Obsah (8)

§ 361§ 73§ 78§ 121§ 56§ 23§ 44§ 49

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 29. märts 2018 Kriminaalasja number 1-17-2993 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kohtuistungi sekret

§ 361

lg 1 järgi, B.U süüdistuses

§ 361

lg 3 järgi ja S.T.H süüdistuses

§ 361

lg 3 järgi üldmenetluses Apellatsiooni esitajad Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Allar Nisu Süüdistatavate kaitsjad vandeadvokaadid Urmas Kõrgesaar ja Tambet Laasik Kohtuistungil osalesid Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Allar Nisu Süüdistatavad ja nende kaitsjad Urmas Kõrgessaar ja Tambet Laasik Kannatanu Eesti Vabariik (Keskkonnainspektsiooni kaudu). Esindaja Annika Kruus. Süüdistatav Sergey Andreev, isikukood: 37202172713; elukoht: XXX, Varasemalt kriminaalkorras karistamata; väärteokaristusi kolm B.U , registrikood: XXX; asukoht Saare 5-1, Tartu, juhatuse liikmed: Sergey Andreev, isikukood: 37202172713, Andrey Ulukhaniyants, isikukood:

1. Varasem karistatus puudub. registrikood: XXX ; asukoht Kalmaküla, S.T.H, Lohusuu vald, Ida-Virumaa, juhatuse liikmed: Sergey Andreev, isikukood: 37202172713; Andrey Ulukhaniyants, isikukood:
2. Varasem karistatus puudub. Kohtuistungi toimumise aeg
3. jaanuar 2018 RESOLUTSIOON:
4. Maakohtu otsus tühistada osaliselt, täpsemalt Sergey Andreevile mõistetud karistuse osas.
5. Tühistatud osas teha uus otsus, millega mõista Sergey Andreevile

§ 361lg 1 järgi karistuseks vangistus 1 (üks) aasta.

3.

§ 73lg-te 1,3 alusel vabastada Sergey Andreev karistusest tingimisi.

Mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui Sergey Andreev ei pane 2 (kahe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78

lg 1 alusel hakkab katseaeg kulgema alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates

1. märtsist
3. Muus osas jätta Tartu Maakohtu
4. novembri
5. a otsus muutmata.
6. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.
7. Kaitsjate apellatsioon jätta rahuldamata.
8. Välja mõista Eesti Vabariigilt B.U kasuks tema poolt kaitsjatele Urmas Kõrgessaar ja Tambet Laasik (Advokaadibüroo LEADELL Pilv) tasutud 3780 eurot ning käibemaks 756 eurot, kokku 4536 eurot. Jätta ülejäänud summa, s.o 2070 eurot ja 25 senti ning käibemaks 414 eurot 5 senti, s.o kokku 2484 eurot 30 senti B.U kanda. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Tartu Maakohtu
10. novembri
11. a otsusega tunnistati Sergey Andreev süüdi

§ 361lg 1 järgi.

Teda karistati rahalise karistusega 250 päevamäära, s.o 2500 eurot. Viimast ei pöörata

§ 73lg 1 ja 3 alusel täielikult täitmisele, kui S.

Andreev ei pane 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 2. S.T.H tunnistati süüdi

§ 361lg 3 järgi.

Talle mõisteti karistuseks rahaline karistus 7500 eurot.

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel ei pöörata mõistetud rahalist karistust täielikult täitmisele, kui S.T.H ei pane 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvestatakse alates kohtuotsuse kuulutamisest, so 2. novembrist 2017. a. 3. B.U tunnistati süüdi

§ 361lg 3 järgi ning talle kohaldati karistuseks rahalist karistust 10 000 eurot.

4. Keskkonnakahju hüvitamiseks mõisteti S. Andreevilt, S.T.H ja B.U solidaarselt välja 90 650 eurot Eesti Vabariigi kasuks. Tsiviilnõude täitmiseni jäeti kehtima Tartu Maakohtu 6. juuli 2016. a määrusega Eesti Vabariigi kasuks seatud kohtulikud hüpoteegid B.U (äriregistri kood: 109840555) kuuluvatele järgmistele kinnistutele: kinnistule registriosa numbriga 4398504 summas kuuskümmend tuhat (60 000) eurot; kinnistule registriosa numbriga 4398604 summas kolmkümmend tuhat kuussada viiskümmend (30 650) eurot. 5. Lahendati ka kriminaalmenetlusega seotud kulude küsimus. 6. S. Andreevile, B.U ja S.T.H esitatud süüdistus seisneb 2 selles, et S. Andreev, olles G.Q.S-i (äriregistrikood XXX) ja S.T.H (äriregistrikood XXX ) juhatuse liige ning tegutsedes eelnimetatud äriühingute huvides, teostas ajavahemikul 13. augustist 2014 kuni 14.augustini 2014 jätkuva tegevusega B.U kuuluva kalapaadiga registreerimisnumbriga VLE-921 B.U ning S.T.H väljastatud kalapüügilubade alusel kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata kohas, kuid Peipsi järvel kalapüüki, hõivates alamõõdulist koha, ületades seejuures selle lubatud kaaspüügi protsenti. S. Andreev tegutses alamõõdulist kala püüdes nii G.Q.S-i kui ka S.T.H tegevusvaldkonnas, kuivõrd B.U ning S.T.H tegevusalaks teo toimepanemise hetkel oli mageveekalapüük. B.U tegevusalaks oli ka kalade, vähilaadsete ja kalatoodete hulgimüük ning kala, vähilaadsete ja limuste töötlemine ja säilitamine. B.U kasutas nimetatud ajaperioodil järgnevaid kalapüügilubasid: - PÕ140103 püügiks Peipsi, Pihkva ja Lämmijärvel 10 mõrraga mõrrajadas; - PÕ140104 püügiks Peipsi, Pihkva ja Lämmijärvel 10 mõrraga mõrrajadas; PÕ140106 püügiks Peipsi, Pihkva ja Lämmijärvel 3 mõrraga mõrrajadas ning 1 püüvõrguga ning - TA140178 püügiks Peipsi ja Lämmijärvel 2 mõrraga mõrrajadas. S.T.H kasutas nimetatud ajaperioodil kalapüügiluba TA140104 püügiks Peipsi ja Lämmijärvel järvel 4 mõrraga mõrrajadas. Kõigile eelnimetatud lubadele oli ühe kalurina märgitud S. Andreev, mistõttu kalapüük nimetatud lubade alusel allus ka tema kontrollile. 14. augustil 2014 kella 07.30 ja 12.30 vahel tuvastati Tartumaal Alatskivi vallas Alatskivi alevikus Päiksi tee 3 asuval (katastriüksus nr 12601:004:0467) B.U territooriumil S. Andreevi poolt juhitud G.Q.S-ile kuuluva Renault Master kaubikust (reg nr XXX) lisaks 69-le mõõdulisele (125,84

1. kg)kohale eraldi sorteerituna 1913 alamõõdulist (293,06
2. kg)koha. Kokku avastati kaubikust 1982 (418,9
3. kg)koha. S. Andreev hõivas ajavahemikul 13. augustist 2014 kuni 14. augustini 2014 jätkuva tegevusega Peipsi järvest kinnipüüdmise teel püügivahendites olnud 1982 koha (418,9 kg), millest 1913 isendit olid Vabariigi Valitsuse 9. mai 2003. aasta määruse nr 144 kalapüügieeskiri (RT I, 27.05.2014, 9) § 43 lõike 1 ja lisa 5 („Kalade alammõõdud ja mõõtmise nõuded“) kohaselt alamõõdulised. Kalapüügiseaduse (RT I, 03.07.2014, 23) § 20 lõike 1 kohaselt on kalapüügil keelatud püüda kala, mille pikkus värskena on väiksem kalapüügieeskirjaga sätestatud alammõõdust. Kalapüügieeskirja (RT I, 27.05.2014, 9) § 44 lg 1 p 4 kohaselt oli koha puhul lubatud alamõõdulise kala kaaspüügi koguseks 5 % arvulisest kohasaagist. Seega ületas S. Andreev koha püüdes lubatud kaaspüügiprotsenti 1813 isendi võrra (1982-st kalast 5% on 99,1 ehk ümardades 100 kala). Kalapüügiseaduse (RT I, 03.07.2014, 23) § 202 lõike 1 p 1 kohaselt loetakse kalapüüginõuete tõsisteks rikkumisteks kutselisel kalapüügil EL Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 artiklis 42 nimetatud tõsiseid rikkumisi. Art 42 punkt 1
4. a)kohaselt on tõsiseks rikkumiseks tegevus, mis vastab artiklis 3 kehtestatud kriteeriumitele. Artikkel 3 punkti 1
5. i)ja kalapüügiseaduse (RT I, 03.07.2014, 23) § 202 lõike 1 p 2 kohaselt loetakse alamõõduliste kalade pardale võtmist, lossimist ning kaaspüügile kehtestatud nõuete rikkumist kalapüüginõuete tõsiseks rikkumiseks. S. Andreevi poolt esitatud rannapüügipäevikutes nr 004174; 004175; 004183; 002075 ning 0020555 puudusid märkused alamõõdulise või surnud kala kohta. S. Andreev, püüdes 3 eelkirjeldatud ajal, viisil ja kohas alamõõdulist koha B.U ning S.T.H esindajana ja nimetatud äriühingute huvides, tekitas kalapüügiseaduse (RT I, 03.07.2014, 23) § 20 lõike 2, § 25 lõike 6 ja § 202 lg 1 p 1, p 2 kohaselt ning § 25 lõike 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse poolt 29. septembril 2011. aastal määruse nr 122 kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti vorm (RT I, 04.10.2011, 3) § 1 lg 1, lg 2, § 2 lg 1, lg 3 ja lisa 1 kohaselt keskkonnale kahju summas 90 650 eurot. S. Andreev, rikkudes kala püügi nõudeid ning tekitades sellega olulise kahju keskkonnale, pani toime

§ 361lõike 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

B.U , rikkudes kala püügi nõudeid ning tekitades sellega olulise kahju keskkonnale, pani toime

§ 361lõike 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

S.T.H, rikkudes kala püügi nõudeid ning tekitades sellega olulise kahju keskkonnale, pani toime

