← Eesti

1-16-4071/36

Obsah (12)§ 127§ 134§ 113§ 1043§ 1045§ 1050§ 1056§ 104§ 128§ 130§ 94§ 139

1-16-4071 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. detsember 2016. a Tallinn Kriminaalasja number 1-16-4071 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšaro

§ 127

, §128, § 130, § 132, § 1043, § 1045 ja § 1050 alusel K.R-ilt (1414.24) üks tuhat ükssada neliteist eurot ja 24 senti SS (isikukood: XXXXXXXXXXX) kasuks. Ülejäänud osas jäeti varalise kahju nõue rahuldamata. 2

(39)Rahuldati SS mittevaralise kahju nõue ning välja mõisteti KrMS § 310 lg 1,

§ 134

, § 1043, § 1045 ja § 1050 alusel K.R-ilt (15 000) viisteist tuhat eurot SS (isikukood: XXXXXXXXXXX) kasuks. Rahuldati SS viiviste nõue ning 1) välja mõisteti K.R-ilt kannatanu SS kasuks varalise kahju nõudelt viivis seisuga 15.09.2016.a (28.78) kakskümmend kaheksa eurot ja 78 senti ja TsMS § 367 alusel alates 16.09.2016.a viivis põhinõudelt

§ 113

lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude 1414.24 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui (1385.46) üks tuhat kolmsada kaheksakümmend viis eurot ja 46 senti; 2) välja mõisteti K.R-ilt kannatanu SS kasuks mittevaralise kahju nõudelt viivis seisuga 15.09.2016.a (305.25) kolmsada viis eurot ja 25 senti ja TsMS § 367 alusel alates 16.09.2016.a viivis põhinõudelt

§ 113

lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude 15 000 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui (14 694.75) neliteist tuhat kuussada üheksakümmend neli eurot ja 75 senti. Rahuldati osaliselt SS taotlus süüdimõistetult menetluskulude välja mõistmiseks ning välja mõisteti K.R-ilt SS kasuks menetluskulud, s.o. õigusabikulud

