Obsah (7)

§ 184§ 182§ 116§ 158§ 253§ 108§ 175

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-24-2795 Otsuse kuupäev 20. märts 2025 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28. septembri 2024. a ots

) § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebusemenetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184lg-d 1 ja 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, siis tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

3-24-2795 Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada vastavasisuline taotlus ringkonnakohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning menetlusabi taotlemisele vaatamata tuleb apellatsioonkaebus esitada apellatsioonitähtaja kestel (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) otsustas
2. septembril
3. a otsusega nr 1052282919 teha X-ile ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui
4. oktoobril 2024 (dtl 14-16). Sama ettekirjutusega kohaldas PPA kaebaja suhtes Schengeni sissesõidukeeldu pikkusega 2 aastat.
5. Kaebaja esitas
6. oktoobril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA
7. septembri
8. a otsuse nr 1052282919 vaidlustamiseks (dtl 3-4). Kaebaja täpsustas, et vaidlustab nimetatud otsuse sissesõidukeelu osas, kuna kaebaja täitis lahkumisettekirjutuse
9. septembril
11. Tartu Halduskohus võttis
12. oktoobri
13. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks PPA ja kohustas vastustajat esitama kirjalik vastus kaebusele ning haldusmenetluse toimiku materjalid (dtl 72-73).
14. PPA esitas
15. novembril
16. a vastuse kaebusele (dtl 102-105).
17. Kaebaja esitas
18. detsembril 2024 kohtule avalduse, milles palus peatada humanitaarsetel põhjustel kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld (dtl 153). Kaebaja põhjendas, et tema ema suri Soomes
19. novembril
21. Tartu Halduskohus rahuldas
22. detsembri
23. a määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt (dtl 202-204). Kohus peatas PPA
24. septembri
25. a otsusega nr 1052282919 kaebaja suhtes kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu kehtivuse kuni
26. jaanuarini 2025 (kaasa arvatud). Menetlusosalised ei vaidlustanud
27. detsembri
28. a määrust.
29. Kaebaja esitas 4.,
30. ja
31. veebruaril 2025 täiendavad seisukohad ja võõrkeelsete dokumentide tõlked (dtl 256-269, 280-281). PPA esitas
32. veebruaril
33. a täiendavad seisukohad (dtl 274-275).
34. PPA esitas
35. märtsil 2025 teate, et kaebaja esitas
36. märtsil
37. a PPA-le taotluse tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks võimalusel kiiremas korras (dtl 284). Taotlus on PPA menetluses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
38. Kaebaja vaidlustab PPA poolt
39. septembril 2024 kaebaja suhtes kohaldatud kaheaastast sissesõidukeeldu, põhjendades kaebust järgmiselt. 1) Kaebaja eelmine sissesõit toimus eranditult humanitaarsetel põhjustel, et hoolitseda haige ema eest, kes elab Helsingis. Kaebaja ema tervislik seisund vajab kaebaja pidevat kohalolekut ja hoolt. 2 3-24-2795 2) Kaebajale on juba määratud väärteotrahv, mille kaebaja on vaidlustanud. Topeltkaristamine on lubamatu. Kaheks aastaks kehtestatud sissesõidukeeld kogu Schengeni territooriumile on ebaproportsionaalne ja ülemäärane karistus, mis ei vasta toimepandud rikkumise ulatusele. 3) Suvekodus Rantasalmis, köetakse ainult ahjuga, kodu ei ole elektriga varustatud. Veetorustik on juba kahjustatud ja talve saabudes võib see täielikult lõhkeda, mis tooks kaasa märkimisväärseid materiaalseid kahjusid. Ilma kaebaja kohalolekuta ei saada ema maja talveks ette valmistada. 4) Kuigi kaebajal ei ole enam kehtivat elamisluba, saab ta jätkuvalt kirju Soome maksuametilt. See viitab sellele, et kaebaja on endiselt süsteemis registreeritud kui resident. 5) Kaebaja rõhutab, et see on tema esimene rikkumine aastate jooksul, mil ta on viibinud Eestis ja teistes Schengeni riikides. Kaebaja on alati järginud reegleid ja tegutsenud seaduse piires. 6) Kaebajal oli infarkt. Ta jäi Soomes haigeks ja ei saanud õigel ajal lahkuda. Seda kinnitab kardiogramm (dtl 7). 7) Kaebaja viibimine (transiit) Eestis ilma seadusliku aluseta kestis vaid ühe päeva.
40. PPA vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtumenetluses märkis vastustaja järgmist. 1) Asjaolude kontrollimisel selgus, et kaebaja viibis 180-päevase arvestusperioodi jooksul Schengeni riikide territooriumil kokku 100 päeva. Perioodil