§ 361lõike 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus leidis, et süüdistatavate süü on esitatud tõenditega tõendamist leidnud. 7.1 Kohus süüdistatava õiguste rikkumist kohtueelses menetluses ei tuvastanud. S. Andreevi osalemine sündmuskoha vaatlusel ei olnud vajalik ja põhjendatud. Tõendamisesemes tähtsust omava asjaolu – alamõõduliste kalade koguse – kohta koostati tõend süüdistatava osavõtuta. Isiku suhtes, keda menetlustoimingule ei kaasata ja kelle kaasamist seadus ei kohusta, ei saa rääkida menetlusnormide rikkumist. Sündmuskoha vaatlusprotokoll
2. augustist
3. a (II kd, tl 1 – 13) on lubatud tõend. 7.2 Tunnistajate I.V. ja A.K. kohtuistungil antud ütlustega on tõendatud, et S. Andreev sõitis
4. augustil
5. a hommikul kella 7.30 ajal kaubikuga Renault Master, registreerimismärgiga XXX Tartumaal Alatskivi alevikus asuva B.U Päiksi tee 3 kinnistule kalakoormaga. 7.3
6. augustil
7. a koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolliga koos sellele lisatud kalade mõõtmistulemuste ja fototabeliga (II kd, tl 1-13) on tõendatud Tartumaal, Alatskivi vallas Alatskivi alevikus B.U Päiksi tee 3 kinnistul S. Andreevi poolt juhitud B.U kuuluvas Renault Master kaubikus (reg nr XXX) kokku 1913 alamõõdulise koha olemasolu. Tõendist nähtuvad S. Andreevi valduses tuvastatud kalaliigid ja kogused; kalade sorteerimise viis ja paiknemine S. Andreevi valduses tuvastatud kastides; S. Andreevi poolt esitatud kalapüügilubade juurde kuuluvad rannapüügipäevikud; kalade iseloomustus ja mõõtmistulemused. Samuti nähtub sündmuskoha vaatluse aeg, koht ja vaatluse tingimused. 7.4 Dokumentaalsed tõendid tõendavad, et S. Andreev teostas
8. ja
9. augustil 2014 Peipsi järvel B.U ning S.T.H püügilubadega mõrdadega kalapüüki, samuti tema poolt püütud kalade koguseid. Kalapüüki nimetatud kuupäevadel kinnitavad ka tunnistajad D.G ja V. S. Süüdistatav kinnitas nimetatud kuupäevadel kala püüdmist, ent eitas alamõõdulise kala püüdmist. Süüdistatava ütluste järgi ta tahtis tsehhi viia möödunud aastal püütud ja külmikus hoitud kala. 7.5 Kalade esmakokkuostukviitungid (II kd, tl 33 - 49) ja kalateadete väljatrükid Keskkonnainspektsiooni andmebaasist OKAS (II kd, tl 53-74) tõendavad, et S. Andreev on 4 kutseline kalur, kes tegeleb sisuliselt igapäevaselt kalapüügiga. Tõendid kinnitavad püütud kala koguseid ja asjaolu, et S. Andreev teostas ajavahemikul
10. augustist 2014 kuni
11. augustini 2014 Peipsi järvel B.U ning S.T.H esindajana ja nimetatud äriühingute huvides mõrdadega kalapüüki. 7.6 Rannapüügipäevikute kannetest ja
12. augustil 2014 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fototabelist nähtub, et B.U ja S.T.H kalapüügilubade alusel, on S. Andreev püüdnud
13. ja
14. augustil 2014 kokku 400 kg koha. Kogus klapib S. Andreevi poolt Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile edastanud kogustega, ning
15. augustil 2014 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolliga. ning S. Andreevi valdusest leitud koha kogusega. 7.7 Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi (EMI) Peipsi kalanduse töörühma juhi koostatud võrdlev tabel ja V. Vaino selgituste alusel leidis maakohus, et väga suure tõenäosusega on kalad püütud
16. a. 7.8 Asjatundja ütlustega on ümber lükatud ka kaitsjate argument nagu oleksid kohakarjade suurused aastate lõikes samaväärsed ning isendite suurustes puuduksid sellised olulised kõikumised, et oleks võimalik tuvastada, millisel aastal on kala püütud. Asjatundja selgitas kaitsjate poolt esitatud tõendite alusel, milliseid erinevusi ta näeb ning tõi selgelt välja, et erinevatel aastatel domineerivad erineva suurusega kalad. Kohade suuruste kõikumised aastatel 2011 kuni 2014 on märkimisväärsed. Kohus nõustus ajatundja seisukohaga, mille kohaselt ei ole eluliselt usutav, et
17. augustil
18. a tuvastatud alamõõdulised kohad on püütud aasta tagasi valikuliselt sorteerides, vaid järeldas, et S. Andreevi valduses leitud kalad ei ole püütud
19. aastal. S. Andreevi valduses tuvastatud kalad püüti nende tuvastamisele vahetult eelnenud ajal, süüdistuses märgitud ajal. 7.9 Tunnistaja V.M. i ütlused ei tõenda külmutatud kala olemasolu ja seega ei kinnita süüdistatava S. Andreevi ütlusi. Kohtul ei ole põhjust kahelda pikaajaliste töökogemusega tunnistajate I.V. ja A.K. ütlustes, mille järgi neil polnud kahtlusi selles, et kala on värske. Ka ei avaldanud keegi kontrollimise ajal külmutatud ja ülessulatatud kala olemasolu. Tunnistaja A.K. ütluste järgi ütles S. Andreev kaubikus tuvastatud kalade kohta, et, kala on värske, püütud õhtul ja hommikul (I kd, tl 50 pöördel all). Kohtul ei tekkinud kahtlusi selles, et
20. augustil
21. a S. Andreevi valduses tuvastatud kohade puhul oli tegemist värske kalaga. Tunnistajate I.V. ja A.K. ees olid samaaegselt mõõdulised ja alamõõdulised kohad, mille vahel vahe tegemine oli visuaalse vaatluse tulemusena võimalik ja tunnistajad oma kogemustele tuginedes olid võimelised hindama 7.10 S. Andreev on esitanud alamõõduliste kohade kohta erinevatel aegadel erinevaid versioone, mis muudab tema ütlused alamõõduliste kalade päritolu kohta ebausaldusväärseteks. Kohtuliku uurimise käigus selgus tunnistajate I.V. ja A.K. ütlustest, et S. Andreev väitis
22. augustil 2014 kinnipidamise järgselt, et alamõõdulised kohad olid mõrras surnud, mistõttu võttis ta need kaasa. 7.11 S. Andreevi valdusest leitud kalad vastavad Peipsi järve
23. aasta kohakarja koosseisule, mis samuti kinnitab püügi aega süüdistuses märgitud ajal. Tõendiks on väljatrükk kaardirakendusest (II kd, tl 17), mis tõendab Kalma külas asuva sadama ja vallas Alatskivi alevikus Päiksi tee 3 asuva B.U kuuluva tootmishoone vahemaad. S. Andreevi teade Keskkonnainspektsioonile kala kogustest ja randumise ajast ning tema kinnipidamisel Alatskivi alevikus tuvastatud aeg vastavad tee läbimiseks kulutatud ajale, mis kinnitab seda, et S. Andreev sõitis püütud saagiga otse Tartu maakonnas Alatskivi vallas 5 Alatskivi alevikus Päiksi tee 3 asuva B.U kuuluva tootmishoone juurde. 7.12 Väljavõttega Maa-ameti kaardiserverist (II kd, tl 219, 220) on tõendatud, et S.T.H kuuluvad kinnistud on Kalma sadama vahetus läheduses. Seda asjaolu kinnitavad ka tunnistaja V.M. i ütlused. Tunnistaja ütluste järgi ujusid kalad mustades kastides vees. Võrreldes
24. ja
25. augusti
26. a püügiandmeid ja 14.08.
27. a kaubikus tuvastatud koha koguseid, tegi kohus järelduse, et kahel järjestikusel päeval püütud koha transporditi Alatskivi tsehhi koos.
28. augustil püütud koha hoiti mustades kastides vees, võeti sealt välja vahetult enne
29. augusti püügi lossimist ja kogu kohasaak transporditi koos. 7.13 Tõendid kinnitavad, et S. Andreevi valdusest leitud kohad on ta püüdnud süüdistuses märgitud ajal. 7.14 Tõendite kogum ei kinnita versiooni, et S. Andreevi valdusest 14.augustil 2014 leitud kala pärines
30. aastast. Andmed
31. aasta ja
32. aasta kohta kattuvad V. Vaino poolt esitatud andmetega. Kohakarja koosseisude analüüsidele tuginedes ei ole võimalik väita, et alamõõdulised kohad oleksid püütud
33. aastal. 7.15 S. Andreev rikkus oma tegevusega kalapüügiseaduse nõudeid sellega, et püüdis kalapüügieeskirjaga sätestatud alammõõdust väiksemat koha ja püütud alamõõduliste kohade kogus ületas lubatud alamõõdulise koha kaaspüügi koguse kogu kohasaagist. Alamõõduliste kohade pardale võtmise, lossimise ning kaaspüügile kehtestatud nõuete rikkumisega rikkus S. Andreev tõsiselt kehtestatud kalapüüginõudeid. 7.16 Kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akt tõendab tuvastatud ulatuses alamõõdulise koha püüdmisega tekitatud keskkonnakahju suurust (II kd, tl 14-15). Kahju on arvutatud Vabariigi Valitsuse 09.05.
34. a määrusega nr 144 kinnitatud kalapüügieeskirja lisas 8 sätestatud metoodikat kasutades ja kahju suuruseks tuvastatud 90 650 eurot. Kahju on arvutatud KPS § 25 lõike 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse poolt
35. septembril
36. aastal määruse nr 122 „Kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti vorm“ § 1 lg 1, lg 2, § 2 lg 1, lg 3 ja lisa 1 kohaselt KPS § 25 lg 6 sätestatud määrasid rakendades. Tekitatud kahju ületab

§ 121lg 1 sätestatud olulise kahju määra enam kui 22-kordselt.

Tagajärg - keskkonnakahju olulises ulatuses – on otseses põhjuslikus seoses S. Andreevi tegevusega. 7.17 S. Andreev kutselise kalurina tegutses tegu toime pannes kaudse tahtlusega. 8. Äriregistri teabesüsteemi väljatrükid B.U ja S.T.H kohta (II kd, tl 78-82) tõendavad mõlema ettevõtja tegevusala, osanikke, juhatuse liikmeid ja majandusaasta aruannete infot. G.Q.S-i ja S.T.H tegutsemist kalapüügiga tõendavad ka mõlemale äriühingule väljastatud kalapüügiload ja kalade esmakokkuostukviitungid. Kalade esmakokkuostukviitungid tõendavad, et B.U ning S.T.H tegelevad kalade müügiga, mistõttu võib järeldada, et kalade müük on mõlema äriühingu tegevusalaks ning käibe tekitajaks. 8.1 Süüdistatava S. Andreevi tegevuses on

§ 361

lg 1 järgi karistatava kuriteokoosseisupärased tunnused, tegu on õigusvastane ja süüline. Seega on võimalik S. Andreevi käitumist omistada ka B.U ja S.T.H . On tuvastatud, et S. Andreev oli töölepinguga töötamise ajal ka mõlema juriidilisest isikust süüdistatava juhatuse liige ja seetõttu pädev tegema otsuseid. S. Andreev tegutsedes süüdistuses märgitud ajal alamõõdulist koha püüdes eelnimetatud äriühingute töötajana, tegutses ta samal ajal ka juhatuse liikmena ning kiitis heaks alamõõdulise koha püüdmise. S. Andreevil oli võimalus 6 hoiduda alamõõdulise kala püüdmisest, kuid ta otsustas seda siiski teha nii töötajana kui ka juhatuse liikmena. Alamõõdulise koha püüdmine on heaks kiidetud mõlema äriühingu juhatuse tasandil. Juriidilise isiku huvides tegutsenud füüsilise isiku (organi liikme, juhtivtöötaja või pädev esindaja) ja juriidilise isiku paralleelset vastutusele võtmist peetakse juriidilise isiku vastutuse normaaljuhuks. Asjaolu, et S. Andreev töötas samal ajal töölepingu alusel, kui ta oli juriidiliste isikute juhatuse liige, ei välista juriidiliste isikute vastutust. Äriregistri teabesüsteemi väljatrükkide andmed, mis näitavad mõlema juriidilise isiku kasumlikkust

1. a, kinnitavad, et S. Andreev tegutses mõlema juriidilise isiku huvides, teenides neile kasumit. 8.2 Kala esmakokkuostukviitungid (II kd, tl 33-49) tõendavad, et B.U ja S.T.H tegelevad kalade müügiga ja kokkuostuga ning süüdistatav S. Andreev kalade püügiga. 8.3 B.U ja S.T.H huvi oli saada alamõõdulise koha edasisest käitlemisest varalist kasu. S. Andreev toimetas alamõõdulise koha B.U kalatöötlustsehhi töötlemiseks ja sellest võib tõsikindlalt väita, et töötlemine oli müügi eesmärgiga. Juriidiliste isikute huviks oli saada püütud kala müügist kasu ning tekitada sellega käivet. Alamõõdulist kala püüti ja püütud kala kogus oli mõõdulise kala kogusega võrreldes suur. Järelikult pidas juhatuse liige S. Andreev alamõõdilise kala püüki majanduslikult kasulikuks ning mõistlikuks. 8.4 Liiklusregistri väljatrükid (II kd, tl 75-78) tõendavad, et väikelaev kalapaadi kategoorias, nr VLE-921 ja sõiduk, kaubik Renault Master (registreerimismärk XXX) kuuluvad B.U . S. Andreev on väikelaeva VLE-921 kaasomanik. Kaubiku üheks kasutajaks on süüdistatav S. Andreev. Asitõendi vaatlusprotokolli lisa (II kd, tl 24) kinnitab, et S. Andreev teatas
2. ja
3. augustil
4. a Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile, paadi numbri YLE921 ja sellega püütud kalakogused. Sündmuskoha vaatlusprotokoll (II kd, tl 1) kinnitab, et 14.augustil
5. a peeti püütud kalaga B.U territooriumil kinni S. Andreevi juhitud kaubik Renault Master registreerimismärk XXX. Ka kalapüügiks ja transportimiseks kasutatud liiklusvahendite kuuluvus B.U kinnitab S. Andreevi tegevust juriidilise isiku nimel. S.T.H ja B.U põhitegevusalast tulenevalt tegutsesid mõlemad kalapüügiga ja neil olid sellega seoses majanduslikud huvid. 8.5 B.U ja S.T.H on kantud äriregistrisse vastavalt
6. oktoobril
7. a ja
8. novembril
9. a(II kd, tl 78 - 82). Äriregistri kanded on kehtivad. Seetõttu on mõlemad juriidilised isikud õigusvõimelised. Eelpool uuritud tõendid kinnitavad mõlema juriidilisest isikust süüdistatava süüd neile esitatud süüdistuses. 8.6 Mõlemad juriidilistest isikutest süüdistatavad tegutsesid juhatuse liikme S. Andreevi otsuste kohaselt. Füüsilise isiku tahtlus kandub üle ka juriidilistele isikutele. Mõlemad juriidilised isikud tegutsesid kaudse tahtlusega teo ja tagajärje suhtes.
10. Karistust mõistes lähtus kohus

§ 56sätestatust.

Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 9.1 S. Andreevil on kolm kehtivat väärteokaristust, neist üks on aegunud. Samuti on karistusregistris 13 arhiveeritud karistust, s.h KPS § 77 lg 2, § 23 lg 1 ja § 234 lg 1 järgi, kõik kolm täidetud. Seega on S. Andreevil kaks kehtivat ja 14 kustunud väärteokaristust. 9.2 OÜ-l S.T.H on üks arhiveeritud väärteokaristus, KPS § 231 lg 2 järgi

1. märtsil
2. a määratud rahatrahv, mis on tasutud
3. septembril
4. a. Kehtivaid karistusi ei ole. 7 9.3 B.U on karistamata isik. 9.4 Süüteo varasem toimepanemine ei ole iseseisev karistust raskendav asjaolu. S. Andreevile kolmest kalapüügiseaduse alusel määratud arhiveeritud väärteokaristusest on kaks määratud pärast arutatava kuriteo toimepanemist.

§ 23lg 1 järgi on teda karistatud 4.

septembril

1. a, s.o enne arutatava kuriteo toimepanemist. Karistuseks määratud rahatrahv 600 eurot on tasutud otsuse tegemise päeval
2. septembril
3. a. Kohus ei arvestanud karistuse mõistmisel S. Andreevi karistusregistris arhiveeritud karistusi. Karistusregistrisse kantud kehtivad väärteokaristused ei ole seotud kalapüügiseaduse rikkumisega ja seetõttu ei ole neid kohane arvestada süüdistatava S. Andreevi mõjutamiseks hoiduma edaspidi kalapüügiseaduse ja -eeskirjade rikkumisest. Nii üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke arvestades on võimalik S. Andreevit mõjutada kergemaliigilise karistusega hoiduma edaspidi samasugustest kuritegudest. Süü suurust arvestades on kohtu hinnangul võimalik S. Andreevit mõjutada edaspidi hoiduma samasugustest kuritegudest põhikaristusega, mistõttu lisakaristuse mõistmine ei ole põhjendatud. S. Andreevit tuleb karistada karistusega keskmises määras. Kohus võttis karistuse arvestamisel aluseks

§ 44lg 2 viimases lauses sätestatud päevamäära 10 eurot.

9.5 S.T.H tegevus seisnes kala püüdmises ja järvelt maale toomises. Kuigi mõlemal süüdistataval on ühised huvid kala püüdmiseks, on S.T.H süü väiksem B.U süüst, kuna kalade töötlemisel saadava kasumi teenib B.U . S.T.H osaks on püügiteenuse tasu. Süü suuruse hindamisel ei ole määravaks asjaolu, et püütud alamõõduliste kalade pardale võtmise üle otsustab S.T.H . Nende majanduslik huvi on erinev. G.Q.S-i süü suurusele mõistetav karistus keskmises määras ja S.T.H mõistetav karistus alla keskmise määra. 9.6 Kuna alamõõdulise kala püüdmisest on majanduslikud huvid kõige suuremad B.U , tuleb tal karistus reaalselt ära kanda. S.T.H ja S. Andreevi puhul on mõlemaid võimalik karistusest vabastada tingimisi

§ 73järgi.

Arvestades alamõõdulise kala püüdmisega keskkonnale tekitatud kahju ulatust määrab kohus katseaja kestuse

§ 73lg 3 sätestatud keskmises määras.

Katseaja kestus distsiplineerib süüdistatavaid hoiduma katseajal uutest kuritegudest.

1. Tsiviilhagi luges kohus põhjendatuks ja rahuldas selle täies ulatuses. Süüdistuse tõendid kinnitavad süüdistatavate kuritegusid ning põhjuslikku seost süüdistatavate tegude ja tekkinud kahju vahel. Kalavarudele tekitatud kahju arvestamise akt tõendab kahju suurust. KPS § 25 lg 4 järgi tuleb kalavarudele tekitatud kahju hüvitada. Määruse nr 122 lisa 1 järgi on hüvitis ühe koha eest 10 eurot, mis KPS § 25 lg 6 järgi arvutatakse viiekordse määraga. Kokku tekitasid süüdistatavad 1813 koha ebaseadusliku püügiga keskkonnale kahju 90 650 eurot. Kahju tekitamise eest vastutavad süüdistatavad solidaarselt. Tartu Maakohtu
2. juuli
3. a määrusega nr 1-16-5847 seatud hagi tagamise abinõud jättis kohus kehtima kohtuotsuse täitmise tagamiseks. APELLATSIOONID
4. Ringkonnaprokurör Allar Nisu taotleb tühistada esimese astme kohtu otsus S. Andreevile mõistetud põhikaristuse osas. Mõista S. Andreevile karistuseks 2 aastat vangistust, mis jätta

§ 73

lg-te 1 ja 3 kohaselt kohaldamata, määrates katseajaks 2 aastat ja 6 kuud.

§ 49alusel kohaldada S.

Andreevile lisakaristust, keelates tal ühe aasta vältel töötada kalurina. Tühistada otsus ka S.T.H mõistetud põhikaristust puudutavas osas ning mõista

§ 361lõikes 3 sätestatud kuriteo toimepanemise eest karistuseks 10 000 8 eurot.

11.1 I astme kohus on jätnud S. Andreevile mõistetud karistuse nõuetekohaselt motiveerimata. Kohtuotsusest puudub teole ja selle raskusele antud hinnang. Kuriteo raskust ilmestab keskkonnale tekitatud kahju suurus ning alamõõdulise kala püük. Viimane on oluliselt raskem kalapüüginõuete rikkumine kui mõni muu rikkumine, millega tekitakse kuriteokoosseisule vastav keskkonnakahju. Kuriteoga tekitatud tagajärg sedavõrd raske, et välistatud peab olema rahalise karistuse mõistmine. Kuriteoga tekitatud kahju suurus, vastab

§ 121punktis 1 toodud olulise kahju määratlusele ületades seda enam kui 22 kordselt.

Sedavõrd suur teosüü, peaks välistama rahalise karistuse mõistmise. Arvestades teo olemust, peaks olema välistatud vangistuse mõistmine alammääras. Sedavõrd suure keskkonnakahjuga kriminaalasju esineb praktikas üsna harva. 11.2 Lisakaristusena tuleks kohaldada S. Andreevile üheks aastaks keeldu töötada kalurina. Tegemist on kutselise kaluriga, kes on rikkunud kalapüüginõudeid, s.o toimepandud kuritegu on seotud tema kutseõiguste rikkumisega. Ainuüksi põhikaristuse mõistmine ei vastaks toimepandud teo raskusele. Üldpreventiivsetest asjaoludest lähtudes on oluline saata signaal, et kohus peab keskkonnakuritegude toimepanemist ning keskkonnanõuete rikkumist oluliseks. Lisakaristus aitaks kõige paremini saavutada eripreventiivset eesmärki – mõjutada S. Andreevit edaspidi hoiduma sedalaadi kuritegude toimepanemisest. 11.3 Arvestades, et S. Andreev on kriminaalkorras karistamata, tal puuduvad kehtivad väärteokaristused kalapüügiseaduse alusel ning kuriteo toimepanemisest on juba möödas üle kolme aasta, ei oleks vangistuse ärakandmine hetkel otstarbekas. Seetõttu tuleks mõistetav vanglakaristus jätta tingimisi täitmisele pööramata.

