KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. veebruar 2023, Tartu Kriminaalasja number 1-22-2746 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Ingeri Tamm Kr

§ 121

lg 2 p-de 2, 3 järgi üldmenetluses Kohtuistungi sekretär Liina Tulit-Kuum Kohtuistungi toimumise aeg

1. jaanuar 2023 Kohtuistungil osalesid ringkonnaprokurör Anneli Hinto, süüdistatav I.F ja kaitsja vandeadvokaat Robert Sprengk Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
2. novembri 2022 otsus Apellatsioonide esitajad ringkonnaprokurör Anneli Hinto ja süüdistatav I.F-i kaitsja vandeadvokaat Robert Sprengk Prokurör ringkonnaprokurör Anneli Hinto Süüdistatav I.F, isikukood: XXX, elukoht: XXX; kriminaalkorras karistatud vandeadvokaat Robert Sprengk Kaitsja RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Maakohtu 01.11.2022 otsus osaliselt, s.o I.F-i süüdi tunnistamises ja karistamises

§ 121

lg 2 p 3 järgi, liitkaristuse mõistmises

§ 65lg 2 alusel.

2. Süüdi tunnistada I.F

§ 121lg 2 p-de 2, 3 järgi ja mõista talle karistuseks 8 (kaheksa) kuud vangistust.

3.

§ 65

lg 2 alusel suurendada I.F-ile mõistetud karistust Tartu Maakohtu 16.03.2020 kohtuotsusega asjas nr 1-20-2042 mõistetud ja kandmata karistuse, s.o 1 aasta 4 kuu vangistuse, võrra ning mõista I.F-ile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 2 (kaks) aastat vangistust.

1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Prokuröri ja kaitsja apellatsioonid rahuldada osaliselt.
3. Välja mõista Eesti Vabariigilt süüdistatav I.F-i kasuks apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks 924 (üheksasada kakskümmend neli) eurot. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistus
4. I.F-i süüdistatakse

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et tema isikuna, kes on eelnevalt karistatud 08.06.2017 kohtuotsusega nr 1-17-5432, 29.10.2018 kohtuotsusega nr 118-8363 ja 16.03.2020 kohtuotsusega nr 1-20-2042 vägivalla eest lähisuhtes oleva isiku vastu, 13.12.2021 õhtusel ajal enne kella 19.37 Jõgeva linnas XXX kortermaja ees pani toime valu ja tervisekahjustuse tekitava kehalise väärkohtlemise lähi- ja sõltuvussuhtes (on kannatanu pikaaegne koos- ja intiimelu partner ning tööandja), mis seisnes selles, et võttis kapuutsi juurest turjast kinni ning tahtlikult tõukas tugevajõuliselt kannatanu N.V. t. Kannatanu N.V. kukkus maha näoli lumme, tundis valu ning sai tervisekahjustuse, s.o ninajuurel ca 0,4 cm pikkune põrutushaava, millest vereeritus. Maakohtu otsus 2. Tartu Maakohtu 01.11.2022 otsusega karistati I.F-i

§ 121

lg 2 p 3 järgi 1 aasta 6 kuu vangistusega, mida suurendati

§ 65

lg 2 alusel I.F-ile Tartu Maakohtu 16.03.2020 kohtuotsusega asjas nr 1-20-2042 mõistetud ja kandmata karistuse, s.o 1 aasta 4 kuud vangistust, võrra ning mõisteti I.F-ile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 2 aastat 10 kuud vangistust.

