← Eesti

1-21-2315/90

Obsah (10)§ 339§ 338§ 6§ 61§ 342§ 63§ 1091§ 98§ 185§ 337

1-21-2315 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. oktoober 2023.a Tallinn Kohtuasja number 1-21-2315 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Koik, liikmed J

§ 339

lg 2 tähenduses ja kohaldas seetõttu otsuse tegemisel ebaõigesti ka materiaalõigust. Samuti rikkus kohus

§ 338

p 1 põhimõtteid, sest kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik ning kohtu poolt süüdistatava suhtes ka selgelt negatiivset suhtumist väljanäitav. 4.1 Kaitsja leiab, et maakohus on eiranud süüdistuse põhjendatuse kontrollimiseks olulisi asjaolusid - KarS § 203 lg 1 süüteokoosseisu tunnuste esinemist ja nende täitmise nõudeid. Kaitsja hinnangul on kohus jätnud C.S-ile esitatud süüdistuses KarS § 203 lg 1 järgi süüteokoosseisu tunnuste tuvastamiseks olulised asjaolud tähelepanuta või neid teadlikult ignoreerinud. Samuti on maakohus teadaolevate ja kontrollitud tõendite alusel jõudnud ebaõigele järeldusele C.S-i egevuses otsese tahtluse esinemisele KarS § 203 lg 1 süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnuste suhtes. 4.2 Süüdistus tugineb kannatanu poolt koostatud tsiviilhagile ja selle aluseks olevatele kohtueelses menetluses sisuliselt kontrollimata tõenditele väidetavalt tekitatud kahju osas. Maakohus on otsuse väidetava olulise kahju määratlemisel rajanud vasturääkivatele ja sisuliselt kontrollimata jäetud tõenditele. Süüdistaja pole pidanud vajalikuks ei kohtueelses menetluses ega ka süüdistusaktis toodud põhjenduste kohaselt kontrollida ja tuvastada C.S-ile inkrimineeritud süüteoga KarS § 203 lg 1 alusel kannatanule tekitatud väidetava kahju suurust ning selle põhjuslikku seost süüdistatava tegevusega. Seejuures ei ole prokurör pidanud põhjendatuks hinnata kannatanu enda tegevust talle väidetava kahju tekitamisel. C.S Jalaksele esitatud süüdistus KarS § 203 lg 1 süüteokoosseisu mõttes põhineb äärmiselt puudulikult uuritud ja ebapiisavatel tõenditel. 3

(21)Süüdistust on sisuliselt püütud järjepidevalt sisustada kannatanu poolt järjest uute väidete ja tõendite esitamisega, millele on tuginenud ka süüdistaja. 4.3 Kaitsjal esineb põhjendatud kahtlus, et PPP kinnistute ostu-müügilepingutes on poolte kokkuleppel kinnistute hinna alandamist kajastatud ainult kannatanu huvides selleks, et luua väidetavale kannatanule õiguslikult võimalus sellele tugineda kõnesolevas kriminaalasjas oma kahjunõude esitamisel ja tõendamisel. Seejuures tekib mõistlikul isikul põhjendatult küsimus, kuidas said ostjad, kellega polnud kannatanul sõlmitud ühtegi siduvat eelkokkulepet, tugineda kinnistute väärtuse vähenemisele ja hinna alandamisele olukorras, kui nad sõlmisid 14.05.2021 ostu-müügilepingu alles ca 2 aasta möödudes peale kõnesolevaid raietöid ning olid kinnistute seisukorrast (puudub kõrghaljastus) teadlikud ostu-müügilepingute läbirääkimistele asudes. 4.4 Maakohus ei pidanud vajalikuks kontrollida 14.05.2021 PPP kinnistute ostumüügilepingutes kajastatud hinna alandamise kokkuleppe usaldusväärsust ja õiguslikku siduvust kriminaalmenetluse esitatud kahju hüvitamise nõude suhtes. Kannatanu ei selgitanud kohtus täpsemalt tehingutega seonduvaid kummalisi ja eluliselt ebausutavaid asjaolusid ning neid vasturääkivusi ei pidanud vajalikuks kontrollida ka kohus. Kokkuvõttes on see viinud kohtu poolt tõendite ebaõige hindamiseni koos sellest tulenevate põhjendamatute järeldustega väidetava kahju tekkimise ja selle suuruse osas. 4.5 Kaitsja leiab, et kannatanu loobus teadlikult Q OÜ-ga algselt kokkulepitud PPP kinnistute müügilepingu sõlmimisest täiendavate ja põhjendamatute rahaliste nõuete esitamiseks ehk asus teadlikult kujundama väidetava kahju nõuet. Kannatanu tegevus on käsitletav kui endale teadlik väidetava kahju tekitamine VÕS § 139 lg 1 ja 2 mõttes, mida kohus pole arvestanud ega hinnanud. Kaitsja hinnangul on kannatanu X OÜ käitumine vastuoluline ja väidetava kahju tekkimise mõttes ka ebaloogiline ning ebamõistlik. Olukorras, kus X OÜ soovis kinnistuid müüa hinnaga 60 000 eurot + km ning oli saanud selleks hiljemalt maikuuks 2019 Q OÜ-lt kinnituse, mille kohaselt soovis viimane tehingut teostada, keeldus X OÜ kinnistuid müümast. Kannatanu väitis seejuures, et talle on raietöödega tekitatud kahju ning asus esitama ebamõistlike nõudmisi sisuliselt ca 2 x kõrgema hinna tasumiseks. Kannatanul puudub mõistlik põhjendus, miks ta keeldus mais 2019 PPP kinnistuid müümast Q OÜ-le või äriühingule N OÜ eelnevalt tema poolt määratud hinnaga 60 000 eurot +km, kui ta leidis, et raietöödega tekitatud kahju võib ulatuda kuni summani 49 270,60 eurot!? Arvestades eespool kirjeldatud asjaolusid ei ole C.S-i tegevus metsaraie korraldamise näol põhjuslikus seoses kannatanul väidetavalt tekkinud kahjuga. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et sisuliselt on kannatanu ise oma pahatahtliku käitumisega teadlikult loonud olukorra, millega on kaasnenud talle väidetava kahju tekkimine (juhul kui kohus üldse leiab, et kannatanule on kahju tekitatud). 4.6 Tuvastatud asjaolude alusel on ilmne, et sisuliselt pole kannatanule kahju tekitatud, sest ta on isegi siis, kui süüdistatava poolt korraldatud metsaraiet käsitleda PPP kinnistute väärtust vähendavana, teeninud nende müügist „kasumit“ ehk 14.05.2021 müünud need 23 583.33 eurot kõrgema hinnaga (100 300 eurot koos käibemaksuga ja 83 583.33 eurot ilma käibemaksuta) võrreldes algselt (märtsis-mais 2019) Q OÜ-ga kokkulepitud hinnaga. Seega pole tõendamist leidnud, et vaidlusaluste raietöödega oleks kõnesolevate kinnistute turuväärtus sisuliselt langenud (ehk kannatanule kahju tekitatud). Kohtumenetluses on tõendamist leidnud, et PPP kinnistute väärtus on võrreldes 2019. aastaga tõusnud 2021 kevadeks nii N OÜ poolt antud piirkonnas tehtud ulatuslike arendustööde tulemusena - rajatud on vee- ja kanalisatsioonitrassid, elektrivõrgud, juurdepääsuteed jms). 4
(21)Aga osaliselt samuti ka võsa ja väheväärtuslike, kahjustatud puude eemaldamise tõttu. N OÜ poolt tehtud investeeringud on oluliselt tõstnud ka X OÜ -le kuulunud kinnistute väärtust. 4.7 Kaitsja on seisukohal, et kannatanu pahatahtlikku (väljapressimisele suunatud) käitumist kinnitavad ka tema poolt N OÜ-le esitatud alusetud ja absurdsed kahjunõuded ning pankrotihoitus/hagihoiatus. Kokkuvõtvalt nähtub, et kannatanu on kriminaalmenetlust püüdnud kasutada alusetuks rikastumiseks ning riiklik süüdistaja ja kohus on selle täielikult tähelepanuta jätnud. 4.8 Kohus ei ole kahju hüvitamise hindamisel arvestanud sellega, kui palju on kannatanu säästnud ja kasu saanud Ilmar C.S-i tegevusest VÕS § 127 lg 5 mõttes. Kohus peab kahju esinemise tuvastamisel arvestama ka VÕS § 139 lg 1 ja 2 põhimõtteid ehk kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel. Maakohus on eiranud korduvalt Riigikohtu lahendites viidatud põhimõtet, mille kohaselt kahju hüvitamine ei tohi olla kannatanu rikastumise allikaks ning et kahju hüvitamise eesmärgiks ei ole kohustust rikkunud poole karistamine. Kaitsja hinnangul on kannatanu läbi Ilmar C.S-i tegevuse N OÜ -ga sõlmitud lepingu alusel teostatud tööde ja toimingutega oluliselt säästnud kulutuste näol, mida ta oleks pidanud tegema PPP kinnistute arendustegevuseks ja/või nende müügiks kõrgema turuväärtuse alusel. 4.9 Kohus on põhjendamatult jätnud tõendina arvestamata ja hindamata kaitsja poolt esitatud asjatundaja UR (R) hinnangu PPP kinnistute seisundist ja teostatud raietööde mahtude ning sellega seotud kulude-tulude kohta. Asjatundja UR arvamusest nähtub, et metsmaterjali mahu muutus PPP kinnistutel ei täida rahalises vääringus KarS § 203 lg 1 süüteokoosseisu olulise kahju tunnuse mõttes. Kõnesoleva tõendi sisulise hindamata jätmisega rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 338

