Obsah (5)

§ 185§ 338§ 339§ 95§ 63

1-10-10414 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 29. september 2011 Kriminaalasja number 1-10-10414 (10240100866) Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Aa

§-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu 20. aprilli 2011 kohtuotsus kriminaalasjas muutmata, esitatud apellatsioon rahuldamata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt OÜ Advokaadibüroo Arri Tooming kaudu 541,71 eurot (viissada nelikümmend üks eurot seitsekümmend üks senti), vandeadvokaat Arri Toomingale tema poolt R.G-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

§ 185

lg 2 alusel välja mõista R.G-lt menetluskulu, so kaitsjatasu vandeadvokaat Arri Toominga poolt osutatud õigusabi eest 541,71 eurot riigituludesse. R.G-l tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr10220034796011 või Swedbank nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal nr

1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „R.G 1-1010414 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
2. septembril 2011 kell 14.
3. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. septembrist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. septembrist
7. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 20.04.2011 otsusega mõisteti R.G süüdi KarS § 113 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 8 aastat vangistust. R.G-le esitati süüdistus KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema 26.02.2010 õhtul XXX, ühise alkoholitarvitamise käigus tekkinud tülis peksis N.P. (Parfiriev) rusikate ja jalgadega pähe ning kehasse, põhjustades järgmised kehavigastused: - aju-kolju kinnine tömp trauma: ämblikvõrkkestaalune verevalum peaaju põhimikul, vedel veri peaaju vatsakestes, verevalumid pea juustega kaetud piirkonna pehmetes kudedes, hulgalised marrastused ja verevalumid näol ja peas, vasaku kõrvalesta rebimishaav; - rindkere kinnine tömp trauma: verevalumid rindkere pehmetes kudedes vasakul, rinnakelme vigastusega kahe roide otsesed murrud; - kõhu kinnine tömp trauma: kusepõie rebend, peensoolekinnisti rebend, verikõht (kõhuõõnes 2000 ml vedelat verd); - hulgalised marrastused ja verevalumid kehatüvel ja jäsemetel. Aju-kolju kinnise tömbi traumaga kaasunud verevalandused peaaju kelme alla ja –vatsakestesse põhjustasid N.P. i surma. Kohtuistungil R.G ennast süüdi ei tunnistanud. Maakohus, kuulanud süüdistatava, kannatanute ja tunnistajate ütlused, uurides kirjalikke materjale ning analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, nende vastastikuses seoses, oma siseveendumuse kohaselt, leidis, et R.G poolt toimepandud kuritegu on täielikult tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud KarS § 113 järgi. Maakohus tuvastas, et 26.02.2010 kella 07.00 ajal leidis A.Z. XXX trepikojast N.P. i surnukeha. Surnu ekspertiisiaktis nr 77 antud eksperdiarvamuse kohaselt oli N.P. i surma põhjuseks ajukolju kinnine tömbi traumaga kaasunud verevalandused peaaju kelme alla ja –vatsakestesse. Maakohus käsitles ka sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvat. Maakohtu hinnangul on KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse süüteokoosseisu olemasolu R.G tegevuses lisaks eeltoodule tõendamist leidnud ka R.G enda ütlustega. Maakohus leidis, et R.G versioon kannatanu lühiajalise peksmise osas on ümber lükatud sündmuskoha vaatlusprotokolli ja ekspertiisiaktiga nr GE-0411-10/1165, millest nähtub kannatanu vere hulk ja paiknemine R.G korteris ja riietel. Ekspertiisiaktiga on tuvastatud kannatanu vere pritsmed R.G korteri elutoa aknakardinal, erinevates kohtades põrandavaibal, riietel (dressipükstel, teksapükstel ja kahtedel aluspükstel) ning rannajalatsitel. Maakohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et kannatanu löömisest 2-l korral külmkapi lähedal, 2 saaks kaetud verepritsmetega elutoa suurem ala, sh satuvad verepritsmed teises seinas paikneva akna kardinale ning verega saaksid kaetud nii mitmed R.G riided ja rannajalatsid. Peksmise intensiivsusele ja löökide paljususele viitas maakohtu hinnangul ka kohtuarstliku ekspertiisi akt, millest nähtub, et lühikest aega enne surma saabumist tekitati kannatanule hulgaliselt vigastusi, marrastusi, verevalumeid näo, pea, rindkere, kõhu, kehatüve, üla- ja alajäsemete piirkonda. Oma arvamuse juurde jäi ekspert ka kohtuistungil, kus ta