← Eesti

1-18-183/176

Obsah (12)§ 180§ 199§ 338§ 202§ 68§ 339§ 61§ 342§ 7§ 175§ 185§ 337

1-18-183 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. jaanuar 2021.a Tallinn Kohtuasja number 1-18-183 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Koik, liikmed Ivi

§ 180

lg 3 ls 4 alusel V.N-il tasuda riigi kasuks väljamõistetud menetluskulud summas 552 eurot ositi ühe aasta jooksul sel liselt, et igakuiselt tuleb tasuda vähemalt 46 eurot. Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. V.N tunnistati süüdi KarS § 320 lg 1 järgi ning karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust. Kohaldati KarS § 73 sätteid katseajaga 1 aasta. Kohaldati V.N-i suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni tõkendina elukohast lahkumise keeldu. 1.1 Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega ja asitõenditega seonduv.
  2. V.N-i süüdistatakse selles, et
  3. aasta talvel, kuid mitte hiljem kui 11.02.2016, kallutas kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX süüdimõistetu YY (isikukood XXXXXXXXXXX) tahtlikult V.N-i andma valeütlusi YY tegevuse kohta ja nimelt andma ütlusi järgmiselt: analüüse, seal hulgas vereanalüüse, ei ole YY V.N-ilt võtnud, arstina ta ei tööta, tervishoiuteenuseid ei osuta ega müü temale ka ravimeid. 11.02.2016 ajavahemikul kella 09:30-st kuni kella 09:45-ni Tallinna linnas Pärnu mnt 139 Põhja Prefektuuri ruumides kuulati kriminaalasja nr XXXXXXXXXXXX raames tunnistajana üle V.N . Olles enne ülekuulamise algust hoiatatud KarS § 320 järgi kriminaalvastutusest teadvalt valeütluse andmise eest, andis V.N tunnistajana ülekuulamise käigus teadvalt valeütlusi YY tegevuse kohta, ja nimelt järgmiselt. V.N teadlikult avaldas, et tema ei tea, millega tegeleb YY ega seda, kas YY võtab isikutelt vereanalüüse; analüüse, seal hulgas vereanalüüse, ei ole YY temalt võtnud, arstina ta ei tööta, tervishoiuteenuseid ei osuta ega müü temale ka ravimeid. 14.07.2016, 21.11.2016, 13.01.2017 ja 17.01.2017 ülekuulamisel andis V.N tõeseid ü tlusi YY tegutsemise kohta. Nimelt andis V.N ütlusi, et YY osutas temale ja ta emale CC-le tervishoiuteenuseid: sh võttis nendelt verd analüüsimiseks, teostas EKG-d, viis läbi muid arstlikke läbivaatuseid ning pani isikutele nende põhjal diagnoose ja müüs erinevaid ravimeid ning küsis osutatud teenuste eest ka tasu. Seega pani V.N YY kihutamisel toime tunnistaja poolt kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmise, s.o KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav V.N ja tema kaitsja Ilja Sipari. 2

(10)3.1 Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu 30.10.2020 otsus kriminaalasjas 1-18-183 ja mõista V.N KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes õigeks või alternatiivselt, kui kohus leiab, et kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, tühistada Harju Maakohtu 30.10.2020 otsus kriminaalasjas 1-18- 183 täies ulatuses ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. 3.2 Süüdistatav taotleb tühistada 30.10.2020 Harju Maakohtu kohtuotsuse täies ulatuses ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule seoses kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkusega või alternatiivselt tühistada kohtuotsuse ja lõpetada kriminaalmenetluse

§ 199lg 1 p 2 alusel, kuna kuriteo aegumistähtaeg möödub 11.02.2021.

