiti saanud. Ringkonnakohus leiab, et maakohtul puudus esitatud tõendite põhjal alus asuda seisukohale, et laenulepingu sõlmimine on tõendamata. Maakohus oleks pidanud lähtuma sellest, et kostja vastuväidete puudumisel on laenu andmine tõendatud (VÕS § 407 lg 1 viimane lause).
2. Hageja on oma 22.11.2024 ümberarvestatud nõudes selgitanud, et kostja on krediidist suurusega 399 eurot tagastanud 190 eurot (dtl 201–202), mis tuleb lugeda põhiosa katteks. Hageja nõudis seejärel kostjalt 209 euro tasumata põhivõla väljamõistmist.
3. Ringkonnakohtu hinnangul oleks tulnud nõue 209 euro saamiseks rahuldada. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kuna laenuleping kehtis 20.04.2023–20.03.2024, st viimane osamakse pidi olema tagastatud 20.03.2024 (dtl 36) ning hagiavaldus esitati kohtule 13.06.2024, siis oli kogu laen muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7). Hageja on tõendanud, et kuna kostja oli teinud tagasimakseid 190 eurot, mis tuleb praegusel juhul lugeda tasutuks põhivõla katteks, siis on kostja põhivõla suurus 209 eurot. Kuna algse laenugraafiku järgi oli kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud ja kogu laenusumma muutunud sissenõutavaks, ei pidanud hageja esitama täiendavalt VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohast arvestust (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 24 teise lõik).
4. Ringkonnakohus leiab, et hageja on tõendanud ka seda, et algne krediidiandja on loovutanud oma nõude kostja vastu hagejale (dtl 70, 71). Kostja vastuväidete puudumisel puudub alus seda kahtluse alla seada.
5. Ringkonnakohus rahuldab ka hageja nõude viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra järgi saamiseks. Apellatsioonkaebuses esitatud arvestuse kohaselt on hageja palunud välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise 20,08 eurot (alates 21.03.2024 kuni 30.12.2024) ning viivise tasumata põhivõlalt (209,00 eurolt) alates 31.12.2024 kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus nõustub, et võlg muutus sissenõutavaks 21.03.2024, kuna laenuleping lõppes 20.03.
6. Kuna viivisekalkulaatori 6 2-24-114866 järgi on hageja viivisearvestus korrektne, tuleb hageja nõutud viivis kostjalt välja mõista. Lähtudes VÕS § 113 lg-st 5 mõistab kohus kostjalt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohase täitmiseni, kuid mitte üle tasumata põhivõla (209 eurot) suuruse. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
7. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Arvestades, et hageja nõue rahuldatakse ligi 75% ulatuses (algne nõue ilma tulevikku suunatud viiviseta oli kokku 305,71 eurot; nõue on rahuldatud (samuti ilma tulevikku suunatud viiviseta) 229,08 euro ulatuses), on õiglane jagada menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega (

§ 163lg 1 teine alternatiiv).

Maakohtus kantud menetluskuludest jääb seetõttu 25% hageja kanda ja 75% kostja kanda. 31. Kuna apellatsioonkaebuses vaidlustati maakohtu otsus vaid ümberarvestatud nõude rahuldamata jätmise osas ning selles osas apellatsioonkaebus rahuldatakse, siis jäävad apellatsiooniastme menetluskulud tervikuna kostja kanda (

§ 171lg 1).

32. Kuna maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, siis jätab ringkonnakohus ka ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata (

§ 174lg-d 3–5; Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p-d 21-22).

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus

§ 174

lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt 7