← Eesti

1-16-6115/67

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 1166115

  1. november 2017 Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Paavo Randma ja Peeter Roosma Kriminaalasi M.T süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 – § 22 lg 3 järgi Tallinna Ringkonnakohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus M.T kaitsjad vandeadvokaat Raul Talts ja vandeadvokaadi abi Lauri Talumäe, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merry S.R
  4. oktoober 2017, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada täies ulatuses Tallinna Ringkonnakohtu
  6. jaanuari
  7. a otsus ja saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus.
  8. Kassatsioon rahuldada.
  9. Mõista Eesti Vabariigilt M.T kasuks välja 936 (üheksasada kolmkümmend kuus) eurot valitud kaitsjatele kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
  10. Pärnu Maakohtu
  11. novembri
  12. a otsusega tunnistati M.T karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p 2 – § 22 lg 3 järgi süüdi ja teda karistati 2-aastase vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lgte 1 ning 3 alusel 2-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Sama kohtuotsusega tunnistati KarS § 201 lg 2 p 2 järgi süüdi ka T-R. R. (endise nimega T. T.). Tsiviilhagi rahuldas kohus osaliselt, mõistes T-R. R-ilt ja M.T-lt solidaarselt AS-i E kasuks välja 44 417 eurot 87 senti, samuti viivise.
  13. Maakohus tuvastas, et T-R. R. pööras näilike miinusarvete koostamise abil ebaseaduslikult enda kasuks 44 417 euro 87 sendi väärtuses talle usaldatud AS-i E sularaha ja kaupu. Süüdistatav pani selle teo toime kavatsetult.
  14. Maakohtu hinnangul teadis M.T T-R. R-i ebaseaduslikust tegevusest, kuid ei kasutanud oma ametikohast tulenevaid õigusi ega järginud kohustust kannatanule kahju tekitamine ära hoida, 1-16-6115 vaid aitas selle tekitamisele kaasa. M.T teadlikkust toimuvast kinnitavad tunnistajate ütlused. Üks tunnistajatest küsis paar korda M.T käest mõningate tehingute kohta ja viimane ütles, et T teab, mis ta teeb. Samuti kinnitab M.T teadlikkust T-R. R-i tegevusest see, et M.T kontrollis igal hommikul müügi üle. Kohtu hinnangul oli M.T korraldus odavaid höövelliiste mitte üle lugeda tingitud asjaolust, et M.T teadis väga hästi T-R. R-i poolt höövelliistudega tehtud miinustehingutest. Olles mitme aasta vältel teadlik, et T-R. R. omastab AS-i E vara, ei võtnud M.T juhatuse liikmena midagi ette selleks, et vara omastamine lõpeks. Liistude ülelugemise keelamise ja kontrolli tegemata jätmisega soosis ta TR. R-i kuriteoplaani elluviimist, aidates tegevusetusega omastamisele KarS § 22 lg 3 mõttes kaasa. M.T-l oli seadusest ja juhatuse liikme lepingust tulenev garandikohustus tegutseda. Inventuuri eest vastutava isikuna oli M.T-l ka kohustus korraldada kaubaartikli ülelugemist. M.T sekkus inventuuri tegemisse aktiivselt, keelates odavate höövelliistude ülelugemise. M.T pani kaasaaitamisteo toime vähemalt otsese tahtlusega. Ta oli teadlik TR. R-i tegevusest ja sellest, et tema tegevus aitab täideviija tegevusele kaasa, ning ta soovis kaasaaitamistegu toime panna.
  15. M.T karistust käsitledes märkis maakohus, et süüdistatav pani teo toime vähemalt otsese tahtlusega ja tema käitumises puuduvad nii karistust kergendavad kui ka koosseisuvälised raskendavad asjaolud. M.T süüd tuleb pidada keskmiseks. Omastamise asjaolud näitavad süüdistatavate äärmiselt ükskõikset ja küünilist suhtumist nii kannatanule kahju tekitamisse kui ka õiguskorda tervikuna. Karistuse liigi valikul arvestas kohus kuriteo raskust ja asjaolu, et süüdistatavate vastu on esitatud suur varaline nõue, mistõttu on välistatud rahalise karistuse mõistmine. Pika perioodi jooksul toime pandud omastamine ei ole kuritegu, mille puhul saaks kohaldada vangistuse alammäärale lähedast karistust. Kuna süüdistatavad on varem karistamata, on täidetud tingimused karistustest tingimisi vabastamiseks. M.T puhul räägib karistuse tingimusliku kohaldamise kasuks ka see, et tegemist on kaasaaitajaga.