p-de 1 ja 3 mõttes, mis on kokkuvõttes viinud ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. 4.10 Kohus on ebaõigesti sisustanud C.S tegevuse KarS § 203 lg 1 süüteokoosseisu subjektiivse tunnuste tähenduses - süüdistatav ei tegutsenud otsese tahtlusega. Süüdistatav eeldas, et Q OÜ omandab kõnesolevad kinnistud X OÜ-lt ja kannatanu on oma tegevusega loonud ebaõige ettekujutuse nii Q OÜ-le kui ka C.S-ile . Asjas kogutud tõenditest nähtub, et nii isikud lähtusid eeldusest, et kõnesolev müügitehing saab ikkagi teoks ning PPP uueks omanikuks saab Q OÜ. Omades ühiseid kinnisvara arendamise eesmärke teineteise naabruses asetsevatel kinnistutel ei näinud isikud ette, et kannatanu võib oma tahet ootamatult ja üllatuslikult muuta ning keelduda kinnistute müügist. Sellest tulenevalt ei ole alust ka C.S-i tegevust (tulenevalt talle teadaolevatest asjaoludest) käsitleda kui otsese tahtlusega toimepandud tegu KarS § 203 lg 1 süü teokoosseisu subjektiivse külje tunnuste mõttes. Kuigi viidatud süütekoosseisu subjektiivse külje täitmiseks piisab ka kaudsest tahtlusest ei ole kaitsja hinnangul kohtumenetluses tuvastatud asjaolude alusel seda võimalik järeldada. 4.11 Ebaõige on kohtu järeldus, mille kohaselt C.S juhendas ja andis erinevatele isikutele suuniseid raietööde teostamiseks PPP kinnistutel. ei nõustu kohtu järeldusega, mille kohaselt nähtub tunnistajate E, M, S, K ütlustest, et töid juhendas, kontrollis ja suunas objektil vahendliku täideviimise vormis C.S . Kohtu sellekohane järeldus on vastuolus nii süüdistatava tervisliku seisundiga 2019. aastal kui ka tunnistajate ütlustega, millele kaitsja on viidanud. Viidatud tõenditega on vastuolus kohtu järeldused C.S-i poolt objektil korduvast viibimisest, tööde regulaarsest juhendamisest ja vahendlikult kogu tööprotsessi juhtimisest. 5