välistas R.G poolt antud seletuse kannatanu peksmise vähese intensiivsuse osas, pidades lööke rusika ja jalaga rohkemaarvuliseks kui seda väitis R.G . Lisaks kinnitas ekspert, et soolekinnisti rebendi tekkimise hetkel pidi kannatanu N.P. olema lamavas asendis (selgroog fikseeritud kõvale pinnale) kuigi R.G kirjelduse järgi tema lamavat kannatanut ei löönud. Kuigi R.G on eitanud ka kannatanu jalaga löömist, on maakohtu arvates sündmuskoha vaatlusprotokolli ja ekspertiisiaktiga nr GE-0411-10/1165 tõendamist leidnud, et R.G on kannatanut löönud parema rannajalatsites jalaga, sest kannatanu verd leiti 27.02.2010 hommikul R.G jalalabalt ning rannajalatsitelt (pealtpoolt ja talla alt). Maakohus leidis, et kriminaalasjas puuduvad tõendid ja ka kahtlused, et kannatanule tekitas surmavad vigastused keegi kolmas isik. Sündmuskoha vaatlusprotokoll ja eelnimetatud ekspertiisiaktid viitavad otseselt sellele, et N.P. ile tekitati vigastused R.G korteris, puuduvad tõendid ja kahtlused selle kohta, et selles korteris oleks olnud kolmandaid isikuid. Maakohus leidis, et sündmuskoha vaatlusprotokolliga riimuvad eksperdi ütlused kannatanu selgroo piirkonna marrastuste tekkemehhanismi kohta, millest nähtub, et need vigastused on iseloomulikud keha lohistamisele üle ukseläve, kusjuures lohistamise ajal hoiti kinni jalgadest. Maakohus viitas ekspertarvamusele ning eksperdi kohtus antud ütlustele ning leidis, et nimetatutega on kummutatud R.G kaitsja kahtlused, et N.P. sai vigastused trepikojas kukkudes. Eeltooduga on maakohtu hinnangul usaldusväärselt tõendatud, et kannatanu N.P. i surma põhjustanud vigastused olid tekitatud R.G poolt rusika ja inimese kängitsetud jala (rannajalatsi) korduvatest löökidest näo, pea, rindkere, kõhu, üla-ja alajäsemete piirkonda ja seega on R.G tegu põhjuslikus seoses vahetult saabunud tagajärjega. Maakohus leidis, et R.G pani KarS § 113 järgi kvalifitseeritava teo toime kaudse tahtlusega. Siinkohal viitas maakohus Riigikohtu poolt lahendites korduvalt väljendatule, et kaudne tahtlus eeldab, et isik kujutaks endale üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost tema teo ja saabuva tagajärje vahel (Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-28-01). Maakohus viitas surnu kohtuarstliku ekspertiisiaktis väljendatule ning leidis, et R.G-l , kui tavalise elukogemusega inimesel, oli alust eeldada, et tema käitumine, so rusikate ja jalgadega korduvalt pea, rindkere, kõhu piirkonda löömine, võib kaasa tuua kõige raskema tagajärje – surma. Maakohus viitas Riigikohtu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05 väljendatule, et kaudset tahtlust tuleb piiritleda voluntatiivse elemendi abil. Maakohus märkis, et R.G on kinnitanud, et ta lõi kannatanut vaid mõnel korral rusikaga näkku ja ühel korral rindkeresse, kuid ülalkirjeldatud muudest tõenditest nähtub, et peksmine oli oluliselt intensiivsem kui R.G seda kirjeldab. Maakohus leidis, et R.G , lüües kannatanut korduvalt rusikate ja rannajalatsis jalaga pea, rindkere, kõhu erinevatesse piirkondadesse, pidas võimalikuks, et saabub oht kannatanu elule ning sisimas ta ka soostus sellega. Maakohus ei tuvastanud R.G õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel lähtus maakohus KarS § 56 lg-st 1 ning Riigikohtu praktikast ja KarS-i mõttest, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut. 3 Maakohus märkis, et R.G-d on kriminaalkorras korduvalt karistatud. Väärteokorras on R.G-d mitmel korral karistatud AS rikkumise eest ning ka antud süüteo pani ta toime alkoholi kuritarvitamise tõttu. Maakohus leidis, et R.G karistust kergendavaks asjaoluks on süü osaline tunnistamine, karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Maakohus, arvestades kuriteo tehiolusid, kannatanu käitumist juhusliku kaaslasega alkoholitarvitamisel ja tema rasket alkoholijoovet, R.G süü suurust ja tema isikut, leidis, et R.G-d on võimalik mõjutada õiguskuulekale käitumisele tema karistamisega vangistusega alla sanktsiooni keskmist määra. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist R.G süüdimõistmises KarS § 113 järgi ning uue otsuse tegemist, millega mõista R.G süüdi KarS § 121 järgi ja karistada vastavalt KarS § 121 ettenähtud sanktsioonile. Kaitsja leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust (

§ 338

p 2) ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust (

§ 339lg 2).

