Obsah (6)

§ 101§ 102§ 108§ 96§ 100§ 99

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Anna Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 28.03.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-23-

) § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust. Hageja täiendas 17.08.2023 hagi ja palus täiendavalt mõista kostjalt hageja kasuks välja ajavahemiku 01.06.2022–01.06.2023 eest tagasiulatuva elatise 2915,39 eurot. Hagiavalduse kohaselt elab laps isa juures ja on isa ülalpidamisel. Ema suhtleb lapsega iga paaris nädala laupäeval alates kell 12 kuni pühapäeval kell 18, st laps viibib emaga kaks ööpäeva (60 tundi) kuus. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub 540 eurot kuus, sh eluasemekulud 150 eurot, kulutused toidule 200 eurot, sidekulud 30 eurot, kulutused tervishoiule 10 eurot, kulutused hügieenitarvetele 10 eurot, kulutused koolikohustuse täitmiseks 30 eurot, kulutused riietele ja jalanõudele 80 eurot, muud vältimatud püsikulutused (taskuraha) 30 eurot. Ema panus lapse kulude kandmisel (keskmiselt 36,58 eurot kuus) on märkimisväärselt väike ega ole kooskõlas seaduse nõuete ja lapse vajadustega. 2 2-23-8037 Kostja vastuväited

1. Kostja vaidles hagile vastu, kuid nõustus kompromissi korras tasuma iga kuu lapsele elatist 200 eurot. Kostja vastuväidete kohaselt ostab ta lapsele riideid ja toitu ning teeb kulutusi meelelahutusele. Jääb arusaamatuks, kuidas saab isa kulutada lapsele 540 eurot kuus, kui tema enda sissetulek on 620 eurot kuus. Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes ning vanemad peavad last võrdselt ülal pidama. Emal on keskharidus ka ta on erialalt maniküürija/pediküürija. Tema suvine sissetulek on 500-600 eurot kuus, keskmine sissetulek moodustab miinimumpalga. Kostjale kuulub auto ja liisitud korter. Tagasiulatuva aja eest elatise nõudmine on emale üllatuslik. Isa ei ole varem kordagi nõudnud emalt elatise maksmist, sest ta oli rahul sellega, et ema ostab lapsele riideid. Pärast lahutust ütles isa, et las laps jääb tema juurde elama ja ta ei nõua elatist. Vanematel oli kokkulepe, et ema võib raha anda, kuid seda ei ole vaja. Maakohtu otsus ja põhjendused
2. Harju Maakohus rahuldas 07.02.2024 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja ajavahemiku 01.06.2022–01.06.2023 eest elatise 2765,74 eurot ja alates 02.06.2023 kuni hageja täisealiseks saamiseni elatise 260,33 eurot kuus selliselt, et elatise suurus muutub perekonnaseaduse (

) § 101 lg-te 3–4 alusel ning lapsetoetuse suuruse muutumisel. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. 3.

1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - lapse vanemateks on kostja ja P.Z ; kostja ei ela lapsega koos. 3.
2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb kostjalt alates hagi esitamisest (02.06.2023) kuni lapse täisealiseks saamiseni

§ 101

alusel lapse kasuks välja mõista miinimumelatis 260,33 eurot kuus, mis muutub vastavalt baassumma, brutokuupalga ja lapsetoetuse suuruse muutumisele. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolt ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuks, et ta oleks tasunud lapsele regulaarselt elatist vähemalt miinimumulatuses. Kuigi kostja väitel on ta ostnud lapsele riideid ja toitu ning teinud kulutusi meelelahutusele, ei ole asjas tõendatud, et vanematel oleks olnud kokkuleppeid teatud asjade ostmise kohta. Kokkuleppe puudumisel tuleb ülalpidamiskohustust täita elatise maksmise teel. Seega ei saa kohus arvestada ülalpidamiskohustuse täitmisena erinevate kaupade ostmist. Lisaks ei tõenda tšekid seda, kellele ja mida on ostetud. Need tõendavad üksnes teatud kaupade maksumust teatud ajal. Hagiavalduses esile toodud lapse vajaduste katteks tehtavad kulud on vajalikud ning miinimumelatise saamiseks ei ole vaja lapse vajadusi tõendada. Eelduslikult on 3 2-23-8037 miinimumelatis lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (RKTKo 22.03.2017, 3-2-1-174-16, 13). Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole

§ 102lg 2 tähenduses majanduslikult suuteline elatist tasuma.