1. Asjas leidis tuvastamist, et süüdistatava ja kannatanu kooselu ei kulgenud alati rahumeelselt. Kurja juur, nagu paljudes teistes sarnastes lugudes, peitub alkoholis. Alkohol teatavasti muudab inimesi ja reeglina toob neis välja mitte parema, vaid just halvema poole. Öeldakse ka seda, et alkohol võimendab seda, kes inimene tegelikult on. I.F-i ja N.V. t mõjutas alkohol sedavõrd, et nende ühised alkoholitarbimised lõppesid reeglina kahjuks tülidega ja oli ka kordi, kus vägivallaga. Teada on, et I.F-i on N.V. suhtes vägivallatsemise eest varem juba kolmel korral karistatud, ta on isegi viibinud vangistuses. Kokkuvõttes iseloomustasid nende kahe inimese suhet pidevad tülid, armukadedus, võimuiha, manipuleerimine ja vägivald. Seda järeldust kinnitavad sisuliselt kõik asjas üle kuulatud inimesed. Üksmeelt aga ei ole nende seisukohtades täpselt selles, kes armukade oli, kes tülisid üles kiskus, kes manipuleeris ja kes vägivallatses. 3.
2. Kannatanu on oma arvamuses põhimõtteliselt üksi. Süüdistatav ja tema tunnistajad, poeg ja minia, leiavad, et kõiges halvas, mis I.F-iga on juhtunud, on süüdi kannatanu, kes on manipuleeriv ja kättemaksuhimuline. 3.
3. Maakohus nõustus, et kannatanu on käitunud halvasti ja ähvardavalt. Erinevate sõnumitega, mis ta on süüdistatavale ja tema lähedastele saatnud, on ta jätnud endast maha arvamuse, kui kättemaksu soovivast õnnetust suhte osapoolest. Vaatamata sellele on kohus veendunud, et pelgalt taolise arvamusega kannatanu käitumise tagajärjed piirduvad. Nii nagu kohus tõdes, on tegemist õnnetu armastuslooga, aga selles loos on kohtu arvates armastus olnud 2 ühepoolne. Ehk siis tuleneb kohtu arvates kannatanupoolne käitumine paljuski just sellest, et ta otsis suhtes tähelepanu, mida ta ei saanud. 3.
4. Mööda ei saa vaadata sellest, et kannatanul on hetkel elus parem, ja pangem tähele, selles elus ei ole I.F-i . Kannatanu ei soovi kättemaksu. Ta oli varem haiglaselt kiindunud I.F-i, hetkel ta seda enam ei ole ja mõistab kainelt, mis temaga on tehtud ja kuidas on temaga käitutud. I.F-i käitumine kannatanuga on stereotüüpne näide sellest, kuidas käitub oma elukaaslasega armukade vägivallatseja. Ta keelas kannatanul suhelda meeskolleegidega, keelas suhelda lapsepõlvesõbrannaga. 3.
5. Kohtuvaidlustes rääkisid pooled mustrist ehk siis sellest, et kui inimest on varem vägivallatamise eest korduvalt karistatud, siis on alust arvata, et ta teeb seda jälle. Prokurör leiabki, et kuivõrd I.F on N.V. suhtes varem vägivalda korduvalt kasutanud, järelikult tegi ta seda ka süüdistuses märgitud ajal. Maakohtu arvates ei piirdugi muster vaid sellega, et I.F oli taaskord vägivaldne. Mustri moodustab laiem pilt ja selleks pildiks on ahistav suhe, kus kõik peab toimuma ühe osapoole keeldude ja käskude järgi. 3.
6. I.F on kohtu jaoks ennastõigustav ja ilma kahetsustundeta inimene. Enamjaolt on selle veendumuse põhjustanud kohtusaalis tajutu, vähem see, mida keegi on öelnud tema kohta. I.F eitab vägivallatsemist 13.12.
7. Kahetsusväärselt eitab ta ka eelmisi tegusid, mille eest ta on süüdi mõistetud kannatanu suhtes vägivalla toimepanemises. N.V. kirjeldus juhtunust on lühiversioonina kirjas süüdistuses. Pikem versioon algab sellest, et 13.12.2021 tegi ta tööluusi ja võttis kodus viina. Üksinda. Mingil hetkel sai viin otsa ja ta helistas I.F-ile , et see tooks talle viina juurde. Ta ei mäleta täpselt mis ajal, aga mingi hetk oli I.F viinaga kohal ja nad võtsid koos kolm kiiret pitsi. I.F-il oli kuhugi kiire, kuid kuhu, seda ta kannatanule ei öelnud. Kui I.F hakkas lahkuma, pani kannatanu jope selga ja läks süüdistatavaga kaasa õue. Kannatanu soovis süüdistatavaga pikemalt aega veeta ja arvates, et viimane läheb koju, pakkus ennast kaasa. Sellega aga süüdistatav nõus ei olnud ja see haavas kannatanut, kes vihastus. Seejärel ütles kannatanu juba mainitud lause „Kuradi impotent, et ma lähen meestesse.“, toimus tõuge ja kannatanu sai haiget. Kannatanu sõnul istus I.F seejärel autosse, kannatanu püüdis temaga veel suhelda ja selgitada, et ta sai haiget, kuid süüdistatav midagi ei öelnud ja sõitis minema. Kannatanu läks tagasi tuppa, püüdis peatada kukkumisest tekkinud ninaverejooksu, võttis lohutuseks veel viina ja kui oli toibunud, saatis I.F-i telefonile sõnumi: „Sina oled süüdi, et minu nägu lömmis“. 3.
8. Kohtuliku uurimise käigus maakohus uuris kõnet häirekeskusesse. Kannatanu helistas häirekeskusesse 13.12.2021 kell 19.37 ja selgitas, et kolm tundi tagasi meesterahvas lükkas teda ja ta ei saa verejooksu pidama. Kannatanu soovis sõnaselgelt meditsiinilist abi, mitte politseid. Kes see meesterahvas oli, seda kannatanu nõus avaldama ei olnud. Seega pole häirekeskuse kõnet analüüsides mitte ainult oluline see, mis kannatanu ütles, vaid ka see, mis ta ütlemata jättis. Kannatanu ütlustega kokkulangevalt saab kõne pinnalt tuvastada, et kannatanut tõugati ja et tõukajaks oli meesterahvas. Ehk olulisem on aga see, et ta ei tahtnud öelda, kes teda tõukas. Kohtusaalis selgus kannatanu ütluste põhjal, et ta jättis I.F-i nime häirekeskuse töötajale ütlemata seepärast, et ei tahtnud süüdistatavale probleeme – viimane oli alkoholikeeluga katseajal. Veelgi enam, süüdistatava kaitsmist jätkas ta ka hiljem, kui teda kutsuti politseisse ülekuulamisele. 3.
9. Kannatanu ütluste usaldusväärsust sisuliselt kohtu arvates millegagi kõigutatud ei ole. Kannatanu ütlused on sisemiste vastuoludeta ja on olnud järelikult kogu senise menetluse, st nii kohtueelse menetluse kui ka kohtumenetluse kestel ühetaolised. Kohtulikul uurimisel uuriti prokuröri palvel kannatanu ütluste usaldusväärsust toetava tõendina ka vormikaamera 3 salvestise pinnalt koostatud vaatlusprotokolli ja ka salvestist ennast. Kohus jätab aga selle tõendi tõendkogumist kõrvale, kuna selle tõendi kogumisel ja uurimisel on rikutud KrMS § 87 lg 2 nõudeid (vt ka RKKK 3-1-1-86-06, p 6).
10. Lisaks eeltoodule annab kohtu jaoks kannatanu usaldusväärsusele tuge kunstlik kaitsestrateegia – I.F-il ei olnud aega kuritegu toime panna. Kohtu arvates oli küll. 3.
11. I.F ei mäletanud oma ristküsitluse ajal mitmeid asju. Näiteks ei mäletanud ta seda, kas N.V. helistas talle juba sama päeva lõuna ajal ja palus talle viina tuua. Ka ei mäletanud ta seda, mida talle kirjutas poeg vanglasse ega seda, mida poeg kohtusaalis rääkis lapsepõlves karistuseks isa käest rihma saamise kohta. Ka ei mäletanud ta seda, mida ta 45 minutit kriminaalhooldaja juures 13.12.2021 tegi. Vaatamata sellele mäletab ta väga täpselt, st minuti täpsusega seda, mis kell ta pärast kriminaalhooldaja vastuvõttu poodi läks, kaua ta seal oli ja mis kell poest väljus ja mis kell lapselapse sünnipäevale jõudis. Nii täpselt mäletamist põhjendas I.F sellega, et kuna tal on kell käe peal siis ta vaatab seda kogu aeg. Kohtu jaoks ei ole need põhjendused veenvad. Inimene võib kella kanda ja seda tihti vaadata, kuid kui inimene väidab, et ta mäletab minuti täpsusega kus ta oli ja mida tegi, ei ole see eluliselt usutav. 3.
12. Tunnistajate A. ja P.T. i ütluste usaldusväärsuse kohta märkis kohus, et nad mõlemad on kannatanu suhtes vaenulikult meelestatud, mis võib inimesi kallutada andma kaitseversiooni toetavaid ütlusi. Vaenulikkust kirjeldas oma ütlustes kannatanu ja seda ei eitanud oma ütlustes ka nimetatud tunnistajad. 3.
13. Kohus luges tõenditest tulenevalt tuvastatuks, et süüdistatav tõukas kannatanut 13.12.2021 kella 17 paiku, kannatanu kukkus tõuke tagajärjel näoli vastu lumist maad ja tundis valu ning sai tervisekahjustuse. Valu tundmist kinnitab kannatanu oma ütlustes ja kui vaadata asjas uuritud lähisuhte vägivalla infolehele lisatud fotosid kannatanust, kiirabikaarti ja seal kirjeldatud kannatanu vigastust, on valu tundmise väitmine enam kui usutav. Ka tervisekahjustus on nimetatud tõenditega tuvastatud. Kuivõrd süüdistatav on varem samasugused teod toime pannud ja teda on nende eest karistatud, moodustub korduvus

§ 121lg 2 p 3 mõttes.