Kaitsja hinnangul on maakohus ebaõigesti tuvastanud kannatanu löömisega seotud faktilised asjaolud. Kaitsja on seisukohal, et maakohus, loetledes faktilisi asjaolusid ja tõendeid, teeb tõendite hindamise seisukohalt õiguslikult kaheldava järelduse, et kuriteo objektiivse süüteokoosseisu olemasolu on lisaks tõendamist leidnud ka R.G enda ütlustega. Kaitsja märgib, et süüdistatav tunnistas kannatanu löömist kokku 3-5 korda ja seda, et löökide tagajärjel purskus kannatanul ninast verd. Samas on maakohus seadnud süüdistatava süüd kinnitavad ütlused kahtluse alla kannatanu peksmise intensiivsuse osas. Kaitsja arvates ei ole selline süüdistatava ütlustest tulenevate valikuline hindamine õiguslikult põhjendatud ning kahtlused süü tõendatuses tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Vastupidiselt kohtuotsuse põhistusele ei tõenda kaitsja arvates sündmuskoha vaatlusprotokolli ja ekspertiisiaktiga nr GE-0411-10/1165 tuvastatud asjaolud kannatanu peksmise intensiivsust. Kaitsja hinnangul puudub kahtlus, et kannatanu vere paiknemise korteri elutoa erinevates osades, mööblil, kardinatel ja põrandal põhjustas esimese löögi tagajärjel kannatanu ninast vallandunud veri (R.G ütluste kohaselt veri purskus ninast). Kuna verekahtlast määrdumist esines muuhulgas ka korteri põrandal, siis ei saa pidada tõenditel tuginevaks maakohtu järeldust, nagu oleks sündmuskoha vaatlusprotokolli ja ekspertiisiaktiga GE-0411-10/1165 tõendamist leidnud, et R.G on kannatanut löönud parema rannajalatsites jalaga, kuna nii R.G labajalalt kui ka rannajalatsilt leiti kannatanu verd. Selline maakohtu järeldus on kaitsja hinnangul meelevaldne. Kaitsja hinnangul ei ole kannatanu vere esinemine süüdistatava jalatallal ja rannajalatsil kõiki tõendeid kogumis hinnates käsitletav kannatanu peksmise intensiivsust ega teo ja tagajärje põhjuslikku seost kinnitava tõendiga. Süüdistatav on kogu menetluse kestel kinnitanud, et on kannatanut 3-5 korda löönud näo piirkonda ja ühe korra rindkeresse, millest kannatanu kukkus. Jalaga löömist on ta eitanud. Muud nimetatud faktilist asjaolu kinnitavad tõendid asjas puuduvad. Seega on kaitsja hinnangul R.G süü kannatanu jalaga löömises ja surma põhjustamises tõendamata. Lisaks ei ole kaitsja arvates maakohus hinnanud kõiki kogutud tõendeid nende kogumis. Kaitsja märgib, et maakohus ei ole hinnanud kogumis kohtuotsuses väidetava ründe intensiivsust ja sellega seonduvat tunnistaja A.Z. ütlustega. Lähtudes tunnistaja ütlustest, pidanuks korteris nr 22 toimuv tema korterisse kostma, kuid tunnistaja ütluste kohaselt ei kuulnud ta peale keskmisest valjema muusika 26.02.2011 õhtul midagi. See asjaolu kummutab kaitsja hinnangul maakohtu järelduse kannatanu intensiivse peksmise osas süüdistatava poolt tema korteris. Kaitsja on seisukohal, et kriminaalasjas on piisava täpsusega tuvastamata kannatanu surma saabumise aeg, millega seoses tõusetub kahtlus teo ja tagajärje põhjusliku seose tõendatuse osas. Süüdistatava ütluste kohaselt püüdis kannatanu pärast seda, kui R.G oli ta trepikotta vedanud, uuesti korterisse pääseda. Kannatanu trepikotta toimetamisel püüdis kannatanu R.G haardest välja rabeleda. Asjas puuduvad muud tõendid, mis kinnitaksid eksperdi väidet kannatanule hulgaliselt vigastuste tekitamisest lühikest aega enne surma saabumist või surma 4 saabumist lühikest aega pärast vigastuste tekkimist. Kohtuistungil väitis ekspert, et kannatanu surma saabumise aega ei saa üheselt kindlaks määrata. Surnu ekspertiisiakti nr 77 kohaselt saabus surm mitte rohkem kui 3 päeva enne lahkamist. Seega on eksperdi arvamus ja tema poolt kohtus antud selgitus vastuolus. Ekspert on andnud kohtus ekspertiisiakti selgitamisel õigusliku sisuga seletuse ning maakohus on sellele ütlusele tuginedes tuvastanud objektiivse süüteokoosseisu asjaolu – rusika ja jalaga sooritatud löökide rohkemaarvulisuse, kui seda väitis R.G . Sellega kummutas ekspert asjas kogutud tõendi – süüdistatava ütluse. Maakohus on kohtuotsuses eksperdi ütluse seostanud lubamatult süüdistatava isikuga. Kaitsja viitab