  16. Põhjendades tsiviilhagi osalist rahuldamist, märkis maakohus esmalt, et kannatanu nõuet ei saa rahuldada tsiviilhagis viidatud deliktiõiguslikul alusel, sest süüdistatavad olid kahju tekitamise ajal kannatanuga lepingulises suhtes ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1044 lg 2 välistab üldjuhul võimaluse nõuda lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist deliktiõiguslikul alusel. Omastamise toimepanemise ajal oli T-R. R. AS-i E töötaja. Tööandja vara enda kasuks pööramine on käsitatav töötaja töölepingust tulenevate kohustuste – eeskätt töölepingu seaduse (TLS) § 16 lg 1 – tahtliku rikkumisena. Töölepingu tahtliku rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist saab tööandja töötajalt nõuda TLS § 74 lg 1 alusel. T-R. R. tekitas AS-ile E kaotsiläinud varaga otsese varalise kahju. Kohus sedastas, et kannatanu kahju suurus pole tsiviilhagis nõutud 47 872 eurot, vaid 44 417 eurot 87 senti. See summa tuleb T-R. R-ilt kannatanu kasuks välja mõista.
  17. M.T kui kannatanu juhatuse liikme tsiviilõiguslik vastutus tuleneb äriseadustiku (ÄS) § 315 lgst
  18. Aktsiaseltsi juhatuse liige on kohustatud tegutsema majanduslikult otstarbekal viisil (üldine hoolsuskohustus). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §s 35 sätestatu järgi peavad juriidilise isiku juhtorgani liikmed täitma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Aidates kaasa aktsiaseltsi vara väärkasutamisele, rikkus M.T aktsiaseltsi juhatuse liikmena hoolsuskohustust. Oma tegevusega (liistude ülelugemise keelamine) ja tegevusetusega (kontrolli tegemata jätmine) põhjustas M.T AS-ile E otsese varalise kahju. Kui M.T oleks täitnud juhatuse liikme kohustusi nõuetekohaselt ja reageerinud T-R. R-i rikkumisele, poleks kahju tekkinud. Seetõttu vastutab kannatanu kahju eest ka M.T . VÕS § 137 lg 1 kohaselt tuleb kahjuhüvitis mõista välja M.T-lt ja T-R. R-ilt solidaarselt. 2

(9)2 1-16-6115 Apellatsioonid
  1. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid nii M.T kaitsjad vandeadvokaat Raul Talts ja vandeadvokaadi abi Lauri Talumäe kui ka T-R. R-i kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal. Mõlemas apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist, M.T kaitsjad taotlesid ka M.T vastu esitatud tsiviilhagi rahuldamata jätmist.
  2. M.T kaitsjad leidsid kokkuvõtlikult seda, et maakohus hindas tõendeid pealiskaudselt, ühekülgselt ja valikuliselt ning tegi nendest ebaõigeid järeldusi. Pole tõendatud, et T-R. R. suurendas näilikult höövelliistude koguseid, liiati jääb arusaamatuks, kuidas saanuks see teenida omastamise ja selle varjamise eesmärki. Höövelliistude miinusarvete koostamine oli tavapärane toiming, tagamaks, et laoseis oleks õige, ja kahju sellega ei tekitatud. Samuti pole võimalik tõsikindlalt järeldada, et kõik miinusarved tähendanuks kassast sularaha väljavõtmist. Seega on meelevaldne kohtu järeldus, et höövelliistude tagasiostu kohta miinusarvete koostamisega omastati 13 136 eurot 59 senti. Tekitatud kahju ei saa ületada höövelliistude puudujääki, mille väärtus oli 3490 eurot 46 senti. Tunnistajate ütlustest ei saa järeldada, et M.T keelas inventuuri käigus höövelliistude ülelugemise. Süüdistatav tegi vaid sellise ettepaneku, kuna höövelliiste oli palju ja nende ülelugemine polnud mõttekas. M.T ei olnud omastamisest teadlik, tal polnud alust pidada miinusarvete koostamist ega T-R. R-i kassatehinguid kahtlustäratavateks. M.T teopanus on tõendamata ja teda ei saa pidada kuriteole kaasaaitajaks. Sõltumata eeltoodust on maakohus omistanud M.T-le ekslikult KarS § 201 lg 2 ps 2 sätestatud raskendava asjaolu.