41. septembrist 2024 kuni
42. septembrini 2024 viibis kaebaja Schengeni territooriumil seadusliku aluseta 10 kalendripäeva, nendest 1 päeva Eesti Vabariigis. PPA selgitas kaebajale, et kaebaja viibib Schengeni liikmesriikide territooriumil seadusliku aluseta. Kaebaja selgitas, et saabudes Schengeni, viibis ta kogu aja oma ema juures Soomes Helsingis. Peamiseks Soomes viibimise põhjuseks oli haige ema eest hoolitsemine. Teiseks põhjuseks oli asjaolu, et talle kuuluvas Rantasalmi suvilas oli vaja parandada veetorustikku. Soomes viibimise ajal tegeles kaebaja veel endale kuuluva maa-ala müügi ja sellega seonduvaga. 2) Kaebaja põhjendas Schengeni territooriumil seadusliku aluseta viibimist sellega, et ta ei olnud teadlik viisapäevade arvutamisest ning lisaks Soomes viibimise ajal ta haigestus, mida tõendas menetluse ajal esitatud
43. septembril 2024 tehtud kardiogrammiga. Kaebaja soovis esimesel võimalusel Eestist lahkuda. 3) Puudub vaidlus, et kaebaja viibis Eestis viibimisaluseta väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg 1 mõistes. Vastavalt VSS § 2 lg-le 1 peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis seadusliku aluseta. Sissesõidukeelu rakendamine lahkumisettekirjutuses tuleneb VSS § 7 4 lg-st 1, mille kohaselt kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse päevast arvates. 4) PPA arvestas kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel menetluse käigus selgunud asjaoludega ja leidis, et kolme aastane sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne ning otsustas kohaldada kaebaja suhtes kahe aasta pikkust sissesõidukeeldu. PPA leidis, et kaebajal elab küll Soomes ema, kes vajab hoolt ning kaebajal on Soomes suvila, millel on vaja parandada 3 3-24-2795 veetorustikku, kuid samal ajal elab kaebajal Soomes ka poeg, kellel on võimalik vanaema eest hoolitseda ja vajadusel korraldada kaebaja suvilas veetorustiku parandus. Samuti on kaebaja emale Helsingi linna poolt määratud sotsiaaltöötajad, kes jälgivad ravimite võtmist ja aitavad vajadusel. Võimaluse piires aitavad ka kaebaja ema tuttavad. 5) Kohustus kontrollida enda Schengenis seadusliku viibimist on seadusega pandud välismaalasele endale. Seega pani kaebaja ise oma hoolimatu käitumisega ennast olukorda, kus PPA pidi kaebajale koostama ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldama tema suhtes sissesõidukeeldu. 6) VSS § 32 lg 12 kohaselt Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus võib välismaalase põhjendatud taotluse alusel ja välismaalase esitatud asjassepuutuvate tõendite olemasolul tunnistada lahkumisettekirjutuses kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks, kui välismaalane tõendab, et ta on lahkunud Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Kaebaja põhjendatud taotlust sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks või lühendamiseks esitanud ei ole. KOHTU PÕHJENDUSED
44. Esmalt märgib kohus, et kaebaja on
45. veebruari
46. a menetlusdokumendis leidnud, et keelelise tõkke tõttu ei ole ta saanud reageerida kohtu nõudele menetluse vormi osas. Kaebaja soovis, et istungil esindaks teda Eesti õigusteadmistega esindaja, et tema õigused oleksid paremini kaitstud. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja esitanud varasemalt soovi istungi pidamiseks. Kohus kohustas kaebajat
47. oktoobri
48. a määruse resolutsiooni p-ga 4 teavitama kohut hiljemalt
49. oktoobril 2024 millises vormis ta soovib asja läbivaatamist ning selgitama kaebusele lisatud võõrkeelsete tõendite esitamise vajadust ning esitama võõrkeelsete lisade tõlked eesti keelde (dtl 72). Sama määruse p-s 6 palus kohus kaebajal teada anda, kas ta soovib asja läbivaatamist kirjalikus menetluses, lihtmenetluses või kohtuistungil. Kohus edastas
50. oktoobri
51. a määruse kaebajale
52. oktoobril 2024 e-kirja manuses. Kuna kaebaja vastas
53. oktoobril 2024, et fail ei avanenud, edastas kohus
54. oktoobril 2024 kaebajale määruse uuesti. Sel korral kaebaja kohtule teada ei andnud, et ta määrust kätte ei saanud või et ta määruse sisust aru ei saa. Kohtule ei pidanud eelnevast olema arusaadav, et kaebaja soovib ikkagi asja läbivaatamist istungil. Muudest kohtu seisukohtadest (nt võõrkeelsete dokumentide tõlkimise kohustus või esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu tasumise kohustus) on kaebaja aru saanud.
