← Eesti

1-17-1120/35

Obsah (9)§ 120§ 64§ 68§ 73§ 121§ 3312§ 331§ 74§ 75

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 2. oktoober 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-1120 (16239000063,17239000017) Kohtukoosseis Urmas Reinol

§ 120lg 1, § 121 lg 2 p 2, 3 ja 3312 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 13.

juuli 2017 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatava kaitsja, advokaat Siim Mõistlik Ringkonnaprokurör Indrek Kalda Süüdistatav A.W , isikukood XXX, elukoht XXX, Eesti Vabariigi kodanik, haridus XXX, emakeel eesti keel, töökoht XXX, varem karistamata. Kahtlustatavana kinni peetud 13.10.-15.10.2016, tõkend - elukohast lahkumise keeld. Kaitsja advokaat Siim Mõistlik Asja lahendamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Pärnu Maakohtu 13. juuli 2017 otsus A.W-le karistuse mõistmise ja tema suhtes kohaldatud lähenemiskeelu ruumilise ulatuse osas. 2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 2 järgi

§ 64lg 1 alusel 2.1.

Jätta A.W-le

§ 120

lg 1, § 121 lg 2 p 2, 3 ja § 331 mõistetud liitkaristus 2 aastat 10 kuud vangistust, mille hulka arvata

§ 68

lg 1 alusel kahtlustatavana kinnipidamise aeg, s.o 3 päeva, tingimisi kohaldamata. 2.2.

§ 73

lg 1 ja 3 alusel määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui A.W ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaeg algab ringkonnakohtu otsuse teatavaks tegemisest. 2.

  1. Keelata A.W-l ajutise lähenemiskeelu tähtaja jooksul läheneda XX-le lähemale kui 2 meetrit.
  2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  3. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.
  4. Hüvitada riigieelarvest A.W kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks 192 (ükssada üheksakümmend kaks) eurot, s.h käibemaks 32 eurot. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
  5. A.W-le oli esitatud süüdistus

§ 121

lg 2 p 2 järgi selles, et tema lõi 17.09.2016 kella 23.00-23.30 paiku XXX asuvas hotellis XXX endisele elukaaslasele XX-le käega kaks korda pea piirkonda, ühe korra vasaku õla piirkonda ning tõukas XX nii, et XX kukkus maha. Oma tahtliku tegevusega põhjustas A.W XX-le füüsilist valu ja vasakule õlavarrele hematoomi.

§ 121

lg 2 p 2, 3 süüdistati A.W-d selles, et tema lõi 03.10.2016 kella 16.30 paiku XXX asuvas XXX fuajees XX kilekotiga, milles olid riided, vastu nägu, põhjustades XX-le füüsilist valu; samuti selles, et tema tõmbas 04.10.2016 kella 15.00 paiku XXX, XXX puhkekeskuses asuvas restorani XXX köögis puruks XX-l kaelas oleva kuldketi, põhjustades sellega XX-le füüsilist valu; ning selles, et tema võttis 13.10.2016 kella 15.00-16.00 paiku XXX, XXX puhkekeskuses asuvas osaühing M kuuluvas tootmishoones XX-l juustest kinni, tiris XX juustest ja raputas kannatanu pead juustest kinni hoides, põhjustades XX-le füüsilist valu. Kui XX hakkas karjuma, lasi A.W XX juustest lahti, misjärel XX liikus teise ruumi, kuhu A.W järgnes ning võttis uuesti XX-l juustest kinni ning väänas ja tõmbas XX uuesti juustest, põhjustades XX-le füüsilist valu ning selles, et tema lõi 21.12.2016 kella 09.30 paiku XXX, XXX puhkekeskuses, restorani XXX ruumides XX-le käega pea piirkonda, tekitades XX-le füüsilist valu.

§ 120

lg 1 järgi süüdistati A.W-d selles, et tema ähvardas 04.10.2016 kella 15.00 paiku XXX, XXX puhkekeskuses asuvas restorani XXX köögis, peale seda, kui o li oma endise elukaaslase XX suhtes füüsilist vägivalda kasutanud, XX tapmisega, öeldes talle: „Kas sa tahad enda arust kange naine olla? Kas sa tead, kus kanged naised on? Kanged naised on XXX kabeli aias“. Neist väljenditest sai XX aru, et teda ähvardatakse vägivallaga ning pidas neid ähvardusi reaalseks, tundes ohtu oma elule ja tervisele, kuna A.W oli varem tema suhtes kasutanud korduvalt füüsilist vägivalda; Samuti selles, et tema 13.10.2016 kella 15.00-16.00 paiku XXX, XXX puhkekeskuses asuvas osaühing M kuuluvas tootmishoones, peale seda, kui oli oma endise elukaaslase XX suhtes füüsilist vägivalda kasutanud, ütles XX-le, et tapab XX ära, millist ähvardust pidas XX reaalseks, tundes ohtu oma elule ja tervisele, kuna A.W oli varem tema suhtes kasutanud korduvalt füüsilist vägivalda ning selles, et tema võttis 10.01.2017 kella 08.30 paiku XXX, XXX puhkekeskuses asuva restorani XXX köögi nõudepesu ruumis XX-l riietest rinna piirkonnast kinni, surus XX jõuga vastu nõudepesumasinat ning ütles XX-le: “Kui sa raisk siit töölt minema ei lähe, siis ma peksan su vigaseks“, millist ähvardust pidas XX reaalseks, tundes ohtu oma elule ja tervisele, kuna ähvardamise ajal kasutas A.W-d ema suhtes füüsilist jõudu ning on ka varem XX suhtes kasutanud korduvalt füüsilist vägivalda.

§ 121

lg 2 p 2, 3- § 25 lg 2 järgi süüdistati A.W-d selles, et tema püüdis 29.11.2016 kella 15.00 paiku XXX, restoranis XXX XX töökabinetis lüüa XX näo piirkonda kilekotiga, milles olid riided ja metallist 20 cm kõrgune kassitoidukonserv, kuid kuritegu jäi lõpule viimata kuna XX tõmbas pea eest ära ning löök ei tabanud. 2

(12)

