KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 8. märts 2018 Kriminaalasja number 1-17-2479 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Juhan Sarv, Aarne Sarjas Kohtuistungi sekretär

) § 7 ning § 76 sätestatuga. Eeltoodud tegevusega pani H.Q toime KarS 291 järgi kvalifitseeritava kuriteo (võimuliialdus), s.o ametiisiku poolt füüsilise jõu ebaseadusliku kasutamise. MAAKOHTU PÕHJENDUSED 3. Kohus leidis, et süüdistatava süü on esitatud tõenditega tõendamist leidnud. Kohus asus seisukohale, et süüdistatav H.Q kaitseversioon on ümberlükatud kohtuistungil uuritud tõenditega. 3.1 Kohtule esitatud videosalvestisest nähtub, kell 05:14:47 lõi H.Q baarileti ääres parema käega kannatanut paremale poole lõua piirkonda, siis ajavahemikul 05:14:53 - 05:14:54 lõi H.Q maas külili lebavat V.I. kahel korral parema käega pea piirkonda, samal ajal V.I. maas kinni hoides. 3.2 Süüdistatav väitis, et ta palus V.I. l kaasa tulla, võttes viimasel käest kinni, paremast ja hakkas teda tõmbama enda poole, mistõttu keeras V.I. tema poole peaga, keeras pea paremale poole ning ähvardas teda maha lüüa. Ta tundis lihasmõju, isik ei soovi kaasa minna, sa,a kinnitas isik ka sõnaliselt. Seetõttu oli ta sunnitud kasutama vahetut sundi - füüsilist jõudu. Muud võimalust tal üle ei jäänud, sest V.I. oleks teda äärmisel juhul rünnanud ja hinnates objektiivselt isiku ähvardusi ja võttes seda tõsidusega, oleks toimunud rünnak. Pärast kinnipeetava maha viimist, istus ta V.I. peale. Selleks et saada rindkere alt käsi kätte, pidi ta tegema V.I. le paar lööki, siia, kus on seljalaba, siia, kus on lihas, arvestades lööki intensiivsusega, et mitte kahjustada V.I. tervist. 3.3 Kohus on seisukohal, et süüdistatava väited on videosalvestise sisuga ümberlükatud. 2 Nagu nähtub videosalvestisest, kannatanu V.I. ei ole süüdistatava kirjeldatud moel agressiivne, ei osutanud mitte mingit vastupanu politseiametnikule. Videosalvestisest on näha, et kell 05:14:47 löömise hetkel tegeleb V.I. kaardimakseterminaliga ja terminalis on sees pangakaart. Vastupanu ta ei osuta. 3.4 Videosalvestiselt nähtub ka järgmine olukord. Ajavahemikul 05:14:53 - 05:14:54 löömise hetkel jääb V.I. põrandale oma vasakule küljele. Käed on rindkere juures, küünarnukkidest kõverdatud, rahakott endiselt käes. H.Q asub V.I. kinni hoidma, olles tema peal selliselt, et parema jala põlv toetub vastu isiku puusapiirkonda. Vastupanu isik ei osuta. On näha, et H.Q sooritas oma parema käega kaks lööki V.I. pea piirkonda. Kaamera vaatenurk on selline, et löökide sooritamise sihtpunkt kannatanu kehal otseselt pole nähtav, aga lähtudes süüdistatava ja kannatanu kehade asenditest ja süüdistatava käeliigutuste suunast, asus kohus seisukohale, et H.Q lõi kannatanut mitte seljalaba piirkonda, nagu väidab süüdistatav ise, vaid kannatanu pea piirkonda. 3.5 Kohus on seisukohal, et H.Q ütlused selle kohta, et V.I. ähvardas teda, et ta kutsus isikut sellega seoses korrale on paljasõnalised kuna need ütlused ei ole kinnitatud teiste asjas kogutud tõenditega. Kohus on seisukohal, et H.Q andis ülalnimetatud ütlusi selleks, et õigustada ennast ning tema ütlused kannatanu löömise asjaoludest ei vasta olulisemas osas tegelikkusele. 3.6 Siinkohal tugineb kohus veel ka järgmistele tõenditele. Tunnistaja I.M. ütlustega tuvastati, et süüdistatav lõi kannatanule näo piirkonda ja siis peale seda kui V.I. maha heideti, siis teist lööki nägi veel. Seejuures kannatanu ei teinud mingeid agressiivseid liigutusi. Põrandale maha viidud kannatanu ei osutanud vastupanu. Selle kohta, et kinnipidamisel ei osutanud V.I. mingit vastupanu ega olnud agressiivne, andis ütlusi ka tunnistaja E. M. Maakohus osundab veelkord videosalvestisele, mille kohaselt kell 05:14:53 sooritab süüdistatav parema käega löögi V.I. pea piirkonda, löögi hetkel on isik külili asendis ja tema käed on rindkere juures küünarnukkidest kõverdatud. Löögi hetkel on politseipraktikant I. M ja turvatöötaja A. L. pilgud suunatud baari uksel asuva E. M suunas. Sellega seoses suhtub kohus tunnistaja I.M. ütlustesse selle kohta, et tunnistaja nägi, et H.Q lõi kannatanut selja-kaela piirkonda, kriitiliselt. Kohus on arvamusel, et videosalvestisega on tuvastatud see asjaolu, et süüdistatav lõi kannatanut pea piirkonda. Samal põhjusel suhtus kohus kriitiliselt ka tunnistaja A.L. ütlustesse selle kohta, et V.I. takistas kinnipidamist füüsiliselt, püüdis kõrvale lükata, haaras vormiriietusest kinni. Nimetatud asjaolust ei räägi ükski tunnistaja, isegi süüdistatav mitte. Veel märkis kohus, et ühest küljest rääkis tunnistaja A.L. ütlusi, et need kliendid (st I ja M) olid agressiivsed ning samas räägib tunnistaja, et tema palve peale baarist lahkuda isikud ka tegid seda, samuti rääkisid rahulikult. Maakohus hindas tunnistaja ütlused vastuolulisteks, seega ebausaldusväärseteks. 3.7 Maakohus märkis, et kohtuistungi käigus ei ole ümber lükatud süüdistatava ütlused selle kohta, et enne kinnipidamist V.I. solvas teda, nimetades süüdistatavat „prügiks“. Kannatanu ise ei eitanud, et on võimalik, et ta solvas baaris kedagi. Ka tunnistaja A.S. räägib sellest, et kannatanu ütles midagi politseinikule. 3 3.8 Samal ajal asus kohus seisukohale, et kuna pole tuvastatud, et V.I. osutas mingit vastupanu või ähvardas politseinikke, et ta oli ohtlik nendele või teistele baaris viibivatele isikutele, siis löökide sooritamine ei olnud vajalik või otstarbekohane ning süüdistatav H.Q ületas oma tegevusega jõu kasutamisel lubatud intensiivsuse piiri. Siinkohal tugines maakohus ka asjatundja arvamusele, et verbaalne rünnak või verbaalne solvamine ei anna alust selliste löökide sooritamiseks ning lähtudes videosalvestisest, ei olnud V. I ohtlik baaris viibivatele isikutele. 3.9 Politseiametniku ametijuhendiga (asitõendite toimiku lk 39-41) ja H.Q teenistuslehega (asitõendite toimiku lk 42-45) on tõendatud, et seisuga 17.09.2016.a. töötas süüdistatav H.Q patrullpolitseiniku ehk politseiametniku ametikohal. Tulenevalt Politseija piirivalveseaduse § 34 lg 1 ja § 35 lg 1 sätestatust on politseiametnik Siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluva täidesaatva riigivõimu asutuses töötava ja võimuesindaja ülesandeid täitva riigiametnikuna vaadeldav ametiisikuna KarS § 288 mõttes. Korrakaitseseaduse (

) § 7 kohaselt tuleb riiklikku järelevalvet teostades korrakaitseorgani poolt valida meede, mis isikut ja üldsust kõige vähem kahjustab (p 1); kohaldada ainult sellist meedet, mis on proportsionaalne, arvestades sellega taotletavat eesmärki ja kiireloomulist sekkumist nõudvat olukorda (p 2) ning kohaldada meedet vaid nii kaua, kui eesmärk on saavutatud või seda pole võimalik enam saavutada (p 3).

§ 76

lg 1 kohaselt võib vahetut sundi kohaldada füüsilise jõu kasutamisega ainult juhul, kui korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik. Haldusakt peab olema suunatud ohu väljaselgitamisele, tõrjumisele või korrarikkumise kõrvaldamisele.