(2598)kaks tuhat viissada üheksakümmend kaheksa eurot ning ülejäänud osas jäeti menetluskulud SS kanda. Välja mõisteti KrMS § 180 lg 1 alusel süüdimõistetult K.R-ilt menetluskulud riigi tuludesse – KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel riiklikul ekspertiisiasutusel tekkinud kulu (aktid nr 15E -LL0048, nr 15E-LäI0028)
(541)viissada nelikümmend üks eurot ning KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha
(645)kuussada nelikümmend viis eurot, kokku
(1186)üks tuhat ükssada kaheksakümmend kuus eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel jäeti riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu ja kulud
(1064)üks tuhat kuuskümmend neli eurot riigi kanda.
  1. Maakohtu otsuse põhjendused 3.
  2. Maakohtu otsuse põhjendused esitatud süüdistuse ja karistuse osas Oma otsuses maakohus leidis, et kriminaalasjas on kindlaks tehtud ning puudub vaidlus selles, et 17.03.2015.a kella 13:50 paiku toimus Rapla maakonnas Juuru vallas Kose-Purila tee 33 km-l liiklusavarii, kus sõiduauto Volvo S70 registreerimismärgiga XXXXXX , sõites suunaga Purila poole, sõitis otsa mopeedautole Lieger Nova registreerimismärgiga XXXXX . Sõiduautot Volvo S70 juhtis K.R ning mopeedautot juhtis SS. Sõidukite kokkupõrke tagajärjel sai tervisekahjustusi SS. Käesolevas kriminaalasjas on vaidlus selles, et kumba juhi liikluskäitumine põhjustas avarii. Maakohus märkis, et kuivõrd tegemist on mitme osapoolega liiklusõnnetusega, tuleb kohtul hinnata mõlema liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhi käitumist. Kannatanu hinnangul sooritas ta avarii toimumise ajal vasakpööret ning suurel kiirusel tagant tulnud Volvo sõitis talle otsa. Samas süüdistatav väidab, et SS juhitud sõiduk oli paremal pool teeservas (teepeenral) ning asus ootamatult sooritama vasakpööret sõites süüdistatava juhitud sõidukile ette. Seega esineb vastuolu kannatanu ja süüdistatava ütlustes, mistõttu tuleb kohtul hinnata, kelle ütlusi saab pidada usutavamateks ning kuidas haakuvad süüdistatava ja kannatanu seisukohad muude kriminaalasja menetluses kindlaks tehtud faktiliste asjaoludega. Maakohus leidis, et kannatanu ütlusi, et tema liiklusavariid ei põhjustanud, vaid selle põhjustas K.R , kinnitavad teised kriminaalasja menetluses kindlaks tehtud asjaolud ja kogutud tõendid. Seetõttu on maakohus seisukohal, et süüdistatava süü talle süüks pandud kuriteo toimepanemises on leidnud tõendamist ning seda alljärgnevalt. Suurim lubatud sõidukiirus sündmuskohal oli 90km/h. Mopeedauto oli avarii tagajärjel täielikult deformeerunud ning Volvo S70-l said kahjustada kapott, parem esitiib, tuli ja peegel, samuti oli pragunenud sõiduki esiklaas. Sündmuskohavaatluse protokolli kohaselt sai avariis vigastada SS . 3
(39)Protokollile on lisatud liiklusõnnetuse skeem, millele on kantud Volvo S70 pidurdusjäljed ning sõidukite asukoht pärast avarii toimumist. Pärast avariid olid sõidukid sõidusuuna suhtes vasakul pool teeääres ehk n. -ö. vastas sõidusuuna poolel. Sama kinnitab ka teine sündmuskoha vaatlusprotokoll (t.l 42-66). Mopeedautol esinenud vigastused on tuvastatud liiklusvahendi vaatlusprotokolliga (t.l 30-41). Volvol esinenud vigastused on tuvastatud 17.03.2015.a liiklusvahendi vaatlusprotokolliga (t.l 69-71). Vaatlusprotokollidega on seega tõendatud nii liiklusõnnetuse toimumine, sõidukite vigastused kui ka liiklusõnnetusega seonduvad muud faktilised asjaolud. Avarii põhjuste välja selgitamiseks määras uurimisasutus liiklustehnilise ekspertiisi (t.l 83-84). Ekspertiisiaktis kajastatud eksperdiarvamuse (t.l 85-90) kohaselt oli mopeedauto sõidukiirus avarii toimumise hetkel ca 21 km/h ja Volvo S70 kiirus oli ca 70 km. Volvo liikumiskiirus oli ekspertiisiakti kohaselt enne pidurdusjälgi ca 115 km/h. Mopeedauto Lieger Nova oli vasakpöördega tekitanud liikumistakistuse sõiduauto Volvo juhile, mille vältimiseks oleks viimane pidanud järsult pidurdama ka lubatud liikumiskiirusel 90km/h, kuid sõiduauto Volvo liikumisel pidurdusjälgede alguses liikumiskiirusega 90km/h ja seejärel pidurdamisel ei oleks kokkupõrget toimunud. Ekspertiisiakti kohaselt asus mopeedauto avarii hetkel vastassuunavööndis, peaaegu risti teega. Volvo sõitis mopeedautole otsa vasakule küljele vastassuunavööndis. Autode täpsem asetus nähtub ekspertiisiaktis olevalt skeemilt. Mopeedauto vigastused paiknevad eelkõige sõiduki vasakpoolsel küljel ja vasakpoolse taganurga piirkonnas. Vigastused on tekkinud suunaga vasakult paremale ja tagant ette. Ekspert on jõudnud järeldusele, et kui Volvo oleks liikunud lubatud kiirusega 90km/h, siis oleks Volvo juht saanud oma sõiduki pidama enne kokkupõrke toimumist. Samuti oleks ajaliselt Volvol kulunud lubatud kiirusega sõitmisel avarii kohta jõudmiseks 1.8 sekundit enam. Selle ajaga oleks mopeedauto arvutuslikult edasi liikunud 10.5 m ja tee sõiduautole Volvo vabastanud. Eelnevast tulenevalt on ekspert jõudnud järeldusele, et kui Volvo juht oleks sõitnud suurima lubatud sõidukiirusega, s.o 90 km/h, siis ei oleks kokkupõrget toimunud. Sellisel juhul oleks Volvo juht saanud enne avariid oma sõiduki seisma või oleks mopeedauto juht tee vabastanud. Ekspertiisiaktist tuleneb üheselt, et esineb põhjuslik seos K.R-i poolt juhitud sõiduki lubatust suurema sõidukiiruse ning selle tagajärjel tekkinud liiklusõnnetuse vahel, millest järeldub et avarii põhjuseks oli K.R-i suur sõidukiirus. Ekspert kinnitas ka maakohtus, et saabunud tagajärgede põhjal võib järeldada, et sõiduauto Volvo ületas kindlalt lubatud suurimat sõidukiirust ning kui Volvo oleks liikunud lubatud suurima sõidukiirusega, s.o 90 km/h, siis ei oleks avariid toimunud. Ekspert selgitas, et antud olukorras lasus avarii vältimise kohustus Volvo juhil, mistõttu on ka analüüsitud Volvo juhi käitumist. Maakohus asus seisukohale, et kriminaalasja menetluses läbiviidud ekspertiis annab ammendava ja selge vastuse liiklusavarii põhjuste kohta. Ekspertiisi tegemisel on arvestatud kriminaalasja menetluses kogutud andmete alusel kõiki asjas tähtust omavaid asjaolusid. Maaohtul puudub igasugune alus kahelda eksperdi pädevuses ja ekspertiisi tulemustes. Kaitsja esitas kohtus mopeedauto põhiandmed (t.l 107), mille kohaselt on mopeedauto tühimass 375 kg. Samas on Maanteeamet AS teatanud (t.l 120), et sõiduki tühimass on siiski 349 kg. Kaitsja leidis maakohtus, et Maanteeameti vastus ei ole käesoleval juhul tõendina lubatav, sest ei ole õigeaegselt esitatud. Samas kinnitas ekspert kohtus (t.l 195), et ekspertiisi tulemuste koha pealt ei oma tähtsust, kas mopeedauto tühimass oli 375 kg või 349 kg, sest selline masside vahe on tühine. Seega kriminaalasja lahendamise seisukohalt ei oma esitatud Maanteeameti vastus tähtsust, mistõttu puudub kohtu hinnangul ka vajadus võtta seiskoht selle vastuse kohtule esitamise lubatavuse kohta. Maakohus märkis, et antud asjas on vaidlus ka selles, et kannatanu sõnul oli ta vasakpööret sooritamas, kuid süüdistatav väidab, et kannatanu sõiduk oli paremal pool teeservas. Maakohus leidis, et antud juhul on tõendamist leidnud, et kannatanu oli vähemalt vasakpööret alustanud, st paiknes vastassuunavööndis. 4
(39)Nii ekspertiisiaktist kui ka vaatlusprotokolli juures olevast liiklusõnnetuse skeemist nähtub, et kokkupõrge toimus vastassuunavööndis sisuliselt Ristiku talu juurde viiva tee ja Kose-Purila tee ristmikul. Samuti nähtub ekspertiisiaktist mopeedauto paiknemine kokkupõrke ajal, sõiduk oli vastassuunas ning tee suhtes küljega. Lisaks kinnitab maakohtu hinnangul sõiduki vasakpöördel olemist ka 17.03.2015.a liiklusvahendi vaatlusprotokoll (t.l 30-42). Vaatlusprotokollist nähtub, et mopeedauto on saanud kahjustusi eelkõige vasakule küljele, samas sõiduki tagaluuk on võrreldes ülejäänud autoga terve. Maakohus leidis, et nimetatu kinnitab, et kokkupõrke hetkel oli mopeedauto juba tee suhtes nurga all, st ei sõitnud otse edasi, vaid keeras. Juhul, kui auto ei oleks vasakpöördel olnud, oleks kokkupõrge toimunud oma suunavööndis ning ilmselt oleks ka tagaluuk saanud suuremaid kahjustusi. Samuti arvestades ekspertiisiga tuvastatud kannatanu sõiduki liikumiskiirust avarii hetkel, s.o. ca 21 km/h, siis ei ole võimalik, et aeglane sõiduk mopeedauto oleks paremalt teepeenralt jõudnud K.R-i juhitud Volvo suhtes ootamatult avarii toimumise hetkeks vastassuunavööndisse. Kui SS oleks K.R-i sõnade kohase lt liikunud n.-ö. viimasel hetkel ja ootamatult sõidutee paremast äärest tee keskossa ning asunud seejärel koheselt ka vasakpööret sooritama, ei oleks kokkupõrget sellisel kujul saanud toimuda. Kui K.R oleks kiiremini liikuva autoga SS sõidukile viimase kaldumise hetkel väga lähedal olnud, ei oleks SS maakohtu hinnangul jõudnud vasakpöördega nii kaugele. Kokkupõrge toimus vastassuunavööndis ning avarii käigus sai kahjustada Volvol eelkõige parem esimene nurk. Juhul, kui SS oleks vasakule keeranud n.-ö. viimasel hetkel ja ootamatult, siis oleks ta K.R-i Volvole sisse keeranud paremale küljele, kuid Volvol on kahjustatud eelkõige parem esimene nurk. Seega ei saanud kokkupõrge toimuda K.R-i kirjeldatud viisil. Eelnevast järeldub, et K.R möödasõitu teha ei jõudnud, kuid SS jõudis asuda sooritama vasakpööret. Seega pidi ajal, mil SS vasakpöörde manöövrit alustas, sõidukite vahel olema veel vahemaa (sõidukid paiknesid ju üksteise taga). Võttes ühe sündmuse veel ettepoole, pidi ajal, mil SS vasakpöördele eelnevalt tee keskjoonele lähenema (kalduma) hakkas, olema autode vahel veelgi pikem vahemaa. Maakohtu hinnangul sai see maa olla lubatud kiiruse puhul piisav pikivahe K.R-ile otsustamaks, kuidas mopeedauto trajektoori muutumise järgselt käituda ning kas möödumise võimatuse tõttu tasub jätkata möödasõiduga. Kaitsja hinnangul põhjustasid liiklusavarii kannatanu rikkumised, nt suunatule mitte näitamine jne. Ka süüdistatav on kohtus väitnud, et SS enne manöövri alustamist suunatuld ei näidanud. Tagantjärele on võimatu kindlaks teha, kas SS suunatuld näitas või mitte. Kohus märgib, et 05.05.2015.a teostatud liiklusvahendi vaatlusprotokolliga (t.l 67-68) on tuvastatud, et mopeedauto suunatulede lüliti kang oli kõige ülemises asendis ning kangi oli võimalik kaks korda alla vajutada, s.o lüliti oli justkui parema suuna näitamise asendis. Eeltoodu ei tõenda aga, et SS suunatuld ei näidanud. Avarii toimus 17.03.2015.a, kuid sõiduki vaatlus teostati peaaegu 1.5 kuud hiljem, s.o 05.05.2015.a. Vahepealse aja seisis mopeedauto Vanske külas Ristiku talu hoovil. Seega oli erinevatel isikutel mopeedautole juurdepääs, mistõttu on võimalik, et suunatulede kangi võib olla ka tahtmatult liigutatud nt sündmuskohalt tallu transportimise tagajärjel. Tunnistaja TK selgitas kohtus, et tema transportis mopeedauto pärast avariid Ristiku tallu. Kohtu hinnangul nähtub 17.03.2015.a liiklusvahendi vaatlusprotokollist (t.l 35), et suunatulede kang on n.-ö. keskmises asendis ehk suunatuli ei ole sees. Ka see ei kinnita, et kannatanu suunatuld ei näidanud, sest avarii tagajärjel paiskus SS mopeedautost koos juhiistmega välja. Seetõttu ei ole võimatu, et sellise paiskumise tagajärjel võis liikuda ka suunatulede kang nt kannatanu riivas lülitit mõne kehaosaga vms. Maakohtu hinnangul ei ole kannatanu väidetavad liiklusrikkumised, nt väidetav suunatule mitte näitamine jms, käesolevas asjas määrava tähtsusega, sest avarii põhjuseks oli K.R-i liigne/ebaõige sõidukiirus ning kohus selgitas eelnevalt, et kokkupõrke toimumise ajal oli SS juba vasakpöördel, st K.R oli takistusest teadlik ja pidi võtma meetmed selle takistuse vältimiseks. Samuti on kriminaalmenetluses kinnitust leidnud, et avarii toimus päevasel ajal ilusa ilmaga kuiva kattega sirgel teel ning mopeedauto liikus väga aeglaselt. Seega oli nähtavus hea ning K.R oli võimalik mopeedauto liikumist selgelt ja visuaalsete takistusteta näha. 5