Kuigi kohus palus kostjal esitada selgitused ja tõendid oma igakuiste sissetulekute ja väljaminekute kohta, tõi kostja üksnes esile, et ta töötab maniküürijana ning tema sissetulek on 500–600 eurot ning esitas pangakonto väljavõtte. Pangakonto väljavõttelt nähtub, et ajavahemikul 01.03.2023–05.09.2023 moodustasid kostja sissetulekud 5566,15 eurot, s.o keskmiselt 927,69 eurot kuus. Kuigi kostja ei esitanud selle kohta tõendeid, on usutav, et kostjal on iga kuu ka kulud. Samas, arvestades kostja keskmist sissetulekut, on kostja suuteline pidama hagejat ülal, ilma et ta ise muutuks vähekindlustatuks. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte vähendada tema osa selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on liiga väike. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka temale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid ka siinjuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard. (RKTKo, 24.10.2012, 3-2-1-118-12; RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-21-15; RKTKo 12.03.2007, 3-2-1-19-07). 3.3. Ajavahemiku eest enne hagi esitamist (01.06.2022–01.06.2023) tuleb kostjalt

§ 108alusel lapse kasuks välja mõista 2765,74 eurot.

Kuivõrd ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks, on üksnes juhul, kui õigustatud isik nõuab järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist, võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi.

§ 108

mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Eeltoodu ei tähenda aga, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada, nagu eespool viidatud, nõude ulatuse määramisel. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (RKTKo 04.12.2013, 3-2-1-136-13; RKTKo 25.05.2016, 3-2-1-35-16; RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-78-13). Kuigi hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjalt järjepidevalt elatist nõudnud, ei tähenda see seda, et hageja oleks kaotanud õiguse ülalpidamist ka tagantjärele nõuda. Ülalpidamiskohustus tuleneb seadusest. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei oleks olnud suuteline elatist miinimummääras hagejale tasuma või et tagasiulatuva elatise väljamõistmisel satuks ta ise äärmiselt raskesse olukorda. Ajavahemikul 01.06.2022–31.01.2023 tuli kostjal tasuda elatist 225,64 eurot kuus, s.o kokku 1805,12 eurot (225,64×8), ajavahemikul 01.02.2023–31.03.2023 215,64 eurot kuus, s.o kokku 4 2-23-8037 431,28 eurot (215,64×2), ning ajavahemikul 01.04.2023–01.06.2023 260,33 eurot kuus, s.o kokku 529,34 eurot (260,33×2 + 1 päeva eest 8,68 eurot). Kokku on seega põhjendatud tagasiulatuva elatise suurus 2765,74 eurot. 3.

1. Juhul kui kostja on kohtumenetluse kestel hagejale maksnud elatist, siis tasutud summad tuleb väljamõistetud elatisega tasaarvestada. 3.
2. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas tagasiulatuva elatise nõude ning mõistis edasiulatuvalt alates hagi esitamisest kostjalt hageja kasuks välja suurema elatise kui 230 eurot. Menetluskulud palus kostja jätta poolte endi kanda. 4.
4. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks vääralt alates hagi esitamisest välja miinimumelatise. Maakohus ei arvestanud edasiulatuva elatise suurust määrates seda, et isa väitel olid lapse kulud 540 eurot kuus, mis on kaetud lapsetoetusega 80 eurot. Seega peab kummagi vanema osa vanemate võrdväärse kohtlemise tagamiseks olema 230 eurot (540–80/2). Maakohus jättis miinimumist väiksema elatise küsimust lahendades arvestamata kostja vastuväited ja esitatud tõendid ega selgitanud, miks neil tähtsust ei ole. Maakohus jättis arvestamata, et laps veedab kostjaga aega ning kostja on kandnud lapse kulusid. Samuti jättis maakohus tähelepanuta kostja vastuväite, et lapse väidetavad kulud (540 eurot) on ülepaisutatud. 4.
5. Maakohus mõistis kostjalt vääralt välja tagasiulatuva elatise. Maakohus jättis kostjalt tagasiulatuvat elatist välja mõistes arvestamata, et hageja ei ole varem kostjalt elatist nõudnud ning vanematel oli kokkulepe, et kostja ei pea elatist maksma, kuid võib osta lapsele asju. Maakohus hindas kostja pangakonto väljavõtet vääralt, jättes tähelepanuta laekumiste päritolu. Kuigi kostjale laekus 5566,15 eurot, oli laekumisest vaid 3226,97 eurot kostja töötasu (ettevõtte JJJ ülekanded selgitusega „palk“), mis teeb keskmiseks töötasuks 460,97 eurot kuus. Maakohus jättis arvestamata, et kostja eraisikutelt laekunud maksed 28–35 eurot andis kostja tööandjale. Maakohus ei saanud lugeda kostja sissetulekuteks tema abikaasa poolt kostjale üle kantud summasid. Ajavahemikul 2022–2023 võisid lapse kulud olla väiksemad. Kohus seda ei uurinud. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine paneb kostja äärmiselt raskesse olukorda. Maakohus eksis tagasiulatuva elatise suuruse arvutamisel. Vastustaja seisukoht
6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata. 5 2-23-8037 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja tagasiulatuva elatise 2747,06 eurot ületavas osas ning märkis otsuse resolutsioonis, et menetluse ajal tasutud elatis tuleb väljamõistetud elatisega tasaarvestada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega jätab tagasiulatuva elatise nõude 2747,06 eurot ületavas osas rahuldamata ning tuvastab kohtuotsuse tegemise aja seisuga tasutud elatise suuruse. Ülejäänud osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse resolutsiooni muuta, TsMS § 658 lg 1 p 2¹ järgi tuleb osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. TsMS § 654 lg 2² kohaselt esitab ringkonnakohus määruse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
8. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Arvestades seda, et kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi, ning hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega tagasiulatuv elatisenõue jäi osaliselt rahuldamata, ei kontrolli ringkonnakohus viimati nimetatud osas maakohtu otsuse õigsust.
9. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et kostja peab tasuma lapsele alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni

§-s 101 sätestatud ulatuses miinimumelatist, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. 8.1.

§ 96ja § 97 p 1 järgi peab vanem alaealist last ülal pidama.

Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100lg 2 järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele elatist makstes.

Lapse ülalpidamise ulatus määratakse

§ 99

järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, sh arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi (tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema kasvatamise kulutusi). Riigikohus on selgitanud, et elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka vanemate varalist seisundit, st kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist ning lapse tavalise elulaadi kujundavad vanemate käsutuses olevad varalised vahendid (vt RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 15). Seda arvestades on iga lapse ülalpidamiseks tehtavate kulutuste tegelik suurus erinev ning sõltub suuresti tema vanemate võimalustest. Siiski ei või igakuine elatis ühele lapsele olla

§ 101

lg 1 järgi väiksem kui

§ 101lg-te 2–7 alusel arvutatud summa.

Kuna

§ 101

lg-s 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (RKTKo 27.10.2021, 2-19-18082, p 11). Olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, ei vabane vanem

§ 102

lg-te 1 ja 2 järgi alaealise lapse ülalpidamiskohustusest ning peab kasutama tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Sel juhul võib kohus erandina

§ 102

lg 2 alusel mõista alaealise lapse kasuks välja miinimumist väiksema 6 2-23-8037 elatise, kuid seda üksnes mõjuval põhjusel, st olukorras, kus vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline mõjuval põhjusel andma lapsele ülalpidamist. Riigikohus on leidnud, et kohus peab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hindama, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb ka sellega, et elatise maksmise eesmärk ei saaks ebaproportsionaalselt kahjustada (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (vt RKTKo 28.03.2018, 2-1611905, p 18; RKTKo 09.06.2017, 3-2-1-35-17, p-d 28.1–28.2). Kui kohustatud vanem taotleb

§ 102lg 2 alusel miinimumist väiksema elatise väljamõistmist, peab ta Ts

MS § 230 lg 1 järgi tooma esile ka seda tingivad asjaolud ning neid asjaolusid tõendama. Seejuures tuleb arvestada vanema võimalusi sissetulekut teenida. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, kuid piisava sissetuleku puudumisel ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (RKTKo 24.10.2012, 3-2-1-118-12, p 15). 8.2. Siinses asjas ei olnud maakohtul alust pidada

§ 102

lg 2 alusel põhjendatuks miinimummäärast väiksema elatise tasumist, sest kostja sissetulekut arvestades suutis ja suudab ta ka praegu maksta oma lapsele miinimummääras elatist, st tegemist ei olnud