§ 76

lg 2 kohaselt on vahetut sundi lubatud kohaldada ilma eelneva kohustava haldusaktita, kui haldusakti andmine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu. Selline sunni rakendamine saab toimuda ainult väga kiireloomulises situatsioonis, kus ühtlasi eksisteerib kõrgendatud oht, kuna see on haldussunnivahenditest kõige riivavam.

§ 5

lg 4 kohaselt loetakse kõrgendatud ohuks ohtu isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure keskkonnakahju tekkimise oht või karistusseadustiku

1. peatükis sätestatud I astme kuritegu või
2. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise oht. Kuna sellist ohtu V.I. tegevuses ei esinenud, nõustub kohus prokuratuuri seisukohaga, et süüdistatav H.Q tegevus sündmuskohal ehk kinnipeetava isiku korduv löömine on vastuolus

§ 7ning § 76 sätestatuga. 3.10 Subjektiivsest küljest eeldab Kar

S § 291 ettenähtud süüteokoosseis tahtlust. Kohus asub seisukohale, et H.Q pani KarS § 291 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime otsese tahtlusega. APELLATSIOONID

1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni H.Q ja tema kaitsja A. Matvejev, kes taotlevad tühistada Viru Maakohtu otsus ja mõista süüdistatav talle esitatud süüdistuses õigeks. Apellatsioonid seisnevad järgmises. 4.1 Süüdistatav H.Q kriminaalmenetlusõigust. leiab esmalt et kriminaalasjas on rikutud 4.1.1 Maakohus oleks pidanuks süüdistusakti prokuratuurile tagastama, sest süüdistusakt ei vasta KrMS § 154 lg 2 p 4 sätestatud nõuetele. Süüdistusaktis on esitatud tõendite loetelu, kuid puuduvad konkreetsed selgitused, mida ühe 4 või teise tõendiga soovitakse tõendada või on selgitused niivõrd üldsõnalised, et selgitusest jääb arusaamatuks, mida konkreetselt tõendada soovitakse. Käesoleval juhul on süüdistusaktis vaid väga üldistavalt märgitud, millega seonduvalt tõendit soovitakse kohtus uurida. Süüdistatav leiab, et selline süüdistusakt rikub tema kaitseõigust, mille kohaselt on isikul õigus mõistetavalt aru saada, milles teda süüdistatakse ja millistele faktilistele asjaoludele ja tõenditele süüdistus tugineb. 4.1.2 Süüdimõistva otsuse tegemisel rikuti KrMS § 268 nõudeid ja tugineti uutele faktilistele asjaoludele, millega kohtus väljus süüdistuse piiridest. Nimelt ei ole süüdistusakti lõpposas kirjas, et lisaks õiguspäraselt kasutatud kaelahaardele lõi süüdistatav kaelahaarde kasutamise käigus kannatanut iseseisva löögiga näkku (tegelikult on see võimatu) ning et õiguspäraselt käeraudade pealepaneku käigus kasutas ta ebaseaduslikku jõudu käte kättesaamiseks selleks, et käerauad peale panna. Samuti anti minu teole võrreldes süüdistuse tekstiga oluliselt erinev sisu (löök näkku oli kohtuotsuse järgi löök lõua vastu, löögid pähe olid löögid kohtu otsuse järgi löögid pea piirkonda jne.). 4.1.3 Kohus ei ole kaitsja seisukohti süüdistuse suhtes üldse käsitlenud ega arvestanud ning kohtuotsuses ei ole ka märgitud, miks kaitsja kaitsekõne tervikuna ei väärinud kohtu tähelepanu üldse. Seega võib järeldada, et kohus lähtus otsuse tegemisel üksnes ja ainult prokuröri poolt väidetud tõendamata oletustest. Selline kohtumenetlus ei ole aus ja õiglane. 4.1.4 Maakohus on põhjendamatult jätnud analüüsimata kaitsja poolt kutsutud tunnistajate (A.S. , A.L. ) ütlused tervikuna ning maakohus on põhjendamatult leidnud, et A.L. ütlused olid ebausutavad. Seega on kohus rikkunud KrMS § 61 nõudeid sellega, et ta ei ole hinnanud tõendeid kogumis ning ei ole erinevatest tõenditest tulenevaid andmeid asetanud omavahelisse konteksti. 4.1.5 Kohus on rajanud süüdimõistva kohtuotsuse üksnes ja ainult prokuröri poolt kohtule esitatud videosalvestisele. Käesolevas asjas ei ole põhjendatud süüdimõistva otsuse rajamine ainult ühele tõendile (videosalvestis), kuna asjas on kogutud ka teisi tõendeid (tunnistajate ütlused ja dokumentaalsed tõendid). 4.1.6 Samuti on kohus otsuse rajanud tunnistaja I.M. ütlustele, kuid samal ajal on kohus otsuses märkinud, et mingis osas on tunnistaja ütlused ka ebausaldatavad. 4.1.7 Apellandi arvamuse kohaselt on maakohus jätnud täielikult hindamata ka prokuröri poolt kutsutud asjatundja/tunnistaja A. S antud selgitused. A. S selgitas kohtus ühemõtteliselt, et ilma helifailita ja üksnes pildi põhjal hinnangu andmine minu tegevusele kannatanu suhtes, on oletamine. Ka ütles tunnistaja A. S, et selline jõuline kehtestamine on lubatud ja mahaviimine on täiesti adekvaatne siis, S politseinikul on ohu kahtlus. Kannatanu suhtes kasutatud kaelahaaret ei hinnanud asjatundja iseseisvaks löögiks näkku. 4.1.8 Eeltoodu alusel on süüdistatav seisukohal, et kohtuotsus ei vasta KrMS § 312 sätestatud nõuetele. 4.1.9 Süüdistatava hinnangul maakohus vaid oletab, et süüdistatav lõi kannatanut lõua piirkonda ning reaalelus ei ole võimalik selliselt kedagi lüüa seljas olnud kuulivesti tõttu, mille tõttu on liigutused piiratud ja kohmakad. 4.1.10 Õige ei ole kohtu seisukoht, et kannatanu oli täiesti rahulik ja ei osutanud vastupanu. 5 Rahulikuks ei saa nimetada isikut, kes vaatamata korduvatele korraldustele hoiab käsi seotuna enda külje all ning osutab täis jõuga vastupanu käte raudu panemisele. Isik (kannatanu), kes ei allu politsei seaduslikele korraldustele ning osutab intensiivset vastupanu, ei ole rahulik nagu oletab kohus, vaid selline isik on agressiivne, ohtlik endale ja teistele. Kohus märkis veel, et pole leidnud tõendamist asjaolu, et kannatanu V.I. solvas politseiametnikke. Kohus jättis samuti tähelepanuta, et politseinikud said väljakutse prioriteediga Bravo, mille puhul on vajalik patrulltoimkonna kohene sekkumine ohu, olulise ohu või kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks, ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks jne. Väljasõidukorralduse saanud patrulltoimkond alustab Bravo prioriteediga väljakutse teenindamist esimesel võimalusel. Kohus ei ole analüüsinud asjaolusid, mis puudutasid kannatanu solvanguid politseinike aadressil ning oletuslikult järeldas, et kannatanu oli igati viisakas ja rahulik. Lisaks jättis kohus tähelepanuta, et kui tegemist olnuks üksnes arve tasumata jätmisega, siis ilmselt ei kutsunukski turvafirma politseid. Seega otsustas kohus liiga kergekäeliselt järeldanud, et süüdistatava, A.S. i ja A.L. ütlused solvamise ja ähvarduste kohta olid üksnes osa kaitsetaktikast. 4.1.11 Süüdistatav leiab, et prokurör pidanuks välja nõudma videosalvestise arestimajast, et kontrollida kannatanu ütluste usutavust selle kohta, et ta oli rahulik, samuti pidanuks prokurör asja juurde välja nõudma turvafirma poolt hädaabinumbrile 112 tehtud kõne salvestise ja süüdistatava vestluse salvestise saatja kaudu päästeametiga kannatanu kinnipidamisel. Ka pidanuks prokurör välja nõudma tunnistaja I.M. poolt koostatud patrullilehe, mis toetab absoluutselt süüdistatava ütlusi ning kummutab täielikult M ütlused. Seega on prokurör on jätnud õigustavad asjaolud välja selgitamata. 4.1.12 Kokkuvõttes leiab süüdistatav, et tema käitumine oli adekvaatne ning lubatud ning ebaseaduslikku füüsilist jõudu ta kannatanu suhtes ei kasutanud. 4.2 Kaitsja A. Matvejevi apellatsioon seisneb järgmises. 4.2.1 Esmalt on apellant arvamusel, et tuleb apellatsioonimenetluses tuleb kohtusse kutsuda veelkord asjatundja A. S. Kaitsja arvates kuna asjatundja ei olnud tutvunud kohtueelses ja kohtumenetluses kogutud tunnistajate ütlustega, ei ole võimalik eeldada, et asjatundja järeldused on objektiivsed ja täielikud. Sel põhjusel tuleks läbi viia asjatundja korduv ülekuulamine. 4.2.2 Kaitsja märgib veel, et kohtumenetluse käigus jäid esitamata järgmised dokumentaalsed tõendid - süüdistatava teenistusleht ning aruanne süüdistatava patrullekipaaži tegevuse kohta sündmusele eelneva õhtu ja sündmuse öö kohta. Esimese tõendi pinnalt kavatseb süüdistatav tõendada tema iseloomustavaid asjaolusid ja seda, et varem ei olnud temale kunagi määratud karistusi ega tehtud märkusi seoses jõu kasutamisega. Teise tõendi pinnalt kavatseb süüdistatav tõendada vahetust, millal toimus sündmuse käik ja süüdistatava raporteid seoses sündmusega. 4.2.3 Vaidlus puudub alljärgnevates faktilistes asjaoludes:
