KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2020.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-18-183 (17230100968) Kohtunik Eha Popova Kohtui

§ 175lg 1, § 179 lg 1 p 1, § 180 lg 1 p 1, 306, § 311, § 312, § 313 ja § 315, Tunnistada süüdi K.U Kar

S § 320 lg 1 järgi ja mõista karistuseks 8 (kaheksa) kuud vangistust. Vastavalt KarS § 73 määrata, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui K.U ei pane 1 (ühe ) aasta jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kohaldada K.U lahkumise keeldu. suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni tõkendina elukohast Katseaja algust arvata alates 30.10.2020.a. Asitõend - 5 CD-plaati, mis asuvad kriminaalasja juures, jätta kriminaalasja juurde.

§ 180

lg 1 alusel välja mõista K.U-lt riigituludesse sundraha 876 eurot ja menetluskulud 1706,63 eurot (ekspertiisi kulu 1490,63 eurot, kaitsjatasu 216 eurot).

§ 180

lg 3 alusel määrata, et kriminaalmenetluse kulud summas 2582,63 eurot tuleb tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates igakuiste maksetena esimesel 11 kuul igakuiselt 216 eurot ja viimasel

1. kuul 206,63 eurot. Kriminaalmenetluse kulude esimene makse tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, järgmised maksed tasuda iga järgneva kuu viimaseks kuupäevaks. Kriminaalmenetluse kulude tasumiseks vajalik makseinfo koos viitenumbri ja selgitusega edastatakse kohtuistungi järgselt kätteandmise võimatusel makseinfona süüdimõistetu postiaadressile või kinnipidamiskohta. Makseinfo viitenumbri saab ka Harju Maakohtu kantseleist või e-toimikust. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, teatades apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK K.U on antud üldmenetluses kohtu alla süüdistatuna selles, et
2. aasta talvel, kuid mitte hiljem kui 11.02.2016, kallutas kriminaalasjas nr 15730000432 süüdimõistetu I S (isikukood x) tahtlikult K.U-d andma valeütlusi I Si tegevuse kohta ja nimelt andma ütlusi järgmiselt: analüüse, seal hulgas vereanalüüse, ei ole I S K.U-lt võtnud, arstina ta ei tööta, tervishoiuteenuseid ei osuta ega müü temale ka ravimeid. 11.02.2016 ajavahemikul kella 09:30-st kuni kella 09:45-ni Tallinna linnas Pärnu mnt 139 Põhja Prefektuuri ruumides kuulati kriminaalasja nr 15730000432 raames tunnistajana üle K.U . Olles enne ülekuulamise algust hoiatatud KarS § 320 järgi kriminaalvastutusest teadvalt valeütluse andmise eest, andis K.U tunnistajana ülekuulamise käigus teadvalt valeütlusi I Si tegevuse kohta, ja nimelt järgmiselt. K.U teadlikult avaldas, et tema ei tea, millega tegeleb I S ega seda, kas I S võtab isikutelt vereanalüüse; analüüse, seal hulgas vereanalüüse, ei ole I S temalt võtnud, arstina ta ei tööta, tervishoiuteenuseid ei osuta ega müü temale ka ravimeid. 14.07.2016, 21.11.2016, 13.01.2017 ja 17.01.2017 ülekuulamisel andis K.U tõeseid ütlusi I Si tegutsemise kohta. Nimelt andis K.U ütlusi, et I S osutas temale ja ta emale J Ble tervishoiuteenuseid: sh võttis nendelt verd analüüsimiseks, teostas EKG-d, viis läbi muid arstlikke läbivaatuseid ning pani isikutele nende põhjal diagnoose ja müüs erinevaid ravimeid ning küsis osutatud teenuste eest ka tasu. Seega pani K.U I Si kihutamisel toime tunnistaja poolt kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmise, s.o KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. POOLTE SEISUKOHAD Prokurör leidis kohtulikul uurimisel uuritud tõenditele tuginedes, et K.U on toime pannud KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ja taotles K.U karistamist vangistusega 8 kuud, mis jätta KarS § 73 alusel 1 aasta pikkuse katseajaga täitmisele pööramata. Kaitsja leidis, et sisuliselt on isik loobunud süüteo katsest , täiendades oma ütlusi 14.07.2016; 21.11.2016, 13.01.2017 ja 17.01.