§ 3312

järgi süüdistati A.W-d selles, et tema rikkus korduvalt teadlikult Pärnu Maakohtu 20.01.2017 kohtumäärusega nr 1-17-204 kriminaalasjas nr 16239000063 kohaldatud ajutist lähenemiskeeldu, millega tal keelati kriminaalmenetluse nr 16239000063 läbiviimise ajal läheneda kannatanule XX-le lähemale kui kaks meetrit. Esiteks läks A.W 17.03.2017 kella 09.30-10.00 paiku XXX, XXX puhkekeskuse fuajees XX juurde, 30-40 sentimeetri kaugusele ja karjus XX-le, et kao siit minema. Peale selle läks ta 24.03.2017 kella 10.00 paiku XXX, XXX puhkekeskuses asuva lihatööstuse välisukse ette pargitud sõiduauto juures XX juurde, umbes 1 meetri kaugusele ning karjus XX peale, kasutades ka ebatsensuurseid väljendeid ning selles, et 27.03.2017 kella 10.20-12.00 paiku XXX, XXX puhkekeskuses asuva õllekoja köögis läks ta otse XX juurde, umbes 70 sentimeetri kaugusele ja karjus XX peale. Maakohtu otsus 2. Pärnu Maakohtu 13. juuli 2017 otsusega üldmenetluses tunnistati A.W süüdi

§ 120

lg 1 järgi ja karistati vangistusega 10 kuud;

§ 121

lg 2 p 2, 3 järgi ja karistati vangistusega 2 aastat 10 kuud ning

§ 331

2 järgi ja karistati vangistusega 10 kuud.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks vangistus 2 aastat 10 kuud.

§ 74

lg 2 alusel määrati, et mõistetud vangistusest tuleb koheselt ära kanda 2 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka kahtlustatavana kinnipidamine (13.10-15.10.2016), s.o 3 päeva ja koheselt ärakandmisele kuuluvaks vangistuseks 1 kuu 27 päeva, mille kandmise alguseks lugeda vangistuse kandmisele asumine peale kohtuotsuse jõustumist.

§ 74

ja § 75 alusel jäeti mõistetud vangistusest 2 aastat 8 kuud vangistust tingimuslikult kohaldamata kui A.W ei pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid. A.W määrati katseajaks Tallinna Vangla Pärnu Kriminaalhooldusosakonna Haapsalu esinduse kriminaalhooldusametniku järelevalve alla ja kohustati täitma

§ 75

lg 1 p-st 1-6 tulenevaid kontrollnõudeid ja

§ 75lg 2 p 8 tulenevat kohustust.

Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev ja käitumiskontrolli nõuete kohaldamist alustatakse peale kohtulahendi jõustumist. Kontrollnõuete täitmine peatub osaliselt täitmisele pööratud vangistuse kandmise ajaks. A.W suhtes kohaldati 3 aastaks lähenemiskeeldu, keelates tal läheneda XX-le lähemale kui 5 meetrit. Menetluskuludena mõisteti A.W-lt riigi tuludesse sundraha 705 eurot, määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud 2092 eurot ning ekspertiisitasu 862 eurot, kokku 3659 eurot, mis tuleb tasuda 12 kuu jooksul:

  1. osamakse 304 eurot tasuda kohtuotsuse jõustumisele järgneva kuu 10.kuupäevaks, järgnevad 11 osamakset summas 305 eurot järgnevate kuude 10.kuupäevaks. KrMS § 4081 lg 3 alusel avalikustada kohtuotsuse sissejuhatus ja resolutiivosa.
  2. Maakohus leidis otsuses, et kannatanu XX ütlused riimuvad tunnistajate ütlustega ning ei leidnud tuvastamist, et XX kalduks liialdustesse. Kannatanu ütlused luges kohus usaldusväärseteks. Kannatanu ja tunnistajate ütlused, tõendid kannatanu tervisekahjustuste kohta, salvestused ja muud kohtus uuritud kirjalik ud tõendid kogumis tõendavad kuriteosündmusi selliselt nagu see A.W-le süüdistuses süüks on arvatud ning A.W teod täidavad

§ 120lg 1, § 121 lg 2 p 2, 3, § 331 2 sätestatud tegude objektiivsed koosseisud.

Endise elukaaslase XX suhtes pani A.W kuriteod toime otsese tahtlusega. Tõendeid, mis välistaksid A.W süü temale süüks arvatud kuritegude toimepanemises ei ole kohtule esitatud. Karistuse mõistmisel arvestas kohus asjaoluga, et A.W-le on esitatud süüdistus kokku 11 kuriteo toimepanemises: viies kehalises väärkohtemises, ühes kehalise väärkohtlemise katses, kolmes tapmise või tervisekahjustusega ähvardamises ja kahes lähenemiskeelu korduvas rikkumises, millised on toime pandud poole aasta jooksul. Kohus pidas A.W süüd keskmisest suuremaks just seetõttu, et kuriteod pandi toime endise elukaaslase suhtes pikema perioodi jooksul. Viimases sõnas A.W poolt avaldatut ei pidanud kohus puhtsüdamlikuks kahetsuseks. Kohus leidis, et süüdistava poolt 3

