KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 6. november 2018, Võru Kriminaalasja number 1-17-105 (kohtueelse menetluse nr 16286000252) Kohtunik E

) § 118 lg 1 p 7 järgi Prokurör Terje Aleksašin Süüdistatav K.W . Isikukood XXX; elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx; xxxxxxxx xxxxxxxxxx-x; varem karistamata Kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt Menetluse vorm lühimenetlus RESOLUTSIOON 1. Tunnistada K.W süüdi

§ 117

lg 1 järgi surma ettevaatamatus põhjustamises ja

§ 121

lg 1 järgi kehalises väärkohtlemises ning karistada teda 2 aasta ja 2 kuu pikkuse vangistusega.

1. Vähendada käesoleva otsuse resolutsiooni eelmises punktis nimetatud vangistust kolmandiku võrra ehk 1 aasta 5 kuu ja 10 päevani.
2. Arvata kahtlustatavana kinnipidamise aeg, 16.–
3. juuli 2016, s.o kaks päeva karistusaja hulka ja mõista K.W kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 5 kuud ja 8 päeva vangistust.
4. Kohustada K.W ilmuma karistuse kandmiseks vanglasse kohtust saadetavas teatises märgitud ajaks.
5. Arvestada K.W karistuse kandmise aja algust alates tema ilmumisest vanglasse karistust kandma.
6. Arvata menetluskulude hulka 96 eurone (sh käibemaks) riigi õigusabi tasu vandeadvokaat Roman Levini poolt K.W kaitsmise eest apellatsioonimenetluses, 267,60 eurone (sh käibemaks) riigi õigusabi tasu vandeadvokaat Anu Vildi poolt K.W kaitsmise eest ja sundraha 750 eurot. Jätta ülal nimetatud 96 eurone riigi õigusabi tasu riigi kanda. Selgitada, et riigi kanda jääb ka 48 eurone (sh käibemaks) riigi õigusabi tasu vandeadvokaat Roman Levini poolt K.W kaitsmise eest kassatsioonimenet- luses. Mõista ülal nimetatud 267,60 eurone riigi õigusabi tasu, 72 eurone (sh käibemaks) riigi õigusabi tasu vandeadvokaat Roman Levini poolt K.W kaitsmise eest kohtueelses menetluses, 243,12 eurone (sh käibemaks) riigi õigusabi tasu vandeadvokaat Roman Levini poolt K.W kaitsmise eest maakohtu menetluses, 250 eurone surnu ekspertiisi tegemise tasu ja ülal nimetatud sundraha 750 eurot ehk kokku 1582,72 eurot välja K.W-lt . Menetluskulud tuleb K.W-l tasuda kuu aja jooksul alates otsuse jõustumisest otsusele lisatud makseinfolehel näidatud kontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui menetluskulud jäävad tähtaegselt tasumata, hakkab neid välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses täitemenetluses.
7. Jätta P. O. tsiviilhagi rahuldamata.
8. Kaks CD-plaati meediasalvestistega jätta kriminaalasja juurde.
9. Teavitada T. O. meiliaadressil xxxxxxxxx@xxxxxxx K.W ennetähtaegsest vabastamisest või kinnipidamisasutusest põgenemisest. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale saab süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse kuulutamisest, s.t alates
10. novembrist 2018 (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 318 lg 1, § 17 lg 1 ja § 318 lg 3 p 2) . Apellatsiooniõigusest võib loobuda. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
11. peatüki kohaselt (KrMS § 189 lg 3). See tähendab, et 15 pä eva jooksul alates
12. novembrist 2018 tuleb esitada kirjalik määruskaebus Tartu Maakohtu Võru kohtumajale. PÕHIOSA Kohus toob kõigepealt välja menetluse senise käigu ja poolte seisukohad (A), tuvastab seejärel faktilised asjaolud (B), annab neile õigusliku hinnangu (C), mõistab K.W-le karistuse (D), teeb otsustuse menetluskulude kohta (E) ning võtab viimaks seisukoha tsiviilhagi, asitõendite ja kannatanu teavitamise osas (F). (A) Menetluse käik ja poolte seisukohad
13. K.W-le esitati

§ 118lg 1 p 7 järgi järgmine süüdistus.

Ööl vastu

1. juulit 2016 viibisid alaealised M. O. , K. P. ja V. V. Võrumaal xxxxxxxxxxxxxxxxxxx kaupluse taga asuva kortermaja juures, kuhu oli pargitud H. K. kuuluv sõiduauto, mida tol ajal kasutas L. U. . K. P. hakkas auto tagumist rehvi tühjaks laskma. Seda nägi aknast L. U. , kes teatas sellest telefoni teel kõrvalmajas elavale H. K. isale K.W-le . Seepeale tuli K.W majast välja ja suundus auto juurde. K.W märkas M. O. ; K. P. ja V. V. olid selleks ajaks eemale läinud. K.W küsis M. O. , mida nad tema auto juures teevad ja lõi M. O. seejärel ühe korra rusikaga näkku. Löögi tagajärjel kannatanu kukkus ja kaotas teadvuse. K.W kutsus telefoni teel kiirabi, kes toimetas M. O. haiglasse. Löömise tagajärjel sai M. O. ämblikvõrkkestaalused verevalumid koos peaajutursega, millesse ta teadvusele tulemata samal päeval suri.
2. Tartu Maakohus tegi otsuse
3. juunil
4. Lühidalt oli otsuse sisu järgmine. K.W tunnistati

§ 118lg 1 p 7 järgi süüdi ja talle mõisteti karistuseks 7 aastat vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis ärakantavaks karistuseks 4 aastat ja 8 kuud vangistust.