  3. Kaitsjate hinnangul kohaldas maakohus M.T-le karistust mõistes ebaõigesti materiaalõigust. Kohus pole KarS § 56 lg 2 nõudeid järgides põhjendanud, miks mõisteti süüdistatavale karistuseks vangistus. Osutatud sätte kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Maakohus nimetas vangistuse mõistmise põhjusena aga üksnes kannatanu varalisi nõudeid süüdistatava vastu. Kergema karistusliigi kohaldamata jätmist ei saa põhjendada isiku varalise seisundiga, sest see tähendaks diskrimineerimiskeelu rikkumist.
  4. M.T kaitsjate hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus menetlusõiguse norme ka tsiviilhagi lahendades. Esiteks jättis kohus tähelepanuta, et tsiviilhagi ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 363 lg 1 p 2 nõuetele, kuna selles pole hagi aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus tugines tsiviilhagi rahuldades asjaoludele, mida hagiavaldus ei sisalda. Kannatanu ei ole tsiviilhagis tuginenud M.T juhatuse liikme lepingu rikkumisele ega toonud välja ÄS § 315 lg 2 kohaldamise eeldustele vastavaid asjaolusid. Muu hulgas ei tugineta algses tsiviilhagis sellele, et M.T oli kannatanu juhatuse liige, vaid väidetakse üksnes seda, et ta töötas AS-i E tegevdirektorina. Tsiviilhagist ei nähtu ka meetmeid, mida M.T pidanuks kahju ärahoidmiseks tarvitusele võtma, ega seda, milles seisneb põhjuslik seos M.T käitumise ja kannatanu kahju vahel. Tsiviilhagis ei ole tuginetud ei sellele, et M.T keelas liistude ülelugemise, ega sellele, et ta jättis kontrolli tegemata. Kohus on tuginenud hagi rahuldamisel kannatanu enda koostatud dokumentidele, mis ei saa olla tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt tõendiks. Samuti tuginesid M.T kaitsjad sellele, et AS-i E nõue M.T vastu on vähemalt osaliselt aegunud. ÄS § 315 lg 3 sätestab, et juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on viis aastat, kui aktsiaseltsi põhikirjas või kokkuleppel juhatuse liikmega ei ole ette nähtud muud aegumistähtaega. Riigikohus on tsiviilasjas nr 32119112 leidnud, et äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub ÄS § 315 lg 3 kui erisätte järgi üksnes äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumistähtaeg ning kohaldada ei saa TsÜS § 146 lgt 4, mis näeb tahtliku rikkumise korral ette kümneaastase aegumistähtaja. Aegumistähtaeg ei alga äriühingu poolt nõudest teadasaamisest, 3
(9)3 1-16-6115 vaid rikkumise toimepanemisest. Kui võtta aluseks süüdistuses nimetatud miinusarvete kuupäevad ja asjaolu, et AS E on oma kahjunõude piiritlenud ajavahemikuga
  1. jaanuarist 2010 kuni
  2. aprillini 2012, on võimalik järeldada järgnevat. M.T vastu esitati tsiviilhagi esimest korda
  3. detsembril
  4. Seega on kahtluseta aegunud kõik nõuded, mille tekkimine jääb ajavahemikku
  5. jaanuarist kuni
  6. detsembrini
  7. Lisaks tuleb aga tähele panna, et
  8. detsembril 2015 esitati M.T vastu hagi töölepingulisel alusel, kuna hagis märgiti, et M.T töötas kannatanu tegevdirektorina. M.T kui juhatuse liikme vastu esitas kannatanu nõude esimest korda
  9. oktoobri
  10. a kohtuistungil. Sellest tulenevalt on aegunud kõik M.T vastu suunatud nõuded, mis tekkisid enne
  11. oktoobrit
  12. Aegunuks ei saa lugeda üksnes neid nn miinusarvetest tulenevaid nõudeid, mis tekkisid perioodil
  13. novembrist 2011 kuni
  14. aprillini
  15. Sel ajal väljastatud miinusarvete summa oli 6700 eurot 56 senti. Apellandid märkisid, et M.T taotleb aegumise kohaldamist. Ringkonnakohtu otsus
  16. Tallinna Ringkonnakohtu
  17. jaanuari
  18. a otsusega jäeti Pärnu Maakohtu otsus muutmata ja mõlemad apellatsioonid rahuldamata.
  19. Ringkonnakohus märkis esmalt, et kaitsjate väidetele tõendite hindamise kohta on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega vastatud. Kohtukolleegium nõustus maakohtu põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Maakohus ei ole tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud ja kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi järeldusi. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Samuti ei ole maakohus eksinud süüdistatavate käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel. Ei leidu ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Asjaolu, et kaitsjad maakohtu otsuse põhistustega ei nõustu, ei tähenda tõendite pealiskaudset, ühekülgset ja valikulist hindamist ega tõenditest ebaõigete järelduste tegemist.