3. Kaitsja leidis, et puutuvalt K.U-d ervislikku seisundisse, mis tal oli ütluste andmisel veebruaris 2016, oli isikul püsikujuline paranoidne skisofreenia diagnoositud riiklikult tunnustatud tervishoiuasutuses juba 2016.a. Ka oli tal diagnoositud sealhulgas ärevussomatisatsioon ehk siis somatisatsioonihäire. Ei saa tõsikindlalt välistada seda, et isik ei andnud endale aru, mida ta räägib ülekuulamisel ja kuna kõik kahtlused tuleb tõlgendada süüdsitatava kasuks, siis kaitsja hinnangul , lähtudes nii süüdistatava ütlustest kui ka Põhja Regionaalhaigla vastusest, võib leida kinnitust, et isik oli süüdimatus seisundis kuigi ekspertiisid räägivad vastupidist. Süüdistatav ennast süüdi ei tunnistanud. KOHTU SEISUKOHT Kohus, tutvunud kõigi kohtule esitatud materjalidega ja kuulanud ära menetlusosalised, jõudis järgmistele järeldustele. Vaidlust ei ole, et Põhja Ringkonnaprokuratuur alustas kriminaalasjas nr 15730000432 Terviseameti avalduse alusel menetlust KarS § 372 lg 2 p 3 tunnustel I Si suhtes. I S tegeles elatise saamiseks tervishoiuteenuste osutamisega, sh K.U-le /II kd tl 15/. Vaidlust ei ole, et K.U andis kriminaalasja nr 15730000432 raames, kus kahtlustatavaks oli I S , 11.02.2016 a kohtueelses menetluses tunnistajana ütlusi /III kd tl 65-69/. Vaidlust ei ole ka selles, et pärast nimetatud ülekuulamist ja ülekuulamisprotokolli allkirjastamist on K.U andnud tunnistajana ütlusi ka ülekuulamistel 14.07.2016, 21.11.2016, 13.01.2017 ja 17.01.2017 /III kd tl 70-101/. Seega on ta KarS § 320 ettenähtud kuriteo subjektiks. Vaidlus puudub ka selles, et K.U poolt tunnistajana ülekuulamisel 11.02.
4. a antud ütlused I Sile inkrimineeritud kuriteo tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta on oma sisult täiesti erinevad K.U poolt edasistel ülekuulamistel antud ütlustest. Tunnistajana ülekuulamisel 11.02.2016 avaldas K.U , et I S on tema sõber, kes on registreeritud tema korterisse. I. S käib tema juures paar korda kuus ja elab korteris paari päeva kaupa. K.U andis ütlusi, mille kohaselt ta ei tea, millega I. S tegeleb ja millega elamiseks raha teenib. Ta ei tea I. Sist praktiliselt midagi. I. S ei ole kunagi temalt verd võtnud, samuti ei teadnud ta, et I. S võtab kelleltki verd ja saadab selle analüüsimiseks laborisse. I. S ei ole talle analüüse määranud ega meditsiinilisi protseduure teinud, samuti ei ole ta andnud ravimeid ja ravisoovitusi. Tunnistaja lisas ülekuulamise protokolli, et ta on protokolli läbi lugenud ning see on tema sõnade järgi kirja pandud õigesti ja kinnitas seda allkirjaga. Samuti on tunnistaja allkirjastanud protokolli punkti nr 2, mille kohaselt on tunnistajale tutvustatud tema õigusi ja kohustusi ning selgitatud teadvalt vale ütluste andmise eest järgnevast vastutusest KarS § 318 ja § 320 järgi /III kd tl 65-69/. Järgnevatel ülekuulamistel 14.07.2016, 21.11.2016, 13.01.2017 ja 17.01.2017 andis K.U ütlusi, mille kohaselt andis I. S talle konsultatsioone ravi osas, andis K.U-le ravimeid ning
5. aasta suvel võttis I. S esimest korda veenist vereanalüüsi ja pani vereanalüüside tulemuste alusel K.U-le diagnoosi – ajuripatsi kasvaja. I. S arvas, et seda haigust saab ravida ravimitega, ilma operatsioonita ning määras K.U-le ravimid. Konsultatsioone andis I. S tasuta, kuid analüüside ja ravimite eest võttis ta tasu. Visiidi eest nõuti tasu 14 eurot. Kõikide teenuste eest tasuti pangakonto kaudu. I. S esitles ennast kogu aeg kui arsti. Alguses ravis I. S ainult K.U-d , kuid edasiselt hakkas ravima ka K.U ema. Alates 2011.a algusest osutas