Obsah (10)

§ 4034§ 406§ 164§ 8§ 76§ 82§ 402§ 1§ 4062§ 403

act OÜ hagi V. T. vastu võlgnevuse nõudes Menetlusosalised, esindajad HAGEJA B2 Impact OÜ (endine OK Incure OÜ), rk 11542046, asukoht Mustamäe tee 16, Tallinn, lepinguline esindaja Anzhela Ternikova K

§ 4034lg 2).

Credit24 sise-eeskiri võimaldas väiksemate kuumaksetega laenutoodete puhul menetleda taotlust automatiseeritud lahenduste abil, kuid üksnes juhul, kui tarbijal oli olemas kogumispensioni konto, mis võimaldas tema sissetuleku andmeid kontrollida pensioniregistri andmete alusel. Andmete kogumis tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on 2 krediidivõimeline ja suudab täita krediidilepingust tulenevad kohustused lepingus kokkulepitud tingimustel. Krediidikontolepingu xxxx krediidilimiit oli kuni 1250 eurot. Kostja kohustus koos intressidega tagastama minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul. Lepinguga lepiti kokku aastases intressimääras 45,96% aastas. Tulenevalt lepingu tingimustest viivisemäär võrdub intressiga, seetõttu viivisemäär on 45,96% aastas, krediidi kulukuse määr (KKM) on 57,98% aastas, igakuine kontohaldustasu puudus. Hageja märgib, et antud leping ei ole tühine

§ 406

2 lg 1 mõttes, kuivõrd KKM kohaldamisel tuleb lähtuda 31.05.2019 Eesti Panga poolt avaldatud määrast, mille kohaselt KKM kolmekordne määr on 58,11% (19,37% x 3). Krediidiandja on teinud kostja arvelduskontole väljamakseid perioodil 06.05.2019 – 24.03.2021 kokku summas 1390,12 eurot. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi olles viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega kuivõrd kostja jättis 2023 jaanuari (summas 46,13 eurot; maksetähtaeg 05.01.2023), veebruari (summas 53,85 eurot; maksetähtaeg 06.02.2023) ja märtsi (summas 53,85 eurot; maksetähtaeg 06.03.2023) osamaksed tasumata. Vastavalt lepingu punktile 7.