§ 102

lg 1 tähenduses olukorraga, kus kostja ei olnud tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma oma alaealisele lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Küll aga on maakohus eksinud kostja ülalpidamisvõimet, sh kostja sisstuleku suurust tuvastades. Ringkonnakohus parandab selle eksimuse. Kostja väitis maakohtu menetluses, et ta töötab maniküürija/pediküürija erialal ning kinnitas ka ringkonnakohtu istungil, et tal on TTT-erakooli maniküürija/pediküürija/küünetehniku (geelküünte paigaldaja) diplom. Kostja väitis vastuses hagiavaldusele, et tema suvine sissetulek oli 2023 500–600 eurot kuus (dtl 41). 02.10.2023 seisukohas märkis aga kostja, et tema keskmine sissetulek moodustab miinimumpalga (dtl 100). 2023 oli miinimumpalk 725 eurot (bruto) (689,92 eurot (neto)). Kostja esitas oma sissetulekute tõendamiseks pangakonto väljavõtte ajavahemiku 01.03.20203–05.09.2023 kohta (dtl 103–108). See kinnitab, et ettevõte JJJ on teinud kostjale iga kuu alguses ülekande selgitusega „palk“, viidates vastavale kuule, sh on 01.03.2023, 04.04.2023, 02.05.2023 ja 02.06.2023 üle kantud 356,7 eurot ning 03.07.2023, 03.08.2023 ja 03.09.2023 on üle kantud 600 eurot, s.o kokku 3226,8 eurot. Lisaks kinnitab pangakonto väljavõte, et erinevad füüsilised isikud on teinud kostjale 28-, 30- või 35-euroseid ülekandeid. Kokku on selliseid ülekandeid tehtud 579 euro ulatuses (18 korda). Kostja kinnitas, et need summad on tasunud kliendid, kuid väitis, et ta on selle raha tööandjale edastanud. Seda kinnitavaid tõendeid ei ole aga kostja kohtule esitanud. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et ka need summad moodustasid kostja sissetuleku ning kostjal oli võimalik teenida oma erialal täiendavat sissetulekut. Kostja abikaasa tehtud ülekandeid kostjale ei saa pidada kostja sissetulekuks. Ringkonnakohtu istungil väitis kostja, et tema töötasu on 654 eurot kuus (neto). Oma töölepingu täpseid tingimusi ei osanud kostja selgitada. Ringkonnakohus osundas kohtuistungil sellele, et 2025 on töötasu alammäär 886 eurot (bruto) (810,08 eurot (neto)), mille peale kostja selgitas, et ta töötab osalise tööajaga, kuna tal on seljaprobleemid, kuid tal 7 2-23-8037 ei ole osalist töövõimet vormistatud. Samas kinnitas kostja, et tema erialal on täistööajaga töötades võimalik teenida miinimumpalka. Statistikaameti veebilehel andmed.stat.ee avaldatu kohaselt oli muu teeninduse puhul 2023 IV kvartalis keskmine bruto kuupalk 1010 eurot ning 2024 IV kvartalis 1130 eurot. Veebilehe www.palgad.ee andmetel teenib pediküürija/maniküürija/küünetehnik 706–1775 eurot kuus. Eeltoodut kogumis arvestades on ringkonnakohus veendunud, et kostja suudab teenida töötasu alammäärast suuremat töötasu ning sellest tulenevalt anda oma lapsele ülalpidamist vähemalt miinimumelatise ulatuses. Seetõttu ei olnud maakohtul alust mõista kostjalt tema lapse ülalpidamiseks välja miinimummäärast väiksemat elatist. 8.3. Maakohtul ei olnud alust mõista kostjalt lapse kasuks välja miinimumist väiksemat elatist ka hagiavalduses märgitud lapse orienteeruvate kulude suurusele tuginedes. Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et miinimumelatise puhul arvestatakse

§ 101lg 5 järgi seda, et osa lapse kuludest on kaetud lapsetoetuse arvel.