2. 16.09.2016.a süüdistatav oli patrullis ja teostas oma teenistusülesandeid.
3. Öösel 16.09.2016.a süüdistatav olles patrullis sai väljakutse baari X.
4. Süüdistatav oli patrullis koos paarimehega I. M.
5. Süüdistatav ja I. M saabusid sündmuskohale.
6. Sündmuskohal viibisid patrulli saabumise momendil järgmised isikud: kannatanu, tunnistaja E. M, turvatöötaja A.L. ja baaridaam A.S. .
7. Kannatanu oli joobes. 6
8. Kannatanu ei saanud või ei soovinud maksta baaris tehtud ostude eest.
9. Süüdistatava ja kannatanu vahel toimus pikaajaline vestlus baarileti juures.
10. Süüdistatav teostas kannatanu kinnipidamist kasutades selleks jõudu.
11. Süüdistatav oli toimetatud politseijaoskonda. Vaidlusküsimuseks on kaitsja hinnangul see, kas kannatanu tegevus või väljendid kujutasid endas ohtu süüdistatavale või teistele isikutele. 4.2.4 Kohus, andes hinnangu objektiivse koosseisu olemasolule viitas kõigepealt videosalvestusele, millest kohus teeb järelduse, et kannatanu poolt ei tulene mingit ohtu ja selles olukorras oli füüsilise jõu kasutamine tema suhtes põhjendamatu. Kaitsja jääb sellele arvamusele, et ohu või ohutuse olemasolu väljendub mitte ainult isiku konkreetses tegevuses (objektiivsetes faktorites) kui ka isikute subjektiivses hinnangus selle kohta, kas isik on ohtlik või ohutu. Asjatundja A. S arvates võib jõu kasutamise põhjuseks olla ka verbaalne agressioon, nt kui isik, kelle suhtes kasutatakse jõudu, väljendab verbaalselt kavatsust osutada vastupanu. Kuigi tunnistaja E. M eitab kannatanu agressiivsust ja tema kavatsusest osutada vastupanu tuleb arvestada, et tunnistaja on kannatanu sõber ning nad oid mõlemad joobes. Samuti tuleks tähele panna, et tunnistaja viibis vahetult jõu kasutamisel baarist väljas ja ta baaris toimunut hästi ei näinud. Seega tuleb tema ütlusi analüüsida kriitiliselt. Tunnistaja I. M ka eitab kannatanu agressiivsust ja seda, et kannatanu poolt oli osutatud vastupanu süüdistatavale. Selle tunnistaja ütluste hindamisel tuleb võtta arvesse, et kannatanu, baaridaami ja süüdistatava vestlus toimus vene keeles. Tunnistaja aga vene keelt ei valda. Samuti nähtub videosalvestusest, et vahetult jõu kasutamisel ta tegeles tunnistaja E. M baarist väljasaatmisega. Seega tunnistaja mulje toimunust tuleneb ainult süüdistatava ja kannatanu vestluse toonist. Siinkohal tuleb märkida ka sedagi, et süüdistatav oli tunnistaja praktikajuhendaja ning kaitsjal tekkis mulje, et nende vahel on negatiivsed suhted. Seega kaitsja arvates ei või antud tunnistaja ütlused olla tõendiks selle kohta, kas jõu kasutamine süüdistatava poolt oli põhjendatud. Tunnistaja A.S. oli isikuks, kes kutsus kohale valve ja pärast seda politseipatrull. Tunnistaja ütlustest nähtub selgelt, et kannatanu ja tunnistaja olid selleks momendiks pikaajaliselt viibinud baaris ja tarvitasid alkoholi. Tunnistaja rõhutas, et teiste külastajate lahkumise põhjuseks oli nimelt kannatanu ja tunnistaja E. M poolt väljendatud agressiivsus. Seega oli tegemist tegelikult erakorralise situatsiooniga. Tunnistaja märkis, et kannatanu väljendas agressiivsust nii süüdistatava kui ka tema vastu. Ähvardades füüsilise valu tekitamisega, proovis visata suure klaasi tema pea suunas. Antud tunnistaja ütlused olid selles osas täiesti jäetud kohtu poolt tähelepanuta. A.L. turvatöötajana tuli sündmuskohale enne politsei saabumist ja proovis lahendada kannatanuga tekkinud konflikti ilma politsei kaasamiseta, kuid selleni ei jõutud. Tunnistaja ütluste kohaselt oli kannatanu käitumine agressiivne ja ohtlik konfliktis osalejate jaoks ning kannatanu osutas kinnipidamisel vahetult füüsilist vastupanu süüdistatavale. Ei ole selge, mis põhjusel kohus jättis tunnistaja ütlused vajaliku tähelepanuta. Süüdistatav kirjeldas selgelt asjaolud, mis ei või olla kajastatud videosalvestusel: seda, et ta andis kannatanule käsu baarist lahkuda, kannatanu ei ole allunud käsule ja selle tõttu süüdistatav 7 võttis kannatu paremast käest kinni, hakkas baarist kannatanut ära viima ja sellel momendil hakkas kannatanu liikuma vastassuunas. Süüdistatav tajus, et sellel momendil kannatanu käelihas pingestus selliselt, et ta tundis kannatanu poolt löögi tegemise soovi. Selleks, et vältida lööki, süüdistatav haaras kannatanul kaelast ja hakkas panema kannatanut pikali maha. 4.2.5 Apellant on jätkuvalt seisukohal, et eeldused jõu kasutamiseks olid olemas. Objektiivse kooseisu tuvastamisel tuleb anda hinnang ka sellele, millisel viisil oli kasutatud jõudu. Kohus tegi videosalvestuse pinnalt järelduse sellest, et kinnipidamise alguses süüdistatav haaras kannatanut kaelast mitte selleks, et panna kannatanu maha, vaid tegi löögi kannatanu näopiirkonda. Kaitsja ei ole nõus antud hinnanguga. Videosalvestusest on selgelt nähtav, et süüdistatav haarab kannatanu kaelast. Antud järeldus põhineb ka objektiivsetele tõenditele. Kiirabikaardist tuleneb, et kannatanu ainsaks kehavigastuseks oli alahuule kriim huule siseküljel. Antud asjaolu välistab selle, et tegemist oli löögiga. Maas olles kannatanu jätkas vastupanu osutamist ja ei andnud võimalust panna tema kätele käeraudu. Antud asjaolu on tõendatud ( A.L. ütlused, videosalvestis ja H.Q ütluse). Kaitsja rõhutab, et muid vigastusi, kui huule siseküljel, ei ole kannatanul tuvastatud. Seoses sellega on apellandi arvamusel olemas korrakaitseseaduse § 74 lg. 1; § 75 lg. 1 ja § 76 lg. 1 ja 2 ettenähtud eeldused ja õigused jõu kasutamiseks ja valitud jõu kasutamise meetmed olid sellised, et tekitada kannatanule minimaalset kahju. 4.2.6 Kohus viitab sellele, et jõu kasutamiseks peab olema kõrgendatud ohu olemasolu. Siinkohal kohus viitab

§ 5

lg 4, mille kohaselt loetakse kõrgendatud ohuks ohtu isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure keskkonnakahju tekkimise oht või karistusseadustiku

1. peatükis sätestatud I astme kuritegu või
2. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise oht. Kaitsja ei ole sellega nõus. Kõrgendatud ohu korral vahetu sunni kohaldamise aluseks nähakse ette

§ 76lg.

