KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 26.03.2025, Tallinn Haldusasja number 3-23-957

) § 39 lg 6 alusel hüvitatavat kahju kaebajale ei teki. Tõendamata on kaebaja nõue 14 600 eurot. Tee on juba aastaid olnud faktiliselt avalikus kasutuses koos kõigi kaasnevate mõjutustega. Kaebaja on ise teed kasutanud. Need asjaolud ei muutu. 6. Tallinna Halduskohus rahuldas 10.05.2024 otsusega kaebuse osaliselt, tühistas Lääneranna Vallavalitsuse 18.01.2023 korralduse nr 44 p-i 2.4 ja 28.03.2023 korralduse nr 189 sundvalduse tasu puudutavas osas ning tegi Lääneranna vallale ettekirjutuse arvestada sundvalduse tasu uuesti. Kaebaja on menetluses korduvalt kinnitanud, et ta ei ole vaidlustanud vastustaja korraldust nr 44 osas, millega vald seadis sundvalduse Kamari kinnistule (korralduse p 1). Siinsel juhul on sundvalduse tasu hinnangu koostanud Lääneranna Vallavalitsus, tuginedes minu.kataster.ee andmetele.

§ 12

lg 2 kohaselt tellitakse vajaduse korral väärtuse määramiseks hindamine kutsetunnistusega hindajalt, kellel on kutseseaduse kohane kehtiv 7. taseme vara hindaja kutse, või selgitab väärtuse välja Maaamet maakatastriseaduse § 9 lg 21 alusel peetavas tehingute andmebaasis sisalduvate tehinguandmete ja turuanalüüsi alusel. Menetluse läbiviija võib väärtuse määrata, lähtudes MHS, looduskaitseseaduse, riigivaraseaduse või muu asjakohase seaduse alusel kinnitatud 4

§ 12lg 2 esimesest lausest tulenevalt hindamise kutsetunnistusega hindajalt.

Kuigi kohtupraktikas on aktsepteeritud, et menetluse läbiviija võib lähtuda MHS-st ja selles sätestatud metoodikast, on siinses asjas faktilised asjaolud teised (tegemist pole transpordimaaga). Siinsel juhul on tegemist elamumaaga, millel asuvad ka hooned. On tõendatud, et vastustaja pole seda arvesse võtnud. Seetõttu pole vastustaja välja selgitanud kinnisasja turuväärtust. Seega tuleb korralduse nr 44 p 2.4 tühistada. Kohtu käsutuses pole piisavaid andmeid otsustamaks sundvalduse tasu suuruse üle. Puudub Kamari kinnistu turuväärtuse hinnang. Kaebaja on esitanud Pindi Kinnisvara kinnisvara nooremhindaja KB (5. tase) ja kinnisvara hindaja VT (6. tase) koostatud eksperthinnangu. See hinnang ei vasta

§ 12lg-s 2 sätestatule.

Seda ei ole koostanud 7. taseme kinnisvara hindaja. Selle eesmärgiks on olnud koostada eksperthinnang laenutagatise turuväärtuse hindamiseks, esitamiseks krediidiandjale. Kohus teeb vastustajale ettekirjutuse sundvalduse tasu uuesti arvutada. Tasu määramisel võib mh arvesse võtta asjaolu, et kaebaja omandas maa ostueesõigusega erastamisel, mitte turuhinnaga. Sundvalduse tasu ei ole mõeldud kinnistuomaniku rikastumiseks. Kaebaja ülejäänud nõuded jäävad rahuldamata. Kaebaja selgitab, et talle tekkiv kahju kujuneb Kamari kinnistu turuväärtuse ning sundvalduse seadmisel jääva kinnistu väärtuse vahest (73 000 eurot × 20%). Korralduses nr 44 on selgitatud seoses kahju hüvitamisega, et olemasoleva Polümeeri tee lõigu avaliku kasutamisega selgelt tuvastavat kahju ei teki, sest maakasutuse iseloom ei muutu ning teed kasutatakse ka edaspidi endisel otstarbel, samuti ei ole oodata liikluskoormuse märgatavat tõusu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sundvalduse seadmisega ei teki negatiivseid tagajärgi kaebajale ja tema kinnistule, sest Kamari kinnistut läbiva tee kasutamist avalikkuse poolt jätkatakse senisel tavapärasel viisil. Sundvalduse seadmisega kaob Kamari kinnistu omanikul kohustus tasuda maamaksu sundvaldusega koormatud maa-ala eest ning kõik teeomaniku kohustused, õigused ja vastutus lähevad üle Lääneranna vallale. Otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu hindamine on menetluse läbiviija, mitte kinnisvara hindaja ülesanne. Seega ei pidanud vald tellima kahju hüvitamise nõude lahendamiseks erialateadmistega isiku hinnangut. Kaebaja on seisukohal, et kahju tekib sellega, et liikluskoormus suureneb ning kaasnevad muud häiringud.

