RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 118lg 1 p 7 järgi Tartu Ringkonnakohtu 12.

septembri

1. a otsus G.K kaitsja vandeadvokaat Roman Levin, kassatsioon Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Terje Aleksašin
2. mai, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Maakohtu
4. juuni
5. a ja Tartu Ringkonnakohtu
6. septembri
7. a otsus G.K süüditunnistamises ja karistamises

§ 118lg 1 p 7 järgi.

1. Saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
3. Määrata Advokaadibüroole Roman Levin (likvideerimisel) makstava riigi õigusabi tasu suuruseks G.K-le kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 48 (nelikümmend kaheksa) eurot, sh käibemaks 8 (kaheksa) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Tartu Maakohtu
5. juuni
6. a otsusega tunnistati G.K lühimenetluses süüdi karistusseadustiku (

) § 118 lg 1 p 7 järgi ja talle mõisteti karistuseks 7 aastat vangistust. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis ärakantavaks karistuseks 4 aastat ja 8 kuud vangistust.

§ 68lg 1 kohaselt arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 2 päeva.

1.

1. G.K tunnistati süüdi kokkuvõtvalt järgnevas. Tunnistaja kuulis
2. juuli ööl vastu
3. juulit 2016 enda kortermaja hoovis rääkimas kolme alaealist noormeest, sh kannatanu M. O-d. Kuna hoovis oli varem leidnud aset korrarikkumisi, asus tunnistaja noormehi mobiiltelefoniga filmima. Tunnistaja ja ühe hoovis viibinud noormehe vahel puhkes sõnelus, mille käigus lasi viimane G.K xxxxxx kuuluva mootorsõiduki rehvist õhku välja. Tunnistaja helistas G.K-le ja andis teada, et noormehed lasevad tema xxxx auto rehvidest õhku välja. G.K , olles eelnevalt 1-17-105 alkoholi tarbinud, läks seepeale hoovi ja lõi seal talle esimesena ette juhtunud M. O-d jooksu pealt rusikaga näkku. Teisi noormehi selleks hetkeks hoovis enam ei viibinud. Löögi tulemusena vajus M. O. maha ja kaotas teadvuse. Tal tekkisid ämblikvõrkkestaalused verevalumid peaajutursega, mille tagajärjel ta suri sama päeva pärastlõunal. Maakohtu hinnangul oli G.K-l otsene tahtlus kannatanut lüüa ja talle sellega valu põhjustada, kuid kannatanu surma suhtus ta kergemeelselt. Seega vastab tegu

§ 118lg 1 p 7 koosseisule.

Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. 1.

1. Kaitseversioon, mille kohaselt tingis tagajärje M. O. raske joove ja tema haiguse intensiivistumine löögi tulemina, ei ole kinnitust leidnud. Umbes poolteist tundi pärast vigastuse tekitamist tuvastati M. O. veres etanoolisisaldus 0,30 ± 0,05 mg/g. Toksikoloogiauuringul M. O. veres ega silma klaasvedelikus etanooli ei tuvastatud. Samuti ei olnud ta ühegi tunnistaja ütluste kohaselt raskes joobes. Ekspertiisiakti kohaselt ei olnud M. O-l ka haigust, mis võinuks põhjustada saabunud tagajärje. 1.
2. Karistuse osas leidis kohus, et prokuröri taotletu – 4 aastat vangistust – ei vasta G.K süü suurusele.

§ 118lg 1 p 7 näeb ette vangistuse 4 kuni 12 aastat.

G.K süü on suur. Ta lõi täiskasvanud isikuna ilma ühtegi asjaolu välja selgitamata jooksu pealt näkku esimest ette juhtunud 16-aastast noorukit. G.K käitumine oli impulsiivne, kaalutletud, sihilik, agressiivne ja vägivaldne. Tema teo tõttu saabus raskeim

§ 118lgs 1 ettenähtud tagajärg – kannatanu surm.