3.

1. Erinevalt prokurörist ja kannatanust ei olnud kohus nõus sellega, et teo toimepanemisel esines ka lähi- ja sõltuvussuhe. Kohtu arvates lõppes I.F-i ja N.V. lähisuhe hetkest, kui I.F läks vangistust kandma. Seda vaatamata asjaoludele, et nii süüdistatava, kannatanu kui ka tunnistaja P.T. i sõnul jätkasid süüdistatav ja kannatanu suhtlemist ka hiljem, ehk siis pärast süüdistatava vanglast vabanemist ja enne detsembrit
2. Kohtu jaoks ilmestab nende suhet sel perioodil kõige paremini kannatanu arvamus, mille ta andis ristküsitlusel kaitsja küsimustele vastates: „Peale šokivangistust. Siis ma olin tal rohkem külaline ja voodikaaslane.“ Kohtu arvates selline suhe neil oligi ja mitte midagi enamat ja see ei ole lähisuhe, suhe mida peab silmas kohtupraktika ja seadusandja. Nii nagu kohus on selgelt väljendanud, oli kannatanu aktiivseks pooleks selles suhtes. Ka ei pea kohus I.F-i ja N.V. suhet sõltuvussuhteks ja seda põhjusel, et sellist sõltuvustunnet, mida ehk püüti kohtulikul uurimisel objektiivselt esile tuua, kannatanu ise ei tajunud. Ta küll vastas prokuröri küsimustele, et ülemuse I.F-i korraldustele mitte allumine tähendanuks lahti laskmist ja majanduslikku põntsu, kuid need vastused ei olnud veenvad. Lisaks sellele selgus tunnistajate ja süüdistatava ütlustest, et kannatanu tegi aegajalt tööluusi ja tagajärgi sellele tegelikult ei olnud. Töö tuli lihtsalt järele teha. Seega võis kannatanu endale lubada sisuliselt kõige raksemat rikkumist, ehk siis mitte ilmuda tööle. 3.
3. Tõenditest tulenevalt luges kohus tõendatuks, et I.F on pannud toime valu tekitava kehalise väärkohtlemise korduvalt ehk realiseerinud

§ 121lg 2 p 3 objektiivse koosseisu.

4 Süüdistatav pani teo toime otsese tahtlusega. Isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. I.F lükkas teadlikult kannatanut, seejuures pidi ta möönma, et kannatanu kukub ja sellise tegevuse tulemusena tunneb kannatanu valu. Arvestades nende senist suhet (kolm korda varem samasuguse teo eest karistatud) pidi ta möönma, et ta on kannatanust füüsiliselt üle ja tema tõuge mõjub kannatanule just nii nagu see mõjus. 4. Karistuse osas märkis maakohus järgmist.

§ 121

lg 2 p 3 järgi karistatakse isikut rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Maakohus leidis, et rahaline karistus ei täidaks I.F-i puhul ei üldpreventiivseid ega eripreventiivseid eesmärke ning isikut tuleb karistada vangistusega (varem samasuguste tegude eest vangistusega karistatud, karistus ei ole mõjunud).

§ 121lg 2 p 3 keskmine sanktsioonimäär on kaks aastat ja kuus kuud.

Prokurör on taotlenud mõista karistuseks üks aasta ja kuus kuud vangistust, ehk siis alla keskmise määra. Karistuse mõistmine ja selle pikkuse määramine on hinnanguline ja selle määr sõltub paljuski sellest, kuidas kohus tajub süüdistatavat. Praegu leiab kohus, et on vajalik saata I.F vanglasse, et ta mõistaks vastutust, mis tal teo toimepanemise eest lasub. Nii nagu otsuses eelnevalt mööndud, tajus kohus I.F-i kui ennast õigustavat ja kahetsustundeta inimest. Karistus peab peegeldama hukkamõistu sellisele käitumisele. Seega leiab kohus, et I.F peab oma karistuse, üks aastat ja kuus kuud vangistust, ära kandma. Sellele karistusele tuleb

§ 65

lg 2 alusel liita eelmine, ära kandmata karistus üks aasta ja neli kuud vangistust, mille mõistis I.F-ile 16.03.2020 Tartu Maakohus asjas 1-

1. Apellatsioonid
2. Tartu Maakohtu 01.11.2022 otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Anneli Hinto, kes palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, mõista I.F süüdi

§ 121lg 2 pde 2 ja 3 järgi, jättes maakohtu poolt mõistetud karistuse muutmata.

Lugeda käesolevas kriminaalasjas kohtukõlbulikuks kirjalikuks tõendiks Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumaja 20.09.2022 kohtuistungil riikliku süüdistaja poolt esitatud ja kohtu poolt vastu võetud politseiametniku Kaupo Jõgi vormikaamera salvestise vaatlusprotokoll 13.12.2021 ja selle lisana videosalvestis CD-l. Apellatsiooni aluseks on maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ja kriminaalmenetluse oluline rikkumine, millega kaasnes põhjendamatu kohtuotsus. 6.1. Prokuratuur ei nõustu kohtuotsuses toodud motiividega kannatanu ja süüdistatava vahel lähisuhte puudumise kohta ning süüdistuses toodud kehalise väärkohtlemise toimepanemise lähi- ja sõltuvussuhtes väljajätmise osas. Maakohus on juba viidanud, et seadusandja mõtte kohaselt on lähisuhtele iseloomulik hoolitsus, usaldus, turvalisus, emotsionaalne tugi ning omavaheline tundeseotus, sh pere-, sõprus-, paari- ja armastussuhted. Samas maakohus ei ole arvestanud, et lisaks eelnevale on Riigikohtu 09.03.2020 kohtuotsuses kriminaalasjas nr 1-19-3377 märgitud järgmist: „

§ 121ei määratle lähisuhte mõistet.

Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et

§ 121

kontekstis peetakse lähisuhte all silmas kahe või rohkema inimese vahelist pere-, sugulus-, põlvnevus-, hõimlusvõi armastussuhet, sõltumata sellest, kas suhte osapooled jagavad elukohta“. Käesolevas kriminaalasjas tuvastas maakohus, et kannatanu ja süüdistatava vahel valitseb armusuhe vaatamata sellele, et nad ei ela pidevalt koos. Kohtu järeldus, et kannatanu tunded ja 5 ootused olid ühepoolsed, ei ole õige. Süüdistatav kinnitas kohtulikul uurimisel, et kuni

1. aastani, mil tema asus vanglakaristust kandma, olid nad N.V. ga lähisuhtes, edaspidi ei olnud enam lähedased. Samas ta ei eitanud, et nende vahel jätkusid intiimsuhted peale süüdistatava vanglast vabanemist. Nii I.F kui ka kannatanu N.V. kinnitasid, et N.V. käis süüdistatava juures, kui tekkiks tahtmine ja soov (arvestati mõlema soovi ja tahtmist). Ka tunnistajad A.T. ja P.T. kinnitasid, et I.F kohtus jätkuvalt N.V. ga ja isale see sobis. Vastastikusel soovil ja nõusolekul pidas kannatanu ennast XXX tänaval üleval kui perenaine. Ta tegi süüa, koristas - jätkas samasugust tegevust, nagu ta seal varasemalt teinud oli, kaasa arvatud sahtlite koristamine (ta ei olnud külaline, vaid perenaine). Süüdistatavat keegi ei survestanud külastama kannatanut ja ka süüdistuses märgitud ajal tormas ta kannatanu juurde tema soovi täitmise eesmärgil. Kohtus selgitas süüdistatav, et tal oli sel õhtul väga kiire, ta ruttas ju lapselapse sünnipäeva peole ja vaatamata sellele, oli ta koheselt nõus täitma kannatanu soovi tuua talle üks „pipranaps“. Prokuröri arvates pole õige asuda seisukohale, et sellised tunded olid ühepoolsed, ainult kannatanule omistatuna. Süüdistatava käitumine näitas, et ka sel perioodil hoolis ta kannatanust, täitis tema soove esimesel nõudel. See, et ta sõnaliselt väljendas kohtus „ma ei armastanud teda“- ei saa olla ainsaks tõendiks, sest süüdistatava käitumine kinnitas vastupidist. 6.
2. Teiseks - sõltuvussuhe tööalaselt- algusest peale on kannatanu töötanud I.F-i alluvuses, saanud temalt tööülesandeid ja ka saanud privileege. Kui olid nn „patupäevad“, ei kirjutanud ta mingeid seletusi, vaid tegi tunnid tasa, ei viidud tema suhtes läbi menetlusi ega kohaldatud hoiatusi. Kannatanu arusaam, et just I.F-ist sõltus tema sissetulek, ei olegi ju vale. Kogu I.F-i pere kinnitas sisuliselt seda. N.V. mõistis, et I.F-i käes on suur otsustusvõim, millist tööd ta teeb, millal ja kas teeb. Prokurör ei nõustu kohtu järeldusega, et kannatanu ei tajunud sõltuvussuhet. Vastupidi - ta teadis väga hästi, et ta saab selliseid privileege ainult tänu sellele, et otsustajaks on otseselt I.F ja et nad on lisaks ka lähedased, ta mõistis, et lahku minek tooks kaasa ka töökoha kaotuse ja sissetuleku kadumise. 6.
3. Tartu Maakohtu otsus kuulub samuti tühistamisele osas, millega arvas maakohus tõendite hulgast välja politsei vormikaamera salvestuse ja selle vaatlusprotokolli. Kohtuotsuse motiveerivas osas asus kohus seisukohale, et selle tõendi kogumisel ja uurimisel on rikutud KrMS § 87 lg 2 nõudeid. Mille tõttu on tegemist viidatud rikkumisega ja millises osas on vormikaamera vaatlusprotokollis rikutud kriminaalmenetluse norme, ei ole kohtuotsuses motiveeritud. Prokuratuur leiab, et politsei vormikaamera salvestus ja selle vaatlusprotokoll sisaldab asjaosaliste selgituste kõrval ka sündmuskoha olustiku, võimalike kehavigastuste esinemist, selle sooritamise vahendite olemasolu ja muid kuriteo lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid. Prokuratuur on seisukohal, et käesoleva kriminaalasja raames ei ole tuvastatud, et vormikaamera salvestus ja sellest tehtud asitõendi vaatlusprotokolli koostamisel oleks rikutud kriminaalmenetlusnorme. Seega tegemist on kohtumenetluses KrMS § 296 sätetega kooskõlas esitatud, kohtus uuritud ja lubatava tõendiga, millega oli võimalik arvestada ka tõendite kogumis. Ka kaitsja ei ole sellele tõendile vastu vaielnud.
4. Tartu Maakohtu 01.11.2022 otsuse peale esitas apellatsiooni ka I.F-i kaitsja vandeadvokaat Robert Sprengk, kes taotleb tühistada maakohtu otsus, mõista I.F õigeks ja jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus riigi kanda. Alternatiivselt taotletakse mõista I.F-ile rahaline karistus. 7.
5. Apellant on seisukohal, et süüdimõistev kohtuotsus põhineb süüdistatava poolt kannatanu tõukamise osas vaid kannatanu ütlustel ja kohus pole arvestanud süüdistatava ütlusi. 6 Süüdistatava ütluste kohaselt pole ta kannatanut 13.12.2021 tõuganud. Apellant on seisukohal, et tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga ja sellisel juhul pole alust eelistada kannatanu ütluseid süüdistatava ütlustele. Maakohus on jätnud

§ 7lg 3 kohaldamata ja mõistnud seetõttu süüdistava süüdi.

Tegemist on menetlusõiguse olulise rikkumisega. Apellant leiab, et vaidlus ei ole selles, et kannatanu kukkus tollel päeval nina katki, vaid vaidlus on selles, kas süüdistatav tõukas kannatanut ja kannatanu kukkus seejärel oma nina katki tõukamise tagajärjel. Apellant on seisukohal, et käesoleval juhul ei toeta asjas kogutud tõendid kannatanu versiooni juhtunust. Kannatanu versiooni saaksid toetada lähisuhtevägivalla infoleht koos lisadega, häirekeskuse kõne, kiirabikaart ja kannatanu 13.12.2021 kell 17:29 saadetud SMS süüdistatavale. Apellant ei vaidle vastu kohtu seisukohale, et vormikaamera salvestise vaatlusprotokoll ja selle lisaks olev videofail on lubamatud tõendid, kuna on rikutud KrMS § 87 lg 2 nõudeid. Samas toetavad süüdistatava versiooni tunnistajate A.T. i ja P.T. i ütlused, et süüdistatav jõudis 17.10 kuni 17.15 nende juurde külla lapselapse sünnipäevale. 7.

1. Kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed. Kannatanu väidab, et süüdistatav tõukas teda 13.12.2021, mille tagajärjel kukkus kannatanu näoli lumme ja sai ninale 0,4 cm pikkuse põrutushaava. Süüdistatav väidab, et ta ei tõuganud kannatanut ja kohtus kannatanuga 13.12.2021 vaid põgusalt. Mingeid tunnistajaid sündmusele ei ole. Kohtuotsuse kohaselt on kannatanut lükatud kl 17 paiku ja häirekeskusesse on kannatanu helistanud kl 19.37, st ca 2,5 tundi peale väidetavat tõukamist. On usutav, et kannatanu on mõelnud tõukamise loo välja purjus peaga ja kättemaksuks süüdistatavale. Kannatanu on vaimselt tasakaalutu, mida kinnitab tema suitsiidsus ja visiidid psühhiaatriahaiglasse. Kannatanule oli teada, et süüdistatav on katseajal ja et uus kuriteoepisood saadab ta vanglasse. Kannatanu, kes oli joobes, tarvitades sealjuures kanget alkoholi, võis oma ninajuurele saada 0,4 cm põrutushaava mistahes muul moel – näiteks põrgates kodus kokku uksega või mõne muu esemega, kukkudes purjus peaga vms. Kannatanu vigastus on tekkinud kl 17-19.37 vahel, mil ta oli üksinda kodus. Varasemad kohtuasjad ja kehaline väärkohtlemine on tulenenud koos kannatanuga alkoholi tarvitamisest, kuid käesoleval juhul oli teisiti – süüdistatav oli kaine (kannatanu viide „kolmele pitsile“ on vale) ja alkoholist tingitud äkkviha või vägivalda olla ei saanud. 7.
2. Tõenditele on antud ebaõige hinnang. Otsuse punkti 26 kohaselt tugines kohus süüdimõistva otsuse tegemisel lähisuhtevägivalla infolehele ja selle lisadele. Apellant on seisukohal, et nimetatud tõendi uurimisel on kohus rikkunud KrMS § 296 lg 3 sätestatud tõendi avaldamise põhimõtet. Kohus ei võimaldanud vaatamata kaitsja taotlusele nimetatud tõendit avaldada kaitsja taotletud osas. Apellant leiab, et tõendi avaldamise taotluse rahuldamata jätmine on oluline menetlusõiguse rikkumine, mille tulemuseks on kohtukõlbmatu tõend ja kohus ei saa sellele tõendile otsuse tegemisel tugineda. Apellant on seisukohal, et nimetatud lähisuhtevägivalla infoleht koos lisadega tuleb seetõttu tõendikogumist kõrvale jätta. Käesolevas asjas saab infoleht iseseisvalt tõendada vaid asjaolu, et 13.12.2021 kell 19:40 viibisid politseiametnikud seoses teatega vägivalla kasutamise kohta kannatanu elukohas, mille kohta täideti ka vastav infoleht. Enamat infoleht ei tõenda. Apellant on seisukohal, et nimetatud tõendit ei saa käsitleda muu olulise tõendina, mis kinnitaks kannatanu poolt antud ütluste usaldusväärsust. 7 Häirekeskuse kõne algas 13.12.2021 kell 19:37:45 ja esimese asjana ütleb kannatanu, et teda kolm tundi tagasi meesterahvas lükkas. Kannatanu häirekeskusele öeldu kohaselt toimus lükkamine seega 16:37 paiku. Asjas kogutud muude tõendite kohaselt ei saanud aga süüdistatav kannatanut sellel ajal lükata kuna süüdistatav viibis siis kriminaalhooldusametniku juures registreerimiskohustuse täitmisel. Järelikult häirekeskuse kõne tõendab, et süüdistatav ei lükanud kannatanut. Apellant on seetõttu seisukohal, et kohus on hinnanud tõendit ühepoolselt ja puudulikult. Nimetatud tõendit ei saa käsitleda muu olulise tõendina, mis kinnitaks kannatanu poolt antud ütluste usaldusväärsust. Käesolevas kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis võimaldaksid jõuda järelduseni, et I.F tõukas 13.12.2021 kell 16.45 – 17.29 Jõgeval XXX maja ees N.V. t, mille tulemusel viimane kukkus näoli maha lumme ja sai tervisekahjustusi ja tundis valu. 7.
3. Karistuse osas märkis kaitsja järgmist. Kui ringkonnakohus leiab, et kogutud tõendite põhjal on süüdistatava süüdi mõistmine põhjendatud, siis tuleks ikkagi mõista süüdistavale uue karistusena rahaline karistus. Süüdistatavat on varem karistatud sama kannatanu kehalise väärkohtlemise eest lähisuhtes olles. Käesoleval juhul ei olnud kannatanu ja süüdistatav enam lähisuhtes. Varasemad karistused on mõistetud kuritegude eest, mis süüdistatav on pannud toime alkoholijoobes. Käesoleval juhul ei olnud süüdistatav alkoholijoobes. Kaitsja hinnangul annavad nimetatud põhjused alust kaaluda süüdistatavale rahalise karistuse määramist, mis viiakse täide iseseisvalt.

§ 121lg 2 võimaldab mõista karistuseks rahalise karistuse.

Kaitsja leiab, et kohus ei arvestanud karistusliigi valimisel eelnimetatud asjaolusid ning seda, et süüdistatavat ajendasid teo toimepanemisele kannatanu solvangud.

