Obsah (12)

§ 113§ 76§ 82§ 402§ 1§ 404§ 403§ 4034§ 416§ 94§ 100§ 101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Harju Maakohus Kohtunik Aleksandr Kondrašov Otsuse tegemise aeg ja koht 19.02.2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-24-139880 Tsiviilasi Hagihind Men

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõlgnevuse täitmiseni.

1. Jätta hagi rahuldamata B2 Impact OÜ nõue mõista kostjalt välja intress 18,69 eurot ületavas osas ja sissenõutavaks muutunud viivis 134,24 eurot ületavas osas.
2. Jätta B2 Impact OÜ menetluskulud 82% ulatuses J A kanda ja 18% ulatuses B2 Impact OÜ enda kanda.
3. Jätta J A menetluskulud 18% ulatuses B2 Impact OÜ kanda ja 82% ulatuses J A enda kanda.
4. Määrata J Ale hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 0 eurot.
5. Välja mõista J Alt B2 Impact OÜ kasuks menetluskulud summas 315,7 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal hagejale tasuda käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6. Tagaseljaotsus kuulub tagatiseta viivitamatule täitmisele. 1 Edasikaebamise kord Hageja võib esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada otsuse teinud maakohtule tagaseljaotsuse peale kaja (menetluse taastamise avalduse) 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättetoimetamisest. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja ja menetluse taastamise avalduse esitamisel tuleb kostjal tasuda riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6). Asjaolud
7. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 05.11.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse J A 2 549,05 euro saamiseks. Kohus tegi 07.11.2024 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohus andis 09.01.2025 määrusega nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
8. Hageja esitas kohtule hagiavalduse 17.01.
9. Hagi aluseks on xxx AS ja kostja vahel 11.03.2024 sõlmitud arvestuskrediidi lepingust nr xxx tulenev võlgnevus.
10. Hagis palus hageja kostjalt välja mõista lepingust nr xxx tulenev võlgnevus summas 2688,14 eurot, millest moodustub põhivõlgnevus 2000,00 eurot, intress 174,43 eurot, viivis 463,71 eurot, meeldetuletuskirja tasu 15,00 eurot ja võla sissenõudmiskulud 35,00 eurot. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista viivis põhinõude tasumata osalt kuni selle kohase tasumiseni hagi esitamisele järgnevast päevast so alates 18.01.2025 kuni põhinõude rahuldamiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hagi kohaselt on laenuandja lepingu sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagi kohaselt analüüsis krediidiandja krediidivõimelisuse hindamisel võlgniku regulaarset sissetulekut ning finantskohustusi võlgniku esitatud andmete põhjal (sissetulek, finantskohutused jms). Krediiditaotluse täitmisel märkis võlgnik oma sissetulekuks 900 eurot, millest ka krediidiotsuse tegemisel lähtuti. Tuvastati ka EMTA andmed, mille kohaselt oli võlgniku 4 kuu min sissetulek 1197,55 eurot. Krediidiotsuse tegemisel on arvesse võetud ka infot võlgniku finantskohustuste ja majapidamiskulude kohta: finantskohustuste suuruseks märkis võlgnik 285 eurot ja majapidamiskulude suuruseks 150 eurot (krediidiandja kohaldas 304 eurot). Päringud teostati ka creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse ning võeti AS-i Creditinfo krediidiskooring. Kogutud info analüüsimisel ja krediidiandja väljatöötatud automatiseeritud metoodika tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et kostja on krediidivõimeline.