(21)
  1. Kannatanu esindaja leiab, et Harju Maakohus jättis kannatanu metsamaterjali väärtuse hüvitamise nõude põhjendamatult rahuldamata. Maakohus on metsamaterjali väärtuse tuvastamata jätmisel rikkunud oluliselt põhjendamiskohustust. Kannatanu on seisukohal, et asjas on esitatud piisavalt usaldusväärseid tõendeid nii välja veetud metsamaterjali kogusest kui ka selle väärtusest. Maakohus ei ole kõiki tõendeid hinnanud kogumis ning jätnud kannatanu väited kaitsja esitatud „eksperthinnangu“ ebausaldusväärsusest tähelepanuta, esitamata selle kohta asjakohaseid põhjendusi, mis on kannatanu hinnangul viinud põhjendamatu tsiviilhagi osalise rahuldamata jätmiseni. Selline kohustus tuleneb TsMS § 442 lg-st 8 ning sätte kohaldamise kohtupraktikast (RKTKm 2-18-1221, p 19; RKTKo 3-2-1-4006, p 10; 3-2-1-91-09, p 13; 3-2-1-91-14, p 17), mille kohaselt kohus peab võtma seisukoha kõigi poolte esitatud õiguslike väidete osas ja nendega mittenõustumisel oma seisukohti põhjendama. 5.1 Kannatanu möönab, et metsamaterjali väärtus võiks iseenesest sisalduda metsakinnistute väärtuse vähenemises, kui metsaraie oleks põhimõtteliselt neil kinnistutel lubatud. Ent kuna vaidlusaluste kinnistutel ei olnud metsaraie teostatud ulatuses lubatud, siis tuleb metsamaterjali väärtuse hüvitamise nõuet käsitleda igal juhul kinnistute väärtuse vähenemise nõuetest eraldi. Järelikult, antud juhul nõutud metsamaterjali väärtuse hüvitamise näol on tegemist eraldi kahju liigiga VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 tähenduses, mida kohus ei saanud lahendada kinnistute väärtuse vähenemise nõuete all. Kannatanu leiab, et kohus on vääralt järeldanud, et metsamaterjali väärtus on alternatiivse ehk väärtuse vähenemise nõudega hõlmatud. Maakohus on põhjendamatult jätnud VÕS § 132 lg 1 ja 2 kohaldamata ning metsamaterjali väärtuse ulatuses kannatanu tsiviilhagi rahuldamata.
  2. Tsiviilkostja C OÜ leiab, et ta ei vastuta X OÜ-le tekkinud võimaliku kahju eest. Apellant on seisukohal, et maakohus on eksinud menetlusõiguse normide rakendamisel, hinnates tõendeid ebaõigesti. Samuti eksis maakohus materiaalõiguse normi rakendamisel, rakendades ebaõigesti VÕS § 1054 lg
  3. Maakohus on toonud otsuses ise küll välja, et C OÜ teostatud metsatööde tellija oli U OÜ, kuid jõudnud tõendeid valesti hinnates ja materiaalõiguse normi valesti rakendades ebaõigele tulemusele, et kannatanule väidetavalt tekkinud kahju eest vastutab C OÜ solidaarselt C.S-iga , mitte metsatööde tellija U OÜ. 6.1 U OÜ ja C OÜ vahel 18.04.2019 sõlmitud töövõtulepingust tulenevalt kohustus C OÜ lepingu punkti 6.1.2 järgi järgima iga tööobjekti osas tellija ehk U OÜ poolt antud juhiseid ja korraldusi (vt T1 lk 103-105). Maakohtu seisukoht otsuse lk 13, et C.S-i kõrval on kahju tekitajaks ka C OÜ, ei ole õige ega põhine tõendil, milleks on C OÜ ja U OÜ vaheline töövõtuleping. C OÜ töötajad said töövõtulepingu järgi lähtuda ja lähtusid tellija U OÜ juhistest ja korraldustest. C OÜ täitis lepingut õigesti, järgides tellija juhiseid ja korraldusi ning C OÜ ei ole kahju tekitaja, ei vastuta kahju eest ja temalt ei saa kahju välja nõuda. Seetõttu on hagi esitatud ja ka rahuldatud ebaõigete isikute vastu, kuivõrd kahju tekitajaks ja selle eest vastutavaks kannatanu ees on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsenud U OÜ. 6.2 Apellant vaidleb sealjuures vastu kohtuotsuses läbivalt kajastuvale kohtu seisukohale, et C.S andis C OÜ-le ja tema töötajatele otse juhiseid. Seda ei ole menetluses tõendatud. 6.3 Apellandi hinnangul on kohus otsuses eksinud VÕS § 1054 kohaldamisel. C OÜ on seisukohal, et vastutus X OÜ ees C OÜ ja tema töötajate tegevuse eest lasub U OÜ-l tulenevalt VÕS §
  4. Samas ei ole tsiviilhagi U OÜ vastu esitatudki. 6
(21)6.4 C OÜ lisab eeltoodule, et prokuratuur ei näinud C OÜ tegevuses karistusõiguslikku vastutust. Kriminaalasja menetlus C OÜ harvesterijuhtide S, K ja M suhtes lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. C OÜ suhtes kriminaalmenetlust kunagi ei alustatud, C OÜ juhatust ei ole kunagi üle kuulatud. See tõendab, et C OÜ töötajad ega C OÜ ei vastuta ka kannatanu ees. Kui nõustuda kohtu hinnanguga, et C OÜ-d saab lepingu punkti 6.1.4 järgi kahju eest vastutavaks pidada, on kohus apellandi hinnangul ekslikult jätnud arvesse võtmata asjaolu, et C.S oli C OÜ töötajad eksimusse viinud, kuigi seda asjaolu on vältimatult vajalik C OÜ-le vastutuse omistamisel arvestada ja kaaluda, mida kohus aga teinud ei ole. Kui ringkonnakohus peaks maakohtuga nõustuma, et C OÜ lepingust tulenevalt isegi vastutas, ei saa olukorras, kus tuvastatud on C OÜ töötajate tahtlik eksitamine C.S-i poolt, C OÜ-lt kahju välja mõistmine olla õigustatud, eriti veel väljamõistetud mahus. 6.5 Apellant leiab, et C OÜ-lt nõutav kahju on tõendamata. Maakohus on eksinud, et kannatanule kinnistute väärtuse vähenemisest üldse kahju tekkis. Asja juures oleva tõendi Pindi Kinnisvara OÜ ekspertiisiaktist nähtuvalt on ekspert hinnanud kinnistute väärtuseks 88 000 EUR koos käibemaksuga. Ka kinnistute müügihetkel kevadel 2021 olid kinnistud orienteeruvalt samas turuväärtuses. Kuivõrd kannatanu müüs kinnistud kevadel 2021 hinnaga 100 300 EUR koos käibemaksuga, siis ei saa kannatanut lugeda kahju saanuks, sest kahju ei ole tekkinud. Veelgi olulisem on, et X OÜ on müünud kinnistud 14.05.2021 odavama hinnaga, kui on tehingu kuupäeva seisuga Arco Vara Kinnisvarabüroo OÜ hinnanud kõrghaljastusega kinnistute turuväärtuseks. Kuivõrd X OÜ müüs kinnistud nende turuhinnast madalamalt igasuguse objektiivse vajaduseta, kuivõrd kinnistud olid tehingu hetkel nii eksperthinnangutest nähtuvalt jätkuvalt kõrghaljastusega ja oleks kallimad olnud ka kõrghaljastuseta, siis on X OÜ endale ise võimaliku kahju tekitanud ja selle eest ei vastuta C OÜ. 6.6 Apellant on seisukohal, et kohus on teinud vea, kui luges notariaallepingutes nimetatud väidetava hinnaalanduse kahju suuruse määramise aluseks. Seda eriti olukorras, kus eksperdid on hinnanud kinnistute väärtusi kõrghaljastusega madalamalt, kui on notariaalaktides nimetatud soovitud esialgsed tehinguhinnad. Kohus on jätnud arvestamata, et sellise väidetava hinnaalanduse saab kannatanu alati ise fiktiivselt konstrueerida ja kujundada ning see ei ole objektiivne hinnang. Kohtupidamise kontekstis saab see olla pigem poole enda kujundatud väide, kui objektiivne tõend. Eksperthinnangute järgi oli kinnistute turuhind nende müügihetke seisundit ja kõrghaljastuse olemasolu arvestades kõrgem, kui see hind, millega kannatanu otsustas kinnistud maha müüa. Kannatanul puudus objektiivne põhjus hinnaalandust teha. Isegi siis, kui peaks paika, et kinnistud olid kõrghaljastuseta, siis tekitas X OÜ endale ise kahju summas 10 700 EUR, müües kinnistud turuhinnast madalamalt. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel (X OÜ müüs kinnistud odavamalt, kui oli nende turuväärtus) või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Seetõttu oleks pidanud maakohus ka siin kahju suurust vähendama ulatuses, mille tekitas X OÜ ise kinnistuid odavamalt müües. 6.7 Apellant leiab, et kui kohus hindas kinnistutel kõrghaljastuse puudumist, siis maksimaalselt saaks kinnistute hind olla Arco Vara Kinnisvarabüroo OÜ eksperthinnangu järgi 115 833,33 EUR käibemaksuta (kõrghaljastusega juhul) ning 92 500 EUR käibemaksuta (kõrghaljastuseta juhul) ning maksimaalne tekkinud kahju saaks olla sellisel juhul 23 333,33 EUR, mitte 36 460 EUR. 7
(21)6.8 Arvestades, et eksperthinnangute järgi (millest apellandi hinnangul on väärtuste ja kinnistute seisundi hindamisel ainuvõimalik lähtuda) on kinnistud kõrghaljastusega, siis oleks maakohus pidanud nende keskmise hinna arvestamisel ka lähtuma kõrghaljastusega kinnistute esitatud ekspertiisiväärtustest. Kuivõrd kinnistud müüdi kannatanu poolt hinnaga 83 583,33 EUR (käibemaksuta summa), siis sai kahju olla maksimaalselt 94 583,33-83 583,33=11 000 EUR. Samas siin tuleb arvestada, et isegi kõrghaljastuseta kinnistute väärtus Arco Vara Kinnisvarabüroo OÜ poolt oli hinnatud kokku summale 92 500 EUR käibemaksuta, samas tehinguväärtus oli 83 583,33 EUR käibemaksuta. Seetõttu isegi siis, kui peaks paika, et kinnistud olid kõrghaljastuseta, siis tekitas X OÜ endale ise kahju summas 92 500-83 583,33=8916,67 EUR, müües kinnistud turuhinnast madalamalt. Sellisel juhul oleks selle kahju suurus, mida kannatanul oleks õigus teistel nõuda kokku 11 000-8916,67=2083.33 EUR. 6.9 Kohus leiab, et ükski asjas esitatud tõend ei kinnita, millises koguses raiuti metsa PPP kinnistutelt. Apellant märgib täiendavalt, et arvestades kohtu seisukohta on üllatav ja jälgimatu, kuidas kohus sai siiski sellisel juhul kinnistute väärtuse muutumise osas kahjusuuruse tuvastada, kuivõrd kinnisvara turuväärtuse väidetav vähenemine oli väidetavalt seotud just metsa mahavõtmisega. UR eksperthinnang kinnitab samuti, et sellises koguses puid nagu hinnapakkumise järgi istutamisele kuuluksid, ei ole kinnistutel kunagi maha võetud. Samuti toob C OÜ välja, et X OÜ poolt nõutav summa 28 314 EUR sisaldab käibemaksu, mis ei ole X OÜ jaoks kahju. Käibemaks ei ole X OÜ jaoks kahju ning tuleks kahjunõudest maha arvata, sest X OÜ on end käibemaksukohustuslasena registreerinud alates 06.02.2012 numbri all XXXXXXXXXXXX ja saab käibemaksu maha arvata. Ka kinnistute müügi 14.05.2021 notariaalaktides on ostja ja müüja kinnitanud, et kinnistute müügihinnad sisaldavad käibemaksu 20%. Käibemaksu summas 16 717 EUR ei saa igal juhul olla X OÜ jaoks kahju, mida tal oleks võimalik C OÜ-lt välja nõuda. 6.10 Maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta C OÜ varasema põhjendatud argumentatsiooni selle kohta, et X OÜ poolt nõutavast kahjust tuleks maha arvata kasu, mida X OÜ sai seoses sellega, et tema kinnistutelt võeti muuhulgas maha väärtusetut puitu, mis nagunii mahavõtmisele kuulunuks. Nende tööde arvelt kinnistute väärtus hoopis tõusis. VÕS § 127 lg 5 järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud. Apellant märgib, et kohus ei ole arvesse võtnud argumenti, et kui kinnistutelt raiuti maha väärtusetut puitu, siis see hoopis suurendas kinnistute väärtust, mitte ei vähendanud seda ega takistanud kinnistute arendamist ja planeeringule vastavat (elamumaa) kasutamist. Ometi ei ole kohus eelnevat kahju suuruse määramisel arvesse võtnud. 6.11 Lisaks on oluline arvestada VÕS § 140 lg 1 sätestatuga, mille kohaselt kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. C OÜ palub kohtul väljamõistetavat kahjuhüvitist nimetatud alusel maakohtu väljamõistetuga võrreldes vähendada, kui kahjuhüvitis üldse on C OÜ-lt väljamõistetav. KANNATANU ESINDAJA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED 8
(21)
  1. Kannatanu lepinguline esindaja on seisukohal, et kaitsja vandeadvokaat Aivar Pilve apellatsioonkaebus ja tsiviilkostja C OÜ apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud tuleb jätta süüdistatava ja tsiviilkostja kanda. TSIVIILKOSTJA ESINDAJA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED
  2. Tsiviilkostja esindaja palub jätta X OÜ apellatsioonkaebus Apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud jätta X OÜ kanda. rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
  3. Ringkonnakohtu istungil jäid kohtumenetluse pooled apellatsioonides toodu juurde. Süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni. Prokurör ja kannatanu lepinguline esindaja ei toetanud süüdistatava kaitsja ja tsiviilkostja apellatsioone ja taotlesid jätta apellatsioonid rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Tsiviilkostja esindaja ei toetanud kannatanu esindaja apellatsiooni ja taotles jätta apellatsioon rahuldamata. Esindaja toetas kaitsja apellatsiooni. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  4. Kohtukolleegium, tutvunud kohtuasja materjalide ja esitatud apellatsioonide väidetega ja kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevale seisukohale. 10.1 Kolleegium ei nõustu kaitsjaga selle, et maakohtunik on olnud süüdistatava suhtes selgelt negatiivselt meelestatud, sest eiras kaitsja poolt esitatud tõendeid. Käsilolevas asjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Apellant jätab tähelepanuta, et kohtu roll on kohtumenetluse juhtimine, sh on asja arutava kohtu pädevuses oluliste ja ebaoluliste tõendite eristamine ning poolte tegevusele või tegevusetusele hinnangu andmine (vt Stoji v. Horvaatia, otsus
  5. juunist 2006, p 26). Maakohtu poolt süüdistatava kaitsja taotluste rahuldamata jätmine ei tähenda seda, et kohus ei oleks erapooletu. Puuduvad igasugused tõendid, et maakohtunikul oleks olnud eelarvamus poole suhtes, mis takistanuks tal asja objektiivset lahendamist või ta oleks asjaosalistega lähedastes suhetes või tal oleks olnud eraviisiline teave menetlusega seotud faktiliste asjaolude kohta vms. Siinjuures on oluline silmas pidada, et nii nagu mistahes teiselgi isikul, on ka kohtunikul oma hoiakute ja väärtushinnangute süsteem, millest aga ei saa automaatselt tuletada kohtuniku erapoolikust. 10.2 Kolleegium ei nõustu kaitsjaga ka selles, et prokuratuur ei ole süüdistust esitades pidanud vajalikuks kontrollida kannatanu poolt esitatud väiteid ja tõendeid süüteokoosseisu tuvastamiseks. Kaitsja jätab tähelepanuta selle, et süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte süüdistuses (vt viimati RKKKo nr 1-16-4665, p 10, 1-17-11182, p 20). See, millega ja kuidas või kas üldse on need asjaolud tõendatud, tuleb ära näidata kohtuotsuses (vt nt RKKKo nr 31-1-66-12, p 9.4, 1-16-4665, p 11). Seda on maakohus ka teinud. 10.3 Kaitsja jätab tähelepanuta selle, et