§ 95

lg-le 1 ning leiab, et ekspert, andes selgitusi ekspertiisiakti kohta, andis hinnangu süüdistatava objektiivsele tegevusele. Kaitsja on seisukohal, et tõendiks

§ 63lg 1 tähenduses on eksperdi antud mitteõigusliku sisuga ütlus.

Tuginedes süüteokoosseisu asjaolude ja süü tuvastamisel eksperdi seletusele, rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes, millega kaasnes põhjendamatu kohtuotsus.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus jäid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Prokurör palus R.G muutmata. kaitsja apellatsiooni jätta rahuldamata ning maakohtu otsuse Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt

§-le 342 lg 3 p 1. Apellatsioonis on kaitsja märkinud, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud kannatanu löömisega seotud faktilised asjaolud. Loetledes faktilisi asjaolusid ja tõendeid, on kohus teinud tõendite hindamise seisukohalt õiguslikult kaheldava järelduse, et kuriteo objektiivse süüteokoosseisu olemasolu on lisaks tõendamist leidnud ja R.G enda ütlustega. Samas on kohus aga seadnud süüdistatava süüd kinnitavad ütlused kahtluse alla kannatanu peksmise intensiivsuse osas. Kaitsja on seisukohal, et kahtlused süü tõendatuses tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tõendite kogumi pinnalt teinud igati põhjendatud õiguslikud järeldused R.G teos KarS § 113 järgi kvalifitseeritava süüteokoosseisu olemasolus. Seejuures on maakohus õigesti tuvastanud toimunu asjaolud. Asjakohane on maakohtu viide muuhulgas ka süüdistatava enda ütlustele, kes on tunnistanud kannatanu löömist 1-2 korda rusikaga näkku, mille tagajärjel hakkas kannatanul ninast verd purskama. Samuti on süüdistatav omaks võtnud, et ta lõi kannatanut pärast viimase naasmist korterisse veel 2-3 korda rusikaga näkku ja ühe korra rindkeresse, mille tagajärjel kannatanu kukkus ja millele järgnevalt vedas ta kannatanu koridori. Kaitsja märgib, et vastupidiselt kohtuotsuse põhistusele ei tõendavat sündmuskoha vaatlusprotokolli ja ekspertiisiaktiga nr GE-0411-10/1165 tuvastatud asjaolud kannatanu peksmise intensiivsust. Puudub kahtlus, et kannatanu vere paiknemise korteri elutoa erinevates osades, mööblil, kardinatel ja põrandal põhjustas esimese löögi tagajärjel kannatanu ninast vallandunud veri. Kuna verekahtlast määrdumist esines muuhulgas ka korteri põrandal, siis ei saa pidada kaitsja arvates tõenditele tuginevaks kohtu järeldust, nagu oleks sündmuskoha vaatlusprotokolliga ja ekspertiisiaktiga GE-0411-10/1165 tõendamist leidnud, et R.G on kannatanut löönud parema rannajalatsis jalaga, kuna R.G jalalabalt kui ka rannajalatsilt leiti kannatanu verd. Kaitsja arvamuse kohaselt on maakohtu selline järeldus meelevaldne. Siinkohal osundab kaitsja R.G ütlustele, kes on kannatanu löömist jalaga eitanud. Kaitsja 5 on seisukohal, et R.G tõendamata. süü kannatanu jalaga löömises ja surma põhjustamises on Ringkonnakohus leiab, et kaitsja eeltoodud vastuväited maakohtu otsuses toodud põhjendustele ja tõenditele tuginevatele järeldustele ei ole veenvad. Maakohus on leidnud, et R.G versioon kannatanu lühiajalise peksmise osas on ümberlükatud sündmuskoha vaatlusprotokolliga ning ekspertiisiaktiga nr GE-0411-10/1165, millest nähtub kannatanu vere hulk ja paiknemine R.G korteris ja riietel. Ekspertiisi aktiga on tuvastamist leidnud kannatanu vere pritsmete olemasolu süüdistatava korteri kardinatel, põrandavaiba erinevates kohtades, süüdistatava riietel ning rannajalatsitel. Maakohus on õigesti hinnanud eluliselt mitteusutavaks süüdistatava kinnitust sellest, et väidetavalt lõi ta kannatanut külmkapi lähedal vaid kahel korral, kuna sellisel juhul ei oleks võimalik, et kannatanu veri oleks sattunud elutoas niivõrd suurele alale (muuhulgas ka teises seinas paikneva akna kardinale, samuti süüdistatava enda dressipükstele, teksapükstele, kahtedele aluspükstele ja rannajalatsitele). Ringkonnakohus märgib, et süüdistatava ütlused peksmise intensiivsusest (muuhulgas ka jalaga mittelöömisest) on ümber lükatud just nimelt eeltoodud tõenditega. Lisaks sellele on kannatanu peksmise intensiivsus tõendatud ka surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 77 toodud ekspertarvamusega (2 kd, tl 6171). Ekspert viibis ka maakohtu istungil, kus ta jäi aktis toodud arvamuse juurde. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et ekspert on andnud kohtus ekspertiisi selgitamisel õigusliku sisuga seletuse. Kuna maakohus on süü ja süüteokoosseisu asjaolude tuvastamisel tuginenud eksperdi seletusele, rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, millega kaasnes põhjendamatu kohtuotsus. Ringkonnakohtus kaitsja arvamusega sellest, et maakohus oleks rikkunud