1. Kostjale on hagiavaldus koos lisadega ja Harju Maakohtu 21.01.2025 kohtumäärus asja menetlusse 2 võtmise kohta kätte toimetatud 22.01.
2. Hagiavaldusele vastamise tähtaeg oli 20 päeva. Kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud. Kohtu põhjendused
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.
4. Kohus rahuldab hagi tagaseljaotsusega osaliselt.
5. Võlaõigusseaduse (

) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 1

lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid xx AS ja kostja 11.03.2024 tähtajatu arvelduskrediidi lepingu nr xxx krediidilimiidiga 2000 eurot. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kohtu hinnangul vastab käesolevas asjas hagi aluseks olev leping tarbijakrediidilepingu tunnustele

§ 402

lg 1 mõistes ning sellele kohalduvad

1. peatüki
2. jaos olevad tarbijakrediidilepingu erisätted, sh

§-st 404 tulenev vorminõue ning krediidiandjale pandud täiendavad kohustused tarbijale teavet anda (

§ 404

lg 2 p 2 ja § 403¹ lg 1 p 7 ja 9) ja vastutustundliku laenamise põhimõtet järgida (

§ 403

⁴ lg 1) ning

§-des 406² ja 408 sätestatud täiendavad tühisuse alused. Kohtul on kohustus kontrollida lepingu kehtivust omal algatusel olenemata vastaspoole vastuväidetest. 8. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle

§-dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C-147/16 ja EKo 21.12.2016, C-154/15). Samuti on kohtul kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C-679/18). Seega peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13 mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal. Vastavalt

§ 4034

lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg-d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma

§ 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate 3 seaduse § 50 lg-test 3 ja 4.

KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kehtiva

§ 4034

lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja ehk hageja. Kohus on hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõtet ei ole nõutaval viisil järgitud. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et krediidiandja analüüsis krediidivõimelisuse hindamisel võlgniku regulaarset sissetulekut ning finantskohustusi võlgniku esitatud andmete põhjal (sissetulek, finantskohutused jms). Krediiditaotluse täitmisel märkis võlgnik oma sissetulekuks 900 eurot, millest ka krediidiotsuse tegemisel lähtuti. Tuvastati ka EMTA andmed, mille kohaselt oli võlgniku 4 kuu min sissetulek 1197,55 eurot. Hagi kohaselt võeti krediidiotsuse tegemisel arvesse ka infot võlgniku finantskohustuste ja majapidamiskulude kohta: finantskohustuste suuruseks märkis võlgnik 285 eurot ja majapidamiskulude suuruseks 150 eurot (krediidiandja kohaldas 304 eurot). Päringud teostati ka creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasidesse ning võeti AS-i Creditinfo krediidiskooring. Kogutud info analüüsimisel ja krediidiandja väljatöötatud automatiseeritud metoodika tulemusel jõudis krediidiandja järeldusele, et kostja on krediidivõimeline. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid avalike andmebaaside ning registrite kontrollimist. Krediidiandja peaks kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt. Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20106661, p 55 ja seal viidatud varasem praktika). Hagis väljatoodu pinnalt ei saa jõuda järeldusele, et lepingu sõlmimisel tuvastati nii kostja sissetulekute kui ka kohustuste suurus. Kohtule esitatud andmetest nähtuvalt käesoleval juhul krediidiandja kostjalt pangakonto väljavõtet ei nõudnud. Asjas ei ole tuginetud ka sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud mingeid täiendavaid dokumente krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Ainuüksi avalikesse registritesse päringute tegemisest ei piisa, sest nimetatud päringute tegemine ei kinnita, millised olid krediidisaaja reaalsed sissetulekud ja kohustused. Eeltoodust tulenevalt on krediidiandja jätnud sisuliselt kostja krediidivõimelisuse tuvastamata. Kohtu hinnangul ei saa kohustuste kontrollimisel lugeda piisavaks laenutaotleja esitatud laenutaotlusel esitatud andmetest ning lisaks maksehäirete puudumise tuvastamisele tuleb enne tarbijale laenu andmist välja selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (KAVS § 49 lg 1 p 1-7). Kõike eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega veendunud piisava hoolega tarbija krediidivõimelisuses. 9.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid. Nii rikkus krediidiandja

§ 4034lg-t 6.