§ 68lg 1 kohaselt arvati karistu2

§ 121lg 1 järgi ja süüdistatavale kergema karistuse mõistmist.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. septembri 2017 otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
3. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni K.W kaitsja, taotledes otsuste tühistamist ja K.W teo kvalifitseerimist

§ 121lg 1 järgi.

1. Riigikohtu
2. juuni 2018 otsusega maakohtu ja ringkonnakohtu otsus tühistati ning saadeti kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Lühidalt kokku võttes märkis Riigikohus järgmist. K.W põhjustas oma löögiga M. O. surma. Alama astme kohtute otsustest ei ilmne selgelt, kas K.W-l oli tahtlus põhjustada M. O. pelka valu (

§ 121

lg 1 alt 2) või oli tema tahtlus suunatud tervisekahjustuse tekitamisele (

§ 121

lg 1 alt 1) –

§ 118lg 1 p 7 eeldab tervisekahjustuse tekitamise tahtlust.

Sellest lähtuvalt on kohtud oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 362 p-de 1 ja 2 tähenduses, mistõttu tuleb kriminaalasi KrMS § 361 lg 1 p 6 alusel saata Tartu Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kohtuasja uuel arutamisel tuleb tuvastada, kas süüdistataval oli kannatanut lüües tahtlus tekitada talle tervisekahjustus ning et just see tervisekahjustus, mille põhjustamine oli K.W tahtlusega kaetud, viis kannatanu surma saabumiseni. Kuna asjas on tuvastatud, et surmani viinud tervisekahjustus seisnes ämblikvõrkkestaalustes verevalumites peaajutursega, tuleb vastata küsimusele, kas K.W pidas vähemalt võimalikuks ja möönis, et löögi tagajärjel saabub eelnimetatud tervisekahjustus, s.o aju verevalumid ja ajuturse. Lisaks leidis Riigikohus, et maakohus oli karistuse mõistmisel tuginenud vääralt kannatanute kohtuistungil antud ütlustele. 7. Kohtuasja uuel arutamisel leidis prokurör järgmist. Pole võimalik tuvastada seda, et K.W-l oli tahtlus tekitada M. O. raske tervisekahjustus. Seepärast tuleb süüdistatav tunnistada süüdi

§ 121

lg 1 järgi kehalises väärkohtlemises ja § 117 lg 1 järgi surma ettevaatamatus põhjustamises. K.W on vaja karistada kahe aastase vangistusega. Seda peab KrMS § 238 lg 2 alusel lühendama kolmandiku võrra. Nii saadud 1 aasta ja 4 kuu pikkusest vangistusest tuleb määrata kohesele ära kandmisele 6 kuud vangistust, sest K.W ei olnud M. O. lüües kindel, kas viimane auto eeldatava lõhkumisega seotud oli. 6 kuulisest vangi stuses on vaja maha arvata 2 eelvangistuses viibitud päeva ehk ära peab K.W kandma 5 kuu ja 28 päevase vangistuse. Ülejäänud 10 kuu pikkune vangistus tuleb

§ 73lg 1 alusel kahe aastast katseaega kohaldades jätta täitmisele pööramata.

1. Kannatanu T. O. (M. O. õde) ütles, et ta ei ole prokuröri taotletud karistusega nõus, kuivõrd see on liiga leebe.
2. M. O. kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt leidis, et prokurör lähtus oma kohtukõnes õigest kvalifikatsioonist. Kaitsja palus mitte mõista K.W-le re aalset vangistust, vaid piirduda käitumiskontrolli seadmisega. 3

§ 118lg 1 p 7 järgi.

Selle karistusseaduse objektiivne koosseis on täidetud: K.W löögi tagajärjel tekkisid M. O. aju verevalumid ja ajuturse, mis tõid kaasa kannatanu surma. Küll aga ei ole täidetud

§ 118lg 1 p 7 subjektiivne koosseis. See norm eeldab tulenevalt Riigikohtu öeldust (mis on , nagu märgitud, Kr

MS § 364 kohaselt maakohtule siduv) seda, et tervisekahjustuse tekitajal on tahtlus just sellise tervisekahjustuse tekitamise osas, mis toob kaasa ohvri surma. K.W-l pidi

§ 118

lg 1 p 7 subjektiivse koosseisu jaatamiseks niisiis olema löömise ajal tahtlus tekitada M. O. aju verevalumid ja ajuturse. Sellist tahtlust tal ei olnud. K.W tahtlust ei saa hinnata kuidagi muud moodi kui välise teopildi järgi. Süüdistatav lõi kannatanut vaid ühe korra. K.W ja sündmust ainsana pealt näinud K. P. ütlustest ning vigastuste puudumisest M. O. näos lähtuvalt tuleb öelda, et see löök ei olnud väga tugev. Ka ei ole K.W näol tegemist inimesega, kelle löögid on juba iseenesest n-ö keskmise lööja omadest ohtlikumad (nt poksija või muude võitluskunstidega tegelejaga). Samuti ei saa niisugust tahtlust tuletada sündmuse täpsemast kulgemisest ja sündmuskohast. M. O. ei kukkunud vastu mõnda teravat nurka – selliseid nurki sündmuskohas ei olnudki. Ka ei paiskunud ta (nt kuklaga) vastu asfalti, sest sündmuskohas oli kruusane pinnas. Seega ei ole võimalik K.W

§ 118lg 1 p 7 järgi süüdi tunnistada.