1. Tartu Ringkonnakohtu 22.11.2022 määrusega määrati asja läbivaatamine kohtuistungile 19.01.
2. Kohtuistungil toetasid kaitsja ja süüdistatav kaitsja apellatsiooni ning vaidlesid prokuröri apellatsioonile vastu. Prokurör jäi enda apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
3. Kohtukolleegium, uurinud esitatud apellatsioone, maakohtu otsust, kogutud tõendeid ja maakohtu istungite protokolle, kuulanud ära istungil esinenud menetlusosalised, leiab, et prokuröri apellatsioon väärib osaliselt tähelepanu ning selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Kaitsja apellatsioonis esitatud süüdistatava õigeksmõistmise taotlust aga edu ei saada ja kaebus jääb selles osas rahuldamata. Samuti ei saada kaitsja apellatsiooni edu selles, et mõista süüdistatavale rahaline karistus. Kolleegium peab aga õigeks tühistada maakohtu otsus süüdistatavale mõistetud vangistuse määra osas.
4. Ringkonnakohus analüüsib esmalt kaitsja apellatsioonis esitatud põhitaotlust I.F talle süüks arvatud kehalises väärkohtlemises õigeks mõista (I), siis käsitleb prokuröri apellatsiooni maakohtu poolt tõenditele antud hinnangu osas ja seisukohta kannatanu ja süüdistatava vahel lähi- ja sõltuvussuhte olemasolu või puudumise kohta (II), seejärel vaeb kaitsja taotlust süüdistatavale kergem karistus mõista (III), lahendab menetluskulude küsimuse (IV) ja võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (V). I
5. Kaitsja apellatsiooni põhitaotlus on süüdistatav I.F õigeks mõista. Ringkonnakohtus kinnitas süüdistatav jätkuvalt, et tema pole kannatanu N.V. suhtes 13.12.2021 õhtul Jõgeva linnas XXX kortermaja ees vägivalda kasutanud. Selline seisukoht on olnud süüdistataval läbivalt kriminaalmenetluse vältel ja maakohtus. 8
6. Kolleegium leiab, et kohus on põhimõtteliselt õigesti tuvastanud süüdistatava süü. Esitatud tõenditest tuleneb kahtlusteta, et ainult I.F sai kannatanut tõugata ja talle ninavigastuse tekitada.
7. Maakohus on süüdistuse osas esitatud kaitseväiteid põhjalikult kontrollinud ning kolleegium nõustub nende järeldustega. Kohus on tuvastanud, et kannatanu N.V. ütlused on sisemiste vastuoludeta ja nende usaldusväärsuses pole põhjust kahelda. Süüdimõistev otsus ei rajane ainult kannatanu ütlustel, sest neid kinnitavad ka teised uuritud tõendid. Seega pole tegemist nn sõna-sõna vastu olukorraga, mida kaitsja püüab väita. Kolleegium uuris samuti asja materjale ning nõustub järeldusega, et kannatanul esines ninavigastus ja sellest toimus vereeritus.
8. Lihtsakoeline kaitseväide, et pole alust eelistada kannatanu ütlusi süüdistatava ütlustele ei ole tõsiseltvõetav. Miks peaks kannatanu tema suhtes toime pandud vägivallateo ja toimepanija osas valeütlusi andma või tõde moonutama pole võimalik mõista. Kannatanu ütluste usaldusväärsust on maakohus põhjalikult hinnanud, analüüsides seejuures süüdistatava ja kannatanu vahelisi suhteid. Mõnede väheoluliste asjaolude hilisema meenutamise erinevus ei muuda veel isiku ütlusi automaatselt mitteusaldusväärseks. Oluliseks tuleb pidada ka seda, et tuvastatud vigastuse tekkemehhanismi osas on kannatanu ütlused olnud ühetaolised.
9. Apellatsioonis kaitsja kordab seega varem esitatud kaitseväiteid, kuid maakohus on nende osas juba seisukoha võtnud ja ümber lükanud. Põhjendamatult suurt tähelepanu on kaitsja osutanud sündmuste ajalisele kulgemisele uuritaval õhtul. Kohati on minutilist täpsust taga ajades püütud esitada asjaolusid, mis ei oma asja õigeks lahendamiseks tähtsust. Kaitseversioonis väidetakse asjakohatult, et kannatanu on tõukamise loo mõelnud välja purjus peaga ja kättemaksuks süüdistatavale. Vastuoluliseks ja väheveenvaks jääb ka kaitseväide, et I.F-il polnud justkui aega taolist kehalist väärkohtlemist toime panna. Kolleegium leiab, et maakohus on need kaitseväited veenalt kummutanud, sest mingid ajalised raamid ei takistanud küll süüdistataval kannatanut tõugata. Tunnistajate A.T. i ja P.T. i ütluste usaldusväärsuse küsimuses on maakohus samuti jälgitava seisukoha kujundanud. Seega otsitud põhiline kaitseversioon, et süüdistataval ei olnud aega kuritegu toime panna, on maakohtu poolt analüüsitud ja ümber lükatud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega ja ei pea vajalikuks seda korrata.
10. Kaitseväitena leiab kordamist, et kannatanu N.V. soovib justkui mingit kättemaksu I.F-ile ja on uuritava sündmuse korraldanud-lavastanud. Kolleegium nagu maakohuski selle väitega ei nõustu, sest see on osutunud paljasõnaliseks. Siinkohal väärib märkimist, et kannatanu ei helistanud häirekeskuse numbrile 112 kohe peale vigastust, vaid mõned tunnid hiljem kui selgus, et ninaveritsus ei jää kinni. Ta soovis vaid kiirabi, mitte politseid. Algselt ei soovinud ta konkretiseerida meesterahva nime, kes talle vigastuse tekitas, sest ei soovinud vigastuse tekitajale pahandusi. Uurides kannatanu käitumist ja ütlusi, järeldub sellest asjaolu, et kannatanu püüdis pigem süüdistatavat võimalikest edasistest pahandustest säästa. Nimelt teadis kannatanu, et süüdistataval on seoses eelmise karistusega katseaeg. Kui kannatanu oleks tõepoolest kättemaksu soovinud, siis oleks ta helistanud kiirabisse kohe pärast vigastuse tekitamist või oleks tema kõne häirekeskusesse olnud teise sisuga.
11. Kannatanu kirjeldas maakohtus antud ütlustes konkreetselt kuidas süüdistatav maja ees tema suhtes selja tagant vägivalda kasutas. „ Mul oli kapuutsiga jope, võttis kinni ja tõukas. See käis nii kähku, ükskord olin lumes sees. Valus oli, ma kukkusin nina peale. Väljas hakkas ninaverejooks tekkima.“ ( tl 72p)
12. Juhinduvalt Riigikohtu viimase aja praktikast (RKKKo nr 1-21-5229, p 20) nõustub kolleegium kaitsja apellatsioonis märgituga selles, et maakohus ei saanud süüdistatava süüdimõistmisel tugineda lähisuhtevägivalla infolehele. (Ko To tl 19) Sellest nähtub, et 9 tegemist on 13.12.2021 politseiametniku loodud dokumendiga ja see sisaldab politseiametniku lühidalt kirja pandud kannatanu väidetavat selgitust juhtunu kohta. Kolleegium on seisukohal, et lähisuhtevägivalla infoleht saab praeguses asjas iseseisvalt tõendada vaid asjaolu, et 13.12.2021 kella 19.40 ajal viibisid politseiametnikud seoses teatega vägivalla kasutamise kohta kannatanu elukohas, mille kohta täideti ka vastav infoleht. Enamat infoleht ei tõenda, mistõttu ei ole tegemist iseseisva tõendiga selle kohta, et I.F lõi 13.12 2021 N.V. t. II
13. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et uuritavas asjas kannatanu ja süüdistatava vahel puudus lähisuhe ning selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Tegemist ei ole ainult otsuse põhiosa muutmisega, sest see toob kaasa ka süüdistuses

§ 121

lg 2 järgi süüdi mõistmise täiendava kvalifitseeriva tunnuse p 2 järgi, s.o kui tegu on toime pandud lähisuhtes. Prokuröri apellatsioonis väljatooduga tuleb selles nõustuda. 20. Lähisuhet on maakohus analüüsinud mõneti kitsapiiriliselt ja jätnud tähelepanuta Riigikohtu praktika. Nimelt on asjas nr 1-19-3377 märgitud ka järgmist: „

§ 121ei määratle lähisuhte mõistet.

Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et

§ 121

kontekstis peetakse lähisuhte all silmas kahe või rohkema inimese vahelist pere-, sugulus-, põlvnevus-, hõimlus- või armastussuhet, sõltumata sellest, kas suhte osapooled jagavad elukohta“.

1. Maakohus tuvastas, et kannatanu ja süüdistatava vahel valitses armusuhe vaatamata sellele, et nad ei elanud pidevalt koos. Kohus järeldas, et kannatanu tunded ja ootused olid ühepoolsed, kuid see pole päris õige. Süüdistatav kinnitas kohtulikul uurimisel, et kuni
2. aastani, mil tema asus vanglakaristust kandma, olid nad N.V. ga lähisuhtes, edaspidi ei olnud enam lähedased. Samas ta ei eitanud, et nende vahel jätkusid intiimsuhted peale süüdistatava vanglast vabanemist. Nii I.F kui ka kannatanu N.V. kinnitasid, et kannatanu käis süüdistatava juures, kui tekkis tahtmine ja soov (arvestati mõlema soovi ja tahtmist). Ka tunnistajad A.T. ja P.T. on kinnitanud, et I.F kohtus jätkuvalt N.V. ga ja süüdistatavale see sobis. Vastastikusel soovil ja nõusolekul pidas kannatanu ennast XXX tänaval üleval kui perenaine. Ta tegi süüa, koristas - jätkas samasugust tegevust, nagu ta seal varasemalt teinud oli, kaasa arvatud sahtlite koristamine (ta ei olnud külaline, vaid perenaine). Süüdistatavat keegi ei survestanud külastama kannatanut ja uuritavas süüdistuses märgitud ajal läks süüdistatav kannatanu juurde tema soovi täitmise eesmärgil tuua talle üks „pipranaps“.
3. Tõenditest tulenevalt nõustub kolleegium prokuröri seisukohaga, et pole õige järeldada, et sellised tunded olid ühepoolsed ja saab omistada ainult kannatanule. Süüdistatava käitumine näitas, et ka uuritaval ajal hoolis ta endiselt kannatanust ja täitis tema soove. Kannatanu kirjeldas maakohtus, et pärast süüdistatava vanglast vabanemist said nad esialgu tööl kokku „Läks natuke aega, siis hakkasid uuesti intiimsuhted tekkima, tõmme oli mõlemal poolel üksteise vastu“. Suhted kestsid 2022 kevadeni. (tl 71p) Süüdistatava poolt maakohtus avaldatu, et „ma ei armastanud teda“, ei ole lähisuhet eitavaks tõendiks olukorras, kus süüdistatava reaalne käitumine kinnitas vastupidist.
4. Riigikohus on märkinud muuhulgas, et oluline on ühiseluline side inimeste vahel, mis ei pruugi hõlmata ühist majapidamist. Oluline on tegelik sotsiaalne ja enamasti ka emotsionaalne side isikute vahel. (RKKKo nr 1-21-3307, p-d 27-28). Kolleegium leiab, et 13.12.2021 olid süüdistatava ja kannatanu suhted hinnatavad lähisuhtena karistusseadustiku tähenduses. Tõepoolest mõlemad tarvitasid koos alkoholi ja esines tülisid, kuid see ei tähendanud, et kumbki püüdis taolisest suhtest väljuda.
5. Tööalase sõltuvussuhte olemasolu

§ 121lg 2 p 2 mõttes ei saa aga uuritavas asjas jaatada.

Tõepoolest kannatanu töötas süüdistatava alluvuses ja sai temalt tööülesandeid. 10 Asjaolu, et kannatanule tema tööluusi päevadel tihti vastu tuldi ja andestati, ei tähenda veel sõltuvussuhet. Nende vahel oli siiski ülimuslik vastastikune lähisuhe. Vägivald ei leidnud aset mitte töösuhtega seoses ja ammugi mitte tulenevalt ülemuse-alluva staatusest. Süüdistus on selles osas napisõnaline.

1. Maakohtu otsuses tuleb muuta põhjendusi tõenditele antava hinnangu osas, millega kohus arvas tõendite hulgast välja politsei vormikaamera salvestuse ja selle vaatlusprotokolli. Maakohtu seisukoht selles osas on napp, sest kohus asus ühelauseliselt seisukohale, et selle tõendi kogumisel ja uurimisel on rikutud KrMS § 87 lg 2 nõudeid. Miks on tegemist rikkumisega ja millises osas on vormikaamera vaatlusprotokollis rikutud menetlusenorme, põhjendus puudub. Tõsi küll, eelnimetatud tõendi väljaarvamine pole takistanud kohtul lõpptulemina süüdimõistva kohtulahendi tegemist.
2. KrMS § 87 lg 2 sätestab, et sündmuskoha vaatlusprotokolli ei kanta uurimistoimingus osalenud isiku seletusi ega vaatluse ajal tehtud jälitustoimingute andmeid. Maakohtu viidatud säte käsitleb seega sündmuskoha vaatlusprotokolli, mitte teisi vaatlusprotokolle, kuna vaatlusprotokolli vormistamist üldiselt käsitlev KrMS § 87 lg 1 antud asjaolu ei sisalda. Maakohtu otsuses on viidatud Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-86-06, p-le 6, mis käesolevasse asja ei sobitu, kuna selles lahendati väärteomenetluses alaealise tunnistajana käsitatud isikult kohtuvälises menetluses võetud seletuse seaduslikkust. Kolleegium ei näe nimetatud otsuses toodud seisukohtades seost tõendi kogumise korra olulise rikkumisega ja leiab, et ekslik on kõrgema kohtu lahendis toodu sidumine KrMS § 87 lg 2 rikkumisega.
3. Kolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et politsei vormikaamera salvestus ja selle vaatlusprotokoll sisaldab asjaosaliste selgituste kõrval ka sündmuskoha olustiku, võimalike kehavigastuste esinemist, selle sooritamise vahendite olemasolu ja muid kuriteo lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid. (tl 24-30) Kolleegium uuris samuti vormikaamera salvestust ja selles kajastus objektiivne vahetu teave äsja toimunud sündmusest. Kannatanu tegi kõne häirekeskusele, sellele reageerisid korrakaitsepolitseinikud, kelle tegevust reguleerib korrakaitseseadus. Valduse läbivaatust teostatakse KorS § 51 alusel ning see võimaldab antud toimingut jäädvustada ning teha heli-ja piltsalvestus. Videosalvestus on KrMS § 63 lg 1 alusel eraldi tõendi liik ja seega on salvestis kohtus tõendina kasutatav. Riigikohtu praktikaga kooskõlas on lubatud kriminaalmenetluses kasutada tõendeid, mis on tekkinud haldusmenetluse käigus.
4. Kolleegium on varasemalt kogenud ja nõustub, et paljudes kriminaalasjades (lähisuhtevägivald, kallaletungid võimuesindajatele, avaliku korra rikkumised jne) on vormikaamera salvestus sündmuskohal oluline süüdlas(t)e tegude ja süü tuvastamisel, mistõttu on selle tõendi kasutamise jätkuvalt oluline. Kolleegium soostub prokuröriga, et käesoleva kriminaalasja raames ei ole tuvastatud, et vormikaamera salvestus ja sellest tehtud asitõendi vaatlusprotokolli koostamisel oleks rikutud kriminaalmenetlusnorme. Tegemist on kohtumenetluses KrMS § 296 sätetega kooskõlas esitatud, kohtus uuritud ja lubatava tõendiga, millega saab arvestada tõendite kogumis. Maakohtu osundusest KrMS § 87 lg-le 2 ja eelnimetatud Riigikohtu lahendile, võib järeldada, et maakohus ei pidanud lubatavaks vaatlusprotokollis kajastuvate kannatanu selgituste kasutamist iseseisva tõendina. Sellega saab nõustuda, kuid see ei muuda lubamatuks vormikaamera salvestise tõendina kasutamist. III
5. Kaitsja taotles süüdistatavale mõistetud karistusliigi muutmist, kuid kolleegium leiab, et selles osas apellatsiooni edu ei saada.