§-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest lähtuvalt peavad uurimisasutus ja prokurör oma pädevuse piires kuriteo asjaolude (tunnuste) ilmnemisel alustama ja toimetama kriminaalmenetlust sõltumata 9

(21)mistahes arvamusest. Kriminaalmenetluse alustamise staadiumis ei peagi olema kõik asjaolud (kahju täpne suurus, teo väidetav toimepanija, sest menetlust võib alustada ka n-ö kuriteo fakti suhtes vms) kuriteokaebusest või selle lisadest tuvastatavad. Kriminaalmenetlust alustataksegi selleks, et need asjaolud välja selgitada. Kuriteokaebuses on selgelt välja toodud esialgne kahju suurus ning midagi kummastavat ei ole selles, et peale 6 kuud oli esitatud tsiviilhagi, milles tekitatud kahju suurus oli märgitud oluliselt suurem kui algses kuriteoteates. Riigikohus (vt RKKKo nr 3-1-1-60-10) on tauninud kriminaalmenetluse alustamist siis, kui puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline, kuid rõhutanud

§ 6

nõuet, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. 10.4 Asjaolu, et prokuratuur pole pidanud vajalikus koguda mingeid konkreetseid tõendeid ei ole etteheidetav, sest kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette loetelu tõenditest, mida kohtueelsel uurimisel koguda ning kohtuistungil uurida tuleks. Käsilolevas asjas on prokuratuur leidnud, et tõendamiseseme asjaolud on tõendatud kannatanu ja tunnistajate ütlustega ning muude kirjalike tõenditega. Asjaolu, et uurimisasutus või prokuratuur ei ole pidanud vajalikuks mingite ekspertiiside või muude tõendite kogumist, ei ole käsitatav rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene. Kolleegiumil tuleb märkida, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel, arvestades asjaolu, et süüdistus- ja kaitsefunktsioone täidavad eri menetlussubjektid. 11. Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud

§ 61lg 2 sätestatut.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). 11.1 Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-117-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 31-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 11.2 Kohtukolleegium leiab, et apellandi apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja süüdistatava õigeksmõistmiseks. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele 10

(21)kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid

§ 342

lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 11.3 Kolleegium ei käsitle ja jätab tähelepanuta kaitsja väited seoses Kinnisvara 24 märtsikuus 2021 avaldatud PPP müügikuulutustega; Lahe Kinnisvara eksperthinnanguga nr 0927-21 27.08.2021 ja X OÜ nimel N OÜ-le esitatud nõudekirjadega 14.01.2020 ja 07.04.2020, sest ringkonnakohus ei nõustunud tõendite vastuvõtmisega (põhistused on toodud kohtuasja menetlusse võtmise määruses). 12. Kolleegium ei nõustu apellatsioonis tooduga, et süüdistatava C.S süüditunnistamine KarS § 203 lg 1 järgi toimepandud kuriteos on põhjendamatu. Maakohus on äärmise põhjalikkusega põhjendanud, miks tuleb C.S temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 203 lg 1 järgi süüdi mõista. Maakohtu otsuses toodud põhjendused C.S-i süü tõendatuse osas on veenvad ja mõttekäik jälgitav, kuigi koosseisulise kahju tuvastamisel on maakohus lähtunud enamjaolt põhjendustest, mis puudutavad tsiviilhagis esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamist, tuleb asuda seisukohale, et maakohtu lõppjäreldus, et koosseisuline kahju on tuvastatud, on õige. 12.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on samas asjas nr 1-21-2315, p 37-40 selgitanud üheselt, mida eeldab KarS § 203 lg 1 sätte objektiivne koosseis. Kolleegiumil tuleb märkida, et maakohtu poolt on üheselt tuvastamist leidnud (IV kd, tl 6165), et kannatanu X OÜ ja OÜ Q ei teinud süüdistuses märgitud kinnisasjade võõrandamiseks kohustus- ega käsutustehingut ja raie toimumise ajal kuulusid kinnisasjad jätkuvalt kannatanule X OÜ-le, st need olid süüdistatava C.S-i jaoks KarS § 203 mõttes võõrad. Ka ei olnud süüdistataval raie tegemiseks kannatanu X OÜ nõusolekut. Seega on ainetu kaitsja seisukoht, et maakohus on jätnud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamiseks olulised asjaolud tähelepanuta või neid lausa teadlikult ignoreerinud. 12.2 Maakohus on õigesti viidanud, et KarS § 203 lg 1 koosseisuline tagajärg eeldab, et toimepanija oleks võõra asja rikkumise või hävitamisega tekitanud olulise kahju. KarS § 121 p 1 kohaselt peab see ületama 4000 eurot (IV kd, tl 65). Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt selgitanud samas asjas nr 1-21-2315, p 43-45, mida saab ja tuleb KarS § 203 lg 1 koosseisulise kahju suuruse kindlaks tegemisel arvesse võtta. Menetletavas asjas märkis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et maakohus on koosseisulise kahju tuvastamisel lähtunud põhjendustest, mis puudutavad tsiviilhagis esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamist, kuid see on ekslik. Seda on teinud ekslikult ka apellant Aivar Pilv, sest on koosseisulise kahju tuvastamisel lähtunud enamjaolt põhjendustest, mis puudutavad tsiviilhagis esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas, et kuriteo koosseisulise kahju põhjendamine haginõude rahuldamise ja selle ulatusega on metodoloogiliselt ekslik. Kuriteo koosseisulise kahju ja haginõude rahuldamise ulatus küll võivad, aga ei pruugi kattuda. 12.3 Kuivõrd apellant lähtub ekslikult KarS § 203 lg 1 koosseisulise kahju tuvastamisel tsiviilhagis esitatud kahju hüvitamise nõudest, siis on kaitsja põhjendused koosseisulise kahju osas osaliselt asjakohatud ja jäävad tagajärjetuks. Kohtupraktika kohaselt ei ole tõepoolest tsiviilhagi avaldus

§ 63lg 1 mõttes tõend (vt nt RKKKo nr 3-1-1-69-12, p 11, 3-1-1-90-15, p 17). Tõenditeks millega tõendada olulise 11

(21)kahju suurust KarS 121 p 1 mõttes, võivad olla kannatanu, tunnistaja ütlused, sündmuskoha vaatlusprotokoll (kahjustatud kinnisasja vaatlus), taastamis kalkulatsiooni, arved vara kohta jms. Kaitsja jätab tähelepanuta, et kannatanu ei ole esitanud üksnes tsiviilhagi vaid maalkohtule on esitatud ka tõendid, mis tõendavad, et raietegevusega on tekitatud olulist kahju. Seega ei esitanud kannatanu pelgalt tsiviilhagi, millega tõendada kahju suurust ning prokuratuur ei lähtunud ainult tsiviilhagis märgitud kahju suurusest. 12.4 Kannatanu X OÜ juhatuse liige G on andnud ütlusi, et tekitatud kahju koosneb metsa raiumisest, pinnase rikkumisest. Metsamaterjali mahu tuvastas Harku vald, kellel olid selleks spetsialistid. Spetsialistid koostasid kalkulatsiooni. Tema ise tellis arvutused metsaspetsialistidelt ATlt ja TAlt. Lisaks on langenud kinnistu väärtus (vt II kd, tl 121). T OÜ poolt koostatud hinnapakkumisest nähtub ainuüksi pinnase taastamistööde maksumus ilma käibemaksuta on 4500 eurot (I kd, tl 201), mis on piisav tuvastamaks KarS § 203 lg 1 märgitud koosseisulist kahju ka ilma puude istutamiseta. Kannatanu esindaja esitatud S OÜ ja ka tsiviilkostja esindaja esitatud OÜ M koostatud hinnapakkumine metsa aluspinna taastustöödele ületab samuti olulise kahju suuruse KarS 121 p 1 mõttes (I kd, tl 202, 213-214). Seda isegi juhul kui jätta arvesse võtmata pakkumistel märgitud tuulemurru koristus. 12.5 Riigikohus on menetlevas asjas üheselt märkinud, et pole välistatud ka koosseisulise kahju suuruse arvestamine ainuüksi kinnisasja väärtuse vähenemise ulatuse kaudu. Sellisel juhul tuleb võrrelda kinnisasja väärtust võimalikult vahetult enne ja pärast kahjustamist, välistamaks kõrvaliste tegurite (nt kinnisvarahindade muutumise) mõju kuriteo koosseisulise kahju suurusele. Arco Vara Kinnisvarabüroo OÜ hinnangust nähtub, et kuriteo toimepanemise aja seisuga vähenes kinnisasjade PPP turuväärtus 10000 eurot (III kd, tl 4). Kinnisasjade turuväärtuse vähenemine oli tingitud eeldusel, et kinnisasjadel oli varasemalt, st kuriteoeelselt looduslik kõrghaljastus ehk enne raiet, kuid hiljem mitte ehk peale raiet. Seega saab ka selle tõendi põhjal jaatada objektiivse koosseisu täidetust. Kaitsja maakohtus tõendite vastuvõtmisel mingeid vastuväiteid ei esitanud, seega kaitsja märgitud tõendeid kahtluse alla ei seadnud ning tegemist on lubatavate ja usaldusväärsete tõenditega (II kd, tl 185 pöördel, 206). Arvestades kohtupraktikat, et piisab sellest, kui tehakse kindlaks vähemalt summa, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri ning kuriteo objektiivse koosseisu jaatamiseks ei pea eranditult alati tuvastama kahju täpset suurust (vt RKKKo nr 1-21-2315, p 45), saab juba eelpool viidatud hinnapakkumiste põhjal (S OÜ ja OÜ M I kd, tl 202, 213-214) jaatada üheselt objektiivse koosseisu täidetust. 12.6 Kaitsja asub seisukohale, et maakohus on ebaõigesti ja põhjendamatult jätnud asjatundja UR eksperthinnangu tähelepanuta tõendikogumist, kuid sellega pidanuks arvestama, et teha kindlaks kahju. Kaitsja jätab tähelepanuta kohtupraktika, et kriminaalmenetluse seadustikus ei nähta ette võimalust, et asjatundja saaks koostada tema osavõtul sedastatud leidude ja nende põhjal tehtud järelduste kohta eraldi kirjaliku dokumendi. Kui asjatundja siiski võib teada mõnda tõendamiseseme asjaolu, tuleb ta üle kuulata tunnistajana (