Seega tuleb lapse minimaalsete vajaduste suuruseks lugeda kahekordne miinimumelatise summa, millele lisandub lapsetoetuse suurus. Hagi esitamise ajal oli

§ 101

järgi ühele lapsele makstav miinimumelatis 260,33 eurot ja lapsetoetus perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 I lause järgi 80 eurot. Seega saab eeldada, et lapse minimaalsete vajaduste katmiseks kulus toona 600 eurot 66 senti. Siinses asjas märkis isa tüüpvormil esitatud hagiavalduses (dtl 2) lapse kulude orienteeruvaks suuruseks 540 eurot kuus, kuid soovis hagi täpsustades saada lapse ülalpidamiseks miinimumelatist 260,33 eurot (dtl 13 ja 78). Kuna miinimumelatise nõude puhul eeldatakse, et lapse vajadused saavad miinimumelatisega kaetud, ei olnud avalduses märgitud kulude orienteeruval suurusel ringkonnakohtu hinnangul määravat tähtsust ning maakohtul ei olnud pelgalt sellele tuginedes alust mõista kostjalt lapse kasuks välja miinimumist väiksemat elatist, sest hagejal ei olnud kohustust kulude suurust esile tuua ja tõendada. On mõistetav, et hageja märkis tüüpvormile kulud hinnangulise suurusena, mitte tõendatult konkreetsete kuludena, mistõttu ei anna tüüpvormile märgitud kulude suurus alust mõista kohustatud isikult välja miinimumist väiksemat elatist. Kui kostja leidis, et lapse vajadused saab katta väiksemate kuludega ja seetõttu tuleb temalt välja mõista miinimumist väiksem elatis, tuli kostjal maakohtus selgelt selline vastuväide esitada ning vastuväite aluseks olevaid asjaolusid, st lapse väiksemaid kulusid tõendada. Kuigi kostja väidab apellatsioonkaebuses, et ta esitas maakohtu menetluses sellise vastuväite, ei kinnita toimiku materjalid kostja väidet. Kostja märkis vastuses hagile (dtl 41) üksnes seda, et talle jääb arusaamatuks, kuidas suudab isa kulutada lapsele 540 eurot kuus, arvestades isa väikest sissetulekut. Samuti avaldas ta kohtuistungil kahtlust, kuidas on isal võimalik kulutada lapsele 500 eurot (dtl 123). Hagivastusest ega kohtuistungiprotokollist ei nähtu, et kostja oleks selgelt väitnud, et lapse vajaduste katmiseks ei kulu 540 eurot või miinimumelatisega kaetud ulatuses raha või et mõne kululiigi kohta kuluv summa oleks ülepaisutatud. Seega ei ole kostja väitnud ega tõendanud, et lapse vajaduste katmiseks vajalikud kulud on tegelikult väiksemad. Ainuüksi sellest, et kostja kahtles isa võimekuses teha sellises ulatuses kulutusi oma sissetuleku arvel, ei saa järeldada, et sellises ulatuses kulud ei ole lapse vajaduste katmiseks põhjendatud. 8.4. Miinimumist väiksema elatise väljamõistmiseks ei anna siinses asjas alust ka see, et laps veedab kostjaga aega. 8 2-23-8037 Iseenesest saab kohus elatise suurust määrates arvestada seda, kui palju aega veedab laps kohustatud vanema juures. Kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt 7–15 ööpäeva kuus, vähendatakse elatise summat

§ 101lg 6 järgi proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga.

Kui

§ 101

lg 6 eeldused ei ole täidetud, ei muutu kohustatud vanema juures viibimise tõttu

§ 101

alusel arvutatud elatise enda suurus, kuid see ei välista võimalust, et kohustatud vanema juures viibimise aeg on mõjuv põhjus

§ 102

lg 2 alusel elatise vähendamiseks, seda mh juhul, kui kohustatud vanema juures viibimise aeg on lühem kui seitse ööpäeva kuus (RKTKo 22.06.2022, 2-19-19160, p 15.5). Siinsel juhul väitis hageja, et laps viibib kostjaga üle nädala laupäeval kella 12-st kuni pühapäeval kella 18-ni, s.o korraga 30 tundi ning kuus kokku 60 tundi, mis on keskmiselt 2,5 ööpäeva kuus. Kostja ei ole väitnud, et ta suhtleks lapsega rohkem aega. Samuti ei ole pooled esitanud kohtule tõendeid, mis kinnitaksid kostja ja lapse suhtlemise korda. Arvestades hageja väidetud mahus suhtlemist, ei olnud maakohtul alust

§ 101

lg 6 järgi elatist proportsionaalselt vähendada ning ringkonnakohtu hinnangul ei anna sedavõrd väikses mahus lapsega suhtlemine alust elatis ka

§ 102

lg 2 alusel vähendada, sest kostja ei saa sedavõrd lühikese koosviibimise ajal kanda lapse põhivajaduste katmiseks märkimisväärseid kulusid, mille võrra isa kulud väheneksid, ning ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et hageja ei suudaks oma majandusliku seisundi tõttu lisaks miinimumelatisele katta lapse toidukulusid 2,5 ööpäeva jooksul kuus. 8.