-i hüvitise määramise sätteid tuleb tõlgendada üksnes vara kaotuse vaates. Kaebaja olukord olemuslikult ei muutu, kuivõrd tegemist on olemasoleva teega, mis on kasutuses. Kaebaja väited liikluskoormuse kasvust seonduvad menetluses olevas DP-s kavandatud täiendavate elamukruntidega. DP menetlus on veel pooleli. Väited seoses tolmuga ei seondu olemuslikult sundvalduse seadmisega, vaid on teehoolduse küsimus. Vaidlusaluses korralduses on sätestatud, et vald on kohustatud tagama sundvalduse ala hoolduse ja korrashoiu ning vastutab Polümeeri tee majandusliku säilimise eest (p 2.5) ning sundvalduse seadmisega lähevad vallale üle kõik teeomaniku kohustused, õigused ja vastutus (p 2.8). Korralduse nr 44 p-des 2.3, 2.5, 2.8 ja 2.9 toodud kõrvaltingimused pole ebamäärased. Väär on kaebaja väide, et vastustaja on rikkunud hea halduse tava, korraldades 5

§ 2lg 1 tähenduses ning tegelikult oli haldusakti andmiseks ajend erahuvide näol.

Kui vastustaja on määranud sundvalduse erahuvides, ei tohi olla tasu väiksem kui turutingimustel. Kinnisvaraprojektilt kasumi taotlemise soov ei tohi kaaluda üle kaebaja omandiõigust. Erinevalt avalikust huvist ei saa kaebaja siinsel juhul otseselt ega kaudselt ühiskonna liikmena mingit kasu. Kaebaja põhjendas esitatud tühistamisnõudeid mh asjaoluga, et sundvalduse seadmise eeldused on täitmata. See, et kohus vähendab/muudab vaidluse eset, ei tulene ka 21.02.2024 määrusest. Vastustaja määratud ühekordne sundvalduse tasu on ebamõistlikult väike. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et olemasolevate tõendite alusel ei ole võimalik määrata kindlaks nii ühekordset kui ka perioodilist sundvalduse tasu. Kohtulahend on vastuoluline, sest ühelt poolt on kohtu arvates perioodilise tasu määramata jätmine lubatud, teisalt kohustatakse vastustajat asja samas küsimuses uuesti läbi vaatama, välistamata perioodilise tasu määramist. Sundvaldus ei piirdu ühel aastal kinnisasja kasutusega, vaid see kehtib määramata aja. Sundvalduse tasu on muu hulgas tasu teisele isikule kuuluva kinnisasja kasutuse eest. Seega ei saanud vastustaja piirduda ühekordse tasu määramisega. Vaidlustatud haldusakt on kaalutlusvigadega. Kaalumiskohustust peab täitma nii sundvalduse seadmise tasu kui ka kahjuhüvitise osas. Kaalutlusviga tõendas kaebaja mh asjatundjate arvamusega, mis on tegelik Kamari kinnistu turuväärtus ja kui palju see langeb sundvalduse seadmise tõttu. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 alusel on avalikult kasutatavale teele juurdepääsu ja selle eest ette nähtud tasu eeldused ja tingimused sarnased sundvalduse seadmisega. Sundvaldus vastab oma sisult isiklikule kasutusõigusele. Kui juurdepääsutee määramise tõttu väheneb juurdepääsuteega koormatava kinnisasja kui terviku väärtus, tuleb määrata juurdepääsutasu selliselt, et juurdepääsutasuna juurdepääsuteega koormatava kinnisasja omanikule tagatavad perioodilised maksed suurendaksid kinnisasja väärtuse juurdepääsutee määramise eelsele tasemele. Perioodilise hüvitise puhul tuleb arvestada iga-aastase kasutustasu suurenemisega, tingituna inflatsioonist. Kinnistu on sundvalduse ala tõttu pooleks tehtud. Ühe hoone juurest teise juurde minnes ei saa teisiti kui üle sundvaldusega koormatud tee. Tegemist on metsaaluse metsateega, mis ei ole mõeldud avalikuks ja intensiivseks kasutamiseks. Seega ei ole tegemist teemaaga, hoonestamata maaga ega ka transpordimaaga. Kaebajal tekib ja suureneb oht perekonna ja külaliste elule ja tervisele, tekib varalise kahju risk, kahjustatakse kinnistut, kaasnevad ja suurenevad olulised häiringud (müra, saaste, tolm, pori, vibratsioon). Kaebajalt võetakse ära kasutuseelised teemaa osas maa kasutuseks või muul viisil kasutuseks ja suurenev liiklus riivab kaebaja eraelu puutumatust. Avaliku liiklusega kaebaja kinnistul on tekkinud ohtlikud olukorrad, kus liiklejad oma sõidukitega (sh 6