2. Kaitsja viitas sellele, et vahetu sunni kohaldamise aluseks võib olla ka

§ 76lg 1 ettenähtud eelduste ilmumine.

Tunnistajate A.S. i ja A.L. ütlustest tuleneb, et vestlus oli suunatud õigusrikkumise lõpetamiseks kannatanu poolt ja kannatanu baarist lahkumiseks. Sama asjaolu toetavad süüdistatava ütlused. Vestluses tegi süüdistatav hoiatuse vahetu sunni kasutamise kohta. 4.2.7 Eeltoodust lähtudes on kaebaja seisukohal, et jõu kasutamiseks esinesid seadusega ettenähtud eeldused, jõu kasutamine oli proportsionaalne, asjakohane, vajalik ja seaduslik ja sellega ei ole täidetud KarS § 291 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis. 4.2.8 Subjektiivse koosseisu tuvastamisel on vaja tuvastada, kas süüdistaval oli tahtlus mistahes vormis süüteo toimepanemises. H.Q selgitas kohtuistungil oma subjektiivseid kaalutlusi jõu kasutamise viisi ja meetme valikul. Tema ütlustest tulenevalt ta kaalus rahulikult kõiki asjaolusid ja kasutas maksimaalselt ohutut jõu kasutamise meedet. Kaitsja arvates ei ole tõendatud süüdistatava tahtlus võimuliialduse toimepanemiseks. 4.2.9 Kaebaja hinnangul on kohus rikkunud menetlusõigust. 8 KrMS § 61 lg 1 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Vaidlustatud kohtuotsusest tuleneb, et kohus kasutas põhitõendina videosalvestust, mis on ilma helita. Samuti on vastuolu tunnistajate A.S. i ja A.L. ütluste ja videosalvestusest nähtuva vahel. Selles olukorras pidi kohus eriti hoolikalt analüüsima tunnistajate ütluseid ja viitama kohtuotsuses, mis põhjusel kohus jätab kõrvale antud tunnistajate ütlused kannatanu käitumise agressiivsuse ja kannatanu poolt süüdistatavale osutatud vastupanu osas. Kohus seda ei teinud, eelistades videosalvestust teistele tõenditele. 4.2.10 Menetluskulude osas peab kaitsja vajalikuks märkida järgmist. Kohus hüvitas kannatanule sõidukulu. Esitatud menetluskulude nimekirjast tuleneb, et kannatanu oli sunnitud lendama Eestisse Saksamaalt seoses sellega, et Saksamaal on tema töökoht. Samas kannatanu tunnistas kohtus, et kohtueelses menetluses kogutud andmed selle kohta, et ta elab Narva-Jõesuus ja on töötu on õiged. Sellises olukorras pidanuks maakohus kontrollima, millised kannatanu poolt avaldatud andmed on õiged: kas andmed selle kohta, et ta elab Narva-Jõesuus ja on töötu või menetluskulude nimekirjas esitatud andmed sellest, et kannatanu töötab ja elab Saksamaal. PROKURÖRI APELLATSIOONIVASTUS