I. S meditsiinilisi teenuseid nii K.U-le kui ka tema emale, võttis korduvalt vereanalüüse ja uriini analüüse, tegi kardiogramme, neuroloogilist läbivaatust, viis läbi psühholoogilisi teste ja konsultatsioone, kuulas kopse ja südant, pani diagnoose, määras ravi ning müüs tablette. Kõik vastuvõtud viis I. S läbi ja võttis analüüse tunnistaja juures kodus. I. S pidas arvestust, millised ravimid ta määras ja müüs, kui palju tasuti ning kui palju võlgu oldi. Ravi eest kokku maksid K.U ja J. B umbes 20 000 eurot. Kui K.U sai teada, et I. Si vastu on algatatud kriminaalasi ning teda kutsutakse politseisse, siis ütles I. S, mida K.U ja tema ema peavad ülekuulamisel ütlema. I. Si soovi kohaselt pidi K.U ülekuulamisel rääkima, et analüüse, sh vereanalüüse ei ole I. S võtnud, arstina ta ei tööta, meditsiinilisi teenuseid ei osuta ning mingeid tablette ei ole K.U I. Si käest saanud ega ostnud. 21.11.2016.a kuulati K.U uuesti tunnistajana üle (kriminaalasjas 15730000432). K.U ütluste kohaselt võttis I. S temalt pärast 2016.a aasta suvel teostatud läbiotsimist korduvalt vereanalüüse ja müüs ravimeid. Tunnistaja ema loobus täielikult I. Si teenustest ja ei taha teda enam näha. I. S jätkab talle soovituste andmist, kuid kirjalikus vormis ei ole rohkem arveid esitanud. Kogu I. Siga suhtlemise perioodil rääkis I. S, et tunnistaja ei pöörduks ilma tema teadmata ja ilma tema loata teiste arsitde poole, muidu lõpetab ta tema ravimise. Kõik ravimid määras ja müüs I. S. Samuti aitas I. S vormistada dokumente invaliidsuspensioni saamiseks. Pärast I. Si arvete arestimist palus ta tunnistajal avada SEB pangas konto ja anda kaart talle. Sellele arvele kannab raha I. S ise, kasutades tunnistaja ID kaarti. Samuti ravis I. S tunnistaja vanaisa, V. Tšenobajevit. Samuti on tunnistaja allkirjastanud protokolli punkti nr 2, mille kohaselt on tunnistajale tutvustatud tema õigusi ja kohustusi ning selgitatud teadvalt vale ütluste andmise eest järgnevast vastutusest KarS § 318 ja § 320 järgi /III kd tl 70-101/. 13.01.2017.a kuulati K.U veelkord tunnistajana üle (kriminaalasjas 15730000432). K.U ütluste kohaselt andis ta 11.02.2016.a ülekuulamisel valeütlusi I. Si tegevuse kohta, sest I. S palus tal seda teha ning ta ei uskunud, et I. S tegeleb õigusvastase tegevusega. Kutsumisest politseisse ja ülekuulamisele käigust rääkis ta I. Sile. I. S jätkas meditsiiniliste teenuste osutamist ja tunnistaja ise palus tal seda teha. Teenuste eest, nagu vereanalüüside võtmine, EKG, ravi määramise ja tablettide müümise eest maksis tunnistaja I. Sile raha. Ravi eest esitas I. S arveid, kus ta märkis millist teenust ta osutanud oli ja kui palju mingi teenus maksab. Arved saatis ta elektronpostiga. 29.06.2016.a teostas politsei seoses I. Si asjaga läbiotsimise tunnistaja korteris, x. Pärast läbiotsimist hakkas I. S tunnistajat uuesti veenma, et politsei lihtsalt fabritseeris tema vastu asja ning ta ei riku midgi ja jätkas meditsiiniliste teenuste osutamist. Ka palus I. S raha ülekannete selgitustesse kirjutada ebatsensuurseid väljendeid. Samuti on tunnistaja allkirjastanud protokolli punkti nr 2, mille kohaselt on tunnistajale tutvustatud tema õigusi ja kohustusi ning selgitatud teadvalt vale ütluste andmise eest järgnevast vastutusest KarS § 318 ja § 320 järgi /III kd tl 83-89/. 