KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 19. veebruar 2021 Kriminaalasja number 1-19-5991 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Ingeri Tamm, Maarika Kuu

§ 117lg 1 järgi.

1. Tõkend- elukohast lahkumise keeld - tühistada.
2. Kannatanu L.P. tsiviilhagi jätta läbi vaatamata.
3. Kriminaalmenetluses tekkinud ekspertiisitasu kulu summas 222 eurot jääb Eesti Vabariigi kanda.
4. Välja mõista Eesti Vabariigilt süüdistatava Z.T kasuks maakohtu menetluses kantud õigusabi kulud summas 2900 (kaks tuhat üheksasada) eurot.
5. Välja mõista Eesti Vabariigilt süüdistatava Z.T kasuks apellatsioonimenetluses kantud õigusabi kulud summas 500 (viissada) eurot, mis kanda OÜ SIDIV Õigusbüroo arveldusarvele nr EE
7. Süüdistatav Z.T kaitsja Jüri Sakkarti apellatsioon rahuldada.
8. Kannatanu L.P. apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistus
9. Z.T-d süüdistati KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi selles, et tema, 24.09.2018 kella 17.00 paiku Ida-Virumaal Kohtla-Järve linnas Järveküla tee 50 asuva Vironia Keskuse parklas tekkinud tüli käigus lõi valu ja tervisekahjustuse tekitamise eesmärgil ühel korral parema jalaga alkoholijoobes olevale D.P. ile vastu vasakut õlga. Seejärel haaras kannatanul riietest ja vedades teda endaga kaasa, tõukas D.P. i poekärude varikatuse alla poekärude juurde pikali. Peale seda, kui D.P. tõusis püsti ja liikus uuesti Z.T juurde, lõi Z.T kannatanut veel ühel korral rusikaga kõhtu ning kohe ühel korral rusikaga alalõua piirkonda. Vastu alalõuga saadud tugeva löögi tagajärjel kukkus D.P. kuklaga vastu asfalti ja jäi teadvusetult lamama. Oma tegevusega tekitas Z.T D.P. ile hulgaliselt raskeid tervisekahjustusi: koljupõhimikuluude kinnised murrud, alalõualuu kinnine murd vasakul; traumaatiline äge kõvakelmealune verevalum vasakul, traumaatilised ämblikuvõrkkelmealused verevalumid mõlemapoolselt otsmiku- ja oimusagaral ning kiirusagaral paremal; põrutuskolded mõlemapoolselt peaaju otsmikusagarates ja põhimikutuumade piirkonnas ning oimusagaras vasakul; verevalumid 1.-
10. kaelalüli ümbritsevates pehmetes kudedes; nahamarrastus otsmikul paremal; kuklapiirkonna pehmete kudede turse ja ninaverejooks; nahaalune verevalum paremal õlavarrel; nahamarrastused vasaku labakäe IV sõrmel, vasakul säärel ning labajalal. D.P. i peapiirkonnas esinenud vigastuste ja nende tüsistustega koosvõetuna põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse, kuna nendega kaasnesid raske peaajukahjustus kestva teadvusehäirega, äge hingamispuudulikkus ning šokiseisund. Sellise tahtliku tegevusega põhjustas Z.T D.P. ile eluohtliku tervisekahjustuse. Eluohtliku tervisekahjustuse tõttu, mille Z.T oli tahtlikult alkoholijoobes D.P. ile rusikaga vastu alalõuga sooritatud tugeva löögi ja selle tagajärjel kuklaga vastu asfalti kukkumisega tekitanud, põhjustas Z.T ettevaatamatusest kannatanu surma, kuna D.P. suri 02.10.2018 seoses peapiirkonda saadud vigastuste ja nendest tekkinud tüsistuste tagajärjel. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
11. Viru Maakohtu 06.10.2020 otsusega karistati Z.T-d KarS §

§ 117lg 1 järgi 2 aasta 6 kuu vangistusega, mille hulka Kar

S § 68 lg 1 alusel arvati kinnipidamise aeg 25.09.2018-26.09.2018, s.o 2 päeva, lugedes lõplikuks karistuseks 2 aastat 5 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 73 alusel ei pööratud karistust täielikult täitmisele, kui Z.T ei pane 3 aasta pikkusel katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algus 06.10.

1. Sama kohtuotsusega rahuldati osaliselt kannatanu L.P. tsiviilhagi ning mõisteti Z.T-lt kannatanu kasuks välja 1097,53 eurot.
2. Maakohus uuris kohtuistungil järgmisi tõendeid: D.P. i 24.09.2018 patsiendikaart; Z.T kahtlustatavana kinnipidamise protokoll; uurimisasutuse teavitamine D.P. i surmajuhtumist; 25.01.2019 surnu ekspertiisiakt nr 18E-LÕS0030/280 koos fototabeliga ja maksumuse õiendiga; asitõendi vaatlusprotokoll koos CD-ga Vironia Keskuse turvakaamera videosalvestisest 24.09.2018 kella 16.33-16.56; tunnistaja A.U. i ütlused; kannatanu 2 eeluurimisel antud ütlused; tunnistajate H.V. i, J.T. ütlused; kannatanu L.P. ütlused; tsiviilhagid; tsiviilhagi tõendavate arvete koopiad; tunnistaja J.A. i ütlused; registritõend isiku surma kohta; Z.T karistusregistri andmed; menetluskulude dokumendid riigi õigusabi kohta; tunnistaja L.M. i ütlused; fototabel sündmuskohast; kalkulatsioon auto remondi kohta; Z.T iseloomustus töökohast; Z.T abielutunnistus ja laste sünnitunnistused; D.P. i karistusregistri päring; süüdistatava ütlused kohtuistungil ning kahtlustatavana eeluurimisel antud ütlused ütluste usaldusväärsuse kontrolliks.
3. Maakohtu järeldused süüdistuse osas. 4.
4. Maakohus luges kohtuistungil kõiki uuritud kirjalikke tõendeid usaldusväärseteks tõenditeks. Tõendid on lubatavad, on jälgitav dokumentaalsete tõendite päritolu, ning kohtul puudub alus kahelda tõendite usaldusväärsuses. Kannatanu L.P. , tunnistajate A.U. i, H.V. i, J.T. , L.M. i ning süüdistatava Z.T ütlused langevad kokku omavahel, ütlustes ei ole olulisi vastuolusid, ütlused on kinnitatud teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega – patsiendikaardiga, surmajuhtumist teavitamine, surnu ekspertiisiaktiga, asitõendite vaatluse protokolliga (turvakaamera videosalvestus), sündmuskoha fotodega. 4.
5. Maakohus tuvastas tunnistaja J.T. ütlustega, et 24.09.2018 saabus D.P. tunnistaja autos Kohtla-Järvel Järveküla tee 50 asuva kaubanduskeskuse Vironia parklasse pärast kella 16.
6. D.P. jäi autosse istuma. Kohtuistungil avaldatud tunnistaja J.A. i ütluste kohaselt läks tema parklas seisnud auto juurde ning palus selles istuvalt D.P. ilt raha. D.P. väljus autost ja hakkas teda peksma. Peksmist nägi süüdistatav Z.T ning käskis tegevuse lõpetada. J.A. lahkus sündmuskohalt. Seejärel on süüdistatava Z.T ütlustega kindlaks tehtud, et temal tekkis sõnaline konflikt D.P. iga, ta lõi D.P. ile jalaga vastu õlga ning surus ta kärude varikatuse juures ühele põlvele. Ta üritas ära sõita, kuid D.P. järgnes talle ja jätkas tema solvamist. Seejärel lõi Z.T D.P. ile rusikaga näkku. Antud asjaolu kinnitas ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja A.U. , kes kuulis ja nägi Vironia parklas, kuidas kahe meesterahva vahel oli tekkinud sõnaline konflikt. Ta kuulis mütsatust ja üks meestest, see, kes läks auto juurde, oli maas teadvusetult pikali. Lööki tema ei näinud. Ka tunnistaja H.V. kinnitas kohtuistungil, et kui ta läks kaubanduskeskusest bussipeatuse poole, kuulis ta mütsatust ja nägi, kuidas üks mees on maas pikali ja teine seisab tema juures. Tunnistajate ütluste kohaselt oli D.P. teadvusetu ning tunnistajate H.V. i ja J.T. ütluste kohaselt oli D.P. i nina all veri. Ka tunnistaja L.M. kinnitas, et kui tema politseipatrullis sündmuskohale jõudis, oli kannatanu teadvusetult pikali maas, maas oli ka veri, mida tema ka üles pildistas. Fototabelist sündmuskohal on näha, et asfaldil maas on tõepoolest verd. Samuti on tunnistajate ja süüdistatava ütlused kooskõlas Vironia kaubanduskeskuse videokaamerate salvestistega, kust on näha, et auto juurde, milles istus D.P. , tuleb isik, D.P. väljub autost ja algab konflikt. Süüdistatav tuleb rääkima kannatanuga ja läheb seejärel kauplusesse. Kui süüdistatav läheb tagasi autosse, läheb kannatanu tema auto juurde, auto hakkab liikuma ja kannatanu teeb jalalöögi. Süüdistatav väljub autost ja lööb kannatanut jalaga, lükkab kannatanu kärukatuse juurde. Lööki, mille tagajärjel kannatanu kukub, pole näha. D.P. oli alkoholijoobes. Seda kinnitavad nii tunnistajate J.T. , H.V. i ja süüdistatava ütlused kui ka patsiendikaart ja surnu ekspertiisiakt, mille kohaselt oli D.P. i alkoholisisaldus veres 2,71-3,2 mg/g. Maakohus leidis, et käesolevas kriminaalasjas on kuriteo toimepanemise asjaolud tuvastatud eelpool viidetud tõenditega. Kohtul tuleb anda õiguslik hinnang Z.T tegevusele.
7. Maakohus leidis, et esitatud süüdistus, kus Z.T-le pannakse süüks, et ta lõi kannatanut ühel korral rusikaga kõhtu, ei ole kohtulikul uurimisel tõendatud. Ükski tunnistaja ei anna selle kohta ütlusi, süüdistatav tunnistab, et lõi kannatanut ühel korral parema jalaga vastu vasakut 3 õlga, haaras kannatanul riietest ja lükkas teda varjualuse poole, mille tõttu laskus D.P. põlvele. Kui D.P. jälle liikus Z.T juurde, lõi ta kannatanut ainult ühel korral rusikaga näkku. Samuti surnu ekspertiisiaktist ei tulene, et D.P. il oleksid tuvastatud vigastused kõhu piirkonnas.
8. Maakohtu hinnangul esimesed Z.T tegevused kannatanu vastu (jalaga löök vastu õlga, lükkamine, mis põhjustas põlvele kukkumise) olid suunatud kannatanule valu tekitamisele ja hõlmatud Z.T tahtlusega. Ta lõi tahtlikult D.P. i ja lükkas teda, ning pani teod toime otsese tahtlusega, sest oli tige D.P. i käitumise pärast (autole jalaga löök, solvamine, väljakutsuv käitumine), lõi ja lükkas teda valu tekitamise eesmärgil. Vaieldamatu on fakt, et jalaga löömine ja põlvega asfaldile kukkumine põhjustavad inimesele valu. Siinjuures ei tahtnud Z.T tekitada D.P. ile kehavigastusi (KarS § 121 lg 1 esimese alternatiivi järgi kui ka KarS § 118 lg 1 järgi), sest soovi korral oli ta võimeline ja tal oli ka võimalus lüüa kannatanut suure jõuga või elutähtsasse piirkonda või jätkata kannatanu peksmist kehavigastuste tekitamise eesmärgil. 6.
9. Surnu ekspertiisi akti kohaselt on D.P. il tuvastatud nahaalune verevalum paremal õlavarrel, kuid maakohus leidis, et puuduvad tõendid selle kohta, et verevalum on tekitatud Z.T jalalöögiga, sest kohtulikul uurimisel on tuvastatud, et Z.T lõi D.P. i parema jalaga vastu vasakut õlga (nii esitatud ka süüdistuses). Pealegi ekspertiisiaktiga ei ole tuvastatud, et D.P. il oleks vigastus põlvel. Seega Z.T teod – jalaga löök vastu õlga, lükkamine, mis põhjustas põlvele kukkumise – on KarS § 121 lg 1 alt 2 järgi koosseisupärased teod, teisele inimesele valu tekitav kehaline väärkohtlemine. 6.
10. Samuti leidis maakohus, et Z.T-l puudus tahtlus tekitada D.P. ile kehavigastusi, mis põhjustaksid ohtu elule. Kolmas ja viimane löök, mille tegi Z.T , oli löök parema rusikaga näkku. Z.T ütluste kohaselt ei löönud ta sihikindlalt konkreetsesse kohta ega näinud, kuhu löök sattus. Vastavalt surnu ekspertiisiaktile oli kannatanul tuvastatud alalõualuu kinnine murd vasakul. Ka tunnistaja J.T. ütlustest tuleneb, et lamaval D.P. il oli lõualuu paigast ära. Vaatamata sellele, et surnu ekspertiisiaktis ei ole eraldi märgitud alalõualuu murdmise viisi ning paranemise kestust, tunnistaja J.T. ütluste ja ekspertiisiakti põhjal loeb kohus tuvastatuks, et Z.T , lüües kannatanut rusikaga näkku, tekitas kannatanule alalõualuu kinnist murdu. Vastavalt tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korrale ei ole alalõualuu kinnine murd eluohtlik tervisekahjustus. Seega tekitas Z.T D.P. ile tervisekahjustuse KarS 121 lg 1 mõttes. 6.
11. Rasked kehavigastused, mille tagajärjel D.P. 02.10.2018 suri, on tekitatud kukkumisel Z.T viimase löögi pärast – kui kannatanu kukkus, lõi pea (kukla piirkonnas) vastu asfaldit. Maakohus leidis, et Z.T ei saanud eeldada, ei soovinud ja ei pidanud võimalikuks, et D.P. võib löögi tagajärjel kukkuda ja saada raskeid eluohtlikke tervisekahjustusi, mille tagajärjel saabub surm. Maakohtule jäi arusaamatuks prokuröri seisukoht, kui ühe ja sama tegevusega (löök rusikaga näkku) ja sellega põhjuslikus seoses tekitatud kehavigastuste tagajärjena põhjustatakse oht elule ja isiku surm, siinjuures oht elule tekitatakse tahtlikult aga surm ettevaatamatusest. Juhul, kui süüdistatav on tekitanud tervisekahjustuse tahtlikult, kuid mõlemad KarS § 118 lgtes 1 1 ja 7 nimetatud rasked tagajärjed on saabunud ettevaatamatusest, vastutab isik üksnes KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, mis neelab eluohtliku seisundi kui surmale eelnenud vahetagajärje (RKKKL 1-17-5883). Seega, kui nõustuda prokuröriga, et süüdistatava tahtlus hõlmas raske tervisekahjustuse tekitamist (pea kinnine tömp trauma koos sellega põhjustatud kaasnevate vigastustega), mille 4 tagajärjel kannatanu suri, tuleks kvalifitseerida süüdistatava tegu ainult KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Kuid maakohus ei nõustunud prokuröri seisukohaga ja leidis, et Z.T kvalifitseerida KarS §

KarS § 117 lg 1 järgi. teod tuleb 6.