(39)Kohus on seisukohal, et K.R pidi hindama põhjust, miks temast eespool liikuva sõiduki juht liigub oluliselt aeglasemalt kui lubatud. Igasugune oluliselt aeglasemalt liikuv sõiduk kujutab endast mingil määral ohtu ning eeldab autojuhilt enam tähelepanu. Samuti on sündmuskoha vaatlusprotokollist (t.l 42) tuvastatav, et avarii kohal on vasakule n.-ö. teelt maha keeramise koht. Enne teed on küll näha puid, kuid tee otsas on postkast, mis viitab selgelt sellele, et seal peab olema tee, mis viib kellegi juurde, st on maanteelt maha keeramise võimalus. Kuna mopeedauto liikus väga aeglaselt, pidanuks K.R SS võimalikku manöövrit ette nägema. Nimetatule vaatamata kavandas K.R eessõitvast sõidukist möödumist. Kohtus andis tunnistajana ütlusi ka SS-ga samas mopeedautos kaassõitjana olnud TK. Avarii toimumise kohta tunnistaja täpsemaid ütlusi anda ei osanud, kuna oli samal ajal n.-ö. oma mõtetes. Tunnistaja oli kindel, et avarii toimumise ajaks oli SS kiirust aeglustanud, mis kinnitab juba eelnimetatud SS sõiduki oluliselt aeglasemat liikumist. Tunnistaja selgitas, et ta on ka varem SS-ga koos sõitnud. SS tavaliselt aeglustab ja seejärel keerab oma tee peale. Sõitmise ajal ta SS ei jälgi. Tunnistaja sõnul ei ole SS-l liiklusohtlikke olukord olnud. SS-l avarii tagajärjel tekkinud vigastuste tuvastamiseks määras uurimisasutus ekspertiisi (t.l 72), millega tuvastati, et kannatanu tervisekahjustused on eluohtlikud ning vajavad pikaajalist ravi, mille kestus ületab 4 kuud. Maakohus asus seisukohale, et eelnevaga on tuvastatud, et 17.03.2015.a kella 13.50 ajal toimus Rapla maakonnas Juuru vallas Kose-Purila tee 33 km-l avarii, kus K.R-i juhitud sõiduauto Volvo S70 registreerimismärgiga XXXXXX, sõites suunaga Purila poole, sõitis otsa SS juhitud mopeedautole Lieger Nova registreerimismärgiga XXXXX . Avarii toimus seetõttu, et K.R-i juhitud auto sõitis külje pealt otsa vasakpöördel olnud SS juhitud mopeedautole. Avarii tagajärjel sai SS eluohtlikud tervisekahjustused, mis vajavad pikaajalist ravi, mille kestus ületab 4 kuud. KarS § 118 lg 1 p 1 kohaselt loetakse rasketeks tervisekahjustusteks tervisekahjustus, millega on tekitatud oht elule või mis kestab vähemalt neli kuud. Avarii tagajärjel SS-l esinenud tervisekahjustused olid ilmselgelt rasked, kuivõrd eksperdi hinnangul kujutasid need ohtu kannatanu elule ning nende ravi kestus ületab 4 kuud (t.l 78). Järgnevalt maakohus tuvastas, et K.R rikkus liiklus- või käitusnõudeid. Süüdistusakti kohaselt heidetakse K.R-ile ette LS § 15 lg 1 p 1, § 50 lg 3 p 1 ja § 50 lg 3 p 2 rikkumist. LS § 15 lg 1 p 1 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus on asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. LS § 50 lg 3 p 1, 2 sätestavad, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ta ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Samuti peab juht vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Maakohus märkis, et käesolevas kriminaalasjas on ekspertiisiga kindlaks tehtud, et K.R-i kiirus enne pidurdamist oli ca 115km/h. Sellega on ümber lükatud ka K.R-i väide, et enda hinnangul ta kiirust ei ületanud. K.R-i väide oma kiiruse kohta on üksnes tunnetuslik. Nimelt väitis ta kohtulikul uurimisel, et ta pidevalt spidomeetrit ei jälginud, kuid saab ka tunde järgi aru, kui kiirus ületab lubatu. Samas ekspertiisiga tuvastatu tugineb konkreetsetele andmetele ning nende põhjal tehtud arvutustele. Kohtul puudub antud juhul alus kahelda ekspertiisiga tuvastatu õigsuses. Samuti leidis ekspertiisiga kinnitust, et juhul, kui K.R oleks sõitnud kiirusega 90km/h, siis ei oleks avariid toimunud. Sellisel juhul oleks K.R oma auto saanud enne kokkupõrke toimumist pidama või SS oleks jõudnud tee vabastada, st liikuda K.R-ilt eest ära. Seega ei ole K.R sõidukiiruse valikul arvestanud LS § 15 lg 1 p -s 1 ning § 50 lg 3 p 1, 2 sätestatuga. Maakohus leidis, et eeltooduga on leidnud vastuvaidlematut tuvastamist, et K.R ületas avarii toimumise ajal suurimat lubatud sõidukiirust ning see oli liiklusavarii toimumise põhjuseks. Ebaõige kiiruse valiku tõttu ei suutnud K.R õigeaegselt kiirust vähendada ning ei saanud takistuse ilmnemisel sõidukit õigel ajal peatada. 6
(39)Maakohus on asunud seega seisukohale, et eelnevaga on leidnud tuvastamist LS § 15 lg 1 p 1 ja § 50 lg 3 p 1, 2 rikkumine. Sellega on täidetud KarS § 423 lg -s 1 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis. Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab KarS § 423 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseis ettevaatamatust nii sõiduki liiklus - või käitusnõuete rikkumise kui koosseispärase teo suhtes kui ka sellega põhjustatud raske tervisekahjustuse või inimese surma suhtes. Koosseisu realiseerimiseks piisab, kui isik tegutses vähemalt hooletusega. K.R rikkus LS § 15 lg 1 p 1 ja § 50 lg 3 p 1, 2 sätestatud nõudeid vähemalt hooletusega. Antud juhul on leidnud tuvastamist, et kokkupõrke põhjuseks oli K.R-i ebaõige kiiruse valik. K.R oleks võinud ja pidanud ette nägema, et ebaõige kiiruse valik, s.o suurima lubatud sõidukiiruse ületamine, võib endaga kaasa tuua avarii, millega võib kaasneda kellelegi tervisekahjustuste tekitamine. Seega K.R oleks pidanud süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema. Seda enam, et maakohtu hinnangul oleks K.R pidanud ette nägema SS võimalikku manöövrit (aeglane kiirus ja teelt maha keeramise võimalus). K.R võinuks ja pidanuks ette nägema, et ebaõigel kiiruse valikul võivad olla negatiivsed tagajärjed. Avarii toimumise ajal omas K.R juhtimisõigust (t.l 102). Juhtimisõiguse omandamisele eelneb kehtestatud korras juhikoolituse ehk n. -ö. autokooli läbimine. Maakohus märki s, et iga juhikoolituse läbinud inimene, samuti iga mõistlik keskmine inimene, teab, et suurima lubatud sõidukiiruse ületamine on keelatud, samuti, et kiirus tuleb kohandada vastavalt olukorrale ning teel ilmnevat takistust tuleb vältida, sh vajadusel tuleb jääda seisma. Seega oli K.R teadlik LS § 15 lg -s 1 p-s ja LS § 50 lg 3 p -des 1, 2 sätestatud juhi kohustustest. Vaatamata sellele, suhtus ta aga juhi kohustustesse vähemalt hooletult, mis tõi endaga kaasa kannatanuga liiklusavarii põhjustamise, millega kaasnes tervisekahjustuste tekkimine kannatanule. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Maakohus, hinnates tõendeid kogumis leidis, et käesolevas kriminaalasjas on leidnud täielikku tõendamist süüdistatava poolt talle KarS § 423 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemine. Karistuse kohaldamise osas leidis maakohus järgmist. Kohus ei tuvastanud kriminaalasja menetlusega teo õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid. Seega on süüvõimeline süüdistatav K.R toime pannud talle inkrimineeritava kuriteo. Maakohtu hinnangul tuleb K.R-i süüd antud juhul pidada pigem väikseks. Süütegu on antud juhul toime pandud ettevaatamatuse (hooletusest) mitte tahtlusega. K.R-i puhul ei ole tuvastatud varasemaid liikluseeskirjade rikkumisi, ta on kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Kuna isik on varasemalt karistamata, samuti ei ole antud juhul tegemist tahtliku kuriteoga, siis ei pidanud maa kohus põhjendatuks karistuseks vangistuse mõistmist. Maakohus leidis, et kuna tegemist on varasemalt karistamata isikuga ning tegemist ei ole tahtliku kuriteoga, siis K.R-i on võimalik mõjutada rahalise karistusega. Maakohus leidis, et M. Visikile tuleb karistuseks mõista rahaline karistus 250 päevamäära, mis on arvestades tema sissetulekut 2500 eurot. Kuna isik on varasemalt karistamata (t.l 104), tegemist on üliõpilasega (t.l 119) ning süüdistataval on tuvastatud keskmine puue (t.l 117), siis leidis maakohus, et tema käitumist on võimalik mõjutada tingimisi karistusega. Samuti leidis kohus, et antud juhul on kohane tingimisi karistus mõista ka seetõttu, et nimetatu võimaldab süüdimõistetul asuda hüvitama tsiviilhagi. Kohus leidis, et käesoleval juhul on kohaseks katseajaks KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel 18 kuud. Maakohus asus seisukohale, et kuna antud juhul oli tegemist liiklusalase rikkumisega, mis tõi endaga kaasa rasked tervisekahjustused, siis on maakohtu hinnangul kohane kohaldada süüdistatavale ka KarS § 50 lg 1 p 1 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Arvestades kuriteo asjaolusid, leidis maakohus, et süüdistatavale on antud teo eest kohane kohaldada lisakaristust kolmeks kuuks. 7
(39)3.
  1. Maakohtu otsuse põhjendused tsiviilhagi osas 3.2.
  2. Varaline kahju Maakohus ei nõusutnud kaitsja seisukohaga, et tsiviilhagi tõendeid ei ole esitatud õigeaegselt. Maakohus selgitas, et KrMS § 226 lg 7 sätestab, et kui kohtueelses menetluses on esitatud tsiviilhagi, saadab prokuratuur selle koos süüdistusaktiga kohtusse. Tsiviilhagi koopia edastab prokuratuur süüdistatavale, tema kaitsjale ja tsiviilkostjale. Üldmenetluses kohtusse saadetavas kriminaalasjas ei või tsiviilhagile lisada tõendeid. Täiendavalt tsiviilhagi tõendite esitamine KrMSis reguleeritud ei ole, mistõttu tuleb tõendite esitamisel lähtuda TsMS sätestatust. TsMS § 237 lg 1 sätestab, et kohus annab menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks ja nende kogumise taotlemiseks. Kui tõendit ei ole tähtaja möödudes esitatud või tõendite kogumist taotletud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes käesoleva seadustiku §-s 331 sätestatut järgides. TsMS § 331 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või käesoleva seadustiku § -s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Viidatud sätetest järeldub, et tõendite kohtuistungil esitamine ei ole välistatud. Kohus saab kohtuistungil esitatud tsiviilhagiga seotud tõendit menetleda, kui selle menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist. Maakohus asus seisukohale, et antud juhul ei põhjustanud tsiviilhagi tõendite istungil esitamine asja lahendamise viibimist. Esitatud tõendid puudutasid kahju. Kannatanu kahju on terve menetluse vältel olnud sama, kusjuures kannatanu kohtuistungil isegi vähendas varalise kahju suurust. Kaitsja ja süüdistatav on olnud menetluse vältel teadlikud, mida kannatanu kahju endast kujutab. Samuti oli neil võimalik kohtuististungil esitatud tõenditele vastu vaielda, mida kaitsja ka tegi. Tõendite sellisel viisil esitamise lubamatusest saaks rääkida siis, kui alles kohtulikul uurimisel oleks kannatanu esindaja tulnud näiteks välja taotlusega teatud tõendite kogumiseks. Selline taotlus oleks kindlasti mõjutanud menetluse lahendamise viibimist ja ei oleks seetõttu olnud lubatav. Käesoleval juhul tõendite esitamine asja lahendamise viibimist ei põhjustanud, mistõttu võttis kohus tõendid asja juurde ja arvestas nendega otsuse tegemisel. Maakohus märkis, et esmalt esitas kannatanu varalise kahju nõude summas 1714.94 eurot, kuid kohtuistungil vähendas esitatud nõuet ning lõplikuks varalise kahju nõudeks jäi 1529.74 eurot.