  1. Kaitsja asub seisukohale, et asjas pole õnnestunud kõrvaldada kahtlust V.N-i süüs 11.02.2016 ütluste andmisel. V.N on kriminaalasja XXXXXXXXXXXX nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses andnud ütlusi selle kohta, et
  2. aastal tarvitas ta YY poolt nö. „väljakirjutatud“ tugevaid psühhotroopseid ravimeid V.N oli ravimite mõju all 11.02.2016 ülekuulamisel. Puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks peaks V.N ostma YY-lt ravimeid, kui ta neid ei tarvita. Kaitsja hinnangul on psüühika seisundit mõjutavate ravimite tarvitamine V.N-i poolt enne 11.02.2016 ülekuulamist tõendatud sh. nii V.N ütluste kui ka V.N-i kaitsja esitatud ravimite manustamise skeemidega. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust puudulike tõendite alusel (vt RKKKo nr 3-1-1-78-05). Kaitsja on seisukohal, et käesoleval juhul esinevad põhjendatud kahtlused V.N-i süüdivuses ehk selles, kas ta oli inkrimineeritud teo toimepanemise ajal võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima seoses ajutise ravimitega võtmisega põhjustatud raske psüühikahäirega. Põhjendatud kahtlused tuleb tõlgendada V.N kasuks. 4.1 Kaitsja on seisukohal, et jättes kaitsja 20.10.2020 taotluse täiendekspertiisi määramiseks rahuldamata on kohus rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, mis on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks (

§ 338p 3, 339 lg 1 p 12).

Tuleb veelkord rõhutada, et ambulatoorne komisjoniline kohtupsühhiaatriline ekspertiis määrati peamiselt selleks, et ekspert võtaks arvesse V.N-ile ravimite manustamise skeemid. Kaitsja on seisukohal, et V.N jäeti võimalusest tõendada oma vastuväiteid ja see ei aidanud kaasa menetluses õige tulemuse saavutamisele. 4.2 V.N-i süüdistatakse KarS § 320 lg 1 järgi. Kõnealune süüteokoosseis on koosseisutüübilt formaalne ehk tegemist on teodeliktiga. Erialases kirjanduses on asutud seisukohale, et formaalsete süütegude puhul langevad süüteo katse ja lõpuleviimise staadiumid kokku. Seadusandja jaatab samas ka formaalse süüteo katse võimalikkust. Teodelikt võib süüteokatse staadiumi jääda nt põhjusel, et kuigi koosseisupärane tegu on faktiliselt lõpule viidud, siis õiguslikult ei ole toimepanija veel kõiki selle koosseisutunnuseid realiseerinud. Taolise tõlgenduse puhul taandub süüteokatsest loobumise regulatsiooni kohaldatavus formaalsetele deliktidele üksikasjades sellest, mida mõista tagajärjena KarS §de 42-43 tähenduses ja välistatud ei ole süüteokatsest loobumise sätete rakendusala ulatumine ka formaalsetele süütegudele. Ka Riigikohus on oma praktikas leidnud, et mingi käitumise kriminaliseerimise põhjus seisneb sellega kaasnevas negatiivses mõjus, mis kaasneb mitte ainult tagajärjedelikti toimepanemisega, vaid ka teodeliktiga, mille puhul kahjustab kaitstavat 3