17.01.2017.a kuulati K.U tunnistajana üle (kriminaalasjas 15730000432). K.U ütluste kohaselt tegi ta 13.01.2017.a pärast ülekuulamist politseisse avalduse I. Si kohta seoses sellega, et viimane kasutas tema isikliku ID-kaarti, mille tunnistaja oli talle vabatahtlikult andnud. Samuti on tunnistaja allkirjastanud protokolli punkti nr 2, mille kohaselt on tunnistajale tutvustatud tema õigusi ja kohustusi ning selgitatud teadvalt vale ütluste andmise eest järgnevast vastutusest KarS § 318 ja § 320 järgi /III kd tl 91-100/. Asitõendi vaatlusprotokollist (kriminaalasjas nr 15730000432) nähtub, et I. Si telefonist leiti järgmised sõnumid. 28.01.2016.a kell 12.26 saatis I. S K.U-le sõnumi selle kohta, et I. Si suhtes on alustatud kriminaalas i seoses tervishoiuteenuste osutamisega K.U-le ja J B . 29.01.2016.a sõnumites annab K.U teada, kuidas K.U juba talle (naissoost isikule) andis info edasi ning lisaks pakub isik, et I. S tuleks häälestaks neid, kuidas õigesti rääkida. I. S vastas, et teeb seda kindlasti. 02.02.2016.a sõnumis kirjutab K.U I. Sile järgmist: „I küsib…kas rääkida, et ei tunne sind või tunneb“. Selle peale I. S vastas: „Olete idioodid! Pole isegi naljakas enam! Jõudsime eile köögis kõiges selguseni“. 07.02.2016.a kirjutas I. S K.U-le : „Ära mind homme välja anna! Kas valmistu ette siis või mis. Ära homme rumalusi räägi! Peame kõik ühte ja sama legendi rääkima“. Selle peale vastab K.U , et ta läheb neljapäeval (
6. aastal oli 11.02 neljapäev). 08.02.2016.a kirjutab K.U I. Sile järgmist: „Hirmutab mind hirmujuttudega…võidakse anda trahvi valeütluste andmise eest“. 11.02.2016 saatis I. S kell 12.15 K.U-le järgmise sõnumi: „Tublid, et ei reetnud! See osutus väga tähtsaks.“ Samuti nähtub asitõendi vaatlusprotokollist, et K.U suhtles I. Siga aktiivselt alates
7. aastast ning nende vahelised sõnumid olid valdavalt seotud ravimitega ja proovide andmisega. I. Si ja K.U vahelist meditsiinialast suhtlust kinnitab ka 27.01.2017.a asitõendi vaatlusprotokoll (kriminaalasjas 15730000432) /II kd tl 180-207; III kd tl 1-28/. I. Si varalist seisundit kajastavate dokumentide vaatlusprotokollist nähtub, et ajavahemikul 05.07.2011 kuni 05.11.2016.a on I. Sile laekunud kuritegeliku teenuse osutamise eest K.U-lt kokku 20 269,76 eurot. Maksete selgitusse on enamus kordadel kirjutatud „arve“ (koos numbriga) või „analüüsid“ /III kd tl 43-
8. 21.07.2020 toimunud kohtuistungil keeldus I. S ütlusi andmast. Kohtuistungil avaldatud I. Si poolt 11.06.2018.a kohtuistungil kriminaalasjas 1-18-207 antud ütlustest nähtub, et I. S tunnistas tervishoiuteenuste osutamist K.U-le ja J. Ble, sh kinnitas I. S, et osutas laboranalüüsiteenuseid, müüs ravimeid, jälgis ravimite võtmist, pani diagnoose, korraldas uuringuid, nt elektrokardiogrammi. Ka kinnitas I. S, et peale seda, kui ta sai teada kriminaalmenetluse alustamisest enda suhtes, siis palus ta enne tunnistajate ülekuulamisi K.U-d ja J. Bt ennast politseis kaitsta ja ütles, kuidas see on võimalik /II kd tl 10-13/. 05.02.2019.a toimunud kohtuistungil kuulati tunnistajana üle J B, kes kinnitas, et I. S on tema poja K.U tuttav. I. S ütles, et ta õpib arstiks ning ravis K.U-d , määras talle ravimeid ja jälgis, kuidas ta neid võttis. Aastast 2011 kuni
9. novembrini võttis K.U igapäevaselt I. Si poolt määratud ravimeid, neid oli väga palju. Tunnistaja nägi, et I. S oli S. B arvutis edastanud ravimite manustamise skeeme. K.U lõpetas ravimite manustamise
10. aastal peale seda, kui ta käis uurija T juures ülekuulamisel ning sai teada, et I. S valetas /III kd tl 188-191/. 20.10.2020 toimunud kohtuistungil keeldus K.U ütluste andmisest ning kaitsja taotlusel avaldati 06.02.2019 toimunud kohtuistungi protokoll koos lisadega, sh K.U kahtlustatavana ülekuulamise protokoll 5.04.