Süüd vähendava asjaoluna tuleb arvestada, et ta on tekitatud varalise kahju (matusekulud) täielikult hüvitanud. Kohus ei arvestanud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, sest G.K püüdis ütlusi andes oma rolli juhtunus vähendada. Kohtuistungil andis M. O. õde kannatanuna ütlusi, et G.K on talle ja ta nooremale vennale helistanud, ähvardanud ja sõimanud ega ole nende ees vabandanud. Seega ei ole G.K kahetsus siiras. Kohus leidis, et G.K tuleb karistada 7 aasta pikkuse vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra. 2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni G.K kaitsja vandeadvokaat Roman Levin, taotledes teo subsumeerimist

§ 121lg 1 järgi ja süüdistatavale kergema karistuse mõistmist.

Kaitsja hinnangul ei põhjustanud kannatanu kukkumist ja surma mitte niivõrd G.K löök, vaid M. O. raske alkoholijoove ja varasemate terviseprobleemide intensiivistumine. Löök ei saanud olla eriti tugev, kuna ekspertiisiakti kohaselt puudusid M. O-l trauma tunnused, sh puudusid tal välised vigastused. G.K ei tegutsenud surma saabumise osas kergemeelsusega, ta ei pidanudki ette nägema sellise tagajärje saabumist. Maakohus ei tohtinud karistuse mõistmisel arvestada M. O. õe ütlusi, mis ta andis kannatanuna lühimenetluse kohtuistungil: asi tulnuks lahendada üksnes kriminaaltoimiku alusel. Samuti tuleb arvestada, et G.K-l ei ole kehtivaid kriminaalkaristusi ja ta peab ülal kahte alaealist last.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. septembri
3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kohtuotsuse põhiseisukohad on järgmised. 3.
4. G.K tegu ja saabunud tagajärg on omavahel põhjuslikus seoses. Apellatsioonis esitatud väide, mille kohaselt oli M. O. raskes joobes, on alusetu. Samuti pole tõendatud, et M. O-l oli terviseprobleem, mis tagajärjes realiseerus. Ka kohtuarstlikust ekspertiisiaktist nähtub, et tagajärje põhjustasid pigem traumast tingitud ämblikvõrkkestaalused verevalumid kui haiguslik protsess. 2

§ 118lg 1 p 7 subjektiivsele koosseisule.

3.

1. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus õigustatult kohtuistungil antud kannatanu ütlusi ja leidis põhjendatult, et G.K puhtsüdamlik kahetsus pole nende ütluste valguses tõendatud. Riigikohtu lahendist asjas nr 3119813 tuleneb, et kannatanu ütluste tulemiks ei saa lühimenetluses olla sellise tõendusliku teabe lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest. Tõendusteabe all tuleb mõista konkreetse kuriteosündmuse asjaolusid. Antud juhul puudutasid kannatanu ütlused süüdistatava iseloomustust, mitte kuriteosündmust, mistõttu nende arvestamine oli lubatav. 3.
2. Õige on maakohtu seisukoht, et süüdistatava süü on suur. G.K tormas sündmuskohale ja lõi esimesele ettejuhtunud noorele jooksu pealt rusikaga näkku, tegemata kindlaks, kas auto rehvid on tühjaks lastud ja kas isik, keda ta lööma asub, on selles süüdi. Asjaolud, et G.K-l ei ole kehtivaid karistusi ja ta peab üleval kahte alaealist last, ei vähenda tema süü suurust. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
3. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni G.K kaitsja, taotledes otsuste tühistamist ja G.K teo kvalifitseerimist

§ 121lg 1 järgi.

