← Eesti

1-22-3234/49

Obsah (5)§ 3811§ 381§ 73§ 201§ 384

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 3811lg 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 11.

oktoobri

  1. a otsus K. K. kaitsja vandeadvokaat Gregori Palm, kassatsioon Prokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör Õnne-Neare Vaarmann
  2. september 2024, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Tühistada nii Tallinna Ringkonnakohtu
  4. oktoobri
  5. a kui ka Harju Maakohtu
  6. mai
  7. a otsus.
  8. Mõista K. K.

§ 3811 lg 2 järgi õigeks.

  1. Mõista Eesti Vabariigilt K. K. kasuks välja 3750 eurot käesoleva kriminaalasja kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
  2. Kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  3. K. K. anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 3811 lg 2 järgi selles, et ta OÜ D juhatuse liikmena varjas selle äriühingu pankrotimenetluses raamatupidamisdokumente.

  1. veebruaril 2017 kuulutas kohus välja OÜ D pankroti ja määras osaühingule pankrotihalduri.
  2. märtsil 2017 nõudis pankrotihaldur OÜ-lt D raamatupidamisdokumente.
  3. mail 2017 saatis K. K. kulleriga pankrotihalduri büroosse OÜ D raamatupidamisdokumendid 1998.–
  4. a kohta. Vaatamata pankrotihalduri nõudmistele ja kohtumäärustele, millega kohustati K. K-d andma pankrotihaldurile üle kõik OÜ D raamatupidamisdokumendid, ning hoolimata K. K. lubadusest seda teha, varjas süüdistatav
  5. maist 2017 kuni
  6. juulini 2020 OÜ D raamatupidamisdokumente 2011.–
  7. a kohta. Seetõttu ei olnud pankrotihalduril teavet võlgniku finantsseisundi, majandustulemuste ja rahavoogude kohta.
  8. juulil 2020 lõpetas kohus OÜ D pankrotimenetluse raugemise tõttu. 1-22-3234 Maakohtu otsus
  9. Harju Maakohus tunnistas
  10. mail 2023 K. K.

§ 3811

lg 2 järgi süüdi ja karistas teda pooleteiseaastase vangistusega, mis jäeti

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata.