1. Prokuröri hinnangul on apellatsioonid põhjendamatud. 5.1 Prokurör ei pea õigeks süüdistatava poolt esitatud etteheiteid (apellatsiooni p 3.1) süüdistusakti aadressil (mittevastavus KrMS § 154 lg 2 p 4 sätestatud nõuetele) ja vaidleb neile vastu. Ühtlasi ei nõustu prokurör apellandi väidetega süüdistusakti konkretiseerimatusest ning selgusetusest. Samuti ei saa nõustuda väidetega, et kohus väljus süüdistuse piiridest. On oluline märkida, et kaitseaktis ja kohtu eelistungil ei ole apellant ja tema kaitsja esitanud taotlusi süüdistusakti prokuratuurile tagastamiseks. Samuti pole nad kordagi viidanud sellele, et süüdistusakt ei vasta KrMS § 154 sätetele. Lisaks sellele kinnitas H.Q kohtuistungil, et süüdistuse sisu on talle arusaadav. Prokurör leiab, et apellandi eelviidatud etteheited on otsitud. 5.2 Prokurör ei nõustu väidetega, et I astme kohus on jätnud täielikult tähelepanuta kaitseversiooni / jätnud uurimata või hindamata süüdistatava kasuks rääkivad tõendid. Taoline analüüs (kuigi napp) on ära toodud kohtuotsuse punktides 3.3–3.
2. Prokurör nõustub kohtu lõppjäreldustega, mis puudutavad H.Q kaitseversiooni mittepaikapidavust ja tunnistaja A.L. kui tõendiallika ebausaldusväärsust. 5.3 Prokurör leiab, et juhul kui ringkonnakohus peaks ka nõustuma apellantide etteheidetega I astme kohtuotsusele osas, mis puudutab põhjenduse puudumist või põhjenduse ebapiisavust (kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes), ei tooks see kaasa õigeksmõistva otsuse tegemist. Praktikas saab taolisel juhul ringkonnakohus kohustada I astme kohut samas koosseisus võimalikke minetusi kõrvaldama. 5.4 Prokurörile jäävad arusaamatuks kaitsja apellatsioonis sisalduvad taotlused tõendite korduvaks uurimiseks või ka seni esitamata (?) dokumentaalsete tõendite täiendavaks (?) uurimiseks. Kaitsja poolt viidatud süüdistatava teenistusleht oli tõendina ära nimetatud süüdistusaktis. Samuti oli see kohtule I astme kohtuistungil esitatud. Sellele on ka viide kohtuotsuses (otsuse 9 lk 9). Seega ei saa rääkida esitamata jäänud tõendist, mis vajaks täiendavat vms uurimist II astme kohtus. Mis puutub patrullekipaaži aruandesse / patrullehte, siis nimetatud dokumendi osas pole ei kaitsja ega ka süüdistatav varasemalt ühtegi taotlust esitanud. Seda pole nimetatud kaitseaktis. Puudub alus arvata, et taolise dokumendi võimalik olemasolu oli kaitsjale või süüdistatavale teadmata või üllatuslik. Konkreetse sündmusega (kannatanu kinnipidamine) seonduvad materjalid olid I astme kohtus võetud toimiku materjalide juurde ja ka uuritud. Apellatsioonist ei nähtu põhjuseid, miks täiendavate aruannete / raportite (?) tõendina lisamine või esitamine või sellekohase taotluse tegemine kohtule polnud varem võimalik või miks need ei sisaldunud kriminaalasja materjalide hulka võetud väärteomenetluse materjalides. On oluline ka märkida, et kohtulikul uurimisel ringkonnakohtus järgitakse KrMS §-de 286-298 sätteid. KrMS § 2861 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest (ja järelikult ka selle uurimisest), kui tõendit ei olnud loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. Samuti peab kohtumenetluse pool KrMS § 297 lg 2 alusel põhjendama täiendavate tõendite kogumise vajadust. Midagi selletaolist esitatud apellatsioonist ei nähtu. 5.5 Prokurör ei saa toetada ka apellatsioonis nimetatud asjatundja A. S kordusülekuulamise taotlust. Kaitsja apellatsioonist ei tulene, miks sellekohast taotlust (asjatundja korduvaks ülekuulamiseks) ei esitatud I astme kohtus või miks ei taotletud kaitsja poolt Viru Maakohtult ristküsitluse käigus luba tutvustada asjatundjale teatud tõendeid. Kaitsja apellatsioonist ei nähtu prokuröri hinnangul selliseid uusi, ootamatuid või kaitsjale eelnevalt teadmata asjaolusid, mis tingiksid asjatundja korduvat ülekuulamist. 5.6 Kaitsja taotlustega haakub mõneti ka süüdistatava apellatsioonis sisalduv etteheide, mille kohaselt on prokuröri väidetavate ’tegematajätmiste’ tõttu jäänud eeluurimise käigus kogumata rida kaitseversiooni kinnitavaid võimalikke tõendeid - sh nt arestimaja video (milles kajastuks kinnipeetud kannatanu hilisem käitumine) või turvafirma esindaja poolt 112 hädaabinumbrile tehtud kõne salvestis (millest nähtuksid turvafirma esindaja (tunnistaja L isikus) politseile edastatud abipalve / väljakutse asjaolud). On oluline märkida, et ei H.Q ega ka tema kaitsja pole selliste salvestiste väljanõudmist ei prokurörilt ega ka uurimisasutuselt eeluurimise käigus taotlenud. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
3. Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav H.Q ja tema kaitsja A. Matvejev apellatsioonide juurde ning taotlesid süüdistatava õigeksmõistmist. Prokurör K. Kase hinnangul on apellatsioonid põhjendamatud, mistõttu maakohtu otsus tuleks jätta muutmata.
4. Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosalised ning tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et esitatud apellatsioonid H.Q süüdimõistva kohtuotsuse peale jäävad rahuldamata. Kaebustest nähtuvalt ei ole süüdistatav ja tema kaitsja nõus kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtu poolt antud hinnangutega ning soovitakse tõendite ümberhindamist kaebustes toodud viisil. Ringkonnakohus leiab, et maakohus hindas tõendeid vastavuses menetlusõiguses sätestatud põhimõtetega ning hinnangu tulemina põhjendas asjakohaselt, millistel põhjustel tõendikogum kinnitab maakohtu siseveendumust süüdistatava H.Q süü tõendatuses talle süüks arvatud teos. 10 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga faktilistes asjaoludes, tõenditele antud hinnangus ning materiaalõiguse kohaldamises ega korda I astme kohtu tuvastatud asjaolusid, kõiki tõenditele antud hinnanguid ning seisukohti. Alljärgnevalt vastab ringkonnakohus kaebuste põhiväidetele.
5. Esmalt võtab apellatsioonikohus seisukoha kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi puudutavate kaebeväidete kohta. 8.1 Süüdistatav H.Q arvates pidanuks maakohus süüdistusakti prokuratuurile, kuna see ei vasta KrMS §-s 154 sätestatud nõuetele. tagastama Siinkohal nõustub ringkonnakohus prokuratuuri kirjalikus vastuses väljendatuga, et süüdistatava eeltoodud etteheide on otsitud, sest süüdistusakt vastab kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud nõuetele. Oluline on rõhutada sedagi, et kogu senise menetluse vältel ei ole süüdistatav eeltoodud etteheiteid esitanud. Enamgi veel, maakohtu istungil H.Q kinnitas, et süüdistuse sisu on talle arusaadav. 8.2 H.Q arvates rikkus maakohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel KrMS § 268 nõudeid ja tugines uutele faktilistele asjaoludele, millega väljus süüdistuse piiridest. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodud väide mõistetamatu. Kui süüdistatav ja tema kaitsja on senise menetluse jooksul esitanud omapoolseid vastuargumente süüdistusele, siis on selge ka see, et kohus on süüdimõistva kohtuotsuse langetamisel püsinud esitatud süüdistuse piirides. Mingeid uusi faktilisi asjaolusid võrreldes süüdistuses esitatuga kohtu põhjendustes süüdistatavale ette ei heideta. 8.3 H.Q leiab, et kohtupidamine ei toimunud ausalt ja õiglaselt, sest kaitseargumendid jättis maakohus sisulise tähelepanuta. Kui maakohus arvestanuks kaitsja seisukohti, olnuks süüdimõistmine välistatud. Ringkonnakohus eelväidetuga ei nõustu. Maakohtu otsusest nähtuvalt on mõistetav, et kohus hindas kriminaalasjas kogutud tõendeid (mh ka süüdistatava kaitseversiooniga puutumuses ning kaitsja poolt esitatud tõendeid). Samas soostus maakohus tõendeid hinnates siiski süüdistusega. Kuigi võib möönda, et kohtu seisukohad on mõne tõendi hindamisel napid (tõendite hindamist käsitleb ringkonnakohus allpool), ei saa nõustuda, et maakohus oleks H.Q alusetult, s.t vähimagi tõendusliku baasita süüdi mõistnud. Ringkonnakohus leiab kokkuvõtvalt, et H.Q viited kriminaalmenetlusõiguse rikkumistele tulenevad asjaolust, et süüdistatav ei nõustu süüdistusega ning süüdimõistva kohtuotsusega.
6. Apellatsioonide väidete kohta, mis puudutavad tõendite veelkordset uurimist ringkonnakohtus ning uute tõendite kogumist, märgib kolleegium lühidalt järgmist. 9.1 Kaitsja taotles ringkonnakohtult asjatundja A. S kordusülekuulamist. Ringkonnakohus jättis nimetatud taotluse eelmenetluses rahuldamata, kuna mõjuvaid põhjuseid selle rahuldamiseks ei esitatud. Seega kaitsja apellatsioonis toodud vastavasisulistel põhjendustel ringkonnakohus enam ei peatu. 9.2 Süüdistatav teeb prokuratuurile etteheiteid kaitseversiooni kinnitavate tõendite kogumata jätmise pärast (arestimaja video, millest nähtuks kinnipeetu hilisem käitumine, turvatöötaja A.L. kõne salvestis hädaabinumbrile 112). Ringkonnakohus jätab nimetatud argumendid tähelepanuta, esmalt seetõttu, et süüdistatav ei ole vastavat tõendite kogumise taotlust varasema menetluse käigus esitanud ning kaebusest ei 11 selgu, miks seda ka ei tehtud, kui need tõendid olid kaitse seisukohalt olulised. Teiseks juhib ringkonnakohus tähelepanu, et kohus hindab vaid neid tõendeid, mida kohtumenetluse pool on esitanud, mida on kohtus vahetult uuritud ning mis on lisatud kohtutoimikusse. Kogumata ning kohtule esitamata tõenditele kohus hinnanguid ei anna.
7. Järgnevalt esitab apellatsioonikohus omapoolsed seisukohad apellatsiooni väidetele, mis puudutavad tõendite hindamist. 10.1 H.Q süüdistatakse järgnevas. H.Q oli