1. klient peab maksma tagasi krediiti ja tasuma intressi ning tasusid igakuiselt vastavalt kliendile saadetud arvele. Krediidiandja saatis 07.03.2023 kostjale lepingu ülesütlemise teate, milles oli öeldud, et kirja saatmise seisuga kostja võlgnevus krediidiandja ees on 155,08 eurot. Krediidiandja andis kostjale täiendava tähtaja eelpool mainitud võlgnevuse tasumiseks kuni 27.03.
2. Kostjale pakuti võimalust nimetatud tähtaja jooksul läbirääkimisteks. Krediidiandja on hoiatanud kostjat teates, et täiendava tähtaja jooksul võlgnevuse tasumata jätmise korral ütleb krediidiandja lepingu üles. Siiski kostja ei tasunud krediidiandja poolt kindlaks määratud tähtajaks võlgnevust ega võtnud krediidiandjaga ühendust olukorra reguleerimiseks, mistõttu loetakse leping ülesöelduks 28.03.
3. Krediidiandja teavitas kostjat, et täiendava tähtaja jooksul võlgnetavate summade tasumata jätmise korral loovutab krediidiandja nõude OK Incure OÜ-le (praegune B2 Impact OÜ). Tulenevalt lepingu tingimuste punktist 21.
4. teade loetakse kätte antuks teate kätteandmisel allkirja vastu või viie kalendripäeva jooksul tähitud kirjaga saatmise korral ja ühe kalendripäeva jooksul epostiga, Iseteenindussüsteemi või Äpi kaudu saatmise korral. Kui klient võtab oma krediidikontolt mingi summa kasutusse, kujuneb vastavalt lepingus sätestatud põhimõtetele minimaalne kuumakse, mille klient peab krediidiandjale igal juhul tasuma. Kuna krediidikonto lepingu iseloomust tulenevalt maksegraafik puudub ning ka minimaalse kuumakse summa on muutumises, sõltuvalt sellest, kuidas klient oma krediidikontot kasutab, siis saadab krediidiandja kliendile igakuiselt ka arve minimaalse kuumakse summa kohta. Vastavalt laekumiste arvestusele sai kostja krediiti kogusummas 1390,12 eurot. Kostja tasus krediidisumma katteks 307,30 eurot. Seega lepingu ülesütlemise hetkeks oli kostja tasumata krediidisumma 1082,82 eurot (1390,12 – 307,30). Pärast lepingu lõppemist tasus kostja hagejale põhivõlgnevuse katteks 515 eurot. Lähtudes eeltoodust on kostja põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga 567,82 eurot (1082,82 – 515). Vastavalt lepingu xxxx punktile 13.2.1 arvutatakse intressi igapäevaselt vastavalt intressimäärale, so 45,96% aastas. Tasumata krediidijääk oli 1082,82 eurot, siis on sellelt summalt arvestatud intress. Kostja viimane tagasimakse intressi katteks oli 05.01.
5. Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress alates 06.01.2023 kuni lepingu ülesütlemiseni so. 27.03.2023 summas 110,44 eurot (vt. hagi p. 19). Krediidiandjal on õigus arvestada ning nõuda viivise maksmist ja kliendil kohustus viivist maksta, kui klient ei tasu vähemalt minimaalset kuumakset arve tähtpäeval või kui muud tasumisele kuuluvad summad ei ole nõuetekohaselt makstud. Viivis on viivitusintress, mida klient on kohustatud krediidiandjale tasuma rahaliste kohustuste (välja arvatud intressi tasumise kohustus) täitmisega viivitamise korral iga viivitatud päeva eest. Viivitusintressi aasta- ja päevamäär on 3 võrdne intressimääraga. Hageja arvestab viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 28.03.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 11.02.2024 intressiga võrdses määras 45,96% aastas. Kostja võlgneb hagejale viivise 309,98 eurot (vt. hagi p 20). Kostja on rikkunud laenulepingut sellega, et ta ei ole vastavalt laenulepingule tasunud hagejale igakuiseid laenu- ja intressi makseid. Seega palub hageja kostjalt välja mõista lepingust nr. xxxx tulenev põhivõlgnevus summas 567,82 eurot, intress summas 110,44 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 309,98 eurot. Menetluskulud taotleb hageja jätta kostja kanda ja välja mõista ka viivis menetluskuludelt. Kostja vastuväited
6. Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud 28.06.2024 TsMS § 317 lg 1 2 ja lg 3 kohaselt avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded 12.06.
7. Kostjat on kohustatud hagile vastama 14 päeva jooksul alates teate kättetoimetamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest. Kostja kirjaliku vastust hagiavaldusele ei esitanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused
8. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt.
9. Kohus, olles tutvunud hagiavalduse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
10. Vastavalt võlaõigusseaduse (

) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine).

§ 164lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele.

I AS on teatanud 07.03.2023 kostjale, et loovutab kostja vastase nõude OK Incure OÜ-le (dtl 69).

1. Hageja on esitanud kostja vastu lepingulise nõude, tuginedes sellele, et kostja V. T. on I AS-ga sõlminud 06.05.2019 krediidikontolepingu nr xxxx limiidiga 1100 eurot ning seoses limiidi suurendamise sooviga 28.08.2019 lepingu nr. xxxx, millega suurendati krediidikonto limiiti 1250 euroni. 28.08.2019 lepingu intressimäär oli 45,96% aastas. Krediidi kulukuse määr 06.05.2019 lepingu sõlmimisel oli 60,03% aastas ning 28.08.2019 lepingu sõlmimisel 57,98% aastas. Laenulepingu(te) ülesütlemisel arvestab hageja viivis määraga 45,96% aastas. Laenuandja on lepingud üles öelnud 28.03.
2. 8.