1. Viimase aja kohtupraktikas on rõhutanud sedagi, et tervisekahju tekitamine KarS § 118 lg 1 tähenduses peab vastama täiendavatele tingimustele. Nimelt on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just sellise tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. Vaid siis avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes KarS § 117 ja § 119 koosseisuga oluliselt raskemat karistust ettenägeva sätte, s.o KarS § 118 kohaldamist (RKKKL 1-17-5883). Arvestades kogutud tõendeid, leidis maakohus, et Z.T-l, lüües kannatanut, puudus tahtlus tekitada eluohtlikku tervisekahjustust ning põhjustada kannatanu surma. Oht elule ja surmani viinud tervisekahjustus seisnes pea kinnises tömbis traumas koos koljuluude murdude, kelmetealuste verevalumite ja peaajupõrutusega, mille tüsistusena tekkisid verekaotusšokk ägedast seedetrakti verejooksust ja peaajuturse. Samuti olid D.P. il tuvastatud kukkumise tagajärjel põhjustatud järgmised ohtlikud tervisekahjustused: koljupõimikluude kinnised murrud, alalõualuu kinnine murd vasakul; traumaatiline äge kõvakelmealune verevalum vasakul, traumaatilised ämblikuvõrkkelmealused verevalumid mõlemapoolselt otsmiku- ja oimusagaral ning kiirusagaral paremal; põrutuskolded mõlemapoolselt peaaju otsmikusagarates ja põhimikutuumade piirkonnas ning oimusagaras vasakul. 6.
2. Maakohtu hinnangul ei pidanud Z.T vähemalt võimalikuks ega möönnud, et tema löögi tagajärjel saabuvad eelnimetatud tervisekahjustused. Sellele järeldusele osutub Z.T teo väline avaldumine – Z.T enne viimast lööki juba kasutas füüsilist jõudu kannatanu suhtes ning sellega ei kasutanud vägivalda, mis võis tekitada kannatanule kahju. Z.T arvas, et füüsilise jõu kasutamisega hirmutas D.P. i ning D.P. enam oma käitumisega ei häiri teda. Süüdistatav pööras kannatanu poole seljaga ja läks auto juurde sooviga ära sõita, lootes, et konflikt lõppes. Kuid kannatanu ei rahunenud ning jälle läks Z.T juurde. Z.T nägi, et kannatanu ei soovi oma käitumist lõpetada, ning arvestades, et D.P. viibib alkoholijoobes, aga joobes isikul on valulävi oluliselt madalam kui kainel inimesel, arvestades, et D.P. oli Z.T-st pikem ja visuaalselt tugevam, tegi ta veel ühe löögi – lõi rusikaga näo piirkonda. Z.T seletas kohtuistungil, et spetsiaalselt ei löönud konkreetsesse kohta ja ei näinud, kuhu löök sattus. Vaatamata sellele, et arvatavasti löök oli tugevam, kui eelmine löök jalaga, võttes arvesse eelnimetatud asjaolusid (kannatanu seisund ja kehaehitus) leiab maakohus, et Z.T-l puudus (vähemalt kaudse tahtluse tasemel) tahtlus tekitada pähe kinnine tömptrauma koos koljuluude murdude, kelmetealuste verevalumite ja peaajupõrutusega, mille tüsistusena tekkisid varekaotusšokk ägedast seedetrakti verejooksust ja peaajuturse, ning sellega kaasnevad vigastused. Samuti puudus süüdistataval ka soov tekitada kannatanule üldse mingit tervisekahjustust – tema tahtlus oli suunatud valu tekitamisele. Sellele viitavad süüdistatava tegevused – ta ei teinud kordamööda mitut lööki, ta ei hakanud lööma kannatanut, kui ta kukkus maha. Z.T lõi kannatanut ühel korral valu tekitamise eesmärgil, sest arvas, et sellega võib lõpetada konflikti ja ära sõita, kuid ta ei tahtnud ja ei saanud möönda, et kannatanu peale lööki kukub, lööb tugevalt pea vastu asfaldi ära ja saab raskeid kehavigastusi. Z.T tahtlus ei ulatunud kannatanul tuvastatud tervisekahjustuse tekitamiseni, ei hõlmanud tervisekahjustusena pea kinnist tömpi traumat koos koljuluude murdude, kelmetealuste verevalumite ja peaajupõrutusega. Tunnistaja H. Valgu ütluste kohaselt lõi süüdistatav lamavat kannatanut jalaga või müksas vastu keha maaslamajat. Teised tunnistajad ei kinnita, et Z.T tegi mingeid jalaliigutusi 5 kannatanu suhtes – ka kohtulikul uurimisel pole tuvastatud, et peale kukkumist oleks lööke saanud. 6.
3. Kuigi kohtupraktikas on pea üldtunnustatult loetud n-ö elutähtsaks piirkonnaks, ei tähenda see vältimatult, et iga rusikalöök pähe oleks oma väliselt avalduva ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks n-ö automaatselt jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust (RKKKL 1-17-105). Kohtuistungil on tuvastatud, et olles 14-15 aastane, tegeles Z.T mingi aeg poksiga, ei muuda teda professionaalseks sportlasteks, kes täpselt teab kuhu lüüa, kuidas lüüa, ning milliseid tagajärgi võivad löögid põhjustada. Z.T tegeles poksiga nooruspõlves, ei osalenud võistlustel, ei oma taset, seega asjaolu, et ta on tegelenud lapsepõlves poksiga ei saa mõjutada tema oskusi. 6.
4. Maakohus leidis, et ei ole täidetud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi objektiivne ja subjektiivne koosseis, KarS § 118 lg 1 p 7 järgi subjektiivne koosesis. Tervisekahjustuse tekitajal ei olnud tahtlust just sellise tervisekahjustuse tekitamise osas, mis toob kaasa ohvri surma ja ohu elule. Z.T-l puudus tahtlus löömise ajal tekitada D.P. ile pähe kinnine tömp trauma koos koljuluude murdude, kelmetealuste verevalumite ja peaajupõrutusega ja sellega kaasnevate vigastustega. Süüdistatav lõi kannatanut rusikaga näkku ühel korral valu tekitamise eesmärgil KarS § 121 lg 1 alt 2 mõttes, kuid ettevaatamatusest tekitas tervisekahjustuse KarS § 121 lg 1 alt
5. Z.T näol ei ole tegemist inimesega, kelle löögid on juba iseenesest n-ö keskmise lööja omadest ohtlikumad. 6.
6. Prokuröri hinnangul asjaolu, et Z.T ei osutanud kannatanule kohapeal abi, ei kutsunud kiirabi, viitab Z.T tahtlusele tervisekahjustuse tekitamiseks. Maakohus sellega ei nõustunud. Süüdistatav küll ei teinud kohapeal midagi, et abistada kannatanut, kuid tuleb võtta arvesse Z.T ütlusi, et ta ei arvanud, et kannatanuga võib midagi tõsist juhtuda. Süüdistatava arusaamisel hakkas lamav kannatanu liigutama ja tulema teadvusele. Peale selle, arvestades välist pilti, tunnistajate ütlusi – peale kukkumist hakkasid kohe kannatanu juurde kogunema inimesed, kes kontrollisid kannatanu pulssi, püüdsid ta läbi vaadata, kutsusid kiirabi, oli maakohtu hinnangul Z.T-l põhjendatud alus arvata, et vajaduse korral osutatakse kannatanule vajalik meditsiiniabi. Peale selle ei püüdnud süüdistatav ennast varjata, sest peale seda, kui võttis lapse lasteaiast, käis ta sündmuskohal, kuid kedagi seal ei olnud, samuti kui õhtul helistati talle politseist, läks ta järgmisel päeval ülekuulamisele ja tunnistas toimepandut. 6.
7. Ülaltooduga luges maakohus tuvastatuks, et Z.T pani toime KarS §

§ 117

lg 1järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o valu tekitamise ja surma põhjustamise ettevaatamatusest. 6.

1. Maakohus leidis, et Z.T pani kuriteo toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 kohaselt, mille järgi isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Maakohtu hinnangul pani Z.T KarS § 121 lg 1 alt 2 kuriteo toime otsese tahtlusega, sest viha pärast tahtis ta tekitada D.P. ile valu viimase käitumise pärast (solvamine, vara kahjustamine) ja sooviga lõpetada sellist kannatanu poolset käitumist. Ka löögi rusikaga näkku pani süüdistatav toime eespool nimetatud põhjusel. Maakohtu hinnangul tahtis ka selle löögiga Z.T tekitada kannatanule valu, kuid kergemeelsusest tekitas kannatanule tervisekahjustuse. Kohus juba tegi viite Riigikohtu lahendile, kus on märgitud, et iga rusikalöök pähe ei tähenda vältimatult, et oleks oma väliselt avalduva ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks n-ö automaatselt jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust. KarS § 18 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Z.T lõi kannatanut rusikaga näkku valu tekitamise eesmärgil, kuid ei arvestanud õigesti löögi jõudu, kohta, kuhu 6 löök sattus ning tekitas kannatanule tervisekahjustuse. Olles rohkem tähelepanelik kannatanu seisundi (joobes inimene), löögi jõu ja suuna kohta, võis ta saabunud tagajärge vältida. 6.
2. Kohtulikul uurimisel kogutud tõenditega on tuvastatud, et Z.T tekitas ettevaatamatusest kannatanule tervisekahjustuse, mille tagajärjel kannatanu D.P. suri haiglas mitmete päevade möödumisel. Kehavigastuse tekitamise ja tagajärje vahel on põhjuslik seos, et just nimelt Z.T tegevuse tagajärjel D.P. kukkus peaga vastu asfalti ja sai kehavigastused, mis viisid kannatanu surmani. Subjektiivsest küljest iseloomustab nimetatud koosseisu ettevaatamatus. Maakohus leiab, et Z.T pani KarS § 117 lg 1 kuriteo toime kergemeelsusest. 6.
3. Kuna tõendamist leidis, et Z.T tekitas kannatanule D.P. ile ettevaatamatusest tervisekahjustuse ja põhjustas seejuures ka ettevaatamatusest tema surma, siis tuleb tema tegu subsumeerida §

§ 117lg 1 järgi kogumina.