  20. Vastuseks väitele tsiviilhagis esitatud nõude osalise aegumise kohta leidis ringkonnakohus järgmist. Aegumise lahendamise seisukohalt on oluline süüteo jätkuvus. KarS § 81 lg 4 esimene lause sätestab, et jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo toimepanemisest. Viidates jätkuva süüteo mõiste sisustamist käsitlevale Riigikohtu praktikale, asus ringkonnakohus seisukohale, et arutatavas kriminaalasjas kujutavad KarS § 201 lg 2 p 2 koosseisu realiseerimisele suunatud osateod endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Seega on T-R. R-i ja M.T tegevus käsitatav jätkuva kuriteona. Eeltoodust tulenevalt ei ole T-R. R-i ja M.T toime pandud kuritegu KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg 4 kohaselt aegunud. Nende kuritegu ei ole aegunud ka toimepanemise ajal kehtinud KarS § 81 redaktsiooni kohaselt. Sellest tulenevalt ei nõustunud kolleegium kaitsjate väitega, et M.T vastu esitatud tsiviilhagi on osaliselt aegunud.
  21. Ringkonnakohus pidas alusetuks ka M.T kaitsjate ülejäänud etteheiteid, mis puudutasid tsiviilhagi lahendamist. Kaitsjad on lähtunud tsiviilkohtumenetluse sätetest, jättes tähelepanuta kriminaalmenetluse eripära. KrMS § 1541 nõudeid kohaldatakse tsiviilhagidele, mis on esitatud pärast
  22. aasta
  23. jaanuari. Kui süüdistuse ja tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud omavahel kattuvad, ei ole tsiviilhagis vältimatult vaja korrata neid süüdistusaktis loetletud kuriteo toimepanemist kinnitavaid tõendeid, mis kuuluvad samal ajal nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka (Riigikohtu otsus asjas nr 3116716). Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse ja senise kohtupraktika kohaselt on kannatanul õigus esitada esialgne tsiviilhagi kriminaalmenetluse varasemal etapil ja seda pärast kriminaaltoimikuga tutvumist täiendada või asendada varasem tsiviilhagi uuega. Tsiviilhagi tuleb esitada kohtueelse menetluse lõpuks, et 4
(9)4 1-16-6115 jätta piisavalt aega süüdistatavale ja kaitsjale vastuväidete esitamiseks. TsMS § 376 kohaselt on kannatanul õigus muuta hagi kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus. Süüdistatavatele ja kaitsjatele oli kohtumenetluse käigus tagatud võimalus tsiviilhagile vastu vaielda ja tõendeid esitada. Maakohus arvestas kohtuotsuse tegemisel põhjendatult kannatanu esindaja ütlusi, sest KrMS § 63 lg 1 kohaselt on kannatanu ütlus kriminaalmenetluses lubatav tõend. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  1. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni nii M.T kaitsjad vandeadvokaat R. Talts ja vandeadvokaadi abi L. Talumäe kui ka T-R. R-i kaitsja vandeadvokaat V. Krinal.
  2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. aprilli
  4. a määrustega võeti M.T kassatsioon menetlusse ja T-R. R-i kaitsja kassatsioon jäeti menetlusse võtmata. kaitsjate M.T kaitsjate kassatsioon
  5. Kassatsioonis taotletakse Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistamist M.T süüditunnistamist ja karistamist puudutavas osas, süüdistatava õigeksmõistmist või kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks madalama astme kohtule. Lisaks taotlevad kaitsjad ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti rahuldamata M.T kaitsjate apellatsioon seoses tsiviilhagi rahuldamisega. Kaitsjad taotlevad kannatanu tsiviilhagi rahuldamata jätmist.