1. Kohus on hageja esitatud asjaolude põhjal seisukohal, et krediidiandja ei järginud kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet nõutaval viisil. 4 Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja sellest krediidilepingu alusel tagastanud. Hagiavaldusest nähtub, et kostja võttis perioodil 11.03.2024 kuni 21.03.2024 kasutusse krediidisumma kokku 2000 eurot. Lepingu põhitingimustest tulenevalt, oli kostja kohustatud tasuma igakuiselt
2. kuupäevaks vähemalt igakuiselt kasutusse võetud krediidilt minimaalse tagasimakse (igakuiselt 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot). Kostja ei asunud lepingut nõuetekohaselt täitma asunud ning ei ole ühtegi tagasimakset teostanud. Hagiavaldusest nähtuvalt oli lepingu ülesütlemise eeldused (

§ 416

lg-d 1 ja 2) täidetud, kuivõrd kostja oli täielikult viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega (kostja oli lepingu ülesütlemise ajal võlgnevuses järgmiste maksega: 15.04.2024, 15.05.2024 ja 15.06.2024) ning lepingu ülesütlemisele eelnes ülesütlemise hoiatus ja täiendava tähtaja määramine. Kuivõrd kostja laenukohustuse katteks ühtegi tagasimakset ei teostanud, on kohtu hinnangul hageja õigustatud nõudma kostjalt põhivõlgnevust summas 2000 eurot. Kohus mõistab nimetatud summa kostjalt välja. 11. Hagi kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista intress määraga 42% aastas alates esimesest tagasimakse kuupäevast 15.04.2024 kuni lepingu ülesütlemiseni 29.06.2024 summas 174,43 eurot. Kohus on eelnevalt leidnud, et krediidiandja ei järginud kostja suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet nõutaval viisil. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 403

4 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) oli vastav intress perioodil 01.01.2024 kuni 30.06.2024 4,25%, perioodil 01.07.2024 kuni 31.12.2024 4,25% ning alates 01.01.2025 3,15%. Eeltoodust tulenevalt on hageja õigus nõuda kostjalt

§-s 94 sätestatud määras intressi. Hageja nõudis hagis kostjalt intressi perioodi 15.04.2024 kuni 29.06.2024 eest. Kohus on seotud hageja nõudega ning seetõttu asub kohus seisukohale, et perioodi 15.04.2024 kuni 29.06.2024 eest tuleb kostjalt välja mõista intress summas 18,69 eurot (välja arvutatud www.viivisekalkulaator.ee kaudu). Kohus jätab hageja intressinõude 18,69 eurot ületavas osas rahuldamata. 12. Kohus selgitab, et

§ 4034

lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid laenulepinguga seotud tasusid (nt lepingutasu), kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud viivise tasumise kohustusest. 13.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 5 Hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise summas 174,43 eurot ning alates hagi esitamisele järgnevast päevast (s.o alates 18.01.2025) kuni põhinõude rahuldamiseni viivise põhivõlgnevuselt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Riigikohus on (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 33) leidnud, et viivist saab nõuda ka vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral, st viivist ei peetud

§ 4034 lõige 7 kohaseks tasuks, mida tarbija ei võlgne.

Kuid kui viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne intressimäär). Kuivõrd kohus on käesolevas asjas jõudnud seisukohale, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, on põhjendatud viivise väljamõistmine

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hagis on hageja palunud kostjalt välja mõista viivise 42% aastas tasumata põhiosalt (2000 eurot) alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani (s.o perioodi 30.06.2024 kuni 17.01.2025 eest) summas 463,71 eurot. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista viivise põhinõude tasumata osalt kuni selle kohase tasumiseni hagi esitamisele järgnevast päevast (so alates 18.01.2025) kuni põhinõude rahuldamiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kuivõrd kohus on käesolevas asjas jõudnud seisukohale, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, on põhjendatud viivise väljamõistmine