55. Kohus jääb
56. jaanuari
57. a määruses toodud seisukoha juurde, et praegusel juhul on vaidluse iseloomust tulenevalt ja kohtule seni esitatud tõendite hulka arvesse võttes võimalik asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitada kohtuistungit korraldamata, mistõttu on asja lahendamine kirjalikus menetluses põhjendatud. Kirjalik menetlus tagab käesoleval juhul asja lahendamise mõistliku aja jooksul ja väiksemate kuludega. Kaebaja
58. veebruari
59. a täiendavates selgitustes ei ole uusi seisukohti, mida kaebaja ei oleks juba varem kohtumenetluses esitanud.
60. Praeguses asjas on kaebaja esitanud kaebuse PPA
61. septembri
62. a otsuse nr 1052282919 tühistamiseks osas, millega kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu. Kaebaja täitis lahkumisettekirjutuse vabatahtlikult
63. septembril 2024 ning selles osas kaebaja PPA otsust ei vaidlusta. PPA kohaldas vaidlusaluse ettekirjutusega kaebaja suhtes Schengeni 4 3-24-2795 sissesõidukeeldu kaheks aastaks isiku lahkumiskohustuse täitmise päevast alates vastavalt VSS § 74 lg-le
65. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kaebaja omas Soome Vabariigi lühiajalist C-liiki viisat kehtivusega
66. juuli 2024 kuni
67. jaanuar 2025 viibimisajaga 90 päeva. Kaebajal oli võimalik 180-päevase ajavahemiku jooksul viisa alusel Schengeni liikmesriikides viibida 90 päeva. Kaebaja viibis 180-päevase arvestusperioodi jooksul Schengeni riikide territooriumil kokku 100 päeva. Perioodil
68. september kuni
69. september 2024 viibis kaebaja Schengeni territooriumil seadusliku aluseta 10 kalendripäeva, nendest 1 päeva Eesti Vabariigis.
70. VSS § 74 lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 74 lg 2 sätestab: „Kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates.“ Tartu Ringkonnakohus selgitas
71. veebruari
72. a otsuses asjas 3-22-1320 p-s 16, et eeltoodud kahest sättest koosmõjus nähtub selgelt, et kui välismaalasele antakse vabatahtliku lahkumise tähtaeg, kohaldatakse tema suhtes reeglina sissesõidukeeldu kolmeks aastaks, vabatahtliku lahkumise tähtaja mitte andmisel reeglina sissesõidukeeldu viieks aastaks. Seaduseelnõu seletuskirjas selgitatakse, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2008/115/EÜ tulenevad imperatiivselt alused, mil tuleb tagasisaatmisotsusele lisada sisenemiskeeld: 1) kui tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks ei ole määratud või 2) kui tagasipöördumiskohustust ei ole täidetud. Teistel juhtudel võib tagasisaatmisotsusele lisada sisenemiskeelu. VSS § 74 lõike 1 puhul kasutas Eesti seadusandja samas direktiivis lubatud võimalust, kohaldada sissesõidukeeldu kõikide välismaalaste suhtes, kellele on tehtud lahkumisettekirjutus. Seletuskirja kohaselt tugineb restriktiivsem poliitika rahvusvahelise õiguse põhimõttele, mille kohaselt on riigil suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist lahkumist. Direktiivi 2008/115/EÜ artikli 11 teine lause annab liikmesriikidele õiguse lisada sisenemiskeeld tagasisaatmisotsustele ka muudel juhtudel kui need, mil tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks ei ole määratud või kui tagasipöördumiskohustust ei ole täidetud. Seega ei saa Eesti seadusandja otsust, lisada sisenemiskeeld ka juhtudel, kui isikule on määratud tähtaeg vabatahtlikuks lahkumiseks, direktiiviga vastuolus olevaks pidada.
73. Ka VSS § 6 lg-t 1 ja § 7 lg-t 2 tuleb seetõttu kohaldada seadusandja tahtega kooskõlaliselt. VSS § 6 lg 1 järgi on sissesõidukeeld tõkend (mitte topeltkaristus nagu kaebaja arvab), mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Seaduseelnõu seletuskirjas selgitatakse, et sissesõidukeelu kohaldamise eesmärk on nii ohu ennetamine kui ka soov anda selgelt märku, et riigi õigusnorme juba rikkunud välismaalased (nt ebaseaduslikult riigis viibivad välismaalased) ei saa sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul riiki uuesti tulla.
74. Sissesõidukeelu kohaldamise otsus eeldab isiku ärakuulamist ja asjakohaste kaalutluste esitamist (nt Riigikohtu
75. veebruari
76. a otsus asjas nr 3-17-1545, p-d 33-34;
77. oktoobri
78. a otsus asjas nr 3-18-1891, p 16). Kuivõrd sissesõidukeelu kehtestamine on vastustaja kaalutlusotsus, siis on selle kohtulik kontroll