§ 39

, riigivastutuse seaduse ja VÕS sätted ei piira kahju hüvitamise nõuet juhul, kui maa on erastatud. Kaebaja on tõendanud, mil määral on tema kinnisasja väärtus langenud. Kõrvaltingimused riivavad omandiõigust, sest kaebaja on sunnitud taluma üldsõnalisi tingimusi. Ei ole teada, millal ja kuidas tingimused realiseeruvad. Kohus võttis arvesse uusi asjaolusid ja põhjendusi, mida vaidlustatud haldusaktid ei sisaldanud. Kohus ei ole kontrollinud, kas need asjaolud ja põhjendused eksisteerisid ka hetkel, mil anti vaidlustatud haldusaktid. 8. Lääneranna vald vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kaebaja ei vaidlustanud sundvalduse seadmist ja seetõttu ei kujundanud halduskohus selle kohta seisukohta. Apellatsioonimenetluses on kaebaja seisukohad sundvalduse seadmise eelduste väidetava puudumise kohta asjassepuutumatud. Kaebaja taotles, et halduskohus tühistaks 18.01.2023 korralduse nr 44 ja 28.03.2023 korralduse nr 189 osas, mis puudutab sundvalduse tasu, ja teeks kaebaja soovitud otsuse või alternatiivselt kohustaks vastustajat uuesti otsustama sundvalduse tasu üle. Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja kohustas valda uuesti välja arvutama sundvalduse tasu. Kaebaja on üritanud apellatsioonkaebuses vaidlustada sundvalduse tasu osas üksnes halduskohtu lahendi põhjendusi, mis ei ole lubatud. Kaebaja seisukoht, et talle tuleks määrata nii ühekordne kui ka perioodiline tasu, pole põhjendatud. Seadus ega kohtupraktika ei näe ette sellist kohustust. Vastustaja on õigesti tuvastanud, et kaebajale ei teki varalist kahju. Kaebuse täies ulatuses rahuldamine tooks praegusel juhul kaasa kaebaja põhjendamatu rikastumise ning tingiks olukorra, kus kaebajat koheldakse oluliselt soodsamalt võrreldes teiste inimestega. Vastustaja on selgelt määratlenud, millena sundvalduse eset kasutatakse, millised tegevused on lubatud, millised on valla õigused ja kohustused ning millised on kaebaja kohustused. Põhjendamatu on nõuda korraldatavatest tegevustest detailsemat loetelu. Apellatsioonkaebusest jääb mulje, et tingimuste sõnastus iseenesest toob kaasa kaebaja omandiõiguse ebaproportsionaalse riive, mis ei ole põhjendatud ega loogiline. Kaebaja olukord senisega võrreldes paraneb. Tee on juba aastaid olnud faktiliselt avalikus kasutuses koos kõigi kaasnevate mõjutustega. Kaebaja on ise teed kasutanud. Korraldusega need asjaolud ei muutu, sh säilib kaebajal võimalus kasutada maa-ala (teed) samal otstarbel nagu varem. Samas lähevad vallale tee hooldamise jm omaniku kohustused, samuti kohustus tasuda tee aluse maa eest maamaksu. Vald ei asunud kohtumenetluses haldusakti põhjendama uute asjaolude või põhjendustega. Kaebaja esitas kohtumenetluses seisukohti ja tõendeid, mida ta ei olnud enne esitanud ja nendele reageeris vastustaja kohtumenetluses. Halduskohus ei eksinud menetluskulude väljamõistmisel. Arvestades kaebuse rahuldamise ulatust, mõistis kohus kulud välja isegi suures ulatuses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7

§ 4

lg 1 p 8, § 39 lg 2) eeldab avalikku huvi (

§ 2lg 1).