1. Maakohus analüüsis ka hädakaitset ja selle piiri ületamist. 7.
2. Kaitsja viitas oma kõnes, et D.P. ründas Z.T õigushüve, see rünne oli vahetu ning ründe tõrjumisel ei ole ületatud hädakaitsepiiri. Maakohus sellega ei nõustunud. 7.
3. Selleks, et tuvastada kas Z.T viibis hädakaitseseisundis, tuleb kohtul esmalt tuvastada õigusvastase ründe olemasolu. Asjas on tuvastatud, et D.P. i ja Z.T vahel tekkis sõnaline konflikt seoses J.A. i vastu toime pandud õigusvastase teoga. D.P. avaldas oma rahulolematust Z.T sekkumise tõttu. Maakohus möönab, et isik väljendus ebatsensuurselt ja käitus provotseerivalt. Maakohus ei pisenda Z.T tegu, et ta sekkus peksmisse ja lõpetas sellega D.P. i õigusevastase käitumise, kuid Z.T tegu näitab, et ta ei kartnud kannatanut, tundis endas jõudu ja võimalust ohu tõrjumiseks. 7.
4. Z.T läks poodi ja tagasi tulles istus autosse, et minema sõita, kuid tema auto juurde tuli D.P. ja nõudis autost väljumist ning lõi jalaga vastu Z.T sõiduautot. Z.T väljus sõidukist, D.P. hakkas solvama süüdistatavat, mille peale lõi Z.T kannatanut algul jalaga vastu õlga, seejärel võttis jopest rinnust kinni ja lükkas kärude varikatuse juurde. D.P. kukkus põlvele, Z.T keeras ja läks auto juurde. 7.
5. Maakohus leiab, et kohtuistungil on tuvastatud D.P. i õigusvastane käitumine Z.T õigushüve vastu. Ta lõi avalikus kohas jalaga süüdistatava autot, tekitades Z.T-le materiaalset kahju (on tõendatud süüdistatava ütlustega, videosalvestisega ja kaitsja poolt esitatud kahju kalkulatsiooniga) ja Z.T-l oli õigus oma hüve (vara näol) kaitsta, kuid kasutades vägivalda D.P. i vastu, ei viibinud Z.T hädakaitse seisundis järgmistel põhjustel. Kaitsetegevuseks valitud vahend ei olnud sobiv ja säästvaim vahend ründe lõpetamiseks, Z.T tekitas kannatanule liigset kahju. Z.T-le oli tekitatud mitteoluline kahju varale, kuid ta otsustas kasutada vägivalda kannatanu suhtes, tekitades talle valu. Maakohtu hinnangul isikuvastase kuriteo toimepanemine D.P. i suhtes ei olnud antud olukorras säästvaim vahend ründe lõpetamiseks. Peale selle vahend ei olnud sobilik, sest kannatanule valu tekitamine ei lõpetanud tekkinud konflikti. Peale jalaga lööki ja kärude varikatuse juurde lükkamist, tõusis D.P. ja jälle läks Z.T juurde. Z.T tegevus ei ole kaitsetahtest kantud. Süüdistatava ütlused: „Vist vihast, saamata aru mis toimub, lõin teda jalaga vastu õlga…. Võtsin jopest, rinnust kinni ja lükkasin kärude varikatuse juurde…. Ta kukkus põlvele.“ Süüdistatava ütlustest järeldub, et ta tegutses viha 7 pärast, mitte sellest, et kaitsta oma vara. Kuna süüdlase tegevus ei ole kaitsetahtest kantud, ei saa rääkida ka õigusvastasust välistava asjaolu esinemisest KarS § 28 lg 1 mõttes ega hädakaitse piiride ületamise võimalikkusest. 7.
6. Maakohus leidis, et antud olukorras oleks olnud piisav, et Z.T väljendaks sõnaliselt oma rahuolematust, millega konflikt oleks lõpetatud (nagu J.A. i puhul). Samuti tulnuks D.P. i õigusvastase käitumise ja kahju tekitamise pärast kutsuda politsei D.P. i vastutusele võtmiseks. Kui D.P. hakkas jälle tulema Z.T juurde, pööras viimane näoga kannatanu poole. Lähenedes Z.T-le , solvas kannatanu süüdistatavat, seejärel võttis D.P. vasaku käega Z.T jopest kinni, parem käsi oli taskus. Z.T lõi l kord rusikaga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus teadvusetult maha. 7.
7. Maakohtu hinnangul ei viibinud Z.T hädakaitse seisundis ka kannatanule rusikaga näkku lüües. Süüdistatav seletas kohtuistungil: “ arvasin ,et ta võtab taskust terava asja välja… lõin teda näo piirkonda…kartsin väga oma elu pärast…“ Prokuröri küsimustele vastas:“ D.P. kasutas „vangla“ žargooni… kui ta põlvelt püsti tõusis, siis ütles, et tapab minu ja minu pere…D.P. rääkis kõrgendatud ja käskivas toonis….solvas minu ema… D.P. rääkis ebatsensuurselt minu pere kohta… kasutas ebatsensuurseid sõnu minu suhtes… hakkas karjuma, et arvestab minu perega arved…tahtsin teda hirmutada…“ Tunnistaja A.U. i ütlused: „2 meest rääkisid kõrgendatud toonil… üks (kannatanu) läks kindlal sammul Passati juurde…sõnavahetus, ja selle käigus 1 (kannatanu) kukkus….Temas (kannatanu) oli mingi meelekindlus, võib olla kergelt agressiivne…. Tundus ennast kindlalt (süüdistatav), oli mingi valmisolek reageerimiseks…oli väljakutsuv (kannatanu)…“ Vaatamata sellele, et D.P. kasutas nn vangla žargooni, ebatsensuurseid sõnu, ähvardas Z.T-d , toimunud välisest pildist, tunnistaja A.U. i ütlustest (et tundis ennast kindlalt), süüdistatava ütlustest (et tahtis hirmutada kannatanut) teeb kohus järelduse, et Z.T ei kartnud kannatanut ka sel momendil, kui ta tuli tema juurde, käsi taskus. Maakohus on juba välja toonud, et süüdistatav ei kartnud D.P. i kui sekkus peksmisse, ei kartnud, kui peale lööki auto vastu väljus autost ja esimesena kasutas vägivalda kannatanu suhtes, ei kartnud ka pärast, kui kannatanu tuli tema juurde, kuna tundis, et saab vajaduse korral vastupanu osutada. Z.T jätkas vägivalla kasutamist selleks, et hirmutada kannatanut, kuid mitte sellepärast, et tundis ohtu oma elule ja tervisele. Peale selle puudus Z.T-l alus eeldada, et D.P. il on nuga/terav ese, sest nii J.A. iga konflikti käigus, kui ka hiljem – Z.T-ga konflikti käigus ei kasutanud ega demonstreerinud D.P. nuga. D.P. ei teinud mingeid ähvardavaid liigutusi Z.T suhtes, ei löönud teda kordagi. Üldteada on, et kasutades solvavaid ebatsensuurseid väljendeid vene keeles, võib see puudutada väidetavat vägivalla kasutamist teise isiku vastu, „ema“ ja muid lähedasi solvavaid väljendeid jne, kuid see ei viita otsesele ohule elule ja tervisele. Maakohus leidis, et kannatanu bravuurikas käitumine oli eelkõige tingitud tema joobeseisundist ja Z.T sai sellest aru. Süüdistatav ei leidnud paremat olukorra lahendamise võimalust, kui füüsilise vägivalla kasutamine, lüües algul kannatanut jalaga vastu õlga, lükates teda, siis lüües rusikaga näkku. D.P. kukkus peaga vastu asfalti. Hiljem uurimise käigus oli tuvastatud, et D.P. il ei olnudki nuga kaasas. Z.T ei viibinud hädakaitses, ta esimesena hakkas kasutama vägivalda kannatanu suhtes, ta ise viis enda seisundisse, et tema tegevuse pärast võiks olla osutatud vägivald ka tema vastu. 7.
8. Kui isik arvab ekslikult, nagu viibiks ta hädaseisundis, esineb tema käitumises KarS § 31 lg 1 alusel eksimus õigusvastasust välistava asjaolu esinemises (RKKKL 3-1-1-56-08). 8 Z.T-l puudus eksimus hädakaitses KarS § 31 mõttes, sest nagu maakohus juba märkis, puudus süüdistaval alus arvata, et kannatanul on nuga, ei tundnud ta ohtu oma elule ja tervisele. Kannatanu ei rünnanud Z.T-d , ei tekitanud talle kehavigastusi, ei kasutanud vägivalda süüdistatava suhtes, et teinud liigutusi, mille alusel võiks eeldada, et ta kavatseb Z.T-d rünnata. Seega pole Z.T-l tuvastatud hädakaitse eksimust.
9. Maakohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid.
10. Maakohtu seisukoht karistuse osas. Vaatamata sellele, et Z.T ei tunnistanud ennast süüdi, arvates, et tegutses hädakaitses, ta kahetseb, et oma tegudega tekitas inimese surma, võtab õigeks esitatud tsiviilhagi. Maakohtu hinnangul võib antud asjaolud lugeda kergendavaks asjaoluks KarS § 57 mõttes. Karistust raskendavad asjaolud KarS § 58 mõttes puuduvad. Maakohtu hinnangul on Z.T süü keskmisest suurem. Z.T on varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata, töötab, tema ülalpidamisel on 2 alaealist last.
11. Tsiviilhagi osas märgib maakohus järgmist. Kohtuistungil esitas kannatanu L.P. tsiviilhagi 1175,53 eurot ja 370 eurot. Maakohus leidis, et tsiviilhagi on antud juhul põhjendatud summas 1097,53 eurot. Z.T võttis tsiviilhagi omaks. TsMS § 440 lg 1 kohaselt kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Maakohus luges tsiviilhagi põhjendatuks ja rahuldas selle. Tsiviilhagi kuulub vastavalt VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 1 väljamõistmisele kahju tekitanud isikult Z.T-lt. Apellatsioonid
12. Viru Maakohtu 06.10.2020 otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu L.P. , kes palub muuta maakohtu otsust ja määrata süüdistatavale karistuseks 2 kuud šokivangistust. Apellatsioonis leitakse, et Z.T-le mõistetud karistus ei vasta toimepandud teole. Kohtuotsuse mõned põhjendused on vastuolus tegelike asjaoludega. Süüdistuse kohaselt tekitati kannatanu pojale hulgaliselt vigastusi, mis on kirjeldatud nii süüdistusaktis kui ka ekspertiisis. Tingimisi vangistus ei vasta toimepandud kuriteo raskusele.
13. Viru Maakohtu 06.10.2020 otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatav Z.T kaitsja Jüri Sakkart, kes palub tühistada maakohtu otsuse Z.T süüditunnistamises ja karistamises KarS §

§ 117

lg 1 järgi ning tühistatud osas teha uus otsus, millega mõista süüdistatav õigeks. Alternatiivselt palub kaitsja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Maakohtule. 12.