13. Küll aga täitis K.W tegu

§ 121

lg 1 koosseisu.

§ 121lg 1 alt 1 (tervisekahjustuse tekitamine) jaatada ei saa.

Kahtlemata kujutavad M. O. ajule tekitatud vigastused endast tervisekahjustust, aga tulenevalt käesoleva otsuse eelmises punktis öeldust pole võimalik leida, et K.W-l oli sellise tervisekahjustuse tekitamise tahtlus. Mingid muud tervisekahjustused kõne alla ei tule: seda eeskätt seetõttu, et surnu ekspertiisiakti kohaselt ei olnud M. O. näos mingeid väliseid vigastusi. Tõsi, mõeldav võib olla tervisekahjustuse tekitamise katse

§ 121

lg 1 alt 1 – § 25 lg 2 mõttes, sest K.W võis pidada võimalikuks ja möönda, et ta kahjustab näkku lüües kuidagi M. O. tervist: nt tekitab mingid marrastused, muhud, verejooksu vms. Seda siiski praegu analüüsida ei saa, sest kui ka nii olnud oleks, ei saaks seda K.W-le ette heita. Seda lähtuvalt sellest, et K.W pani toime lõpule viidud

§ 121

lg 1 alt 2 järgse kuriteo ehk valu tekitava kehalise väärkohtlemise – ja niisugusel juhul neeldub potentsiaalne tervise kahjustamise katse lõpule viidud valu tekitamises. Valu tekitavat kehalist väärkohtlemist tuleb jaatada seetõttu, et ei ole võimalik, et kõigiti teadvusel olev inimene ei tunne valu, kui teda lüüakse näkku nii, et ta selle löögi tõttu maha kukub. Sel4

§ 121lg 1 alt 2 koosseisu.

Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ole. Seega tuleb K.W

§ 121lg 1 järgi süüdi mõista.

14. Järgnevalt tuleb analüüsida

§ 117lg 1.

Nagu käesoleva otsuse p -s 10 märgitud, põhjustas K.W M. O. surma. Sellisel moel surma põhjustamine kujutab endast ohvri elu hoidmisele suunatud hoolsuskohustuse rikkumist: teise isiku elu suhtes hoolas inimene kas ei lööks teist isikut üldse või vähemasti lööks teda nii, et surma saabumine on välistatud (nt suunaks löögi mujale kui õrnaks organiks oleva pea piirkonda). K.W oli M. O. surma osas hooletu

§ 18

lg 3 mõttes: ta ei näinud seda ette, ent oleks seda tulenevalt eelmises lauses öeldust pidanud tegema; ka oli ta selleks suuteline. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Seetõttu tuleb K.W süüdi tunnistada ka

§ 117lg 1 järgi.

(D) Karistus 15. Vastavalt

§ 63

lg-le 1 ja

§ 121

lg 1 ning § 117 lg 1 sanktsioonidele tuleb K.W karistada kuni kolme aasta pikkuse vangistusega. Riigikohus on korduvalt märkinud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr (vt nt RKKKo 1-17-1629/44, p 28 või 3-1-1-6-17, p 9). Järgnevalt tuleb hinnata, kas praeguse kriminaalasja asjaolud annavad aluse karistadagi K.W keskmise karistusega ehk poolteist aasta pikkuse vangistusega või peab K.W karistus olema sellest leebem või hoopiski raskem. 16. Kõigepealt analüüsib kohus, kas esineb karistust kergendav asjaolu

§ 57

p 3 mõttes: niisuguseks asjaoluks võib olla see, et K.W aitas süüteo avastamisele aktiivselt kaasa ja kahetseb puhtsüdamlikult oma tegu. Avastamisele kaasa aitamisest kõneldes tuleb viidata käesolevas asjas tehtud Riigikohtu otsuse p-le 20, kus on märgitud, et K.W on läbivalt oma süüd tunnistanud. See tähendab, et ta aitas kuriteo avastamisele aktiivselt kaasa

§ 57p 3 tähenduses.