1. I astme kohus põhjendamatult diferentseerinud juriidilistele isikutele mõistetud karistusi. S.T.H süü suurust on võrdne B.U süü suurusega. Mõlemate juriidiliste isikute vastutus on tuletatav läbi S. Andreevi käitumise. Põhjendamatu on määrata S.T.H mõistetud rahaline karistus tingimisi. Prokuratuur palub mõista S.T.H rahaliseks karistuseks 10 000 eurot, mis tuleks ka reaalselt ära kanda.
2. Kaitsjad taotlevad tühistada vaidlustatud otsus ning mõista süüdistatavad õigeks jättes tsiviilhagid läbi vaatamata. Alternatiivselt, kui süüdistatavad jäävad süüdi, vähendada väljamõistetavat hüvitist 1465 euroni. Samuti tühistada tsiviilhagi tagamiseks B.U kuuluvatele kinnistutele registriosa numbritega 4398504 ja 4398604 seatud hüpoteegid ja mõista riigilt välja süüdistatavate kasuks menetluskulud. Kaitsjate põhiväited seisnevad lühidalt kokkuvõetult järgnevas. 13.1 Kohtuotsus on tehtud menetlusnormide olulise rikkumisega saadud lubamatu tõendi alusel. Peamiseks tõendiks on vaatlusprotokoll, mis on vormistatud menetlusnormide rikkumisega ja seetõttu lubamatu tõend. 1) süüdistuses ja sündmuskoha vaatlusprotokollis ei ole sündmuskoha vaatluse toimumise koht Alatskivil Päiksi tee 3 kinnistul mitte kuidagi seostatud kuriteo toimepanemise kohaga. Süüdistus on esitatud kehtivate kalapüügilubade alusel teostatud kalapüügil Peipsi järvel
3. augustil
4. a püütud alamõõdulise koha hõivamises. Mõlemad tegevused: kalapüük ja hõivamine said toimida ainult kalapüügi teostamise kohal, st Peipsi järvel. Seose sündmuskoha ja kuriteo toimepanemise koha vahel on kogu menetluse jooksul esmakordselt loonud kohus kohtuotsuses (lk 5), öeldes, et B.U territoorium Alatskivil on kuriteo 9 toimepanemisega seotud koht. Antud juhul on tegemist menetlusnormide (KrMS § 268 lg 1 ja lg 6) olulise rikkumisega kohtu poolt; 2) nn sündmuskoha vaatluse käigus on süüdistatavatelt ära võetud 1913 kohakala, antud võetust ei ole seadusele vastavalt vormistatud. Lihtsalt vaatlusega ei saa isikult leitud objekti ära võtta, aga isik võib objekti vabatahtlikult loovutada. Vastavalt S. Andreevi ütlustele ei nõustunud tema kalade äravõtmisega ja see oli ka üheks peamiseks põhjuseks, miks ta protokollile allkirja ei andnud. Seoses eesti keele mittevaldamisega ei saanud ta protokolli sisust piisavalt aru. Seega ei ole toimunud kuriteo objekti ehk asitõendi vabatahtlikku loovutamist; 3) äravõetud 1913 kohakala on süüdistuse kohaselt vaieldamatult kuriteoobjektiks. S. Andreev on kogu aeg väitnud, et äravõetud kalad on tema omad (ei ole vahet kas füüsilise isiku või äriühingute esindajana) ja ta esitas menetlejale kehtivad püügiload ja rannapüügipäevikud, mis tõendavad tema poolt teostatud kalapüügi seaduslikkust. KrMS § 124 lg 3 alusel tagastatakse asitõend või äravõetud ese viivitamata omanikule või senisele õiguspärasele valdajale, kui see ei takista kriminaalmenetlust. Antud juhul kalad mõõdeti, kalakastid fotografeeriti ja kalade tagastamine ei oleks kuidagi takistanud kriminaalmenetlust; 4) äravõetud kalade kui kuriteoobjekti mittesäilitamine ja kiirkorras loomatoiduks üleandmine (hävitamine) tegi võimatuks nende hilisema vaatluse või ekspertiisi läbiviimise. Antud juhul on arusaamatu asitõendi viivitamatu hävitamine; 5) kaitsjad ei nõustu kohtu seisukohaga, et menetlejal puudus kohustus S. Andreevi kaasamiseks sündmuskoha vaatlusele. Vaatamata sündmuskoha vaatlusprotokolli nimetusele ja selles viidatud menetlussätetele on sisuliselt tegemist muu vaatlusega kui sündmuskoha vaatlus. Läbiviidud vaatluse käigus on mõõdetud ja ära võetud 1913 kohakala, seetõttu ei rakendu § 83 lg 3 sätestatud uurimistoimingus osalenud isiku selgituste ja ütluste mittekaasamise põhimõte, mis kehtib vaid sündmuskoha vaatluse reeglite puhul. Kui menetlusdokument sisaldab puudusi ja vasturääkivusi, mis mõjutavad menetlusdokumendi usaldusväärsust, siis ei saa tugineda nende asemel menetleva ametniku ütlustele. 13.2 Maakohus on KrMS § 2881 lg 3 vastu eksides jätnud V.M. i ütlused alusetult tähelepanuta. See on viinud kohtu ebaõigete järelduste tegemiseni ja kokkuvõttes ebaõige otsuse langetamiseni. Kaitsjate hinnangul puudub kahtlus selles, et kalad, mis V.M. bussi viis, olid varasemalt külmutatud. Tegemist on olulise tõendiga, mis lükkab ümber süüdistuse väited, nagu oleks
5. augusti
6. a hommikul leitud ja alamõõduliseks tunnistatud kohakalad püütud
7. ja
8. augustil
9. a. 13.3 Maakohus on omistanud põhjendamatu tähtsuse I.V. ja A.K. ütlustele kalade värskuse kohta, jättes käsitlemata nende ütluste vastuolu teiste tõenditega. 13.4 Kohus on otsust tehes kõrvale jätnud kaitsjate esitatud tõendi: L. Timbergi „Kala käsitlemise käsiraamat“ jättes põhjendamata. See viitab tõendite valikulisele hindamisele. Maakohus ei ole üldse käsitlenud kaitsjate poolt kohtuvaidluste teeside p 2.1.3 toodud kriitikat vastuseks süüdistuse paljasõnalisele väitele nagu oleks ülessulatatud ja värske kala visuaalselt lihtsalt eristatavad, mida kinnitab ka kohtule tõendina esitatud L. Timbergi õppematerjal „Kala käitlemise käsiraamat“, mille lk-l 82 on toodud, et aeglaselt külmutatud (rohkem kui kahe tunni jooksul) kala näeb välja analoogne jahutatud kalale. 13.5 Kohus on vääralt lugenud S. Andreevi ütlused ebausaldusväärseteks. Ainus vastuolu, 10 millele kohus on veel viidanud S. Andreevi ütluste hindamisel, on see, et kui S. Andreev andis kohtueelsel ülekuulamisel ütlusi selle kohta, et soov oli kala fileerida, siis rääkis ta mitmuses ning kohtuistungil sama küsimust käsitledes ainsuses. Nimetatud vastuolu ei puuduta aga kalade päritolu ja värskuse küsimust. S. Andreev ei ole kalade päritolu osas vastuolulisi ütlusi andnud ning kohtu sellekohane etteheide ei põhine tõenditel. 13.6 Maakohtu otsus rajaneb tõendite valikulisel käsitlemisel. Kohus on võtnud otsuse tegemisel aluseks väga valikulise käsitluse tõendist, eelistades keskkonnainspektorite vastuolulisi ütlusi kõigile teistele tõenditele. 13.6.1 Kohus on jätnud tähelepanuta koos S. Andreeviga kala püüdnud tunnistajate D.G. ja V. S ütlused ja olulises osas ka tunnistaja V.M. ütlused. S. Andreevi ütlused on kooskõlas ka temaga koos püügil olnud D.G. i (protokoll lk 39) ja V.S. ütlustega (protokoll lk 27), kes mõlemad kinnitasid, et
10. ja
11. augustil
12. a alamõõdulist kala ei püütud. Maakohus ei ole neile ütlustele isegi viidanud, jättes need otsuse tegemisel lihtsalt kõrvale. V.M. ja S. Andreev on andnud ütlusi selle kohta, kuidas
13. augusti
14. a õhtul tõstis V.M. bussi eelmise aasta külmutatud kalad, mis asusid Kalma külmikutes. Maakohus ei ole neid ütlusi aga otsuse tegemisel aluseks võtnud. 13.6.2 Kohus on andnud hinnangu asjatundja V. Vaino ütlustele kohakarja koosseisu uuringute kohta, aga on jätnud tähelepanuta tema ütlused värskete kalade ja külmutatud ning ülessulatatud kalade eristamise võimaluste kohta. 13.6.3 Kohus on lähtunud otsuses süüdistuskokkuvõttes esitatud väitest ja tunnistajate I. V ja A. K ütlustest selle kohta, et püügipäevikutes esitatud kalakogused vastavad
15. augustil
16. a Alatskivil kontrollitud kalade kogustele, mis on vastuolus teiste uuritud tõenditega. 13.6.4 Tõendatud on asjaolu, et süüdistatavad on
17. aastal püüdnud ja töötlemiseks üle andnud üle 67,9 tonni koha, millest lubatud kaaspüügina on püütud kuni 25 % väikest kohakala. S. Andreevile on üle antud 541,50 kg alamõõdulist koha, mida säilitati Kalmaküla külmikutes. Maakohus ei pidanud esitatud faktilisi andmeid kalade päritolu tõendamise ega kaitseversiooni tõendamise seisukohalt oluliseks. 13.7 Maakohus oleks pidanud jätma tsiviilhagi rahuldamata, kuna puudub kahju tekitav tegu. Maakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust. Kaitsjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et VÕS § 140 ei ole keskkonnakahju hüvitamise nõuete lahendamisel kohaldatav. Selline seisukoht ei tulene ka maakohtu poolt viidatud lahendist ega õigusteooriast. Hoolimata sellest, et kalade väärtus on maksimaalselt 1465 eurot, nõutakse kahju hüvitamist summas 90 650 eurot. Tegemist on selgelt ebamõistliku ja ülemäärase hüvitisega, mille täies mahus väljanõudmine on ebaõiglane. Maakohtu otsus ei ole ka sisuliselt põhjendatud. Maakohus ei ole tuvastanud, millist KPS § 202 loetletud kohustust on süüdistatavad rikkunud. Ehkki maakohus on võtnud aluseks kahju viiekordse määra, ei ole kohus nimetanud õiguslikku alust, mis võimaldaks kahju hüvitamist nõuda viiekordses määras. Kuna maakohus ei ole isegi nimetanud sellekohast õiguslikku alust, ei saa ka rääkida sellest, et vastava aluse eeldused oleksid täidetud. Maakohus seda tuvastanud ei ole.
18. Vastuses prokuratuuri apellatsioonile leiavad kaitsjad, et see tuleks jätta rahuldamata. 11 Maakohtu põhjendused S. Andreevile karistuse määramise osas on põhjalikud. 14.1 Puudub alus muuta S. Andreevi põhikaristust. Prokuröri apellatsioonist ei selgu, millistele kaalutlustele tuginedes on prokurör leidnud, et kuriteoga tekitatud kahju suurus on niivõrd raske, et välistatud peab olema rahalise karistuse mõistmine. Prokurör ei ole arvestanud üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi ega isiku varasemat karistusajalugu, vaid üksnes kahju suurust. Kahju suurus ei ole samastatav isiku süü määraga. 14.2 Arusaamatuks jääb kaalutlus kohaldada S. Andreevile lisakaristusena 1-aastast keeldu töötada kalurina. Maakohtu otsusega pani S. Andreev teo toime kaudse tahtlusega. Samuti on kummastav prokuratuuri taotlus kohaldada S. Andreevile lisakaristust üldpreventiivsetel kaalutlustel. 14.3 S.T.H vastutust põhjendab prokuratuur üksnes lühidalt. Maakohtu otsuse lk 14 olevat argumentatsiooni, millega kohus on äriühingute vastutust diferentseerinud, ta vaidlustanud ei ole ega esitanud ka seisukohti, miks on kohtu järeldused valed ja miks tuleks isikute majanduslikku huvi süü suuruse määramisel eirata. Väärib märkimist, et S. Andreevi vastutust põhistab prokurör just majandushuvi kaudu. Seega on prokuröri põhjendused vastuolulised ega anna alust muuta maakohtu järeldusi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED
19. Ringkonnakohtus
20. jaanuaril
21. a toimunud istungil jäid apellandid apellatsioonide juurde. Süüdistatava kaitsjad esitasid lisaks taotluse ajatada rahalised nõuded maksimaalseks võimalikuks ajaks. Kannatanu esindaja toetas prokuröri apellatsiooni ja palus jätta kaitsjate apellatsiooni rahuldamata.
22. Apellatsioonikohus võtab esiti seisukoha kaitsjate apellatsiooni osas ja analüüsib kriminaalmenetluse olulise rikkumisega seotud apellatsiooniväiteid (I), seejärel annab kohus hinnangu tsiviilhagile ja kaitsjate taotlusele ajatada rahaline nõue maksimaalseks võimalikuks tähtajaks (II). Kolmandaks võtab kohtukolleegium seisukoha prokuröri väidete osas (III) ja viimaks võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulude küsimuse (IV). I
23. Kaitsjate esimene apellatsiooniplokk (lk 2-5) evib eesmärki tunnistada sündmuskoha vaatlusprotokoll lubamatuks tõendiks. Kokkuvõtlikult on leitud, et sündmuskoha vaatlusprotokoll on saadud menetlusnormide rikkumisega, menetleja ei ole järginud kriminaalmenetluse seadustiku asjassepuutuvaid norme, rikutud on menetlusaluse isiku õigusi.
24. Erinevalt kaitsjatest on kohtukolleegium konsensusel, et Keskkonnainspektsiooni
25. augusti
26. a sündmuskoha vaatlusprotokoll ja sellele lisatud kalade mõõtmise protokoll on õigesti loetud arutatavas kriminaalasjas kohtukõlblikuks tõendiks.
27. Ringkonnakohtu hinnangul on Keskkonnainspektsiooni poolt teostatud vaatlus käsitatav sündmuskoha vaatlusena. Selle tulemusena valminud tõend sündmuskoha vaatluse protokollina KrMS § 63 lg 1 mõttes ja kala mõõtmise protokoll sündmuskoha vaatlusprotokolli lisana KrMS § 148 tähenduses. Kohtukolleegiumi hinnangul on prokurör õigesti märkinud, et seadus sündmuskoha mõistet ei sätesta. KrMS § 84 lg 1 kohaselt toimetatakse vaatlust mh kohas, mis on seotud kuriteo toimepanemisega. Kahtlemata on kuriteo toimepanemisega seotud 12 muu kohana käsitletavad kõik asukohad, kus võivad olla ilmnenud kuriteo asjaolud, kuid mis pole käsitletavad kuriteo toimepanemise kohaga, nagu seda leidis asja arutamisel ka ringkonnaprokurör. Süüteo koha määratlemisel on oluline see, et süüdistataval oleks võimalik mõista, millist tegu talle ette heidetakse, ning esitada asjakohaseid vastuväiteid (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
28. oktoobri
