KOHTUOTSUS E e s t i V a b a nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 20. märts 2025, Tallinn Haldusasja number 3-24-10 Haldusasi X kaebus T

§ 9

lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille tegemisel on kohtul lai kaalutlusruum (nt Riigikohtu 07.11.2017 otsus nr 3-15-3215, p 9; 10.10.2013 otsus nr 3-3-1-38-13, p 21).

§-s 13, mis reguleerib vastutuse piiramist, on lõikes 1 sätestatud, mida tuleb kohtul arvestada hüvitise suuruse määramisel.

§ 13

lg 1 p 5 järgi tuleb arvestada ka p-des 1-4 nimetamata 6 asjaolusid, millest tulenevalt oleks kahju hüvitamine täies ulatuses ebaõiglane, ja p 2 järgi objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel. Kuigi hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, võib siiski nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi väidetud kannatusi toetavat tõendit.

§ 7

lg-le 1, isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §des 3 (haldusakti kehtetuks tunnistamise nõue), 4 (toimingu lõpetamise nõue) ja 6 (haldusakti või toimingu sooritamise nõue) sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigikohtu halduskolleegiumi 20.06.2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-03 p 12 tõlgenduse kohaselt: "Riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigeaegselt kahju põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse." Sellest tõlgendusest tulenevalt peab kannatanu õigeaegselt vaidlustama kahju tekitava haldusakti või toimingu. Kaebaja ja kaebaja esindaja on jätkuvalt kasutanud Tallinna Vanglas pikaajaliste kokkusaamiste võimalust. 31.03.2021 võeti menetlusse haldusasi nr 3-21-161, mis puudutas läbiotsimiste õigusvastasuse tuvastamist ning 22.12.2021 võeti menetlusse haldusasi nr 3-212616, mille sisuks oli mittevaralise hüvitise nõue läbiotsimiste osas. Käesolevalt ei saa olla eluliselt usutav, et kaebaja jätkas pikaajalistel kokkusaamistel käimist, kus väidetavalt ta igakord koges stressi ja hirmu tekitavat läbiotsimist. Kaebaja esindajal oli võimalik samaaegselt pöörduda halduskohtu poole esialgse õiguskaitse taotlusega. Hetkel ei saa selle põhjuseks pidada kaebaja esindajate teadmatust. Riigikohtu halduskolleegium on

§ 9

lg-t 1 kohaldades pidanud võimalikuks mittevaralise kahju hüvitamist ka haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamisega (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-43-11). Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-10-14).

§ 9

lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. 4.

1. Eestile ei ole omane pretsedendiõigus ning seetõttu ei muutu Tallinna Vangla toimingud automaatselt õigusvastaseks. Kohtuasjas nr 3-21-2414 on halduskohus asunud seisukohale, et külastajate läbiotsimine on õiguspärane ja jättis hüvitise nõude rahuldamata. Käesoleval juhul tuleb siiski lähtuda konkreetse vaidluse faktilistest asjaoludest. Tallinna Vangla on muutnud
2. aastal seonduvalt kohtuotsusega haldusasjas nr 3-21-161 külastajate läbiotsimispraktikat. Kaebaja ei ole tõendanud, et läbiotsimised oleksid põhjustanud ebameeldivusi, mida saaks käsitada inimväärikuse alandamisena. Vangla mõistab, et täielik läbiotsimine võib olla mõneti häiriv või äärmisel juhul ebamugavust tekitav, kuid tegemist on siiski paratamatusega, mis kaasneb vangistuses viibiva kinnipeetava külastamisega. Kaebaja kokkusaamiste tihedust arvestades võib järeldada, et vangla toimingud ei ole külastajale liigselt koormavaks osutunud. Puuduvad igasugused tõendid, millest nähtuks, et kaebaja õigust isiku- ja eraelu puutumatusele riivati rohkem, kui see õigustatud oleks olnud. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Kohus märgib esmalt, et käesoleva kaebuse esemeks olev kahjunõue hõlmab kaebaja alasti läbiotsimisi Tallinna Vanglas 09.12.2021, 03.03.2022, 05.04.2022, 14.06.2022 enne pikaajalisi kokkusaamisi ning 30.06.2022 perepäeval. Pooled ei vaidle seejuures sellel üle, et kõigil viiel korral kohaldati läbiotsimise meetodina alasti läbiotsimist. Kaebaja oli läbiotsimiste ajal alaealine (x. xxxxxxx). 7 Lisaks on kaebaja välja toonud, et pidi 05.04.2022 ja 30.06.2022 läbiotsimistel ka alasti kükitama valvuri eest seljaga tema poole. Selles osas on vangla esitanud vastuväite ning märkinud, et kükitamise korralduse andmine 30.06.2022 ei ole leidnud kinnitust. Selle tõendamiseks on vastustaja esitanud kaebaja esindaja poolt Tallinna Vanglale esitatud selgitustaotluse ja selle vastuse (dtl 34-38). Kohus leiab, et vangla poolt esitatud dokumendid ei tõenda seda, et kaebajal ei tulnud kükitada, kuivõrd esitatud selgitustaotlus puudutab kaebaja seaduslikku esindajat ennast (tema alasti läbiotsimist) mitte aga kaebaja alasti läbiotsimist. Kohus leiab, et vastustaja ei ole tõendanud, et vastavat korraldust ei antud ning kaebaja väiteid võib pidada antud olukorras eluliselt usutavaks.
4. Isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada riigivastutuse seaduse (