Kahetsusse puutuvalt tuleb märkida, et seda on K.W avaldanud mõlemas käesolevas asjas toimunud maakohtu istungil: nii

1. mail 2017 kui ka
2. oktoobril
3. Tõsi, kannatanu T. O. on märkinud, et K.W ei ole ei temalt ega tema emalt vabandust palunud ning on purjus olles öelnud, et ta ei lähe kunagi kinni ja lööb järgmised maha. Sellega seoses tuleb kõigepealt viidata käesolevas asjas tehtud Riigikohtu otsuse p-le
4. Selles märgitakse, et KrMS § 233 lg 1 kohaselt ei saa kohus tugineda ütlustele, mida kriminaaltoimikus ei kajastu, ja kui kohtusaalis kõlavad ütlused, mis puudutavad olulisi tõendamiseseme asjaolusid, võib kohus KrMS § 238 lg 1 p 2 kohaselt loobuda asja lahendamisest lühimenetluses ning tagastada kriminaaltoimiku prokuratuurile. T. O. öeldu kriminaaltoimikus ei kajastu. Kohus ei pea kannatanu ütluste tõttu siiski vajalikuks kriminaaltoimikut prokuratuurile tagastada ja seda tulenevalt nii menetluslikest kui ka materiaalõiguslikest kaalutlustest. Menetlust silmas pidades on väga küsitav, et on võimalik koguda tõendeid K.W purjuspäi toime pandud hooplemiste kohta. Materiaalõiguslikult tuleb silmas pidada järgmist. Riigikohus viitas sellele, et toimiku tagasi saatmise peaks tingima kahtlus oluliste tõendamiseseme asjaolude osas. Kohtu hinnangul on väga küsitav, kas praegu sellega tegemist on: isegi kui puhtsüdamlik kahetsus ära langeks, tuleks

§ 57

p 3 ikkagi kohaldada tulenevalt K.W poolsest süüteo avastamisele kaasaaitamisest (vt ülal). Kui eeldadagi, et asjad tõepoolest T. O. öeldu kohaselt toimusid, saab ikkagi tõdeda järgmist. Vabandamata jätmine ei välista automaatselt puhtsüdamlikku kahetsust: toime pandut võib kahetseda ka inimene, kes ei taha oma ohvri sugulase ees vabandada nt seetõttu, et tal on olnud viimasega konflikte ja ta eeldab, et tema vabandust niikuinii vastu ei võeta. Purjuspäi kelkimisse puutuvalt tuleb viidata üldteada tõsiasjale, et alkohol pärsib inimese selgelt mõtlemise võimet. Seega on võimalik, et kainena ehk n-ö täie mõistuse juures olles oma tegu kahetsev inimene käitub purjuspäi seda kahetsust mitte peegeldaval moel just alkoholi tõttu. Käesolevas punktis öeldut kokku võttes 5

§ 57p 3 mõttes.

17. Ka tuleb K.W karistust kergendavaks asjaoluks

§ 57lg 1 p 2 mõttes lugeda seda, et ta on hüvitanud kannatanule P.

O. (M. O. ema) tekitatud kahju: K.W on tasunud P. O. tema nõutud 1012,25 eurot. 18. Samuti tuleb K.W kasuks arvesse võtta seda, et ta rääkis telefonitsi Häirekeskuse töötajaga kiirabi sündmuspaika tulemise osas ehk üritas seeläbi päästa M. O. elu. Tõsi, Häirekeskusse helistas oma mobiiltelefoniga K. M. . K.W sõnul aga palus K. M. seda teha just tema, sest tal endal telefoni ei olnud (tl 8). Muud tõendid seda väidet ümber ei lükka, mistõttu tulebki tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest tuvastada sündmuste selline käik. Lisaks juhendas K.W Häirekeskuse töötajat telefoni teel; tõsi, pärast tegi seda ka K. M. . Abi kutsumise arvestamist K.W kasuks ei väära see, et abi kutsumata jätmise korral oleks K.W võinud vastutada M. O. tegevusetusega tapmise või vähemalt selle katse eest (

§ 113

lg 1 – § 13 lg 1 või § 113 lg 1 – § 13 lg 1 – § 25 lg 5): oluline on see, et K.W üritas Häirekeskuse töötajaga kõneledes M. O. elu päästa. Kas seda asjaolu saab arvesse võtta

§ 57

lg 1 p 1, § 57 lg 2 või hoopiski § 56 lg 1 alusel (viimase alternatiivi kohta vt käesoleva otsuse järgmist punkti), iseenesest oluline ei ole. 19. Siiski räägivad mitu asjaolu ka K.W kahjuks. Tõsi,

§-s 58 nimetatud karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. See aga ei tähenda seda, et kohus ei saa karistuse mõistmisel midagi K.W kahjuks arvesse võtta. See võimalus on kohtul tulenevalt karistuse mõistmise alusnormist ehk

§ 56

lg-st 1, mis sätestab, et karistamise alus on isiku süü ja et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sellise normi olemasolu tõttu on

§-de 57 ja 58 vajalikkus küsitav:

§ 56

lubab niikuinii arvestada ka muid asjaolusid kui need, mis on loetletud üles

§-des 57 ja 58. Sealjuures on – nagu öeldud –, võimalik võtta arvesse ka asjaolusid, mis kõnelevad süüdistatava kahjuks. Niisugune tõlgendus on ainuvõimalik, sest õige karistuse mõistmiseks on vaja võtta arvesse kõikvõimalikke aspekte ja nende ammendava loetelu lisamine seadusesse ei ole võimalik. Pigem oleks olnud loogiline see, kui Eesti seadusandja oleks talitanud nii, nagu seda on teinud nt Saksa oma: Saksa karistusseadustiku § 46 esimene lõige on väga sarnane

§ 56

lg-le 1, aga teises lõikes on esitatud lahtine ehk näitlikustav loetelu asjaoludest, mida tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta – kusjuures selles loetelus on ära tood ud asjaolud võivad sõltuvalt olukorras kõneleda nii süüdistatava kasuks kui ka kahjuks. Tõsi, teoreetiliselt võib väita, et süüd mõjutavaid asjaolusid (