  6. Kassaatorid märgivad esmalt, et ringkonnakohus jättis tõendid hindamata ja apellatsioonile põhjendamatult vastamata. M.T kaitsjad esitasid apellatsioonis väiteid, millele maakohtu otsuses pole vastatud. Näiteks osutasid apellandid sellele, et maakohtu otsuses omistati kohtutoimiku I köite lehtedel 85–86 olevatele dokumentaalsetele tõenditele sisu, mida neil dokumentidel ei ole. Ringkonnakohus sellele argumendile tähelepanu ei pööranud ja vaidlusaluseid tõendeid ei uurinud, ehkki need puudutasid kriminaalasja lahendamise seisukohalt olulist faktilist asjaolu. Asjaolu, et T-R. R. poolitas puudujäägi varjamiseks höövelliiste, luges maakohus tõendatuks tsiviilhagi täienduses märgitu põhjal. Tsiviilhagi pole aga KrMS § 63 lg 1 kohaselt tõend, millele kohus saaks süüküsimust või kannatanu nõuet lahendades tugineda. Liiati esitati tsiviilhagi täiendus päev pärast kannatanu esindaja ülekuulamist. Lugedes tõendiks tsiviilhagi väited, mis on esitatud ristküsitluse võimaluseta, tugines maakohus lubamatule tõendile, mille ka ringkonnakohus jättis tõendikogumist eemaldamata.
  7. Kohtud on asunud heastama prokuratuuri tegematajätmisi tõendite kogumisel ja rajanud otsuse oletuslikele väidetele. Kaitseversioon jäeti alusetult arvestamata ja kahtlusi tõlgendati süüdistatava kahjuks. Maakohtu seisukoht, et T-R. R. tegi höövelliistud kauplusesse saabumisel tükkideks ja suurendas seeläbi laoseisu, oli kaitsjatele üllatuslik. Süüdistusaktis sellist faktiväidet ei esitatud, see ei nähtunud ühestki tõendist ja kohtus selle üle ei vaieldud. Liiati ei saanud kaitsjad eeldada, et kohus loeb hagi täiendamise avalduses esitatud väite tõendiks.
  8. Maakohus luges väidetavalt kaks ja pool aastat kestnud kaubakoguste näiliku suurendamise tõendatuks üksnes nelja
  9. aastast pärineva arve alusel, eeldades, et samal viisil pandi kuritegu toime ka varem. Tegemist on mitteammendava põhjendusega, mille puudustele ringkonnakohus vaatamata apellatsioonis toodud vastuväidetele tähelepanu ei pööranud.
  10. Kohtud jätsid nõuetekohaselt vastamata kaitseväitele, mille kohaselt tegi T-R. R. höövelliistude tagasiostmise kohta miinusarveid selleks, et kassa- ja laoseisu arvestust korras hoida. Samuti 5
(9)5 1-16-6115 jätsid kohtud hindamata süüdistusversiooni elulise usutavuse. Pole usutav, et kõik T-R. R-i tehtud kaubaaluste tagasiostud olid näilikud. Samas tuvastas maakohus kaubaalustega omastatud vara suuruse selliselt, et liitis kokku kõik aastatel 2010–2012 TR. R-i koostatud kaubaaluste miinusarvete summad. Saadud tulemus ei riimu inventuuri käigus kindlaks tehtud kaubaaluste puudujäägiga. Sisuliselt eeldasid kohtud süüdistatavate käitumises KarS § 201 lg 2 ps 2 nimetatud raskendava asjaolu (suur ulatus) olemasolu. Olukorras, kus kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha, on tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.
  1. Kohtud hindasid M.T-d süüstavaid tunnistajate ütlusi ühekülgselt ja selektiivselt. Kaitsjad osutasid juba apellatsioonis, et tunnistajate ütlustest ei saa teha maakohtu otsuses toodud järeldust, nagu oleks M.T keelanud höövelliistude ülelugemise inventuuri käigus.
  2. M.T-le karistuse mõistmisel kohaldasid kohtud ebaõigesti KarS § 56 lgt 2, kuna M.T-le kergemaliigilise karistuse asemel vangistust mõistes ei lähtutud mitte isiku süüst ja karistuse eesmärkide saavutamise võimalusest, vaid süüdistatava varalisest seisundist.
  3. Ringkonnakohus kohaldas materiaalõigust ebaõigesti ka M.T vastu esitatud nõude aegumise küsimuses. Apellatsioonis tuginesid kaitsjad sellele, et ÄS § 315 lg 3 kohaselt on aegunud tsiviilhagis M.T vastu esitatud kannatanu nõuded, mis tekkisid enne
  4. oktoobrit 2011, aga igal juhul nõuded, mis tekkisid enne
  5. detsembrit
  6. Ühtlasi taotlesid apellandid aegumise kohaldamist. Leides, et tsiviilhagis esitatud nõue ei ole aegunud, kohaldas ringkonnakohus vale seadust. Nõude aegumist hinnates tulnuks lähtuda äriseadustikust, mitte KarS §st