) §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (

§ 7lg 1).

Seega on avalik-õiguslikus suhtes tekkinud kahju hüvitamise nõude eeldused kokkuvõtlikult järgmised: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus; 2) tekkinud on kahju; 3) õigusvastase tegevuse ja kahju vahel on põhjuslik seos; 4) muude õiguskaitsevahendite ammendatus. Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral (

§ 9lg 1).

Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (

§ 9lg 2).

Käesoleval juhul taotleb kaebaja väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses vanglas täieliku lahtiriietumisega läbiotsimisega enne pikaajalisi kohtumisi ja perepäeval kaebaja isaga.

1. Õigusvastase teona heidab kaebaja vastustajale ette seda, et tema suhtes teostati vanglas tema isaga pikaajalise kohtumisele eelnevalt lahtiriietumisega läbiotsimine. Kahjunõue hõlmab juhtumeid 09.12.2021, 03.03.2022, 05.04.2022, 14.06.2022 enne pikaajalisi kokkusaamisi ning 30.06.2022 perepäeval. Kohus leiab, et vastustaja tegevus kaebaja alasti läbiotsimisel oli õigusvastane (vt ka Tallinna Halduskohtu 24.08.2021 otsus nr 3-21-161 ja Tallinna Ringkonnakohtu 19.05.2023 otsus nr 3-21-2616 ja 01.11.2024 otsus 3-23-51). Vastustaja tegevus oli kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimisel õigusvastane kokkuvõtvalt järgmistel põhjustel. 7.
2. VangS § 27 lg 1 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus kinnipeetavaga kokkusaamisele lubatud isik ja tema asjad läbi otsida. Läbiotsimise viib läbi külastajaga samast soost vanglateenistuse ametnik. Vanglateenistuse ametnikul on õigus vanglasse saabuvad ja vanglast väljuvad isikud ning nende asjad läbi otsida. Läbiotsimist teostab isikuga samast soost vanglateenistuse ametnik (VangS § 68 lg 3). Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 37 lg 2 vaidlusaluste läbiotsimiste ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt otsitakse kinnipeetav ja kokkusaaja enne ja pärast kokkusaamist läbi. VSkE § 40 kohaselt rakendub nimetatud põhimõte ka pikaajalisele kokkusaamisele. Hetkel kehtiva (jõustus 21.06.2024) VSkE § 37 lg 2 on täpsustatud ja selle kohaselt enne ja pärast kokkusaamist otsitakse kinnipeetav läbi. Kokkusaaja otsitakse läbi enne kokkusaamist ja põhjendatud vajaduse korral pärast kokkusaamist. Justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (Määrus nr 44) § 31 lg 1 esimene lause sätestas nii vaidlusaluste toimingute tegemiste ajal kehtinud redaktsioonis kui ka käesoleval ajal, et vanglateenistuse ametnikul on õigus koos asjadega läbi otsida vanglasse sisenev ja vanglast väljuv isik või vanglas viibiv isik. Läbiotsimise tõhustamiseks 8 võib kasutada metallidetektorit, riideid ja keha pealispinda läbivalgustavat seadet ning muid tehnilisi vahendeid või sellekohase väljaõppe saanud teenistuskoera (Määrus nr 44 § 31 lg 5). Eelviidatud sätetest nähtub, et vanglateenistuse ametnikul ei ole küll kaalutlusruumi otsustamisel, kas pikaajalisele kokkusaamisele saabuv või sealt lahkuv isik läbi otsida, kuid tal on õigus otsustada, millisel viisil läbiotsimine läbi viiakse. Selles osas on vastustajal igakordselt kaalumisruum. Seda seisukohta on väljendanud ka Tallinna Ringkonnakohus haldusasjades nr 3-21-161 ja 3-23-