  1. Maakohus tuvastas, et K. K. saatis
  2. mail 2017 kulleriga kohtutäituri büroosse kastid, kus olid muu hulgas OÜ D raamatupidamisdokumendid. Sealt puudusid aga süüdistuses märgitud dokumendid pankroti väljakuulutamisele eelnenud aastate kohta. Süüdistatava ütlused, et ta andis
  3. a maikuus üle kõik raamatupidamisdokumendid, on teiste tõenditega ümber lükatud. Pankrotihaldur küsis korduvalt K. K-lt puuduvaid raamatupidamisdokumente, kuid edutult. Haldur pöördus abi saamiseks ka kohtu poole ja Harju Maakohtu
  4. detsembri
  5. a määrusega kohustati K. K-d andma pankrotihaldurile hiljemalt
  6. jaanuariks 2018 üle kogu tema valduses olev võlgniku raamatupidamise algdokumentatsioon.
  7. jaanuaril 2018 allkirjastas K. K. Harju Maakohtus võlgniku vande, lubades anda 15 päeva jooksul pankrotihaldurile üle kogu OÜ D raamatupidamisdokumentatsiooni aastate 2011–2016 kohta. Seda ta aga ei teinud. Dokumentide puudumine takistas pankrotimenetlust, sh vara tagasivõitmise otsustamist. Kõnesolevate dokumentideta ei olnud võimalik saada täielikku ülevaadet OÜ D varalisest seisundist. K. K. varjas raamatupidamisdokumente otsese tahtlusega. Apellatsioon
  8. Maakohtu otsuse vaidlustas kaitsja, taotledes süüdistatava õigeksmõistmist või karistuse kergendamist. Apellandi väitel on tõendamata, et pankrotihaldurile saadetud kastides ei olnud OÜ D kõiki raamatupidamisdokumente. Igal juhul ei varjanud K. K. raamatupidamisdokumente tahtlikult. Pole tuvastatud, et osa dokumentide puudumine takistas oluliselt ülevaate saamist OÜ D majandusseisust. Peale selle ei olnud K. K-l üldse kohustust süüdistuses märgitud raamatupidamisdokumente pankrotihaldurile üle anda, sest need võinuks teda süüstada OÜ-st D raha põhjendamatus väljaviimises (näiteks omastamises või usalduse kuritarvitamises). K. K. teo ajal kehtinud õigus ei andnud talle garantiid, et kui ta annab dokumendid pankrotihaldurile, siis ei kasutata neid tema vastu tõendina ka kriminaalmenetluses. Ringkonnakohtu otsus
  9. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  10. oktoobril 2023 maakohtu otsuse muutmata.
  11. Ringkonnakohtu hinnangul ei pea prokuratuur tõendama, et pankrotihaldurile üle antud raamatupidamisdokumentide hulgas ei olnud süüdistuses märgitud dokumente. Hoopis süüdistatav ja kaitsja peavad tõendama, et K. K. esitas raamatupidamisdokumendid mahus, mis võimaldas saada ülevaate OÜ D varalisest seisundist. Süüdistatava ja kaitsja sellise tõendamiskohustuse tekkimise eelduseks on see, et prokuratuur on järginud kirjeldamiskohustust ehk näidanud ära, millise perioodi raamatupidamisdokumentide varjamises K. K-d süüdistatakse. Prokuratuur peab seega tõendama, et K. K. ei ole kogu nõutud perioodi kohta OÜ D raamatupidamisdokumente esitanud. Süüdistusversioon kaalub veenvalt üles kaitseversiooni, mille kohaselt on K. K. kõik raamatupidamisdokumendid pankrotihaldurile edastanud. 2011.–
  12. a kohta käivate raamatupidamisdokumentide varjamise tõttu ei olnud pankrotihalduril ülevaadet OÜ D varalisest seisundist.
  13. Kaitseversiooni kohaselt edastas K. K. kõik raamatupidamisdokumendid pankrotihaldurile. See välistab kaitsja mõttekäigu, et esitamata jäetud dokumentides võisid sisalduda viited K. K. mõnele kuriteole ja seega oli tal menetlusgarantii puudumise tõttu põhjus ja motiiv jätta dokumendid 2

(7)1-22-3234 pankrotihaldurile esitamata. Kriminaal- ja väärteomenetluses kehtib enese mittesüüstamise privileeg ja see oli nii ka K. K. kuriteo ajal. Samas ei tohi enese mittesüüstamise privileeg pakkuda süüdlasele võimalust vastutusest pääsemiseks, kui tõendid on kogutud viisil, mis seda privileegi ei riku. Praeguses kriminaalasjas ei tugineta ühelegi tõendile, milles K. K. oleks mingil moel – kas ütlustes või edastatud dokumentidest tulenevalt – tunnistanud enda või oma lähedaste vastu. Varjates OÜ D raamatupidamisdokumente, on K. K. enese mittesüüstamise privileegi täiel määral realiseerinud, mis aga moodustab omaette süüteokoosseisu

§ 3811lg 2 järgi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kaitsja kassatsioon