§ 1043

kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1045

lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui kahju tekitati kannatanule tervisekahjustuse või kehavigastuse tekitamisega.

§ 1050

lg 1 kohaselt vabaneb kahju tekitaja vastutusest, kui ta ei ole kahju tekitamises süüdi.

§ 1056

lg 1 kohaselt vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kahju tekitamise eest ka juhul, kui ta ei ole kahju tekitamises süüdi.

§ 104

lg 2 kohaselt on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus.

§ 127

lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

§ 128

lg 2 sätestab, et kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Samas paragrahvi lõike 3 kohaselt otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Käesoleva kriminaalasja menetlusega on tõendamist leidnud, et hageja SS sai süüdistatava poolt ja viimase süül tekitatud liiklusõnnetuse tagajärjel mitmeid eluohtlikke tervisekahjustusi. 8

(39)Esitatud tsiviilhagi kohaselt hõlmab varaline kahju raviga seotud transpordikulusid, haiglaarveid, abivahendite kulusid ning avariis kahjustunud/hävinenud isiklikke esemeid (riided, mobiiltelefon ja tahvelarvuti). tekkinud varalise kahju kohta esitas kannatanu kohtule nimekirja (t.l 121-129). Maakohus märkis, et nõude rahuldamiseks tuleb kohtul hinnata, kas kannatanule tekkinud kahju on avariiga põhjuslikkus seoses, s.o kas kahju/kulu on tingitud avariist. Maakohus leidis, et varaline kahju haiglaarvete osas on tõendatud. SA Raplamaa Haigla teatisest nähtub, et SS viibis haiglas statsionaarsel ravil 29.05 – 12.06.2015.a ja 02.12 – 03.12.2015.a. Haiglas viibimise eest tasus kannatanu kokku 156.30 eurot (t.l 99-101). Kannatanu kinnitas, et haiglas ravil viibimine oli seotud 17.03.2015.a avariis saadud vigastuste ravimisega. Juhul, kui avariid ei oleks toimunud, siis ei oleks kannatanu haiglas viibinud ja ei oleks tekkinud ka viidatud kulusid haiglaarvete näol. Seega nimetatud osas kuulub varalise kahju nõue rahuldamisele. Maakohus leidis, et nõue hävinenud elektroonikaseadmete (mobiiltelefon ja tahvelarvuti) osas on põhjendatud. Tänapäeval on täiesti tavaline, et isikul on väljaspool kodu endaga kaasas mobiiltelefon ja tahvelarvuti. Samuti on eluliselt usutav, et kriminaalmenetluse aluseks oleva avarii käigus said seadmed selliseid kahjutusi, et neid ei ole enam võimalik kasutada. Juhul, kui avariid ei oleks toimunud, siis oleks kannatanu seadmed jäänud terveks ja ta oleks saanud neid edasi kasutada. Seega seadmete kahjustumine/hävimine on põhjuslikus seoses avariiga. Mobiiltelefoniga seoses tekkinud kahju summas 284 eurot pidas maakohus põhjendatuks ja mõistlikuks (t.l 173-174). Samuti pidas maakohus põhjendatuks ja tõendatuks tahvelarvuti hävinemisega seoses tekkinud kahju 170 eurot (t.l 173). Elektroonikaseadmetega seotud kahju on kokku 454 eurot. Maakohtu hinnangul on põhjendatud ja tõendatud kannatanu varaline kahju seoses abivahendite soetamisega. On ilmselge, et arvestades kannatanul esinenud vigastusi, siis kannatanu vajas pärast avariid liikumiseks küünarkargu abi. Samuti on sisetaldade soetamine ilmselgelt seotud avariis saadud tervisekahjustustega ning vajalikud. Juhul, kui avariid ei oleks toimunud, siis kannatanu eelmärgitud abivahendeid vajanud ei oleks. Seega abivahendite tõttu tekkinud kulud on põhjuslikus seoses avariiga. Kannatanu kulu seoses küünarkargu soetamisega oli 16.94 eurot (t.l 97) ja seoses sisetaldade soetamisega 32.50 eurot (t.l 98). Seega kannatanu kulud seoses abivahendite soetamisega olid 49.44 eurot. Maakohtu hinnangul on põhjendatud kannatanu varaline kahju seoses avarii tagajärjel kahjustunud riietega. On ilmne, et kannatanul pidid avarii hetkel olema seljas riided. Samuti on eluliselt usutav, et avarii tagajärjel oli riided sedavõrd kahjustunud (määrdunud, rebenenud jms), et nende kasutamine avariijärgselt ei olnud võimalik. Juhul, kui avariid ei oleks toimunud, siis kannatanu riided ei oleks kahjustunud/hävinenud ning kannatanul oleks olnud võimalik neid esemeid edasi kasutada. Seega riiete kahjustumine/hävimine on põhjuslikus seoses toimunud avariiga. Arvestades, et avarii toimus 17.03.2015.a, siis ilmselt pidi kannatanul seljas olema jope, kampsun või midagi sarnast, pluus, püksid, jalatsid jms. Kannatanu hinnangul on tema varaliseks kahjuks seoses riietega 170 eurot. Maakohtu hinnangul on tegemist mõistliku suurusega summaga. Eelnevast tulenevalt peab kohus põhjendatuks kannatanu varalise kahju nõuet seoses riiete kahjustumise/hävinemisega. Maakohtu hinnangul on riiete osas 170 eurot kohane hüvitis. Lisaks eelnevale taotleb kannatanu kahju hüvitamist raviga tekkinud transpordikulude osas. Kannatanu hinnangul oli kulu kokku umbes 700 eurot. Maakohus märkis, et on ilmselge, et avarii tagajärjel tekkinud tervisekahjustuste tõttu pidi kannatanu käima erinevate arstide juures, füsioteraapias, viibima haiglas jms. Meditsiiniteenuste saamiseks pidi kannatanu jõudma vastavasse tervishoiuasutusse. Kuna tervisekahjustused olid saadud K.R-i põhjustatud avariis, siis ravimisega seotud kulud, sh transpordikulud, on ilmselgelt kulud, mis kannatanule on tekkinud seoses avariiga. Juhul, kui kannatanu ei oleks avariisse sattunud, siis ei oleks tal olnud vaja teha ka kulutusi meditsiiniteenuste, nt füsioteraapia, erinevad vastuvõtud jms, saamiseks. Seega transpordikulud, mis on seotud avarii tagajärjel saadud kehavigastuste ravimisega, on käesoleval juhul põhjendatud ning K.R peab need hüvitama. 9
(39)Transpordikulude osas ei pidanud maakohus taotletud summat täies ulatuses põhjendatuks. Transpordikulude nimekiri nähtub kohtule esitatud kahjude nimekirjast (t.l 121-129). Maakohus leidis, et avarii tagajärjel tekkinud tervisekahjustusete ravimisega seotud transpordikuludeks ei saa pidada järgmisi kulusid. Maakohtu hinnangul ei saa avariis saadud tervisekahjustuste ravimisega seostada 12.02.2016.a ITKs toimunud dr. P vastuvõttu (200 km) ja 16.02.2016.a Magdaleena haiglas toimunud endokrinoloogi vastuvõttu (200 km). Kannatanu kinnitusel tõendab vastavat kulu lisa 3 (t.l 133-135). Nimetatud lisast nähtub, et 12.02.2016.a ja 16.06.2016.a on tegemist olnud plaaniliste vastuvõttudega. Vastuvõtule pöördumise põhjuseks on olnud Turneri sündroom ning kilpnäärmepõletik. Kohtus ilmnes, et Turneri sündroom on kannatanul kaasasündinud haigus. Seega ei saa neid arstivisiite seostada avarii tagajärjel saadud vigastuste ravimisega. Ka ei saa avariiga seotuks pidada 25.04.2016.a toimunud vastuvõttu SA Põhja-Eesti regionaalhaiglas (150 km). Nimetatud kulu peaks tõendama lisa 19 (t.l 163-165). Samas nimetatud ambulatoorsest epirkiisist nähtub, et pöördumise põhjuseks on krooniline ninapõletik. Samuti nähtub epirkiisist, et tegemist on esmashaigestumisega. Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et avarii tagajärjel oleks kannatanul tekkinud krooniline ninapõletik. Ka on esmahaigestumine diagnoositud enam kui aasta pärast avariid. Seetõttu ei saa kohtu hinnangul sellel vastuvõtul viibimist seostada avarii tagajärjel tekkinud tervisekahjustuse ravimisega. Lisaks puuduvad maakohtu hinnangul tõendid ka selle kohta, et 02.02.2016.a oleks kannatanu soetanud abivahendi (200 km). Juhul, kui oleks toimunud abivahendi soetamine, siis oleks selle kohta ka mingi tõend nt arve vms. Maakohtule esitatud tõendite hulgas aga abiva hendi soetamise kohta nimetatud ajal tõendid puuduvad. Seetõttu ei saa pidada põhjendatuks ka väidetavat abivahendi soetamisega tekkinud transpordikulu. Samuti puuduvad maa kohtu hinnangul tõendid selle kohta, et 11.05 – 14.06.2016. a viibis kannatanu Raplas füsioteraapias (125 km). Kannatanu hinnangul tõendab nimetatud vastuvõttudega seotud sõidukulu lisa 18 (t.l 162 -162). Nimetatu aga käsitleb SS AS Ida-Tallinna Keskhaiglas dr P vastuvõtul viibimist. Sellel dokumendil puudub igasugune seos viidatud füsioteraapiaga. Samuti ei suutnud maakohus teiste esitatud tõendite alusel kindlaks teha, et kannatanu oleks märgitud ajal käinud Raplas füsioteraapias. Kannatanu võis küll märgitud ajal füsioteraapias käia, kuid selle kohta ei ole maakohtule tõendeid esitatud. Seetõttu nimetatud osas ei pea kohus transpordikulu põhjendatuks. Ülejäänud transpordikulude nimekirjas nimetatud sõite pidas maakohus põhjendatuks ja avariist tingituks ehk kui avariid ei oleks olnud, siis vastavaid sõite ei oleks tehtud. Märgitud vahemaad on õiged ning vastavad tegelikkusele. Samuti on vastavad sõidud tõendatud kohtule esitatud tõenditega (t.l 131-165). Arsti vastuvõtud, füsioteraapia jms on olnud seotud avarii tagajärjel saadud kehavigastuste raviga. Seetõttu on põhjendatud ka vastavad sõidud meditsiiniasutustesse. Samuti on tõenäoline ja eluliselt usutav, et kannatanu pidi seoses kriminaalasja menetlemisega viibima kahel korral uurija juures ning ühel korral prokuröri juures. Maakohtus tekkis vaidlus sellest, et kaitsja hinnangul ei saa põhjendatuks pidada sõidukulusid, mis on seotud kannatanu naistearsti vastuvõtul viibimisega. Maakohus kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu nud ning leidis, et viidatud osas on sõidud ja nendega seotud kulud põhjendatud. Kannatanu viibis AS-is Ida-Tallinna Keskhaigla naistearsti vastuvõtul 15.02.2016.a, 22.02.2016.a, 17.03.2016.a ja 11.04.2016.a (t.l 148). Kohtule esitatud ambulatoorsest epirkiisist nähtub, et üheks pöördumise põhjuseks on olnud 2015.a märtsis autoavarii tagajärjel saadud ulatuslik vaagnamurd. Vaagent opereeriti ja taastati (t.l 149). Samuti on arst asunud seisukohale, et rasestumise korral on risk seoses traumaga ja sellest tulenevate vigastuste tõttu suurem (t.l 150). Ka viibis kannatanu 13.05.2016.a SA Tartu Ülikooli Kliinikumis naistearsti vastuvõtul. Kannatanu on pöördunud vastuvõtule konsultatsiooni sooviga. Üheks pöördumise põhjuseks on asjaolu, et märts 2015.a oli isikul autoavarii vaagna hulgimurdudega. Rasestumise küsimuses soovitas arst SS-l nõu pidada traumatoloogiga (t.l 145). Vaagnamurd on kinnitust leidnud ka ekspertiisiga (t.l 78). Kannatanu 10
(39)kinnitas maakohtus, et ta pöördus naistearsti vastuvõtule just seetõttu, et saada teada, millised on tema lapse saamise võimalused pärast avariid, kuna tal oli vaagnamurd. Maakohtu hinnangul on eluliselt usutav, et kui naisel on olnud vaagnamurd ning tal on soov emaks saada, siis ta pöördub oma võimaluste välja selgitamiseks esmalt arstile. Seetõttu on maakohtu hinnangul viidatud arsti vastuvõtud tingitud eelkõige avariist ja selles saadud tervisekahjustustest. Seega tuleb pidada ka põhjendatuks ja vajalikuks nende visiitidega seotud sõite. Kannatanu on kohtule esitatud nimekirjas märkinud, et sõite oli kokku 6700 km, mille eest soovib ta 700 eurot. Maak ohus märkis , et ülearvutamisel on tuvastatav kohus, et kannatanu nimetatud sõite oli kokku 6720 km. Ilmselt on kannatanu arvutamisel vea teinud. Avariiga seotud tervisekahjustuste raviks jms sõitude osas pidas maakohus põhjendatuks sõite (6720-200-200-150-200-125) 5845 km ulatuses. Kannatanu hinnangul oli keskmine kütusekulu 10 l/100km. Maakohtu hinnangul on tegemist mõistliku ja tavapärases elus aktsepteeritava kütusekuluga. Kuna täpsemaid kuludokumente kütuse k ohta ei ole esitatud, siis leidis maakohus, et keskmiseks kütu se hinnaks tuleb arvestada üks euro liiter. Maakohtu hinnangul on tegemist mõistliku ja tavapärases elus aktsepteeritava keskmise kütuse hinnaga. Kuna maakohus pidas põhjendatuks ja hüvitamisele kuuluvaks sõite 5845 km, siis on põhjendatud kuluks kütusele (5845/10*1) 584.5 eurot. Eeltoodust tulenevalt pidas maakohus põhjendatuks kannatanu varalise kahju nõuet summas (156.3+454+49.44+170+584.5) 1414.24 eurot. Lähtudes eeltoodust, rahuldas maakohus osaliselt SS varalise kahju nõue ning mõistis välja KrMS § 310 lg 1,