§ 158

lg 3 järgi piiratud, kusjuures selle õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja, s.o 28. septembri 2024. a, seisuga (

§ 158lg 2; Riigikohtu 1.

oktoobri

1. a otsus asjas nr 3-18-1891, p 18). Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta ka haldusakti õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. 5 3-24-2795
2. Praegusel juhul on kaebaja enne sissesõidukeelu kehtestamist ära kuulatud (vt
3. septembri
4. a küsitluse protokoll, dtl 90-93) ja asjaoludest tulenevalt pidas PPA proportsionaalseks kohaldada kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale kaheks aastaks. PPA küsitluse protokollist nähtuvad PPA selgitused kaebajale, et seadusliku aluseta viibivale välismaalasele, kellele vormistatakse Eestist vabatahtliku lahkumise ettekirjutus, kohaldatakse koos vabatahtliku lahkumise ettekirjutusega sissesõidukeeld kolmeks aastaks. Kaebaja on olnud seisukohal, et ta saab aru, et on rikkunud seadust, kuid kolme aasta pikkuse sissesõidukeeluga pole ta nõus. Kaebaja selgitas, et ennekõike oleks see raske tema emale, kes vajab tuge ja hooldust, samuti leiab ta, et tema enda tervislik seisund ei pruugi seda perioodi vastu pidada. PPA võttis kaebaja selgitusi arvesse ning lühendas kohaldatava sissesõidukeelu perioodi 1/3 võrra, st kolmelt aastalt kahele aastale. Kohtu hinnangul selgitas vastustaja menetlustoimingutel õigesti sissesõidukeelu pikkusega seonduvat.
5. Ettekirjutusega määratud sissesõidukeelu tähtaja kontrollitavuse tagamiseks tuli kajastada kaalumisel arvesse võetud asjaolusid ettekirjutuse põhjendustes. Vastustaja on sissesõidukeelu kohaldamise kestust vaidlustatud otsuses põhjendanud mh asjaoluga, et küsitluse protokollis kajastatust lähtudes ning arvestades rikkumise suurust, ei pea PPA otstarbekaks kohaldada kolme aastast sissesõidu keeldu ning vähendab selle kahele aastale. PPA tõi kaalutlusena välja, et vähendamise kasuks räägib asjaolu, et isiku rikkumine ei olnud tahtlik ning tal puuduvad varasemad Schengeni viisarežiimi rikkumised, samuti ei ole ta varasematel kordadel Schengeni alal viibides pannud toime muid rikkumisi. PPA arvestas kaebajale sissesõidukeelu määramisel, et kaebaja viibib Schengeni liikmesriikide territooriumil seadusliku aluseta. Kaebajal on kohustus kontrollida enda Schengenis seadusliku viibimisaega, sest seadusega on see kohustus pandud välismaalasele endale. Seega pani kaebaja ise oma hoolimatu käitumisega ennast olukorda, kus PPA pidi kaebajale koostama ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldama tema suhtes sissesõidukeeldu. PPA arvestas mh kaebaja rikkumise suurust, kaebaja selgitusi, tahtluse puudumist, varasemate rikkumiste puudumist. PPA leidis, et kaebajal elab küll Soomes ema, kes vajab hoolt ning kaebajal on Soomes suvila, millel on vaja parandada veetorustikku, kuid samal ajal elab kaebajal Soomes ka poeg, kellel on võimalik vanaema eest hoolitseda ja vajadusel korraldada kaebaja suvilas veetorustiku parandus. Samuti on kaebaja emale Helsingi linna poolt määratud sotsiaaltöötajad, kes jälgivad ravimite võtmist ja aitavad vajadusel. Võimaluse piires aitavad ka kaebaja ema tuttavad. Käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, nagu oleks PPA ilmselgelt kaalutlusreeglite vastu eksinud.
6. Humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse või Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje (vt Riigikogu XII koosseisu 444 SE seletuskiri, lk 5; Tallinna Ringkonnakohtu
7. oktoobri
8. a otsus nr 3-20-2388, p 18; Riigikohtu
9. detsembri
10. a otsus nr 3-16-2123, p 15). Kohtu hinnangul on üheks humaanseks kaalutluseks isiku enda või tema lähedase haigus. PPA arvestas kaebajaga seonduvaid humaanseid kaalutlusi.
11. Nagu PPA õigesti märkis, võib Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsemisasutus VSS § 32 lg 12 kohaselt välismaalase põhjendatud taotluse alusel ja välismaalase esitatud asjassepuutuvate tõendite olemasolul tunnistada lahkumisettekirjutuses kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks, kui välismaalane tõendab, et ta on lahkunud Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise 6 3-24-2795 tähtaja jooksul. Seejuures on välismaalase ülesanne oma taotluses põhjendada ja põhistada asjaolusid, mis õigustaksid sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või lühendamist. Seega on kaebajal kaebuse rahuldamata jätmisele vaatamata võimalik saavutada sissesõidukeelu tähtaja lühendamine või sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine.
12. Eelnevast tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja kaebuse PPA
13. septembri
14. a otsuse nr 1052282919 osaliseks tühistamiseks. 23.

§ 253

lg 3 sätestab, et kohus tühistab esialgse õiguskaitse kohtuotsusega, kui kaebus jääb rahuldamata. Tartu Halduskohus rahuldas

1. detsembri
2. a määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ja peatas PPA
3. septembri
4. a otsusega nr 1052282919 kaebaja suhtes kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu kehtivuse kuni
5. jaanuarini 2025 (kaasa arvatud). Kaebajal oli kuni
6. jaanuarini 2025 Schengeni liikmesriikides võimalik viibida 24 päeva. Seega kohaldas kohus esialgse õiguskaitse abinõusid tähtaegselt, seades esialgse õiguskaitse määrusesse tähtaja kohta tingimused. Kuna kohus kohaldas esialgset õiguskaitset ajutise abinõuna vaid
7. jaanuarini 2025, ei ole põhjust esialgset õiguskaitset kohtuotsuses tühistada. Alates
8. jaanuarist 2025 puudub kaebajal seaduslik alus Schengeni liikmesriikides viibimiseks ja sellist õigust ei andnud kaebajale ka esialgne õiguskaitse.
9. Kohus eemaldab digitaalsest toimikust korduvad dokumendid vastavalt kohtuotsuse resolutsioonis märgitule. 25.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (

§ 108lg 1 ja § 109 lg 1).

26.

§ 175

lg 3 sätestab, et andmesubjekti taotlusel või kohtu algatusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Kohus asendab avaldatavas kohtuotsuses omal algatusel kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 7