  1. Kaitsja taotleb K. K. õigeksmõistmist järgmistel põhjustel.
  2. Ringkonnakohus eksis tõendamiskoormise jaotamisel, kui leidis, et süüdistatava ja kaitsja ülesanne oli tõendada dokumentide esitamist. K. K. on algusest peale väitnud, et tema saatis kõik OÜ D dokumendid pankrotihaldurile. Dokumentide suure hulga tõttu võis halduril jääda osa neist kahe silma vahele.
  3. Raamatupidamisandmete osaline puudumine ei raskendanud oluliselt OÜ D varalisest seisundist ülevaate saamist. Pankrotihalduril oli võimalik hinnata seda seisundit äriühingu pangakonto väljavõtte põhjal. Lisaks annab pankrotiseadus haldurile õiguse nõuda tehingute kohta teavet tehingu teiselt poolelt. Halduril on muidki võimalusi teabe hankimiseks. Raamatupidamisdokumentide puudumine muudab halduri töö keerulisemaks, kuid ei tähenda alati seda, et isiku majanduslikust olukorrast ülevaate saamine oleks oluliselt raskendatud.
  4. K. K-l oli enese mittesüüstamise privileegist tulenev õigus raamatupidamisdokumente varjata ja teda ei saa selle õiguse kasutamise eest karistada. Ringkonnakohus sai kaitseargumendist valesti aru. Kaitsja ei väitnud, et K. K. süüditunnistamine tugineb tõenditele, mis on kogutud enese mittesüüstamise privileegi rikkudes. K. K-d ei tohi pankrotihaldurile dokumentide esitamata jätmise eest karistada, sest nii toimides vältis ta enese süüstamist. Ringkonnakohus märkis, et menetletava kuriteo puhul on enese mittesüüstamise privileegi kasutamine karistatav. Enne
  5. aastat ei välistanud pankrotiseadus võimalust, et teavet, mille isik haldurile esitab, kasutatakse tema vastu ka kriminaalmenetluses. Seega ei olnud K. K-l kindlust, et tema esitatavat infot ei kasutata tema vastu süüteomenetluses. Pole tähtis, et K. K. ei tuginenud varem enese mittesüüstamise privileegile. Keegi ei soovi sõnaselgelt deklareerida, et ta on potentsiaalselt toime pannud veel mõne süüteo. Prokuratuuri kassatsioonivastus
  6. Prokuratuur palub jätta kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  7. Kohtud tuvastasid jälgitavalt, et K. K. ei esitanud OÜ D pankrotihaldurile 2011.–
  8. a raamatupidamisdokumente. Kohtuotsustes on selle kohta tõendipõhised ja piisavad argumendid. Küll on väär ringkonnakohtu selgitus, mille kohaselt ei pidanud prokuratuur tõendama, et pankrotihaldur raamatupidamisdokumente ei saanud, vaid hoopis süüdistataval ja kaitsjal tuli tõendada dokumentide üleandmine. Olukorras, kus K. K-d süüdistati

§ 3811

lg 2 järgi OÜ D raamatupidamisdokumentide varjamises, lasus riiklikul süüdistajal ka kohustus esitada küllaldased tõendid selle kohta, milles varjamine seisnes. Nagu ringkonnakohus ka ise möönis, ongi prokuratuur 3

(7)1-22-3234 seda teinud. Seetõttu ei mõjuta apellatsioonikohtu ekslik viide ümberpööratud tõendamiskoormisele lõppjäreldust, et K. K. varjamistegu on tuvastatud nõuetekohaselt. 14. Ühtlasi on kolleegium seisukohal, et raamatupidamisdokumentide varjamine

§ 3811

mõttes võib seisneda ka dokumentide üle andmata jätmises isikule, kellel on õigus dokumentidega tutvuda, kui toimepanijal on kohustus dokumendid esitada. K. K. teo ajal kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) § 85 lg 1 pani võlgnikule kohustuse anda mh pankrotihaldurile teavet, mida viimane vajab seoses pankrotimenetlusega, eelkõige võlgniku vara, sealhulgas kohustuste ning majandus- või kutsetegevuse kohta. Niisugune teave hõlmab ka võlgniku raamatupidamisdokumente. PankrS § 90 ja § 19 lg 1 kohaselt laienes teabe andmise kohustus ka juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liikmele, kelleks K. K. OÜ-s D oli. 15. Väär on kassaatori arvamus, et raamatupidamisdokumentide varjamine on

§ 3811

järgi karistatav üksnes siis, kui isikul, kelle eest dokumente varjati, ei olnud võimalik saada raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist ülevaadet teistest allikatest (nt küsides kolmandatelt isikutelt).