(10)õigushüve juba tegu ise (RKKKo 3-1-1-104-09, p 11). Isegi kui asuda seisukohale, et 11.02.2016 andis V.N teadvalt valeütlusi, siis V.N on vabanenud süüst, kuna hilisemalt antud ütlustega on V.N sisuliselt loobunud vabatahtlikult süüteokatsest. Vaidlust ei ole selles, et YY süüteod tõendati kriminaalasja XXXXXXXXXXXX raames sh. V.N-i kui tunnistaja üksikasjalike ütlustega. Maakohus leidis otsuses, et V.N , andes 11.02.2016 tunnistajana valeütlusi, oli selle teo lõpule viinud ülekuulamisprotokolli allkirjastamisega. Hiljemalt tõeste ütluste andmine ei muuda kohtu arvates asjaolu, et kuritegu oli lõpule viidud 11.02.
  1. Tulles tagasi süüteokatsest loobumise juurde tulekski vastata küsimusele, mida mõista käesoleval juhul tagajärjena KarS § 42 tähenduses ja kas inkrimineeritud tegu oli lõpule viidud või jäi siiski KarS § 42 tähenduses katse staadiumisse, sest, nagu oli märgitud eespool, langevad formaalsete süütegude puhul süüteo katse ja lõpuleviimise staadiumid kokku. KarS § 42 lg 1 sätestab, et täideviija loobub lõpetatud süüteokatsest, kui ta hoiab ära süüteo tagajärje. Kui lõpetatud katsest ei piisa teo lõpuleviimiseks, loetakse, et täideviija on loobunud, kui ta tõsimeeli püüab takistada süüteo tagajärje saabumist. Eelnevalt oli märgitud, et KarS § 320 kaitsealaks on õigusemõistmine, sh. kohtule õige otsustusaluse (sh. tõendamise) tagamine. Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt ei olnud V.N-i 11.02.2016 ütlustel kriminaalasja XXXXXXXXXXXX tõendamiseseme asjaolude suhtes mingitki tähendust. Vastupidi, YY süüteod tõendati sh. V.N-i kui tunnistaja üksikasjalike ütlustega, mis olid antud 14.07.2016, 21.11.2016, 13.01.2017 ja 17.01.
  2. 4.3 Oluline on seejuures märkida, et tunnistajana üle kuulatud menetleja Q ütlustest nähtuvalt helistas V.N menetlejale pärast 11.02.2016 ütluste andmist ise sooviga tulla ja muuta oma ütlusi. Küsimusele, kas see on tavapärane, et ise tahetakse tulla muutma ja andma ütlusi vastas Q, et viimase 10 aasta jooksul on see ainus juhtum. Seega vaidlust ei saa olla ka selles, et V.N püüdis vabatahtlikult ja tõsimeeli takistada inkrimineeritud süüteo võimaliku tagajärje saabumist. Kaitsja leiab, et V.N-i inkrimineeritud tegu, so. 11.02.2016 valeütluste andmine, kui sellise teo toimepanemist jaatada, jäi igal juhul KarS § 42 lg 1 tähenduses lõpetatud katse staadiumisse, sest tagajärg (KarS § 42 lg 1 mõttes), so. kriminaalasjas XXXXXXXXXXXX tõe väljaselgitamise ja tõendamise takistamine ei olnud saabunud ja tagajärje saabumise hoidis V.N ära andes 14.07.2016, 21.11.2016, 13.01.2017 ja 17.01.2017 üksikasjalikke ütlusi kriminaalasja XXXXXXXXXXXX tõendamiseseme asjaolude kohta. Jättes KarS § 42 lg 1 kohaldamata kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust, mis on kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks (

§ 338p 2).

5. Apellandi V.N arvamusel on esitatud süüdistus põhjendamatu, kuna 11.02.2016.a. ei olnud V.N võimeline anda adekvaatseid ütlusi seoses sellega, et viibis psüühikale ja teadvusele mõjuvate ravimite mõju all. Psüühikale mõjuvaid ravimeid võttis tema valearsti YY korraldusel vahetult enne ülekuulamist ja samuti manustas ta neid suurtes kogustes 5 aasta jooksul enne ülekuulamist. 5.1 08.05.2017.a.kriminaalasjas oli teostatud kohtupsühhiaatria ekspertiis, kuid ekspertiisi käigus ei olnud uuritud küsimust, kas ja kuidas mõjutasid V.N poolt manustatud ained tema adekvaatsust ja ütluste andmist kuriteo toimepanemise ajal. Maakohus määrates ekspertiisi, andis pooltel võimaluse uurida täiendavaid asjaolusid, kuid ekspertidele ei olnud esitatud tema raviskeeme (ekspertiisi akt nr. 7.1-3/212, leht 3). Ekspertiisi määramise eesmärgiks oli välistada või kinnitada seda, kas 11.02.2016.a.tunnistajana ülekuulamise hetkeks oli ta psüühikale ja teadvusele mõjuvate ravimite mõju all. Kuid kohus ei ole esitanud raviskeeme ekspertidele (kuigi need skeemid 4