Alternatiivselt palub kaitsja mõista G.K-le kergem karistus. Kassaatori põhiväited on järgmised. 4.1. Ringkonnakohus ei ole kõrvaldanud kahtlust, et M. O. kukkumise ja teadvusekaotuse põhjustas G.K löök koostoimes M. O. alkoholijoobega. Lõuna-Eesti Haigla haigusloo väljavõtte kohaselt toodi M. O. haiglasse raskes joobeseisundis. Samuti on kohtud pidanud kaitsja väiteid M. O. terviseprobleemide kohta ekslikult vaid hüpoteetiliseks. Lisaks eeltoodule pole täidetud

§ 118

lg 1 p 7 subjektiivne koosseis: G.K ei pidanud saabuvat rasket tagajärge võimalikuks ega pidanudki objektiivselt sellist tagajärge ette nägema. 4.

1. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud M. O. õe poolt kohtuistungil antud ütlusi, mille kohaselt on G.K talle ja ta vennale korduvalt helistanud, sõimanud ja ähvardanud. Toimikus sellised andmed puuduvad. Riigikohtu lahendis asjas nr 3119813 esitatud seisukoht, et kohus ei saa otsuse tegemisel lähtuda kannatanu poolt istungil räägitust, laieneb ka olukorrale, kus kannatanu avaldab lühimenetluse kohtuistungil teavet süüdistatava süü suurust ning karistust mõjutavate asjaolude kohta.
2. Seoses G.K kaitsja advokatuuri liikmesuse peatamisega määrati kassatsioonimenetluses G.K uueks kaitsjaks vandeadvokaat Anu Vilt.
3. Prokuratuur leiab kassatsioonivastuses, et kohtute otsused on seaduslikud ja nende tühistamiseks ei ole alust. Kaitsja väited, mille kohaselt tingisid tagajärje kannatanu alkoholijoove või tema väidetav varasem terviseprobleem, on põhjendamatud. Ringkonnakohus on õigesti osutanud, et lühimenetluses toimunud kohtuistungil antud kannatanu ütlustest ei lisandunud uut tõendusteavet, vaid üksnes süüdistatavat iseloomustavat materjali. Seetõttu pole Riigikohtu lahendist asjas nr 3119813 tulenev seisukoht praegusel juhul asjakohane. 3

§ 118

lg 1 ps 7 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivsetele ega subjektiivsetele tunnustele (I). Seejärel hindab kolleegium, kas maakohus on süüdistatavale karistuse mõistmisel põhjendatult tuginenud lühimenetluse kohtuistungil kannatanu antud ütlustest tulenenud toimikuvälisele asjaolule (II). Lõpuks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemused ja lahendab taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks (III). I 9. Kriminaalkolleegium ei pea asjakohaseks kassaatori kriitikat, mis puudutab

§ 118lg 1 p 7 objektiivse teokoosseisu realiseeritust G.K käitumises.

Kohtud on näidanud ära põhjusliku seose esinemise G.K käitumise ja saabunud tagajärje vahel. Kannatanu surm ei olnud ka löömise täielikult ebatüüpiline tagajärg, mis annaks alust eitada selle objektiivset ettenähtavust ettevaatamatusdelikti tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus nr 1156223/49, p 13) ning vääraks selle omistamise toimepanijale senise kohtupraktika valguses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 31110216, p 9). Nõustumisväärne ei ole ka kaitsja seisukoht, et kõrvaldamata on kahtlus, nagu oleks kannatanu surma põhjustanud tema võimalik raske joove ja/või mõni haiguslik seisund. Kohtud on tõendeid kogumis hinnates sellegi kaitseversiooni veenvalt kummutanud ja kriminaalkolleegium nõustub vastavasisulise järeldusega. Kokkuvõtvalt võib seega tõdeda, et kohtute siseveendumuse kujunemine kõnealuses küsimuses on nii jälgitav kui ka veenev. Pelgalt kassaatori mittenõustumine kohtu seisukohtadega ei ole käsitatav menetlusõiguse rikkumisena (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. detsembri
6. a otsus asjas nr 3115514, p 143).
7. Väär on aga arusaam, nagu tohiks pärast eelmises punktis nimetatud asjaolude tuvastatuks lugemist asuda kohe analüüsima seda, millisel moel suhtus süüdistatav tema põhjustatud enamohtlikku tagajärge, s.o kas kergemeelsuse või hooletusega. Senises kohtupraktikas on korduvalt märgitud, et