29. a otsus 3-1-1-45-07, p 10). Antud asjas on süüteo koht Peipsi järv ning kindlasti ei saanud ainuüksi vaatluse toimetamine Alatskivil Päiksi tee 3 territooriumil süüdistatavaid eksitada alamõõduliste kohade hõivamiskoha määratlemisel. Nõustuda ei saa kaitsjatega, et esmakordselt on seose sündmuskoha ja kuriteo toimepanemise koha vahel loonud maakohus. Süüdistatavad on arvestades senist menetluskäiku maa- ja apellatsioonikohtus mõistnud, millist tegu neile ette heidetakse ja saanud esitada ka asjakohaseid vastuväiteid süüteo toimepanemisele. Süüdistusaktis on kõigi süüdistatavate puhul märgitud ka kalade avastamise koht ning aeg ja arvestades kaitsjate väiteid, puudub põhimõtteline vaidlus selles, et süüdistusaktis märgitud kohas Tartumaal Alatskivi vallas Alatskivi alevikus Päiksi tee 3 tuvastati
30. augustil 2014 kella 07:30 ja 12:30 vahel S. Andreevi juhitud kaubikust 1913 alamõõdulist koha.
31. Kaitsjate hinnangul ei ole 1913 kohakala võetus seadusele vastavalt vormistatud. Apellatsioonikohus leiab, et tõendi kogumine ei olnud vastuolus kriminaalmenetluse põhimõtetega, samuti vastab
32. augusti
33. a vaatlusprotokoll KrMS § 87 nõuetele. Vaatlusprotokollis on muu hulgas märgitud alamõõduliste kohade arv, asjaolu, et kalade mõõtmisel kasutati taadeldud mõõtelauda, samuti see, et kalade mõõtmise kohta on koostatud eraldi protokoll. Fikseeritud on ka see, et alamõõduline kala võetakse G.Q.S-ile kuuluvate plastmassist kalakastidega kaasa (II kd, lk 1-3). Eseme asitõendina kriminaalasja juurde võtmiseks piisab KrMS § 146 lg 6 p-s 1 sätestatuga uurimistoimingu protokollis märke tegemisest selle eseme äravõtmise kohta. Küll aga on kala üleandmise ja vastuvõtmise kohta koostatud ka akt, mille eesmärgiks oli ebaseaduslikult väljapüütud värske kala üleandmine hävitamiseks RMK Elistvere loomapargile looma söödaks (II kd, lk 16). Eeltoodut arvestades jäävad kohtukolleegiumile arusaamatuks kaitsjate etteheited kuriteoobjekti võetuse ebakorrektsele vormistamisele. Asjaolu, et apellatsiooni kohaselt S. Andreev väidetavalt ei nõustunud kalu vabatahtlikult loovutama, ei tähenda, et menetlejad toimisid ebakorrektselt. Olenemata sellest, kas süüdistatav soovis kalad vabatahtlikult loovutada või mitte, oli keskkonnainspektoritel kaasuse asjaolusid arvestades (S. Andreevi selgitused, et tegemist oli mõrras surnud kalaga, püügipäevikus puuduvad andmed alamõõdulise kala püüdmise kohta, kinnipidamise järgselt ei soovitud teiste kalakastide taha paigutatud alamõõdulist koha ette näidata) alust arvata, et kalad olid saadud kuriteo toimepanemise tulemusena. Seetõttu puudus vajadus kohade tagastamiseks S. Andreevile, kuna süüdistatavatel ei saanud tekkida seaduslikku valdust kalapüügil püütud kala osas, mille pikkus värskena on väiksem kalapüügieeskirjaga sätestatud alammõõdust, sest alamõõdulise kala käitlemine on keelatud.
34. Kaitsjad protestivad, et äravõetud kalade mittesäilitamine ja hävitamine tegi võimatuks nende hilisema vaatluse või ekspertiisi. Prokuratuur leiab, et kalade värskust on võimalik tõendada ka teisiti, mh käesolevas kriminaalasjas tehtud viisil. Asjaolu, et ekspertiisi ei määratud, näitab aga prokuratuuri ja kohtuvälise menetleja selget veendumust selles, et S. Andreevi valdusest tuvastatud kala oli värske, sest kahtluse korral oleks ekspertiis ka määratud (prokuröri seisukohad kaitsja apellatsioonile). Kohtukolleegium leiab, et olenemata sellest, kas menetleja otsustus mitte saata kalu ekspertiisi või säilitada, oli põhjendatud või mitte, peab kohus tulenevalt KrMS § 60 lg-st 2 kujundama veendumuse, kas tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad, uuritud tõendite põhjal.
35. Ringkonnakohus leiab, et kohtuvälises menetluses ei rikutud seaduse nõudeid 13 sündmuskoha vaatluse teostamisel ega sellega seonduvalt ka isiku kaitseõiguse tagamisel. KrMS § 83 lg 3 näeb ette, et kahtlustatav ja süüdistatav kutsutakse vaatluse juurde, kui nende selgitused aitavad tagada vaatluse igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse. Seega ei pea ka kahtlustatav obligatoorselt sündmuskoha vaatluse juures viibima, kui menetleja ei pea seda vajalikuks. Sündmuskoha vaatluse juurde kahtlustatava kutsumine on põhjendatud, kui tema selgitused aitavad näiteks kaasa kuriteojälgede ja asitõenditena kasutatavate esemete leidmisele ja sündmuskoha olustikus toimunud muutuste selgitamisele. Praegusel juhul nähtub tunnistaja I.V. ütlustest, et S. Andreevile ja sõidukis viibinud V.S. le anti võimalus viibida mõõtmise juures, V. S läks kohe ära, S. Andreev käis vahepeal vaatamas (I kd, lk 48 pöördel). Sama on kinnitanud ka tunnistaja A. K, kes väitis lisaks, et S. Andreev ei tundnud selle vastu erilist huvi (I kd, lk 51). Sündmuskoha vaatlusprotokollis on kirjas, et S. Andreevile pakuti võimalust temale kuuluva sidevahendi abil kaitsjaga ühenduse võtmiseks (I kd, lk 2), ent ta ei kasutanud seda. Kohtukolleegium leiab, et olukorras, kus isikule on tagatud võimalus ja selgitatud õigust viibida vaatluse juures ning teha selle kohta protokolli avaldusi ja märkusi, ent ta ei kasuta talle antud õigusi ega ilmuta menetlustoimingu vastu erilist huvi, on ainetu tugineda hilisemas menetluses tõendi kogumisel olulistele rikkumistele, mis seonduvad isiku kaitseõigusega.
36. Kohtukolleegium leiab, et sündmuskoha vaatlusprotokolli koostamine eesti keeles ei rikkunud S. Andreevi kaitseõigust. Dokumendi tõlkimise kohustuslikkust ei näe ette ei KrMS § 10 lg 5 ega KrMS §
37. Kaitsjate väitel ei saanud tõlgi puudumise tõttu S. Andreev protokolli kanda, et tegemist on külmutatud kaladega. Siinkohal väärib rõhutamist, et selgitustel puudub tähendus kõigi vaatluste puhul. Samuti puudub kohtukolleegiumil tunnistajate I.V. ja A.K. ütlusi arvestades alus arvata, et S. Andreev ei mõistnud läbi viidava menetlustoimingu sisu, seda enam, et inspektorid suhtlesid temaga vene keeles (I kd, lk 49). Tunnistaja A.K. ütluste kohaselt keeldus S. Andreev koostatud kontrolldokumentidele alla kirjutamast, öeldes, et teda ei huvita (I kd, lk 51).
38. Kokkuvõtlikult loeb kohtukolleegium sündmuskoha vaatlusprotokolli ja sellega seotud menetlustoimingud seaduslikuks ning läheb apellatsiooni teise argumendiplokki juurde (apellatsiooni lk 5-13) ning analüüsib kaitsjate väiteid, mis puudutavad tõenditele antud hinnanguid. Põhiline kaitsjatepoolne etteheide maakohtule seisneb selles, et tõendeid on hinnatud valikuliselt, mis on toonud kaasa ebaõige kohtuotsuse. Vaidlusalune teravik on suunatud süüdistuse osale, milles süüdistatavatele on ette heidetud alamõõdulise kala hõivamist süüdistuses nimetatud ajal. Vaidlus puudub selles, et
39. augustil
40. a S. Andreevi poolt juhitud B.U kuuluvast Renault Master kaubikust (reg nr XXX) avastati kokku 1913 alamõõdulist koha.
41. Ütluste usaldusväärsuse hindamise kriteeriumiks on ennekõike isiku poolt antud ütluste riimumine kriminaalasjas kogutud teiste tõenditega ning nende eluline usutavus. Arvestada tuleb ütlustes sisalduvat detailirohkust. Isiku poolt edastatavat teavet tuleb võrrelda teistes uuritud tõendites sisalduva informatsiooniga. Kui ütlustes sisalduvad detailid ning muud tuvastamist leidnud asjaolud saab siduda selliseks ühtseks orgaaniliseks tervikuks, mis lubavad lõppjäreldusena asuda seisukohale, et ütlused enda põhisisus on tõele vastavad, siis on alust neid ütlusi lugeda usaldusväärseteks.
42. Praeguses asjas nähtub selgelt, et maakohus on usaldusväärseks lugenud just tunnistajate I.V. ja A.K. ütlused. Kohtukolleegium nõustub maakohtu käsitlusega. Mõlemad tunnistajad on pikaajalise kogemusega (A. K töötas keskkonnakaitse juhtivinspektorina kontrolli teostamise ajaks 20,5 aastat (I kd, lk 50 pöördel; I. V on inspektor olnud peaaegu 24 aastat, I kd, lk 48), mistõttu omasid inspektorid märkimisväärset kogemust kala värskuse hindamisel. I. V kinnitas, et kala silm oli klaasjas ehk selge, nahavärvus erk, kontrastne ja värv 14 Peipsi kohale iseloomulik: rohekas, must, valge (I kd, lk 48). Ühtlasi lükkas A. K ümber S. Andreevi poolt inspektoritele avaldatud väite, et tegemist oli mõrras surnud kohaga: sest surnud kala kaotab oma värvi ja silm muutub tuhmiks (I kd, lk 50 pöördel). A. K kinnitas, et alamõõduline kala oli kontrollimise hetkel värske (I kd, lk 50 pöördel). Seega on mõlemad inspektorid kinnitanud, et värske kala on selgelt eristatav (I kd, lk 48, pöördel, lk 50 pöördel). Ka sündmuskoha vaatlusprotokollis on kirjeldatud alamõõdulise kala tunnuseid järgmiselt: silm ja nahk on läikiv, lima läbipaistev ja värske kalale iseloomuliku lõhnaga (I kd, lk 2). Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjatega, et keskkonnainspektorite selgitused on kuidagi vastuolus nende endi poolt koostatud fototabelitega. Asjaolu, et fotodel on kujutatud
43. augustil
44. a S. Andreevilt ära võetud kohasid, ei ole kahtluse alla seatud. Inspektorite selgitusi ei tee vähemusaldusväärseks asjaolu, et pildi järgi ei ole võimalik öelda ning kirjeldada kalade värskust. Selline selgitus tundub igati loogiline, kuivõrd mõistetavalt võib pildi kvaliteet halvasti edasi anda iseloomulikke tunnuseid nagu näiteks värvus vm kalade värskuse hindamise seisukohast olulisi kriteeriume (näiteks lõhn, struktuur). Ehkki kaitsjad on väitnud, et keskkonnainspektorid ei osanud vastuolu tehtud fotode ja ütluste vahel selgitada, ei nähtu kohtuistungi protokollist, et I astme menetluses oleks kaitsjad tõstatanud küsimust vastuolust fotode ja inspektorite ütluste vahel. Maakohus ei ole järeldust kohade värskuse kohta teinud fotode järgi, vaid tuginedes tunnistajate ütlustele ning neid kinnitavatele teistele kriminaalasjas kogutud tõenditele. Kui aga asuda apellatsioonis esitatud seisukohale, et fototabelitel 8-9 (kus fotografeeritud on nii mõõdulised kui alamõõdulised kalad) on kõik kalad hallid ja tuhmid, siis seaks see kahtluse alla ka mõõduliste kohade värskuse, mida aga kaitsjad ei väida.
45. Kohtukolleegium leiab, et kaitsjate väide, et kohtulikul uurimisel ei teadnud keskkonnainspektorid, kes neist kalad mõõtis ning kirjeldasid tööde jaotust erinevalt protokollis fikseeritust, ei too kaasa nende ütluste ebausaldusväärsust. Kohtukolleegiumi hinnangul ei tingi kõik väiksed ja ebaolulised erinevused tunnistajate I.V. ja A.K. mäletamismeeltes nende tõendiallikate ütluste ebausaldusväärseks kuulutamist. Asjaolu, kas kalad mõõtis I. V ja mõõdud kirjutas üles A. K (nagu on kirjas menetlustoimingu protokollis) või toimus see vastupidi (nagu kinnitasid tunnistajad kohtus), ei oma kriminaalasja lahendamise seisukohast määravat tähendust, sest tegemist ei ole tõendamiseseme asjaoluga.
46. Kaitsjad leiavad, et jättes kõrvale tõendi L. Timbergi „Kala käitlemise käsiraamat“ põhistas kohus seda õiguslikult mitteasjakohaselt ning kinnitab, et kohus hindas tõendeid valikuliselt. Antud tõendiga soovisid kaitsjad tõendada, et värske ja ülessulatatud kala ei ole visuaalselt selgelt eristatavad. Kohtukolleegium leiab, et käsiraamatu täies ulatuses tõendina vastuvõtmine ei oleks olnud põhjendatud (ka kaitsjad ise märgivad, et tõendina soovisid nad kasutada vaid raamatu leheküljel 82 asuvat infot selle kohta, kuidas eristatakse värsket, külmutatud ja jahutatud kala (I kd, lk 46). Ehkki antud dokumendi lk 82 on tõepoolest viidatud sellele, et aeglaselt külmutatud kala näeb välja analoogne jahutatud kalale, ei ole vaidlus selles, kas tegemist oli jahutatud kalaga, vaid värske kalaga. Kaitsjate esitatud tõend ei kinnita versiooni, et aeglaselt külmutatud kala näeks välja analoogne värske kalaga.
47. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et S. Andreevi ütlused usaldusväärsed ei ole. Nagu öeldud, määrab ütluste usaldusväärsuse nende riimumine kriminaalasjas kogutud teiste tõenditega ning nende eluline usutavus. Väär on kaitsjate positsioon, et maakohus on vaid seetõttu S. Andreevi ütlused ebausaldusväärseteks lugenud, et ta ei ole oma seisukohti kalade päritolu kohta kandnud sündmuskoha vaatlusprotokolli. S. Andreevi puhul on kohus välja toonud, et erinevatel aegadel on süüdistatav alamõõduliste kalade osas rääkinud erinevaid 15 versioone. Ehkki kaitsjad on välja toonud, et S. Andreev on kogu menetluse käigus selgitanud, et tegemist oli
48. a kaaspüügiga, siis puudub ringkonnakohtul alus kahelda tunnistajana ütlusi andnud inspektorite ütlustes. Tunnistajate I.V. ja A.K. ütluste kohaselt väitis S. Andreev, et kalad surid mõrras, mistõttu ta võttis need kaasa. Mõlemad tunnistajad kinnitasid, et S. Andreev ei väitnud, et tegemist oleks eelmisel aastal püütud kalaga ega seda, et kala oleks külmutatud (lk 48 pöördel, lk 50 pöördel). S. Andreev esitas kala päritolu tõendamiseks püügipäevikud, kus olid kirjas püütud kalakogused [---] Ütles, et õhtul püütud ja hommikul (tunnistaja A.K. ütlused, I kd, lk 50, pöördel). S. Andreevi kohtus antud ütlustest selgub, et ta sai aru, et kala viiakse Elistverre (I kd, lk 73 pöördel). Samas on S. Andreevi üks keskne argument seegi, et alamõõdulise kala püüdmine oleks rumal, kuna see maksab vähe, ent trahvid on suured (I kd, tl 75). Apellatsioonikohtule jääb arusaamatuks S. Andreevi käitumine: kui väidetavalt oli tegemist