§ 8

lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 402

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti. Vastupidist tuleb tõendada krediidiandjal 4 (RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479/30, p 11). Vaidlus puudub selles, et kostja on füüsiline isik, kes ei tegutse oma majandus- ja kutsetegevuses, seega on kostja tarbija

§ 1lg 5 tähenduses.

9. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingutest, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle

§-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal. 10.

§ 4062

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-132-06 p 14, 3-2-1-122-08 p 19). Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (

§ 406lg 1).

11. 06.05.2019, so poolte vahel krediidikonto lepingu nr xxxx sõlmise ajal oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 20,01% (vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks

§ 4062lg 1 kohaldumiseks olema krediidi kulukuse määr üle 60,03% aastas.

Lepingu krediidi kulukuse määr on nimetatud määraga võrdne ehk piiripealne kuid siiski kolmekordset määra ei ületa. 28.08.2019, so poolte vahel krediidikonto lepingu nr xxxx sõlmise ajal oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 19,37%, seega peaks

§ 4062lg 1 kohaldumiseks olema krediidi kulukuse määr üle 58,11% aastas.

Lepingu järgne krediidi kulukuse määr 57,98% aastas Eesti Panga avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse kolmekordset määra ei ületa. 12. Tulenevalt

§ 4034

lg-st 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (teabe saamise kohustus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. 13. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034lg 2 kolmas lause).

5 14. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teave) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). 15. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. 16.

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu sõlmimist uusi finantskohustusi.

1. Kohtul on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimise kohustus sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud. Krediidiandja peab oma kohustuste täitmist tõendama igal juhul, kui ta nõuab tarbijalt intressi, mille määr on kõrgem seadusjärgsest intressimäärast, või muid kulusid, mis ei ole tarbijale antud laenusumma. Krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 31.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710 p 25.3, 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21).
2. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et 06.05.2019 krediidikonto lepingu nr xxxx sõlmisel tegi esialgne võlausaldaja päringu pensioniregistrisse ning tuvastas kostja keskmise sissetulekuna 573,29 eurot kuus. Kostja märkis taotluses oma sissetulekuks 800 eurot, majapidamiskuludeks 400 eurot, finantskohustused ja ülalpeetavad puuduvad. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tehti päring Creditinfo andmebaasi ning tuvastati, et krediiditaotluste esitamise ajal tarbija kohta aktiivseid maksehäireid ega ametlikke teadaandeid ei olnud. Vaba raha jäägiks kujunes 125 eurot. 28.08.2019 lepingu nr. xxxx sõlmimisel märkis kostja oma sissetulekuks 700 eurot, majapidamiskuludeks 150 eurot, 6 finantskohustused 0 ja ülalpeetavaid 3 tk. Päring pensioniregistrisse tuvastas kostja keskmise sissetulekuna 565,16 eurot kuus, aktiivseid maksehäireid ega ametlikke teadaandeid ei olnud. Vaba raha jäägiks kujunes 311 eurot.
3. Kohtu hinnangul on krediidiandja küll kontrollinud kostja sissetulekuid pensioniregistrist, kuid kohtu hinnangul ei ole esialgne krediidiandja piisavalt kontrollinud kostja finantskäitumist (s.h. laenukohustuse hulka, jääki ega olemust), kostja igapäevaste tegelike kohustuste suurust ning ülalpeetavate olemasolu (esimeses taotluses märkis kostja, et ülalpeetavad puuduvad kuid teises taotluses on märgitud neid kolm). Krediidiandja jaoks oleks pidanud kahtlust äratama vähemalt 28.08.2019 lepingu limiidi suurendamisel märgitud finantskohustuste suurus 0 eurot, sest kostja jättis märkimata ka sama krediidiandjaga 06.05.2019 sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse. Kohtu hinnangul on kostja finantskäitumise kontroll piirdunud üksnes maksehäirete kontrollimisega, kuid tuleb arvestada, et finantskäitumist ei iseloomusta üksnes maksehäireregistrisse jõudnud võlad. Senise maksekäitumise, sissetulekuallika olemuse ning olemasolevate finantskohustuste, sh nende suuruse ja igakuiste maksete, samuti nende võimaliku suurenemise mõju arvestamise eesmärk on hinnata, kas laenutaotleja ka oma isikuomadustest tingituna suudab laene tagasi maksta, st kas tal on selleks vajalik vastutustunne ja järjepidevus, sh sissetuleku teenimisel. Selleks tuleb krediidiandjal küsida laenutaotlejalt andmeid ja dokumente. Samuti ei tähenda piisava suurusega palk, et inimene käituks vastutustundlikult, st maksaks laene tagasi ning ei võtaks juurde uusi, ülejõukäivaid laene. Hageja küll nimetab, et laenuandja krediidireeglid ei näinud väiksemate kuumaksete puhul ette vajadust pangakonto väljavõtte küsimiseks. See oleks aga võimaldanud kindlaks teha kostja tegelike igakuiste kohustuste suuruse. Konto väljavõte on hetkel ainus viis kontrollimaks tarbija väiteid olemasolevate finantskohustuste kohta. Hagist ei nähtu, milliseid andmeid pidas krediidiandja piisavalt põhjalikeks, et mitte nõuda kostjalt täiendavalt pangakonto väljavõtet. Tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole kohtul võimalik asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust

§ 403

4 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel ning kohus on seisukohal, et hageja ei ole kohtule tõendanud vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist selliselt, nagu Riigikohus on selgitanud. Kohtu hinnangul on krediidiandja lähtunud kohustuste osas üksnes kostja enda poolt esitatud andmetest, mis ei ole aga piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. 20. Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et hageja laenuandjana on eiranud

§ 403

4 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud ja selle tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 21. Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime vähendamine. 22.

§ 4034

lg-s 7 on sätestatud, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt. lepingutasusid) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise 7 põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui kogu laenusumma on sissenõutavaks muutunud. 23. Käesoleval juhul olid kokkulepitud intressimääraks 45,96% aastas ehk suurem kui

§-s 94 sätestatud intressimäär. Seadusjärgne intressimäär alates esimese lepingu sõlmimisest 06.05.2019 kuni 31.12.2022 oli 0% aastas ning alates 01.01.2023 kuni lepingu lõppemiseni 28.03.2023 2,5% aastas. Seega perioodil 06.05.2019 kuni 31.12.2022 tehtud tagasimaksed tuleb lugeda kõik tasutuks põhinõude katteks. Võlausaldaja on teinud eelnimetatud perioodil väljamakseid kokku 1390,12 eurot ning tagasimakseid on tehtud 2247 eurot (dtl 75). Kuivõrd 01.01.2023 seisuga oli tasutud kogu põhivõlgnevus, ei ole põhjendatud arvestada põhinõudelt ka seadusjärgset intressi perioodil 01.01.2023 – 28.03.2023, mistõttu jääb täielikult rahuldamata hageja intressinõue summas 110,44 eurot.

1. Esitatud andmetest nähtub, et kostja on teinud enne lepingu lõppemist veel tagasimakse 05.01.2023 summas 55 eurot ning hageja kinnitusel peale lepingu lõppemist veel 515 eurot. Lähtudes eeltoodust on kohus seisukohal, et kostja on tasunud krediidiandjale 1426,88 eurot rohkem (1390,12 – 2247 – 55 – 515) kui krediidiandja oleks õigustatud saama. Kuivõrd kostja on tasunud kogu põhivõlgnevuse, jätab kohus rahuldamata hageja põhinõude summas 567,82 eurot ning puudub ka alus viivisenõudeks, mistõttu jääb rahuldamata ka viivisenõue 309,98 eurot. Kuivõrd kogu põhinõue on tasutud, puudub krediidiandjal ka kohustus tagasimakseid uuesti määrata.
2. Tõendid, mida kohus eelnevas osas eraldi nimetanud ei ole, on küll kohtu poolt loetud vastu võetuks, kuid asja lahendamist nad ei mõjuta. Menetluskulud
3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodu alusel ja põhjusel, et hagi jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.
4. Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. Kohus jätab kostja menetluskulud nende puudumise tõttu seega kindlaks määramata.
5. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). 8 (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik 9