1. Apellant ei nõustu maakohtu järeldustega hädakaitse puudumise osas. Apellant märgib, et kõiki 24.09.2018 kella 17.00 paiku toimunud sündmusi tuleb vaadelda ühe teona, kuivõrd nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokku kuuluva teona. Seejuures on ilmne, et surma põhjustamise kontekstis kõne alla tuleb ainult süüdistatava löök alalõua piirkonda. Sellest tulenevalt, võimaliku hädakaitse analüüsimisel tuleb lähtuda eelkõige viimase löögi hetkest. 12.
2. Kohtuotsuses on maakohus sõnaselgelt väljendanud seisukohta, et kohtuistungil on tuvastatud kannatanu õigusvastane käitumine süüdistatava õigushüve vastu, kuivõrd ta lõi avalikus kohas jalaga süüdistatava autot ja süüdistataval oli õigus oma hüve kaitsta. Vaatamata sellele, maakohus leidis, et süüdistatav ei viibinud hädakaitseseisundis, kuivõrd kaitsetegevuseks valitud vahend ei olnud sobiv ja säästvaim vahend ründe lõpetamiseks ning 9 kaitsetegevus ei ole kaitsetahtest kantud. 12.
3. Apellandile jääb arusaamatuks, kuidas kaitsetahte võimalik puudumine ning kaitsetegevuseks valitud vahend võivad välistada hädakaitseseisundit. Kohus on ise märkinud, et hädakaitseseisundi olemasoluks peab esinema üksnes õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Sellest tulenevalt, tuvastatud ründe puhul kaitsetahte puudumine või kaitsetegevuse õigusvastasus võivad analüüsi järgmises etapis küll välistada hädakaitset tervikuna, kuid mitte mingil juhul hädakaitseseisundit. Vastupidistele järeldustele jõudes kohus on läinud vastuollu samas kohtuotsuses väljendatud seisukohaga. Kohus on samuti leidnud, et kannatanu surma põhjustanud löögi hetkel süüdistatav ei viibinud hädakaitseseisundis. Apellant mõistab kohtu seisukohta selliselt, et kohtu hinnangul tuvastatud asjaolude põhjal ei ole võimalik rääkida kannatanupoolsest ründest süüdistatava õigushüvede vastu. Seejuures kohus tuvastas, et kannatanu ähvardas süüdistatavat ning haaras jopest kinni. Siinkohal apellant peab vajalikuks märkida, et ainuüksi ähvardamine kujutab endast rünnet KarS § 28 mõttes, kuivõrd rünnatavaks õigushüveks on inimese tervis – kehaline ja vaimne heaolu. 12.
4. Kohtumenetluses on tuvastatud, et süüdistatava käelöögile eelnesid järgmised sündmused: süüdistatav lõi kannatanut jalaga ning tõukas pikali, seejärel kannatanu tõusis püsti, lähenes süüdistatavale, ähvardas teda tapmisega ning haaras jopest kinni. Kohus leidis, et selliseid tegevusi ei saa käsitada ründena. Apellatsiooni esitaja kohtu seisukohaga ei nõustu. Ründeohu tuvastamisel tuleb lähtuda objektiivse vaatleja ex ante hinnangust. Kui selline vaatleja leiab olevat ründeohu tõenäolise, on oht olemas; tõsikindla teadmise nõudmine ei ole põhjendatud. 12.
5. Maakohus on märkinud, et hädakaitseseisund võib tekkida enne seda, kui ründaja tegevus jõuab katse staadiumisse karistusõiguslikus mõttes ehk enne vahetu ründe algust. Seejuures hädakaitseseisundi puudumist kohus on põhjendanud sellega, et kannatanu ei teinud mingeid ähvardavaid liigutusi süüdistatava suhtes, ei löönud teda kordagi. Kohtuotsusest tuleneb, et määravaks asjaoluks kohus loeb seda, et kogu sündmuse vältel süüdistatav ei kartnud kannatanut. Apellandi hinnangul ka sel korral kohtu seisukohad on omavahel vastuolus. Seda eelkõige põhjusel, et kohus asus ründeohu tuvastamisel lähtuma süüdistatavast, märkides samas otsuses, et lähtuda tuleb objektiivse vaatleja ex ante hinnangust. Apellandi arvates on ilmne, et objektiivse vaatleja seisukohast olukorda, kus vastaselt löögi saanud mees läheneb temast peajagu lühemale „solvajale“ ning tapmisähvarduste saatel haarab teda ühe käega jopest kinni, hoides samal ajal teine käsi taskus, tuleb käsitleda ründeohuna. Seejuures kohus on märkinud, et hiljem uurimise käigus oli tuvastatud, et kannatanul ei olnudki nuga kaasas. Selline väide apellandi hinnangul ei kannata kriitikat, kuivõrd ründeohu tuvastamisel lähtutakse ründe hetkest, mitte menetluse lõpptulemustest. Siin tuleb võtta arvesse ja hinnata kannatanu varasemat käitumist, tema vägivaldseid tegusid J.A. i vastu. Agressiivne ebaseaduslik tegevus süüdistatava ja tema vara vastu. See tähendab, et süüdistataval oli igati põhjust arvata, et kannatanu tahtis tema vastu füüsiliselt vägivalda toime panna. See ei olnud konflikt kannatanu ja süüdistatava vahel, vaid konflikt, mis oli täielikult provotseeritud purjus kannatanu poolt, kes otsustas, et süüdistatav on tema isiklik vaenlane sest süüdistatav nõudis kannatanult lõpetada J.A. i peksmise, see tähendab, et süüdistatav nõudis lõpetada ja lõpetas kannatanu KarS § 263 järgi kvalifitseeriva süüteo toimepanemist. 12.
6. Lisaks eeltoodule apellant märgib, et Riigikohus on mitmel korral lahendanud küsimust, millistel juhtudel on alust rääkida ähvarduse täideviimise ohust. Selliseks asjaoluks võib olla, näiteks, süüdlase isikuomadused ja varasem käitumine (nt karistatus vägivallakuritegude eest 10 ja kannatanule teadaolev vägivald kolmanda isiku suhtes; RKKK 3-1-1-59-11 p 10.2), kuid ka ähvardusega kaasnevad teod ja süüdlase psüühiline seisund (RKKK III-1/1-34/94). Ülaltoodule tuginedes apellant leiab, et on tõsikindlalt tuvastatud kannatanupoolne rünne süüdistatava õigushüvede vastu ning kohtu vastupidised järeldused on tingitud KarS § 28 ebaõigest kohaldamisest. 12.
7. Maakohus leidis, et süüdistatava tegevus ei ole kaitsetahtest kantud. Maakohtu hinnangul süüdistatava ütlustest järeldub, et ta tegutses viha pärast, mitte sellest, et kaitsta oma vara. Apellant kohtu seisukohaga ei nõustu. Kaitsja teo põhimotiiv peab olema enda või kellegi teise kaitsmine. Muud motiivid – vihavaen, põlgus vms võivad küll kõne alla tulla, kuid ainult kaitsetahte kõrval teisejärgulistena. Nii ei ole välistatud hädakaitse isiku vastu, kes on kaitsja vihavaenlane, kelle peale ta on armukade vms (RKKK 3-1-1-17-04 p 12). Sellest tulenevalt, võimaliku hädakaitse analüüsimisel tuleb tuvastada süüdistatava kaitsetegevuse eesmärk, mitte tema emotsioonid sel ajal. Süüdistatav kolm korda üritas konfliktist ära minna ja lahkuda parklast. Subjektiivselt vaadates sai süüdistatav aru, et ta on olukorras, kus ta on sunnitud kaitsma ennast ja enda vara kannataja seadusvastase tegevuse eest ja oli sunnitud kasutama kaitseks füüsilist jõudu. Süüdistatav tundis reaalset ohtu maha rahunemata, joobes ja agressiivse kannatanu poolt. Tal ei olnud aega edasiseks järelemõtlemiseks, mida kannatanu veel ette võtab. Sest oli oht, et kannatanu võib lüüa teda käega või mõne muu esemega. Süüdistataval oli alust arvata, et kohe toimub D.P. i poolt temale kallaletung ning temale tekitatakse füüsilisi vigastusi. Ta pidi ennast kohe kaitsma. Selleks, et lõpetada rünne lõi süüdistatav rusikaga D.P. i näo piirkonda, mille tulemusena kannataja kukkus peaga vastu asfalti. 22.09.2020 kohtuistungi käigus prokurör on esitanud süüdistatavale konkreetse küsimuse käelöögi eesmärgi kohta – „Kui lõite, kas tahtsite et ta kukuks, jääks püsti, mis eesmärgiga teda lõite?“. Süüdistatav vastas sellele küsimusele ühemõtteliselt – „Püüdsin, et ta oleks vähemalt väljasirutatud käe kaugusel, et ta lähemale ei tuleks“. Teisisõnu, süüdistatava ütlused selgelt viitavad sellele, et süüdistatava põhimotiiviks oli ründe tõrjumine ning läbi selle konflikti lõpetamine. Lähtudes eeltoodust apellant leiab, et süüdistatava kaitsetegevus on kantud kaitsetahtest. 12.
8. Kaitsetegevus on vajalik, kui see on sobiv ründe tõrjumiseks, normatiivselt kohane ja kaitsja käsutuses olevatest vahenditest säästvaim. Vajalik kaitsetegevus tähendab sellist tegevust, mis on rünnatava kaitsmiseks vältimatu või ilma milleta polnud võimalik hakkama saada. Sobiv on kaitsevahend, mis tõrjub ründe lõplikult, lõpetab selle täielikult ja otsekohe, ilma et kaitsja õigushüved ohtu jääksid või edaspidi ohtu satuksid (RKKK 3-1-1-17-04 p-d 11, 14.2; 3-1-1-38-04 p 7). Sobivuse kaalumisel ei arvestata kaitstava ja rünnatava hüve väärtust ega nõuta nende võrdsust või kaitstava hüve ülekaalukust (RKKK 3-1-1-17-04 p-d 11, 14.3, 15). Apellandi hinnangul käesolevas asjas on leidnud kinnitust asjaolu, et sel hetkel, kui kannatanu tapmisähvarduste saatel haaras süüdistatava jopest kinni, oli süüdistataval alust eeldada kannatanu vägivaldse tegevuse eskaleerumist. Seega on ilmne, et vägivalla lõpetamiseks ei ole muud sobivat vahendit, kui jõu kasutamine. Säästvaim on ründaja jaoks kõige pehmem vahend (RKKK 3-1-1-17-04 p 11.1). Agressiivse vastase puhul esimese valikuna tuleb kõne alla eelkõige ründaja eemale tõukamine ning väljasirutatud käe kaugusel hoidmine. Kuid säästvaima vahendi tuvastamine eeldab, et kaitsjal pidi olema mingi valik. Kui valikuvõimalust ei olnud, langeb see kriteerium ära. Olukorras, kus kannatanu hoidis süüdistatava jopest kinni ei olnud eemale tõukamine enam võimalik. Seega 11 süüdistataval ei olnud võimalik valida mitme vahendi vahel. Süüdistataval polnud aega edasiseks järelemõtlemiseks ja ta pidi ennast kohe kaitsma. Ta ei saanud ega ka pidanud ette arvama, et ühest abivahenditeta käelöögist näo piirkonda, kannatanu kukub ja lööb pea ära vastu asfalti, millega tekitab endale surmava peatrauma. Süüdistatav tegutses kannatanu löömisel vaid sooviga ennast kaitsta, mitte mingitel muudel motiividel. Süüdistatava poolt oli aktiivne kaitsetegevus vajalik ja vältimatu ning vahendeid valida kestva ründe ajal ei olnud tal sisuliselt võimalik. Eeltoodud põhjendustel apellant leiab, et süüdistatava kaitsetegevus oli vajalik – sobiv ja säästvaim. 12.
9. Kohtuotsuses on viidatud asjaolule, et süüdistatav tekitas kannatanule liigset kahju. On tuvastatud et süüdistatav lõi kannatanule käega ühe korra näo piirkonda ning peale seda kui kannatanu kukkus süüdistatav ühtegi lööki enam ei teinud. Teisisõnu, kohus viitas hädakaitsepiiride ületamisele. Liigse kahju põhjustamine esineb eelkõige juhul, kui vahend oli küll sobiv, kuid seda kasutati liialt intensiivselt. Isegi kui jaatada seisukohta, et süüdistatav lõi kannatanut liiga intensiivselt tuleb eraldi hinnata hädakaitsepiiride ületamise subjektiivset koosseisu. KarS § 28 lg-st 2 tuleneb selgesõnaliselt, et hädakaitsepiiride ületamine on karistatav üksnes siis, kui see toimub otsese tahtlusega või kavatsetult. Nimetatud tahtluse liigid ei puuduta tegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist (RKKK 3-1-1-111-04 p 21). Seega süüdistatavat on võimalik süüdi tunnistada üksnes siis, kui just liigse kahju tekitamine oli hõlmatud kavatsetuse või otsese tahtlusega. Seejuures kohus on asunud seisukohale, et süüdistataval puudus tahtlus tekitada kannatanule kehavigastusi, mis põhjustaksid ohtu elule ning surm oli põhjustatud ettevaatamatusest. Sellest tulenevalt, kohus on ise tuvastanud, et süüdistataval puudus isegi kaudne tahtlus liigse kahju tekitamise suhtes. Seega isegi juhul, kui oleks tuvastatud hädakaitsepiiride ületamine süüdistava poolt, tema vastutus on välistatud hädakaitsepiiride ületamise subjektiivse koosseisu puudumise tõttu. 12.
10. Otsuse tegemisel maakohus on ebaõigesti kohaldanud KarS §
11. Kohus on ekslikult leidnud, et isegi tuvastatud ründe puhul hädakaitseseisund võib olla välistatud. Selle tagajärjel jättis kohus absoluutselt analüüsimata süüdistatava kaitsetegevuse vajalikkust ning hädakaitsepiiride võimalikku ületamist.
12. Tartu Ringkonnakohtu 02.12.2020 määrusega võeti apellatsioonid menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni 15.12.
13. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
14. Ringkonnakohus, uurinud asjas kogutud tõendeid, maakohtu otsust ja apellatsioone, leiab, et Viru Maakohtu 06.10.2020 otsus tuleb tühistada KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p-de 1, 2, 3 alusel. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega mõistab süüdistatav Z.T kuritegudes KarS §

§ 117lg 1 järgi õigeks.

15. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava Z.T kaitsja J. Sakkart, kes palub tühistada maakohtu otsuse Z.T süüditunnistamises ja karistamises KarS §

§ 117

lg 1 järgi ning tühistatud osas teha uus otsus, millega mõista süüdistatav õigeks. Alternatiivselt palub kaitsja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Maakohtule.

1. Esmalt märgib kohtukolleegium, et asja tagasi saatmine maakohtule uueks arutamiseks ei ole põhjendatud. Asjas läbi viidud kohtulikku uurimist jälgides ei ole tuvastamist leidnud maakohtu eksimused, mis seda tingiksid. Samuti ei saa tõdeda maakohtu otsuses esitatud 12 motiivide nappust. Samas tuvastas ringkonnakohus, et otsuses esitatud järelduste osaga ei saa nõustuda.
2. Maakohus tuvastas erinevalt esialgsest süüdistusest, et Z.T käitumises ei ole tegemist süüteoga KarS § 118 lg 1 p-de 1, 7 tunnustel, vaid süütegudega KarS §

§ 117lg 1 järgi. 18. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et otsuse tegemisel on maakohus ebaõigesti lahendanud Kar

S § 28 küsimuse, jättes põhjalikumalt analüüsimata süüdistatava kaitsetegevuse. Kohtukolleegium leiab, et tõendamist on leidnud kannatanupoolne rünne süüdistatava õigushüvede vastu ning maakohus on selles osas teinud ekslikud järeldused ja kohaldanud ebaõigesti KarS § 28 sätteid. Kuna õiguslikult asjakohast järeldust pole kohus sellest asjaolust teinud, siis on tegemist materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega, millega on süüdistatava olukorda raskendatud.