§ 1091lg 5).

Oluline on tähele panna, et kooskõlas

§ 63lg-ga 1 on tõendiks vaid asjatundja ütlused.

Järelikult eristab kriminaalmenetluses asjatundja rolli eksperdi omast seegi, et tema eriteadmistele tuginevaid selgitusi ei fikseerita ega esitata kirjalikul kujul ekspertiisiaktile sarnanevas dokumendis. Ka asjatundja ning eksperdi õiguste ja kohustuste maht on erinev. Eksperdil on muu hulgas õigus tutvuda kriminaalasja materjaliga, mis on vajalik ekspertiisiks, ning küsida eksperdiuuringuteks isikutelt selgitusi (

§ 98lg 1 p-d 3 ja 5).

Asjatundja puhul sarnaseid õigusi (ega kohustusi) menetlusseaduses otsesõnu ette ei nähta (vt RKKKo nr 1-21-6698, p 17, 18). Kaitsja jätab tähelepanuta ka selle, et asjatundjat eristab eksperdist see, et asjatundja 12

(21)ei tee konkreetses asjas ekspertiisi, vaid annab eriteadmistele tuginedes selgitusi, mis on tõendamiseseme asjaolude mõistmiseks olulised (vt RKKKo nr 1-20-5071, p 14). 12.7 Juhul kui kaitsja leidis, et prokuratuuri või kannatanu tõendites on mingid andmed kajastatud valesti või jäetud kajastamata (tegemist on aktiivse kaitseväitega), siis pidanuks kaitsja taotlema ekspertiisi määramist, mitte asjatundja poolt koostatud kirjaliku eksperthinnangu andmist. Seega ei ole maakohus eksinud kui jättis tähelepanuta UR eksperthinnangu, sest kaitsja on laiendanud õigustamatult asjatundja pädevuse piire. Kuivõrd kolleegium mingeid rikkumisi selles osas maakohtu poolt ei tuvastanud, siis jätab kolleegium kaitsja poolt viidatud asjatundja kirjaliku eksperthinnangu tähelepanuta. Seega asjatundja eksperthinnangus märgitud järeldustele viitamisega apellatsioonis, ei ole võimalik tõendada koosseisulise kahju puudumist. 13. Riigikohtu kriminaalkolleegium on samas asjas nr 1-21-2315, p 48 selgitanud üheselt, mida eeldab KarS § 203 lg 1 sätte subjektiivne koosseis. Seega tuleb kolleegiumil süüdistatava tahtluse kindlakstegemiseks kontrollida, kas süüdistatav C.S tegu toime pannes vähemalt pidas võimalikuks ja möönis seda, et
  1. a)kinnisasjad, millel ta raiet organiseerib, ei kuulu talle ja tal puudub raieks omaniku nõusolek;
  2. b)raietegevus kutsub kinnisasjadel esile sellised muudatused, mis on õiguslikult hinnatavad kui selle kinnisasja rikkumine KarS § 203 lg 1 mõttes (seda õiguslikku hinnangut süüdistatav teadma ei pidanud) ning et
  3. c)raie tekitab omanikule kahju, mis ulatub vähemalt kuriteo koosseisulise kahju alammäärani. 13.1 Kolleegiumil tuleb nendele küsimustele vastata jaatavalt. Maakohus on üheselt tuvastanud, millega nõustub ka ringkonnakohus, et süüdistatava enda ütlused kinnitavad, et ta oli teadlik, et raieluba hõlmab üksnes HHH kinnistuid. Ka oli süüdistatav teadlik, et PPP kinnistuid OÜ Q poolt ära ei ostetud ehk need kuulusid jätkuvalt raie toimumise ajal kannatanule X OÜ-le. Süüdistatav oli teadlik ka sellest, et kannatanu ei ole raieks nõusolekut andnud. Vaidlus puudub selles, et süüdistataval on väga suured kogemused metsandusalal. On ilmne, et süüdistatav teadis, et teostades ilma loata raiet PPP kinnistutel kaotab kinnisasi suurema osa kasvavatest puudest, sest ei säilitatud detailplaneeringus ettenähtud 75% kõrghaljastuse nõuet. Seejuures raiet teostati suuremal alal, kui oli lintidega eraldatud alad, mille sees tuli puud kasvama jätta. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et raie tekitas pinnasesse rööpad, mida saab ja tuleb lugeda pinnase kahjustamiseks, olenemata kaitsja väitest, et tegemist oli soise alaga. Sellise tegevusega kaasneb ilmselgelt kinnisasjade väärtuse vähenemine ehk omaniku vara kahjustamine. Ka on maakohus tuvastanud veatult, et süüdistatav teadis PPP kinnisasjadelt maha lõigatud metsamaterjali äraviimisest, ilma selle eest kannatanule tasu maksmata. 13.2 Kaitsja apellatsioonis viidatud põhjendused, et süüdistatav lähtus eeldusest, et kõnesolev müügitehing saab teoks ning PPP uueks omanikus saab Q OÜ, ei välista süüdistatava tegevuses tahtlust. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et ei ole võimalik järeldada süüdistatava käitumises isegi mitte kaudset tahtlust. Karistusõigusdogmaatikas ja kohtupraktikas on selgitatud, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element tagajärje ettenägemine - kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral 13
(21)kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, st soostub sellega. Kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 19; 3-1-1-50-13, p 13.4). Tehes ilma raieloata sellises ulatuses ilma kannatanu teadmata ja nõusolekuta raiet, möönis ilmselgelt süüdistatav, et rikub kannatanu vara ning tekitab sellega olulise kahju. Süüdistataval ei olnud mingit alust tõsimeeli arvata, et tema tegevus ei riku kannatanu vara ning sellega ei teki olulist kahju. Ka ei saanud süüdistatav tõsimeeli loota, et kinnistud peale tehingu nurjumist kindlasti võõrandatakse X OÜ poolt Q OÜ-le. Seega pole alust rääkida ettevaatamatusest. 13.3 Kaitsja versioon, et kannatanu ise on soovinud alusetult rikastuda kahjunõude arvelt on ainetu ning ei mõjutada C.S süüdistuses kirjeldatud teo tõendatust ega sellele teole antavat karistusõiguslikku hinnangut. Maakohus on üksikasjalikult vastanud ka kaitsja argumentidele, miks ei ole kannatanule etteheidetav, et ta ei müünud peale ebaseadusliku raie teostamist kinnistuid Q OÜ-le ning kolleegium nõustub maakohtuga, mistõttu ei pea vajalikuks sellel küsimusel pikemalt peatuma. Maakohus on käsitlenud ka kaitsja poolt viidatud kannatanu poolsele käitumisele seoses miljoniliste nõuetega ja pankrotihoiatusega (vt IV kd, tl 69 pöördel-70). Kolleegium nõustub maakohtuga, et selline kannatanu käitumine võib olla taunimisväärne, kuid see ei suurendanud kuidagi kannatanu kinnistutel toimunud metsaraiega tekitatud kahju suurust.
  1. Maakohus on võtnud otsuses seisukoha kaitsja poolt viidatud süüdistatava tervisliku seisundi osas 2019 aastal ning maakohus on otsuses sellele küsimusele ammendavalt ja põhistatult vastanud ning ringkonnakohus nõustub sellega (IV kd, tl 63). Seega ei ole maakohtu järeldus vastuolus süüdistatava tervisliku seisundiga 2019 aastal ning vastuolu puudub ka tunnistajate ütlustega. Seejuures on maakohus näidanud ära vastuolud süüdistatava enda ütlustes, kuid selle jätab kaitsja tähelepanuta. 14.1 Ainetu on kaitsja väide, et maakohus ei ole arvesse võtnud tunnistajate E, M ja S ja K ütlusi, millistele kaitsja viitas juba kaitsekõne teeside p-s 137-
  2. Maakohus on tunnistajate ütlustele üheselt viidanud ning neid analüüsinud (vt IV kd, tl 63-64 pöördel), sh kõrvutanud tunnistajate ütlusi süüdistatava ütlustega. Mingeid vastuolusid kaitsja poolt viidatud tunnistajate ütlustes ja maakohtu poolt tunnistajate ütluste tsiteerimises ei nähtu. Kaitsja viitab ka ise tunnistaja E ütlustele, millest nähtub üheselt, et süüdistatav tegutses tööde tellimisel ettevõtte N OÜ nimel ning ta kohtus süüdistatavaga. Ka tunnistaja M andis ütlusi, et tööde piirid oli maha märgitud süüdistatava poolt. M aakohus ongi sellistest tunnistajate ütlustest lähtunud. Seega jääb tagajärjetuks kaitsja väide, et maakohus on püüdnud põhjendamatult luua muljet, et süüdistatava tervislik seisund võimaldas tal 2019 kevadel „aktiivselt“ tegeleda raietööde ettevalmistamisega kui ka nende juhendamisega. Maakohus ei ole püüdnud näidata süüdistatava tegevuses mingit erilist aktiivsust, seega on maakohtu järeldus kooskõlas kaitsja enda poolt viidatud tunnistajate ütlustega. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kolleegium, et C.S käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 203 lg 1 järgi.
  3. Mõistetud karistust pole eraldi apellatsioonis vaidlustatud. KarS § 203 lg 1 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. KarS § 203 lg 1 sanktsioon näeb ette lisaks vangistusele ka kergemaliigilise karistuse ning maakohus on põhistanud, miks C.S-i pole võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega. Maakohus on C.S-i karistanud KarS § 203 lg 1 järgi vangistusega 2 aastat 6 kuud, mis jääb sanktsiooni keskmäära. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat karistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt 14
(21)materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Kaitsja mingeid argumente KarS § 73 osas ei esita, kuid ka KarS § 73 kohaldamise osas kolleegium mingeid rikkumisi ei tuvastanud.
