Obsah (7)

§ 45§ 18§ 14§ 17§ 2§ 47§ 19

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kairi Piirisild, Ele Liiv, Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 28. aprill 2025, Tallinn Kohtuasja number 2-24-14228 P.Q maksejõuetusavald

) § 45 lg 3 p 4 kohaselt jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on viimase kolme aasta jooksul enne usaldusisiku nimetamist või pärast seda tahtliku või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist, seejuures loetakse võlausaldajate huvide kahjustamiseks ka vara raiskamine. Võlgniku pangakonto väljavõttest nähtub, et ajavahemikus 07.03.2022–22.08.2024 kulutas võlgnik hasartmängudele 2883,42 eurot. Võlgnik seadis endale piirangud hasartmängudele alles 06.09.2024. 5. Regulaarselt hasartmängudele kulutuste tegemine olukorras, kus isikul on täitmata kohustusi, on vara raiskamine, mis takistab võlausaldajate nõuete rahuldamist. Seega esineb

§ 45

lg 3 p-st 4 tulenev alus kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks. Asjaolusid, mis erandlikult õigustaksid sätte kohaldamata jätmist, ei ole esile toodud. Vahetult enne maksejõuetusavalduse esitamist seatud hasartmängupiirang üksi ei ole piisav veenmaks, et võlgnik on valmis pingutama tulu teenimiseks ja kohustuste täitmiseks võimalikult suures ulatuses. Ainult see aga õigustaks kohtu sekkumist võlgniku ja võlausaldajate vahelistesse õigussuhetesse kohustustest vabastamise menetluse läbiviimise kaudu. 6. Maksejõuetusavaldusega taotletavat eesmärki ei ole seega võimalik saavutada. Kohus ei saa omal algatusel rahuldada taotlust ainult pankroti väljakuulutamise osas. Maksejõuetusavaldus jääb seetõttu läbi vaatamata (

§ 18lg 5, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 371 lg 2 p 2, § 372 lg 4 ja 477 lg 1). Määruskaebus ja menetluse edasine käik 2 2-24-14228

1. Võlgnik palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega võtta maksejõuetusavaldus menetlusse.
2. Maakohus keeldus maksejõuetusavalduse menetlusse võtmisest ebaõigesti. Määrusest ei ole võimalik üheselt aru saada, millisel alusel maakohus sellise lahendini jõudis. Viited TsMS § 371 lg 2 p-le 2 ja TsMS § 372 lg-le 4 on olulises ulatuses põhjendamata. Maakohus ei lähtunud võlgniku huvidest ega hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Maakohus väljus kaalutlusotsustuse tegemisel seaduses sätestatud piiridest ja jättis tähelepanuta, et võlgnik on raskes majanduslikus olukorras, millest ei ole ilma maksejõuetusmenetluseta võimalik välja tulla.
3. Võlgnik ei ole vara tahtlikult raisanud. Võlgnikul on alkoholisõltuvus, mida iseloomustab kontrolli kaotus alkoholi tarbimise üle. Arvestades võlgniku kontrollimatut seisundit, on ta võtnud olemasolevate laenudele lisaks täiendavaid laene ja mänginud hasartmänge. Võlgniku tegevust ei saa nimetada tahtlikuks teoks. Võlgnikul on tekkinud nn lumepalli efekt, kus juba olemasolevaid laene tasutakse uute laenudega ja lõpuks sattus võlgnik makseraskustesse.
4. Laenuandjad on võlgnikule laenude väljastamisel tema seisundiga arvestamata jätmise tõttu rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Maakohus ei küsinud täiendavaid tõendeid sõltuvusravi, tervisliku seisu ja raske majandusliku seisu kohta. Kuna võlgnik ei tule pikemat aega toime enda kohustuste täitmisega, saab ta esitada maksejõuetusavalduse.
5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 kohaselt lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 1 (koosmõjus §-ga 659) alusel jätta muutmata, kuid muuta tuleb maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.
7. Määruskaebemenetluses tuleb vastata peamiselt küsimusele, kas maakohus keeldus õigesti maksejõuetuse avalduse menetlusse võtmisest põhjendusel, et esineb alus võlgadest vabanemise menetluse algatamisest keeldumiseks.
8. Maksejõuetusavalduse menetlusse võtmisest keeldumist reguleerib

§ 14

. Maakohus keeldus avalduse menetlusse võtmisest

§ 14lg 1 p 1 kaudu kohalduva Ts

MS § 371 lg 2 p 2 alusel, leides, et avaldajal ei ole võimalik avaldusega taotletavat eesmärki saavutada. Täpsemalt leidis maakohus, et avaldajal ei ole võimalik saavutada maksejõuetusavalduse eesmärki, kuna esinevad alused avaldaja soovitud kohustustest vabanemise menetluse algatamata jätmiseks. Seega on praegusel juhul küsimus avalduse õiguslikus perspektiivis. 15. Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse 575 SE eelnõu seletuskirja kohaselt peaks maksejõuetusavalduse menetlusse võtmise otsustamine olema reeglina pigem formaalne.