3. Samuti on käesolevaks ajaks viidud määrusesse sisse muudatus, mis jõustus 25.11.2022 ning määruse nr 44 § 31 lg 31 kohaselt peab vanglateenistuse ametnik selle paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud isiku, keda on õigus läbi otsida, otsima läbi viisil, mis välistab isiku sisenemise vanglasse keelatud esemete ja ainetega. Läbiotsimist peab tegema viisil, mis austab isiku inimväärikust ja meetme valikul peab lähtuma proportsionaalsuse põhimõttest. Seega vastupidiselt vastustaja poolt avaldatud seisukohtadele tuleb vanglal iga kord lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest kaaluda, millisel viisil on vajalik isiku läbi otsimine. Vaidlusalustel juhtudel vangla seda kohustust ei täitnud nähtuvalt ta enda antud selgitustest. 7.
4. Vaidlust ei ole, et kaebajal tuli läbiotsimistel iga kord lahti riietuda. Kaebaja märkis veel, et 05.04.2022 ja 30.06.2022 läbiotsimistel tuli tal ka alasti kükitada valvuri ees. Selles osas esitas vangla 30.06.20233 läbiotsimise osas vastuväite, kuid nagu kohus juba ülal märkis, siis ei ole kohtule esitatud mistahes tõendeid selle kohta, et vastavat käsku ei antud. Kohtule ei nähtu vastustaja põhjendustest, et igakordselt oleks toimunud kaalumine, kas lahtiriietumisega läbiotsimine on tingimata vajalik või on läbiotsimist võimalik teostada kaebajat vähem riivavate meetmetega, arvestades kaebaja isikut, kokkusaamisele saabuva kinnipeetava isikut, kaebaja ja kinnipeetava võimalikke varasemaid juhtumeid seoses keelatud esemete vanglasse toimetamisega ja nende avastamisega jmt. Lisaks ei arvestanud vastustaja ka kaebaja suhtes tehtud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-21-161, kus juba 24.08.2021 otsusega rahuldati kaebus ja tunnistati Tallinna Vangla tegevus 04.08.2020 ja 10.09.2020 pikaajalisele kokkusaamisele eelnevalt kaebaja alasti läbiotsimisel õigusvastaseks. Olukorras, kus vastustaja tugineb iga kokkusaamise osas asjaolule, et muud läbiotsimismeetodid peale lahtiriietumisega läbiotsimise ei ole piisavalt tõhusad, ei ole kohus veendunud, et vanglaametnik on kokkusaamisele eelnevalt üleüldse erinevaid kaalutlusi hinnanud läbiotsimise meetodite valiku, vajaduse ja tõhususe osas. Vastupidi - vangla kinnitab ka ise oma vastuses selgesõnaliselt, et kaalutlust ei ole teostatud konkreetse isiku põhiselt ega tehtud igakordselt läbiotsimist teostava ametniku poolt, kuid selline kaalutlus on tehtud vangla läbiotsimise üldise praktika kujundamisel. Vangla on selgitanud, et sellise kaalumise tulemusel on nt otsustatud, et lühiajalisele klaasiga eraldamisega kokkusaamisele tulles kokkusaajale täielikku läbiotsimist ei teostata, kuna seal on riskid väiksemad. Kuna aga pikaajalise kokkusaamise korral on tõenäosus vangla territooriumile keelatud aine/eseme sattumiseks suur ja ühegi muu meetme, kui lahti riietumisega läbiotsimine, kasutamine ei võimalda sama efektiivselt ohtlike ainete ja esemete sattumist territooriumile välistada, siis on ainuvõimalikuks viisiks viia kokkusaamisele tulnud isikute suhtes läbi lahti riietumisega kontroll. Kohtu hinnangul tuleb läbiotsimismeetodi valikul arvestada, kas konkreetse kinnipeetava juurest on varasemalt keelatud esemeid leitud ning kuidas need esemed on kinnipeetavani jõudnud, kas kokkusaajate (külastajate) juurest on varasemalt keelatud esemeid leitud või kas on alust arvata, et nad võiks tahta keelatud esemeid kinnipeetavale toimetada, kas muud läbiotsimisvahendid koosmõjus võiksid olla