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus rahuldab sissenõutavaks muutunud viivise osas hageja nõude osaliselt. Kohus leiab, et kostjalt tuleb perioodi 30.06.2024 kuni 17.01.2025 eest välja mõista viivis summas 134,24 eurot (välja arvutatud www.viivisekalkulaator.ee kaudu). Kohus leiab, et põhjendatud on kostjalt välja mõista põhivõlgnevuselt (2000 eurolt) viivis

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast 18.01.2025 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude perioodil 30.06.2024 kuni 17.01.2025 eest sissenõutavaks muutunud viivise 134,24 eurot ületavas osas. 14. Hagi kohaselt on hageja nõudeks sissenõudmiskulud summas 50 eurot.

§ 1132 lg 1 alusel nõuab hageja sissenõudmiskulude hüvitamist summas 15 eurot.

Hagis väljatoodu kohaselt on hageja edastanud kostjale järgmised teated: 17.05.2024 (tasuta) ja 30.05.2024 (tasuline, 5 eurot); 05.06.2024 (tasuta) ja 11.06.2024 (tasuline, 5 eurot); 19.06.2024 (tasuta) ja 01.07.2024 (tasuline, 5 eurot).

§ 113

² lg 2 alusel palub hageja kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud summas 35 eurot. Hagis väljatoodu kohaselt on hageja edastanud peale lepingu lõppemist kostjale nii e-posti kui ka posti teel järgnevad nõudekirjad: 01.08.2024 (25,00 eurot), 16.08.2024 (5,00 eurot), 03.09.2024 (5,00 eurot),09.08.2024, 30.08.2024, 23.08.2024. Kohus leiab, et hageja nõue sissenõudmiskulude hüvitamiseks on põhjendatud.

§ 113

2 lg 1 sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.

§ 113

² lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise 6 tagamiseks. Hagis toodud asjaolude kohaselt kostja lepingulisi kohustusi ei täitnud. Kostja ei ole lepingust tulenevate kohustuste katteks teinud mitte ühtegi tagasimakset ning kostjal oli hageja ees võlgnevus. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et võlgnevuse osas meeldetuletuskirjade saatmine oli põhjendatud ning seega on põhjendatud rahuldada hageja sissenõudmiskulude nõue summas kokku 50 eurot. 15. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 2 000 eurot, intressi summas 18,69 eurot, sissenõudmiskulud summas 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 134,24 eurot ning viivise põhivõlgnevuselt (2000 eurolt)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 18.01.2025 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

1. TsMS § 173 lg 1 esimese lause järgi märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagiavalduse ca 82 % ulatuses. Hageja esitas hagis nõude välja mõista kostjalt kokku 2 688,14 eurot (põhinõue 2000 eurot + intress 174,43 eurot + sissenõudmiskulud 50 eurot + sissenõutavaks muutunud viivis 463,71 eurot). Kohus rahuldab hageja nõude summas 2 202,93 eurot (põhinõue 2 000 eurot + intress 18,69 eurot + sissenõudmiskulud 50 eurot + sissenõutavaks muutunud viivis 134,24 eurot). Kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskuludest 82% kostja kanda ja 18% ulatuses hageja enda kanda; kostja menetluskulud jäävad 18% ulatuses hageja kanda ja 82% ulatuses kostja enda kanda.
2. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
3. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostjal menetluskulusid tekkinud. Kohus määrab kostjale hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 0 eurot. Puuduvad menetluskulud, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.
4. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja menetluskuluks riigilõiv summas 385 eurot. Hageja menetluskuluks on hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv. Kohus leiab, et riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku 385 eurot. Kuivõrd kohus jätab 82% hageja menetluskuludest kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulud summas 315,7 eurot (385 x 82%). Ülejäänud osas jäävad hageja 7 menetluskulud hageja enda kanda.
5. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab kostjalt välja menetluskuludelt viivise alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

21. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov kohtunik 8