§-s 14 sätestatud avalduse menetlusse võtmisest keeldumise aluste eesmärk on vältida eelkõige selliste avalduste menetlemist, mis on menetlust välistava puudusega. Seetõttu ei saa üldjuhul jätta maksejõuetusavaldust selle perspektiivituse tõttu menetlusse võtmata, kuna tavapäraselt tehakse alles pärast avalduse menetlusse võtmist kindlaks, millised on avaldaja võlad ja varad (

§ 17

) ning maksejõuetuse ületamise võimalused (

§ 18). 3 2-24-14228 16. Maksejõuetusavaldus võib olla Ts

MS § 371 lg 2 p 2 tähenduses perspektiivitu siis, kui kohus ei saaks maksejõuetusavalduse sisulisel läbivaatamisel valida ühtegi

§ 18lg-s 2 nimetatud menetlust võlgniku makseraskuste ületamiseks.

Viidatud sätte kohaselt on kohtul maksejõuetusavalduse läbivaatamisel võimalik kuulutada välja võlgniku pankrot vastavalt pankrotiseaduse (PankrS) §-s 31 sätestatule; kuulutada välja võlgniku pankrot ja algatada kohustustest vabastamise menetlus vastavalt PankrS §-s 31 ja

§-s 45 sätestatule; algatada võlgade ümberkujundamise menetlus vastavalt

§-s 19 sätestatule; jätta avaldus rahuldamata või lõpetada menetlus raugemise tõttu vastavalt PankrS §-s 29 sätestatule. 17. Maakohus selgitas õigesti, et ei saa otsustada ühegi § 18 lg-s 2 nimetatud menetluse algatamist võlgniku tahte vastaselt (välja arvatud pankroti väljakuulutamine võlausaldaja maksejõuetusavalduse alusel) (

§ 18lg 3).

Seetõttu tuleb perspektiivi hindamisel arvestada, et avaldaja taotles just kohustustest vabastamise menetluse algatamist (vt ka TrtRnKm 07.06.2024, 2-24-2451/29). Nii on ka füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse eelnõu seletuskirjas

§ 18

lg 3 kontekstis selgitatud, et kui võlgnik taotleb pankroti ja kohustustest vabastamise menetluse algatamist, siis juhul, kui kohustustest vabastamise menetluse algatamine ei ole võimalik, ei tohiks välja kuulutada ka võlgniku pankrotti. Seega, kuna avaldaja esitas koos pankrotiavaldusega ka kohustustest vabastamise avalduse (dtl 4), võib eeldada, et kohustustest vabanemine ongi tema eesmärk. Kui kohustustest vabastamise menetluse algatamine ei ole aga võimalik, ei ole põhjendatud ka võlgniku pankrotimenetluse läbiviimine. 18. Ringkonnakohus leiab, et siinsel juhul esinevad erandlikud asjaolud, mille tõttu on maakohtu järeldus avalduse perspektiivituse kohta õige. 19.

§ 2

lg 1 järgi on selle seaduse eesmärk võimaldada makseraskustes füüsilisele isikule maksejõuetusavalduse kaudu tema võlgade ümberkujundamine või kohustustest vabastamine, tagades ühtlasi võlausaldajate kaitse. Füüsilise isiku maksejõuetusmenetluste eesmärk on seega anda makseraskustes inimestele võimalus alustada nö puhtalt lehelt ja ilma võlgadeta. Sama sätestab PankrS § 2, mille teise lause kohaselt antakse füüsilisest isikust võlgnikule pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest. Selleks, et hinnata, kas praegusel juhul on võimalik see eesmärk saavutada, ei ole vaja hinnata avaldaja vara ja kohustuste olemasolu ega nende struktuuri, mis on tavapäraselt maksejõuetusavalduse sisulise läbivaatamise küsimus. Seega ei ole avaldaja eesmärgi saavutamise perspektiivi hindamiseks vajalik ka usaldusisiku nimetamine. Asjaolud, mis tingivad avaldaja eesmärgi saavutamise võimatuse tulenevad selgelt avaldusest endast ja need ei sõltu avalduse esitanud isiku majanduslikust olukorrast (vt ka TrtRnKm 07.06.2024, 2-24-2451/29, p 8). 20. Nimelt tõi avaldaja avalduses ja selle 06.10.2024 täpsustuses esile, et ta on alkoholi- ja hasartmängusõltlane, kes on läbinud ja läbib regulaarselt sõltuvusravi ja on tänaseks seadnud endale piirangud hasartmängudele. Maakohus leidis õigesti, et hasartmängudele regulaarselt kulutuste tegemine olukorras, kus isikul on täitmata kohustusi, on vara raiskamine, millega võlgnik takistab võlausaldajate nõuete rahuldamist. Need asjaolud annavad

§ 45lg 3 p 4 kohaselt aluse jätta kohustustest vabastamise menetlus algatamata.