(12)kohtuistungil antud ütlused ei väljenda mingit kahetsust ja seega karistust kergendavaid asjaolusid ei esine. Karistust raskendavaks asjaoluks luges kohus kuriteo toimepanemise endise pereliikme suhtes. Kuigi süüdistatav oli 2016 oktoobris lühiajaliselt kinni peetud, ei mõjutanud see teda kuritegude toimepanemisest hoiduma, sest juba pooleteist kuu pärast pani ta toime uue kuriteo. Lähenemiskeelu rikkumisega näitas A.W , et ei suuda endise elukaaslase tekkinud erimeelsusi lahendada ilma kuritegusid toime panemata. kohus, et A.W-d ei ole võimalik karistada rahalise karistusega, vaid teda tuleb karistada vangistusega. Kohus, arvestades A.W keskmisest suurem süüd ja karistust raskendavat asjaolu, leidis, et A.W-le tuleb mõista vabadusekaotuslik karistus üle sanktsiooni keskmise määra. Arvestades A.W varasema karistatuse puudumist, et on toime pannud II astme kuriteod ning füüsilise vägivalla tagajärjed ei olnud rasked, on A.W suhtes võimalik jätta vangistus tingimisi kohaldamata. Samas arvestades A.W isikut, jätkuvat kuritegude toimepanemist ning ka seda, et lühiajaline kahtlustatavana kinnipidamine ei mõjutanud teda hoiduma uute kuritegude toimepanemisest, tuleb mõistetud karistus pöörata osaliselt täitmisele, et anda süüdistatavale tõsine hoiatus edaspidise käitumise osas. Koheselt ärakandmisele kuuluv karistus ei pea olema pikk, sest A.W suhtes kohaldatud lähenemiskeeld mõjutas A.W-d mitte toime panema enam kehalisi väärkohtlemisi kannatanu suhtes, kuid uute kuritegude toimepanemisest ta hoiduda ei suutnud. Samas leidis kohus, et lähenemiskeeld 2 meetrit on liiga väike vahemaa, mille tagant karjumine teise isiku peale on tegevus, mis ilmselgelt rikub teise isik u vaimset heaolu, mistõttu on vaja lähenemiskeeldu kohaldada selliselt, mis tagab XX kehalise puutumatuse. Kohus leidis, et lähenemiskeeldu tuleb kohaldada 5 meetri peale põhjusel, et A.W ja XX töötavad ühes ettevõttes ja neil võib tööalaselt tekkida kokkupuuteid. Apellatsiooni sisu
  1. Maakohtu otsuse vaidlustas ringkonnakohtus süüdistatava kaitsja. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse täies ulatuses seoses õigusnormi rikkumise ning asjaolude ebapiisava tuvastamisega. Apellandi argumendid on alljärgnevad: 4.
  2. A.W-le süüks arvatud kuritegude toimepanemine ei ole piisavalt tõendatud. Enamuse süüdistuses märgitud kuriteoepisoodide osas on peamiseks tõendiks kannatanu ütlused, mis on vastuolus A.W ütlustega. Kohtu seisukohaga süüdistatava ja kannatanu ütluste teiste tõendi tega kõrvutamise vajaduse kohta kaitsja nõustub, kuid oluline on ka isikulise tõendiallika motiivide hindamine. Kannatanu ütluste usaldusväärsuse teeb küsitavaks nende vastuolu teiste tõenditega, nende ebajärjepidevus, eluline mitteusutavus ja motiivi olemasolu ütluste moonutamiseks. Süüdistatav ja kannatanu on endised elukaaslased, kelle vaheliste konfliktide tekkimise ajendiks on erimeelsused laste hooldusõiguse teostamise ja jagamise küsimustes, mille üle pooled vaidlevad kohtus. Kaitsja hinnangul esinevad kannatanu ütlustes muude tõenditega võrreldes järgmised vastuolud: - kannatanu ütlused süüdistatavaga 21.12.2016 toimunud vestluse kohta erinevad oluliselt lindistuselt reaalselt kuuldavast. Kannatanu väitis kohtus veendunult, et kui ta 21.12.2016 toimunud konflikti käigus ähvardas süüdistatavale politsei kutsuda, siis süüdistatav olevat vastanud „ ... ta ütles väga üleolevalt, et davai, kutsu, nad ei tee mulle niikuinii midagi“. Helisalvestiselt kuuldavalt süüdistatav midagi sellist kannatanule ei ütle. Kaitsja ei nõustu kohtu mööndusega, et kuna konfliktid olid sagedased, siis ei pruugi kannatanu kõike sõnasõnalt mäletada ja seetõttu ei saa pidada kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks. Küsimus ei ole mitte täpses sõnastuses, vaid öeldu sisulises tähenduses ja süüdistatav ei praali kannatanu ees väidetava karistamatusega. Kinnipidamisel 13.10.2016 oli süüdistatav teadlik sellest, et kannatanu järjekordne kaebus võib talle kaasa tuua reaalsed negatiivsed tagajärjed. Kannatanu moonutas oma ütlusi just enda positsioonile sobivas suunas; - kannatanu väited, nagu oleks süüdistatav teda löönud selliselt, et sellest kostuv laks kostus ka kõrvaltuppa, on selges vastuolus süüdistatava poolt esitatud helisalvestiselt kuulduga. Kohus on kaitsjale ette heitnud, et „kaitsja ei tsiteeri õieti kannatanu ütlusi – kaitsja sõnade kohaselt XX ütles, 4
(12)et A.W lõi täiest jõust vastu näo külge. Tegelikult kannatanu ütles, et A.W lõi vastu pead juuste piirkonda. Kohus leiab, et vastu nägu (põske) löömine võib tekitada löömise heli, mis peaks kuulda olema, samas juuste piirkonda löömine ei pruugi tekitada kostuvat heli.“ Arvestades kohtu hinnangut, et löömise heli tekkimisel (eriti sellise mis peaks ka teise tuppa kostuma), peaks see kuulda olema helisalvestiselt, on kaitsja hinnangul ilmne, et kannatanu ütlused on vastuolus objektiivse tõendiga, mille on kohus jätnud õigustamatult tähelepanuta; - kannatanu ütlused A.W poolsete tapmisähvarduste osas on selges vastuolus tunnistaja ütlustega. Kohtuistungil väidab kannatanu süüdistatava kohta veendunult, et „Igatahes ta oli öelnud Y-le, et lööb mu maha kui kätte saab ja Y ütles, et ta sõitis minema, ilmselt ta sõitis sind otsima, ole kuskil peidus“. Ometigi vastab sama tunnistaja kaitsjale, et „Ei ole“. Selle vastuolu on kohus jätnud üldse tähelepanuta; - kannatanu poolt tunnistaja VV-le öeldu 17.09.2016 toimunud konflikti kohta erineb oluliselt süüdistuses märgitud asjaoludest. Kannatanu on kohtus väitnud, et 17.09.2016 hotellis XXX süüdistatav „Lõi vastu pead kaks korda poolrusikas käega, siis vastu vasakut õlga. Mina kukkusin löömise tagajärjel vastu põrandat, nii et ka külg sai haiget“. Tunnistaja VV väidab tõsikindlalt, et hiljem kannatanuga kokku saades väitis viimane, et „Ühesõnaga A.W oli ta autost välja tirinud ja löönud teda kõhu ja jalgade