(10)olid ja seni on kohtu käsutuses), samuti ei ole kontrollinud, kas kaitsja esitas skeeme ekspertiisile. 09.04.2020.a. oli teostatud ekspertiis, akt nr. 7.1-3/212, kuid seda ei ole võimalik võtta arvesse, kuna ekspertiisiakt on puudulik ülalnimetatud alustel. 20.10.2010.a. esitas kaitsja kohtule taotluse määrata täiendava kohtupsühhiaatria ekspertiisi, kuna ekspertidele ei olnud esitatud raviskeeme, kuid kohus jättis kaitsja taotluse rahuldamata. Seega ei ole kontrollitud ega välistatud seda, et 11.02.2016.a. süüdistatav ei olnud võimeline anda adekvaatseid ütlusi, kuna viibis sel päeval ja 5 aasta jooksul enne ülekuulamist psüühikale ja teadvusele mõjuvate ravimite mõju all. 5.2 Maakohus leidis, et ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid süüdistatava versiooni arusaamisvõimetusest ravimite tarvitamise tõttu. Kohtu järeldus selle kohta, et ei ole alust eeldada, et V.N tarvitas ravimeid, on ekslik ning ümberlükatud tema ja tunnistaja CC ütlustega. Ka ei ole kohus võtnud arvesse YY poolt 11.06.2018.a kohtuistungil kriminaalasjas 1-18- 207 antud ütluseid, mille kohaselt YY tunnistas tervishoiuteenuste osutamist, sh kinnitas, et müüs V.N-ile ravimeid, jälgis ravimite võtmist jne. Ka on eksperdid tuvastanud, et süüdistataval V.N-il tekkis füüsiline haigus erinevate neuroleptikumide manustamise tulemusel, ei ole arusaadav miks ei ole välistatud see, et need neuroleptikumid suures koguses võisid põhjustada V.N-il vaimuhaiguse või psüühikahäired ? Apellant asub seisukohale, et 11.02.2016.a. ei olnud ta võimeline anda adekvaatseid ütlusi, kuna viibis psüühikale ja teadvusele mõjuvate ravimite mõju all ning seda ei ole ümber lük atud. Ka jäi rahuldamata süüdistatava taotlus DD ülekuulamiseks, mistõttu on kohtulik uurimine ühekülgne ja puudulik. 5.3 Apellandi arvamusel võiks kohus kaaluda ning selgitada välja kriminaalasja lõpetamise

§ 202alusel, kuna käesoleval kohtuistungil oli prokurör nõus menetluse lõpetamisega.

Käesolevas kriminaalasjas, milles kuriteo toimepanemise hetkest on möödunud peaaegu 5 aastat ning süüdistatava V.N-i süü ei ole suur, ilmselt puudub avalik huvi kriminaalmenetluse jätkamiseks. Kriminaalmenetluse lõpetamine V.N-i suhtes

§ 202alusel oleks otstarbekas ja õiglane.