1. Esmalt toob ringkonnakohus välja maakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtu põhjendused süüdistatava Z.T tegevuse kvalifikatsiooni osas (I), siis esitab ja analüüsib maakohtu käsitlust hädakaitse seisundi olemasolust ja osutab sellekohastele vigadele (II), seejärel näitab tõenditega tuvastatud sündmuste kulgemise (III), analüüsib kohtukolleegiumi seisukohta õigusvastase ründe ja hädakaitseseisundi olemasolust ning hädakaitsetegevusest (IV), lahendab menetluskulude, tsiviilhagi, tõkendi küsimuse (V) ja võtab lõpuks kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (VI). I
2. Ringkonnakohus soostub maakohtuga, et kohtuistungil uuritud tunnistajate ütlusi ja kirjalikke tõendeid saab lugeda usaldusväärseteks tõenditeks. Tunnistajate ja süüdistatava ütlused langevad olulises osas kokku ja märkimisväärseid vastuolusid ei esine. Seega saab süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlustele kohtuotsuse tegemisel tugineda.
3. Asjas omab vaieldamatult olulist tähtsust erapooletu videosalvestis Kohtla-Järvel, Järveküla tee 50 asuva Vironia Keskuse turvakaamerast 24.09.2018 ajavahemikul 16.33 kuni 16.56, millel on talletunud praktiliselt kogu tähtsust omav sündmuste käik.
4. Uuritud tõenditest tuvastas maakohus, et süüdistuses märgitud süüdistatava rusikaga löök kannatanule kõhtu pole tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega ja taolist maakohtu järeldust pole vaidlustanud ka prokurör.
5. Maakohus leidis, et esimesed süüdistatava Z.T tegevused (jalalöök kannatanule vastu õlga, lükkamine poekärude varikatuse alla, mis põhjustas põlvele kukkumise) olid suunatud kannatanutele valu tekitamisele ja hõlmatud süüdistatava tahtlusega. Kohus leidis, et süüdistatav oli tige kannatanu D.P. i käitumise pärast (jalaga löök autole, solvamine, väljakutsuv käitumine) ja seetõttu lõi ning lükkas kannatanut valu tekitamise eesmärgil.
6. Samas maakohus siiski möönab, et siinjuures ei tahtnud süüdistatav tekitada kannatanule tõsisemaid kehavigastusi, sest soovi korral oleks tal olnud võimalus lüüa kannatanut suurema jõuga, seejuures elutähtsasse piirkonda või hoopis jätkata kannatanu peksmist.
7. Maakohus tuvastas veatult selle, et kannatanu lahangu ekspertiisakti kohaselt on D.P. il leitud nahaalune verevalum paremal õlavarrel, kuid samas puuduvad tõendid, et verevalum oleks põhjustatud Z.T tegevuse tulemusena või tema jalalöögist. (tõendite toimik tl 15) Asja juures oleva videosalvestise kohaselt tabab süüdistatava jalalöök ilmselgelt kannatanu vasakut õlavarre piirkonda, kus aga hilisema meditsiinilise läbivaatuse ja lahanguakti kohaselt mingit vigastust ei leita. 13
8. Seejärel asub maakohus seisukohale, et süüdistatava teod – jalaga löök vastu vasakut õlga, lükkamine, mis põhjustas põlvele kukkumise, on KarS § 121 lg 1 alt 2 järgi koosseisupärased teod ja hinnatavad teisele inimesele valu tekitava kehalise väärkohtlemisena. Samas asus kohus seisukohale, et Z.T-l puudus tahtlus tekitada kannatanule vigastusi, mis põhjustaks ohu elule. Maakohus luges kogutud tõenditest tuvastatuks, et süüdistatav, lüües kannatanut hiljem rusikaga näkku, tekitas kannatanule alalõualuu kinnise murru, mis ei ole aga eluohtlik tervisekahjustus ja on hinnatav tervisekahjustusena KarS § 121 lg 1 mõttes.
9. Vigastused, mille tagajärjel kannatanu hiljem 02.10.2018 suri, on pärast süüdistatava rusikalööki tekkinud kukkumisel vastu asfalti. Maakohtu arvates ei pidanud süüdistatav võimalikuks, et kannatanu löögi tagajärjel kukub ja võib saada eluohtlikke tervisekahjustusi, mille tagajärjel saabub surm. Kohus leidis, et lüües kannatanut, puudus Z.T-l tahtlus tekitada eluohtlik tervisekahjustus ning põhjustada kannatanu surm. Oht elule ja surmani viinud tervisekahjustuses seisnes pea kinnises tömptraumas.
10. Kohus tuvastas, et süüdistataval puudus üldse soov tekitada kannatanule mingit tervisekahjustust – tema tahtlus oli suunatud valu tekitamisele. Maakohus ei lugenud tõendatuks, et pärast kannatanu asfaldile kukkumist oleks süüdistatav veel kannatanut millegagi löönud.
11. Omapäraseks tuleb hinnata maakohtu järeldust, mille kohaselt süüdistatav lõi kannatanut rusikaga näkku ühel korral valu tekitamise eesmärgil KarS § 121 lg 1 alt 2 mõttes, kuid ettevaatamatusest tekitas tervisekahjustuse KarS § 121 lg 1 alt
13. Maakohtus leidis prokurör, et Z.T ei osutanud kannatanule kohapeal abi, ei kutsunud kiirabi ja taoline tegevus viitab süüdistatava tahtlusele tervisekahjustuse tekitamisel. Kohtukolleegium nõustub siinkohal maakohtuga selles, et taolise teojärgse käitumise põhjal ei saa tuvastada tahtlust. Samas on maakohus andnud süüdistatava teojärgsele käitumisele siiski hinnangu sellega, et juba samal õhtul andis süüdistatav politseile nõusoleku ütluste andmiseks ja järgmisel päeval tegigi seda.
14. Tuvastades küll veatult mitmed asja õigeks otsustamiseks tähtsad asjaolud, leiab maakohus süüdistusega nõustuvalt siiski üllatuslikult, et Z.T tekitas vigastused tüli käigus, millega kohtukolleegium ei soostu ja millised põhjendused esitab edasistes ringkonnakohtu motiivides.
15. Mõneti segadusse ajav on ootamatu maakohtu järeldus (otsus lk 12, ülevalt teine lõik), et Z.T põhjustas kannatanule hulgaliselt raskeid tervisekahjustusi ja loetleb üles lahanguaktis D.P. il tuvastatud vigastused. Sealhulgas verevalumid paremal õlavarrel ja nahamarrastused sõrmel, säärel ja labajalal. Oma tegevusega põhjustas süüdistatav kannatanule tervisekahjustuse, mille tagajärjel kuklaga vastu asfalti kukkumisega tekitanud, põhjustas süüdistatav ettevaatamatusest kannatanu surma, kuna D.P. suri 02.10.2018 seoses peapiirkonda saadud vigastuste ja nendest tekkinud tüsistuste tagajärjel. Resümeerivalt leiab maakohus, et süüdistatav pani toime KarS §

§ 117

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o valu tekitamise ja surma põhjustamise ettevaatamatusest.

1. Maakohtu hinnangul pani Z.T KarS § 121 lg 1 alt 2 kuriteo toime otsese tahtlusega, sest viha pärast tahtis ta tekitada D.P. ile valu viimase käitumise pärast (solvamine, vara kahjustamine) ja sooviga lõpetada sellist kannatanupoolset käitumist. Ka löögi rusikaga näkku pani süüdistatav toime eespool nimetatud põhjusel. Maakohtu hinnangul tahtis ka selle löögiga Z.T tekitada kannatanule valu, kuid kergemeelsusest tekitas kannatanule tervisekahjustuse. Z.T lõi kannatanut rusikaga näkku valu tekitamise eesmärgil, kuid ei arvestanud õigesti löögi jõudu, kohta, kuhu löök sattus ning tekitas kannatanule tervisekahjustuse. Olles rohkem tähelepanelik kannatanu seisundi (joobes inimene), löögi jõu ja suuna osas, võis ta saabunud tagajärge vältida. 14
2. Maakohus leidis, et Z.T tekitas ettevaatamatusest kannatanule tervisekahjustuse, mille tagajärjel kannatanu D.P. suri haiglas mitmete päevade möödumisel. Kehavigastuse tekitamise ja tagajärje vahel on põhjuslik seos, et just nimelt Z.T-d egevuse tagajärjel D.P. kukkus peaga vastu asfalti ja sai kehavigastused, mis viisid kannatanu surmani. Subjektiivsest küljest iseloomustab nimetatud koosseisu ettevaatamatus. Kohus leidis, et Z.T pani KarS § 117 lg 1 kuriteo toime kergemeelsusest. Kohus lugedes tõendatuks, et Z.T tekitas kannatanule D.P. ile ettevaatamatusest tervisekahjustuse ja põhjustas seejuures ka ettevaatamatusest tema surma, tuleb tema tegu subsumeerida §

§ 117lg 1 järgi kogumina.