Avaliku huvi olemasolu on vastustaja põhjendanud 01.06.2022 korralduses nr 362 (dtl 51 jj), 07.06.2022 sundvalduse seadmise menetluse teates (dtl 47 jj), 18.01.2023 korralduses nr 44 sundvalduse seadmise kohta (dtl 62 jj) ning 28.03.2023 nr 189 vaideotsuses (dtl 88 jj). Polümeeri tee on eratee (mh kaebaja kinnistut läbivas osas). Valla põhjendustest nähtub, et Polümeeri tee on ligipääsuteeks elamurajoonile ning selle kasutusvajadus ja intensiivsus on piisavalt kõrged, et õigustavad kohaliku omavalitsuse tähelepanu võimaliku (ka tulevikus tekkida võiva ja hüpoteetilise) ligipääsuprobleemi ennetavaks lahendamiseks. Polümeeri tee on ainus tee, mis tagab juurdepääsu poolsaare tipus olevatele kinnistutele ja sadamatele. Tee avalik kasutamine on vajalik hoonestatud kinnistute elanikele oma kodudesse ja suvilatesse pääsemiseks, elanikele suunatud avalike teenuste (jäätmevedu, postiteenus, arstiabi jms), sadamate ja puhkeasutuse jaoks, kallasrajale juurdepääsu võimaldamiseks ning teehooldustööde ning liikluse korraldamiseks. Kaebaja kinnitab ka ise, et vaidlus puudub, et Polümeeri teed kasutatakse juurdepääsuteeks 27 hoonestatud kinnisasjale, Lääne sadamale, Paatsalu sadamale ja Admirali väikesadamale. Need põhjendused on ringkonnakohtu hinnangul avaliku huvi sedastamiseks piisavad. Seetõttu ei ole mõjuta asja lahendust kaebaja väited, et haldusorgan on esitanud halduskohtumenetluses uusi väiteid haldusaktide põhjendamiseks. 8

-s sätestatud korras. Sundvalduse seadmise korral makstakse kinnisasja omanikule sundvalduse tasu, kui asjaosalised ei lepi kokku teisiti (

§ 39lg 5).

Lisaks tuleb kinnisasja omanikule hüvitada sundvalduse seadmise tõttu tekkiv varaline kahju (

§ 39

lg 6).

§ 11

lg 2 järgi koosneb sundvalduse tasu (

§ 39

lg 2 kaudu) kinnisasja väärtusest ja hüvitisest sundvalduse seadmisega otseselt kaasneva varalise kahju ja saamata jääva tulu eest, kui need esinevad.

§ 39

lg 2 kohaselt kohaldatakse sundvalduse seadmisele kinnisasja sundvõõrandamise sätteid, kui

-st ei tulene teisiti. Sundvalduse seadmisel ei jää isik oma varast ilma, vaid tema asja kasutamist on üksnes kitsendatud. Sundvalduse seadmisel ei pruugi isiku varaline positsioon märgatavalt kahjustuda (vt TlnRnKo 30.09.2022, 3-21-1643, p 22.1).

1. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et sundvalduse tasu määramisel tulnuks vallal tellida hinnang
2. taseme kinnisvarahindajalt, ning on seisukohal, et sundvalduse tasu saab määrata kaebaja kohtumenetluses esitatud dokumentide alusel. Kaebaja on esitanud kinnisvara nooremhindaja KB (
3. tase) ja kinnisvara hindaja VT (
4. tase) koostatud eksperthinnangu (dtl 160–197). Halduskohus leidis, et see hinnang ei vasta

§ 12lg-s 2 sätestatule, sest eksperthinnangut ei ole koostanud 7.

taseme kinnisvara hindaja. Teiseks oli eksperthinnang koostatud laenutagatise turuväärtuse hindamiseks. Kaebaja on lisaks esitanud kutselise hindaja (

1. tase) RL seisukoha, millest nähtuvalt on võimalik negatiivne mõju kinnisasja turuväärtusele hinnanguliselt 15–20% (dtl 199).
2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et siinsel juhul ei saanud määrata tasu või kahju suurust olemasolevate dokumentide alusel, sest need ei vasta

§ 12lg 2 tingimustele.