piisavad, avastamaks keelatud esemeid. Lisaks tulnuks arvestada kokkusaaja vanust (käesoleval juhul on kaebaja puhul tegemist alaealise lapsega, kes oli kokkusaamiste perioodi ajal 9-aastane). Vastustaja on selgitanud, et keeruline on saada infot selle kohta, kas vanglasse kavatsetakse keelatud esemeid toimetada ning kuidas seda tehakse. Kohus nõustub mh haldusasjas nr 3-219 161 toodud järeldusega, et vähemalt alaealise kokkusaaja lahtiriietumisega läbiotsimine peaks olema ultima ratio meede, mida rakendada üksnes väga erandlikel juhtudel põhjendatud kahtluse korral, arvestades ulatuslikku riivet alaealise enesemääramisõigusele. Seega ei saa niivõrd erandliku meetme kohaldamist õigustada üksnes üldiste vangla julgeolekukorralduslike argumentidega. Ka lahtiriietumisega läbiotsimisel ei ole võimalik sajaprotsendiliselt välistada keelatud esemete toimetamist vanglasse (nt kehaõõnsustes). Seega ei ole tõsiselt võetav vastustaja väide, et vaid lahtiriietumisega läbiotsimine on vahendiks, et hoida ära keelatud esemete sattumine vanglasse. Kohus möönab, et see kindlasti vähendab olulisel määral keelatud esemete sattumist vanglasse, kuid kindlasti ei välista seda. 7.
5. Kohus leiab, et läbiotsimise viisi üle otsustamisel on lisaks muudele asjaoludele üheks asjaoluks, mida tuleks arvestada, ka isiku vanus. Alaealise kokkusaaja jaoks on vangla keskkond juba iseenesest võõras ning hirmutav. Kui alaealine kokkusaaja peab lisaks sellel võõra isiku juuresolekul lahti riietuma, on see sündmus kindlasti vähemalt teatud negatiivse mõjuga inimese psüühikale. Samuti on vangla tõdenud, et tulenevalt kohtupraktika juhistest (seoses otsuse nr 3-21-161 jõustumisega) muudetakse alates
6. aasta augustist alla 17aastaste külastajate osas läbiotsimise praktikat: nende puhul ei teosta vangla enam täielikku läbiotsimist (v.a põhjendatud kahtluse korral). Kohus märgib, et vanglal oli ka varasemalt võimalik kaebaja läbiotsimise korral arvestada tema vanuselist eripära. Tõhusat läbiotsimist saab teostada (alaealiste puhul) ka ilma lahtiriietumiseta. Kohtule ei nähtu vangla seisukohtadest ka viidet, et esineks märgatav tendents kasutada alaealisi külastajaid keelatud esemete toimetamiseks vanglasse. 7.
7. Määruse nr 44 § 31 lg 5 sätestab erinevad vahendid, mida läbiotsimise tõhustamiseks on võimalik kasutada: metallidetektor, riideid ja keha pealispinda läbivalgustav seade ning muud tehnilised vahendeid või sellekohase väljaõppe saanud teenistuskoer. Vangla on 24.02.2024 esitatud vastuse lisas selgitanud erinevate läbiotsimisvahendite võimekust ning tõhusust. Kohus on seisukohal, et tulenevalt viidatud selgitustes ning teistes vangla seisukohtades toodud asjaoludest, ei ole ükski läbiotsimise viis või vahend piisav, et sajaprotsendilise kindlusega tuvastada külastajal keelatud esemete puudumine. Seetõttu tuleb viisi valikul hinnata asjaolusid koosmõjus muude teguritega, sh kui tõenäoline on, et alaealine kaebaja, kellelt ei ole korduvate (lahtiriietumisega) läbiotsimiste käigus keelatud esemeid leitud ja kelle osas keelatud esemete vanglasse toimetamise soovi osas igasugused viited puuduvad, hakkab keelatud esemeid kokkusaamisele saabudes enda keha küljes peitma. Seejuures on vastustajal alati võimalik rakendada alaealist külastajat vähem riivavaid viise (nt kompamine koos teenistuskoera kasutamisega, metallidetektor, kehaskänner