10. a ametiülesandeid täitmas patrulltoimkonnas koos praktikant I.M. ga. Teenindas väljakutset Narva-Jõesuus, P. asuvas baaris „X“ ning H.Q kasutas ajavahemikul 05:14-05:16 põhjendamatut ja ebaseaduslikku vägivalda V.I. suhtes. Ta tekitas kannatanule kergeid kehavigastusi (verise huule). Eeltoodud tegevusega pani H.Q toime KarS § 291 järgi kvalifitseeritava kuriteo (võimuliialdus), s.o ametiisiku poolt füüsilise jõu ebaseadusliku kasutamise. 10.2 Vaidlust ei ole selles, et 16.09.2016.a oli H.Q patrullis koos paarimehe I.M. ga teenistusülesannete täitmisel ning nad said väljakutse baari „X“. Vaidlust ei ole ka selles, et sündmuskohale saabumisel viibisid baaris kannatanu, tunnistaja E.M. , turvatöötaja A.L. ja baaridaam A.S. . Vaidlusteta on tuvastatud, et kannatanu V.I. oli alkoholijoobes ega soovinud või ei saanud tasuda baaris tehtud ostude eest. Mingit vaidlusküsimust ei ole selleski, et kannatanu ja politseiametnik H.Q vahel leidis baarileti juures aset pikaajaline vestlus. Apellandid ei vaidlusta ka asjaolu, et süüdistatav kasutas kannatanu kinnipidamisel jõudu ning kannatanu toimetati politseijaoskonda. Vaidlusküsimuseks on kaebajate arvates see, kas kannatanu tegevus või väljendid kujutasid endas ohtu süüdistatavale või teistele isikutele. 10.3 Kaebajad leiavad, et kohus on põhjendamatult suure rõhuasetuse pannud videosalvestisele ning jätnud sisuliselt tähelepanuta suulised tõendid, mis antud kriminaalajas omavad olulist kaalu, sest neist saab järeldada, kas kannatanu oli ohtlik. Seda olukorras, kus videosalvestisel heli puudub. Pealegi ei ole maakohtu järeldused ka kooskõlas salvestiselt tegelikult nähtuvaga. Veel on kaebajad arvamusel, et sisuliselt on kohus tuginenud vaid ühele tõendile, sest teised asjas kogutud tõendid H.Q süüd ei tõenda. 10.4 Käesolevas kriminaalajas on oluline tuvastada, kas kannatanu käitumine, kelle suhtes jõudu kasutati, oli selline, et selle tulemusena tekkis oht politseiametnikele või teistele isikutele. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda tõendikogum järeldada ohu tekkimist politseitöötajale või teistele isikutele. 10.5 Maakohus on suuliste tõendite analüüsimisel asunud seisukohale, et tunnistaja E.M. u ütlustest tulenevalt ei osutanud V.I. mingit vastupanu ning ei olnud ka agressiivne. Apellandid leiavad, et nimetatud tunnistaja on kannatanu sõber, mõlemad olid rohkelt tarvitanud alkoholi. Lisaks viibis tunnistaja jõu kasutamise ajal baarist väljas ning hästi ei näinud, mis baaris toimus. Seega on alust hinnata tunnistaja ütlusi kriitiliselt. Ringkonnakohus hinnangul asjaolu, et tunnistaja on kannatanuga sõbralikes suhetes, ei anna alust hinnata tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseteks. Tunnistaja tarbitud alkoholi kogus on ringkonnakohtule (nagu ka ilmselt kaitsjale) teadmata, mistõttu ka see kaitseväide on alusetu. Millisel määral sai tunnistaja E.M. näha baaris toimuvat, saab aimu videosalvestiselt. Nimelt nähtub salvestiselt, et E.M. toimetati baari ukse taha. Tunnistaja jäi välisukse juurde ja vaatas aeg-ajalt ka klaasosast sisse, samuti sisenes ta ka baariruumi. Tunnistaja ütluste kohaselt kannatanu löömist H.Q poolt ta ei näinud, kuid tunnistaja kinnitas, et kannatanu V.I. ei 12 olnud vähimalgi määral agressiivne. Seega on ka ringkonnakohus seisukohal, et tunnistaja E.M. ütluste kohaselt kannatanust lähtuv oht politseitöötajatele või siis kõrvalistele isikutele puudus. 10.6 Apellandid seavad kahtluse alla ka tunnistaja I.M. ütlused, mille kohaselt ei olnud kannatanu agressiivne ega osutanud vastupanu. Kaitseväide on esmalt see, et süüdistatava, kannatanu ja baaridaami vestlus toimus vene keeles, mida tunnistaja ei valda. Vahetu jõu kasutamise hetkel tegeles tunnistaja E.M. u baarist välja toimetamisega ega saanud näha toimuvat. Veel lisab kaitsja, et tunnistaja ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest kaitsjale jäi mulje, et praktikant I.M. ja süüdistatava H.Q vahel on negatiivsed suhted ning tunnistaja kui politseitöötaja käitumine sündmuskohal oli rangelt passiivne ning ta ei osutanud H.Q-le abi V.I. kinnipidamisel. Esmalt jääb ringkonnakohtule selgusetuks, kuidas mõjutab tunnistaja I.M. ütluste kvaliteeti asjaolu, et tunnistaja oli sündmuskohal väidetavalt passiivne ega osutanud süüdistatavale abi. Mis puudutab kaitsja väidet praktika juhendaja ja praktikandi võimalike negatiivsete suhte kohta, siis selle hindab ringkonnakohus tõendusliku toe puudumise tõttu oletuseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma tõenduslikku tähtsust ka asjaolu, et tunnistaja I. M ei valda vene keelt sellisel määral, et täielikult mõista kannatanu, süüdistatava ja baaridaami vestlust. Ringkonnakohtu hinnangul saab isiku agressiivsuse üle järeldusi teha ka isiku käitumise üle tervikuna (sh on oluline isiku kehakeel, võimalik kõrgendatud hääletoon jms). Tunnistaja I.M. hinnang oli üheselt mõistetav- kannatanu kellegi suhtes agressiivsust üles ei näidanud. Tunnistaja I.M. ütlustest tuleneb selgelt, et H.Q lõi kannatanule näo piirkonda ning pärast viimase maha heitmist oli veel üks löök, mis oli selja- kaela piirkonda. Tunnistaja avaldas mõistetamatust, miks oli üldse vaja kannatanut lüüa (1.kd, lk 84 jj). Kuigi maakohus luges tunnistaja I.M. ütlused usaldusväärseks, suhtus ta mõningase kriitikaga tunnistaja ütlustesse selle kohta, et tunnistaja nägi ka teist lööki. Kohus järeldas videosalvestiselt, et kui kannatanu oli juba maha viidud, on löögi hetkel I.M. ja ka tunnistaja A.L. pilgud suunatud baariuksel oleva tunnistaja E.M. u suunas. Seetõttu avaldas kohus kahtlust, et teist lööki ei pruukinud I. M näha. Ringkonnakohus vaatas ka ise videosalvestist ning ei nõustu maakohtuga selles, et I. M ei saanud näha maaslamava kannatanu löömist H.Q poolt. Salvestiselt nähtub selgelt, et H.Q poolt kannatanu mahaviimist nägi läbi välisukse klaasosa E.M. ja ta hakkas uuesti baariruumi sisenema. H.Q suunas I.M. ukse juurde. Sellel hetkel sooritab H.Q esimese löögi kannatanu pea piirkonda. Kui E.M. oli uuesti välisukselt lahkunud, pöördub I. M uuesti H.Q ja maaslamava kannatanu suunas ning ilmselgelt näeb teist kannatanule pea piirkonda suunatud lööki. Seega loeb ringkonnakohus usaldusväärseks tunnistaja I.M. ütlused selle kohta, et ta nägi H.Q poolt maha viidud kannatanu suhtes sooritatud teist lööki, mis oli tunnistaja hinnangul suunatud selja-kaela piirkonda. 10.7 Kaitsja väidab, et tunnistajate A.S. i ja A.L. ütlused kinnitavad üheselt, et kannatanu V.I. oli agressiivne. Maakohus on jätnud nende ütlused sisulise tähelepanuta. 10.7.1 Esmalt ei saa nõus olla väitega, et maakohus oleks A.L. ütlused jätnud tähelepanuta. Kohtuotsusest nähtub, et maakohus on olnud nimetatud tunnistaja ütlusi hinnates kriitiline ning ringkonnakohtu arvates igati põhjendatult. Tunnistaja selgitas baari „ X“ saabumise asjaolusid (väljakutse põhjuseks oli asjaolu, et baaris viibisid kaks joobes isikut, kes tellisid alkoholi, kuid selle eest ei maksnud, kasutati ka ebatsensuurseid väljendeid) ning neis vaidlust ei ole. Samas hindas maakohus tunnistaja ütlused ebausaldusväärseteks seetõttu, et tunnistaja ütluste kohaselt oli kannatanu V.I. agressiivne, püüdis kinnipidamist takistada füüsiliselt, haaras vormiriietusest. Selliseid asjaolusid ei kinnita ükski teine tõend. Vastuolu ilmnes kohtu hinnangul selleski, et tunnistaja ütluste kohaselt 13 käitusid baari kaks klienti (kannatanu ja tunnistaja E.M. ) agressiivselt. Samas aga rääkis tunnistaja ka sellest, et tema palve peale baarist lahkuda (see toimus enne politseipatrulli saabumist) allusid isikud sellele ning olid rahulikud (
11. kd, lk 114 jj). Apellantide rõhuasetus A.L. ütlustega seoses ongi asjaolul, et tunnistaja väidete kohaselt oli kannatanu agressiivne ning agressiivsus väljendus ebatsensuursetes solvangutes. Kuna aga videosalvestis on helita, ei saa salvestis nimetatud asjaolu kinnitada ning selle kohta annavad teavet kohal olnud isikud. Ringkonnakohus, nagu maakohuski, ei pea tunnistaja ütlusi usaldusväärseteks. Kohtu hinnang A.L. ütlustes sisalduvate vastuolude kohta on õige. Mis puudutab aga asjaolu, et kannatanu olevat olnud sõnaliselt solvav ning seega agressiivne politseitöötaja H.Q suhtes, siis on maakohus asunud seisukohale, et süüdistatava ütlused selle kohta, et enne kinnipidamist kannatanu V.I. solvas teda, ei ole kohtus ümber lükatud. Samas süüdistuse seisukohalt ei oma nimetatud asjaolu tähtsust. Maakohus leidis, et verbaalne solvang, verbaalne rünnak ei anna alust selliste löökide sooritamiseks ning lähtudes videosalvestisest, ei olnud kannatanu V.I. baaris viibivatele isikutele ohtlik. Eeltooduga nõustub ka ringkonnakohus ning rõhutab, et maakohus ei ole väljunud süüdistuse piiridest seetõttu, et luges kogutud tõenditega süüdistatava H.Q väited kannatanu poolsetest solvangutest tema aadressil tuvastatuks. Kohus asus kokkuvõttes ju seisukohale, et kannatanu V.I. ei osutanud kinnipidamise käigus vähimatki vastupanu, ei ohustanud ümbritsevaid isikuid, mistõttu politseitöötaja H.Q poolt kannatanu suhtes jõu kasutamine oli ebaproportsionaalne ning ebavajalik. 