II 35. Maakohus on õigesti leidnud, et kui üldse rääkida hädakaitsest või selle piiride ületamisest, tuleb esmalt tuvastada hädakaitseseisundi olemasolu. Alles pärast hädakaitseseisundi tuvastamist on võimalik hinnata kas kaitsetegevus jäi hädakaitse piiridesse või ületas neid. 36. Maakohus on nõustunud kaitsja versiooniga, mille kohaselt kannatanu ründas Z.T õigushüve, see rünne oli vahetu, kuid leiab, et Z.T ei viibinud hädakaitse seisundis. 37. Uurides kas Z.T viibis hädakaitseseisundis, asus kohus tuvastama õigusvastase ründe olemasolu. 38. Asjas on vaidlusteta kindlaks tehtud, et D.P. i ja Z.T vahel tekkis sõnavahetus seoses D.P. i poolt J.A. i vastu toime pandud õigusvastase teoga. D.P. avaldas oma rahulolematust Z.T sekkumise tõttu. Maakohus möönis, et D.P. väljendus ebatsensuurselt ja käitus provotseerivalt. Maakohus ei pisenda Z.T tegu, et ta sekkus peksmisse ja lõpetas sellega D.P. i õigusevastase käitumise, kuid annab hinnangu , et Z.T tegu näitab, et ta ei kartnud kannatanut, tundis endas jõudu ja võimalust ohu tõrjumiseks. 39. Z.T läks poodi ja tagasi tulles istus autosse, et minema sõita, kuid tema auto juurde tuli D.P. ja nõudis autost väljumist ning lõi jalaga vastu Z.T sõiduautot. Z.T väljus sõidukist, D.P. hakkas solvama süüdistatavat, mille peale lõi Z.T kannatanut algul jalaga vastu õlga, seejärel võttis jopest rinnust kinni ja lükkas kärude varikatuse juurde. D.P. kukkus põlvele, Z.T keeras ja läks auto juurde. 40. Maakohus märkis seejärel, et kohtuistungil on tuvastamist leidnud D.P. i õigusvastane käitumine Z.T õigushüve vastu. Ta lõi avalikus kohas jalaga süüdistatava autot, tekitades Z.T-le materiaalset kahju (on tõendatud süüdistatava ütlustega, videosalvestisega ja kaitsja poolt esitatud kahju kalkulatsiooniga) ja Z.T-l oli õigus oma hüve (vara näol) kaitsta. 41. Siiski leiab maakohus mõneti üllatuslikult, et Z.T , kasutades vägivalda D.P. i vastu, ei viibinud hädakaitse seisundis järgmistel põhjustel. 41.1. Kaitsetegevuseks valitud vahend ei olnud sobiv ja säästvaim vahend ründe lõpetamiseks ja Z.T tekitas kannatanule liigset kahju. Z.T-le oli tekitatud mitteoluline kahju varale, kuid ta otsustas kasutada vägivalda kannatanu suhtes, tekitades talle valu. Maakohtu hinnangul isikuvastase kuriteo toimepanemine D.P. i suhtes ei olnud antud olukorras säästvaim vahend ründe lõpetamiseks. Peale selle vahend ei olnud sobilik, sest kannatanule valu tekitamine ei lõpetanud tekkinud konflikti. Peale jalaga lööki ja kärude varikatuse juurde lükkamist, tõusis D.P. ja jälle läks Z.T juurde. 41.2. Maakohus leidis, et Z.T tegevus ei olnud kantud kaitsetahtest, vaid süüdistatav tegutses viha pärast. Kuna süüdlase tegevus ei ole kaitsetahtest kantud, ei saa rääkida ka 15 õigusvastasust välistava asjaolu esinemisest KarS § 28 lg 1 mõttes ega hädakaitse piiride ületamise võimalikkusest. 41.3. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava tegevus oli kindlasti kaitsetahtest kantud, sest D.P. , kes oli äsja reaalselt jalalöögiga vigastanud süüdistatava vara ja minutid varem olnud agressiivselt vägivaldne (J.A. i episood), jõudis Z.T juhitud sõiduki peatamise hetkeks juba süüdistatava sõiduki taha, ja taoliselt isikult (D.P. ilt) võis oodata, mitte rahulikku paigalejäämist, vaid kindlasti järgmist rünnet. Siinjuures pole midagi imelikku, et D.P. iga viimaste minutite jooksul üle elatud intsidentide põhjal olid süüdistatavas tõstnud pead negatiivsed emotsioonid, et tal ei õnnestugi alkoholijoobes tülinorijast enam vabaneda. 41.4. Maakohus asus seisukohale, et antud olukorras piisanuks, kui Z.T oleks sõnadega väljendanud oma rahuolematust, millega konflikt oleks lõpetatud (nagu J.A. i puhul). Samuti tulnuks D.P. i õigusvastase käitumise ja kahju tekitamise pärast kutsuda politsei D.P. i vastutusele võtmiseks. 41.5. Kohtukolleegium eeltoodud maakohtu seisukohaga ei nõustu, sest kohus jätab siinkohal tähelepanuta, et tülinorijast kannatanu D.P. i käitumine oli järjest eskaleerunud vägivaldsuse suunas. Tasakaalukas ja sõnaline korrale kutsumine, mida maakohus välja pakub, ei olnud selleks hetkeks, kui kannatanu oli jalaga löönud süüdistatava sõidukit, enam mõeldav ning oli ilmselgelt ammendunud. Samuti ei andnud ründava D.P. i kiire lähenemine Z.T-le aega rahumeelselt telefoni väljavõtmiseks ja politsei väljakutsumiseks, mida maakohus selles käitumissituatsioonis välja pakub. 41.6. Maakohus tuvastas põhimõtteliselt õieti, et pärast seda kui süüdistatav oli lükanud kannatanu poekärude varikatuse alla, ajas kannatanu sealt ennast püsti, hakkas tulema Z.T poole, samal ajal sõnades solvates süüdistatavat. Seejärel võttis D.P. vasaku käega Z.T jopest kinni, parem käsi oli taskus. Z.T lõi ühel korral rusikaga näkku, mille tagajärjel kannatanu kukkus teadvusetult maha. Maakohtu hinnangul ei viibinud Z.T siiski hädakaitse seisundis ka sel hetkel kannatanule rusikaga näkku lüües. 41.7. Maakohus asus seisukohale, et vaatamata sellele, et D.P. kasutas nn vangla žargooni, ebatsensuurseid sõnu, ähvardas Z.T-d , saab toimunu välisest pildist, tunnistaja A.U. i ütlustest (et süüdistatav tundis ennast kindlalt) järeldada, et Z.T ei kartnud kannatanut ka sel momendil, kui ta tuli tema juurde, käsi taskus. Maakohus leidis, et süüdistatav ei kartnud D.P. i kui sekkus peksmisse, ei kartnud, kui peale lööki auto vastu väljus autost ja esimesena kasutas vägivalda kannatanu suhtes, ei kartnud ka pärast seda, kui kannatanu tuli tema juurde, kuna tundis, et saab vajaduse korral vastupanu osutada. 41.8. Kohtukolleegium leiab, et sellega maakohus sisuliselt heidab süüdistatavale ette tema kodanikujulgust astuda päevasel ajal üldkäidavas kohas vastu purjus vägivallatsejale ja kättemaksuhimulisele tülinorijale. Tekib küsimus: kas süüdistatav Z.T oleks pidanud parklast hirmunult põgenema jalgsi või sõidukiga? Kindlasti mitte. Kodanikuna tundis ta vajadust kannatanu agressiivsesse tegevusse sekkuda. Süüdistatav pole ütlustes varjanudki, et sündmuste arenedes tundis ta ründava kannatanu ees hirmu (rämeda ebatsensuurse vägivallaga ilmestatud ähvardused ja käsi taskus). 41.9. Maakohus leidis, et Z.T jätkas vägivalla kasutamist selleks, et hirmutada kannatanut, kuid mitte sellepärast, et tundis ohtu oma elule ja tervisele. Samuti asus maakohus seisukohale, et Z.T-l puudus alus eeldada, et D.P. il on nuga/terav ese, sest nii J.A. iga konflikti käigus kui ka hiljem – Z.T-ga konflikti käigus ei kasutanud ega demonstreerinud D.P. nuga. Maakohus resümeeris, et on üldteada, et kasutades solvavaid ebatsensuurseid väljendeid vene keeles, võib see puudutada väidetavat vägivalla kasutamist teise isiku vastu, „ema“ ja muid lähedasi solvavaid väljendeid jne, kuid see ei viita otsesele ohule elule ja tervisele. 16 41.10. Kohtukolleegium leiab, et siinkohal jätab maakohus tähelepanuta asetleidnud sündmuse tervikpildi, kus süüdistatav oli juba vahetult näinud aktiivselt vägivaldset D.P. i ja tema tegevust J.A. i kallal. Seega ei saa kannatanu ründavat lähenemist süüdistatava auto tagumise nurga juures käsitleda juhusliku tavalise alkoholilembese isiku adresseerimata ebatsensuurse sõnavalinguna. III 42. Apellant väidab, et maakohus pole kõiki 24.09.2018 enne kella 17.00 Kohtla-Järve linnas Järveküla tee 50 asuva Vironia Keskuse parklas toimunud sündmusi vaadelnud ühe teona ja kaitsja arvates tuleks ajalis-ruumilise läheduse tõttu, mis oleks mõistetav ka kolmandale isikule, objektiivselt vaadelda seda ühtse kokkukuuluva teona. Ringkonnakohus nõustub selle väitega. 43. Kohtukolleegium peab apellatsioonist tulenevalt andma hinnangu, kas Z.T-l oli tuvastatud asjaolude pinnalt hädakaitseõigus (KarS § 28), mille olemasolu maakohus on eitanud. 44. Maakohus on otsuses kannatanu tegevuse osas tõepoolest sõnaselgelt väljendanud seisukoha, et kohtus leidis tuvastamist kannatanu õigusvastane käitumine süüdistatava õigushüve vastu, kuivõrd ta lõi avalikus kohas jalaga süüdistatava autot ja süüdistataval oli õigus oma hüve kaitsta ja tuvastas süüdistatava käelöögile eelnenult järgmised sündmused: süüdistatav lõi kannatanut jalaga ning tõukas pikali, seejärel kannatanu tõusis püsti, lähenes süüdistatavale, ähvardas teda tapmisega ning haaras jopest kinni. Selle küll tuvastanud, ei järeldanud maakohus siiski, et süüdistatav viibis hädakaitseseisundis, kuivõrd kaitsetegevuseks valitud vahend ei olnud sobiv ja säästvaim vahend ründe lõpetamiseks ning kaitsetegevus ei ole kaitsetahtest kantud. Taoliselt järeldades on kohus läinud põhjendustes vastuollu tuvastatud asjaoludega. 45. D.P. i tegevust hinnates leidis maakohus, et tema tegevusi ei saa käsitleda ründena. 46. Kohtukolleegium siinkohal maakohtu seisukohaga ei nõustu. Ründeohu tuvastamisel tuleb õigustatult lähtuda objektiivse vaatleja ex ante hinnangust. 47. Ringkonnakohus uuris muude tõendite kõrval asja materjalide juures olevat Kohtla-Järvel Järveküla tee 50 asuva Vironia Keskuse turvakaamera videosalvestist 24.09.2018 ajavahemikul 16.33 kuni 16.56 ja tuvastas järgmist. Sündmuse käik 48. Asjaolude õigel tuvastamisel omab tähtsust, et D.P. on agressiivselt meelestatud juba J.A. i isiku vastu. Videosalvestiselt on näha, et D.P. peksab ja püüab rusikatega vehkides igati pihta saada J.A. ile, kes taganeb korduvalt. 49. Tunnistaja J.A. , kelle ütlused maakohtus avaldati, on eeluurimisel antud ütlustes kinnitanud, et pärast seda, kui ta oli küsinud autos istuvalt kannatanu D.P. ilt 1 eurot, väljus viimane sõidukist sõnagi lausumata ja „ilma mingi põhjuseta hakkas mind rusikatega vastu pead ja nägu lööma… üritasin eemalduda, kuid meesterahvas jätkas enda tegevust ja lõi mind ka jalaga. …Peksmise ajal kuulsin, kuidas parkla teisel pool karjus tundmatu meesterahvas „Miks Sa teda lööd?“ Kohe sain aru, et teine tundmatu meesterahvas pöördub mind peksnud meesterahva poole. Isik, kes mind peksis, lõpetas oma tegevuse. Nägin, et meesterahvas, kes sekkus konflikti, tuleb meie juurde. Ütlesin, et kõik on korras ja lahkusin kiiresti.“ (tõendite toimik tl 43) 50. Süüdistatav Z.T andis maakohtus ütlusi, mille usaldusväärsuses pole ringkonnakohtul alust kahelda. Ta kirjeldas kuidas parklasse sõites ja sõidukist väljudes, nägi ta, et „pikk tugev 17 mees peksab väiksemat meest“. Kumbki meestest polnud talle varasemast tuttav. Suurem mees nagu hiljem selgus, oli D.P. .“Ütlesin, et ta lõpetaks teise peksmise.“ Seepeale D.P. lõpetas peksmise ja teine mees läks ära. Seejärel „D.P. hakkas minu peale karjuma, et mul pole õigust konflikti sekkuda.“ Siis küsis D.P. temalt telefoninumbrit, et „järgmisel päeval seda probleemi lahendada.“ Z.T jaoks oli isikul väljakutsuv kõrgendatud vanglažargoonis kõnemaneer, ta tundis temalt lehkavat alkoholilõhna ja leidis, et ei taha temaga tegemist teha. Ta läks kaubanduskeskusesse, kus viibis umbes 5 minutit. Olles sõidukisse tagasi tulnud, tegi ta käivituse ja nägi tahavaatepeeglist, et D.P. on sõiduki juurde tulemas ja koputas seejärel vastu juhipoolset akent. D.P. käskis autoakna avada, kuid Z.T lukustas salongist juhiukse, sest D.P. püüdis juba juhiust väljastpoolt avada. Küsimusele, miks ta sõidukist ei väljunud, vastas süüdistatav, et „ma ei tahtnud konflikti.“ Seejärel ta tagurdas ja hakkas sõidukiga parklast välja sõitma. Sõiduki liikudes, kuulis ta lööki vastu sõidukit. „Peatasin auto ja väljusin autost. Löödi vastu minu autot ja ma tahtsin kahju hinnata. Kuna auto oli tolmune, nägin kohe põrkeraual kriimustust.“ Seejärel pöördus ta D.P. i poole ja küsis, miks ta lõi tema autot, selgitades „et ma pole talle midagi teinud.“ Kannatanu vastas talle kõrgendatud hääletoonil ebatsensuurselt, et „väidetavalt olid tal seksuaalsed suhted minu emaga.“ Seejärel süüdistatav „vist vihast, saamata aru, mis toimub, lõin teda jalaga vastu õlga.“ See löök oli lihtsalt hirmutamiseks. Löögi tagajärjel D.P. natuke kõikus. Pärast seda „võtsin jopest, rinnust kinni ja lükkasin kärude varikatuse juurde. Ta kukkus põlve peale, ma keerasin ringi ja läksin auto juurde.“ D.P. ropendas edasi Z.T ja tema pere aadressil, täpsemalt „Kui ta põlvelt püsti tõusis, siis ta ütles, et tapab minu ja minu pere.“ (Ko To tl 44) „Kui jõudsin peaaegu juhi ukse juurde, kuulsin, et ta läheneb mulle. Keerasin ümber, ta oli juba lähedal. Ta tahtis mulle midagi teha. Ta haaras vasaku käega minu jopest kinni, parem oli taskus, arvasin, et ta võtab taskust terava asja välja.“ Samal ajal D.P. „hakkas karjuma, et arveldab minu perega arved.“ Prokurör küsis, miks süüdistatav seepeale autosse ei istunud, millele Z.T vastas, et „ta oli liiga lähedal ja käitumisest oli aru saada, et ta tahab midagi teha.“ Seejärel lõi Z.T D.P. i üks kord näo piirkonda, sest „kartsin väga oma elu pärast.“ Miks ta just näkku lõi, ei osanud ta seletada. „Püüdsin, et ta oleks vähemalt väljasirutatud käe kaugusel, et ta lähemale ei tuleks.“ D.P. kukkus löögi tagajärjel selili. Seejärel „nägin, et ta lamab liikumatult, kummardasin tema kohale, et tema pulssi kontrollida ja hingamist.“ Maaslamavat kannatanut ta enam ei löönud. Hingamine oli raske nagu purjus inimesel. „Kui hakkasin teda sõiduteelt eemale tõmbama, tuli tal natuke ninast verd…oigas, tundus, et hakkas teadvusele tulema.“ Küsimusele, kas ta proovis esmaabi kannatanule anda, vastas süüdistatav, et „ma ei teadnud mida teha.“ Samuti küsiti süüdistatavalt, et miks ta lahkus sündmuskohalt ning ta seletas, et „Tundus, et ta ärkab, kartsin et hakkab jälle konflikti kiskuma. Mingi mööduja meesterahvas ütles, et las lamab, et tuleb teadvusele ja läheb.“ Pärast seda sõitis süüdistatav lapsele lasteaeda järele ja kuuldes sireeni pöördus sündmuskohale hiljem tagasi, kuid kedagi enam polnud. (Ko To tl 41-47) 51. Kuna esimene D.P. i algatatud konflikt J.A. iga lahenes isikute laialiminekuga, siis läheb D.P. tagasi autosse ja vägivallaintsidendile lõpu teinud Z.T suundub kaubanduskeskusesse. Oodates oma sõiduki tagaistmel, millal teda korrale kutsunud Z.T kauplusest mõned minutid hiljem väljub, läheb D.P. aega kaotamata tema sõiduki juurde. D.P. i agressiivsus pole seega kuhugi kadunud ega isik ise kuidagi taltunud. Ta poleks justkui rahul iseendaga, et tal ei õnnestunud kellegi (antud juhul J.A.