  7. Kannatanu nõude aegumine ei olene kuriteo aegumisest. Nõude aegumine on reguleeritud TsÜS
  8. peatükis ja juhatuse liikme vastutuse osas ka ÄS §s
  9. Karistusseadustiku üldosa sätteid kohaldatakse KarS § 1 lg 1 kohaselt aga süütegude eest karistamiseks.
  10. Kohtuotsused on tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas nõuetekohaselt põhjendamata. Maakohus pole tsiviilhagi rahuldades viidanud ühelegi tõendile ja ringkonnakohus seda viga ei kõrvaldanud. Samas võib arvata, et kohus käsitas tsiviilhagi lahendamisel ühe tõendina ka kannatanu seadusliku esindaja ütlusi, mis ei saa tsiviilhagi lahendamisel tõendiks olla. Nimelt välistab TsMS § 251 menetlusosalise või tema esindaja ütluste käsitamise tunnistaja ütluste kui tõendina. E. L-i ütlustele oleks saanud tsiviilhagi lahendamisel tugineda üksnes juhul, kui ta oleks üle kuulatud TsMS §des 267–2681 ette nähtud korras vande all. Seda aga ei tehtud.
  11. Süüdistatava M.T kaitsjad vandeadvokaat R. Talts ja vandeadvokaadi abi L. Talumäe esitasid
  12. mail
  13. a ka kassatsiooniastme menetluskulude arvestuse 19 tunni ja 30 minuti eest summas 3042 eurot (sh käibemaks). Prokuratuuri kassatsioonivastus
  14. Ringkonnaprokurör Merry S.R-i
  15. mail 2017 koostatud kassatsioonivastuse kohaselt on Tallinna Ringkonnakohtu
  16. jaanuari
  17. a otsus seaduslik ja põhjendatud. Kassatsioon tuleb jätta rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 6
(9)6 1-16-6115
  1. Ringkonnakohus on apellatsioonimenetluses pädev arutama kriminaalasja sisuliselt (st hindama tõendeid ja tuvastama faktilisi asjaolusid) samamoodi nagu maakohus. Ringkonnakohtu selline pädevus tähendab ka seda, et KrMS § 3051 lgs 1 sätestatud põhjendamiskohustust järgides võib ringkonnakohus hinnata tõendeid ja tuvastada faktilisi asjaolusid teisiti, kui seda tegi esimese astme kohus. Sellegipoolest ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama kohtuasja teistkordne täiemahuline käsitlemine uues kohtukoosseisus. Seda põhjusel, et tulenevalt KrMS § 331 lgs 2 sätestatust arutab ringkonnakohus üldjuhul kriminaalasja vaid esitatud apellatsiooni piires ja võib neid piire laiendada üksnes KrMS § 331 lgs 3 ja § 340 lgs 3 nimetatud erandjuhtudel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli
  3. a otsus kriminaalasjas nr 3112311, p 18).
  4. Kriminaalasja apellatsiooni piires arutades ei ole ringkonnakohus maakohtu lahendit kontrolliv põhjendamiskohustusest vabastatud kohtuinstants. Täiemahuline põhjendamiskohustus lasub ringkonnakohtul siis, kui ta nõustub mingis osas apellandiga ja asub maakohtu otsuses märgituga võrreldes erinevale seisukohale.
  5. Põhjendamiskohustus aktualiseerub ringkonnakohtu jaoks aga mõnevõrra teisiti, kui ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega. Menetlusökonoomia kaalutlustel puudub sellises olukorras õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Seda arvestades ongi KrMS § 342 lg 3 ps 1 sätestatud, et kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, võib ta enda otsuses jätta maakohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolseid põhjendusi.
  6. Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Eriti on aga ringkonnakohtu põhjenduste esitamine maakohtu otsuse muutmata jätmisel vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et ta ei pea analüüsima apellatsioonis esitatud argumente (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. detsembri
  8. a otsus kriminaalasjas 3119211, p 15.2).
  9. Tallinna Ringkonnakohtu
  10. jaanuari
  11. a otsuse tegemisel ei ole kohtupraktikas väljakujunenud eelkirjeldatud nõudeid järgitud. Ringkonnakohtu lahendis on märgitud, et kuna M.T kaitsjate väited on uued vaid tsiviilhagi puudutavas osas, siis peatub ringkonnakohus ainult nendel, ja et apellandi ülejäänud väited on maakohtu otsuses ammendavalt lahendatud. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta vähemalt alljärgnevad apellantide väited, millele puuduvad vastused ka esimese astme kohtu otsuses. 32.