§ 3811

on formaalne delikt, mille üheks tunnuseks on rikkumise ulatus: see peab olema selline, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist on mõistliku objektiivse kõrvaltvaataja jaoks oluliselt raskendatud. Isiku süüditunnistamine

§ 3811

järgi ei eelda selle tuvastamist, et ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist olnuks raskendatud mõnel konkreetsel isikul. (RKKK 22.02.2016, 3-1-1-109-15, p 192) Hinnata tuleb vaid seda, kui tähtsad olid varjatud dokumendid raamatupidamisandmestiku kui terviku seisukohalt. Olulisest raskendamisest

§ 3811

mõttes ei saa rääkida siis, kui raamatupidamisdokumentatsioon on ka varjatud dokumentideta piisav, hindamaks raamatupidamiskohustuslase varalist seisundit olulises osas õigesti. Kuna K. K. jättis pankrotihaldurile esitamata kõik aastate 2011–2016 kohta käivad OÜ D raamatupidamisdokumendid, on ilmne, et OÜ D varalisest seisundist ülevaate saamine oli

§ 3811tähenduses oluliselt raskendatud.

16. Kolleegium nõustub kaitsjaga aga selles, et praeguse juhtumi asjaoludel on usutav, et raamatupidamisdokumendid, mida K. K. OÜ D juhatuse liikmena pankrotihalduri eest varjas, võinuksid teda süüstada OÜ-st D vara võimalikus ebaseaduslikus väljaviimises. Kaitsja viide omastamisele (

§ 201) ei ole asjakohane, sest K.

K. oli OÜ D ainuosanik (RKKK 11.06.2021, 1-18-5732/226, p 52), kuid välistatud polnuks K. K. vastutus näiteks

§ 384lg 1 järgi (RKKK 26.06.2020, 1-19-9575/46, p 38).

OÜ D ajutine haldur (hilisem pankrotihaldur) märkis

  1. veebruari
  2. a aruandes kohtule, et tema hinnangul võib võlgniku maksejõuetus olla põhjustatud võlgniku juhatuse kuriteost või raskest juhtimisveast PankrS § 22 lg 5 tähenduses. Käesoleva kriminaalmenetluse alustamise ajendiks olnud kuriteokaebuses väideti, et OÜ D maksejõuetuks muutumise põhjus oli äriühingu majandustegevuse (ettevõtte) üleviimine teise äriühingusse, vältimaks tsiviilasjas OÜ D kahjuks tehtud kohtuotsuse täitmist. Algul alustati praegust kriminaalmenetlust K. K. suhtes ka

§ 384

lg 1 tunnustel, ent hiljem lõpetati menetlus ses osas võimaliku kuriteo aegumise tõttu.

  1. Seetõttu tuleb järgnevalt vastata küsimusele, kas OÜ D raamatupidamisdokumentide arvatavalt K. K-d süüstav iseloom mõjutab tema karistamist nende dokumentide pankrotihaldurile esitamata jätmise eest.
  2. Kohatu on ringkonnakohtu tõdemus, et süüdistatava käitumine erinevates menetlustes annab tunnistust hoopis sellele, et varjates OÜ D raamatupidamisdokumente on ta enese mittesüüstamise privileegi täiel määral PS § 22 lg 3, KrMS §-de 34 lg 1 p 1, 66 lg 3, 71 alusel realiseerinud, mis aga moodustab omaette süüteokoosseisu

§ 3811lg 2 järgi.

(Kirjapilt muutmata.) Mõistagi ei ole enese mittesüüstamise privileegi kui põhiseadusliku õiguse kasutamine karistatav. Küsimus on, kas see privileeg laieneb K. K. tegevusetusele OÜ D raamatupidamisdokumentide esitamisel. 4