  1. Mingeid konkreetseid argumente kaitsja apellatsioonis maakohtu poolt osaliselt rahuldatud tsiviilhagi osas ei ole esitanud. Väärib märkimist, et maakohus on üheselt kahju arvutuste tegemisel lähtunud Arco Vara esitatud andmetest, Pindi Kinnisvara esitatud andmetest ja ostu-müügilepingutes märgitust (vt IV kd, tl 68 pöördel-69). Ka on maakohus võtnud arvesse VÕS § 127 lg-s 5 sätestatut ning arvestanud kahju hüvitisest maha 444,45 eurot, mida kannatanu sai keskmisest rohkem kinnistuste müügist. 16.1 Kaitsja asub seisukohale, et kohaldada tuleks VÕS § 139 lg 1, 2 sätteid, sest kannatanu loobus teadlikult Q OÜ-le kinnistuid müümast, mistõttu on selline tegevus käsitletav kui endale teadliku väidetava kahju tekitamine. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu, sest selline asjaolu ei anna alust kohaldada VÕS § 139 sätteid. Kohtupraktika kohaselt selleks, et lugeda kannatanu tegevust kahjuhüvitist vähendavaks asjaoluks VÕS § 139 järgi, peab kannatanu tegevuse ja kahju vahel esinema põhjuslik seos (vt RKTKo nr 2-11-58942, p 34). Käsiloleval juhul tekkis kannatanule kahju, sest süüdistatav teostas tema jaoks võõral kinnistul raiet ning selle tegemiseks ei olnud süüdistataval kannatanu nõusolekut, mitte kahju ei tekkinud kinnistute müümata jätmises Q OÜ-le. Seega oli kahju tekkimise aluseks süüdistatava õigusvastane käitumine, mitte müügilepingu sõlmimata jätmine ning kannatanu tegevuse ja kahju vahel ei esine põhjuslikku seost.
  2. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha tsiviilkostja C OÜ esindaja apellatsioonile. Apellant asub seisukohale, et C OÜ ei ole kahju tekitaja ega vastuta kahju eest, mistõttu ei saa C OÜ-lt kahju välja nõuda. Maakohus on selles osas põhjalikult analüüsinud U OÜ ja C OÜ vahel sõlmitud töövõtulepingut nr 1/04.2019, tunnistajate S, K ja M ütlusi ning viidanud asjakohasele kohtupraktikale. Maakohus on otsuses sellele küsimusele ammendavalt ja põhistatult vastanud (vt IV kd, tl 70-71 pöördel) ning ringkonnakohus nõustub sellega, mistõttu ei pea kolleegium sellel küsimusel pikemalt peatuma. Seega nõustub kolleegium maakohtuga, et C OÜ pidi lepingu kohaselt töid teostama mitte üksnes tellija U OÜ juhiste kohaselt vaid pidi ka ise kontrollima raietöö aluseks olevat metsateatist ning jälgima, et raietöid teostatakse teatise kohaselt. 17.1 See, et C OÜ suhtes ei ole alustatud kriminaalmenetlust ning C OÜ töötajate suhtes lõpetati kriminaalmenetlus aluse puudumise tõttu ei tähenda seda, et C OÜ ei vastuta tsiviilkostjana kannatanu ees. Asjaolu, et C.S Jalaks viis C OÜ töötajad eksimusse ei välista C OÜ vastutust tsiviilkostjana. Apellant jätab tähelepanuta, et maakohus tuvastas süüdistatava/ kostja vastutuse eeldused, esmajoones süüdistatav/kostja lepingurikkumise ja just selle kohustuse rikkumise tagajärjel hagejale tekkinud kahju. Seejuures ei arvesta apellant maakohtu poolt märgitut, et C OÜ kaasati lepingu alusel raietöödele, mistõttu tekkis tal kohustus kontrollida metsaseaduse nõuete kohaselt enda tegevuse seaduslikkust. Kohtupraktika kohaselt, millele on maakohus ka viidanud (vt RKKKo nr 3-1-1-93-05, p 7.3), kui töid teostavad eraldiseisvatena hinnatavad subjektis (erinevad juriidilised isikud), lasub kontrollikohustus neist igaühel eraldi. Seega apellandi seisukoht, et U OÜ vastutab C.S-i ja C OÜ poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest on väär. 15
(21)17.2 VÕS § 127 lg-st 4 peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 127 lg 4 mõtte kohaselt teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel tuleb kasutada nn conditio sine qua non - testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Eelkõige tuleb hinnata kas kahjulik tagajärg oleks ilma kostja teota saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks (vt nt RKTKo nr 3-2-1-53-06, p 11). Maakohus on eeltoodut arvestanud ning eelviidatud tõenditele tuginedes põhjendatult järeldanud, et hageja omandit rikuti raietöödega, sest C OÜ- l oli kohustus kontrollida, kas ta teostab raietöid raieloas lubatud kinnistustel, jättes need asjaolud kontrollimata rikuti kannatanu omandit, mille eest on kostja VÕS § 127 lg 4 järgi vastutav. 17.3 VÕS § 137 lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt. Sama paragrahvi teise lõike järgi jaguneb vastutus isikute omavahelises suhtes, võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest isik vastutab. Seega on kannatanul VÕS § 137 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kogu kahju hüvitamist kõigilt kahju tekitamise eest vastutavatelt solidaarvõlgnikelt sõltumata sellest, missugune on kahju tekitajate vastutuse osa nende omavahelises suhtes VÕS § 137 lg 2 järgi. 17.4 Puudub vaidlus selles, et C OÜ töötajad tekitasid tööülesandeid täites õigusvastaselt kahju kolmandale isikule, mistõttu kaasneb tsiviilkostjale ka VÕS § 1054 lg 2 sätestatud vastutus. VÕS § 1054 lg 1 kohaldatakse eelkõige juhul kui töötaja tekitab tööülesandeid täites õigusvastaselt kahju kolmandale isikule. Töötaja poolt kahju tekitamine kolmandale isikule peab olema seotud tööandja majandus-ja kutsetegevusega, seetõttu võib tööandja töötaja poolt põhjustatud õigusvastase kahju eest vastutada ka juhul, kui töötaja rikkus kahju tekitades oma töökohustusi või tööandja korraldusi (vt RKTKo nr 3-2-1-24-98; RKKKo otsus nr 3-1-1-1-05 p 9). Seega tööandja vastutab töötaja poolt toimepandud niisuguste õigusvastaste tegude eest, mille toimepanemine töötaja poolt ei oleks olnud võimalik, kui kahju tegelik tekitaja ei oleks olnud tööandja töötaja. Kolleegium nõustub maakohtuga, et C OÜ on vastutav oma töötajate poolt kolmandale isikule õigusvastaselt põhjustatud kahju eest, sest töötajatel oli C OÜ- ga töölepinguline suhe ning Püüa tee 3, 7, 8, 9 kinnistutel tehtud metsaraiega olid C OÜ töötajad seotud oma igapäevase tööülesannete täitmise raames, täites neile tööandja C OÜ poolt antud korraldusi. Tulenevalt eeltoodust tuleb kolleegiumil maakohtuga nõustuda, et C.S Jalaks ja C OÜ (süüdistatav ja tsiviilkostja) vastutavad solidaarselt. 17.5 Ebaõige on apellandi seisukoht, et C.S ei andnud juhiseid C OÜ töötajatele. Apellant viidab tunnistaja M ütlustele valikuliselt. Tunnistaja M on andnud üheseid ütlusi, et 2019 kevadel töötas C OÜ-s metsameistrina ning C.S-i tunneb seoses raietöödega. Raie tegemise ajal käis ta kohal ning on näinud seal ka C.S-i . K ja S tegid lõikamistöid ning tegutsesid tema juhiste alusel. Tema sai juhised C.S-ilt. Tema dokumente ei kontrollinud, sest dokumentide kontroll oli tööandja poolt (II kd, tl 139-140). Seega ei ole maakohus ebaõigesti hinnanud tunnistaja ütlusi ning ütlustest ei tulene, et tunnistaja eeldas või kahtles, et sai juhised C.S-ilt . Seda, et tunnistaja M C.S-iga suhtles kinnitab ka tunnistaja ütlus, et palus C.S-il kontrollida märgistust RMK piiriga ning C.S parandas seda (vt II kd, tl 141). 16
(21)18. Nõustuda ei saa apellandiga, et maakohus ei ole selgitanud, miks ei ole kriminaalasjas usaldusväärselt tõendatud, sh UR hinnanguga kinnistul raiutud puidukogused ja selle väärtust. Maakohus on seda üksikasjalikult käsitlenud (vt IV kd, tl 68). Apellant jätab tähelepanuta, et maakohus asus seisukohale, et kuivõrd kannatanu oli vaidlusalused kinnistud ära müünud, on ebaseadusliku raie tõttu saamata jäänud võimalik metsamüügi tulu ja pinnasekahjustuse likvideerimise kulu arvutatud kinnistu väärtuse vähenemisse. Maakohus pidas põhjendatuks hüvitamisele kuuluva summa suuruse määramisel lähtuda kinnisasja väärtuse vähenemise suurusest, sest kannatanu kinnistult raiutud metsa müügist mingit raha ei ole saanud ja ei ole ka pinnase taastamise kulusid teinud. Sellises olukorras on ainetu viidata apellandil raiutud puidukogustele ja selle väärtusele. 18.1 Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus ei lähtunud menetluses esitatud arvamustest ning asus ekslikult seisukohale, et metsatööde tulemusel ei olnud kinnistud enam kõrghaljastusega. Maakohus on üheselt arvutuste tegemisel lähtunud Arco Vara esitatud andmetest, Pindi Kinnisvara esitatud andmetest ja ostu-müügilepingutes märgitust (vt IV kd, tl 68 pöördel-69). Maakohtus on küll märkinud otsuses, et kinnistute turuhind ilma kõrghaljastuseta, kuid sellise sõnastuse on maakohus võtnud esitatud andmetest. Tegelikkuses on maakohus peale sellise sõnakasutuse täpsustanud, et mõeldakse andmeid peale raiet. Arvamustes ongi toodud andmed koos nn kõrghaljastusega ehk enne raiet ja nn ilma kõrghaljastuseta ehk peale toimunud raiet. Apellant heidab maakohtule ette, et maakohus ei ole lähtunud Arco Vara esitatud andmetest, kuid teisalt leiab, et Arco Vara andmeid ei saa alus- ega võrdlusmaterjaline arvestada. Seega selline seisukoht on vastuoluline ja jääb kolleegiumile arusaamatuks. Märkimist väärib seegi, et maakohus ei ole lähtunud kinnistute algväärtuse ja raie tõttu muutunud väärtuse vahe arvestamisel ainult Arco Vara poolt esitatud andmetest. Sellised apellandi väited on otsitud ja jäävad tagajärjetuks. 18.2 Kolleegium ei nõustu apellandiga ka selles, et maakohus oleks teinud põhimõttelise vea, kui luges notariaallepingutes märgitud hinnaalanduse kahju suuruse määramise aluseks. See ei tulene ka samas asjas tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast, sest nende müügilepingutega ei saa tõendada koosseisulist kahju (vt RKKKo nr 1-21-2315, p 46). See ei tähenda aga seda, et maakohus ei oleks saanud müügilepinguid võtta arvesse haginõude lahendamisel. Tsiviilkostja esindaja jätab tähelepanuta 1-21-2315 p 46 märgitu, millele kolleegium ka eelnevalt viitas, et kuriteo koosseisulise kahju ja haginõude rahuldamise ulatus küll võivad, aga ei pruugi kattuda. Kolleegium viitas juba eelnevalt, et maakohus on üheselt arvutuste tegemisel lähtunud nii Arco Vara esitatud andmetest, Pindi Kinnisvara esitatud andmetest ja ostu-müügilepingutes märgitust ning arvutanud nende andmete põhjal kinnistute keskmised hinnad ehk väärtuse (vt IV kd, tl 69). Seega taaskord on sellised apellandi väited eksitavad ning jäävad tagajärjetuks. 18.3 Apellant on esitanud argumentatsiooni, millised arvutused või võetud lähteandmed ja teostamise metoodika oleks maakohus pidanud võtma arvesse kahju suuruse määramisel. Kolleegiumil tuleb märkida, et tsiviilkostja esindaja enda argumentatsioon ja arvutused ei ole õiged, sest arvutuskäigus on võetud aluseks Arco Vara andmed nelja kinnistu hinna kohta koos kõrghaljastusega ehk hind kui kinnistult ei olnud puid raiutud, kuid Pindi Kinnisvara andmed nelja kinnistu kohta on peale raiet. Sellised andmeid ei ole võimalik samastada, sest need lähtuvad erinevatest eeldustest. Seega ei ole märgitud andmed omavahel võrreldavad Seejuures puuduvad igasugused põhjendused, miks lähtutakse sellisest metoodikast ja seda olenemata sellest, et Pindi Kinnisvara andmetes on märgitud mingisuguse kõrghaljastuse olemasolu. Kolleegiumil ei ole võimalik pimesi arvata, miks lähtutakse just sellisest metoodikast ning milliseid sisulisi põhjendusi soovib apellant esitada, mistõttu jääb 17