  12. Ringkonnakohus on jätnud vastamata apellatsiooni väitele, et T-R. R-i süüstavate tõenditena arvesse võetud arvetel ei olnud vähimatki märget, et nende koostaja oli T-R. R. või et arvel odavate höövelliistude koguse kohta tehtud käsikirjaline parandus pärineks temalt. 32.
  13. Ringkonnakohus on jätnud nõuetekohase tähelepanuta ka apellantide etteheite selle kohta, et maakohus luges höövelliistude reservi tõendatuks üksnes
  14. aastast pärinevate arvetega, ehkki süüdistus hõlmas omastamist ajavahemikus jaanuarist 2010 kuni septembrini 2012, nagu ka selle kohta, et maakohtu otsusest ei nähtu, miks on kuriteo ulatus loetud tuvastatuks n-ö kahtlaste miinusarvete summeerimise tulemina. 32.
  15. Kolleegiumi hinnangul tuleb kassaatoritega nõustuda selles, et maakohus on oma otsuses süüküsimuse lahendamisel tuginenud tsiviilhagile kui tõendile. Sarnaselt süüdistusaktiga ei ole aga tsiviilhagi tõend, vaid üksnes menetlust (teatud osas) käivitav ja menetluseset piiritlev dokument. Tsiviilhagis kajastuvaid kannatanu väiteid ei saa võrdsustada kannatanu ütlustega muu hulgas ka 7
(9)7 1-16-6115 põhjusel, et nende saamisel ei ole järgitud ülekuulamise – üldmenetluse kontekstis ristküsitluse – reegleid. Ringkonnakohus ei ole esimese astme kohtu seda eksimust parandanud ega sellele muul viisil reageerinud. 32.
  1. Karistuse mõistmist põhjendades on maakohtu otsuses kõigepealt kasutatud järgmist sõnastust: „Eeltoodust tulenevalt on kohtuotsus kriminaalasjas väärtusotsustus, mis on suunatud inimese kui indiviidi ja ühiskondliku olendi, aga ka korrastatud ja turvalise ühiskondliku elukorralduse tervikuna, eksisteerimise seisukohast oluliste ja tähenduslike reaalsete aspektide kaitsmisele. Süüdimõistva kohtuotsuse raames tehtav karistusotsustus peab andma adekvaatse hinnangu süüdistatavale etteheidetavale teole ühiskonnas aktsepteeritud õigushüvede väärtusmastaabis ning motiveerima süüdistatavat ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistiku ehk sotsiaalsete väärtuste, millest formeerub õiguskord, järgmisele ning enda tegevusega teiste isikute elu, tervise ja vara mitteohustamisele tulevikus. Seega on karistuse eesmärk lisaks õiguskorra kaitsmisele ja toimepandud süüteo eest avaliku hukkamõistu avaldamisele ka süüteo toimepannud isiku positiivne mõjutamine hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest“. Kolleegiumi hinnangul ei ole selline „kriminaalpoliitiline“ seisukohavõtt aktsepteeritav mõistetava konkreetse karistuse põhjendusena. Kuigi maakohus ei ole karistuse valikul piirdunud üksnes eelkirjeldatuga, püüdes põhjendada ka karistuseks vangistuse mõistmist, juhib kolleegium tähelepanu järgnevale. Nimelt on vangistuse mõistmist põhjendatud üksnes sellega, et tegemist on varavastase kuriteoga, millega kaasnevad süüdistatavate vastu suured varalised nõuded. Kolleegiumi hinnangul ei piisa karistusseadustiku eriosa vastava paragrahvi sanktsioonis võimaliku karistuse liigina vangistuse kõrval ka rahalise karistuse olemasolul vabadusekaotusliku karistuse valiku põhjendamiseks nii nappidest põhjendustest. Seetõttu oli lubamatu, et ringkonnakohus jättis karistusliigi valikut puudutavatele apellandi väidetele reageerimata.
  2. Eespool kirjeldatud apellantide asjakohaste väidete ringkonnakohtu otsuses analüüsimata jätmine on käsitatav KrMS § 3051 lgs 1 ja § 341 lgs 1 sätestatu rikkumisena, mida kolleegium loeb KrMS § 339 lg 2 mõttes kriminaalmenetluse õiguse muuks oluliseks rikkumiseks. Kuna need rikkumised on puutumuses faktiliste asjaolude tuvastamisega, tuleb kriminaalasi saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks.