jmt) ning alles siis, kui selle käigus tekib põhjendatud kahtlus, et külastajal võib olla keelatud esemeid peidetud, mida muud vahendid ei suuda tuvastada, teostada ultima ratio vahendina lahtiriietumisega läbiotsimine. Vangla selgitas, et igal juhul on suur oht keelatud esemete peitmiseks ning nende toimetamiseks vanglasse, sõltumata külastaja isikust. Seega ei nähtu, et vastustaja üleüldse rakendaks läbiotsimise viisi valikul kaalutlusõigust, sest leiab, et igal juhul on põhjendatud lahtiriietumisega läbiotsimine ning et muud vahendid ei ole sama tõhusad. Kohus leiab et vangla allutas kaebaja tema põhiõigusi intensiivselt piiravale kontrollimeetmele üksnes põhjusel, et seda tehti kõigi pikaajalisele kokkusaamisele saabuvate isikutega. Valik alasti läbiotsimiseks peab aga põhinema konkreetse külastajaga seotud ohuhinnangul. See saab põhineda näiteks külalise varasemal käitumisel, vanglale eelnevalt teadaoleval infol ja/või vanglas külastuse eel või selle ajal ilmnenud asjaoludel (näiteks isiku käitumisel vastates küsimustele keelatud esemete olemasolust jne). On tõsi, et külastajaga seotud ohu kohta on vanglal keerulisem teavet koguda ja prognoosotsust teha kui hinnata kinnipeetavatega seotud riske, kelle kohta vanglal on rohkem teavet ja kogemusi. Samas 10 kohustavad VangS § 24 lg 11 ja § 25 lg 11 hindama kokkusaamise loa andmisel riske, sh nt kokkusaaja mainet. Sama teave võib olla muu hulgas aluseks valiku tegemisel eesootava läbiotsimise viisi ja üksikasjade kohta. Vanglateenistuse ametnik saab küsitleda kokkusaamisele tulijat, selgitada, et alasti läbiotsimine on üks võimalus, jälgida isiku käitumist, vastuseid, kehakeelt ja oma kogemuse pinnalt hinnata riski, et kokkusaajal võib olla kehale või selle õõnsustesse peidetud keelatud esemeid või aineid. 7.
8. Nii vangla, kui kinnipeetav teavad, et kinnipeetav tuleb enne ja pärast kokkusaamist läbi otsida (Määrus nr 44 § 32 punkt 2). See aitab vähendada ohtu, et kokkusaamise käigus võiks kinnipeetavale toimetatud keelatud esemed jõuda vangla eluosakonda. Kohus märgib, et vanglal on võimalik soovi korral ka kohtumise ruumid ja ka prügikastid pärast kohtumist läbi otsida, et vältida vastustaja poolt kirjeldatud võimalusi keelatuid esemeid sinna jätta ja vähendades vastavalt ohtu nende jõudmiseks kinnipeetavateni. 7.
9. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja ei kaalunud kaebaja suhtes 09.12.2021, 03.03.2022, 05.04.2022, 14.06.2022 ja 30.06.2022 lahtiriietumisega läbiotsimise teostamisel muude, vähem riivavate läbiotsimismeetmete kasutamise võimalikkust, vajalikkust ja tõhusust. Kaebaja igakordne lahtiriietumisega läbiotsimine oli ebaproportsionaalne ning põhjendamatu, seda eriti arvestades, et tegemist oli alaealisega ning tema õiguste riivamisega. Seega tegutses vastustaja 09.12.2021, 03.03.2022, 05.04.2022, 14.06.2022 ja 30.06.2022 õigusvastaselt. Alaealise lahtiriietumisega läbiotsimine saab olla erandlik viis, mida kasutada põhjendatud juhtudel, kui sellisele vajadusele esinevad konkreetsed viited.