§ 118

lg 1 p 7 järgi saab karistada üksnes sellist ettevaatamatusest teise inimese surma põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (

§ 121) vastav tagajärg (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2.

juuni

1. a otsus asjas nr 3114615, p 10.1;
2. detsembri
3. a otsus nr 1165213/61, p 16). Seejuures on oluline pöörata tähelepanu kahele aspektile. 11.

§ 121

lgs 1 kriminaliseeritud kehaline väärkohtlemine sisaldab kahte karistatavat teoalternatiivi – need on tervise kahjustamine (alt 1) ja valu tekitamine (alt 2). Seadusandja on

§ 118

lgt 1 sõnastades määranud, et sama sätte pdes 1–7 nimetatud tagajärje põhjustanud teo saab koosseisupäraseks lugeda vaid juhul, kui on tuvastatud kannatanule just tervisekahjustuse tekitamine (“Tervisekahjustuse tekitamise eest, …“). Sellest tulenevalt on

§ 118

käsitatav vaid

§ 121lg 1 esimese alternatiivi, s.o tervise kahjustamise kvalifitseeriva koosseisuna. 4

§ 121

lg 1 esimesele alternatiivile vastava tervisekahjustuse tekitamine peab

§ 118lg 1 p 7 kohaldamiseks olema tahtlik.

Järelikult ei saa

§ 118

lg 1 p 7 realiseeritusest isiku käitumises rääkida juhul, kui isik ei kahjustanud objektiivselt kannatanu tervist või kui tal puudus tahtlus tervisekahjustuse tekitamiseks. Nii ei ole

§ 118

lg 1 p 7 koosseis täidetud näiteks olukorras, kus teo toimepanija tahtlus hõlmas vaid valu põhjustamist

§ 121lg 1 teise alternatiivi mõttes.

Oluline on sealjuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis

§ 118

lgs 1 sätestatud enamohtliku tagajärje –

§ 118lg 1 p 7 puhul surma – saabumiseni.

Vaid sellisel juhul avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes

§des 117 ja 119 sätestatud koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva kuriteokoosseisu, s.o

§ 118kohaldamist.

1. Kassatsiooni piirest väljudes märgib kriminaalkolleegium, et maa- ja ringkonnakohus on pdes 10-12 kajastatud nõuetele enda otsustes küll viidanud, kuid enda seisukohti esitades ja seadust kohaldades eespool märgitu vastu siiski eksinud. Konkreetselt osutab kolleegium järgnevale. 13.
2. Maakohus sedastab otsuses tõendeid analüüsides, et G.K-l oli otsene tahtlus kannatanut lüüa ja põhjustada talle sellega valuaisting (maakohtu otsus, lk 7). Hiljem oma seisukohti kokku võttes märgib maakohus küll sedagi, et süüdistatav tekitas kannatanule „tervisekahjustused tahtlikult“ (samas), kuid see järeldus on otsuses põhjendamata ja tõenditega sidumata. Seega ei ole maakohtu mõttekäik tervisekahjustuste põhjustamise tahtluse osas jälgitav ja otsusest ei ole üheselt mõistetav, millise tagajärje põhjustamist süüdistatava tahtlus maakohtu hinnangul lõpuks hõlmas – oli see valu põhjustamine (

§ 121

lg 1 alt 2) või tervisekahjustus (

§ 121lg 1 alt 1).