§-s 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust, ei nõustu. Ekspert on maakohtu istungil andnud enda pädevuse piires selgitusi surnu ekspertiisi aktis toodu pinnalt ning puudub igasugune alus hinnata protokollis kajastatud selgitusi õigusliku sisuga olevateks (kohtuistungi protokoll, 1 kd, tl 193-195). Kaitsja leiab, et kohus ei ole hinnanud asjas kogutud tõendeid nende kogumis. Osaliselt tõendite mittehindamise tõttu on jäänud nendest tõenditest tulenevad andmed objektiivse süüteokoosseisu asjaoludega sidustamata. Siinkohal osundab kaitsja tunnistaja A.Z. ütlustele. Kaitsja arvamuse kohaselt kummutavad tunnistaja poolt antud ütlused kohtu järelduse kannatanu intensiivse peksmise osas süüdistatava poolt tema korteris. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole tunnistaja A.Z. ütlusi jätnud tähelepanuta. Nimetatud tunnistaja näol on tegemist süüdistatava R.G naabriga, kes elab korrus allpool R.G-st , korterid on kohakuti. Tunnistaja ütluste kohaselt R.G elas korteris emaga ning seal peeti aeg-ajalt pidusid, oli ka lärmi, mis teda ei seganud. 27.02.2010 kella 7 paiku hommikul leidis ta trepilt surnud kannatanu. Eelmisel õhtul kella 23-ni mängis üleval korteris muusika päris kõvasti, hiljem jäi kõik vaikseks. Mingit muud lärmi ei kuulnud. Emal kehva kuulmise tõttu mängis tema korteris teler sellel õhtul kõvasti. (kohtuistungi protokoll, tl 183186). Esmalt tuleb märkida, et maakohus on otsuse leheküljel 6 ebaõigesti märkinud, et A.Z. leidis kannatanu surnukeha 26.02.2010 kella 7 paiku hommikul. Nagu eelpool juba osundatud, tulenes tunnistaja ütlustest üheselt, et ta leidis surnukeha 27.02.2010 hommikul. Nimetatud asjaolus vaidlust ei ole, tegemist on vaid ebatäpsusega kohtuotsuses. Erinevalt kaitsjast, ringkonnakohus leiab, et tunnistaja eeltoodud ütlused ei kummuta teiste tõenditega tuvastatut, et süüdistatav peksis kannatanut intensiivsemalt kui väidab seda teinud olevat. Ringkonnakohus on arvamusel, et tunnistajale ei saa ette heita, et ta mingit muud heli peale muusika, R.G korterist ei kuulnud. Asjaolu, kas tunnistaja midagi kuulis või mitte, ei oma käesoleval juhul tõenduslikus mõttes tähtsust. Tegemist on isiku subjektiivse tajuga, mis ei kummuta mingilgi määral ega muuda kaheldavaks objektiivsete tõenditega tuvastatut R.G korteris toimunud sündmuse asjaolude ja tagajärgede kohta (sündmuskoha vaatlusprotokollid, ekspertiisiaktid). 