5.4 Tahaks pöörata tähelepanu sellele, et enne 11.02.2016.a. ülekuulamist uurija ei ole selgitanud välja V.N-i tervise seisundit, kuigi talle diagnoositi püsikujuline paranoidne skisofreenia 15.01.2016.a. 11.02.2016.a. tunnistaja V.N-i ülekuulamise protokollist järeldub, et ülekuulamine toimus ajavahemikul kella 09.30- 09.45, so 15 minuti jooksul. Vähetõenäoliselt, et selle lühikese ajavahemiku jooksul uurija saaks välja selgitada V.N-i isiksust, tema ankeediandmed, selgitada talle vastutust valeütluste andmise eest, põhjalikult üle kuulata, tõlkida protokolli. On vaja arvestada ka sellega, et 11.02.2016.a. ülekuulamine toimus V.N-i jaoks ebatavalistes tingimustes (isik haige psüühikaga esmakordselt satub politseisse, ülekuulamise hetkel ta viibib 5 aasta jooksul neuroleptikumide mõju all, annab ütlusi väga kiires tempos). Apellant leiab, et tunnistaja V.N-i ütlused selle kohta, kas Smirnov võttis või ei võtnud talt verd, ei olnud olulised YY kriminaalasja lahendamiseks, kuna need ei tõenda midagi. Tuleb märkida, et käesoleval ajal arvutite kasutamisel panevad tunnistajad oma allkirja üle kuulamisprotokollile vastutusest valeütluste andmise eest ainult peale ülekuulamise lõpetamist, kui uurija trükib välja ülekuulamise protokolli, mitte enne ülekuulamist, nagu seda nõuab

§ 68lg 1, lg 2.

Peale selle, tunnistaja allkiri ülekuulamisprotokollis ei tõenda veel seda, et uurija tegelikult hoiatas ja selgitas tunnistajale kriminaalvastutuse sisu valeütluste andmise e est. Ta ei saanud uurija küsimustest aru ning 11.02.2016.a. kirjutas alla 5

(10)ülekuulamiste protokollidele neid läbi lugemata. V.N-i ütlused selles faktis ei ole ümber lükatud. Küsimust, kas uurija 11.02.2016.a. hoiatas teda enne ülekuulamist vastutusest valeütluste eest või mitte, ei olnud uuritud ei kohtueelsel ega kohtulikul uurimisel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
  1. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja apellatsioonis toodu juurde ning süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni. Süüdistatav jäi apellatsioonis toodu juurde ning kaitsja toetas süüdistatava apellatsiooni. 6.1 Prokurör esitas kirjaliku vastuse apellatsioonidele enne istungit ning jäi istungil kirjaliku seisukoh a juurde. Prokurör ei toetanud kaitsja ega süüdistatava apellatsioone ja taotles jätta apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellantide apellatsioonide motiividega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. 7.1 Süüdistatav V.N allkirjastas ja esitas täiendava apellatsiooni ringkonnakohtule 13.01.
  3. Kohtuotsuse tõlge oli süüdistatavale V.N-ile nähtav ja kättesaadav alates 21.12.2010 ning sellest tulenevalt oli apellatsiooni esitamise tähtaja viimane päev 05.01.
  4. Seega on süüdistatav teise apellatsiooni allkirjastanud ja esitanud üldkasutatava tehnilise sidekanali kaudu peale kaebetähtaja möödumist, mistõttu tuleb süüdistatava teine apellatsioon jätta läbi vaatamata ja tagastada apellandile. 7.2 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha kaitsja ja süüdistatava apellatsioonides toodule, et maakohus on rikkunud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet KrM S § 339 lg 1 p 12 mõttes . Kaitsja ja süüdistatav on seisukohal, et maakohus, jättes kaitsja 20.10.2020 taotluse täiendekspertiisi määramiseks rahuldamata , on võtnud süüdistatavalt V.N-ilt võimaluse tõendada oma vastuväiteid. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 1 p 12 mõttes.

Käesolevas asjas on süüdistatav olnud maakohtus oma kohtuasja arutamise juures, saanud esitada tõendeid ja taotlusi ning anda ü tlusi, seega saanud kaitsta oma õigusi tõhusalt. Tal on olnud tagatud kaitsja abi, saada teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja alustest ning kasutada tasuta tõlgi abi, kui ta ei mõista või ei räägi kohtus kasutatavat keelt. Käesolevas asjas oli loetletud õiguste kasutamine süüdistataval täiel määral võimalik, EIÕK artiklis 6