§ 127

, §128, § 130, § 132, § 1043, § 1045 ja § 1050 alusel K.R-ilt 1414.24 eurot SS kasuks. Ülejäänud osas jätta varalise kahju nõue rahuldamata. 3.2.2 Mittevaraline kahju Lisaks varalise kahju hüvitamisele taotleb kannatanu mittevaralise kahju hüvitamist kohtu õiglasel äranägemisel. Kannatanu esindaja leidis, et analoogiliste kriminaalasjade puhul kujunenud kohtupraktika kohaselt võiks mittevaralise kahju summa jääda vahemikku 10000-20000 eurot. Mittevaraline kahju hõlmab avariiga seotud kannatusi ja heaolu langust. Kannatanu märgib, et avarii tagajärjel tekkinud kehavigastused ei ole siiani täielikult paranenud. Samuti määrati kannatanule avarii tõttu raske puue ning töövõime kaotus 80%. Kannatanu sõnul on tema elukvaliteet seoses avariiga oluliselt halvenenud. Ta on pidanud taluma kehalise terviklikkuse ja puutumatuse rikkumist, samuti on moondunud hageja välimus (armid jms). Riigikohtu lahendi 3-2-1-7-13 kohaselt on mootorsõidukite kokkupõrke tagajärjel tekkinud kahju puhul tegemist lepinguvälise kahju põhjustamisega, isegi kui kahju tekkis vastastikku mõlemale (või mitmele) avariis osalenud mootorsõidukile või nende juhile või kaasreisijale või sõidukis olnud asjadele.

§ 1043

kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1045

lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui kahju tekitati kannatanule tervisekahjustuse või kehavigastuse tekitamisega.

§ 1050

lg 1 kohaselt vabaneb kahju tekitaja vastutusest, kui ta ei ole kahju tekitamises süüdi.

§ 104

lg 2 sätestab, et süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus.

§ 1056

lg 1 kohaselt vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik kahju tekitamise eest ka juhul, kui ta ei ole kahju tekitamises süüdi.

§ 127

lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).

§ 134

lg 2 sätestab, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. TsMS § 366 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitamise hagis võib nõutava hüvitise summa hagis märkimata jätta ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. 11

(39)Maakohus asus seisukohale, et käesoleva kriminaalasja menetlusega on tõendamist leidnud, et hageja SS sai süüdistatava poolt ja viimase süül (vähemalt hooletuses) tekitatud liiklusõnnetuse tagajärjel mitmeid eluohtlikke tervisekahjustusi, viibides sellest tulenevalt esmalt 17.03 – 04.05.2015.a haiglas (t.l 131). Samuti on saadud tervisekahjustustest tingituna SS viibinud hiljem mitmetes meditsiiniasutustes. Hiljem tuvastati isikul osaline töövõimetus ning raske puue. Seega on antud juhul tegemist õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahjuga. Riigikohtu lahendi 3-2-1-54-07 kohaselt eeldatakse