(21)tsiviilkostja esindaja apellatsioon osaliselt arusaamatuks ja ei ole jälgitav. Maakohus on seevastu lähtunud omavahel võrreldavatest andmetest, mis kolleegiumi arvates on asjakohane. 18.4 Apellatsioon on täiesti asjakohatu osas, milles leitakse, et X OÜ-l puudub alus nõuda metsa ja pinnase taastamise kulude hüvitamist, sest maakohus ei ole sellist nõuet rahuldanud. Ainetud on ka väited, et maakohus oleks justkui jätnud tähelepanuta, et kannatanu on kinnistud võõrandanud. Arusaamatud on ka seisukohad käibemaksu osas, mis tuleks kahjunõudest ma arvata, sest X OÜ on käibemaksukohuslane. Kolleegiumil tuleb märkida, et maakohtu otsuses on sõnaselgelt kirjas, et tsiviilhagi lahendamisel lähtus kohus sellest, et kannatanu on vaidlusalused kinnistud võõrandanud ja pidas põhjendatuks hüvitamisele kuuluva summa suuruse määramisel lähtuda kinnisasjade väärtuse vähenemise suurusest. Maakohus märkis sõnaselgelt, et lähtub sellest põhimõttest, sest kannatanu raha metsa müügist ei ole saanud ning ei ole pinnase kulutusi teinud (vt IV kd, tl 68-68 pöördel). Seega ei lahendanud ega rahuldanud maakohus osaliselt kannatanu tsiviilhagis esitatud nõuet, mis koosnes: 9591 eurot metsamaterjali väärtuse hüvitamise nõudest, 28314 eurot metsa ning pinnase taastamistööde mõistlike kulutuste hüvitamise nõudest, 10000 eurot kinnistute väärtuse vähenemise hüvitamise nõudest vaid lahendas ja rahuldas osaliselt kannatanu alternatiivse nõude, s.o kinnistute väärtuse vähenemise hüvitamise nõude, sh arvestades kinnistu väärtuse vähenemisse nii võimaliku metsamüügi tulu kui ka pinnasekahjustuse likvideerimise kulu. Kinnistuste väärtus vähenes, sest ebaseaduslikult raiuti metsa ja kahjustati raie käigus pinnast. Kinnistute väärtuse vahe arvutamisel võttis maakohus arvesse kinnistute väärtuse enne raie tegemist ja peale raie tegemist, mitte ei tuvastanud seda välja veetud metsamaterjali koguse pinnalt. Seejuures on tsiviilkostja ise maakohtus märkinud ja millele maakohus on ka viidanud, et kannatanu kahju saaks olla kinnistute algväärtuse ja raie tõttu muutunud väärtuse vahe. Selliselt on maakohus ka toiminud ja kannatanu kahju hüvitamise määramisel lähtunud. Arvestades asjaolu, et maakohus lähtus tsiviilhagi nõude rahuldamisel summadest ilma käibemaksuta, siis on tsiviilkostaja apellatsioon osas, mis puudutab käibemaksu ainetu, seda enam olukorras, kus apellant ise leiab, et kannatanul puudub õigus nõuda kulude hüvitamist koos käibemaksuga. 19. Tsiviilkostja esindaja taotleb VÕS § 140 lg 1 sätte kohaldamist ning taotleb väljamõistetavat kahjuhüvitist võrreldes maakohtu väljamõistetuga vähendada. Tsiviilkostja esindaja ei ole esitanud argumentatsiooni, millistel põhjustel tuleks kahjuhüvitamist vähendada ning mis asjaoludel on kahju hüvitamine täies ulatuses kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõetamatu. Pelgalt seaduse sättele viitamine ei ole aluseks kolleegiumil kaaluda VÕS § 140 lg 1 sätte kohaldamist. Kolleegium ei saa ise hakata sisustama apellatsiooni ning kolleegiumil ei ole võimalik pimesi arvata, milliseid sisulisi põhjendusi soovib esindaja esitada, mistõttu jääb esindaja apellatsioon VÕS § 140 lg 1 kohaldamise osas arusaamatuks ja ei ole jälgitav. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Esitatud asjaoludel ehk pelgalt seaduse sättele viitamine, ilma, et oleks esile toodud ja tõendanud kahju vähendamise aluseks olevaid asjaolusid ei õigusta kahjuhüvitise vähendamist VÕS § 140 lg 1 järgi. 20. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha kannatanu X OÜ esindaja apellatsioonile. Kolleegium asub seisukohale, et kõigepealt tuleb lahendada küsimus, kas maakohus leidis vääralt, et kannatanu alternatiivne nõue, s.o kinnistute väärtuse vähenemise nõue hõlmab ka metsamaterjali väärtuse hüvitamise nõuet. Kolleegium leiab, et sellele küsimusele tuleb 18
(21)vastata eitavalt, seega ei nõustu kolleegium kannatanu esindajaga, et maakohus on selles osas asunud ekslikule seisukohale. 20.1 Apellant viitab RKTKo nr 3-2-1-25-14, p 10 ning leiab tulenevalt kohtupraktikast, et kannatanul on õigus nõuda metsamaterjali müügist saamata jäänud tulu olenemata sellest, et maakohus rahuldas kinnistuste väärtuse vähenemise hüvitamise nõude. Samas möönab kannatanu, et metsamaterjali väärtus võiks iseenesest sisalduda metsakinnistuste väärtuse vähenemises kui metsaraie oleks põhimõtteliselt neil kinnistustel lubatud. Kannatanu esindaja jätab tähelepanuta selle, et lahendis nr 3-2-1-25-14 nõudis hageja kahjuhüvitisena üksnes raiutud metsamaterjali väärtuse hüvitamist. Antud juhul arvestas maakohus ebaseadusliku raie tõttu saamata jäänud võimalik metsamüügi tulu ja pinnasekahjustuse likvideerimise kulu kinnistu väärtuse vähenemisse. Seega ei ole tegemist analoogse olukorraga, millele on kannatanu esindaja viidanud. Seejuures jääb arusaamatuks ja apellant ei ole põhjendanud, miks metsamaterjali väärtus ei sisaldu metsakinnistuste väärtuse vähenemises sel juhul kui metsaraie ei ole neil kinnistustel lubatud. 20.2 VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kinnistuste väärtuse vähenemine ebaseadusliku raie korral on kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui kinnistute väärtust ei oleks ebaseadusliku raiega rikutud. Maakohus rahuldades tsiviilhagi osaliselt summas 36460 eurot on asetanud kannatanu olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale kui kinnistute väärtust ei oleks ebaseadusliku raiega rikutud ehk raiet ei oleks toimunud. Kinnistute väärtus enne raiet koos kasvava metsaga ehk nn kõrghaljastusega 120043,33 eurot-kinnistuste väärtus peale raiet ilma kasvava metsata ehk nn kõrghaljastuseta 83583,33 eurot= väärtuse vähenemine 36460 eurot. Sellist kahju hüvitamise metoodikat ei ole apellant kahtluse alla seadnud ning tsiviilhagi rahuldamist osaliselt summas 36460 eurot ei ole apellant vaidlustanud. Kannatanule tekitatud kahju on sel viisil täielikult hüvitatud. Esitades lisaks nõude hüvitada metsamaterjali väärtus saaks kannatanu kasu, st kannatanu saaks samaaegselt hüvitist nii kasvava metsa kui ka raiutud metsa ehk metsamaterjali eest, mis ilmselgelt ei oleks kooskõlas VÕS § 127 lg 1 mõttega. 20.3 Apellant ei arvesta kohtupraktikat, mille kohaselt kahjunõude arvutamisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid, muuhulgas tuleb hüvitise väljamõistmisel arvestada VÕS § 127 lgga 5, mille järgi tuleb hüvitisest arvata maha kasu, mille kahju tekitamine kaasa tõi. Vastasel juhul oleks tegemist karistusliku hüvitisega, mis võiks viia hageja põhjendamatu rikastumiseni (vt nt RKTKo 3-2-1-133-15, p 17). Rahuldades hüvitise metsamaterjali väärtuse eest tuleks osaliselt rahuldatud kahjuhüvitise summast 36460 eurot arvata maha metsamaterjali väärtus. Maakohus on arvestanud kõiki asjaolusid, seejuures VÕS § 127 lg-s 5 sätestatut ning arvestanud kahju hüvitisest maha 444,45 eurot, mida kannatanu sai keskmisest rohkem kinnistuste müügist. Maakohus on oma otsuses analüüsinud kogutud tõendeid kogumis, seejuures arvestanud poolte toodud seisukohti ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. 20.4 Kolleegium ei võta seisukohta kannatanu esindaja apellatsiooni osas, mis puudutab puidumaterjali väärtuse kohta esitatud tõendeid, st kas maakohtul olid olemas objektiivsed andmed puiduväärtuse hinna tuvastamiseks, sest kolleegium asus seisukohale, et kannatanule tekitatud kahju on täielikult hüvitatud. Seega puudub kannatanul õigus nõuda metsamaterjali 19
(21)väärtuse hüvitamist, sest kinnistute väärtuse vähenemine hõlmab ka metsamaterjali väärtuse hüvitamise nõuet.
  1. Asjakohatu on kannatanu esindaja seisukoht, et maakohus on jätnud põhjendamatult arvesse võtmata asjatundjate poolt koostatud kirjaliku arvamuse (vt I kd, tl 67). Samasisulisele väitele on kolleegium andnud ammendava vastuse otsuse p 12.6-12.
  2. Seejuures tuleb märkida, et