(3a),
(3b),
(3c),
(3d)ja
(3e)sätestatud õigused. Maakohtus toimunud kohtulik arutamine on olnud terviklikult õiglane. 7.3 Maakohtu poolt kaitsja taotluste rahuldamata jätmine ei tähenda seda, et süüdistataval võeti õigus tõendada enda vastuväiteid ning rikutud on ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene kohtu kohustust mingite taotluse saamisel automaatselt taotlus rahuldada. Tegemist on koh tu kaalutlusõigusega ning taotluse saamisel tuleb kohtul hinnata selle põhjendatust ja vajalikkust ning nii on maakohus ka toiminud (kd 1, tl 157-157 pöördel). See, et maakohus on jätnud taotluse rahuldamata ning kaitsja ja süüdistatav maakohtu seisukohaga ei nõustu, ei tähenda seda, et maakohus poleks seadust järginud. 6
(10)7.4 Kolleegium peab vajalikuks märkida, et seejuures on juba antud asjas määratud kaks ekspertiisi. Ambulatoorne kohtupsühhiaatria ekspertiisi akt nr 242 (kd 3, tl 137-141) oli teostatud 8.05.2017, et hinnata süüdistatava vaimset seisundid ning teine ambulatoorne komisjoniline kohtupsühhiaatriline ekspertiis akt nr 7.1-3/212 (kd 1, tl 61-65) oli teostatud 9.04.2020, et hinnata süüdistatava vaimset seisundit. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et maakohus andis menetlusosalistele eksperdile küsimuste esitamiseks aega kuni 13.03.2020, kuid süüdistatava küsimused olid esitatud pea kuu hiljem. Lisaks jäi kaitsja ja süüdistatava enda kohustuseks esitada ravimiskeemid 2011-2015 ravimite võtmise kohta eksperdile. 21.06.2020 kohtuistungi protokollist nähtub üheselt, et süüdistataval oli teada, et ekspertiisi minnes tuleb tal võtta kaasa ravimiskeemid (kd 1, tl 101). Asjaolu, et mingitel põhjustel ei ole kaitsja skeeme eksperdile esitanud või süüdistatav soovinud ekspertiisi minnes võtta kaasa ravimiskeeme või selgitada suuliselt eksperdile ravimiskeeme, ei anna alust hiljem selles osas kaebust esitada ja väita, et süüdistatava õigusi on menetluses rikutud ning võetud võimalus tõendada oma vastuväiteid. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et puuduvad asjaolud, mis annaks põhjust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest

§ 339lg 1 p 12 või lg 2 tähenduses.

8. Esitatud apellatsioonides taotlevad apellandid maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist. Kohtukolleegium ei nõustu apellantide järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud

§ 61lg 2 sätestatut.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ja süüdistatav ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 8.1 Kohtukolleegium juhib tähelepanu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-1703 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 31-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 8.2 Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsioonides korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Ringkonnakohus tulenevalt

§ 342lg 3 p 1 sättest ei pea oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonides toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja 7

(10)põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt ka RKKKo nr 3-1-1-8-05, p 9 , 3-1-1-108-10, p 9 ja 3-1-1-23-11 p 18). Kolleegium piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 8.3 Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et süüdistatav V.N oli 11.02.2016 ülekuulamise ajal ravimite mõju all, mis seavad kahtluse alla tema vaimse seisundi. Maakohus on üksikasjalikult andnud hinnangu kogutud ja uuritud tõ enditele (kd 1, tl 175-177 pöördel). Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Seejuures on maakohus hinnanud ja kaalunud süüdistatava V.N-i ja tema kaitsja väiteid ja esitatud versiooni ning vastanud neile ammendavalt ja põhistatult ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Seega ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Apellatsioonides ei ole kajastatud tõendeid , mida maakohus oleks jätnud tähelepanuta, mistõttu puudub kolleegiumil alus apellatsioonides esitatud väite alusel ümber hinnata maakohtu poolt kohtuotsuses põhjalikult motiveeritud tõenditele antavat hinnangut ja teha nende põhjal süüdistatava süüküsimuses maakohtule vastupidine järeldus. 8.4 KarS § 320 lg 1 süüteokoosseisu tunnuseks ei ole eelnev hoiatamine karistusest valeütluste andmise eest. Seega süüdistatava argument, et maakohtus ei uuritud, kas uurija hoiatas teda enne 11.02.2016 toimunud ülekuulamist vastutusest valeütluste andmise eest või mitte, ei oma tähtsust. Süüteokoosseisu objektiivne külg seisneb tunnistaja poolt valeütluste andmises. Maakohus on üheselt lugenud tõendatuks, et süüdistatav andis valeütlusi. Seejuures asus maakohus seisukohale, et menetleja oli selgitanud süüdistatavale tema õigusi ning teda hoiatati vastutusest valeütluste andmise eest, mida V.N on kinnitanud oma allkirjaga. 8.5 Väide, et süüdistatava vaim ne seisund oli ülekuulamise ajal 11.02.2016 kahtluse all seoses ravimite tarvitamisega, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (

§ 7

lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo nr 3-1-1-77-15). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka

§ 7lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus.

Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et selline kaitseversioon ei ole tõendamist leidnud ning käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 8.6 Apellandid jätavad seejuures tähelepanuta, et esimese ekspertiisi tegemise ajal on võetud arvesse ka süüdistatava selgitusi milliseid ravimeid ta vajab. Lisaks on ekspert PV ka 8

(10)kohtuistungil ülekuulatud ekspertiisiakti sisu selgitamiseks. Ekspert on üheselt selgitanud, et ravimite tarvitamisest saab rääkida ainult teoreetiliselt, sest see ei ole tõendatud. Puuduvad märkused, et isik oleks olnud ülekuulamise ajal ravimitest joobes ning seda ei rääkinud ka uuritav, et oleks olnud ebaadekvaatne. Ravimite toimeid ei saa tõendada ja kui ravimeid kõiki koos võtta, siis kõik oleneb annustest. V.N võis võtta ravimeid, kuid ei ole tõenäoline, et ta oli 11.02 ravimite mõju all. Isikul ei esine teadvushäireid kui ei ole üledoosi ning üledoosi kohta tõendeid ei ole . Uuritav ei väitnud, et 11.02.2016 oli teadvuseta, vaid andis valeütlusi, kuna soovis sõber olla Smirnovile. Ei saa väita, et V.N oli psühhotroopsete ainete mõju all. Seejuures on teise eksperdi kasutuses olnud ekspertiisi läbiviimiseks ka info milliseid erinevaid psühhotroopseid ravimeid on V.N-ile müüdud ja mis toimet need ravimid väidetavalt V.N-ile avaldasid, millele viitab ka apellatsioonis süüdistatav. Samas ei ole see info eksperdi arvamust mõjutanud ning ekspert on üheselt vastanud, et V.N ei põdenud 11.02.2016 ega põe praegu mõnda vaimuhaigust ning tal ei avaldu psüühika- ja käitumishäireid, mis võiksid olla süüdimatusseisundi meditsiinilisteks kriteeriumiteks KarS § 34 käsitluses. Seega lükkab ekspert ja aktides toodud eksperdiarvamused ümber kaitsja ja süüdistatava väite, et süüdistatav oli ülekuulamise ajal 11.02.2016 ravimitest joobes, mistõttu oli vaimne seisund kahtluse all. Ka tunnistaja QQ ütlustest ei tulene, et V.N oleks ülekuulamise ajal olnud mingis erilises seisundis. Tunnistaja on kinnitanud, et tema arvates oli vaimne seisund hea. Lisaks on raviskeemid koostatud alates 08.2011 kuni 08.2015, mida süüdistatav väidetavalt järgis, kuid ülekuulamine toimus alles aastal 2016. 8.7 Maakohus on võtnud otsuses seisukoha ka kaitsja poolt märgitule, et sisuliselt on V.N loobunud süüteo katsest. Maakohus on otsuses sellele küsimusele ammendavalt ja põhistatult vastanud ning ringkonnakohus nõustub sellega, mistõttu ei pea kolleegium sellel küsimusel pikemalt peatuma. Maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Valeütluste andmine loetakse lõpuleviiduks tunnistaja poolt valeütlustele allakirjutamisega menetlustoimingu protokollis. 9. Süüdistatav on asunud seisukohale, et menetlus kuulub lõpetamisele

§ 202

alusel.