11. 05.04.2017.a kuulati K.U üle kahtlustatavana KarS § 320 lg 1 järgi. K.U ütluste kohaselt sai ta aru, milles teda kahtlustatakse ning tunnistas kuriteo toimepanemist. K.U tunnistas, et 11.02.2016.a tunnistajana ülekuulamisel andis ta I. Si tegevuse kohta teadvalt valeütlusi, andes ütlusi, mille kohaselt I. S ei tegelenud arsti tööga, ei võtnud vereanalüüse, ei pannud diagnoose, ei määranud ravi ega müünud ravimeid. Selliseid ütlusi andis ta seepärast, et I. S palus seda teha. 2016.a pöördus kahtlustatav erakorralise meditsiini osakonda, kust ta suunati edasi psühhiaatriahaiglasse. Kahtlustatav sai teada, et tal on skisofreenia diagnoos. Peale seda hakkas ta kahtlema I. Si kui arsti kompetentsuses. K.U kahetses, et andis tunnistajana ülekuulamisel teadvalt valeütlusi 06.02.2019.a toimunud kohtuistungil K.U end esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud, kuid kinnitas, et andes 11.02.2016 tunnistajana ütlusi, kaitses ta kaudselt I. Si. I. Siga tutvus ta 2011.a aprillis ning I. S andis talle ravimi seljavalu vastu. Edasiselt pani I. S K.U-le erinevaid diagnoose ja andis palju ravimeid kuni 2016.a lõpuni. K.U väitis, et 11.02.2016 ülekuulamisel ei saanud ta uurija küsimustest aru ning kirjutas alla ülekuulamiste protokollidele neid läbi lugemata. Vastuolusid varem antud ütluste ja kohtus antud ütlustesK.U selgitada ei osanud. K.U kinnitas, et mingeid kaebusi oma tervisliku seisundi kohta ta uurijale ei esitanud /IV kd tl 15-21/.. Kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditega on seega kohtu hinnangul igakülgselt tõendamist leidnud, et süüdistatav K.U pani I Si kihutamisel toime tunnistaja poolt kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmise. K.U oli teadlik, et I. S tegutseb arstina, määrab diagnoose, võtab verd analüüsimiseks, määrab ka teisi analüüse ja ravi ning müüb ravimeid. Selliseid teenuseid osutas I. S K.U-le alates 2011.aastast ning K.U tasus teenuste eest I. Sile. Kaitsja leidis, et sisuliselt on isik loobunud süüteo katsest, täiendades oma ütlusi 14.07.2016; 21.11.2016, 13.01.2017 ja 17.01.