Nimelt võib kohus selle sätte kohaselt jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on viimase kolme aasta jooksul enne usaldusisiku nimetamist või pärast seda tahtliku või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist, seejuures loetakse võlausaldajate huvide kahjustamiseks ka vara raiskamine (vt ka kuni 30.06.2022 kehtinud samasisulise PankrS § 171 lg 2 kontekstis TlnRnKm 31.05.2019, 2-16-5956/49). Õige ei ole avaldaja seisukoht, nagu ei oleks võlgniku tegevus käsitatav tahtliku tegevusena või minimaalselt raske hooletusena

§ 45lg 3 p 4 tähenduses.

Avaldaja selgitus, et ta enda 4 2-24-14228 tegevust ei kontrolli, ei anna alust jõuda teistsugusele järeldusele, vaid viitab pigem sellele, et ta vajab ravi. 21. Kohustustest vabastamise menetluse üheks eesmärgiks on võimaldada uus majanduslik algus eriti raskes majanduslikus seisus võlgnikule, kes annab endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (RKTKm 05.10.2016, 3-2-1-90-16, p 12). Avaldaja seisukohtadest tuleneb, et ta möönab ka ise, et ei ole praegu sõltuvushaiguse tõttu võimeline kohustustest vabastamise menetluses võlgnikule seaduses sätestatud kohustusi täitma (vt eelkõige

§ 47

). Maksejõuetusmenetlus ega kohustustest vabastamise menetlus ei ole kohane meede sõltuvushaigustest vabanemiseks ega aita iseenesest kaasa võlgniku makseraskuste ületamisele. Samuti ei ole maksejõuetusmenetlus ega kohustustest vabastamise menetlus vajalikud selleks, et saavutada tagajärjed, mis kaasnevad laenuandjate poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega, kuna need tagajärjed tulenevad seadusest (vt eelkõige võlaõigusseaduse § 4034). 22. Arvestades avaldaja viidatud maksejõuetusmenetluse eesmärki (saavutada võlgadest vabanemine), ei olnuks maakohtul võimalik teha ka ühtegi muud

§ 18lg-s 2 nimetatud otsust.

Seejuures annavad vara raiskamisele viitavad asjaolud aluse keelduda ka võlgade ümberkujundamise menetluse algatamisest (

§ 19lg 3 p 4). 23. Vastuseks määruskaebuse muudele väidetele selgitab kolleegium järgmist. Kohus saab keelduda avalduse Ts

MS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmisest selle õigusliku perspektiivituse korral, s.t olukorras, kus avalduse rahuldamine ei ole võimalik avalduses esile toodud asjaoludel. Menetlusse võtmise staadiumis ei tuvastata asjaolusid ega hinnata tõendeid (vt ka RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584/18, p 9 ja hagita menetluse kontekstis RKTKm 23.10.2015, 3-2-1-73-15, p 18). Seetõttu tuleb maakohtu määrusest välja jätta põhjendused, mis puudutavad avaldusele lisatud tõendite alusel tuvastatud avaldaja hasartmängusõltuvust puudutavaid asjaolud. Samal põhjusel on asjakohatud ka määruskaebuse etteheited tõendite kogumata jätmisele ja analüüsimata jätmisele. See maakohtu minetus ei ole aga viinud ebaõige lahendi tegemiseni, kuna avalduse perspektiivituse tingivad asjaolud nähtuvad avaldusest endast.

1. Eeltoodu tõttu on õige maakohtu järeldus, et avaldaja maksejõuetusavaldus on perspektiivitu, kuna avaldajal ei ole võimalik sellega taotletavat eesmärki saavutada kohustustest vabastamise menetluse algatamisest keeldumise aluse esinemise tõttu. Maakohtu määrus jääb seetõttu muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Eeltoodu ei välista avaldajal uue avalduse esitamist siis, kui siinses määruses käsitletud avalduse menetlemist takistavad asjaolud on ära langenud.
2. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Kuna praeguses menetlusstaadiumis teisi menetlusosalisi kaasatud ei ole, jätab kohus menetluskulude rahalise suuruse hüvitatavate kulude puudumise tõttu kindlaks määramata. (allkirjastatud digitaalselt) 5