  3. Kuigi Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. aprilli
  5. a määrustega võeti menetlusse üksnes M.T kaitsjate kassatsioon ja T-R. R-i kaitsja kassatsioon jäeti menetlusse võtmata, peab kolleegium KrMS § 3602 lgle 3 tuginevalt vajalikuks laiendada kriminaalasja läbivaatamise piire ka T-R. R-ile. II
  6. Apellantide muude väidetega võrreldes on ringkonnakohus tsiviilhagiga seonduvat käsitlenud võrdlemisi üksikasjalikult. Kassaatorid on aga märkinud õigustatult seda, et ringkonnakohus kohaldas kannatanu nõude aegumise küsimuses vale seadust, lähtudes karistusseadustikust. Eraõiguslike nõuete aegumist reguleerib hoopis tsiviilseadustiku üldosa seaduse
  7. peatükk koos eriseadustes ette nähtud erisätetega. Eraõiguslike nõuete aegumine pole sõltuvuses KarS §s 81 ette nähtud süüteo aegumise regulatsioonist. Kannatanu tsiviilõiguslik nõue, mille tekkimise aluseks on tegu, mis vastab ühtlasi mõne süüteokoosseisu tunnustele, võib olla aegunud ka juhul, kui süütegu pole aegunud. Teisalt on võimalik, et vaatamata teo aegumisele süüteona pole selle tõttu tekkinud tsiviilõiguslik nõue aegunud. Tsiviilõigusliku ja karistusõigusliku vastutuse eeldused tulenevad erinevatest normidest. Seda, kas kaitsjate väide M.T vastu esitatud nõude (vähemalt osalise) aegumise kohta peab paika, tuleb kriminaalasja uuel arutamisel lahendada ringkonnakohtul. Küll osutab kolleegium asjaolule, et seejuures võib olla oluline, kas kahju hüvitamiseks kohustatud isik 8
(9)8 1-16-6115 soovis õigusvastast tagajärge ja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  1. septembri
  2. a otsus asjas nr 3216714, p 37).
  3. Kolleegium ei nõustu aga kaitsjate seisukohaga, et kuna AS-i E esindajat E. L-i ei kuulatud kohtus üle TsMS §des 267–268 ette nähtud korras vande all, poleks kohus tohtinud tsiviilhagi lahendamisel E. L-i ütlustele tugineda. Kohtupraktika kohaselt tuleb tsiviilhagi menetlemisel kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades kriminaalmenetluse erisusi (vt nt Riigikohtu erikogu
  4. veebruari
  5. a otsus asjas nr 31110612, p 62). See, millistele tõenditele saab kohus KrMS § 306 lgs 1 nimetatud küsimuste otsustamisel – sh tsiviilhagi lahendamisel – tugineda, on reguleeritud KrMS § 63 lgs 1, mis nimetab ühe võimaliku tõendiliigina ka kannatanu ütlusi. Seega ei ole TsMS § 229 ("Tõendi mõiste") ega sama seadustiku
  6. peatükk ("Menetlusosalise vande all antud seletus") kriminaalmenetluses kohaldatavad. Kriminaalmenetlus võimaldab kannatanu ütluste kui tõendiga arvestada ka tsiviilhagi lahendamisel. Vastasel korral tekiks vastuvõetamatu olukord, kus sama kohtukoosseis peaks nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi lahendamise seisukohalt mingi olulise ühe ja sama faktilise asjaolu tuvastamisel lähtuma erinevast tõendikogumist. Sellega võiks omakorda kaasneda see, et mingi asjaolu saab lugeda süüküsimuse otsustamisel tuvastatuks, tsiviilhagi lahendamisel aga mitte. III
  7. Kuna kolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 ps 6 nimetatud lahendi, peab riik KrMS § 186 lg 1 alusel hüvitama süüdistatavale kassatsioonimenetluse kulu. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. märtsi
  9. a otsus kriminaalasjas nr 311616, p 36). Samuti sätestab KrMS § 175 lg 2, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. juuni
  11. a määrus kriminaalasjas nr 3116313, p 23 ja
  12. mai
  13. a määrus kriminaalasjas nr 3112217, p 59). Arvestades kassatsiooni väidete põhjendatud osa ning kriminaalasja keerukust ja mahtu, loeb kriminaalkolleegium hüvitatavaks mõistliku suurusega tasuks kaitsjate kuuele töötunnile vastava summa, s.o 936 eurot (sh käibemaks).
  14. Kooskõlas eelmärgituga ja lähtudes KrMS § 361 lg 1 pst 6 ja § 362 pst 2, tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu
  15. jaanuari
  16. a otsuse täies ulatuses ja saadab kriminaalasja ringkonnakohtu samale koosseisule uueks arutamiseks. (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.