piirkonda,,. Kirjeldatud vastuolu on seda tähelepanuväärsem, et kannatanu otsustas traumapunkti pöörduda alles hiljem. Kohus on selle vastuolu jätnud üldse tähelepanuta; - kannatanu ütlused süüdistatava käitumise kohta 17.03.2017 vahetult enne väidetava lähenemiskeelu rikkumist on selges vastuolus videosalvestise ning muude tõenditega. Kohtuistungil kaitsja küsimusele: „Te ütlesite, et A.W märkas teid juba väljast. Kuidas ta käitus, kui ta teid märkas? Kas oli tema käitumises mingi muutus ka? “, vastas kannatanu, et „ Jah. Ta oli püha viha täis ja hakkas väga kiiresti minu poole tulema, muutis oma suunda“. Turvakaamera salvestiselt nähtuvast ei saa aga teha kannatanu ütlustele vastavat järeldust - süüdistatava pilk on fuajeesse sisenedes suunatud hoopis teise suunda võrreldes sellega, kus kannatanu end väitis asunud olevat, süüdistatava liikumissuund, liikumiskiirus ja üldine liikumisdünaamika on kogu videosalvestise ulatuses muutumatu. Seda, et süüdistatav ei saanud märgata kannatanut enne fuajeesse sisenemist kinnitavad süüdistatava ütlused ning selle juurde lisatud foto, millest nähtub täiesti selgesti, et klaasuste peegelduse tõttu on fuajees toimuvast arusaamine äärmiselt piiratud. - kannatanu väited tema paiknemise kohta 17.03.2017 lähenemiskeelu väidetava rikkumise ajal on turvasalvestiselt nähtuvaga vastuolus. Kõrvutades ütluste olustikuga seostamise protokollis kannatanu poolt enda asetsemise kohana näidatut turvasalvestiselt nähtuvaga, ei asunud kannatanu ilmselt sugugi seal, kus väitis end seisnud olevat (sisuliselt asub see koht vahetult pärast turvakaamera vaatevälja lõppemist). Kannatanu ei saanud enda poolt näidatud paigas seista juba seetõttu, sest siis oleks süüdistatav pidanud temaga piltlikult öeldes kokku põrkama (turvasalvestiselt nähtub süüdistatava liikumise dünaamika, millest ei saa kuidagi välja lugeda, et otse tema ees seisaks kannatanu). Kohtu järeldused süüdistatava ja kannatanu asetsemise osas kinnitavad esilekerkinud vastuoluolu, kuna kohtu hinnangul “Kohus leiab, et ei oma tähtsust, kas A.W nägi XX väljast või mitte, tal oli sisenedes võimalus minna teisele korrusele oma tööülesandeid täitma“. Koht, kus süüdistataval oli võimalus minna teisele korrusele oma tööülesandeid täitma (ning kuhu süüdistatav liikuski) asus mitu meetrit pärast seda, kus kannatanu end väitis seisnud olevat. - kannatanu väited süüdistatava käitumise kohta 27.03.2017 lähenemiskeelu väidetava rikkumise ajal on turvasalvestiselt nähtuvaga võrreldes ilmselgelt liialdatud. Kannatanu on kohtuistungil prokuröri küsimusele „ Kas selline kohtumine võis olla jälle ootamatu, et ta enne ei märganud teid, enne kui kokku sattus teiega?“ vastanud, et „ See ei oleks võimalik olnud mitte mingil moel. Ta nägi ja sööstis mu juurde“. Videosalvestiselt nähtub aga, et A.W liigub täiesti rahulikult sammul videokaadri vasakusse äärde jääva õllekoja köögi ukseni ning mingisugusest kannatanu juurde „sööstmisest“ ei saa juttugi olla. See järjekordne vastuolu tekitab kahtlusi selles, et kannatanu ütlused võivad tema motiividest lähtuvalt olla ebaobjektiivsed. Vastuolu seisneb ka selles, et kui kannatanu sõnul sõimas 5
(12)A.W teda ühepoolselt, oli süüdistamine siiski mõlemapoolne, kuivõrd tunnistaja JJ mäletab selgelt, et kui süüdistatav õllekoja köögiukse juurest tagasi tuli, siis küsis tunnistajalt, et „... kas sa kuulsid, et mina olen mingi auto ära rihtinud“; - kannatanu väited, et süüdistatav teda igal ajal ja igas võimalikus kohas ründab, on vastuolus muude tõenditega. Lähenemiskeelu väidetavate rikkumiste puhul ei ole süüdistatav kannatanut kuskil jälitanud, vaid kannatanut on ta märganud juhtudel, kus ta on seal läheduses viibinud tööülesannete täitmisega seoses ning on püüdnud kannatanuga suhelda seoses ühiste laste hooldusõiguse teostamise või kaasomandis oleva vara jagamisega (17.03.20 17 oli konkreetne töökäsk, milleks tuli minna läbi hotelli fuajee; 27.03.2017 tegeles süüdistatav kala toomise ja selle pakendamisega, 24.03.2017 viibis süüdistatav lihatööstuse välisukse kõrval oma töökoja ruumides, enne kui kannatanuga suhtlema läks). Kaitsjale jääb arusaamatuks kohtu järeldus, et sündmuste puhul, kus peale süüdistava ja kannatanu ütluste on ka teisi tõendeid, kinnitavad teised tõendid kannatanu ütlusi. Esitatud vastuolude hindamine on oluline, kuna pea iga väidetava süüteoepisoodi puhul ei ole olnud otseseid pealtnägijaid peale tunnistaja KK, kes kannatanu ja süüdistatava vahelist konflikt varjatul t kannatanu palvel pealt kuulas. 4.
  1. Kannatanul esineb motiiv süüdistatava süüstamiseks seoses vaidlusega kaasaomandi ja laste hooldusõiguse üle. Kannatanu motiiv asjaolude moonutamiseks (episoodides, kus valuaistingu tekkimine on küllaltki küsitav ja kus ainsaks tõendiks on kannatanu ütlus) tuleneb järgmistest asjaoludest: kannatanu on enne lähenemiskeelu väidetava rikkumise episoode kasutanud lähenemiskeeldu vara ja laste jagamise vaidluses teadvalt survestavalt (telefoninumbrilt 11.03.2017 süüdistatavale saadetud sõnum, „kuna sa L ära viisid ja R ei toonud minu juurde siis tulen ma ise täna oma koju lastega mängima. võid kella 4 kohvi valmis teh a “ ning süüdistatav on 11.03.2017 palunud kannatanul oma elukohta mitte tulle, „kuna on kohaldatud lähenemiskeeld, siis ei ole mõistlik tulla minu kodurahu rikkuma. Kohtud L esmaspäeval 13.0 3.17 ja R-ga nädalavahetusel 17.03.2017 kuni 20.03.2017 hommik kui viid kooli “. Et kannatanu ilmselgelt teadvustab ajutist lähenemiskeeldu kui süüdistatava survestamise vahendit, kinnitab ka 15.02.2017 kannatanu poolt süüdistatavale saadetud sõnum, milles kannatanu märgib, et „Aga selge kui mina ei saa R-ga rääkida siis tuleme järgmine nädal teile külla sinna. Võtan L ja oma tulevase abikaasa kaasa ja tuleme külla! Erinevalt sinust ei tee mina sellega midagi ebaseaduslikku!Kui ei saa müüa, siis kolime sinna! Me ei saa ju kodutud olla“. Esineb