Tasu peab üldjuhul tuginema turupõhisel tasul, mis määratakse 7. taseme kutselise hindaja poolt koostatavas hindamisaruandes. Sellist dokumenti ei ole asjas esitatud. Avalikes huvides kinnisasja omandamise (sh sundvõõrandamise) või koormamise (sh sundvalduse seadmise) aluseks oleva hüvitusväärtuse määramisel tuleb hindajal juhinduda vara hindamise standardi EVS 875-12:2016 osast 12 „Hindamine hüvitamise eesmärgil“. See standard näeb ette ka saamata jääva tulu ja otsese kahju hindamise. Seetõttu on halduskohus õigesti rahuldanud kaebuse sundvalduse tasu puudutavas osas, kohustanud haldusorganit tegema

§ 12

lg 2 tingimustele vastava hindamisaruande ja määrama sundvalduse tasu uuesti ning see hõlmab ka kahjuhüvitise määramist. 18.

§ 12

lg 2 sisustamisel saab võtta arvesse eelnõu seletuskirjas (598 SE 1) toodud selgitusi. Seletuskirjas on muu hulgas selgitatud, et „[k]ui sundvaldus seatakse eratee avalikuks kasutamiseks, võib riik või kohalik omavalitsus pakkuda kinnisasja omanikule tasu, mida on samas piirkonnas rakendatud teiste sarnaste kinnisasjade koormamisel sarnasel eesmärgil. Normiga ei reguleerita, kas sundvalduse tasu peaks maksma perioodiliselt või ühekordselt, kuna olenevalt olukorrast võiks kasutada mõlemaid võimalusi. Näiteks kui sundvaldus seatakse eratee avalikuks kasutamiseks, võib hoolimata kestvussuhtest maksta ka ühekordset tasu, kui see sobib osapooltele.ˮ Seetõttu on 1 Kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/4bf419b9-13c1-4e3d-9c3a-923356d542ad/ Kinnisasja%20avalikes%20huvides%20omandamise%20seadus/. 9

-e järgi on võimalik tasu maksta ühekordselt või perioodiliselt ning halduskohus ei saanud välistada perioodilise tasu määramise võimaluse kaalumist. Halduskohus on õigesti märkinud, et ühekordse tasu määramisel võib mh arvesse võtta asjaolu, et kaebaja omandas maa ostueesõigusega erastamisel, mitte turuhinnaga (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-6-17, p 19). Sundvalduse tasu ei ole mõeldud kinnistuomaniku rikastumiseks.

1. Tasu peab olema riivega proportsionaalne. Erinevalt sundvõõrandamise olukorrast jääb sundvalduse seadmise korral kinnisasja omanik kinnisasjaga edasi seotuks ja tulevikus muutuvad asjaolud võivad tema omandipõhiõiguse riive intensiivsust oluliselt muuta. Sellest tulenevalt tuleb siinsel juhul arvestada, et avalikus kasutuses olev tee läbib kaebaja elamumaad, jääb elamu ühest nurgast u 4 m kaugusele ja riivab kaebaja eraelu privaatsust üsna tugevalt. Sellest tulenevalt saab vald tasu uuel määramisel haldusmenetluse seaduse (HMS) § 53 lg 1 p 4 alusel kaaluda, kas on otstarbekas määrata kõrvaltingimus, mille kohaselt oleks võimalik liikluskoormuse olulise muutumise (suurenemise) korral tasu suurus uuesti otsustada või otsustada kinnisasja sundvõõrandamine. Praegusel ajal pole liikluskoormuse oluline muutumine kindel, kuna detailplaneeringut pole kehtestatud. Kõrvaltingimuse määramata jätmist tuleb asja uuel otsustamisel põhjendada.
2. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus jätnud kaebuse ebaõigesti osaliselt rahuldamata osas, mis puudutab kahju hüvitamise nõuet. Kaebaja nõudis kaebuses kahju hüvitamist, põhjendades kahju tekkimist sundvalduse seadmisest tingitud vara vääruse vähenemisega (dtl 7, 10 ja 153). Ka apellatsioonkaebuses on kaebaja märkinud, et kahjuhüvitise nõue on 14 600 eurot (Kamari kinnistu turuväärtuse vähenemine sundvalduse seadmise tõttu). Kahjuhüvitise nõue on korralduse nr 44 resolutsioonis jäänud lahendamata, kuid korralduse põhjendustest nähtub, et „selgelt tuvastatavat kahju kaebajale ei teki, sest maakasutuse iseloom ei muutu ja teed kasutatakse edaspidi endisel otstarbel. Samuti ei ole oodata liikluskoormuse märgatavat tõusu.“. Kaebaja selle põhjendusega ei nõustunud ja leiab, et sundvalduse seadmisega tekib isikutele ja nende poolt vallatavate sõidukitega õigus asuda kaebaja kinnistut kasutama ja see toob kaasa kaaluka või isegi ülemäärase riive kaebajale ja talle kuuluvale kinnistule (vt nt dtl 278, p 2.15). Ringkonnakohus on eespool märkinud, et siinses asjas esitatud tõendite alusel ei saa sellise kahju tekkimist hinnata, sest menetluses pole esitatud

§ 12lg-le 2 vastavat hindamisakti.