§ 130

lg 2 kohaselt mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest, millest tulenevalt peab hageja tõendama, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus. Riigikohtu lahendi 3-2-1-34-05 kohaselt tuleb mittevaralise kahju tõendatuks lugemisel olema kindlaks tehtud, milles selline kahju seisneb, s.t. missugused on õnnetuse mittevaralised kahjulikud tagajärjed hageja jaoks. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb hagejal viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Riigikohus on 12.12.1996.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-96 ja mitmetes hilisemates lahendites asunud seisukohale, et kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus tuleb moraalse kahjuna hüvitada. Moraalne ehk mittevaraline kahju hõlmab ka kehavigastusega seotud füüsilise ja hingelise valu juba möödunud aja, kui ka selle võimaliku püsimise eest tulevikus. Seejuures on kolleegium viidatud otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-96 ja 26.02.1998.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-23-98 asunud seisukohale, et hageja peab tõendama, et kehavigastuse tagajärjel on talle moraalne kahju tekkinud. 08.02.2001.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-11-01 on kolleegium leidnud, et moraalse kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Kohus peab mittevaralise kahju tekitamise eest õiglase hüvitise väljamõistmiseks alati kaaluma, kas hüvitatakse kogu tekitatud kahju või esineb alus hüvitise vähendamiseks. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-105-01 kohaselt kahjustab mistahes isikliku õiguse rikkumine inimese psüühilist tegevust ja psüühilist seisundit, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge, muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. SS palub süüdistatavalt välja mõista hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel, kuna tema elukvaliteet on avariist tingituna kahjustunud. Kohus leiab, et SS väited selle kohta, et tekitatud kehavigastused põhjustasid tema elukvaliteedi ja heaolu languse, on asjakohased. Kohtule on esitatud 22.03.2016.a Sotsiaalkindlustusameti otsus (t.l 167), mille kohaselt tuvastati SS-l raske puue ning tal esineb liikumisfunktsiooni suur kõrvalekalle. SS igapäevane tegutsemine või ühiskonnaelus osalemine on piiratud. 22.03.2016.a Sotsiaalkindlustusameti otsusega (t.l 169) tuvastati SS -l osaline töövõime kaotus 80% alates 30.04.2016.a kuni 30.04.2017.a. Töövõime kaotuse tuvastamise põhjuseks on liiklusõnnetuses saadud vigastus. Samuti nähtub kohtule esitatud fotodelt (t.l 170-172), et kannatanul on seoses avariiga saadud vigastustega mitmeid arme. Samuti nähtub erinevatest kohtule esitatud tõenditest (t.l 131-162), et tingituna avarii tagajärjel saadud kehavigastustest on SS pidanud käima erinevatel arsti vastuvõttudel ning saama paranemiseks erinevaid meditsiiniteenuseid, nt füsioteraapia jms. SS tervisekahjustuste ravimine on olnud pikaajaline, mistõttu on tal tulnud taluda pikema aja vältel ka raviga kaasnevaid ebamugavusi nt valu jms. Samuti sai avarii tõttu kahjustada kannatanu kehaline terviklikkus ja puutumatus. Saadud vigatuste (luumurdude) tõttu paigaldati kannatanu kehasse metalltoed (t.l 81). Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kannatanu on tõendanud nii endal liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustuse tekkimist kui ka tervisekahjustuste negatiivset mõju senisele elukorraldusele. 12

(39)Maakohus, hinnanud eelmainitud tõendeid ja asjaolusid kogumis, samuti võttes arvesse, et SS-l tuvastati avarii tagajärjel raske puue ning töövõime kaotus 80% ulatuses, leiab, et SS on kandnud liiklusõnnetuse tagajärjel moraalset kahju. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb. Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb asjaoludest lähtudes. Ei ole võimalik kindlaks määrata täpseid tariife, mis mingi vigastuse eest järgneks. Kohtu ülesandeks on hinnata konkreetseid asjaolusid (nt millised vigastused isik liiklusõnnetuses sai, kui pikk oli töövõimetuse periood, kui keerukad operatsioonid tuli teha tema tervise taastamiseks, kas tekkisid püsivad tervisekahjustused jne) ning nendest tulenevalt määrata otsusega ka vastav rahasumma. Seega peab mittevaralise kahju hüvitis olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. On keeruline, kui mitte võimatu välja tuua mingit põhimõtet, mis näitaks, millisel juhul on rikkumine raske või kerge. Tegu on üksikjuhtumile antava hinnanguga. Samas peab mittevaralise kahju hüvitist välja mõistes olema kohus veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu heaolu olulist langust. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-1-01 märkinud, et hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige TsÜS § 172 lg -s 4 märgitud kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju te kitanu varalist olukorda. Samuti võib hüvitise vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Lahendis nr 3-2-1-34-05 on Riigikohus väljendanud seisukohta, et moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. Kannatanul tuvastati eluohtlikud vigastused (t.l 78). Samuti on tal tuvastatud raske puue ja töövõime kaotus 80% ulatuses. Kannatanu ravi on kestnud pikka aega, samuti sai rikutud kannatanu kehaline terviklikkus ja puutumatus. Samas tuleb hüvitise määramisel arvestada ka sellega, et iseenesest üldjoontes kannatanul organid töötavad ning kannatanu ei kaotanud jäset või muud kehaosa. Samuti on oluline ka see, et antud juhul ei ole tegemist tahtliku kuriteo tagajärjel tekkinud kahjuga, vaid kuritegu on toime pandud hooletusest, st tegemist on

§ 104lg 1 mõttes kergeima süü vormiga.

Lisaks tuleb vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-1-01 hüvitise mõistmisel arvestada ka kahju tekitaja varalist olukorda. K.R on üliõpilane, tal on keskmine puue ning kohtus avaldas ta, et ta töötab taksojuhina. Seega on K.R-i võimalused sissetuleku teenimiseks teatud määral piiratud. Maksu- ja Tolliameti teatisest (t.l 105) K.R-i 2014 a. sissetuleku kohta nähtub, et tema sissetulek on olnud 5028 eurot. Kohus leiab, et süüdistatava varalist olukorda ei saa pidada selliseks, mis võimaldaks tal veel täiendavalt kanda suuri rahalisi kohustusi, kuivõrd lisaks tsiviilhagile tuleb tal kanda ka kriminaalasjas tekkinud menetluskulud. Võttes arvesse kõike eeltoodut, leidis maakohus, et SS poolt esile toodud ja käesolevas asjas tõendamist leidnud asjaolude pinnalt on õiglaseks mittevaralise kahju hüvitiseks 15 000 eurot. Lähtudes eeltoodust maakohus rahuldas SS mittevaralise kahju nõue ning mõist is KrMS § 310 lg 1,

§ 134

, § 1043, § 1045 ja § 1050 alusel K.R-ilt 15 000 eurot SS (isikukood: XXXXXXXXXXX) kasuks. 3.2.3 Viiviste nõue Kannatanu taotles lisaks kahju hüvitamisele

§ 113

lg-s 1 sätestatud viivise välja mõistmist alates hagiavalduse esitamisest kuni kahjuhüvitise täieliku tasumiseni. Maakohus märkis, et kohtul puudub pädevus viivise väljamõistmisest üleüldse loobuda. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks määratud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Viivis on seadusest tulenev 13

(39)õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel (vt ka Riigikohtu
  1. novembri
  2. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04 ja 3-2-1-66-05). Juhul kui hageja nõuab viivist, tuleb tema nõuet käsitada seadusest tuleneva viivise nõudena (vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05). Seadusjärgset viivise määra ei ole üldjuhul alust lugeda ülemäära suureks.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§ -s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis -operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

  1. jaanuari ja
  2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Samasugust seisukohta on väljendanud Riigikohtu kriminaalkolleegium
  3. jaanuari
  4. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-79-
  5. Seetõttu rahuldab kohus kannatanu esindaja viivise nõude hagi menetlusse võtmisest kuni nõude täitmiseni. Maakohus märkis, et kohus võttis tsiviilhagi menetlusse 15.06.2016.a määrusega, mistõttu tuleb ka viivist arvestada nimetatud kuupäevast.

§ 94

nimetatud intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Avaldatud teadete kohaselt oli alates 15.06.2016.a kuni 30.06.2016.a viivisemääraks 8,05 % aastas. Alates 01.07.2016.a kuni 15.09.2016.a on viivisemääraks 8 % aastas. Perioodil 15.06 – 30.06.2016.a on viivitatud päevi

  1. Varalise kahju võlasumma on 1414.24 ning viivise määr 8.05% aastas, mis teeb viivise summaks 4.98 eurot. Mittevaralise kahju võlasumma on 15 000 ning viivise määr samuti 8.05% aastas, mis teeb viivise summaks 52.79 eurot. Perioodil 01.07 – 15.09.2016.a on viivitatud päevi
  2. Varalise kahju võlasumma on 1414.24 ning viivise määr 8% aastas, mis teeb viivise summaks 23.80 eurot. Mittevaralise kahju võlasumma on 15 000 ning viivise määr samuti 8% aastas, mis teeb viivise summaks 252.46 eurot. Seega kohtuotsuse kuulutamiseks on varalise kahju nõudelt kogunenud viivist (4.98+23.80) 28.78 eurot ning mittevaralise kahju nõudelt on viivist kogunenud (52.79+252.46) 305.25 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Alates 16.09.2016.a tuleb tasuda viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue (vt RKTsKO 3-2-1162-12). Eelnevast lähtudes maakohus rahuldas SS viiviste nõude ning mõistis välja K.R-ilt kannatanu SS kasuks varalise kahju nõudelt viivise seisuga 15.09.2016.a 28.78 eurot ja TsMS § 367 alusel alates 16.09.2016.a viivise põhinõudelt

§ 113

lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude 1414.24 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 1385.46 eurot, s.o põhinõue 1414.24 – välja mõistetud viivis 28.78; samuti mõis tis maakohus välja K.R-ilt kannatanu SS kasuks mittevaralise kahju nõudelt viivise seisuga 15.09.2016.a 305.25 eurot ja TsMS § 367 alusel alates 16.09.2016.a viivise põhinõudelt

§ 113

lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude 15 000 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 14 694.75 eurot, s.o põhinõue 15 000 – välja mõistetud viivis 305.