§ 56

lg 1) tuleb analüüsida eraldi karistust mõjutavatest asjaoludest (

§-d 57 ja 58). Mis sellise erisuse mõte oleks, jääks arusaamatuks: lõppeks on mõlemad suunatud sellele, kui suur saab olema karistus ja seesugune vahetegu kujutaks endast sisuliselt põhjendamatut formalismi või n-ö sõnamängu. 20. Kõigepealt peatub kohus prokuröri väitel, et kõige enam suurendab K.W süüd see, et ta lõi M. O. ilma veendumata, kas viimane oli tema poja autole midagi teinud. Tuleb küll nõustuda prokuröriga selles, et n -ö süütu inimese löömine kujutab endast suuremat ebaõigust kui sellise inimese löömine, kes on eelnevalt mingil moel vääralt käitunud. Samas peab tõdema, et väga tihti lüüaksegi n-ö süütuid inimesi: kas alkoholijoobe tõttu, agressiivsusest või mõnel muul põhjusel. Mõistetava motiiviga löömised on pigem harvad ehk peaks viitama just keskmisest väiksemale süüle. Praegu oli tegu nende kahe juhtumigrupi vahepealse olukorraga. K.W ei löönud M. O. n-ö heast peast, vaid lähtus sellest, et viimane oli lõhkunud tema poja autot. Teisalt ei veendunud ta selle arusaama õigsuses. Seetõttu ei saa K.W löögimotiivi pidada ei tema süüd suurendavaks ega vähendavaks asjaoluks. 6

§ 422lg 1 või § 423 lg 1 järgi).

Ei purjuspäi, liiga suure kiiruse ega valesti valitud sõiduvõtete tõttu kedagi kogemata surnuks sõitev juht ei ürita ohvrile kuidagi tahtlikult kahju tekitada: üldjuhul pole ta ohvri olemasolust üldse teadlik1. Nii on tavaliselt ka muude surma ettevaatamatu põhjustamise juhtudega: nt kellelegi katuselt ehitamise käigus kogemata kivi pähe viskav ehitaja (

§ 117

lg 1) ei soovi kiviga pihta saavale inimesele midagi paha teha ja ka töötajale raha kokkuhoidmise eesmärgil piisavat turvavarustust mitte muretsev tööandja (

§ 197lg 2) ei soovi, et töötajaga midagi juhtuks.

Seega on olukord, kus keegi seab enda sihiks ohvri kahjustamise, mainitud näidetest märksa suurema ebaõigussisuga. 22. Lisaks suurendab K.W süüd see, et ta mitte üksnes ei soovinud sihilikult M. O. midagi teha, vaid tegigi seda (st ta ei piirdunud nt ebaõnnestunud löögi - või lükkamisüritusega (mille eest ära põikamine oleks samuti teoreetilisel t M. O. surma kaasa tuua võinud)) ja see tehtu kujutab endast kuritegu (st ei olnud üksnes nt tõukamine) ehk K.W vastutab ka

§ 121lg 1 järgi.

Kehalise väärkohtlemisega seoses tuleb arvesse võtta ka seda, et 16aastane M. O. oli täiselujõus olevast K.W-st märksa väiksem: ohver kaalus vaid 57 kilo (tl 13) ja seda mõistis ka K.W.

1. Käesoleva otsuse p-des 21 ja 22 öeldu õigustaks K.W-le maksimaalse 3 aasta pikkuse või vähemalt sellele lähedase vangistuse mõistmist. Käesoleva otsuse p-des 16, 17 ja 18 märgitust lähtuvalt siiski maksimaalset karistust mõista ei saa. Seetõttu karistab kohus K.W 2 aasta ja 2 kuu pikkuse vangistusega.
2. KrMS § 238 lg 2 alusel tuleb seda karistust vähendada kolmandiku võrra ehk 1 aasta 5 kuu ja 10 päevani. 25.

§ 68lg 1 alusel tuleb arvata kahtlustatavana kinnipidamise aeg, 16.–17.

juuli 2016, s.o kaks päeva karistusaja hulka, mistõttu kuulub kandmisele 1 aasta 5 kuud ja 8 päeva vangistust.

1. Järgnevalt tuleb otsustada, kas see karistus tuleb ära kanda reaalselt või saab selle (osaliselt) tingimisi täitmisele pööramata jätta. Tõsi, Riigikohus on leidnud, et kohus ei peagi põhjendama, miks ta vangistust tingimisi täitmisele pööramata ei jäta: vt nt RKKKo 3-1-1-11612, p 11 (koos edasiste viidetega). Käesolevat otsust tegeva kohtu hinnangul on siiski vajalik tingimisi vabastamise võimalust otsuses analüüsida – või vähemasti on see vajalik selles asjas.
2. Vangistuse tingimisi kohaldamata jätmine eeldab nii