(7)1-22-3234
  1. Riigikohtu senise praktika kohaselt on enese mittesüüstamise privileegi (põhiseaduse (PS) § 22 lg 3 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6) rikutud ka siis, kui isikut sunnitakse karistuse ähvardusel ise üle andma dokumente olukorras, kus ei ole välistatud, et teda võidakse nende dokumentide alusel süüdistada kuriteo toimepanemises. Seejuures ei sõltu õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile isiku formaalsest menetlusseisundist ega sellest, kas nende asjaolude osas, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on kriminaalmenetlust alustatud. (RKKK 01.06.2005, 3-1-1-39-05, p-d 13–14 ja viidatud otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p-d 143–144) Niisugune käsitlus põhineb olulises osas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikal (EIK 03.05.2001, J. B. vs. Šveits, p-d 64–66, vt lisaks ka nt EIK 25.02.1993, Funke vs. Prantsusmaa, p 44; 04.10.2005, Shannon vs. Ühendkuningriik, p-d 33–34).
  2. EIK praktika, mis puudutab enese mittesüüstamise privileegi tähendust isiku karistamisel dokumentide väljaandmise kohustuse rikkumise eest, on ajas arenenud ja muutunud nüansseeritumaks (vt EIK 04.10.2022, De Legé vs. Madalmaad). Ometigi pole EIK seisukohad teisenenud viisil ja ulatuses, mis jätaks K. K. varjatud raamatupidamisdokumendid väljapoole enese mittesüüstamise privileegi kaitseala.
  3. Sarnaselt on ka Euroopa Kohus (EK) EIK praktikale tuginedes tõlgendanud kitsendavalt Euroopa Liidu teisese õiguse norme, mis panevad füüsilisele isikule teabe andmise ja koostöökohustuse ning sätestavad vastutuse selle rikkumise eest. Nii on EK leidnud, et vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 47 ja 48 tagatud vaikimisõigusele ei saa pädev asutus määrata füüsilisele isikule sanktsiooni selle eest, et ta keeldub andmast sellele asutusele vastuseid, millest võib ilmneda isiku vastutus rikkumise eest, mille eest võib määrata kriminaalõiguslikku laadi haldussanktsiooni, või tema kriminaalvastutus. (EK 02.02.2021, Consob, C-481/19, p 49)
  4. Riigikohus on – tuginedes ennekõike EIK
  5. veebruari
  6. a otsusele asjas Saunders vs. Ühendkuningriik – selgitanud aga sedagi, et enese mittesüüstamise privileeg ei luba kasutada kriminaalmenetluses süüdistatava vastu tõendeid, mis on saadud temalt teises menetluses karistuse ähvardusel (RKKK 22.10.2007, 3-1-1-57-07, p-d 14–17 ja RKPJK 03.03.2011, 3-4-1-15-10, p 27). Ehkki Riigikohus ütles osutatud seisukoha välja kontekstis, mis puudutas maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse täitmiseks antud tõendusteabe kasutamist maksukuriteo menetlemisel, on selle tähendus laiem. Tegemist on põhimõttega, mis kehtib üldjuhul alati, kui kriminaalmenetluses soovitakse süüdistatava vastu kasutada tõendit, mille ta oli sunnitud mõnes teises menetluses karistusähvardusel ise välja andma.
  7. Olukorras, kus kehtib piisavalt selge keeld kasutada kriminaalmenetluses tõendina isiku vastu teavet, mille see isik on teises menetluses karistuse ähvardusel ise välja andnud, ei vabasta teabe süüstav iseloom isikut tavaliselt teabe andmise kohustusest ega selle rikkumise korral karistusest. Sellest reeglist on küll erandeid, näiteks kui seadus näeb ette õigusliku aluse keelduda iseennast (või lähedast) süüstava teabe andmisest (vt nt maksukorralduse seaduse (MKS) § 64 lg 1 p 6 ja lg 3 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 257 lg 2 ja § 281 lg 2 p 2). Pankrotiseadus ei sätesta õiguslikku alust keelduda selle § 85 lg-s 1 ette nähtud teabe andmise kohustuse täitmisest põhjusel, et teabe andmine võib süüstada isikut ennast või tema lähedast kuriteo toimepanemises.
  8. K. K. teo ajal aastatel 2017–2020 polnud pankrotiseaduses aga normi, mis piiranuks pankrotimenetlusliku teabe andmise kohustuse täitmisel üle antud teabe kasutamist kriminaalmenetluses. Lisaks pani PankrS § 28 lg 1 pankrotihaldurile ja kohtule kuriteoteate esitamise kohustuse, kui ilmnes, et võlgnik on seoses maksejõuetuse tekkimisega pannud toime kuriteo tunnustega teo. Alles