  1. 3.
  2. Kannatanu menetluskulud Kannatanu taotles oma menetluskulude süüdistatavalt välja mõistmist. Maakohtule esitati kuludokumendid kokku summas 2742.96 eurot. Sellest 2490 eurot on kanatanu esindaja 14

(39)õigusteenuste kulud ning 252.96 eurot on esindaja sõidukulud. Kulude tõendamiseks esitati kohtule arved nr 160203, nr 160447, nr 160904 ja nr
  1. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu üheks alaliigiks valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. KrMS § 16 lg 2 kohaselt on kannatanu kriminaalmenetluses menetlusosaline. Eelöeldust järeldub, et menetluskulu, mis on kannatanul tekkinud valitud esindajale kriminaalmenetluses osutatud õigusteenuse (sh muud menetlusosalise vajalikud kulud) eest makstes, mõistetakse süüdimõistetult välja kriminaalmenetluse seadustiku sätete alusel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 1 esimeses lauses märgitu kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale või esindajale makstud tasu ja muud vajalikud kulud käsitatavad menetluskuluna üksnes osas, milles need on mõistliku suurusega. Kannatanu esindaja esitatud arvetest nähtub, et ta taotleb sõidukulude hüvitamist kokku 252.96 eurot (arved nr 160904 ja nr 160619). Kohus sõidukuludega eelmärgitud summas ei nõustu. Maakohus märkis, et kohtule jääb arusaamatuks, kuidas on arvutatud arvel nr 160904 kajastatud sõidukulu. Arvestuse järgi toimusid 31.08.2016.a ja 02.09.2016.a kohtuistungid justkui Paides, samas tegelikult toimusid istungid Rapla kohtumajas. Eitada ei saa seda, et sõidukulud iseenesest olid kriminaalasja kontekstis vajalikud, kuid hinnata tuleb ka seda, kas vajalikuks saab pidada näidatud kulusummat. Maakohus kannatanu esindaja poolt esitatud arvestusega ei nõustunud ning pidas põhjendatud sõidukuluks 108 eurot. Maakohus leidis, et kannatanu esindaja õigusteenuse kulud 2490 eurot on mõistliku suurusega ja põhjendatud. Arvetel nr 160203, nr 160447, nr 160904 ja 160619 kajastatud õigusabiteenused on seotud käesoleva asjaga ning vajalikud, samuti on asjale kulutatud aeg mõistlik. Esindajal on kokku asjale kulunud 20.75 tundi. Järgnevalt hindas maakohus, kas taotluses näidatud ühe tööühiku hind on põhjendatud. Advokaadi tunnitasu on olnud 100 eurot, millele lisandub käibemaks 20 eurot, kokku 120 eurot tund. Näiteks on Riigikohus lahendis nr 3-1-1-38-15 pidanud põhjendatud tööühiku hinnaks 120 eurot. Seega leidis maakohus, et ka käesolevas asjas tuleb pidada tunnihinda 120 eurot mõistlikuks. Maakohus pidas põhjendatuks õigusabile kulutatud 20.75 tundi, mistõttu on põhjendatud kulu summas 20.75x10=2075 eurot, millele lisandub käibemaks 2075x0.2=415 eurot, kokku 2075+415=2490 eurot. Maakohus rahuldas osaliselt SS taotluse süüdimõistetult menetluskulude välja mõistmiseks ning mõist is K.R-ilt SS kasuks menetluskulud, s.o. õigusabikulud 2598 eurot, ning ülejäänud osas jättis menetluskulud SS kanda. ESITATUD APELLATSIOON
  2. Apellatsiooni esitas K.R ’i kaitsja, kes vaidlustab Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja
  3. septembri 2016.a kohtuotsuse nii K.R ’i süüditunnistamises KarS § 423 lõike 1 järgi kui ka karistuse ja lisakaristuse kohaldamises ning tsiviilhagi ja viivitusintressi väljamõistmises. Apellant on seisukohal, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Apellant ei vaidlusta kohtuotsust osas, milles maakohus jättis kannatanu tsiviilhagi rahuldamata ja kannatanu menetluskulud viimase enda kanda. 4.
  4. Süüdistatava kaitsja leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud tõendite igakülgse ning kogumis hindamise kohustust. Kohtupoolsed ulatuslikud ja olulised kriminaalmenetlusõiguse rikkumised on viinud ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni, mille tulemusena on maakohus teinud põhjendamatu ja ebaõige kohtuotsuse K.R’i süüditunnistamises. 15
(39)Kaitsja märgib, et käesolevas kriminaalasjas on vaidlus selles, milline oli kummagi sõidukijuhi liikluskäitumine enne liiklusõnnetust ning kumb sõidukijuhtidest liiklusõnnetuse põhjustas. Apellant on seisukohal, et maakohus on sõidukijuhtide käitumise analüüsimisel tuvastanud olulisi faktilisi asjaolusid ebaõigesti ning jätnud mõned olulised asjaolud üldse tuvastamata. Eelneva on tinginud tõendite kogumis ja igakülgse hindamise kohustuse rikkumine maakohtu poolt. Kaitsja leiab, et ebaõige on maakohtu sedastus, et süüdistatava ja kannatanu ütlustes liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta esineb vastuolu. Kannatanu on kohtulikul uurimisel selgitanud, et viimane hetk, mida kannatanu liiklusõnnetuse toimumise päevast mäletab, oli sõiduki juhtimine ca 500 meetrit enne õnnetuspaika jõudmist. Sel hetkel vaatas kannatanu enda sõnade kohaselt tahavaatepeeglisse ning ühtegi sõidukit seal ei märganud (31.08.2016.a kohtuistungi protokoll, lk 8). Lisaks märkis kannatanu, et juhilubasid temal ei ole ja mopeedautoga õpetas teda sõitma abikaasa (samas). Liiklusõnnetuse toimumise fakti ja selle täpsemate asjaolude kohta ei mäleta kannatanu mitte midagi (samas, lk 8, 9, 11). Kuivõrd kannatanu liiklusõnnetuse toimumise kohta ütluseid anda ei osanud, ei saa need olla ka vastuolus süüdistatava poolt antud ütlustega. Vastupidist järeldust formaalloogikale tuginedes teha ei saa. Maakohtu hinnangul esineb vastuolu kannatanu ja süüdistatava ütluses ka seetõttu, et „/--/ kannatanu sõnul oli ta vasakpööret sooritamas, kuid süüdistatav väidab, et kannatanu sõiduk oli paremal pool teeservas“. Maakohus on siinkohal teinud ebaõige järelduse, justkui välistaks kannatanu poolt vasakpöörde tegemine viimase paiknemise (mingil ajahetkel) paremal pool teeservas. On selge, et vasakpööret saab sõidukijuht teha paiknedes sisuliselt ükskõik kus, nii telgjoone lähedal, sõiduvööndi keskel kui ka sõiduvööndi paremal äärel. Vasakpöörde sooritamine asudes paremal pool tee ääres või ka tee keskel on küll liiklusseaduse alusel keelatud, kuid mitte füüsiliselt võimatu. Teiseks rõhutab apellant taaskord, et kannatanu selgituste kohaselt ei mäleta viimane, kuidas liiklusõnnetus toimus, st kannatanu ei mäleta ka seda, kas ja kuidas ta vasakpööret sooritama asus. Seetõttu ei tugine maakohtu poolt märgitu kriminaalasjas uuritud tõenditel. Vastuolu kannatanu ja süüdistatava ütlustes ei esine, mistõttu on maakohus täiesti põhjendamatult jätnud süüdistatava ütlused tõendikogumist välja. Kohtuotsuse lk-l 6 esitatud seisukohtadest järeldub, et maakohtu hinnangul on süüdistatava ütlused vastuolus ka teiste kriminaalasjas uuritud tõenditega, eelkõige ekspertiisiakti, liiklusõnnetuse vaatlusprotokolli ja viimase juures asuva skeemi ning liiklusvahendite vaatlusprotokollidega. Apellandi hinnangul on selline järeldus meelevaldne ning maakohtu siseveendumuse kujunemine seejuures raskesti jälgitav. Süüdistatav ei ole andnud ütluseid, mille kohaselt mopeedauto ei olnud kokkupõrke hetkeks vastassuunavööndis ja/või vasakule pööramas/pööranud. Seega apellant ega süüdistatav ei ole nimetatud asjaoludele menetluse jooksul mitte kordagi vastu vaielnud. Asjaolust, kus ja kuidas on mopeedauto asetsenud kokkupõrke hetkel, ei saa teha aga ebaloogilist ja meelevaldset järeldust, et mopeedauto ei saanud enne kokkupõrget, sh enne vasakpöörde sooritamist liikuda sõidutee parempoolses ääres. Kaitsja märgib, et süüdistatav ei ole väitnud, et mopeedauto jõudis paremalt teepeenralt ootamatult vastassuunavööndisse. Süüdistatav nägi, kuidas kannatanu paremalt teepeenralt vastassuunavööndisse liikuma hakkas. Sellele järgnevalt vajutas süüdistatav enda sõiduki piduritele. Ootamatu oli süüdistatava jaoks see, et kannatanu üldse vasakpööret sooritama asus, kuna kannatanu ei paiknenud tee telgjoone lähedal ega andnud suunatulega märku vasakpöörde sooritamise kavatsusest. Süüdistatav ei ole väitnud, et ta oli kannatanu sõidukile viimase „kaldumise hetkel“ väga lähedal. Apellandile jääb arusaamatuks nii see, millel maakohtu vastav sedastus tugineb, kui ka selle relevantsus käesolevas kriminaalasjas. Samuti märgib apellant, et maakohtu järeldus selles, et kui SS oleks vasakule keeranud n.-ö. viimasel hetkel /--/, siis oleks ta K.R-i Volvole sisse keeranud paremale küljele viitab vastupidiselt just sellele, et liiklusõnnetust sellisel kujul ei oleks saanud toimuda juhul, kui kannatanu oleks liigelnud sõidutee telgjoone lähedal. N.ö viimasel hetkel oleks kannatanu saanud 16