§ 73

lg 1 kui ka § 74 lg 1 järgi seda, et selle vangistuse ära kandmine ei ole kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvestades otstarbekas. Järgnevalt tuleb analüüsida, mida see tähendab. 28. Kõigepealt peab küsima, kas vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine eeldab otstarbekust nii lähtuvalt kuriteo toimepanemise asjaoludest kui ka süüdlase isikust või saab jätta vangistuse täitmisele pööramata ka siis, kui esineb üksnes üks neist kahest alusest. Seadusandja on kasutanud sõna „ja“ (kuriteo toimepanemise asjaolud j a süüdlase isik), mistõttu peaks vangistusest tingimisi vabastamine tulema grammatilise tõlgenduse kohaselt kõne alla 1 Seetõttu on äärmiselt ebaloogiline ja võimalik ka et põhiseaduse vastane möödunud aasta lõpus jõustunud

§ 422

lg 2 p 1, mis näeb kellegi purjuspäi surnuks sõitmise – või isegi talle raske tervisekahjustuse tekitamise – eest ette kolme- kuni kaheteistaastase vangistuse. 7

§ 73

lg 1 ls 1 ja § 74 lg 1 ls 1 tõlgendanud süüdlasele soodsamalt kui seadusest otsesõnu tuleneb (ja nagu äsja välja toodi). Nimelt on kõrgeim kohus leidnud, et mõnikord on võimalik jätta vangistust tingimisi täitmisele pööramata ka siis, kui selle täitmisele pööramine oleks ühel alusel küll otstarbekas (st kas kuriteo toimepanemise asjaoludest või süüdlase isikust lähtuvalt), teisel alusel aga ebaotstarbekas (jällegi kas kuriteo toimepanemise asjaoludest või süüdlase isikust lähtuvalt). Kui otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-80-04 on otsesõnu leitud, et selliselt saab toimetada vaid raskemate kuritegude puhul (p 9), pole otsustes asjades nr 3-1-1-40-04 ja 3-1-1-99-06 seda väidet esitades raskete ja kergete kuritegude vahel vahetegu tehtud (vt vastavalt p-d 8 ja 17) (siiski peab märkima, et ka asjas nr 3-1-1-99-06 tehtud otsuse p-s 18 viidati asjas nr 3-1-1-80-04 tehtud raskeid ja kergeid kuritegusid eristavale otsusele). Kahjuks pole kõrgeim kohus neis otsustes selgitanud, kuidas on võimalik ja miks on tarvilik mitte lähtuda

§ 73

lg 1 ls -s 1 ja § 74 lg 1 ls-s 1 otsesõnu öeldust, et tingimisi vabastamine on võimalik vaid mõlema eelduse täidetuse korral. Kui ka sellise seisukohaga nõustuda, ei saa seda siiski teha täiel määral: isiku tingimisi vabastamiseks peab olema igal juhul piisav alust loota, et süüdlane enam kuritegusid toime ei pane (vt täpsemalt käesoleva otsuse p-d 31–32).

1. Järgnevalt tuleb tõdeda, et on keeruline öelda, mida on seadusandja pidanud silmas sõnaga „otstarbekas“. Teisiti on asi nt Saksamaal, Austrias või Šveitsis: kõigis neis riikides saab vangistuse jätta tingimisi täitmisele pööramata siis, kui on piisav alus oodata, et teo toimepanija ei soorita edaspidi kuritegusid (vt Saksa karistusseadustiku § 56, Austria karistusseadustiku § 43 ja Šveitsi karistusseadustiku art 42)
2. Seega ei saa Eestis kehtivat tingimisi vabastamise eelduste regulatsiooni kahjuks ka võrdlevõiguslikust aspektist lähtuvalt kuigivõrd õigusselgeks pidada.
3. Õiguskirjanduses on siiski leitud, et ka Eestis tuleb vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisel lähtuda uute kuritegude ohust: Sootak – Kiris, Pikamäe, Sootak. Sanktsiooniõigus.
4. trükk, VI/19 (sealjuures on seda seisukohta esitades viidatud Saksa õigusele); Pikamäe –

. Kommentaar. 4. trükk, § 73/3.3.1 (tõsi, see seisukoht on (otsesõnu) esitatud vaid

§ 73kohta).

Sellist arusaama saab vaid toetada: kui saab loota, et süüdlane tulevikus kuritegusid ei soorita, ei ole teda üldjuhul vaja vanglasse saata. See eeldus peab kehtima nii

§ 73kui ka § 74 puhul. Niisugusele tõlgendusele saab tuge ka vangistusseadusest (Vang

S): VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Sellest lähtuvalt tuleb vangistuse ärakandmise otstarbekust puutuvalt süüdlase isikusse

§ 73

lg 1 ls 1 ja § 74 lg 1 ls 1 mõttes tõlgendada nii, et kesksel kohal on retsidiivsusrisk: kui teo toimepanijalt on piisava tõenäosusega oodata uusi kuritegusid, on vangistusest tingimisi vabastamine välistatud; kui aga uute kuritegude risk on väike, tuleb vabastamine kõne alla. Sealjuures tuleb juhinduda arusaamast, et mida tõsisemaid kuritegusid karta, seda suurem peaks olema edasise kuritegevusvaba elu tõenäosus. Samuti peab arvesse võtma seda, et prognoosima ei pea süüdlase käitumist kuni nö surmani: eeskätt on oluline see, kui suur on uute kuritegude oht võimaliku katseaja kestel. 2 Olgu veel lisatud, et neis kõigis kolmes riigis saab tingimisi täitmisele pööramata jätta vaid maksimaalselt kahe aasta pikkuse vangistuse. Lootus süüdistatava tulevasele kuritegevusvabale elule ei pea siiski tingimata tooma kaasa vangistuse täitmisele pööramata jätmist: nt võib Saksamaal välistada tingimisi vangistuse see, kui kuriteo või süüdistatava isiku puhul on täheldada mingeid erilisi asjaolusid (Saksa karistusseadustiku § 56 lg 2) või kui kurjategija tingimisi vabastamine oleks vastuolus õiguskorra kaitsmise huvidega (Saksa karistusseadustiku § 56 lg 3). 8

§ 73lg 1 ja § 74 lg 1 kõnelevad.