  9. veebruaril 2021 jõustus PankrS § 85 lg 4, mis sätestab, et võlgniku või tema lähikondse poolt pankrotimenetluses teabe andmise kohustuse täitmiseks antud teavet võib võlgniku või võlgniku lähikondse suhtes läbiviidavas süüteomenetluses kasutada tõendina ainult teavet andnud 5
(7)1-22-3234 isiku kirjalikus vormis antud nõusolekul. Peale selle täiendati kuriteoteate esitamise kohustust ette nägeva PankrS § 28 lg-t 1 teise lausega, mille järgi ei tohi haldur ega kohus kuriteoteates tugineda teabele, mille kasutamine tõendina süüteomenetluses oleks PankrS § 85 lõikes 4 sätestatu kohaselt välistatud.
  1. Tõendi kriminaalmenetluses kasutamise keeld, mis võtab isikult õiguse jätta mingis teises menetluses teabe andmise kohustus enesesüüstamise vältimiseks täitmata, võib seaduse asemel tuleneda ka hästi väljakujunenud ühemõttelisest kohtupraktikast (vt ka EIK 21.04.2009, Marttinen vs. Soome, p 72). Seetõttu kerkib küsimus, kas käesoleva otsuse punktis 22 viidatud Riigikohtu praktika tagas juba enne
  2. veebruari 2021 küllaldase selguse, et teavet, mis isik annab kohustuslikus korras pankrotimenetluses, ei kasutata tema vastu tõendina kriminaalmenetluses. Kolleegiumi hinnangul on vastus eitav ja seda järgmistel põhjustel.
  3. Riigikohtu lahendeid õigusliku sunni alusel välja antud tõendusteabe kriminaalmenetluses kasutamise lubamatuse kohta on vähe ja need puudutasid maksumenetluses, mitte pankrotimenetluses hangitud tõendeid. Maksumenetluses oli enese mittesüüstamise privileeg juba sel ajal seaduse tasandil tugevamini kaitstud (vt MKS § 64 lg 1 p 6 ja lg 3). Seetõttu ei tarvitsenud olla üheselt selge, kas asjast nr 3-1-1-57-07 alguse saanud Riigikohtu käsitlus laieneb ka pankrotimenetluses üle antud tõenditele.
  4. Niisugust järeldust kinnitab pärast kohtuasjade nr 3-1-1-57-07 ja 3-4-1-15-10 lahendamist tehtud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  5. aasta määrus. Selles märgiti, et võimalus keelduda pankrotimenetluses enesesüüstamise keelule tuginedes teabe andmisest sõltub sellest, kas on olemas seadusesäte, mis selgelt keelab pankrotimenetluses saadud teabe kasutamise tõendina kriminaalmenetluses. Tsiviilkolleegium möönis, et sellist sätet ei pruugi õiguskorras olla. (RKTK 14.10.2015, 3-2-1-103-15, p 15)
  6. Ka praeguse PankrS § 85 lg 4 kehtestanud seaduse (RT I, 04.01.2021, 4) eelnõu (195 SE – Riigikogu XIV koosseis) seletuskirjas märgiti, et puudub regulatsioon, mis välistaks pankrotimenetluse käigus kogutud teabe kasutamise kriminaal- või väärteomenetluses. Ühtlasi selgitati, et eelnõus väljapakutud muudatusega sätestatakse, et pankrotimenetluses teabe andmise kohustuse täitmisel antud teavet ei tohi isiku nõusolekuta väärteo- või kriminaalmenetluses tema vastu kasutada. Selliselt ei ole pankrotimenetluses enam võimalik enese mittesüüstamise privileegile tuginedes teabe andmisest keelduda, kuid on tagatud isiku õigus väärteo- või kriminaalmenetluses ennast mitte süüstada. (Vt seletuskiri esimese lugemise juurde, lk 115.)
  7. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik väita, et kohtupraktika tagas keskmisele mõistlikule isikule juba enne
  8. veebruari 2021 piisava selguse ja kindluse, et teavet, mida ta annab pankrotimenetluses, ei tohi kasutada kriminaalmenetluses tõendina tema vastu. Seega oli isikul enne
  9. veebruari 2021 üldjuhul ka enese mittesüüstamise privileegil rajanev õigus jätta teda kuriteos süüstav teave pankrotimenetluses esitamata.
  10. Järelikult ei saa ka K. K-le kriminaalkorras ette heita, et ta jättis OÜ D raamatupidamisdokumendid pankrotihaldurile esitamata. Nagu märgitud, on alus arvata, et kõnesolevad dokumendid võisid teda süüstada kuriteos OÜ D võlausaldajate vastu. Samas polnud ajal, mil K. K. dokumente varjas, õiguskorras piisavalt õigusselget keeldu, välistamaks nende dokumentide kasutamine kriminaalmenetluses. Järelikult oli K. K-l enese mittesüüstamise privileegile tuginev õigus jätta süüdistuses nimetatud dokumendid pankrotihaldurile esitamata ja ta tuleb