13.2. Isegi kui möönda, et maakohtu otsust oleks võimalik tõlgendada selliselt, et tuvastatud on G.K tahtlus tekitada kannatanut lüües talle tervisekahjustus, on ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohtade taustal sellise järelduse tegemine välistatud. Asja arutanud apellatsioonikohus märkis nimelt järgnevat: „[---] maakohus on kokkuvõtvalt leidnud, et G.K-l oli otsene tahtlus M. O-d lüüa ja talle sellega valuaistingut põhjustada, missuguse seisukohaga nõustub täiel määral ka ringkonnakohus. Siinkohal ei ole oluline, et G.K lõi kannatanut vaid ühel korral, kuna valu tekitamiseks piisab juba ühestki löögist“ (ringkonnakohtu otsus, p 27). Seega asus ringkonnakohus seisukohale, et süüdistataval esines vaid tahtlus tekitada kannatanule valu, puudutamata vähimalgi määral küsimust, kas G.K tahtlus hõlmas kannatanule ka tervisekahjustuse tekitamist. Kuna

§ 118

lg 1 p 7 koosseisu eelduste täitmiseks ei piisa pelgalt sellest, et isik tekitas kannatanule tahtlikult valu (vt eespool pd 10–12), ei saa ringkonnakohtu otsuses toodud põhjenduste valguses

§ 118lg 1 p 7 koosseisu G.K käitumises täidetuks lugeda.

14. Jättes nõuetekohaselt tuvastamata G.K tahtluse tekitada kannatanule tervisekahjustus, kuid kvalifitseerides tema teo

§ 118lg 1 p 7 järgi, on kohtud oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust Kr

MS § 362 pde 1 ja 2 tähenduses. Kriminaalasi tuleb KrMS § 361 lg 1 p 6 alusel saata Tartu Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. 15. Kohtuasja uuel arutamisel tuleb tuvastada, kas süüdistataval oli kannatanut lüües tahtlus tekitada talle tervisekahjustus ning et just see tervisekahjustus, mille põhjustamine oli G.K tahtlusega kaetud, viis kannatanu surma saabumiseni. Kuna asjas on tuvastatud, et surmani viinud tervisekahjustus seisnes ämblikvõrkkestaalustes verevalumites peaajutursega, tuleb vastata 5

§ 118lg 1 p 7 järgi.

Juhul aga, kui G.K tahtlus pähe suunatud löögi sooritamisel ei hõlmanud tervisekahjustusena aju verevalumite ja ajuturse põhjustamist või piirnes üldse vaid valu tekitamisega, tuleb kõne alla tema vastutus

§ 121

lg 1 ja ettevaatamatu tapmise eest

§ 117lg 1 järgi ideaalkogumis.

II 16. Kuigi kohtute otsused tuleb eelnevalt kajastatud rikkumiste tõttu tühistada, peatub kolleegium ka kassatsiooni etteheitel, mis puudutab maakohtus lühimenetluse istungil kannatanu antud ütluste tõendiväärtust. Nimelt esitas kannatanu maakohtus ütluste andmisel muu hulgas väite, et süüdistatav on teda ja ta venda pärast teo toimepanemist sõimanud ning ähvardanud. Vaatamata sellele, et kriminaaltoimiku materjalides puuduvad sellist väidet kinnitavad tõendid, leidsid kohtud, et see asjaolu tõendab puhtsüdamliku kahetsuse puudumist, s.o välistab

§ 57lg 1 ps 3 sätestatud karistust kergendava asjaolu kohaldamise.

Kolleegium nõustub kaitsjaga, et kohtud ei oleks tohtinud karistuse mõistmisel viidatud asjaolule tugineda.