6 Veel leiab kaitsja, et ei ole piisava täpsusega tuvastatud kannatanu surma saabumise aeg. Sellega seoses tõusetub kahtlus teo ja tagajärje põhjusliku seose tõendatuse osas. Kaitsja märgib, et asjas puuduvad muud tõendid, mis kinnitaksid eksperdi väidet kannatanule hulgaliselt vigastuste tekitamist lühikest aega enne surma saabumist või surma saabumist lühikest aega pärast vigastuste tekkimist. Kaitsja leiab, et kuna surnu ekspertiisiakti nr 77 kohaselt saabus surm mitte rohkem kui 3 päeva enne lahkamist ning kohtuistungil väitis ekspert, et kannatanu surma saabumise aega ei saa üheselt kindlaks määrata, on eksperdi arvamus ja tema poolt kohtus antud selgitus vastuolus. Ringkonnakohus kaitsja sellise järeldusega ei nõustu ning leiab, et kannatanu surma saabumise aeg on antud juhul määratud. Kannatanu surm on saabunud ajavahemikul pärast süüdistatava poolt kannatanu peksmist 26.02.2010 õhtul kuni kella 7-ni järgmisel hommikul, mil tunnistaja A.Z. kannatanu surnukeha leidis. Ringkonnakohus ei näe mingit vastuolu eksperdi poolt maakohtu istungil antud selgituste ning ekspertiisi aktis toodu vahel. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 77 toodud ekspertarvamuse kohaselt saabus kannatanu surm mitte rohkem kui kolm ööpäeva enne surnu uuringut, seejuures võttis ekspert arvesse surnukeha koolnumuutusi (1 kd, tl 61-71). Seega määratles ekspert kannatanu surma võimaliku saabumise maksimaalse aja ööpäevades. Kuna uuring teostati 01.03.2010, siis on võimalik järeldada, et kannatanu N.P. i surm saabus vahemikus 26.02 õhtul kuni kella 07.00 hommikul 27.02.2010. Puutuvalt sellesse, et ekspert on kaitsja poolt apellatsioonis toodu kohaselt märkinud, et kannatanu surma saabumise aega ei saa üheselt kindlaks määrata, mis annaks kaitsja hinnangul alust rääkida vastuolust eksperdi selgituse ja ekspertarvamuse vahel, märgib ringkonnakohus, et kaitsja järeldus tekkinud vastuolust ei ole põhjendatud. Ekspert on maakohtus selgitanud, küsimus sellest, millal saabus kannatanu surm, on keeruline ja üheselt on võimatu sellele vastata, kuna peale laiba avastamist pandi ta külmkambrisse ning seal madala temperatuuril muutuvad koolnulaigud. Surnu koolnulaikude põhjal võib öelda, et surm saabus mitte rohkem kui kolm päeva enne uuringut. Täpsemalt määratleda ei ole võimalik (kohtuistungi protokoll, 1 kd, tl 195). Nimetatud võimalikku surma saabumise aja on ekspert toonud ka varasemalt kirjalikus ekspertarvamuses, mistõttu ei ole antud juhul võimalik rääkida vastuolust eksperdi selgituse ning ekspertarvamuse vahel. Eeltoodust tulenevalt ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti ning tõenditele tuginevalt tulnud järeldusele R.G süüs kannatanu N.P. i tapmises KarS § 113 järgi ning kaitsja poolt apellatsioonis toodud argumendid maakohtu otsuse veenvaid põhjendusi ei kummuta. Kuna kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata ning maakohtu otsus R.G süüdimõistmises KarS § 113 järgi muutmata, jäävad õigusabi kulud süüdistatava kanda. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 7 Aarne Sarjas