Riigikohus pole sellele küsimusele küll vastanud, on aga siiski viidanud sellele, et kontrollida tuleb erandlike asjaolude esinemist (vt nt RKKKo 3-1-1-99-06, p 18 ja RKKKo 3-1-1-20-16, p 15); kindlasti on kõrgeim kohus pidanud silmas selliseid erandlikke asjaolusid, mis eristavad süüdlast teistest süüdlastest n-ö positiivses mõttes. Eesti õiguskirjanduses on sellega seoses viidatud süüdlase vanusele, puhtsüdamlikule kahetsusele ja kahju hüvitamisele (Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 73/3.3.1) (tõsi, on küsitav, kui erandlikuks saab pidada kahetsust ja kahju hüvitamist). Välismaises õiguskirjanduses on lisaks peetud oluliseks nt isiku haigusi, psüühilist olukorda, varasemate karistuste puudumist ja n-ö uue elu alustamist pärast kuriteo toimepanemist (Stree/Kinzig – Strafgesetzbuch.
2. Auflage, § 56/42).
3. Et tingimisi vabastamine eeldab igal juhul positiivset retsidiivsusprognoosi, on käesoleva otsuse eelmises punktis nimetatud aspektid süüdlase isikusse puutuvalt sekundaarsed: kui esineb piisavalt suur tõenäosus, et süüdlane jääb edaspidi õiguskuulekaks, tuleb tingimisi karistus kõne alla ka siis, kui muid süüdlase kasuks kõnelevaid positiivseid erandlikke asjaolusid ei esine. Tõsi, mõningatel juhtudel võib olla põhjendatud öelda, et hoolimata positiivsest retsidiivsusprognoosist välistab isiku reaalsest karistusest tingimisi vabastamise mõni erandlik süüdlase isikust tulenev tema kahjuks kõnelev asjaolu.
4. Järgnevalt tuleb analüüsida, mida tähendab otstarbekus tulenevalt kuriteo toimepanemise asjaoludest. Siingi tuleb kõigepealt tõdeda, et ka sellest aspektist lähtuvalt ei ilmne seadusest, mida „otstarbekuse“ all silmas pidada tuleb. Õiguskirjanduses on leitud, et eeskätt tuleb lähtuda toime pandud teo raskusest (Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 73/3.2). Riigikohus on aga ka kuriteo toimepanemise asjaoludest lähtuvast otstarbekusest rääkides viidanud sellele, et esinema peavad erandlikud asjaolud (RKKKo 3-1-1-99-06, p 18 ja RKKKo 3-1-120-16, p 15); saab olla kindel, et ülemkohus on siingi pidanud silmas selliseid erandlikke asjaolusid, mis eristavad kuritegu teistest kuritegudest n-ö positiivses mõttes. Need kaks seisukohta (st õiguskirjanduses öeldu ja Riigikohtu avaldatu) on teineteisest erinevad, aga neid on siiski võimalik ühitada ja seda nimelt järgmiselt. Kui kuritegu on kerget laadi, ei pea reaalsest vangistusest loobumise kasuks otsustamiseks esinema kuigivõrd erandlikke asjaolusid: niisugusel juhul võib erandlike asjaolude kriteeriumit tõlgendada suisa nii, et piisab sellest, kui ei esine mingeid kuritegu muudest kuritegudest oluliselt eristavaid asjaolusid negatiivses mõttes. Mida raskem aga kuritegu on, seda enam peab ta reaalse vangistuse vältimiseks erinema teistest kuritegudest positiivses tähenduses. Välismaises õiguskirjanduses on positiivsete tegu iseloomustavate erandlike asjaolude kohta toodud järgmisi näiteid: teo toimepanija kandis ise mingit kahju, liikluskuriteos hukkus teo toimepanijale lähedane inimene, teo toimepanija oli majanduslikult raskes seisus, oma elukaaslasest väga tugevasti sõltuv inimene lasi end teole ahvatleda just sellel elukaaslasel, isik loobus pärast teo juriidilist lõpule viimist selle faktilisest lõpetamisest, kelmuse ohvrid käitusid kergemeelselt ( Stree/Kinzig – Strafgesetzbuch.
2. Auflage, § 56/42).
3. Käesoleva otsuse p-des 27–35 märgitu tähendab käesoleva asja kontekstis järgmist. 9

§ 73lg 3 ja § 74 lg 3) ja katseaeg peab olema vangistusest pikem.