1. i)suhtes vägivalda kasutada. 52. Oluline on rõhutada, et kannatanu D.P. il tuvastati SA Ida-Viru Keskhaiglas 24.09.2018 vereanalüüsis vereplasma etanoolisisaldus 3,52 g/l, mis vastab arvutuslikule alkoholi kontsentratsioonile veres 2,71-3,2 mg/g. Tegemist on selgelt raske joobega. Samas on 18 videosalvestiselt selgelt jälgitav, et olulisi koordinatsiooni-ja liikumishäireid ei ole D.P. i puhul täheldatavad. 53. Sõiduki juurde tagasijõudev Z.T ei pööra joobes D.P. ile ülemäära tähelepanu. Igatahes ei joonistu tema reaalsest käitumisest kuidagi välja soov joobes D.P. i rünnata ja näha temas isikut või head võimalust, kelle kallal tahtlikult vägivalda kasutada. 54. Väärib märkimist, et juba kahtlustusest alates on prokuratuur uuritavas sündmuses kirjeldanud süüdistatavat kui aktiivset kannatanu käte ja jalgadega peksjat ning kannatanu enda tegevus on jäänud tahaplaanile ja vajaliku tähelepanuta. 55. Riiklik süüdistus püüab süüdistatavast jätta muljet kui isikust, kes esimesel võimalusel lahendab konflikti äärmusliku vägivallaga. Asjas uuritud materjalid seda aga ei kinnita. Vägivaldsusele orienteeritud tüpaaži korral oleks Z.T esimest korda saanud D.P. i lüüa, peksta jne. juba siis, kui esmalt sekkus J.A. i ja D.P. i vahelisse konflikti. Videosalvestiselt on näha, et Z.T läheb D.P. i juurde, kuid tema ja hilisema kannatanu vahel toimub pisut alla 1 minuti vältel sõnavahetus, kus vägivalda ei kasutata. 56. Teine kord on võimalik vägivaldse natuuri omaduste korral kasutada vägivalda, kui eelnevalt aktiivselt vägivaldsust ilmutanud D.P. tuleb Z.T sõiduki juurde ja algatab konfliktse sõnavahetuse ning püüab jõuga Z.T autoust avada. Ometigi peab süüdistatav Z.T õigemaks joobes vägivallatseja juurest minema sõita ja alustab parklast väljasõitu. Joobes D.P. aga ei taltu ja sooviga endiselt oma lahtumata viha välja valada ründab Z.T juhitud sõidukit, lüües seda jalaga. 57. Süüdistataval oli asetleidnud sündmuste põhjal täielik alus arvata, et vaatamata kõikidele oma senistele tegevustele, mis olid suunatud joobes D.P. i maharahustamisele ja konflikti lõpetamisele, ei otsustanud kannatanu süüdistatava Z.T ründamist lõpetada. 58. Kohtukolleegiumi arvates on juba süüdistuse sissejuhatavas osas püstitatud ekslikult versioon, et süüdistatav „Vironia Keskuse parklas tekkinud tüli käigus lõi valu ja tervisekahjustuse tekitamise eesmärgil…“. Asjas uuritud tõendid ei kinnita mingilgi moel süüdistatava ja kannatanu vahelist tüli. Z.T-le ei saa ette heita tülitseja või tülinorija rolli. Küll on videosalvestiselt jälgitav D.P. i agressiivne tülinoriv ja vägivaldne käitumine, kes sündmuse käigus jätkuvalt maha ei rahune. 59. Kohtukolleegium tuvastas asjaolude õige hindamise seisukohalt neli olulist etappi. 59.1. Esmalt kannatanu D.P. i rünnak J.A. i vastu, millesse sekkub süüdistatav Z.T ja kelle sekkumise tulemusena D.P. i ja J.A. i vaheline edasine konflikt leiab rahumeelse lahenduse. Tõsi küll, D.P. oli jõudnud J.A. it juba vägivaldselt rünnata. Videosalvestisel on näha, et konflikti lahendajal Z.T-l on D.P. iga alla 1 minuti pikkune vestlus, mille käigus kumbki teineteise suhtes vägivalda ei kasuta. Seejärel lahkub Z.T Vironia Keskusesse. Kuna Z.T sõnaliselt sekkus ja otsustavalt lõpetas D.P. i vägivaldse tegevuse ja õigusvastase teo toimepanemise, siis leidis D.P. , et Z.T on nüüdsest tema vaenlane. 59.2. Teine etapp sündmusest käivitub siis kui Z.T tuleb minutite pärast tagasi oma sõiduki juurde. Vahepeal (kell 16.51) on D.P. helistanud kaubanduskeskusse läinud endisele elukaaslasele J.T. le ning teada andnud, et on sellel ajal kui naised kaubanduskeskuses viibisid, oma vaenlast kohanud. Tunnistaja J.T. andis maakohtus ütlusi, et „…ütles, et kohtas ühte ammust vaenlast, ütles, et ostaksin veini.“ (Ko To tl 32). Videosalvestiselt on näha, et Z.T parklasse tagasipöördumise hetke oli D.P. oodanud, sest kohe väljub ta oma sõiduki tagaistmelt ning suundub hoopis teises reas (ca 15 meetri 19 kaugusel) oleva Z.T sõiduki juurde. Z.T on selleks ajaks jõudnud juba siseneda sõidukisse ja kohe kohale jõudva agressiivse ja ebatsensuurseid sõnu kasutava D.P. i tegevuse peale ust ei ava ning otsustab lahkuda ja alustab sõidukiga parklast väljatagurdamist. Eelnev süüdistatava tegevus kinnitab ilmekalt, et vägivaldse ja sõjaka meelestatuse korral oleks Z.T-l olnud hea võimalus autoukse taha ilmunud joobes kraaklejat „korrale kutsuda“ ja tema suhtes vägivalda kasutada. Seegi olukord kinnitab, et Z.T-l oli soov D.P. i isikuga seotud ootamatust olukorrast rahumeelselt ja probleemivabalt lahkuda. 59.3. Kolmas etapp algab hetkest kui vihane ja ärritatud D.P. leiab, et „vaenlane“ Z.T ei tohi mitte niisama kergelt ja karistamatult saada võimalust parklast lahkumiseks ja ründab jalaga parklast väljasõitu alustavat Z.T juhitud sõidukit. Z.T tajub jalalööki sõiduki vasakpoolse tagakülje pihta ja ca 10 meetri järel peatab sõiduki ning väljub sõidukist. Seega oli D.P. rünnanud oma õigusvastase tegevusega Z.T vara, tekitades sellele vigastusi. Maakohus võttis asja materjalide juurde Kahjukäsitluse Keskuse OÜ kalkulatsiooni süüdistatava auto VW Passat 1,6 Variant remondi kohta, millest nähtuvalt eemaldati tagumine kaitseraud, kaitseraua kate ja iluliistud värvimistöödeks. (tõendite toimik tl 52-54) Sõiduki vigastuste iseloomu sõidukist väljunud Z.T sel hetkel ei tea. Selleks hetkeks kui ta väljub, on juba sõiduki taha jõudnud sõimav ja vihane D.P. . Videosalvestusest on selgelt näha, et D.P. i tõrjumiseks teeb Z.T paremaga jalaga löögi ründaja vasaku õla pihta. Jalalöök pole tugev, sest D.P. ei kaota jalalöögi tagajärjel tasakaalu. Samuti ei ole hilisema kohtuarstliku ekspertiisi tulemusena fikseeritud kannatanu vigastust (verevalumit jms) vasaku õla piirkonnas. Juhul, kui Z.T-l oleks tõepoolest olnud tahtlus kannatanule vigastusi tekitada, oleks jalalöök võinud olla kordades tugevam ja sihitud näkku, rindkeresse jne ning olnud seejuures kannatanut tingimusteta maapinnale paiskav. Ometigi andis sellise tegevusega Z.T järjekindlale tülinorijale ja vägivallatsejale veel ühe võimaluse taltuda, lohistades ja viies ta poekärude varikatuse alla, kus D.P. kukub põlvele. 59.4. Neljas etapp. Kuna süüdistatava kerge jalahoop õla pihta D.P. i ei taltsuta ja rünnakuiha ei vaigista, siis väljub ta pärast püsti tõusmist kiirelt poekärude varjualusest ning sõjakalt ja ebatsensuurselt lärmates jõuab järele Z.T-le , kes on sõiduki esiukse juurde jõudmas. Selleks hetkeks on Z.T mõistnud, et enam ta ähvardavast D.P. ist leebemate vahendite ja võtetega ei vabane (olles eelnevalt vahetult näinud ja ise üle elanud D.P. i isikuga seotud agressiivse käitumise). Kasutada tuli jõulisemat vägivalda ja seda Z.T käepärast oleva vahendiga teeb, s.o kasutab Z.T ründe lõpetamiseks rusikalööki näkku, mis tabab lõua piirkonda. Löögi tagajärjel kukub kannatanu asfaldile. Arvestada tuleb, et D.P. oli Z.T-st oluliselt kogukam (lahanguaktis mõõdetuna pikkus 194 cm ja kaal 104
2. kg)ja seega oma füüsisega kujutas ta märgatavalt lühemale süüdistatavale ründajana silmnähtavat ohtu ning selle tõrjumiseks pidi Z.T kasutama vägivalda jõuliselt, vastasel korral oleks ta ründajale alla jäänud. Tegelikult toimub D.P. i rünne sedavõrd ruttu, et Z.T-l pole aega mõelda tõsisemalt enda kaitsmisele ja ründe tõrjumisele (näiteks võtta sõidukist mingeid esemeid vms.). Maakohus tuvastas, et tunnistaja A.U. on prokuröri küsimustele vastates kinnitanud, et auto juurde mineva isiku käitumine oli väljakutsuv, seda oli näha kõnnakust ja pilgust. Seekord ei pidanud Z.T enam valima kuhu lööki sihtida, sest ründaja jätkuv agressiivsus ei andnud selleks võimalust ja samal ajal hoidis D.P. üht kätt taskus ja teise käega haaras Z.T jopest, mis koosmõjus tähendas ründeohu võimendumist. Olles kogenud D.P. i eelnevat agressiivset käitumist oli Z.T-l põhjendatud alus karta muuhulgas D.P. i jope taskus mingi elu või tervist ohustava eseme olemasolu. 20 Maakohus on küll märkinud, et hiljem uurimise käigus leidis tuvastamist, et kannatanul nuga kaasas ei olnud. See seisukoht ei lükka samas kuidagi ümber Z.T poolt ründehetkel tajutut ning reaalsus oli see, et teda ründas jätkuvalt agressiivne isik, kellel üks käsi taskus ja kellelt võis oodata kõike. 60. Tunnistajad H.V. ja A.U. , kes viibisid sündmuskohal ja maakohtus üle kuulati, ei tea midagi oluliselt sisukohast kirjeldada. Kahel mehel oli konfliktne olukord, nad rääkisid omavahel kõrgendatud toonil. Seejärel üks meestest kukkus asfaldile. Löögi momenti tunnistaja A.U. ei mäleta. Peale esimest lööki ta rohkem lööke kannatanu pihta ei näinud. Tunnistaja H.V. kuulis mütsatust, kuid otseselt lööki ei näinud. Siis oli üks meestest asfaldil pikali, tuli verd, kannatanu juures tundis ta tugevat alkoholi lõhna. Ta helistas kohale kiirabi ja politsei. (Ko To tl 27-31) 61. Tavaelus konflikti lahutajad on pidanud tihti arvestama asjaoluga, et algselt heade kavatsustega teostatud rahumeelne konflikti lahendaja roll võib ootamatult pöörduda nende endi vastu ja nad võivad osutada ise uueks rünnatavaks. Seda olukorras, kus üks pool lahutatutest (käesolevas asjas D.P. ) ei lepi rahumeelse lahendusega ja tahab sekkujat (Z.T-d ) omal moel „karistada.“ Käesolevas asjas jääbki vihane D.P. passima, millal Z.T kauplusest väljub, et siis olukorda „klaarida.“ 62. Riiklik süüdistus on süüdistatava isiku iseloomustamiseks rõhutanud asjaolu, et ta on tegelenud poksiga. Z.T on selgitanud, et poksiga tegeles ta 14-15-aastasena, mingitel võistlustel pole käinud ja spordijärku ei omanud. Seega ei saa ühe aasta vältel poksitreeningul käinud isiku puhul rõhutada tema erilist vägivallale orienteeritust, eriti jõulist poksijalööki või kalduvust vägivallale. Treeningutest on siiski möödunud üle 20 aasta. Seoses süüdistatava isikuga peab ringkonnakohus vajalikuks osundada, et karistusregistri andemetel on isik varem kriminaalkorras karistamata. AS Remeksi Keskusest väljastatud iseloomustuse (14.08.2019) kohaselt on Z.T töötanud seal üle 12 aasta, on kõrge töövõimega, näidates üles erakordset töökus ja täpsust. (tõendite toimik tl 55) IV 63. Kohtukolleegium märgib, et kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et võimaliku hädakaitse situatsiooni tunnustamiseks ei tule vaadelda mitte vahetult enne hädakaitsetegevust toimunut, vaid ka sellele eelnenud sündmuste käiku, mis võib hõlmata näiteks isegi juba eelmisesse päeva jäävaid sündmusi (vt nt RKKKo nr 3-1-1-124-01, p 7.2). Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks (ja seega vahetuks KarS § 28 lg 1 mõttes) seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist (RKKKo nr 1-198038/67, p.27). 64. KarS § 28 lg 1 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. 65. Seega jaguneb hädakaitse esmalt hädakaitseseisundiks (vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või mõne teise isiku õigushüve vastu) ja teiseks hädakaitsetegevuseks (ründaja õigushüvede kahjustamine sobiva ja kaitsja käsutuses oleva 21 säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele). Hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks on õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-17-04, p-d 9–10) 66. Õigushüve on õigusega kaitstud hüve. Riigikohtu praktika kohaselt on hädakaitse õigustatud ka selliste õigushüvede kaitseks, mis ise jäävad karistusõiguse kaitsealast väljapoole. Õigusvastane tegu KarS § 28 lg 1 mõttes ei pea vastama KarS §-s 27 sätestatud tingimustele. Õigusvastane on rünne, mis on vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga (RKKKo nr 3-1-1-111-04, p 12). 67. Ringkonnakohus on seisukohal, et ähvardades ja sõimates Z.T-d , lüües jalaga ja vigastades tema sõidukit, edasiselt ähvardades ja sõimates süüdistatavat, pani D.P. toime teod, mis on käsitletavad ründena KarS § 28 lg 1 tähenduses. Need teod olid õigusvastased ja Z.T-l oli alust karta ka nende ähvarduste täideviimist. Seega tekkis Z.T-l õigus hädakaitsetegevuseks, et D.P. i rünne (ähvardused ja võimalik vägivald) lõpetada, ületamata seejuures hädakaitse piire. Nagu eespool kirjeldatud asjaoludel kohtukolleegium tuvastas, ei lõpetanud D.P. rünnet vaatamata Z.T poolt korduvalt tehtud märkustele rahuneda ja ära minna. Seega kestis D.P. i vahetu rünne süüdistatava õigushüvedele jätkuvalt ka siis, kui ta ähvardusi lausudes auto juures viibiva Z.T juurde jooksis. Süüdistatav tegi hoiatuseks kerge jalalöögi kannatanu õla pihta ja viis ta poekärude varikatuse alla. Kannatanu oma rünnet sellega ei lõpetanud, ähvardas süüdistatavat jätkuvalt, seega viibis süüdistatav jätkuvas hädakaitseseisundis. 68. Õigusvastase ründe tõrjumisel kaitsja poolt kaitsetegevuseks kasutatav vahend peab olema sobiv ja olukorras, kus on valida mitme tõhususelt samaväärse kaitsevahendi vahel, ka ründaja jaoks säästvaim (RKKKo asjas nr 3-1-1-17-04, p 11–11.4). Kaitsetegevuse käigus on lubatud kahjustada ka ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast õigushüvest ja tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat ähvardanud kahjust. Samas ei kehti toodud põhimõte absoluutsena. Piirangud seab eelkõige KarS § 28 lg 2, mis sätestab vastutuse hädakaitse piiri ületamise eest. (RKKKo asjas nr 3-1-1-111-04, p 14) 69. Olukorras, kus D.P. lõi jalaga Z.T sõidukit, sõimas ja ähvardas Z.T-d füüsilise vägivallaga, oli Z.T-lt ulenevalt KarS §-st 28 õigus astuda oma isikuõiguste ja vara kaitseks D.P. i õigushüvesid kahjustavaid samme. 70. Riigikohus on mitmel korral lahendanud küsimust, millistel juhtudel on alust rääkida ähvarduse täideviimise ohust. Selliseks asjaoluks võib olla, näiteks, süüdlase isikuomadused ja varasem käitumine (nt karistatus vägivallakuritegude eest ja kannatanule teadaolev vägivald kolmanda isiku suhtes; RKKK 3-1-1-59-11 p 10.2), kuid ka ähvardusega kaasnevad teod ja süüdlase psüühiline seisund (RKKK III-1/1-34/94). 71. Süüdistataval puudus KarS § 28 lg 3 kohaselt vajadus ja kohustus ründe eest põgenemiseks. Põhimõtteliselt tal polnudki enam võimalik peatatud auto juurest kuhugi põgeneda. Kohtukolleegium leiab, et Z.T-l oli D.P. i ründe tõrjumiseks ja lõpetamiseks õigus peatada auto ja minna olukorda selgitama ning nõuda infot, miks D.P. tema sõidukit ründas. Kindlasti ei pidanud Z.T jääma sõidukisse varju või kiirustades parklast lahkuma. Kohtukolleegiumi veendumusel oli süüdistataval vajalik valida kaitsevahend, sest olles näinud D.P. i mitmel korral agressiivselt ründamas (esmalt J.A. it peksmas, seejärel Z.T sõidukit jalaga löömas), oli süüdistataval reaalne alus karta, et jooksuga rünnates ja süüdistatavale lähenedes kasutab D.P. Z.T suhtes vägivalda. 22 72. Loomulikult ei tähendanud see olukorda, kus Z.T oleks võinud kannatanu agressiivse tegevuse lõpetamiseks ilmtingimata kasutada igasuguseid esemeid. (näit. teravaid metallesemeid elutähtsatesse piirkondadesse löömiseks) Selline kaitsetegevus polnuks antud olukorras säästvaim ja oleks ületanud D.P. i ründe ohtlikkuse. Reaalne Z.T tegevus näitab, et ta sai sellest väga hästi aru ja valis leebema vahendi. 73. Süüdistatava versioon kannatanu D.P. i rünnakust on igati kooskõlas videosalvestisega. Alkoholijoobes kannatanu senise ettearvamatu käitumise põhjal oli süüdistataval alust karta ründe jätkumist. Pole täielikult välistatud võimalus, et süüdistatav on maakohtus antud ütlustes püüdnud asetleidnud olukorda näidata endale tegelikust soodsamana. Samas pole süüdistatava ütlustes (tuginedes eelkõige videosalvestisele) selliseid olulisi vastuolusid, mis veenaks kummutama tema põhiväiteid kannatanu D.P. i poolsest ähvardamisest ja rünnakust Z.T vastu. Muud tõendid süüdistatava Z.T ütlustes kirjeldatut ja videosalvestisel nähtut ümber ei lükka. Värskemas Riigikohtu praktikas (RKKKo nr 1-19-8038/67 p 33) on märgitud, et kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt selle kohta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. oktoobri 2015. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. 74. Kohtukolleegiumil ei ole põhjust kahelda, et D.P. i ähvardused süüdistatava aadressil oli räiged, sisaldades muuhulgas vägivalla kasutamist süüdistatava ja tema pere suhtes. Asjaolu, et kannatanu ähvardused ei olnud lihtsalt tühipaljad sõnad ja joodiku kraaklemine, kinnitab ilmekalt kannatanu eelnev vägivaldne ja õigusvastane rünne J.A. i vastu ja jalalöök Z.T auto pihta. Süüdistatav sai aru, et ta on olukorras, kus ta on sunnitud kaitsma ennast ja enda vara kannatanu seadusvastase tegevuse eest ning oli sunnitud kasutama kaitseks füüsilist jõudu. 75. Kannatanu poolt ostukärude varjualusest süüdistatava juurde ähvardavalt jooksmist tuleb vaadelda mitte eraldi vahetult eesseisva ründena, vaid juba eelnenud ründe jätkuna, mistõttu viibis süüdistatav jätkuvas hädakaitseseisundis. Ka objektiivse kõrvalvaataja seisukohalt tuleb nõustuda, et ründeolukord jätkus ja D.P. ist lähtuv oht ei olnud olemasoleva info juures kuidagi üle hinnatud. Z.T oli D.P. ist lähtuva jätkuva ründeohu tõttu hädakaitseseisundis KarS § 28 lg 1 tähenduses ning süüdistataval oli õigus hädakaitsetegevusele. 76. Hinnata tuleb seda, kas süüdistatav ületas hädakaitsepiire. Hädakaitse korral ründe tõrjumise õigusena tuleb mõista ründe täieliku lõpetamise õigust selleks sobiva(
3. te)vahendi(te)ga. Kaitsevahend on sobilik, kui see tõrjub ründe lõplikult, lõpetab selle täielikult ja otsekohe, ilma, et kaitsja õigushüved ohtu jääksid või satuksid edaspidi ohtu ründesituatsiooni kui tervikut silmas pidades. Sobivuse kaalumisel ei arvestata kaitstava ja rünnatava õigushüve väärtust ega nõuta nende võrdsust või kaitstava hüve ülekaalukust. Kuna rünne on õigusvastane, siis ei pea kaitsja enda (või teise isiku) õigushüve kaitseks üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist. Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi vahel, siis peab ta valima säästvaima, st vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab, kuid seda vaid juhul, kui isikul on valida mitme samaväärse kaitsevahendi vahel, s.o isik ei pea võtma üle ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski (RKKKo nr 3-1-1-17-04, p-d 11-12; nr 1-19-8038/67, p 30). 77. Z.T lõi kannatanut rusikaga näkku selleks, et tõrjuda kannatanu rünnet enda vastu ja ennast kaitsta. Olukorras, kus agressiivne kannatanu hoidis juba süüdistatava jopest kinni ja teist kätt taskus, ei pidanud Z.T leppima riskiga, mis leebema (näit. eemaltõukamine, kinnihoidmine), kuid ebakindlama riskiga võib kaasneda. Seega süüdistataval ei olnud võimalik valida mitme vahendi vahel. Sel hetkel ei olnud Z.T-l D.P. i ründe tõrjumiseks 23 säästvamaid võimalusi. Rusikalöök näkku oli süüdistatava arvates piisav ründe tõrjumiseks ja polnud kindlasti ülearune ning selle tegevusega süüdistatav ei ületanud hädakaitse piire. Z.T rusikalöök oli kantud kaitsetahtest ja see oli suunatud D.P. i eelnenud ja vahetult eelseisva ründe lõpetamisele enda elule ja tervisele. Tõenditest ei tulene, et ta soovis rusikalöögiga saavutada midagi muud kui kannatanu ründe lõpetamine. Ennast kaitstes võimaliku füüsilise vägivalla eest, ei olnud Z.T-l enam aega sihtida rusikalööki mõnda vähem elutähtsasse piirkonda. (Seda kinnitab ilmekalt asjaolu, et eelnev kerge jalalöök D.P. ile õla pihta ei olnud ründajat taltsutanud ja ta oli jätkuvalt ründevalmis ning asuski Z.T-d ründama). Hädakaitseseisund lõppes Z.T jaoks pärast seda kui D.P. löögi tagajärjel maha kukkus ehk tema rünne lõppes. Süüdistataval ei olnud kannatanut näkku lüües mingit vigastuse tekitamise kavatsetust ega otsest tahtlust. Ta ei ületanud hädakaitse piire ega tekitanud liigset kahju. Ta ei saanud ega ka pidanud ette nägema, et ühest käelöögist näkku, kannatanu kukub ja lööb pea ära vastu asfalti, millega tekib raskekujuline peatrauma. Süüdistatav alguses lahkus sündmuskohalt, sest kontrollides kannatanu üldseisundit, ei pidanud maha kukkunud D.P. i vigastusi tõsisteks. Tegemist oli rahvarohke kohaga, kus kannatanule kutsuti loetud sekundite jooksul pealtnägijate poolt kiirabi. 78. Z.T süüdistuses kirjeldatud teo õigusvastasus on KarS § 28 lg 1 kohaselt välistatud. Lähtudes eeltoodust ja KarS § 2 lg-st 2 tuleb süüdistatav Z.T KarS §