12. Kohus kaitsjaga ei nõustu. Süütegu on lõpule viidud, kui toimepandud tegu vastab mõne karistusseadustiku eriosa süüteokoosseisu kõigile tunnustele. K.U , andes 11.02.2016 tunnistajana valeütlusi, oli selle teo lõpule viinud ülekuulamisprotokolli allkirjastamisega. Uute ja seekord tõeste ütluste andmine ei muuda asjaolu, et kuritegu oli lõpule viidud 11.02.2016.a. ülekuulamisega. KarS § -s 320 sätestatud süüteokoosseisu objektiivne külg seisneb menetlustoimingule allutatud kannatanu või tunnistaja poolt valeütluse andmises. Valeütlus seisneb tõendamisel tähtsate asjaolude moonutamises. Tõe moonutamise all mõistetakse ütluste andmisel tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldami st. Kohtulikul uurimisel on tuvastamist leidnud, et K.U , olles viiel korral kohtueelses menetluses tunnistajana üle kuulatud, andis esimesel ülekuulamisel ja järgnevatel ülekuulamistel I Si tegevuse kohta diametraalselt erinevaid ütlus i. Seejuures läks K.U 11.02.2016 teadlikult andma valeütlusi, olles eelnevalt selles kokku leppinud I. Siga. K.U ülekuulamise protokollist, mis on koostatud 11.02.2016 , nähtub, et K.U eitab I. Si poolt vere võtmist, analüüside määramist, ravimite ja ravisoovituste andmist. Edasistel ülekuulamistel kinnitas K.U , et I. S võttis nii analüüse kui määras pika aja jooksul ravimeid ja andis ravisoovitusi, samuti kinnitas K.U valeütluste andmist 11.02.2016.a ülekuulamisel Kohtu hinnangul pani K.U süüdistuses märgitud kuriteo toime otsese tahtlusega. Kohtulikul uurimisel uuritud tõendid kinnitavad, et K.U teadis 11.02.2016 tunnistajana ütlusi andes, et need ei vasta tegelikkusele ning valeütluste sisus leppis ta enne ülekuulamisele minekut kokku I. Siga. Kohtu hinnangul ei ole tuvastatud K.U õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. K.U oli teadlik valetamise keelatusest. Menetleja on K.U-le selgitanud tema õigusi tunnistajana ning teda hoiatati vastutusest valeütluste andmise eest, mida kinnitab tema allkiri ülekuulamise protokollil. K.U ja tema kaitsja seavad kahtluse alla süüdistatava vaimse seisundi ütluste andmise ajal 11.02.2016, väites, et süüdistatav ei saanud ülekuulamisel aru esitatud küsimustest ning ta oli ravimite mõju all. Tunnistajana üle kuulatud menetleja N. T ütlustest nähtuvalt /III kd tl 185/ oli K.U tunnistajana ülekuulamisel normaalses seisundis ning ei olnud mingit alust arvata, et ta ei suuda jälgida, mida räägib. K.U ülekuulamise protokollist nähtub, et ta on ise kirjutanud, et on protokolli läbi lugenud ning ühtegi märkust protokolli kohta süüdistatav ei ole avaldanud. Asja kohtulikul uurimisel selgitas K.U , et ei saanud uurija küsimustest aru ning kirjutas alla ülekuulamiste protokollidele neid läbi lugemata. Kohtu hinnangul ei ole dokumentide allkirjastamine käsitatav pelgalt formaalsusena. Dokumenti allkirjastades kinnitab allkirja andja dokumendis kajastatu õigsust ja võtab selle eest vastutuse. Nii tunnistaja N. T ütlused, kui ka protokollist nähtuv kinnitavad, et süüdistatav oli menetlustoimingu läbiviimise ajal adekvaatne ning tema käitumises ei esinenud kõrvalekaldeid, mis oleks tekitanud kahtlusi tema arusaamisvõimes. Seega on nimetatud tõenditega ümber lükatud süüdistatava väited, et ta ei saanud aru, mis toimub, kuna võttis sel ajal ravimeid. Kohtu arvates on süüdistatava ütlused, et ta ei saanud uurija juures olles toimuvast aru, kantud soovist vabaneda süüst ja vastutusest. Ka ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid süüdistatava versiooni arusaamisvõimetusest ravimite tarvitamise tõttu. Ainuüksi nimekiri ravimitest, millele K.U-l oli ligipääs, ei anna alust eeldada, et K.U ka kõiki neid ravimeid tarvitas või et ta oli just 11.02.2016.a toimunud ülekuulamisel nende mõju all. Süü eeldab, et isik oli teo ajal võimeline aru saama oma teo keelatusest ja sellest arusaamisest tulenevalt loobuma sellise teo toimepanemist. KarS § 34 defineerib süüdivuse mõiste negatiivset, tehes seda süüdimatuse aluste määratlemise teel. See tähendab, et isiku süüdivust eeldatakse. Seega saab rääkida süüdimatusest ainult kindlate tunnuste olemasolul. Kaitsja leidis, et kuivõrd K.U-l oli diagnoositud püsikujuline paranoidne skisofreenia, siis võib leida kinnitust, et isik oli süüdimatusseisundis, kuigi ekspertiisid räägivad vastupidist. Kohus kaitsjaga ei nõustu. 