Nimelt puuduks loogika väites, et isik lunastab oma süü ühtmoodi nii vanglas olles väga rangeid piiranguid taludes kui ka tohutult leebemas vormis

§-s 73 või §-s 74 sätestatud kitsendustele alludes – viimasel juhul peavad kitsendused kestma kauem kui esimesel juhul. Et K.W kuritegu on keskmise raskusega, peaks pelga tingimisi vangistuse kasuks kõnelema keskmise kaalukusega positiivsed erandlikud asjaolud. 41. Erandlikuks positiivseks asjaoluks võib kohtu hinnangul pidada ehk vaid Häirekeskuse töötajaga suhtlemise läbi M. O. kiirabi kutsumist: kuigivõrd tihti kurjategijad oma ohvritele abi ei kutsu. Samas aga tuleb silmas pidada seda, et

§ 117

on ettevaatamatusdelikt ja ettevaatamatusdeliktide puhul pole abi kutsumine tingimata väga erandlik: tõenäoliselt kutsuvad üsna tihti kiirabi nii autojuhid, kes on kellelegi autoga kogemata otsa sõitnud või tööand- 10

§ 73

lg 1 või § 74 lg 1 kohaselt on võimalik ka see, et kohus pöörab reaalselt kandmisele üksnes osa vangistusest ja jätab ülejäänud osa tingimisi täitmisele pööramata. Inimese vanglasse saatmine vaid osa vangistuse kandmiseks eeldab aga seda, et esinevad tema vangistusest tingimisi vabastamise eeldused (RKKKo 3-1-1-99-06, p 21). Et praegu lähtuvalt ülal öeldust neid eeldusi ei ole, peab K.W minema kandma kogu talle mõistetud vangistust. (E) Menetluskulud

1. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt peab kohus otsustama, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Seda normi tuleb siiski lugeda koostoimes KrMS § 189 lgga 1: kohtueelses menetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine uurimisasutuse või prokuratuuri määrusega. Viimasena viidatud norm tähendab seda, et kohtueelses menetluses otsustab selle, kas mingi rahasumma on kriminaalmenetluse kulu, uurimisasutus või prokuratuur. See omakorda tähendab, et kohus saab niisuguste kulude osas otsustada KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaldades üksnes seda, kelle kanda need jäävad.
2. Lisaks peab tähele panema seda, et erisuse toob KrMS § 306 lg 1 p 14 tõlgendamisse ka see, et kohus lahendab kõrgema astme kohtust tagasi saadetud asja. Kui kõrgema astme kohus on võtnud mingi seisukoha menetluskulude kohta, peab asja uuesti lahendav kohus vastavalt KrMS §-le 342 1 või §-le 364 sellest seisukohast lähtuma. Nii on see vähemasti juhul, kui kõrgema astme kohtu seisukoht on väljendatud lahendis, mis on jõus. Keerulisem on asi siis, kui menetluskulude kohta on võetud seisukoht mõnes sellises lahendis (ükskõik, kas selle lahendi on teinud kõrgema või sama astme kohus), mis on tühistatud. Sellisel juhul tuleks formaalselt öelda, et menetluskulude kohta võetud seisukoht tähendust ei oma. Selle ütlemine poleks kuigivõrd problemaatiline menetluskulude kohta otsustuse tegemise n-ö teise etapi osas ehk selle osas, kelle kanda jääb menetluskulu: et kulu kandjalt saab kulu välja nõuda alles jõustunud lahendi alusel, ei ole tühistatud lahendi te alusel mingit väljanõudmist veel toimunud. Küll on aga probleem seoses n-ö esimese etapiga ehk mingi summa menetluskulude hulka arvamise osas. Nimelt toimub kulude väljamaksmine menetluskulude kindlaks määramise otsustuse alusel. Kui niisugune otsus on tühistatud, tekib küsimus, kas asja uuesti lahendav kohus saab öelda, et mingi summa arvati esialgu menetluskulude hulka vääralt: nt kas saab asja n -ö teisel ringil arutav maakohus öelda, et esimese (st tühistatud) otsuse teinud maakohus või isegi ringkonnakohus arvas mingi kulu menetluskulude hulka vääralt. Kui ta seda saab, siis on 11

§ 4

lg-st 3 ja

§ 117

lg 1 sanktsioonimäärast 1,5 kuupalga alammäära ehk 750 eurot (vt Vabariigi Valitsuse

1. detsembri 2017 määruse „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1).
2. Eelöeldu tähendab, et menetluskulu on kokku 1726,72 eurot.
3. Süüdimõistva otsuse tegemise korral jäävad menetluskulud KrMS § 180 lg 1 ls 1 kohaselt üldjuhul süüdimõistetu kanda. Siiski on sellest reeglist erandeid. Käesolevas asjas tuleb tähele panna seda, et kui kassatsioonimenetluses tühistatakse alama astme kohtu tehtud lahend, kannab KrMS § 186 lg 1 järgi menetluskulud riik. Sellest lähtuvalt jättiski Riigikohus kassatsioonimenetluses tekkinud 48 eurose kaitsjatasu riigi kanda. Samal põhjusel on vaja jätta riigi kanda apellatsioonimenetluses tekkinud 96 eurone kaitsjatasu: Riigikohtu lahendist lähtuvalt oleks pidanud ringkonnakohus maakohtu esimese otsuse tühistama ja sellisel juhul oleks pi12