49. a püütud kohaga ja ta teadis, et alamõõdulise kala käitlemise eest näeb seadus ette suure trahvinõude, siis olnuks igati loogiline, et S. Andreev oleks takistanud kalade üleandmist loomasöödaks ning nõudnud asjaolude väljaselgitamiseni kalade säilitamist. Praeguses asjas aga leiab kohtukolleegium, et versioon
50. a kaaspüügina saadud ja külmutatud koha kohta on esitatud alles hilisemas menetluses, mis tekitab paratamatult küsitavusi ning muudab kaitseversiooni väheusutavaks. Olgugi, et ainuüksi selle taustal süüdistatavate süüd nendele inkrimineeritavas kuriteos tõenda ei saa, tuleb seda kogumis muude süüdistuse versiooni põhistavate asjaoludega vaieldamatult arvestada.
51. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
52. septembri
53. a otsus 3-1-1-74-05, p 15 ja
54. juuni
55. a otsus 3-1-1-61-08, p 16.6). Ütluste eluline usutavus on ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamise oluline kriteerium (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
56. veebruari
57. a otsus 3-1-1-89-12, p 14). Kohtukolleegium möönab, et S. Andreevi selgitused ei ole ka eluliselt usutavad. Juba ainuüksi asjaolu, et püügihooajal, mil saak on suur ja ütlusi arvestades jääb uneaegagi napiks, hakatakse tegelema isikliku kala fileerimisega tsehhis väljaspool tööaega, nagu seda väitis kohtus S. Andreev (I kd, lk 73), ei ole eluliselt usutav. Eriti veel kui arvestada, et ümber töödeldavat kala ei ole väike kogus, vaid 293 kg. S. Andreevi ütlused muudab ebausaldusväärseks erinevate ütluste andmine kohtueelses menetluses ja kohtus, millele kohus on oma otsuses ka osundanud, lugedes süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks.
58. Kassatsioonikohtu praktikas on leitud, et kui tegemist pole juhtumiga, mil ütluste sisu usutavus on täielikult välistatud (nt vastuolu loodusseadustega, ilmne absurd), tuleb kohtul kaaluda nii seda, kas konkreetsel juhul on põhjendatud alus üldistest tõenäosusmääradest kõrvale kalduda, kui ka seda, kas mingid muud tegurid annavad alust pidada ütlusi usaldusväärseks vaatamata nendes kajastuvate asjaolude väiksele tõenäosusele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
59. veebruari
60. a otsus 3-1-1-109-15, p 112).
61. Praeguses asjas on prokuröri hinnangul välistatud, et S. Andreevi valdusest leitud kohad on püütud
62. aastal. Kohtus asjatundjana üle kuulatud V. Vainole esitati dokumentaalsete tõenditena kohasaagi koosseis Eesti Mereinstituudi katsepüükide mõõtmise alusel ja kalade mõõtmistulemused, mis on vaatlusprotokolli lisaks. Asjatundja selgitas, et
63. a augustis domineeris järves 3 pikkust: esimeste modaalpikkus u 19 cm (
64. a sündinud kalad), järgmine modaalpikkusega 33 cm (
65. a sündinud kalad) ja viimane 40-50 cm (
66. a kohad).
67. a graafikust nähtub, et domineerivad 18-30 cm pikkused kalad, st sama kohapõlvkond, mis domineeris aasta varem katsepüükides ja oli siis 19 cm pikkune.
68. a oli nende pikkus 25-26 cm. Asjatundja on 16 pidanud väga tõenäoliseks, et Keskkonnainspektsiooni poolt
69. augustil
70. a püütud kalad olid püütud
71. a, sest
72. a oli 25-28 cm pikkuseid kalu väga vähe. Asjatundja leidis vaatlusprotokolli lisas toodud kalade mõõtmistulemusi arvestades, et selleks, et noppida kaaspüügi korras
73. a pikkusele vastavad kalad välja kaaspüügi korras
74. a, peab olema suur hiromant. Kui
75. a tahta püüda 25 cm pikkuseid kalu, mida järves oli väga vähe, siis põhimõtteliselt on see võimalik, aga peab oma saagi üle mõõtma ja valima välja need kalad, mida saagis on kõige vähem. Samas oli
76. a sellise pikkusega kalu, mis
77. a Keskkonnainspektsiooni poolt mõõdeti väga palju (I kd, 51-53). Ühtlasi lükkas asjatundja ümber kaitsjate väite, et joonistel kujutatud tulemused on aastate lõikes samaväärsed ja isendite suurustes puuduvad olulised kõikumised, mille alusel oleks võimalik kohakarja koosseisu alusel tuvastada, mis aastal on kalad püütud. Asjatundja selgitas, et arvukuse kõikumised on erinevate põlvkondade puhul üle 300 korra, mõni aasta tekib kohapõlvkond, mõni aasta ei teki seda üldse või on see nõrk. Maakohtu otsusest nähtub, et ka asjatundja ütlused on kohus lugenud usaldusväärseks tõendiks ja neile otsust tehes tuginenud. Seega on loodusseadusi arvestades ülimalt tõenäoline, et S. Andreevi valdusest leitud kalad olid
78. a põlvkonnast, mis omakorda tõendab nende püüdmist süüdistuses nimetatud ajal. Praeguses asjas ei ole ringkonnakohtu hinnangul mingitki alust arvata, et S. Andreev noppis
79. a kalasaagist kaaspüügina saadud kalade hulgast välja just
80. a kohakarja suurusele vastavad kalad. Seetõttu ei saa tema ütlustele, et tegemist oli
81. a kaaspüügina saadud ja külmutatud kohadega, tõeväärtust omistada. Ehkki kaitsjad on leidnud, et kohakarja koosseisu uuringud ja nende tulemused ei tõenda, et süüdistatavad panid toime süüdistusaktis etteheidetava kuriteo, ei ole kaitsjad esitanud apellatsioonis õiguslikku argumentatsiooni, mis tõendina esitatud tõendusteabe ümber lükkaks. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjatega selleski, et asjatundja V. Vaino ütluste kohaselt on kalade külmutamist või värskust võimalik hinnata nende siseorganite vaatluse põhjal. Kindlasti on tegemist ühe võimaliku viisiga kalade värskuse hindamiseks, ent see ei välista otsustuse kujundamist muude tõendamismeetodite kaudu.
82. Ka apellatsiooni väited D.G. i, V.S. ja olulises osas ka V.M. i ütluste tähelepanuta jätmise kohta, ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist. Antud juhul nähtub maakohtu otsusest, et kohus on ilmselgelt pidanud usaldusväärseks tunnistajate A.K. ja I.V. ning asjatundjana üle kuulatud V. Vaino ütlusi ning dokumentaalsed tõendid, ent võtnud kohtuotsuse tegemisel osaliselt arvesse ka D.G. i, V.S. ja V.M. i ütlused. Süüdistuse tõendatuks lugemisel on kohus aga lugenud usaldusväärseteks A.K. ja I.V. ning asjatundjana üle kuulatud V. Vaino ütlused, ent jätnud osaliselt arvestamata D.G. i, V.S. ja V.M. i ütlused. Kohtupraktikas juurdunud seisukoht on selline, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
83. aprilli 2005 otsus 3-1-1-19-05 ja
84. septembri 2005 otsus 3-1-1-77-05). Seega oli kohtul õigus teo tehiolude tuvastamisel omistada olulisem kaal ühtedele isikulistele tõendiallikatele ja jätta osaliselt arvestamata kohtu silmis mitteusaldusväärsed ütlused, mis ülejäänud tõendikogumiga ei riimu. Ka ringkonnakohus peab nii ütluste usaldusväärsust, elulist usutavust kui ka tõendiallikaid arvestades usaldusväärsemateks A.K. , I.V. ja V. Vaino ütlusi, kellel puudub süüdistatavatega isiklik suhe ja vihavaenu süüdistatavate vastu ei ole (lk 46, pöördel, 50, pöördel) ning kes omavad suurt staaži kalanduse vallas. Arvestades apellatsioonimenetluse eset (s.o küsimust, kas tegemist oli
85. või
86. a püütud kalaga) ei omista ringkonnakohus tõeväärtust D.G. i ja V.S. ütlustele. Tunnistajad D.G. ja V. S on kaluritena teadlikud, et alamõõdulist kala püüda ei tohi, mistõttu on neil arvatavalt huvi kinnitada, et
87. a süüdistuses nimetatud ajal alamõõdulist koha ei püütud. 17 Lisaks on tegemist S. Andreevi kauaaegsete tuttavate ja süüdistusest nimetatud ettevõtete töötajatega. Mis puudutab kaitsjate etteheidet V.M. i ütluste osalise kõrvalejätmise kohta KrMS § 288 1 alusel, möönab kohtukolleegium, et V.M. ile esitatud küsimus „Kas see kala oli külmutatud?“, sisaldab endas suunavaid viiteid vastuse kohta. Küll aga ei ole kohtumenetluse pooled taotlenud kohtult küsimuse kõrvalejätmist, mistõttu ei pidanud kohus suunavaks küsimuseks eraldi luba andma. Samas nähtub maakohtu põhistustest, et kohus ei ole nõustunud V.M. i versiooniga külmunud kala olemasolust ning leidnud, et seda ei kinnita ka teised tõendid (otsuse lk 8). Sama leiab ka ringkonnakohus. Tuleb märkida, et S. Andreevi versiooni kinnitavate isikute ütlustes esineb mitmeid vastuolusid (millele on oma kohtukõnes tähelepanu juhtinud ka prokurör, I kd, lk 92). Tõendiallikatel esineb probleeme mäletamisega. Samuti avaldati korduvalt ütluste usaldusvääruse kontrollimiseks V.S. ütlusi.
88. Kaitsjad märgivad apellatsioonis, et kohus ei pööranud tähelepanu sellele, et süüdistatavad püüdsid ja andsid töötlemiseks üle
89. a 67,9 tonni koha, millest lubatud kaaspüügina on püütud kuni 25% väikest koha. S. Andreevile anti on üle antud 541,50 kg alamõõdulist koha. Ringkonnakohus leiab, et antud tõend ei lükka ümber süüdistuse versiooni, et S. Andreevilt leitud ja ära võetud kohad olid püütud süüdistuses nimetatud ajal. Üksnes kala kogustest ei saa teha järeldust, et tegemist oli sama kalaga, mis S. Andreevi valdusest leiti. Samuti ei ole dokumentides kirjas, millise pikkusega kala S. Andreevile üle anti.
90. Ringkonnakohus ei näe mingitki vastuolu ka selles, et kahe päeva kalasaak (kokku 4,5 tonni kalu) ei mahu kuidagi vaadeldud Renault kaubikusse. Süüdistatavate valdusest võeti ära kohakogus, milline oli märgitud ka püügipäevikutesse. II
91. Kaitsjad esitasid taotluse jätta tsiviilhagi läbi vaatamata seoses süüdistatavate õigeksmõistmisega ning tühistada B.U kuuluvatelt kinnistutelt hüpoteegid. Kuivõrd nimetatud taotlused seonduvad süüdistatavate õigeksmõistmisega, mida aga ringkonnakohus käesoleval juhul põhjendatuks ei pidanud, jätab kohtukolleegium taotlused rahuldamata.
92. Alternatiivselt taotletakse vähendada väljamõistetavat hüvitist 1465 euroni. Kohtuistungil esitati lisaks taotlus ajatada väljamõistetud rahalise hüvitise maksmise tähtaega maksimaalse tähtajani.
93. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti leidnud, et nõude aluseks ei saa olla VÕS §
94. Nõude aluseks on käesolevas asjas KPS § 25 lg
95. Ebaseadusliku kalapüügi ajal kehtinud KPS § 25 lg 4 esimene lause sätestas, et kalavarudele tekitatud kahju tuleb hüvitada. Määruse nr 122 § 1 lg 1 kohaselt loeti kalavaru kahjustamiseks kalale kahju tekitamist mh kala loomulikust elukeskkonnast eraldamisega, kui sellise tegevusega kaasnes õigusaktide nõuete rikkumine. Maakohus on tuvastanud, et süüdistatavad panid toime KPS § 202 lg 1 p-des 1,2 sätestatud õigusvastased teod. Määruse Lisa 1 järgi on kahju hüvitamise määr koha püügi korral 10 eurot isendi kohta. KPS § 25 lg 6 järgi on kalavaru kahjustamisel KPS § 202 järgi õigus nõuda kahju hüvitamist viiekordses määras.
96. Apellatsioonikohus leiab, et kaitsjate taotlus vähendada väljamõistetavat hüvitist VÕS § 140 alusel, tuleb samuti jätta rahuldamata. KPS § 25 lg 4 on kahju hüvitamise nõude erinorm ning kahjuhüvitise suurus on õigusaktis fikseeritud. Üld- ja erinormi konkurentsi korral tuleb õiguse üldpõhimõtete kohaselt 18 kohaldamisele erinorm. Kalapüügiseadus ei näe ette kahju hüvitamise piiramist (nagu seda näeb ette võlaõigusseadus). Liiatigi tuleb VÕS § 140 kohaldamisele peamiselt üksnes lepinguvälise kahju hüvitamise korral ja hõlmab eelkõige olukordi, kus isiku kerge tähelepanematuse tõttu tekivad suured kahjuhüvitisnõuded. Maakohus leidis õigesti, et nõude alus ei ole VÕS § 133, vaid KPS § 25 lg
98. Kaitsjad leiavad, et süüdistatavatelt kahjuhüvitise väljamõistmine turuväärtusest ca 62 korda ületavas määras on ebaõiglane ning taotlevad kahjuhüvitise vähendamist 1465 euroni. Kohtukolleegium leiab, et kuivõrd seadusandja on hüvitise suuruse seaduses kindlaks määranud, siis ei saa lähtuda selle väljamõistmisel kaitsjate poolt välja pakutud turuväärtusest. Keskkonnale tekitatud kahju ei ole mõõdetav üksnes kohade majandusliku väärtusega, vaid hüvitise suuruse määramisel arvestatakse keskkonnakahju eripärasid. Teadaolevalt ei ole kalavarud kiirelt taastuv või asendatav kaup ning alamõõduliste kalade ebaseaduslik püügil on kaugemaleulatuvad mõjud nii keskkonna kui ka ühiskonna jaoks. Kahju suuruse hindamisel tuleb arvesse võtta ka keskkonna eksisteerimisväärtust. Kahju tekitaja poolt makstav hüvitis oleks kompensatsioon ühiskonnale, mida saab kasutada keskkonnakaitseliseks tegevuseks. Kohaldades kahju tekitamise korral hüvitisemäärana asja harilikku turuväärtust, loob see eelduse loodusressursi tahtlikuks vähendamiseks, kuivõrd kaubeldava loodusvara turuväärtus suureneb selle vähenemise tõttu. See aga looks eelduse ressursi tahtlikuks vähendamiseks, ega oleks kuidagi kooskõlas keskkonnakahju vältimise või kahju heastamise kohustusega.
99. Kohtukolleegium jätab rahuldamata kaitsjate taotluse määrata maksimaalne tähtaeg rahaliste kohustuste kandmiseks, kuivõrd seaduslik alus selleks puudub. III
100. Prokurör leiab, et I astme kohus on jätnud S. Andreevile mõistetud karistuse nõuetekohaselt motiveerimata. Prokurör taotleb S. Andreevile karistusena 2 aasta pikkuse vangistuse mõistmist, mis tuleks jätta