Standard EVS 875-12:2016 näeb ette ka saamata jääva tulu ja otsese varalise kahju tekkimise arvestamist. Hindamise uuel korraldamisel saab

1. taseme kutseline hindaja anda hinnangu ka sellele, kas kaebajale tekib sundvalduse kehtestamisega varaline kahju seoses sellega, et kaebaja kinnistu turuväärtus väheneb. Kinnisasja väärtuse vähenemist saab võtta arvesse ka sundvalduse tasu suuruse kalkuleerimisel.
2. Sellega seoses on halduskohus jätnud ekslikult tühistamata vaidlusalused haldusaktid osas, milles haldusorgan jättis haldusaktide resolutsioonis lahendamata kaebaja nõude 14 600 euro suuruse kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohus tühistab selles osas halduskohtu otsuse, tühistab vaidlusalused haldusaktid osas, milles kaebaja kahju hüvitamise nõue jäeti resolutsioonis lahendamata ja kohustab haldusorganit selle küsimuse uuesti otsustama. Uuel hindamisel tuleb vallal kindlaks teha, kas kaebaja omandas vaidlusaluse kinnisasja erastamise teel ja kas erastamise dokumentidest nähtub see, et elamumaad läbis avalikult kasutatav tee, s.o kas kaebajale oli või pidi olema teada, et tee jääb avalikult kasutatavaks. Muus osas ei ole apellatsioonkaebus põhjendatud ja jääb rahuldamata.
3. Vastustaja on kinnitanud, et tema õiguseellane Varbla Vallavolikogu arvas 27.11.2013 otsusega nr 48 „Riiklikusse teeregistrisse andmete esitamine“ Polümeeri tee Varbla valla kohalikku teeregistrisse (dtl 110) ehk tee arvati kohalike teede nimekirja. Kohalikud teed 10

§ 39lg 7.

Teehoolduse ja liikluskorralduse küsimuste reguleerimist viidatud säte ette ei näe.

1. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt.
2. Kaebuse ja apellatsioonkaebuse pealt tuli riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 1 järgi tasuda riigilõivu 20 eurot. Kohaldamisele ei kuulu RLS § 60 lg 2 järgi tasutav riigilõivumäär. Sundvalduse tasu ja täiendava hüvitise maksmise alused ja korra näevad ette

§ 11jj.

Nimetatud tasu ja hüvitis määratakse sundvalduse seadmise otsusega (

§ 39) ehk haldusaktiga.

Kui seadus näeb ette isikule haldusaktiga raha maksmise kohustuse ning isik väidab, et haldusorgan on rikkunud seda kohustust, siis saab isik esitada halduskohtule tühistamis- ja kohustamiskaebuse haldusakti peale (vt nt Riigikohtu lahendid asjades nr 3-19-143, 3-17-98, 3-3-1-41-15). RLS § 60 lg-s 2 nimetatud hüvitamisnõude all peetakse silmas riigivastutuse seaduse

1. peatüki järgi lahendatavat nõuet, millega praegusel juhul pole tegemist. Kuna kaebaja on tasunud riigilõivu tasutud ettenähtust suuremas summas, tuleb enamtasutu (kaebuse pealt 330 eurot ja apellatsioonkaebuse pealt 418 eurot) tagastada kaebajale HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 alusel.
2. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja nõuetest on rahuldatud osaliselt tühistamisnõue (vaidlusaluse korralduse punkti 2.4 osas ja asjaomases osas vaideotsus) ja osaliselt kohustamisnõue (sundvalduse tasu ja kahjuhüvitise uuesti arvestamise kohustamise osas), muus osas jäi tühistamisnõue ja kohustamisnõue (korralduse punktid 2.3, 2.5, 2.8 ja 2.9) rahuldamata. Kaebaja on saavutanud suuremas osas kaebuse eesmärgi, kuna sundvalduse tasu ja kahjuhüvitis otsustatakse uuesti. Seega on kaebus rahuldatud hinnanguliselt 70% ulatuses. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). 11