vastuolu kannatanu poolt kohtus lähenemiskeelu taotlemisel väidetu ning tegelikkuses toimuva vahel. Kannatanu esitas kuriteokaebuse pärast seda, kui süüdistatav oli avastanud varguse oma elukohast ning n õudis varastatud vara kannatanult tagasi. Kannatanu ei eita tungimist süüdistatava elukohta, kuid eitab raha va rgust, mistõttu esineb tõsiseltvõetav kahtlus, et kuriteokaebus oli mõeldud ennetama süüdistatava kuriteokaebust ja selle usaldusväärsust vähendama. Kaitsja ei nõustu kohtu käsitlusega, et 24.03.2017 lähenemiskeelu väidetava rikkumise episoodis on tunnistaja väitnud, et süüdistatav oli kannatanust 1-1,5 m kaugusel. Vahemaade arvutamisel on äärmiselt oluline, millisest punktist kaugust ja milliseid objekte hinnatakse, mistõttu ei saa kohtu poolt nimetatud vahemaa määratlust pidada tunnistaja SS ütluseks. Samuti ei tähenda asjaolu, et 27.03.2017 lähenemiskeelu väidetava rikkumise episoodis tunnistaja JJ nägi, et süüdistatav läks õllekoja köögiruumi sisse automaatselt seda, et A.W oleks lähenemiskeeldu rikkunud, kuna ilmselt konkreetses ruumis liigutav ala võimaldab vahemaad üle 2 m. 4.
  2. Mõistetud karistus ei ole kooskõlas väidetava süü ning eripreventiivsete eesmärkidega. Kohus leidis õigesti, et kannatanul ei tuvastatud ühtegi tõsist tervisekahjustust . Samas iseloomustavad süüdistuses märgitud kuriteo kirjeldused mitte üksnes raskete tagajärgede puudumist, vaid pigem väidetava rünnaku vähest intensiivsust. Seega tuleks lisaks süüteoepisoodide rohkusele arvestada ka 6
(12)seda, kuivõrd ohtlik konkreetne etteheidetav tegu üldse oli. Kaitsja hinnangul tekitab mõni süüteoepisoodi kirjeldus mõistliku kahtluse selles, kas objektiivselt võttes on valuaistingu tekkimine süüdistuses märgitud tegevusega üldse võimalik. Samuti tuleks arvestada konfliktide tekkimise konteksti. Praktikas on perevaidlused siiski keskmisest emotsionaalsema värvinguga, mille puhul sõltub konflikti eskaleerumine paljuski mõlema poole käitumisest . Juhul, kui süüdistuses märgitud kuritegude toimepanemine süüdistatavale omistada, ei ole tema süü suurus keskmisest suurem. Käesolevaks on oluline osa kannatanus ja süüdistatavas vastasseisu tekitanud probleemistikust kohtu poolt ajutiselt lahendatud ning sellega on oluliselt vähenenud ka uute konfliktide tekkimise risk. Šokivangistuse määramine ei ole otstarbekaks, sest see katkestaks sisuliselt juba toimima hakanud suhtluskorra ja paratamatult tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka laste huvidega. Lisaks toob 2 kuuline töölt puudumine kaasa reeglina ka töökoha kaotuse, mis ühe väikesaare tööhõivevõimalusi arvestades tähendab tõsiseltvõetavat riski süüdistatava taasühiskonnastumise väljavaatele pikemas perspektiivis. 4.
  1. Lähenemiskeelu kohaldamine ei ole isikuvastases kuriteos süüdimõistmise ja kannatanu vastava taotluse olemasolu korral alati ilmtingimata vajalik. Kohus on küll ühelt poolt märkinud, et kannatanu „Soovib lähenemiskeeldu, sest kardab seda inimest paaniliselt. Iga kohtumine temaga lõppeb katastroofiga“ ent teisalt jätnud tähelepanuta selle, millisel viisil kannatanu seda lähenemiskeeldu praktikas kasutab ja kuidas selle süüdistatava kartmisega ikka on. Uute konfliktide tekkimise ohtu vähendab ka see, et kohus on juba võtnud tarvitusele abinõud ühiste lastega suhtlemise korra reguleerimiseks. Kohus on lähenemiskeelu kohaldamise üle otsustamisel küll üldiselt arvestanud isikute töökohaga seotud asjaolusid, kuid jätnud tähelepanuta, et A.W-l on paratamatult tarvis ühiste laste tõttu kannatanuga suhelda, osaleda laste ühistel üritustel, viibida ühes ruumis seoses laste hooldusõiguse teostamisega. Lähenemiskeelu kohaldamisel 5 m ulatuses peaks süüdistatav lapse lasteaiaüritusel viibima kuskil kõrvalruumis, laste hooldusõiguse kohtuvaidluses oma seisukohti avaldama saali ukselt vms. Kohtu poolt rakendatud lähenemiskeeld ei ole proportsionaalne võrreldes sellest süüdistatavale lähtuvate piirangutega ega otstarbekaks ka laste huvide seisukohast. 4.
  2. Apellant palub A.W suhtes süüdimõistev otsus tühistada ja teha õigeksmõistev kohtuotsus. Alternatiivselt uue süüdimõistva otsuse tegemisel kergendada A.W karistust, vabastades süüdistatava tingimuslikult selle kandmisest. Lähenemiskeeld jätta kohaldamata.
  3. 02.08.2017 esitas A.W Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult enda täienduse kaitsja apellatsioonile. Süüdistatav leiab, et süüdistused vägivallas on alusetud ja on k ahetsusväärne, et pere tüli, laste ja vara jagamine on nii kaugele jõudnud. 17.09.2016 ei löönud ta XX valu tekitamiseks, vaid selleks et XX mõistaks adekvaatselt küsimust “kus on meie laps”. Teistes süüdistustes pole füüsilist kontakti olnud, tunnistab, et on sõimand ja riielnud. XX-le teeb kõige rohkem valu see, et 11-aastane RR lahkus ema juurest 11.11.2016 ja elab isaga. Lähenemiskeelu kohaldamise tõttu pidi loobuma oma tööst, väiksema lapse L lasteaia üritustest, sünnipäevast jne. Lähenemiskeeld on pigem karistus lastele. XX-le ei sobi ükski tema poolt pakutud lepitusvariant. Prokuratuuri vastus apellatsioonile
  4. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitas apellatsioonile enda kirjalikud seisukohad Lääne Ringkonnaprokuratuur. Prokuratuur apellatsioonis märgitud seisukohtadega ei nõustu ning leiab, et A.W süüditunnistamine toimikus olevate ja kohtus uuritud tõendite alusel on põhjendatud. Prokuratuuri hinnangul ei ole käesolevas asjas tegemist nö „sõna sõna vastu“ olukorraga ning süüdimõistev kohtuotsus ei tugine ainult kannatanu ütlustele. Lisaks kannatanu ütlustele esinevad mitmetes kuriteoepisoodides ka muud tõendid, mis kinnitavad kannatanu ütluste usaldusväärsust ja millega need vastuolus ei ole. Kaitsja apellatsioonis esitatud asjaolud, millega kannatanu ütlused 7