10. Mittevaralise kahju tekkimist seoses õigusvastase toiminguga saab eeldada: võõras keskkonnas võõra isiku juuresolekul alasti võtmine riivab ulatuslikult isiku enesemääramisõigus ja eneseväärikust. Riive intensiivsust suurendab asjaolu, et kaebaja näol on tegemist alaealisega, kelle puhul saab eeldada, et tema privaatsfääri sekkumine on üldjuhul märgatavalt traumeerivam kui täiskasvanu puhul. Lisaks tuleb arvestada keskkonda, kus läbiotsimine teostatakse. Hoolimata pikaajalisele kokkusaamisele saabuvate külastajate jaoks teatud tingimuste loomisest, ei saa mööda asjaolust, et vangla keskkond mõjub paratamatult väljastpoolt vanglat tulnutele rusuvalt. Alaealise jaoks võib juba üksnes vanglas oleva lähedase külastamine olla vaimselt keeruline ning tugevat ebamugavust või isegi alaväärsust tekitav. Seega saab eeldada, et (lahtiriietumisega) läbiotsimisega kaasnev täiendav riive alaealise privaatsfäärile on olulise mõjuga ning potentsiaalselt hingelisi läbielamisi põhjustav.
11. Kui vastustaja ei oleks igakordselt teostanud kaebaja lahtiriietumisega läbiotsimist, ei oleks kaebajale suure tõenäosusega (sellises ulatuses) kahju tekkinud. Käesoleval juhul on kohus seisukohal, et vangla ei teostanud nõuetekohast kaalumist läbiotsimismeetmete valikul ning ei põhjendanud veenvalt alasti läbiotsimise teostamise vajalikkust. Juhul kui vastustaja oleks kaalunud muude, vähemriivavate vahendite kasutamist, ei oleks muude vahendite kasutamisel kaebajale suure tõenäosusega sellist õiguste riivet kaasnenud ning mittevaralist kahju tekkinud. Kohus märgib siinkohal ära, et arvestades selles küsimuses kujunevat kohtupraktikat tuleks vanglal tõsiselt kaaluda tänapäevaste seadmete soetamise nõude esitamist valitsusele, sest viimased võimaldavad külastajatel ebaseaduslike ainete ja esemete avastamist ka neid täielikult lahti riietamata.
12. Kohus nõustub sellega, et kaebajal (või tema lapsevanemal) on õigus keelduda läbiotsimisest või sekkuda sellesse. Samas kaasneb sellega vanglaametniku õigus keelduda külastaja vangla territooriumile lubamisest. Seega, kuigi vastustaja ametnikud ei sundinud kaebajat läbiotsimisprotseduuri läbima (sh lahti riietuma), tähendanuks keeldumine sellest ülimalt suure tõenäosusega pikaajalisele kokkusaamisele mitte lubamist. Alternatiivsed suhtlemisvõimalused (lühiajaline kokkusaamine, suhtlus kirja või telefoni teel) ei asenda pikaajalist kokkusaamist laste ja tema vanglas viibiva vanema vahel. Seetõttu ei saa vastustaja 11 siinkohal kaebajale ette heita, et ta oleks võinud alasti läbiotsimisest keelduda ning seega kahju tekkimist vältida.
13. Kohtule nähtub, et kaebaja on seejuures varasemalt esitanud ka kohtule kaebuse tuvastada vangla tegevuse õigusvastasus. Tallinna Halduskohtu 24.08.2021 otsusega nr 3-21-161 rahuldati kaebus ja tunnistati Tallinna Vangla tegevus 04.08.2020 ja 10.09.2020 pikaajalisele kokkusaamisele eelnevalt kaebaja alasti läbiotsimisel õigusvastaseks (vastav otsus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsusega). Sellele vaatamata jätkas vastustaja ka järgmistel pikaajalistel kokkusaamistel sama praktikat. Lisaks esitas kaebaja seaduslik esindaja peale vastava kohtuotsuse tegemist vanglale ka päringu, miks endiselt jätkatakse alaealise lapse täielikku alasti läbiotsimisega, millele vangla vastas 18.07.2022 (vt dtl 30-33), et kehtiva vangla töökorralduse kohaselt teostatakse enne pikaajalisele kokkusaamisele lubamist kokkusaajatele läbiotsimine, muuhulgas lahtiriietumisega. Teie viidatud kohtuotsusel nr-ga 3-21-161 ei ole õigust muutvat mõju, mistõttu on eelnevalt kirjeldatud alused läbiotsimise teostamiseks kehtivad ning vangla järgib kehtivat