1. Elatise välja mõistmata jätmiseks või vähendamiseks ei anna alust ka asjaolu, et kostja on teinud lapsele kulutusi. Esmalt märgib kolleegium, et kostja ei ole toonud selgelt esile tehtud kulutuste tegemise aega ja kulutuste suurust. Kostja esitas kohtule üksnes väite, et ta on teinud kulutusi, ning lisas tõendina ostutšekid. Hageja tõi 17.08.2023 menetlusdokumendis vastuseks kostja esitatud tõenditele esile, et kostja esitatud 24 ostukviitungit hõlmavad ajavahemikku 23.01.2022– 25.06.2023 (17 kuud), summaga 621,92 eurot ehk 36,58 eurot kuus. Seega ei saaks ka kostja väidete tõendatuse korral järeldada, et kostja täitis enne hagi esitamist nõutavas ulatuses oma lapse ülalpidamiskohustust. Edasi ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus jättis tõendid tähelepanuta. Maakohus võttis seisukoha kostja esitatud lapsele tehtud kulutuste kohta esitatud tõendite kohta ning leidis, et kulud ei ole tõendatud. Ühtlasi leidis maakohus, et olukorras, kus vanematel ei olnud kokkulepet kulude vahetu kandmise kohta, tuli kostjal maksta lapse ülalpidamiseks elatist, mitte teha lapsele vahetult kulutusi. Seega põhjendas maakohus, miks ei saaks kohus kostja väidetud kulusid arvestada.
2. Maakohus järeldas õigesti, et kostja peab tasuma lapsele elatist ka aasta eest enne hagiavalduse esitamist, kuid maakohus eksis tagasiulatuva elatise suuruse arvutamisel. 9.1.

§ 108

järgi võib õigustatud isik, sh laps nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Vanemalt tagasiulatuvalt elatist välja mõistes tuleb arvestada, et erisätete puudumise tõttu tuleb elatist tagasiulatuvalt välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. Seega saab ka ajavahemikul aasta enne hagi esitamist määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse lapse toonaste vajaduste järgi

§ 99

mõttes, arvestades mh vanemate majanduslikku seisundit

§ 102tähenduses.

Enne hagi esitamist ülalpidamise järjepidevalt nõudmata jätmine ei välista iseenesest lapse õigust nõuda elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist, kuid tagasiulatuvalt välja 9 2-23-8037 mõistetava elatise suuruse määramisel tuleb lisaks arvestada ka asjaolu, kas sellise nõude rahuldamine koormab vanemat ebamõistlikult, kui laps ei ole varem kordagi ülalpidamist nõudnud. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik vältida kohustatud vanema äärmiselt raskesse olukorda asetamist eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel nii lapse toonaseid vajadusi kui ka mõlema vanema toonast ja kohtulahendi tegemise aja ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (RKTKo 27.10.2021, 2-19-18082, p 13). 9.