§ 1091

lg 3 p 2 alusel üle kuulatava asjatundja eriteadmistest lähtuvad ütlused võimaldavad küll kohtul paremini mõista mingi spetsiifilise valdkonna toimimist, kuid pelgalt asjatundja ütlustele toetudes ei saa tuvastada mõnda tõendamiseseme asjaolu. Näiteks võiks olla asjatundja pädevuses selgitada, kuidas metsmaterjali mahtu arvutatakse, kuid asjatundja ei saa anda hinnangut, mis on konkreetse maha raiutud metsamaterjali maht. 22. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. C.S kaitsja Aivar Pilv esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada süüdistatavale 4813,80 (sh käibemaks) eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Lisaks esitati taotlus hüvitada C.S-ile 2055,60 (sh käibemaks) eurot. Kaitsja palus korrigeerida taotlust ning hüvitada kohtuistungil osalemise tasu vastavalt istungi kestusele ning jätta tähelepanuta menetluskulud seoses kaitsealuse poolt esitatud haiguslooga, sest ringkonnakohus taotlust ei rahuldanud.

§ 185

lg 2 kohaselt, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse muutmata ja kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. 22.1 Kannatanu X OÜ, esindaja vandeadvokaat Andrei Svištš esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada kannatanule 3219,75 (ilma käibemaksuta) eurot apellatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks. Ühtlasi esitas kannatanu esindaja taotluse hüvitada kohtuistungil osalemise tasu vastavalt istungi kestusele. Lisaks esitati taotlus hüvitada kannatanule 594 (ilma käibemaksuta) eurot. Seega apellatsioonimenetluse kulud kokku 3813,75 eurot.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse muutmata ning kannatanu lepingulise esindaja apellatsioon oli esitatud kannatanu huvides, siis jäävad menetluskulud kannatanu kanda. 22.2 Tsiviilkostja C OÜ, esindaja vandeadvokaat Rivo Kaldvee esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada tsiviilkostjale 2148 (ilma käibemaksuta) eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Lisaks esitati suuline taotlus hüvitada tsiviilkostjale eelnevas taotlus märgitud tunnitasuga kokku õigusabikulu 5 tundi. Kuigi sellise suulise taotluse esitamine istungil on iseenesest võimalik, tuleb taotlusele lisada ka õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavad dokumendid, kuivõrd dokumente kohtule ei esitatud ei oleks võimalik nagunii sellist taotlust rahuldada (vt ka RKKKm nr 1-17-1205, p 34).

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse muutmata ning tsiviilkostja lepingulise esindaja apellatsioon oli esitatud tsiviilkostja huvides, siis jäävad menetluskulud tsiviilkostja kanda. 20

(21)23. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kolleegium Harju Maakohtu 27.

jaanuari 2022. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 21

(21)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.