õigust. Samas viitas vangla, et vastav kord on muutmisel. Seega on kaebaja seaduslik esindaja kasutanud kaebaja nimel kahjunõude esitamisele eelnevalt ka muid õiguskaitsevahendeid kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseks. Samuti nähtub kohtule asja materjalidest, et ka muud riigivastutuse seaduse §-des 3–6 sätestatud esmased õiguskaitsevahendid ei oleks tõenäoliselt kahju ära hoidnud ja seda eelkõige arvesse võttes, et alasti läbiotsimise näol oli vastustaja selgituse kohaselt tegemist standardprotseduuriga. Vastustaja viide, et kaebajal oleks tulnud taotleda kohtult esialgse õiguskaitse kohaldamist, kuid kaebaja seda ei teinud, ei tähenda antud juhul seda, et kaebajal oleks olnud kasutamata esmased õiguskaitsevahendid ning see tooks kaasa nõuda rahuldamata jätmise. Kohtule jääb ka arusaamatuks, kuidas kujutab vastustaja ette edukat ja koheselt rakendatavat esialgse õiguskaitse kohaldamist isiku suhtes, kes on juba tulnud kokkusaamisele vanglasse ja keda hakatakse seal läbi otsima. Kohus märgib, et eelnevalt esitatud õiguskaitse taotlus ei oleks kohtu hinnangul arvestades võimalust siis ilma ohuta võimalikke ebaseaduslikke esemeid kohtumisele kaasa võtta, mistõttu ei ole selline meede ilmselt rakendatav. Kohtule nähtub, et isik on piisavalt üritanud enne kahju hüvitamise nõude esitamist oma õigusi kohaste õiguskaitsevahenditega kaitsta, kuid need ei ole andnud tulemust.
14. Kaebaja taotleb kahjuhüvitist summas 3500 eurot. Kohtu hinnangul on nimetatud kahjuhüvitise summa üle paisutatud arvestades kohtumiste arvu viis korda. Kohus leiab, et põhjendatud on mittevaraline kahju summas 1500 eurot arvestades kaebaja enesemääramisõiguse rikkumise intensiivsust (alasti läbiotsimine sh koos kükkidega kahel korral), kaebaja alaealisust ning lahti riietumisega läbiotsimiste episoodide arvu (kokku 5). Kohtu hinnangul toetab kahjuhüvitise suuruse põhjendatust läbiotsimisega seonduv mittevaralise kahjuhüvitise kohta käiv kohtupraktika (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 19.05.2023 otsus nr 3-21-2616, kus õigusvastaselt viiel korral teostatud alasti läbiotsimise tulemusena mõistis kohus alaealisele kaebajale hüvitiseks 3500 eurot või Tallinna Ringkonnakohtu 01.11.2024 lahend nr 3-23-51, kus väikelapse emale mõisteti kahju hüvitisena 1000 eurot seoses alasti läbiotsimistega kuuel korral ning Tallinna Halduskohtu otsus nr 3-23-2441 (jõustamata), kus hüvitise suuruseks alaealise puhul mõistis kohus välja 1000 eurot seoses alasti läbiotsimisega kolmel korral).
15. Menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 105 eurot (riigilõiv). Kaebaja taotlus vastustajalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist summas 3500 eurot. 12 Kohus rahuldas kaebuse osaliselt ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja 1500 eurot. 1500 euro suurusel kahju hüvitamise nõudelt oleks tulnud kaebajal maksta riigilõivu summas 45 eurot (vt HKMS § 104 lg 1 ja RLS § 60 lg 3). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud summas 45 eurot. Kaebajal tuleb teatada vastustajale andmed, kuhu tuleb menetluskulud ning välja mõistetud kahju hüvitis kanda hiljemalt 5 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates.
16. Kooskõlas HKMS § 175 lg-ga 3 asendada otsuses kaebaja ning tema seadusliku esindaja nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik 13