§ 202

lg 1 sätestab, et kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu ja selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks. Selleks, et kohus saaks kaaluda menetluse lõpetamist

§ 202lg 1 alusel on vajalik prokuratuuri taotlus.

Kuivõrd vastav prokuratuuri taotlus puudub, siis ei saa kolleegium kaaluda, kas esinevad seaduses märgitud alused kriminaalmenetluse lõpetamiseks

§ 202lg 1 alusel või mitte.

10. Süüdistatav on alternatiivselt taotlenud menetluse lõpetamist

§ 199lg 1 p 2 alusel, kuna 11.02.2021 möödub kuriteo aegumistähtaeg.

Esiteks ei saa kolleegium lõpetada menetlust enne 11.02.2021 kui kuriteo aegumistähtaeg ei ole veel saabunud. Teiseks KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt ei tohi kedagi kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunu d viis aastat teise astme kuriteo korral. Kuritegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, on teise astme kuritegu, kuid süüdistatav jätab tähelepanuta KarS § 81 lg 5 p 2, mille kohaselt kuriteo aegumine katkeb kriminaalmenetluses süüdistatava kohtu alla andmisega. KarS § 81 9

(10)lg 6 kohaselt kui kuriteo aegumine on katkenud, algab aegumine uuesti KarS § 81 lg 5 sätestatud menetlustoimingu tegemisest. Isikut ei tohi kuriteos siiski süüdi mõista ega karistada, kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud KarS § 81 lõikes 1 sätestatust viie aasta võrra pikem aeg. V.N on antud kohtu alla
  1. veebruaril 2018, mistõttu KarS § 81 lg 5 p 2 kohaselt aegumine katkes ning alates
  2. veebruarist 2018 algas aegumine uuesti, mistõttu ei saabu kuriteo aegumine 11.02.
  4. Mõistetud karistust pole apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ka KarS § 73 sätte kohaldamise osas. 12.

§ 175lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu.

Apellatsioonimenetluse kulu on V.N-ile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. V.N-i kaitsja Ilja Sipar esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal maakohtu otsusega tutvumiseks 45,00 minutit , nõupidamiseks kaitsealusega 60,00 minutit ja apellatsiooni koostamiseks ning selle kaitsealusega kooskõlastamiseks 300,00 minutit. Ettevalmistuseks kohtuistungiks kulus 45,00 minutit ja kohtuistungil osalemiseks 60,00 minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulud kokku 552 eurot. Kohtukolleegium nõustub taotlus tega ja peab põhjendatuks hüvitada kaitsjale kulud summas 552 eurot, sh käibemaks. Seega tuleb Sipari Advokaadibüroo OÜ kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 552 eurot, sh käibemaks.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse V.N-i suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud summas 552 eurot süüdistatava kanda. 12.1 Kaitsja esitas istungil taotluse võimaldada

§ 180

lg 3 alusel V.N-il tasuda riigi kasuks vä ljamõistetud menetluskulud ositi ühe aasta jooksul. Mingeid põhjendusi kaitsja ei toonud, kuid arvestades seda, et V.N ei tööta ning välja mõistetud menetluskulude suurust, peab ringkonnakohus põhjendatuks kaitsja taotlust võimaldada V.N-il tasuda välja mõistetud menet luskulud ositi ühe aasta jooksul selliselt, et igakuiselt tuleb tasuda vähemalt 46 eurot. 13. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 30.

oktoobri 2020 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.