§ 3811lg 2 järgi õigeks mõista.

31. Tunnistades K. K. süüdi, jätsid kohtud kriminaalmenetluse kulu süüdistatava kanda. K. K. õigeksmõistmise tõttu teeb kolleegium uue menetluskulude hüvitamise otsustuse. 6

(7)1-22-3234
  1. Kaitsja esitas maakohtule taotluse hüvitada K. K-le 4827 eurot, mis süüdistatav maksis valitud kaitsjatele (esialgu Aivar Ennok, hiljem Gregori Palm) kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses osutatud 35 tunni 9 minuti õigusteenuse eest. Kolleegium leiab, et seda summat ei saa pidada kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistlikuks. Põhiosa kaitsjate tööst esimese astme kohtus oli suunatud kohtu veenmisele selles, et tegelikult andis K. K. süüdistuses märgitud dokumendid pankrotihaldurile üle. Nagu eespool selgitatud, oli see väide alusetu. Kohtuvaidluses tugines kaitsja alternatiivselt – jällegi põhjendamatule – argumendile, et K. K. tegu ei takistanud oluliselt OÜ D varalisest seisundist ülevaate saamist. Enese mittesüüstamise privileegi puudutavaid kaitseväiteid maakohtus ei esitatud. Eelnevat arvestades loeb kolleegium kaitsjatele enne apellatsioonimenetlust makstud tasu KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks 2000 euro ulatuses. See summa tuleb riigilt KrMS § 181 lg 1 alusel K. K. kasuks välja mõista.
  2. Apellatsioonimenetluse kuluna palus kaitsja ringkonnakohtul riigilt süüdistatava kasuks välja mõista valitud kaitsjale 8 tunni 6 minuti õigusteenuse eest makstud 1458 eurot. Hinnates valitud kaitsjale edasikaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes, tuleb võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (vt nt RKKK 30.03.2017, 3-1-1-7-17, p 12). Enese mittesüüstamise privileegi puudutav käsitlus moodustas apellatsiooni kogumahust alla poole ja ülejäänud osas kordas kaitsja eelnevalt viidatud tagajärjetuks jäävaid argumente. Seetõttu hindab kolleegium mõistliku suurusega kaitsjatasuks apellatsioonimenetluses 1000 eurot. See summa tuleb riigil KrMS § 185 lg 1 alusel süüdistatavale hüvitada, sest käesoleva otsuse kohaselt pidanuks ringkonnakohus tegema KrMS § 337 lg 1 p-s 4 sätestatud lahendi.
  3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-st 1, tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  4. oktoobri
  5. a ja Harju Maakohtu
  6. mai
  7. a otsuse täies ulatuses. Kolleegium mõistab K. K.

§ 3811

lg 2 järgi õigeks ja hüvitab süüdistatavale enne kassatsioonimenetlust tekkinud menetluskulu kogusummas 3000 eurot. 35. Kaitsja palub hüvitada K. K-le ka 1250 eurot 75 senti, mis süüdistatav maksis kassatsioonimenetluses talle osutatud 6 tunni 44 minuti õigusteenuse eest. Pidades silmas, et ka kassatsiooni argumendid osutusid põhjendatuks üksnes osaliselt, loeb kolleegium mõistlikuks kaitsjatasuks, mis tuleb K. K-le KrMS § 186 lg 1 alusel hüvitada, 750 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.