05.02.2019.a toimunud kohtuistungil kuulati tunnistajana üle N. T, kes kuulas kriminaalasjas nr 15730000432 tunnistajana üle K.U . Tunnistaja ütluste kohaselt oli K.U ülekuulamisel normaalses seisundis ning ei olnud alust arvata, et K.U ei suuda jälgida, mida ta räägib. Kuivõrd K.U oli korduvalt maininud, et ta manustab ravimeid, siis määrati asjaolude kontrollimiseks ekspertiis. 08.05.2017.a K.U suhtes teostatud ambulatoorne kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktist /III kd tl 137-141/ nähtub, et K.U-l ei avaldu psüühika - ja käitumishäireid, mis võiksid olla süüdimatusseisundi meditsiinilisteks kriteeriumiteks KarS § 34 käsitluses. K.U-l esinevad emotsionaal-tahtelise sfääri - ja meeleoluhäired, mis on omased somatoformsetele häiretele. K.U oli temale süüksarvata kuriteo toimepanemise ajal 11.02.2016.a võimeline aru saama oma teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. K.U on käesoleval ajal oma vaimse seisundi poolest võimeline osalema kohtueelsel uurimisel, esinema kohtus ja kandma süüdimõistmisel karistust. Eksperdina üle kuulatud P. Valvuri ütlustest nähtuvalt /III kd tl 186188/ oli K.U ekspertiisi teostamisel adekvaatne, selgitas põhjalikult oma terviseprobleeme, rääkis kuidas ostis ravimeid ühelt pseudoarstilt, kuidas talle tehti uuringuid. K.U rääkis, et andis valeütlusi, sest soovis I. Si sõber olla. K.U eitas meelepette elamusi, neid ei olnud ka põhjalikel uuringutel. Kuigi K.U-l on somaatilised haigused tõesti olemas, ei olnud tal ühtegi psüühikahäiret, mis oleks süüdimatuse seisundi meditsiiniliseks kriteeriumiks. Prokuröri küsimusele kas ja kuidas mõjutasid K.U poolt manustatud ained tema adekvaatsust ja ütluste andmist kuriteo toimepanemise ajal, märkis ekspert, et ravimite tarvitamisest saab ainult teoreetiliselt rääkida, sest selle kohta ei ole tõendeid. Kui K.U oleks olnud ravimitest joobes, ei oleks saanud uurimistoimingut läbi viia, aga märkusi selle kohta ei ole. Kohus märgib, et tõepoolest puuduvad tõsikindlalt tuvastatud andmed selle kohta, et K.U tarvitas enne 12.02.2016 ülekuulamist selliseid ravimeid, mis mõjutasid teda ülekuulamisel. Ka väidab K.U arusaamisvõime puudumist vaid 12.02.2016 ülekuulamisel, mil ta vastavalt eelnevale kokkuleppele I. Siga andis teadlikult valeütlusi. Samas jätkas ta ravimite võtmist, kuid sellest hoolimata andis järgnevatel ülekuulamistel tõeseid ütlusi I. Si rolli osas ning ei rääkinud kordagi, et andis 12.02.2016.a ülekuulamisel valeütlusi, olles ravimite mõju all. Ka kaitsja taotlusel määratud ambulatoorse komisjonilise kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktist nr 7.1-3/212 nähtuvalt /I kd tl 61- 64/ domineerivad K.U psüühilises seisundis emotsionaal- tahtelise sfääri häired ja meeleoluhäired, mida komplitseerib täiendavalt valusündroomi esinemine. Uuritaval esinevad püsivad erinevad somaatilised sümptoomid, millel on olemas orgaaniline alus, kuid mis on põhjustanud ülemäärast hõivatust oma terviseprobleemidest. Psühhootilisi sümptoome ei ole uuritaval meditsiinidokumentides põhjalikult kirjeldatud ning käesolevalt uuritav eitab ka nende varasemat esinemist. Psühhootilist sümptomaatikat ei täheldatud tal ka 2016.a. novembris, mil uuritav viibis kaks päeva psühhiaatriakliiniku statsionaaris. Seega ei ole alust diagnoosida uuritaval paranoidset skisofreeniat. Tema vaimne võimekus on küll normi piires, kuid ta on primitiivse, lapsiku elukäsitlusega, kergesti mõjutatav teiste, temale autoriteetsete inimeste poolt. Uuritava ütlused ekspertiisil ja