§ 121lg 2 p 3 sanktsioon näeb ühe karistusliigina ette ka rahalise karistuse.

Maakohus on karistuse mõistmise asjaolusid tulenevalt

§-st 56 11 põhjalikult motiveerinud ja põhjendatult leidnud, et rahaline karistus ei täidaks I.F-i isiku puhul üldpreventiivseid ega eripreventiivseid eesmärke. Kindlasti on karistuse mõistmisel tähelepanuvääriv asjaolu, et süüdistatavat on varem vägivallategude eest karistatud, viimase teo pani ta toime katseajal. Ometigi ei ole varasemad leebemad karistused, sealhulgas lühiajaline šokivangistus soovitud mõju I.F-ile avaldanud. Maakohus on leidnud, et süüdistatava süüst tulenevalt on võimalik karistuse eesmärke saavutada keskmisest madalama karistusmääraga. Mingeid tõsiseltvõetavaid argumente rahalise karistuse mõistmiseks pole apellatsioonis esitatud. Tähelepanuta ei saa jätta, et kolleegium tuvastas süüdistatava käitumises veel ühe kvalifitseeriva tunnuse, s.o lähisuhte

§ 121lg 2 p 2 tunnustel.

1. Kolleegium leiab aga, et süüdistatavale mõistetud karistust tuleb kergendada, kuid seda mitte karistusliigi, vaid vangistuse määra osas. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et tegemist oli ühekordse tõukamisega, mille tõttu kannatanu kukkus ja sai vaid kerge vigastuse – ninapõrutuse. Süüdistatava süüd ei saa pidada seega suureks. Väheoluline pole, et süüdistatav on käesoleval ajal 70-aastane. Mõistetav vangistus on piisav eaka inimese jaoks karistuse eesmärgi ja preventsioonide realiseerimiseks, et ta tulevikus ei jätkaks vägivallategude toimepanemist.
2. Kolleegium on seisukohal, et karistuse mõistmise vajalikud preventsioonid realiseerib ka süüdistatavale mõistetav karistus 8 kuud vangistust süüdistuses

§ 121

lg 2 p-de 2, 3 järgi ja lõplik liitkaristus 2 aasta vangistust

§ 65lg 2 järgi.

IV

1. Ringkonnakohus võtab seisukoha ka apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude osas. 32.
2. Kaitsja esitas taotluse, millega palub mõista I.F-i kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus summas 924 eurot. Kaitsja tunnitasu on 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Õigusteenuse ajakulu on 5 tundi 30 minutit, mida osutati seoses apellatsiooni koostamisega. 32.
3. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (RKKKo asjas nr 3-1-1-90-16, p 16). Nii on näiteks Riigikohtu praktikast tulenevalt aktsepteeritud kaitsjatasuna lahendist asjas nr 118-5023 tunnitasu 150 eurot (ilma käibemaksuta), aga samas on aktsepteeritud ka asjas nr 120-2473 tunnitasu 170 eurot, millele lisanduks käibemaks. Seejuures on arvestatud hinna puhul kriminaalasja mahtu ja keerukust. 32.
4. Ringkonnakohtul ei ole etteheiteid kaitsja kujunenud tunnihinnale 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Arvestades I.F-ile osutatud õigusteenuse kvaliteeti, jääb õigusteenuse tunnihind mõistlikkuse piiridesse. Samuti ei pea kolleegium kaitsja nimetatud kaitsetoiminguid menetletava kriminaalasja kontekstis ebavajalikuks ega nende tegemiseks kulunud aega ülemääraseks. Seega tuleks lugeda osutatud õigusteenus põhjendatuks. 32.
5. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse, s.o teeb KrMS § 337 lg 1 p-des 3, 4 toodud lahendi, siis KrMS § 185 lg 1 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Seega tuleb mõista Eesti Vabariigilt I.F-i kasuks välja menetluskulud summas 924 eurot. V 12
6. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 3, 4; § 338 p-dest 1, 2, 4; § 340 lg 2 p 4; lg 4 p-st 1, tühistab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 01.11.2022 otsuse I.F-i süüdi tunnistamises ja karistamises

§ 121

lg 2 p 3 järgi ja tunnistab I.F-i süüdi

§ 121lg 2 p-de 2, 3 järgi, mõistes karistuseks 8 kuud vangistust.

Tühistada tuleb ka

§ 65

lg 2 alusel mõistetud liitkaristus ja mõista uus liitkaristus 2 aastat vangistust. Samuti tuleb lugeda lubatavaks tõendiks Tartu Maakohtu 20.09.2022 kohtuistungil riikliku süüdistaja poolt esitatud ja kohtu poolt vastu võetud politseiametniku Kaupo Jõgi vormikaamera salvestise vaatlusprotokoll 13.12.2021 ja selle lisana videosalvestis CD-d. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Prokuratuuri ja kaitsja apellatsioonid kuuluvad rahuldamisele osaliselt. Tiit Lõhmus Maarika Kuusk (allkirjastatud digitaalselt) 13 Ingeri Tamm