1. KrMS § 233 lg 1 kohaselt võib kohus süüdistatava ja prokuratuuri taotlusel lahendada kriminaalasja tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal. Lühimenetluses asja lahendamine kriminaaltoimiku materjali põhjal tähendab, et kriminaalasja arutamisel ei saa kohtumenetluses enam esitada tõendamiseseme asjaolude kohta uusi tõendeid, välja arvatud KrMS § 63 lgs 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3116716, p 15 ja seal viidatud
4. veebruari
5. a otsus asjas nr 31110510, p 7.5.6 koos edasiste viidetega). Kuigi ka lühimenetluses saavad pärast kaitsja arvamuse ärakuulamist sõna kannatanu ja tsiviilkostja või nende esindajad (KrMS § 237 lg 3 ls 2), võivad nemadki ütluste andmisel tugineda vaid toimiku materjalile (KrMS § 237 lg 4 ls 1). Seega ei või ka nende isikute poolt ütluste andmise tulemiks olla sellise tõendamiseseme asjaolu lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. novembri
7. a otsus asjas nr 3119813, p 11;
8. novembri
9. a otsus asjas nr 3117910, pd 10–10.2).
10. Isiku karistamise alus on tema süü, karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud ning eri- ja üldpreventiivsed kaalutlused (

§ 56lg 1). Kr

MS § 62 pde 3 ja 4 kohaselt kuuluvad isiku süü suurus ja muud talle mõistetavat karistust mõjutavad asjaolud – sh karistust kergendavad ja raskendavad tegurid – tõendamiseseme asjaolude hulka. Seega on isikule mõistetavat karistust mõjutavad asjaolud käsitatavad üldjuhul tõendamiseseme asjaoludena kas KrMS § 62 p 3 või 4 järgi. Järelikult ei või lühimenetluses kannatanu, tsiviilkostja ega nende esindajate kohtulikul uurimisel ütluste andmise tulemusena lisanduda kriminaaltoimikust mittetulenevat asjaolu, mis mõjutab süüdistatavale mõistetavat karistust. Ütlustes sellise asjaolu ilmnemisel peaks kohus 6

§ 57lg 1 p 3 tähenduses eeldaks süüdistuse väidete vastuvaidlematut aktsepteerimist.

Nii võib isik siiralt kahetseda nii enda tegu kui ka saabunud tagajärge (iseäranis juhul, kui viimane saabub ettevaatamatusest), viidates siiski samal ajal näiteks ka kannatanu enda rollile toimunus. Praeguses asjas jääbki kohtute otsustest ebaselgeks, mida on abstraktselt sõnastatud „oma rolli pehmendamise“ all silmas peetud (vt maakohtu refereeritud seisukoht ps 1.3; maakohtu otsus, lk 8). Kriminaaltoimiku materjali põhjal ei ole selliseks etteheiteks alust: vastuvaidlematu on fakt, et G.K on läbivalt oma süüd tunnistanud. Pelgalt asjaolu, et süüdistatava hinnangul oli tema löök pigem nõrk ja raske tagajärje saabumist ta võimalikuks ei pidanud (vt tlk 94), ei anna alust väiteks, et ta püüab enda teosüüd vähendada ja tema kahetsus ei ole seetõttu siiras.

1. Kassatsiooniväliselt märgib kolleegium, et maakohtu põhjendused G.K süü suuruse hindamisel on osaliselt vastuolulised. Nii näiteks on maakohtu otsuses märgitud, et süüdistatava käitumine oli samal ajal nii impulsiivne kui ka kaalutletud; tegemist on vastandlike seisukohtadega, mida ilma täiendava põhistuseta on raske ühitada. Raske on ka mõista, kuidas saab kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamise taustal süüdistatavale eraldi tema süüd suurendava asjaoluna ette heita seda, et ta käitus vägivaldselt, nagu teeb seda maakohus. Kuigi maakohus on tuvastanud, et süüdistatav lasi sündmuskohale kutsuda nii kiirabi kui ka politsei (maakohtu otsus, lkd 5 ja 7), ei nähtu otsusest, et kohus oleks G.K süü suuruse hindamisel seda asjaolu arvestanud. Seega on karistuse mõistmisel alust rääkida nii argumentatsioonivigadest kui ka tõendite käsitlemise puudulikkusest. III
2. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 pst 6 ja § 362 pdest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
3. juuni
4. a ja Tartu Ringkonnakohtu
5. septembri
6. a otsuse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. 7