tunnistused eeluurimisel näitavad, et uuritav langes oma lihtsameelsuse tõttu petturi ohvriks ja kandis tõsist materiaalset kahju. Eksperdid jõudsid järeldusele, et K.U ei põdenud süüdistuses märgitud teo toimepanemise ajal ega põe praegu mõnda vaimuhaigust, tal ei avaldu psüühika - ja käitumishäireid, mis võiksid olla süüdimatusseisundi meditsiinilisteks kriteeriumiteks KarS § 34 mõttes. K.U-l esines süüdistusaktis kirjeldatud teo toimepanemise ajal so 11.02.2016 ja esinevad ka praegusel ajal emotsionaal-tahtelise sfääri- ja meeleoluhäired, mis on omased somatoformsetele häiretele, kuid selline häire või seisund ei takistanud K.U-l oma teo keelatusest aru saada ega oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ega olnud see oluliselt piiratud. Selline seisund või häire ei takista praegu K.U-l oma teo keelatusest aru saada ega oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ega ole see oluliselt piiratud. K.U-l ei esine psüühikahäiret või kognitiivset defitsiiti või muud haigust, mis ei võimaldaks tal aru saada talle esitatud süüdistuse sisust või võtta osa kohtumenetlusest. K.U on käesoleval ajal oma vaimse seisundi poolest võimeline osalema kohtumenetluses ning kandma süüdimõistmisel karistust. Kohus leiab, et puudub igasugune alus seada kahtluse alla K.U suhtes läbiviidud ekspertiiside, sh komisjonilise ekspertiisi aktis antud arvamust. Seega on tuvastatud, et K.U-l ei avaldu psüühika - ja käitumishäireid, mis võiksid olla süüdimatusseisundi meditsiinilisteks kriteeriumiteks KarS § 34 käsitluses. K.U oli temale süüksarvatava kuriteo toimepanemise ajal 11.02.2016.a võimeline aru saama oma teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. KARISTUS KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 320 lg 1 näeb karistusena rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Rahalise karistuse mõistmine ei ole kohtu hinnangul mittetöötavale süüdistatavale põhjendatud, sest on kaheldav, kas tal oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustust täita, mistõttu on kohus seisukohal, et K.U-le tuleb karistuseks mõista vangistus. Süüdistatava karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Arvestades, et toimepandud kuriteost on möödunud pikk aeg ning kohtul puuduvad andmed selle kohta, et süüdistatav oleks selle aja jooksul toime pannud õigusrikkumisi, leiab kohus, et süüdistatavale võib mõista karistuse alla karistuse sanktsiooni keskmist määra. Tegemist on kriminaalkorras karistamata kindla elukohaga isikuga. Seetõttu leiab kohus, et vangistuse ärakandmine K.U poolt ei ole otstarbekas ning karistuse eesmärke on võimalik saavutada KarS § 73 sätete kohaldamisega ning karistusest tingimisi vabastamisel on küllaldane KarS § 73 lg 3 ettenähtud katseaeg miinimummääras. Tõkendina tuleb K.U suhtes kohaldada elukohast lahkumise keeldu. Menetluskulud

§ 180

lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

§ 180

lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuludeks määratud kaitsjale makstud tasu, ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi teostamise kulu, kohtupsühhiaatria -kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi teostamise kulu ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest. Kaitsja taotles jätta kohtuasja teistkordsel arutamisel tekkinud menetluskulud, sh komisjonilise kohtupsühhiaatria ekspertiisi kulud, riigi kanda. Kohus on seisukohal, et õigusabikulude hüvitamine määratud kaitsja poolt kohtuasja kohtueelses menetluses taotletud mahus on põhjendatud. Määratud kaitsja tasu kohtumenetluses osalemise eest summas 2625,84 eurot jätab kohus riigi kanda. K.U-lt tuleb välja mõista sundraha 876 eurot ja menetluskulud 1706,63 eurot (ekspertiisi kulu 1490,63 eurot, kaitsjatasu 216 eurot).

§ 180

lg 3 alusel tuleb kriminaalmenetluse kulud summas 2582,63 eurot tasuda 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates igakuiste maksetena. Eha Popova Kohtunik