10.7.2 Tunnistaja A.S. i ütluste osas möönab ringkonnakohus, et kuigi maakohus on tunnistaja ütlused kohtuotsuses välja toonud, ei ole ta neid eraldi põhjalikult analüüsinud, kuid seda ringkonnakohtu hinnangul põhjusel, et tunnistaja ütlustes olulist tõenduslikku teavet ei sisaldu. Tunnistaja oli baaridaam, kes kutsus välja turvafirma töötajad (tunnistaja A.L. ). Tunnistaja ütluste kohaselt on kannatanu V.I. baari alaline klient, kes tuli koos sõbraga baari, kuid hakkas käituma agressiivselt, arvet ei maksnud. Turvameeskond kutsus politsei. A.S. i ütluste kohaselt käitus V.I. ebaadekvaatselt, peaaegu viskas tema suunas suure klaasi. Solvas teda, ütles midagi ka politseinikule. Kuidas toimus kinnipidamine, tunnistaja ei näinud. Ringkonnakohus märgib, et asjaolus, et kannatanu V.I. võis kasutada ebatsensuurseid väljendeid, vaidlus puudub. Kriminaalasja materjalide kohaselt kannatanu peab ka ise seda võimalikuks, kuid täpselt kinnitada ega ümber lükata ei saa, kuna oli joobes. Samas leiab ringkonnakohus, et tunnistaja ütlused ei lisa mingit teavet selle kohta, kuidas toimus V.I. kinnipidamine, st kuidas, millist ning millisel määral kasutas H.Q kannatanu kinnipidamisel jõudu. Tunnistaja ütlustest nähtub, et kannatanu V.I. käitumises agressiivsus puudus. Videosalvestis kannatanu agressiivsust sh ka baaridaami suhtes (väidetavalt püüdis visata klaasiga), ei kinnita. Ringkonnakohtu hinnangul võib tunnistaja ütlustest järeldada, et alkoholijoobes V.I. agressiivsus seisnes tema poolt kasutatud väljendites ning soovimatuses baarist lahkuda. Apellandid rõhutavad, et tunnistajate A.S. i ja A.L. ütluste kohaselt oli kannatanu ohtlik ümbritsevatele. Nimetatud järeldust ringkonnakohtu hinnangul aga teha ei ole võimalik. Joobes isiku ebatsensuurne väljendusviis ei näita, et kannatanu oli agressiivne sellisel määral, et kujutas endast ohtu ümbritsevatele. Nimetatud asjaolu ei tulene eelviidatud tunnistajate ütlusi tervikuna hinnates, ega ole leidnud kinnitust videosalvestiselt. 14 10.8 Apellandid leiavad, et videosalvestisel puudub heli, mistõttu sellest ei saa teha järeldusi kannatanu V.I. agressiivsuse kohta. Ringkonnakohus nimetatud väitega ei nõustu, sest vastupidiselt kaebajatele leiab, et salvestiselt nähtuv V.I. agressiivsust ei kinnita. Mõistetavalt ei saa videosalvestiselt järeldada, milles seisnes V.I. , süüdistatava H.Q ja teiste sündmuskohal viibinud isikute vestlus ning milliseid sõnu-väljendeid seejuures kasutati. Samas nähtub salvestiselt selgelt, et kannatanu V.I. ei teinud ühtegi liigutust, mida võiks hinnata agressiivsusena politseitöötaja H.Q või teiste kohalviibinud isikute suhtes (seda mitte enne kannatanu H.Q poolt sooritatud lööki suu pihta, kaelast haardega maha viimist ning samuti ka maas olles külili lamades). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga videosalvestiselt nähtuva sündmustiku kirjeldamises ning nähtu alusel tehtud järeldustes ning neid põhjendusi siinkohal üle ei korda. Süüdistatav H.Q rõhutab kaebuses, et prokurör ja kohus on jätnud videost tähele panemata koha, kus pärast kannatanu V.I. poolset kätega lööke süüdistatavale rindu, kukkusid süüdistataval taskust esemed põrandale. Kannatanu vehkis nii, et tema käes olnud rahakott lendas kauges kaares põrandale. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et süüdistatava poolt eelviidatud asjaolud ühegi teise kogutud tõendiga, sh videosalvestisega ei ole kinnitust leidnud, mistõttu nende kohta ringkonnakohtul ei ole võimalik seisukohta võtta. Lisaks tuleb tähele panna, et isegi kui kannatanu süüdistatava poolt osundatud viisil käitus, siis sai see toimuda juba pärast H.Q poolt kannatanu suhtes jõu kasutamist ning oleks hinnatav võimaliku vastureaktsioonina H.Q tegevusele. 10.9 Apellandid leiavad, et maakohus on jätnud vajaliku tähelepanuta asjatundja A. S ütlustest tuleneva. Asjatundja selgitustest nähtub üheselt, et H.Q tegevus ei ole hinnatav löömisena. Samuti tuuakse muuhulgas välja, et asjatundja arvates ilma tekstifailita ei ole võimalik videosalvestiselt nähtuvale adekvaatset hinnangut anda. Ringkonnakohus leiab, et maakohtus üle kuulatud ning kohtuotsuses kajastatud asjatundja A. S selgitused ei anna alust süüdistatava õigeksmõistmiseks. Tuleb rõhutada, et asjatundja A. S kommenteeris videosalvestiselt nähtuvat ning samas selgitas ka üldisemalt politseinike tegevust võimalike ohusituatsioonide korral. Olles tutvunud videosalvestisega, märkis asjatundja, et kuna tekstifaili ei ole, ei hakka ta oletama, miks politseinik selliselt reageeris. Aga reeglina on selline jõuline kehtestamine lubatud juhul, kui politseinikul on ohu kahtlus. Kui aga tegemist ei ole kehalise ründega, kui tegemist on verbaalse solvamisega, siis sellisel juhul ei ole politsei selline käitumine adekvaatne. Samuti märkis asjatundja, et antud kaasuses oli isik kontrolli all, ta ei osutanud nähtavat füüsilist vastupanu. Isegi intensiivne rabelemine või visklemine ei anna alust löömiseks. Asjatundja rõhutas, et agressiivne käitumine peab kindlasti seisnema kehalises tegevuses. Selleks et politseinikul oleks alust kasutada jõudu, peab olema eelduseks füüsiline agressiivsus. Sõnaline agressiivsus aga sellisel määral, et oleks tegu kõrgendatud ohuga, nt isik ütleb et tal on relv (vt ka asjatundja ütlused maakohtus,
12. kd, lk 87jj). Eeltoodud hinnangud ning seisukohad loeb ringkonnakohus aga asjatundja selgitustes kõige olulisemateks ning kaitsepositsiooni ümberlükkavateks. Nimetatud asjaolud on apellandid mõistetavalt jätnud kaebustes tähelepanuta. 10.10 Apellandid rõhutavad, et kinnipidamisel osutas kannatanu vahetut füüsilist vastupanu süüdistatavale. Süüdistatav andis V.I. le korralduse baarist lahkuda. V.I. ei allunud sellele, mistõttu võttis süüdistatav kannatanu paremast käest kinni ja hakkas teda baarist välja viima. 15 Sel hetkel hakkas kannatanu liikuma vastassuunas. Süüdistatav tajus kannatanu käelihases pinget, mida ta tajus kui võimalikku soovi lüüa. Selle vältimiseks haaraski süüdistatav kannatanut kaelast ja pani ta pikali maha. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodud selgitus jõu kasutamise põhjusest mõistetamatu ning ükski muu tõend eeltoodud kaitseväidet ka ei kinnita. Kuigi viidatakse tunnistaja A.L. ütlustele, mis samuti kinnitavad kannatanu vastupanu osutamist, on tunnistaja see väide ümber lükatud juba maakohtu otsuses. Videosalvestiselt nähtuv lükkab kannatanu vastupanu osutamise selgelt ümber. 10.11 H.Q heidab maakohtule ja prokuratuurile ette, et need on jätnud tähelepanuta, et politseipatrull sai väljakutse prioriteediga Bravo. Sellisel juhul on tegemist koheselt reageerimist vajava sündmusega (nt ohu, olulise ohu või kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks). Sellise väljakutse puhul ei saa kuidagi eeldada, et tegemist on viisaka ja rahuliku isikuga, kelle ainus mure on arve mittetasumine. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks põhjalikult peatuda asjaoludel, mis puudutab erinevatele väljakutsetele reageerimist (nt Charlie või Bravo prioriteediga väljakutsed). Ringkonnakohus märgib, et ükskõik millise prioriteediga väljakutse ka politseipatrullile edastatakse, saab alles sündmuskohal politseipatrull adekvaatselt hinnata, millise ohutasemega sündmusega on tegemist. Seega antud sündmuse kontekstis tähendab see seda, et vaatamata asjaolule, et politseipatrullile edastati kohest reageerimist vajav väljakutse, näitas ringkonnakohtu hinnangul videosalvestiselt nähtuv ca 5 minutit kestev vestlus H.Q ja kannatanu vahel, et kõrgendatud ohtu ümbritsevatele inimestele ja politseiametnikele kannatanu endast ei kujutanud. 10.12 Apellatsioonides ei eitata, et H.Q kasutas kannatanu suhtes jõudu, kui ei nõustuta süüdistusega selles, et H.Q lõi kannatanut rusikaga näkku ning pärast mahaviimist kahel korral pea piirkonda. Ringkonnakohus leiab, et H.Q-le on põhjendatult ette heidetud kannatanu V.I. löömist esmalt baarileti juures enne kaelahaaret käega näkku ning seejärel pärast kannatanu mahaviimist, olukorras kus kannatanu oli külili, veel kahel korral pea piirkonda. Süüdistatav märgib, et kaelahaarde kasutamise käigus võis tema labakäsi sattuda kannatanu näo lähedusse, mistõttu ei ole välistatud, et ta sellisel juhul puutus kannatanu nägu, kuid see ei saanud olla jõuline, ega kujutanud endast iseseisvat lööki. Ka asjatundja ei näinud, et kaelahaardele oleks eelnenud löök. Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtuga selles, et enne kannatanu kaelahaaret on videosalvestiselt selgelt nähtav löök. Nimetatud asjaolu on kinnitatud kiirabikaardis fikseerituga (huule ja suuõõne pindmine vigastus, tõendite toimik, lk 34). Lisaks ka I. M ütlused kinnitavad videosalvestiselt nähtuvat. I. M nägi esimest lööki näo piirkonda ning pärast kannatanu mahaviimist, olukorras, kus kannatanu asetses vasakul küljel maas, veel üht lööki tunnistaja arvates suunatuna kannatanu selja-kaela piirkonda. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kannatanu asendit maas, s.o vasakul küljel, said H.Q kaks lööki olla suunatud kannatanule pea-kaela piirkonda, mitte selga. 10.13 Süüdistatav rõhutab, et kannatanu ropp venekeelne sõim on kahtlematult agressiivsuse väljendus ning sellele lisandusid ka ähvardused lõuad sisse lüüa ning lubadused arveid klaarida jms. 16 Ringkonnakohus veelkord rõhutab, et pikaajalise kogemustega politseiametnik on võimeline hindama, kas tegemist on tugevas alkoholijoobes isiku tavapärase ärplemisega või isik on tõepoolest ilmselgelt ohtlik. Siinkohal tuleb veelkord osutada videosalvestisele, millest nähtub, et isikud liiguvad ruumis vähimagi ohutundeta ringi, kogu olukord on politseinike kontrolli all ning puudub alus rääkida jõu kasutamisega ohuolukorrale adekvaatsest reageerimisest H.Q poolt. 11.