§ 73lg-te 1,3 alusel tingimisi täitmisele pööramata.

Katesaja pikkuseks palub prokurör määrata 2 aastat ja 6 kuud. 42.1 Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et maakohtu otsuses on kohus peatunud küll karistusregistri andmetel, ent arusaamatuks jääb kohtu järelduseni viinud arutluskäik S. Andreevile mõistetud karistuse osas. Kohtukolleegiumi hinnangul on õigustatud prokuratuuri seisukoht, et I astme kohtu otsuses ei ole sisuliselt üldse hinnatud S. Andreevi toime pandud kuritegu. Tõsi: maakohus on märkinud, et süü suurusest tulenevalt on võimalik karistada S. Andreevit põhikaristusega, ent esitamata on asjaolud, mis kohtu hinnangul süüdistatava süü suurust mõjutavad. Veelgi enam, ringkonnakohtu hinnangul jääb vastuseta küsimus, miks pidas kohus vajalikuks karistada S. Andreevit just rahalise karistusega. Jättes otsuses kajastamata asjaolud, mis isiku süüd iseloomustavad ning andmata vastust küsimusele, kas need asjaolud räägivad tema kasuks või kahjuks, puudub võimalus II astme kohtul kontrollida, kas maakohus neid üldse karistuse mõistmisel arvestas. I astme kohtus taotles prokuratuur S. Andreevi karistamist vangistusega. Ehkki maakohus ei pruugi nõustuda prokuratuuri poolt taotletud karistusega, on ta seotud taotlustega põhjendamiskohustuse kaudu. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtu hinnangul seda põhjendamiskohustust täidetud. 42.2 Kohtukolleegium nõustub prokuratuuriga, et antud juhul ei vasta mõistetud karistus toimepandud teole ega S. Andreevi isikule. Kohtukolleegium leiab, et karistus mis vastab S. Andreevi poolt toimepandud teo ebaõigusele, mõjutab teda edaspidi rikkumistest hoiduma ning kaitseb õiguskorda, on 1 aasta pikkune vangistus. Vangistuse pikkuse määramise juures 19 arvestab kohtukolleegium järgmiseid asjaolusid. 42.2.1