(12)kahtluse alla seatakse, ei ole piisavad ega põhjendatud, lugemaks kõik kannatanu ütlused kõigis kuriteoepisoodides ebausaldusväärseteks. 17.09.2016 episoodis on fikseeritud ka kannatanu vigastused nii fotodel, kust on näha hematoom kannatanu vasakul õlavarrel, samuti on fikseeritud kannatanul valulikkus paremal jalal, tundlikkuse häired ja lonkamine, valulikkus vasakus tuharas, kui ambulatoorsel epikriisil, milliste tekkemehhanism võis olla selline nagu XX on rääkinud. Lisaks on kannatanu vahetult tema suhtes vägivalla kasutamisest rääkinud tunnistajatele TT-le, SS-le ja KK-le, kelle ütlused on tõendiks. A.W on ka ise tunnistanud TT-le, kui nad arutasid kannatanu ja süüdistatava omavahelisi suhteid, et X sai veel vähe ja sisuliselt tunnistanud sellega vägivalla kasutamist kannatanu suhtes. Tunnistaja VV ütlused on kohus põhjendatult jätnud tõendite kogumist välja, kuna need on vastuolus tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. 13.10.2016 ja 04.10.2016 episoodides on seatud kahtluse alla üksnes kannatanu valuaisting. Kohus on kõikide kuriteoepisoodide puhul hinnanud, kas kannatanu tundis valu tema suhtes kasutatud vägivalla tagajärjel. Kannatanu on valu saamist kinnitanud, suure hooga asju täis kilekotiga vastu pead viskamine ja kaelas oleva keti jõuga katki tõmbamine tekitab tavaliselt inimesele valu. 21.12.2016 episoodi osas on kohus põhjendatult märkinud, et konfliktid e tõttu ei pruukinud kannatanu kõike süüdistatava poolt talle öeldut sõna-sõnalt mäletada, samas on salvestuselt tõesti kuulda, et kannatanu ja süüdistatava vahel oligi vestlus politsei kutsumise teemal. Salvestuse halva kvaliteedi tõttu ei pruukinud sealt kõik toimunu kuulda olla. Löök vastu pead ei pruugi olla väga tugeva ja terava heliga, mis jäänuks taskus oleva telefoni salvestusele, kuid tunnistaja TT seda teise tuppa kuulis. Kuigi 17.03.2017 süüdistatava ja kannatanu kohtumine turvakaamera salvestusel e ei jäänud, ei välista see tõend aga seda, et süüdistatav ka tegelikult tuli kannatanule väga lähedale. Kui koht, kuhu süüdistatav liikus, asus mitu meetrit pärast seda kohta, kus kannatanu seisis, pidigi A.W kannatanust möödudes lähenemiskeeldu rikkuma. 27.03.2017 lähenemiskeelu rikkumise episoodi puhul tuleb kannatanu ütluste hindamisel arvestada, et nii kannatanu kui tunnistaja JJ sõnul sisenes A.W tegelikult õllekoja kööki, kus oli kannatanu, kuid mida süüdistatav eitab. Siinjuures tuleb arvestada süüdistatava korduvat agressiivset ja ründavat käitumist kannatanu suhtes ja varasemat lähenemiskeelu rikkumist. Kaitsja viitab tapmisähvarduste osas üksnes tunnistaja TT ütlustele seoses 13.10.2016 episoodiga. See, kui tunnistaja ja kannatanu mäletavad sündmusi erinevalt, ei ole veel aluseks kannatanu ütluste ebausaldusväärseks lugemiseks. Apellatsioonist ei nähtu, miks ülejäänud episoodides tuleks süüdistatav õigeks mõista. Kannatanu ei varja, et süüdistatavaga vaidlevad nad kohtus seoses laste hooldusõigusega. Samas ei tulene hinnatud tõenditest, et kannatanu on kõik sündmused välja mõelnud. Isegi kui kannatanul esines motiiv anda A.W-d süüstavaid ütlusi, ei saa ainuüksi sellest motiivist tulenevalt lugeda kannatanu ütlusi ebausaldusväärseteks. Karistuse osas on kohtuotsus põhjendatud. Kuna A.W-d süüdistatakse 11 kuriteo toimepanemises, mis on suur arv ja kõik teod on toime pandud poole aasta jooksul igakuiselt ühe kannatanu suhtes, on tema süü keskmisest suurem. Kuritegude suurt arvu ja kannatanu turvalisuse tagamise eesmärki silmas pidades on lähenemiskeeld põhjendatud. Süüdistatava käitumist arvestades on olemas oht, et ta võib ka edaspidi rünnata kannatanut nii töökohal kui mujal. Kuigi lähenemiskeelu kohaldamine tekitab tekib raskusi lastega suhtlemisel, on see ikkagi tingitud süüdistatava enda käitumisest kuritegude jätkuval toimepanemisel. Lähenemiskeelu kohaldamine kahe meetri asemel viie meetri kaugusele lähenemiseks on põhjendatud, kuna A.W karjus lähedalt kannatanu peale. Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht 6. Kohtukolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses süüdistusasja materjalide, apellatsioonis ja prokuratuuri kirjalikes seisukohtades esitatud väidetega leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatud väited 8
(12)väärivad osaliselt tähelepanu ja maakohtu otsus tuleb tühistada A.W-le mõistetud karistuse ja tema suhtes kohaldatud lähenemiskeelu ruumilise ulatuse osas materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Sarnaselt maakohtule leiab ka kohtukolleegium, et A.W süü temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemises on leidnud maakohtus hinnatud tõenditega usaldusväärselt tõendamist, kuid soostub samas apellatsioonis esitatud seisukohaga, et peamiseks A.W ja XX vaheliste konfliktide tekkimise ajendiks on erimeelsused ühiste laste hooldusõiguse teostamise ja jagamise küsimustes. Selline järeldus tingib lõpptulemusena ka A.W-le mõistetud karistuse ja lähenemiskeelu ruumilise ulatuse revideerimise. Enda seisukohti põhistab kohtukolleegium järgmiselt.
  1. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-17-03 selgitanud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Lisaks on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohus on jälgitavalt põhjendanud, miks ta A.W talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Apellatsioonis korratakse samu väiteid, mida süüdistatava kaitsja esitas maakohtu kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata.