1. Siinses asjas soovis hageja saada ka aasta eest enne hagi esitamist miinimumelatist. Seega ei pidanud hageja tõendama ka sel perioodil lapse vajaduste katmiseks tehtavate kulutuste suurust ning juhul, kui lapse vajadused sai sel ajavahemikul katta väiksemate kulutustega, tuli kostjal maakohtu menetluses esitada vastav vastuväide ning tõendada lapse väiksemate tegelike kulutuste suurus. Toimiku materjalidest ei nähtu, et kostja oleks seda teinud. Seetõttu ei ole tähtsust kostja apellatsioonkaebuse väitel selle kohta, et lapse kulutused võisid sel ajavahemikul olla väiksemad. Maakohus lähtus õigesti sellest, et lapsel on õigus saada ka aasta eest enne hagi esitamist elatist, mis vastab toona kehtinud ja toonastele asjaoludele vastavale elatise miinimummäärale. 9.
2. Õige on ka maakohtu järeldus, et arvestades kostja vastuväiteid, ei olnud kostja maakohtu menetluses esile toonud ja tõendanud asjaolusid, mis oleksid andnud alust järeldada, et tagasiulatuva elatise väljamõistmisel satuks kostja äärmiselt raskesse olukorda. Kostja ei ole toonud esile ega tõendanud, et ta ei oleks saanud toona miinimumelatise maksmiseks vajalikus ulatuses sissetulekut teenida. Samuti ei ole ringkonnakohtul alust arvata, et kostja ei suudaks täna teenida sissetulekut, mille arvel tasuda toonast elatise võlga, kasvõi osamaksetena. 9.
3. Ka see, et kostja tegi väidetavalt enne hagi esitamist kulutusi lapse riietele, toidule ja meelelahutusele, ei anna alust vähendada tehtud kulude võrra tagasiulatuva elatise suurust, sest kostja ei ole tõendanud, et vanematel oli kokkulepe, et kostja teeb vahetult kulutusi. Kostja on seda menetluses küll väitnud, kuid ei ole esitanud selle kinnituseks ühtki tõendit. 9.
4. Maakohus eksis siiski tagasiulatuva elatise suuruse määramisel. Maakohus eksis
5. a jaanuari eest makstava miinimumelatise suuruse arvutamisel ning võttis sel kuul arvesse vale suurusega lapsetoetuse. Lapsetoetuse suurus on sätestatud PHS § 17 lg-s
6. Enne 31.01.2023 kehtinud redaktsioonis oli esimese lapse lapsetoetus 60 eurot. 01.02.2023 jõustus uus redaktsioon, mille kohaselt on lapsetoetus 80 eurot, seejuures nägi perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse § 4 lg 2 ette, et sätet rakendatakse tagasiulatuvalt
7. aasta
8. jaanuarist. Seega maksti esimesele lapsele juba alates 01.01.2023 suuremat lapsetoetust, mistõttu saab lugeda, et miinimumelatise suurus muutus juba alates 01.01.2023 ning
9. a jaanuari eest oli miinimumelatise suurus 215,64 eurot, mitte 225,64 eurot. Seejuures ei ole õige ka apellatsioonkaebuses märgitud elatise suurus 215,84 eurot, sest selle kohta esitatud arvutuskäik viib siiski tulemusele 215,64 eurot. Lisaks mõistis maakohus tagasiulatuva elatisena ekslikult välja ka
10. a juuni ühe päeva elatise 8,68 eurot. Arvestades seda, et

§ 100

lg 4 järgi makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette ning maakohus mõistis edasiulatuvalt

1. a juuni eest kostjalt hageja kasuks välja miinimumelatise, oli sellega hõlmatud juba kogu juunikuu. 10 2-23-8037 Ülaltoodut arvestades oli kostja kohustatud maksma oma lapsele aasta eest enne hagi esitamist elatist kokku 2747,06 eurot ning ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsust.
2. Viimaks märgib kolleegium, et maakohtu otsus ei ole selge ja täidetav kohtuotsuse resolutsiooni p 6 osas, mistõttu ringkonnakohus muudab seda. Maakohus märkis otsuse resolutsiooni p-s 6, et juhul, kui kostja on kohtumenetluse ajal maksnud lapsele elatist, kuuluvad väljamõistetud summad elatisega tasaarvestamisele. Sellise tasaarvestamise võimalust ei näe seadus ette. Samuti ei saa kohtutäitur, tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest, tuvastada ise tasutud elatise suurust ning selle võrra täitemenetluses sissenõutava elatise suurust vähendada. Selleks, et kohtulahendi täitmisel saaks kohtutäitur arvestada juba tasutud elatist, tuvastab ringkonnakohus ise kostja tasutud elatise suuruse ning märgib selle vastavalt kohtuotsuse resolutsiooni. Kostja pangakonto väljavõte (dtl 214) kinnitab, et kostja tasus hageja pangakontole 19.01.2024 elatist 1600 eurot ning alates 02.02.2024 kuni 01.03.2025 on kostja tasunud iga kuu samale pangakontole elatist 200 eurot kuus. Kostja selgituse kohaselt tasus ta 1600 eurot alates hagi esitamisest sissenõutavaks muutunud elatise katteks. Seega on kostja tasunud ajavahemikul 02.06.2023–01.03.2025 lapse pangakontole kokku 4400 eurot. Nimetatud ulatuses tuleb lugeda kostja ülalpidamiskohustus kohtuotsuse tegemise aja seisuga täidetuks.
3. Ülaltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt ning muudab osaliselt maakohtu otsust. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. Arvestades apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist, aga ka seda, et TsMS § 164 lg 1 järgi kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise, jätab kolleegium apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda ning ei muuda TsMS § 164 lg 1 järgi maakohtu menetluskulude jaotust. (allkirjastatud digitaalselt) 11