-i § 7 p 1 kohaselt tuleb riiklikku järelevalvet teostades korrakaitseorgani poolt valida meede, mis isikut ja üldsust kõige vähem kahjustab. Sama paragrahvi p 2 kohaselt tuleb kohaldada ainult sellist meedet, mis on proportsionaalne, arvestades sellega taotletavat eesmärki ja kiireloomulist sekkumist nõudvat olukorda. Punktis 3 märgitakse veel, et meedet kohaldatakse vaid niikaua, kui eesmärk on saavutatud või seda pole enam võimalik saavutada.

§ 76

lg 1 kohaselt võib vahetut sundi kohaldada füüsilise jõu kasutamisega ainult juhul, kui korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik.

§ 76

lg 2 kohaselt on lubatud vahetut sundi kasutada ilma eelneva haldusaktita, kui haldusakti andmine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu.

§ 5

lg 4 kohaselt loetakse kõrgendatud ohuks ohtu isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure keskkonnakahju tekkimise oht või KarS-i

1. peatükis sätestatud I astme kuritegu või
2. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise oht. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et eelviidatud ohtu V.I. käitumises ei ilmnenud. Kokkuvõttes saab asuda seisukohale, et H.Q-le etteheidetava teo ebaseaduslikkus seisnes füüsilise jõu kui haldussunni ebaproportsionaalses kohaldamises, s.t vastupanu mitteosutava ja hiljem ka maaslamava ja fikseeritud kinnipeetava V.I. löömises, olukorras, kus selleks puudus vahetu vajadus ja kus sellise meetme kohaldamine oli ilmselgelt ebaproportsionaalne. Seega oli H.Q tegevus vastuolus

§-des 7 ja 76 sätestatuga ning H.Q on põhjendatult süüditunnistatud võimuliialduses, s.o ametiisiku poolt füüsilise jõu ebaseaduslikus kasutamises, s.o kuriteos KarS § 291 järgi.

1. Apellatsioonis on kaitsja A. Matvejev puudutanud ka menetluskulude küsimust. Apellatsioonist võib mõista, et kaitsja tekkisid kahtlused, kas kannatanu taotlused sõidukulude hüvitamiseks Saksamaalt Eestisse, on põhjendatud, sest kannatanu on märkinud, et elab NarvaJõesuus ja on töötu. Selgusetuks jääb, millised andmed on õiged. Kohtutoimikust nähtuvalt on maakohus kahel korral oma määrusega lahendanud kannatanu V.I. sõidukulude hüvitamise taotlusi. Seejuures on kannatanu esitanud vastava avalduse koos kuludokumentidega (1 kd, lk 33jj, 26.06.2017 kohtumäärus lk 48-49, lk 107jj, 09.11.2017 kohtumäärus lk 156). Ringkonnakohtul, nii nagu ka maakohtul, ei tekkinud põhjendatud kahtlusi selles, et kannatanu esitatud kulude hüvitamise taotlused oleks alusetud. Seega on maakohus taotlused oma määrustega põhjendatult ka rahuldanud.
2. Kõike eelnevat kokku võttes ning juhindudes KrMS §337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu otsuse H.Q süüdistusasjas muutmata ning apellatsioonid rahuldamata.
3. Kaitsja A. Matvejev esitas taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 636 euro suuruses summas, sh käibemaks 106 eurot. Samuti on ta kandnud sõidukulusid
4. jaanuaril 2018 seoses ringkonnakohtu istungiga. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja apellatsiooni esitamisele 12 tundi (
5. detsember 2017 kell 8:00-20:00). Sõidu eest Narvast Tartusse ja tagasi 17 (440 km) taotleb kaitsja 132 euro hüvitamist. Lisaks taotleb kaitsja 50 eurot tasu ringkonnakohtu istungil osalemise eest (1 tund). 14.1 Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimused on reguleeritud justiitsministri
6. juuli 2016 määrusega nr
7. Määruse § 1 lg-te 5,6 ja § 6 lg 3 kohaselt oli toimingu tegemise ajal (
8. detsember
9. a ) määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kohtulikul arutamisel üldmenetluses (ka apellatsioonimenetluses), s.h kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 240 euro ühes kohtuastmes. Õigusabi kulude ulatuse kindlaksmääramise taotlusest nähtuvalt on kaitsja taotlenud apellatsioonimenetluses kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamise eest tasu seega kahekordses määras. Oma taotlust ta millegagi põhjendanud ei ole. Tulenevalt määruse § 6 lgst 3 leiab ringkonnakohus, et apellatsioonimenetluses oli vastavalt apellatsiooni esitamise ajal kehtinud tasumääradele kaitsjal, vaatamata sellele kui palju aega ta kulutas kohtulikuks arutamiseks ettevalmistamisele, võimalik maksimaalselt ühes kohtuastmes taotleda nimetatud toimingu eest 240 euro hüvitamist. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kaitsjatasutaotluse osaliselt ja loeb põhjendatuks kaitsja poolt kohtuistungi ettevalmistamise kuluks 6 tundi, mis vastab 240 eurole. Alates
10. jaanuarist
11. a jõustusid tasukorra muudatused ja vastavalt § 6 lg-le 5 on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kohtuistungil 25 eurot iga poole tunni kohta. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus ringkonnakohtu istungil kulutatud ajale on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. 14.2 Põhjendatud on ka kaitsja taotlus sõidukulude hüvitamiseks. Määruse § 17 lg 2 kohaselt hüvitatakse riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud advokaadi taotluse alusel summas 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Seega on põhjendatud ka advokaat A. Matvejevi taotlus hüvitada talle sõidukulud 440 km eest summas 132 eurot. Määruse § 1 lg 10 sätestab, et kui advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele käibemaks. OÜ Advokaadibüroo Sven Sillar on käibemaksukohuslane. Ringkonnakohus rahuldab määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest summas 348 eurot (sh käibemaks 58 eurot) ning sõidukulud summas 158,40 eurot (sh käibemaks 26,40 eurot). 14.3 Kuna maakohtu otsus jääb muutmata tuleb õigusabikulu KrMS § 185 lg 2 alusel süüdistatavalt riigi kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ 18