  2. Maakohus on lugenud kannatanu XX ütlused usaldusväärseks tõendiks põhjendatult. Kohtukolleegiumi arvates ei ole käesolevas asjas tegemist ainult n.ö „sõna sõna vastu“ olukorraga ja süüdimõistev kohtuotsus ei tugine ainult kannatanu ütlustele. Kuigi maakohus on tõendeid hinnates möönnud vastuolusid süüdistatava ja kannatanu ütlusete vahel, on kohus kõrvutanud nende usaldusväärsuse hindamiseks mõlema ütlusi teiste tõenditega ning jõudnud põhjendatud järeldusele, et süüdistatava ütlused ei riimu kohtule esitatud teiste tõenditega, mistõttu ei ole need usaldusväärsed. Erinevalt kaitsjast nõustub kohtukolleegium maakohtu järeldusega selles, et puuduvad tõendid kannatanu poolt A.W süüstamiseks, saavutamaks paremat positsiooni vaidluses vara ja laste üle. Lisaks kannatanu ütlustele esinevad mitmetes kuriteoepisoodides ka muud tõendid, millega kannatanu ütlused vastuolus ei ole ja millega kohtukolleegium nõustub. Seega apellatsioonis esitatud asjaolud, millega kaitsja kannatanu ütlused kahtluse alla seab, ei ole piisavad ega põhjendatud. Hinnatud tõenditest ei tulene, et kannatanu on kõik süüdistatava poolt tema suhtes toimepandud vägivallateod välja mõelnud. A.W on ise tunnistanud TT-le, et X sai veel vähe (kd I, lk 66-67), millega nagu maakohus õigesti tuvastas, tunnistas A.W sellega sisuliselt vägivalla kasutamist kannatanu suhtes. Maakohus on kõiki süüdistatavale inkrimineeritud 11 kuriteo episoodi, millised on toime pandud XX suhtes poole aasta jooksul, otsuses episoodide kaupa hinnanud ja teiste tõenditega, milleks on peale kannatanu ütluste veel tunnistajate ütlused, tõendid kannatanu tervisekahjustuste kohta, salvestused ja muud kohtus uuritud kirjalikud tõendid, kõrvutanud. Läbivalt kinnitavad kõik kohtus hinnatud 9
(12)tõendid A.W suutmatust endise elukaaslasega tekkinud erimeelsusi ärritumata ja enda käitumist kontrollimata lahendada.
  1. Apellatsioonis juhib kaitsja kohtu tähelepanu 6 -le vägivalla episoodile (17.09.2016, 13.10.2016, 04.10.2016, 21.12.2016, 17.03.2017, 27.03.2017), millistes kannatanu ütlused on väidetavalt vastuolus kogutud tõenditega, erinevad oluliselt süüdistuse märgitud asjaoludest, on vastuolus salvestistega või ilmselgelt liialdatud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei tulene kaitsja sellekohased hinnangud kohtuistungil hinnatud tõenditest. 17.09.2016 episoodis on kannatanu vigastused fikseeritud nii fotodel (kd I, lk 41-42) kui ambulatoorsel epikriisil (kd I, lk 43) ja milliste tekkemehhanism võis olla selline nagu kannatanu on EMO-sse pöördumisel avaldanud. Lisaks tõendavad kannatanu suhtes vahetult vägivalla kasutamist tunnistajad TT, SS ja KK. Vastuolude tõttu tunnistaja VV kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil antud ütlustega on maakohus põhjendatult jätnud need ütlused tõendite kogumist välja. 13.10.2016 ja 04.10.2016 episoodide puhul on maakohus hinnanud kaitsja poolt kahtluse alla seatud kannatanul valuaistingu esinemise. Kannatanu on oma ütlustes läbivalt valu tundmist kinnitanud ja ka eluliselt on usutav, et isegi asju täis kilekotiga suure hooga vastu pead viskamise või kaelas oleva keti jõuga katki tõmbamise tagajärjel tunneb inimene tavaliselt valu. 21.12.2016 episoodi osas on kohus leidnud põhjendatult, et konfliktide tõttu ei pruukinud kannatanu kõike süüdistatava poolt talle öeldut sõna -sõnalt mäletada, ometi on vaatamata salvestuse kvaliteedile kuuldav, et kannatanu ja süüdistatava vaheline vestlus toimus politsei kutsumise teemal. Samas on tunnistaja TT kohtuistungil kinnitanud, .. [et kõrvalruumis mingi aja järel hääled tõusid, siis käis mingi laks või müts ja seejärel X hakkas nutma]. Vaatamata sellele, et 17.03.2017 süüdistatava ja kannatanu kohtumine ei ole salvestusel fikseeritud, ei saa üksnes seetõttu välistada, et A.W kannatanust möödudes pidi lähenemiskeeldu rikkuma. 27.03.2017 episoodi puhul nähtub nii kannatanu kui tunnistaja JJ ütlustest, et tegelikult sisenes süüdistatav õllekoja kööki, kus oli kannatanu. Kuigi A.W seda eitab, on oluline siinjuures arvestada süüdistatava korduvat agressiivset ja ründavat käitumist ja varasemat lähenemiskeelu rikkumist kannatanu suhtes. Kaitsja viitab tapmisähvarduste osas üksnes tunnistaja TT ütlustele seoses 13.10.2016 episoodiga. See, kui tunnistaja ja kannatanu mäletavad sündmusi erinevalt, ei ole veel aluseks kannatanu ütluste ebausaldusväärseks lugemiseks. Samas ei nähtu apellatsioonist, miks ülejäänud episoodides tuleks A.W õigeks mõista. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-8-10 leidnud, et nagu inimesed üldisemalt, tavatsevad ka kurjategijad sarnastes olukordades toimida sarnasel viisil tulenevalt enda füüsilistest ja vaimsetest võimetest, oskustest jms. Sageli on nimelt erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik. A.W süüdimõistmiseks temale inkrimeeritud vägivallategudes oli piisavalt tõendeid ja nende omavahelist seotust on kohtuotsuses kirjeldatud piisava põhjalikkusega.
  2. Küll leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega mõisteti A.W-le vabadusekaotuslik karistus, mis tul eb osaliselt täitmisele pöörata põhjusel, et anda sellega süüdistatavale tõsine hoiatus tema edaspidise käitumise osas ning A.W suhtes kohaldatud lähenemiskeelu ruumilise ulatuse osas. Enda seisukohti põhistab kohtukolleegium järgmiselt. Karistuspoliitika kujundamisel on üks olulisemaid kriteeriume karistuste mõjusus. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-58-13 märgitu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel lähtuda karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmisest määrast. Tulenevalt Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-40-04 ja 3-1-1-99-06 sätestatust, tuleb karistuse eripreventsiooni eesmärgi saavutamiseks arvestada ka süüdlase isikuga. A.W-d varem kriminaalkorras karistatud ei ole. Kohtukolleegium leiab, et kuigi süüdistatav igakuiselt poole aasta jooksul ründas kannatanut füüsiliselt ja teda ähvardades, ei anna see asjaolu alust lugeda tema süüd keskmisest suuremaks. Tuvastatud on, et kannatanule k ehalise väärkohtlemisega 10
(12)põhjustatud tervisekahjustus ei olnud raske ja möödus lühikese aja jooksul. Samas on A.W kohtuistungil viimases sõnas avaldanud kahetsust tema poolt toime pandud tegude suhtes, mida kohtukolleegiumi arvates saab lugeda käesolevas asjas karistust kergendavaks asjaoluks. Nõustuda tuleb maakohtu järeldusega selles, et karistust raskendavaks asjaoluks on