§ 117lg 1 järgi õigeks mõista.

1. Kannatanu L.P. esitas apellatsiooni ja leidis, et maakohtu otsus tuleks tühistada süüdistatavale mõistetud karistuse osas ja mõista süüdistatavale karistuseks 2 kuud šokivangistust. Apellant leiab, et süüdistatavale mõistetud karistus ei vasta toimepandud teole. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu süüdimõistva otsuse ja mõistab süüdistatava õigeks käesoleva otsuse motiivides kirjeldatud asjaoludel, siis kannatanu kaebus seoses süüdistatavale mõistetud karistuse karmistamise taotlusega jääb rahuldamata.
2. Z.T peeti 25.09.2018 kuriteos kahtlustatavana kinni ja vabastati järgmisel päeval, s.o 26.09.
3. Kinnipidamisel viibitud ajaga (2 päeva) seoses pole süüdistatav ega kaitsja esitanud kohtule kirjalikku taotlust süüdistatavale vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 12 kohaselt tähendab see seda, et ringkonnakohtul pole menetluslikku alust Z.T-le SKHS § 5 lg 1 p 1 alusel kahjuhüvitist välja mõista. V
4. Maakohus rahuldas osaliselt kannatanu L.P. tsiviilhagi summas 1097,53 eurot. Seoses süüdistatava õigeksmõistmisega tuleb maakohtu otsus selles osas tühistada ning jätta KrMS § 310 lg 2 alusel tsiviilhagi läbi vaatamata.
5. Seoses süüdistatava õigeksmõistmisega kuulub tühistamisele Z.T osas kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld.
6. Maakohtu otsus jääb muutmata kaitsja I. Gromtseva kaitsjatasu osas summas 90 eurot, seoses süüdistatavale kohtueelses menetluses õigusabi osutamisega, mille maakohus oli juba jätnud riigi kanda. Samuti jääb maakohtu otsus muutmata asitõendi – DVD+R plaat videosalvestisega, kirjaga „18244000885 Vironia Keskus video“, mis on 28.01.2019 asitõendi vaatlusprotokolli lisa – kriminaalasja juurde jätmises. 24 Menetluskulud
7. Ringkonnakohus võtab seisukoha ka menetluskulude osas. 84.
8. Maakohtu menetluse kulud. KrMS § 185 lg 1 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Käesolevas kriminaalasjas tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse täies ulatuses KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel, va asitõendite ja kaitsjatasu 90 eurot riigi kanda jätmise osas. KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. 84.
9. Maakohus on otsusega mõistnud Z.T-lt riigituludesse välja menetluskulud: sundraha 876 eurot ja ekspertiisitasu 222 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel jäeti kaitsjatasu summas 90 eurot riigi kanda. Menetluskulud summas 1098 eurot (sundraha + ekspertiisitasu) tuleb tasuda 12kuulise tähtaja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. 84.
10. Seejuures tutvudes kriminaalasja toimikuga nähtub ringkonnakohtule, et maakohus on täiesti tähelepanuta jätnud kaitsja J. Sakkarti poolt 25.09.2020 esitatud õiendi Z.T-le osutatud õigusabi kulude kohta (Ko To, tl 52). Õigusabi tunnihinnaks on 100 eurot. Õigusteenusena on üles loetletud järgmine: lepingu sõlmimine, tõendite uurijale saatmine, ette valmistamine ning osalemine kliendi ülekuulamisel, konsultatsioon kliendiga ja taotlus uurijale tunnistaja ülekuulamiseks, kriminaalasja materjalidega tutvumine ja analüüs, kliendile kriminaalasja tutvustus, kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse koostamine ja saatmine, kaitseakti koostamine, eelistungil osalemine, konsultatsioon kliendiga, konsultatsiooni ja istungi tühistamise põhjendamine, istungiks ettevalmistamine, konsultatsioon kliendiga ja kohtuistungil osalemine. Lõplikuks osutatud töötundide arvuks oli 29 tundi, mille eest küsitakse tasu 2900 eurot. Ringkonnakohtul ei ole etteheiteid tunnitasule ega osutatud töötundidele, mistõttu on taotlus põhjendatud rahuldada. OÜ SIDIV Õigusbüroo ei ole käibemaksukohuslane alates 31.03.
11. 84.
12. Sundraha väljamõistmine käesolevalt enam aktuaalne ei ole, kuna isik mõistetakse õigeks. Riigi kanda jääb ka maakohtu otsusega süüdistatavalt välja mõistetud ekspertiisitasu summas 222 eurot. 84.
13. Kuna ringkonnakohus teeb õigeksmõistva otsuse KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel ning tühistab maakohtu otsuse tervikuna (va asitõendite + kaitsjatasu kohtueelsel uurimisel osas), siis tuleb jätta menetluskulu summas 222 eurot Eesti Vabariigi kanda (ekspertiisitasu). Eesti Vabariigilt tuleb Z.T kasuks välja mõista 2900 eurot.
14. Ringkonnakohus võtab seisukoha ka apellatsioonimenetluses tekkinud kulude osas. Apellatsioonimenetluses on süüdistatava kaitsja J. Sakkart samuti esitanud avalduse menetluskulude väljamõistmiseks. 85.
15. Kuluarvestusest nähtub, et tunnihinnaks on jätkuvalt 100 eurot ning õigusteenust on osutatud 5 tunni ulatuses maakohtu otsusega tutvumise, kliendiga kohtumise, õigusliku analüüsi, kriminaalmenetluse perspektiivi väljaselgitamise, konsultatsiooni ja apellatsioonkaebuse koostamise ning saatmise eest. 85.
16. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja tunnitasu 100 eurot on jätkuvalt mõistlik ning osutatud tööd on olnud asjakohased ning vajalikud ning tehtud töö vastab kuluarvestuses märgitud ajale. Seega leiab ringkonnakohus, et J. Sakkarti esitatud kaitsja kulud on põhjendatud ning kuuluvad rahuldamisele. 25 85.
17. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 sätestatud lahendi, siis KrMS § 185 lgst 1 tulenevalt jäävad apellatsioonimenetluses tekkinud kulud riigi kanda. Seega tuleb Z.T kasuks Eesti Vabariigilt välja mõista 500 eurot. Ringkonnakohus arvestab ka asjaolu, et esitatud kulude hüvitamise taotluses on süüdistatava kaitsja palunud kanda summa OÜ SIDIV Õigusbüroo arveldusarvele ning mõistab Eesti Vabariigilt välja Z.T kasuks 500 eurot, mis tuleb kanda OÜ SIDIV Õigusbüroo arveldusarvele. VI
18. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KarS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1, 2, 3; § 339 lg 1 p-dest 7, 8; § 340 lg 2 p-st 1 tuleb Viru Maakohtu
19. oktoobri 2020 otsus tühistada, välja arvatud osas, millega maakohus võttis seisukoha asitõendi kriminaalasja juurde jätmises ja jättis kaitsjatasu kohtueelses menetluses summas 90 eurot riigi kanda. Asjas tuleb teha uus otsus, millega mõista Z.T kuritegudes KarS §

§ 117lg 1 järgi õigeks.

Süüdistataval maakohtu ja ringkonnakohtu menetluses tekkinud menetluskulud, samuti ekspertiistasu tuleb jätta Eesti Vabariigi kanda. Kannatanu L.P. tsiviilhagi jääb läbi vaatamata. Kaitsja apellatsioon tuleb rahuldada, kannatanu apellatsioon jääb rahuldamata. Tiit Lõhmus Ingeri Tamm (allkirjastatud digitaalselt) 26 Maarika Kuusk