§ 361

lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni 3-aasta pikkuse vangistuse. Riigikohtu praktikas soovitatakse võtta kaalutluse lähtekohaks sanktsiooni keskmine määr (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2014. a otsus 3-1-1-77-11, p 11).

§ 361lg 1 järgi on sanktsiooni keskmiseks 1,5 aastat vangistust.

42.2.2 Vastavalt

§ 56lg 1 I lausele on karistamise alus süü.

Seega on karistuse mõistmisel esmaseks kohtuliku hindamise objektiks toime pandud kuritegu. Keskkonnavastaste süütegude puhul on asjaoluks, mis suures osas määrab ära süü suuruse, keskkonnale tekitatud kahju suurus.

§ 361kaitstav õigushüve on looduslik loomastik.

Säte näeb ette vastutuse keskkonnale olulise kahju tekitamise eest. Praegusel juhul on keskkonnale põhjustatud kahju, mis ületab olulist kahju 22 korda. Seega on õigushüve kahjustatud ulatuses, kus koosseisuteo ohtlikkus ulatub kaugele välja teo miinimumnõuetest. Keskkonnale tekitatud kahju suurus on asjaoluks, mis annaks aluse mõista S. Andreevile sanktsiooni keskmisest suurem karistus. Samas tuleb toimunud õiguslikku tähendust omava sündmuse kõrval arvestada teo toime pannud isiku suhtumist sellesse (s.o tahtluse või ettevaatamatuse vormi). Praegusel juhul tuvastas maakohus, et S. Andreev pani koosseisuteo toime kaudse tahtlusega, s.o tahtluse nõrgimas vormis, mis omakorda kallutab teosüü määra keskmise lähedaseks. Süüteo toimepanemisega seotud asjaolude kõrval arvestatakse süü suuruse hindamisel lisaks

§-des 57 ja 58 sätestatud karistust kergendavad ning raskendavad asjaolusid. Kohtukolleegium kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid S. Andreevi käitumises ei tuvastanud. 42.2.3 Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid. S. Andreev on varem kriminaalkorras karistamata. Teda on viimati karistatud väärteokorras liiklusseaduse alusel, samaliigilise süüteo eest mõistetud karistused on kustunud ning neid kohus karistuse mõistmisel ei arvesta. Isiku varasemat elukäiku arvestades ei saa öelda, et tegemist oleks harjumuskurjategijaga. S. Andreevile süüks arvatava teo järgselt ei ole ta ligikaudu 3,7 aasta jooksul uusi kuritegusid toime pannud. Samas tuleb aga tõdeda, et koosseisuteo toimepanemine on mõistetavalt taunitav kutselise kaluri poolt, kelle sissetulekud sõltuvad paljuski kalavarude suurusest ning kes peaks ilmutama erilist hoolt püügirežiimidest ning kalanduse eeskirjadest kinnipidamisest. Siiski leiab kohtukolleegium, et kuna S. Andreevile ei ole varem vabadusekaotuslikku karistust määratud, on tema karistustundlikkus eeldatavasti suurem ning karistuse eesmärgid täidetavad ka tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistusega, s.o 1 aasta pikkuse vangistusega. 42.2.4 Kohtukolleegium leiab, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt ei ole põhjendatud S. Andreevi karistust suurendada. Üheks oluliseks kohtuotsuse aktsepteeritavuse elemendiks selle ettearvatavus, mis tugineb sellele, et ühetaolisi juhtumeid lahendatakse sarnaselt. 2009 – 2017. a karistuspraktikat arvestades mõistetakse

§ 361

lg 1 järgi reeglina karistuseks vangistus (vaid üksikutel juhtudel (nt süüteo jäämine katsestaadiumi, olulise kahju piirmäära lähedale jääv kahju), on määratud karistuseks rahaline karistus). Süü piiridesse jääva karistuse leidmisel on üldpreventsioonil eelkõige alammäära fikseeriv roll, mis ei tohiks olla alla üldsuse poolt veel tunnistatavat miinimumi. Karistust raskendavana võivad üldpreventiivsed kaalutlused tulla kõne alla, kui nt mingi karistusliik või teoviis on aktuaalselt hakanud levima ja kui konkreetset kuritegu võidakse järele teha (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. märtsi 2003 otsus nr 31-1-26-03). Arvestades olemasolevat karistuspraktikat kriminaalasjades

§ 361

lg 1 järgi 20 (Riigi Teataja andmetel), ei saa väita, et süüdistavale etteheidetav teoviis oleks hakanud levima, sest süüdimõistvate lahendite arv aastate lõikes on loetletav ühe käe sõrmedel. 42.2.5 Kohtukolleegium leiab, et määratud karistusest tuleb S. Andreev tingimisi vabastada

§ 73lg-te 1,3 alusel.

Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et kriminaalkorras karistamata isikut, kelle puhul on kuriteo toimepanemisest möödas juba üle 3 aasta, ei ole reaalse vangistuse kohaldamine hetkel otstarbekas. Kohtukolleegium kohaldab S. Andreevile katseaega pikkusega 2 aastat ja 6 kuud. Kui S. Andreev ei pane kohtu määratud katseajal toime uut tahtlikku kuritegu, ei pöörata talle mõistetud karistust täitmisele. Kuna ringkonnakohus mõistab käesoleva otsusega S. Andreevile uue karistuse, hakkab tema katseaeg kulgema alates ringkonnakohtu otsuse kuulutamisest, s.o alates

1. märtsist
3. Apellatsioonikohus ei pea põhjendatuks S. Andreevile lisakaristuse määramist, nagu seda on taotlenud prokuratuur. Riigikohus on märkinud, et lisakaristuse mõistmisel peab arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt selle kohaldamine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada lisakaristuse kohaldamist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. mai
5. a otsus nr 3-1-1-18-17, p 13). 43.1 Praegusel juhul on prokuratuur põhjendanud lisakaristuse mõistmist sellega, et ainult põhikaristuse mõistmine ei vastaks toimepandud süüteo raskusele. Samuti põhistab prokuratuur taotlust eri-ja üldpreventiivsete kaalutlustega. 43.2 Kohtukolleegium leiab, et lisakaristuse mõistmine S. Andreevile ei ole põhjendatud. S. Andreevile mõistetud põhikaristus on piisav, et tagada isiku õiguskuulekus (mõnes mõttes on seda möönnud ka prokurör ise, kui leidis, et karistus tuleks jätta S. Andreevi suhtes tingimisi kohaldamata). Süüdlase vangistusest tingimisi vabastamine tema resotsialiseerumist ja kindlustamist aga ka üldpreventiivseid kaalutlusi arvestades tuleb kõne alla vaid juhul, kui ta ei ole ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Ringkonnakohus leiab sedagi, et mõistes süüdistatavatelt solidaarselt välja arvestatava kahjunõude, millisel on selgelt sanktsiooniline iseloom, oleks lisakaristuse kohaldamine ebaproportsionaalne ega vastaks lisakaristuse kohaldamise eesmärgile. Nagu eelnevalt märgitud, ei ole S. Andreevi näol tegemist harjumuskurjategija, vaid varem kriminaalkorras karistamata isikuga. Seega ei oleks ka eripreventiivsete vajadustega põhjendatav tema karistamine lisakaristusega. Kalapüügiseadus sätestab ka haldussunni meetmed (nt kutselise kalapüügi loa andmisest keeldumine, loa kehtivuse ennetähtaegne lõpetamine, peatamine ja kehtetuks tunnistamine), mis peaks samuti ära hoidma uute rikkumiste toimepanemise S. Andreevi poolt.
6. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga S.T.H ja G.Q.S-i karistuste diferentseerimise osas. Ehkki prokuratuur leiab, et S.T.H karistuse tingimisi määramiseks erandlikud asjaolud puuduvad ning tema süüd tuleks arvestada läbi S. Andreevi käitumise, iseloomustavad S.T.H samasugused asjaolud, millistel prokuratuur nõustus S. Andreevi karistuse täiendava individualiseerimisega. 21 IV
7. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et maakohtu tuleb juhindudes 338 lg-st 4 osaliselt tühistada. Tühistatud osas teeb apellatsioonikohus juhindudes KrMS § 337 lg 1 lg 1 p-st 4 ja lg 4 p 4 alusel uue otsuse, millega mõistab S. Andreevile

§ 361

lg 1 järgi karistuseks 1 aasta vangistust.

§ 73lg-te 1,3 alusel vabastada S.

Andreev karistusest tingimisi. Mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui S. Andreev ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78lg 1 alusel hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 29.

märtsist

1. Muus osas jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
2. novembri
3. a otsuse muutmata. Prokuröri apellatsioon kuulub seega rahuldamisele osaliselt. Kaitsjate apellatsioon jäetakse rahuldamata.
4. Kaitsjad taotlevad määrata S. Andreevile, B.U ja S.T.H apellatsioonimenetluses maksud tasu suuruseks 5850,25 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohtule on esitatud arved nr 20171721 ja 20171856, millest esimene kannab kuupäeva
5. november 2017 ja teine
6. november
7. Arve on esitatud B.U . Arve nr 20171721 kohaselt on vandeadvokaat U. Kõrgessaar osalenud kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisel Tartu Maakohtus ja kliendiga büroos nõu pidanud (1 h 15 minutit), kohtuotsuse resolutiivosa alusel kohtuistungi protokollide ja tõendite kontrollile kulutanud 1 h ja 15 minutit, motiveeritud kohtuotsusega tutvunud 1 tund ja 20 minutit, kohtuotsuse ja teeside analüüsile apellatsioonkaebuse perspektiivide analüüsiks kliendiga kulutanud 1 tunni ja 30 minutit ja apellatsioonkaebuse koostamisele ja täiendamisele kokku 14 tundi ja 12 minutit. Samuti tutvus ta prokuröri apellatsiooniga 35 minutit, jagas kliendile selgitusi seoses ringkonnakohtu määruse, prokuratuuri apellatsiooni ja kaitsjate apellatsiooniga, analüüsis prokuröri apellatsiooni ja kujundas positsiooni 1 tund ja 10 minutit. Kaitsja koostas vastust prokuröri apellatsioonile ja täiendas seda 30 minutit. Valmistus kohtuistungiks ja koostas selle teese 2 tundi ja 40 minutit, pidas kliendiga büroos nõu 1 tunni, valmistas ringkonnakohtu istungiks ette ja esindas klienti kohtuistungil 2 tundi. Vandeadvokaat T. Laasik koostas järelpärimise EMTA-le, mis võttis aega 10 minutit, koostas apellatsiooni 7 tundi ja 34 minutit, lisaks pidas ta
8. novembril
9. a nõu kliendiga apellatsioonkaebuse esitamiseks 1 tund ja 25 minutit. Prokuröri apellatsioonile vastuse koostamiseks kulutas kaitsja 54 minutit, valmistas kohtuistungiks ette 2 tundi ning esindas klienti kohtuistungil 2 tundi. Kokku kulutas kaitsja U. Kõrgessaar kliendi kaitsmisele 29 tundi ja 17 minutit ning kaitsja T. Laasik 14 tundi ja 3 minutit.
10. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. novembri
12. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-16, p 48). Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. novembri
14. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-16, p 16). Kaitsjate taotluse ja sellele lisatud spetsifikatsioonide kohaselt kulutasid vandeadvokaadid T. Laasik ja U. Kõrgessaar ringkonnakohtu menetluses süüdistatavatele õigusabi osutamisele 43 tundi 20 minutit, mille eest tasutav summa on 5850 eurot ja 25 senti (millele lisandub käibemaks 1170 eurot ja 5 senti). 22
15. Kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse KrMS § 175 lg-s 2 sätestatu kohaselt menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
16. juuni
17. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-63-13, p 23).
18. Menetluskulude hulka ei ole võimalik arvata täies ulatuses mõlema kaitsja tasu toimingutest samaaegse osavõtu eest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
19. oktoobri
20. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-9051). Menetluskulude hüvitamise taotluse lisadest nähtuvalt kulus vandeadvokaatidel samal ajal nõupidamistel osalemisele (
21. novembril
22. a nõupidamine kliendiga 1 tund 30 minutit, nõupidamine kliendiga büroos
23. jaanuaril 2018 – 1 tund) ja ringkonnakohtu istungile 2 tundi. Ringkonnakohtu istung kestis 1,5 tundi. Menetluskulude nimekirjast ei nähtu, et kummalegi kaitsjale oleks makstud tasu selge tööjaotuse alusel erinevate ülesannete täitmise eest. Seega tuleb ühele kaitsjale viidatud toimingute eest makstud tasu 4 tunni eest jätta menetluskulude hulka arvamata.
24. Arvestades menetletavas asjas esitatud apellatsiooni põhjenduste mahtu ja õigusliku argumentatsiooni kvaliteeti, samuti vaidlusaluse küsimuse keerukuse astet, leiab kohtukolleegium, et 21 tundi ja 6 minutit apellatsiooni koostamise ja täiendamise eest ajakuluna ei ole samuti põhjendatud. Kohtukolleegium märgib, et apellatsiooni õiguslikud põhjendused sisalduvad lehekülgedel 3-14, s.o 12 leheküljel. Arvestades apellatsiooni pikkust ja asjaolu, et vaidlus ei ole õiguslikult keerukas, ei saanud sellele kohtukolleegiumi hinnangul kuluda kulutaotluses nimetatud aega. Apellatsioon koosneb osaliselt juba maakohtus esitatud argumentidest, samuti sisaldab see tsitaate kohtuistungi protokollist ja seadusesätete refereeringuid. Seetõttu leiab kohtukolleegium, et põhjendatud ajakuluks sellise apellatsiooni koostamiseks on maksimaalselt 10 tundi.
25. Ringkonnakohus selgitab, et kohtul ei ole kohustust hinnata minutilise täpsusega näidatud õigusabiteenuse mahtu ja kestust, vaid tervikuna tuleb anda hinnang õigusabikulu vajalikkusele ja põhjendatusele. Eeltoodust tulenevalt loeb kolleegium KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel mõistlikuks ja vajalikuks ringkonnakohtu menetluses valitud kaitsjatele osutatud õigusabi 28 tunni ulatuses. Aktsepteeritav on õigusteenuse eest makstud tasu tunnihind 135 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega on menetluskulude hulka arvatav valitud kaitsjatele makstud tasu summas 3780 eurot, millele lisandub käibemaks 756 eurot. KrMS § 185 lg 1 alusel kannab nimetatud menetluskulud riik. Ülejäänud osas jäävad kulud süüdistatavate kanda. 23