§ 120

lg 1 ja § 3312 sätestatud kuritegude puhul kuriteo toimepanemine endise elukaaslase suhtes, kellega tekkisid konfliktid seoses laste hooldusõiguse ja vara jagamise vaidluses. Praktikas tekivad konfliktid perevaidlustes just emotsioonide pinnalt ja sõltuvalt mõlema poole käitumisest. Iseenesest on õige, et karistuse üldpreventiivse eesmärgi saavutamiseks tuleb ühiskonnale anda selge signaal, et erimeelsuste ja konfliktide lahendamine lähedastega ei tohi toimuda vägivallaga, kuid käesolevas asjas ei ole A.W-le šokivangistuse kohaldamine otstarbekas, arvestades eelkõige süüdistatava ja kannatanu vahel tekkinud perevaidluse temaatikat. Šokivangistuse ärakandmine takistaks süüdistataval lastega suhtlemist. Karistuse mõistmisel tuleb paratamatult arvestada laste huvidega, mis on mõlema vanema õigus ja kohustus kuid ühe vanema ühiskonnast isoleerimine (kasvõi lühiajaliselt) ei ole kindlasti laste huvides. Käesolevas asjas tuleb arvestada ka asjaoluga, et mõnekuine töölt puudumine võib süüdistatavale tuua kaasa töökoha kaotuse, mis aga omakorda seab raskesse majanduslikku olukorda nii laste ülalpidamise kui ka enda äraelatamise. Kohtukolleegium nõustub apellandiga selles, et süüdistatava karistamine osaliselt reaalse vangistusega ei ole seetõttu otstarbekas. Kuivõrd käesolevaks ajaks on süüdistatava ja kannatanu ühiste laste suhtluskord kohtu poolt reguleeritud, on kohtukolleegiumi arvates vähenenud ka risk kannatanuga uute konfliktide tekkimiseks. Arvestades kuritegude toimepanemise asjaolusid ja A.W madalat retsidiivsusriski, tuleb mõistetud karistus jätta A.W suhtes tingimisi kohaldamata. Määratud 3 aastane katseaeg on piisav, arvestades süüdistatava kahetsust kannatanu ees, muutmaks tema väärtushinnanguid ja käitumismustrit, et ta edaspidi suudaks lahendada erimeelsused ja konfliktid endise elukaaslasega ilma kuritegusid toime panemata. 11. Maakohus on süüdistatava suhtes Pärnu Maakohtu 20.01.2017 määrusega kohaldatud ajutise lähenemiskeelu ruumilist ulatust (keelata A.W-l kriminaalasja kriminaalmenetluse läbiviimise ajal läheneda XX-le lähemale kui 2 meetrit), pikendanud 5 meetri peale. Kohtu põhjenduste kohaselt on lähenemiskeeld 2 meetri peale liiga väike vahemaa, mis ei võimalda küll kannatanut füüsiliselt rünnata, kuid ei välista kannatanu peale karjumist, mis rikub teise isiku (kannatanu) vaimset heaolu. Seevastu 5 meetrit on selline vahemaa, mida on kohtu arvates võimalik jälgida ja selline kaug us välistab kannatanu vahetus läheduses tema peale karjumise. Kohus tugines siinjuures üksnes kannatanu ütlustele, et senine keeld pole A.W jaoks olnud mitte miski. Samas on kohus aga arvestanud lähenemiskeelu ruumilise ulatuses osas üksnes süüdistatava ja kannatanu töökohaga seonduvat, jätnud aga täielikult arvestamata asjaoluga, et nii süüdistaval kui kannatanul on lastega seotud hooldusõiguse osas paratamatult tarvis omavahel suhelda, viibida ühes ruumis laste ühistel üritustel ja sünnipäevadel jms. Kuigi süüdistatav rikkus tema suhtes kohaldatud lähenemiskeeldu, vajab märkimist, et lähenemiskeelu kehtimise ajal ei ole ta kannatanu suhtes uusi kehalisi väärkohtlemisi toime pannud. Otsuses nr 3-1-1-59-10 on Riigikohus selgitanud, et lähenemiskeelu tingimuste määratlemisel peab kohus arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Kohtukolleegium leiab, et lähenemiskeelu kohaldamisel 5 meetri peale ei ole maakohus viidatud Riigikohtu lahendis märgituga igakülgselt arvestanud ja leidnud kohtukolleegiumi arvates eb aõigesti, et just 5 meetrit on selline kaugus, mis välistab kannatanu vahetus läheduses tema peale karjumise. Põhjendusi, kuidas lähenemiskeelu puhul saab 5 meetrine vahemaa teise isiku peale võimaliku karjumise välistada, otsuses esitatud ei ole. Maakohtu poolt rakendatud lähenemiskeeld ei ole seega proportsionaalne võrreldes sellest süüdistatavale tulenevate piirangutega, seda eelkõige laste huvide seisukohast. Süüteoasja materjalidest nähtub, et süüdistatav, vaatamata toime pandud lähenemiskeelu 11

(12)rikkumistele, on püüdnud lähenemiskeeldu vältida ja palunud 11.03.2017 kannatanul oma elukohta mitte tulla, kuna […„on kohaldatud lähenemiskeeld, siis ei ole mõistlik tulla minu kodurahu rikkuma….] (kd I, lk 54). Kohtukolleegium leiab, et lähenemiskeeld senises ulatuses (2 meetrit) on piisav, hoidmaks ära edaspidiseid konflikte A.W ja kannatanu vahel eelkõige töökohal.
  1. A.W poolt Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult esitatud täiendused kaitsja apellatsioonile jätab kohtukolleegium tähelepanuta, sest need on esitatud KrMS § 319 lg-s 2 sätestatud apellatsioonitähtaega rikkudes.
  2. Eelnevast tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p 4 ja § 340 lg 2 p 4 rahuldab kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni osaliselt, tühistab Pärnu Maakohtu
  3. juuli 2017 otsuse A.W-le mõistetud karistuse ja tema suhtes kohaldatud lähenemiskeelu ruumilise ulatuse osas ning teeb uue otsuse. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Kaitsja apellatsiooni rahuldab ringkonnakohus osaliselt. Et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, jäävad süüdistatava apellatsioonimenetluse kulud 192 eurot vastavalt KrMS § 185 lg-le 1, riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.