(39)vasakule keerata üksnes ja ainult siis, kui kannatanu oleks sõitnud sõidutee telgjoone ääres. Kui kannatanu oleks sõitnud tee telgjoone ääres, siis oleks tal vasakpöörde tegemiseks kulunud väga lühike aeg, mis tähendab, et süüdistatava pidurdusteekond oleks olnud lühem kui see käesoleval juhul oli (arvestades, et süüdistatav alustas pidurdamist siis, kui nägi, et kannatanu pöörab vasakule) ja/või kannatanu sõiduk oleks tõesti keeranud süüdistatava sõidukile sisse viimase küljele. Sõidukitel esinenud vigastused, süüdistatava sõiduki pidurdusteekonna alguskoht ning pikkus kinnitavad justnimelt seda, et liiklusõnnetus toimus nii, nagu väidab süüdistatav. Maakohus on jätnud ebaõigesti tuvastamata ka selle, et kannatanu ei andnud enne vasakpöörde tegemist suunatulega sellisest manöövrist märku. Maakohus on märkinud, et „tagantjärele on võimatu kindlaks teha, kas SS suunatuld näitas või mitte“. Sellise seisukohaga ei saa mitte kuidagi nõustuda. Asjaolust, et maakohus ei ole vaevunud nimetatud küsimuses tõendeid hindama, ei saa teha ebaloogilist järeldust, et neid ei olegi. Süüdistatav selgitas kohtuistungil, et kannatanu suunatulega vasakpöörde sooritamisest märku ei andnud. Vastupidist kinnitavaid tõendeid käesolevas asjas esitatud ei ole (kannatanu ja tunnistaja ei mäleta). Maakohus on sedastanud, et „05.05.2015.a teostatud liiklusvahendi vaatlusprotokolliga (t.l 67-68) on tuvastatud, et mopeedauto suunatulede lüliti kang oli kõige ülemises asendis ning kangi oli võimalik kaks korda alla vajutada, s.o lüliti oli justkui parema suuna näitamise asendis“, kuid „eeltoodu ei tõenda aga, et SS suunatuld ei näidanud“. Apellant märgib, et ainult nimetatud tõendist sellist järeldust teha ei saa, kuid seda tuleb hinnata koos süüdistatava ütlustega. Süüdistatava ütlustest tulenevalt ei ole välistatud, et kannatanu andis suunatulega märku hoopis parempöörde sooritamisest. Eelnevast olenemata on aga üheselt selge, et kannatanu vasakpoolset suunatuld ei näidanud, rikkudes sellega LS § 39 lõikes 1 sätestatud kohustust. Maakohus on jätnud tuvastamata ka asjaolu, kas kannatanul oli üldse võimalik suunatuld sisse lülitada, st kas suunatule pirn töötas. Apellant juhtis maakohtu tähelepanu asjaolule, et mopeedauto vaatlusprotokollist (tl 16 pöördel) nähtub, et mopeedauto suunatulede pirnid on asitõenditena kaasa võetud. Asitõenditena neid aga vaadeldud või kohtule esitatud ei ole. Ka kannatanu ega tunnistaja ei ole kohtuistungil kinnitanud, et mopeedauto oli tehniliselt korras, sh põlesid ka sõiduki suunatuled. Apellandi hinnangul on tõenäoline, et kannatanu juhitava mopeedauto suunatuli ei olnud korras ning kannatanu rikkus seetõttu LS § 33 lg 2 punktis 2 sätestatud kohustust. Apellant on seisukohal, et ebausaldusväärseks tuleb pidada hoopis kannatanu poolt antud ütluseid. Liiklusõnnetus toimus päevasel ajal, ilmastikuolud ja nähtavus teel olid head. Kannatanu sõnade kohaselt oli sõidutee enne liiklusõnnetuse toimumise paika mitme kilomeetri ulatuses sirge (31.08.2016.a kohtuistungi protokoll, lk 12). Samas väidab kannatanu, et 500 meetrit enne õnnetuspaika tahavaatepeeglisse vaadates ei näinud ta mitte ühtegi sõidukit lähenemas (samas, lk 8). Arvestades mh nii kannatanu kui ka süüdistatava liikumiskiirust, ei ole mitte kuidagi võimalik, et kannatanu ei oleks tahavaatepeeglisse vaadates süüdistatava sõidukit näinud. Seejuures ei takistanud nähtavust ka muud tegurid, nt päike, mida on kinnitanud nii kannatanu kui ka süüdistatav. Apellandi hinnangul on tõenäoline ning eluliselt usutav, et kannatanu ei vaadanud enne manöövri sooritamist tahavaatepeeglisse, rikkudes sellega LS § 39 lg 1 kolmandast lausest ja LS § 33 lg 2 punktist 8 tulenevaid kohustusi veendumaks selles, et talle antakse teed ja et manöövri sooritamine on ohutu. Siinkohal on maakohus põhjendamatult ning menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes jätnud andmata hinnangu ka kannatanu poolt esitatud Maanteeameti elektronkirja (tl 120) lubatavuse ja usaldusväärsuse osas. Apellant esitas kohtule ning kohus võttis asja juurde mopeedauto liiklusregistri väljavõtte, mille kohaselt on mopeedauto tühimass 375 kg. Nimetatu ei oma tähtsust mitte ainult ekspertiisiaktis esitatud järelduse õigsuse ja asjakohasuse hindamisel, vaid ka otsustamaks, kas kannatanu juhitud auto vastab LS-s sätestatud mopeedauto nõuetele. Maakohus, jättes kannatanu poolt esitatud vastuse, mis apellandi hinnangul on esitatud hilinenult ega ole usaldusväärne, osas seisukoha võtmata pidanuks omakorda järeldama, et kannatanu poolt juhitud 17
(39)sõiduk ei olnud mopeedauto. Kannatanu rikkus nimetatud sõidukit juhtides LS § 94 lõikes 1 sätestatud kohustust, kuivõrd kannatanul ei ole juhtimisõigust. Nõustuda ei saa maakohtuga ka selles, et kannatanu poolsed võimaliku liiklusrikkumised ei ole käesolevas asjas määrava tähtsusega, sest avarii põhjuseks oli süüdistatava liigne/ebaõige sõidukiirus. Esiteks märgib apellant, et isegi kui asuda ebaõigele seisukohale, et avarii põhjuseks oli süüdistatava vale liikluskäitumine, omavad kannatanu poolsed võimalikud liiklusrikkumised tähtsust nii süüdistatava süü suuruse tuvastamisel kui ka kahjuhüvitiste väljamõistmisel. Teiseks on maakohus ebaõigesti järeldanud, et „/ --/ kriminaalasja menetluses läbiviidud ekspertiis annab ammendava ja selge vastuse liiklusavarii põhjuste kohta. Ekspertiisi tegemisel on arvestatud kriminaalasja menetluses kogutud andmete alusel kõiki asjas tähtust omavaid asjaolusid“ ja et „ekspertiisiaktist tuleneb üheselt, et esineb põhjuslik seos K.R-i poolt juhitud sõiduki lubatust suurema sõidukiiruse ning selle tagajärjel tekkinud liiklusõnnetuse vahel, millest järeldub et avarii põhjuseks oli K.R-i suur sõidukiirus“. Apellant leiab, et ekspertiisiakt ei anna ammendavat vastust liiklusõnnetuse põhjuse osas. Ekspertiisiaktist ning eksperdi poolt kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et ekspert ei ole analüüsinud seda, kust ja kuidas kannatanu kokkupõrke toimumise kohta liikus. Eksperdile oli antud ülesandeks hinnata vaid süüdistatava käitumist, st selgitada välja, milline oli süüdistatava liikumiskiirus. Ekspertiisiaktis puudub mistahes hinnang kannatanu käitumisele või sellele, kas ja kuidas oleks kannatanu saanud liiklusõnnetust vältida. Ekspert selgitas, et nimetatud hinnang puudub ekspertiisiaktis seetõttu, et sellist küsimust eksperdile ei esitatud ning et kannatanu käitumine ei saanud mõjutada süüdistatava liikumiskiirust. Eelnimetatust ei saa aga teha järeldust, et kannatanul puuduski seetõttu võimalus liiklusõnnetust vältida. Ekspertiisiaktis esitatud järelduse õigsus (kui süüdistatav poleks kiirust ületanud, ei oleks liiklusõnnetust toimunud) põhineb eeldusel, et kannatanu asetses enne vasakpöörde sooritamist sõidutee telgjoone lähedal. Süüdistatava ütluste ning käesoleva kaebuse punktis 11 märgitud kirjalike tõenditega on aga tõendatud, et kannatanu sõitis enne vasakpöörde sooritamist sõidutee paremas ääres ning alustas sealt vasakpöörde tegemist. Seega ei ole ekspertiisi tegemisel arvestatud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Selliselt käitudes jõudis kannatanu liiklusõnnetuse toimumise hetkeks läbida teekonna enda sõidusuuna parempoolsest äärest vastassuuna vööndisse liiklusõnnetuse paika (ning eeldatavalt liikuda ka edasi). Arvestades mopeedauto pikkust, liikumiskiirust kokkupõrke hetkel (21 km/h, s.o ca 5,83 m/s), vastassuunavööndi laiust (ca 4,2 m), süüdistatava sõiduki pidurdusteekonna pikkust ja kestvust (44,5 m ja 1,8 s) ning asjaolu, kus asetses süüdistatava sõiduki vasakpoolseim osa kokkupõrke hetkel, on selge, et juhul kui kannatanu oleks liigelnud ning alustanud vasakpööret sõidutee telgjoone lähedalt, oleks kannatanu jõudnud vasakpöörde sooritamisega lõpuni. Teisisõnu oleks kannatanu sellisel juhul suutnud kokkupõrget vältida ja seda ka juhul, kui süüdistatav ületas lubatud suurimat sõidukiirust ning liikles kiirusega 115 km/h. Apellant rõhutab, et ekspertiisiaktis ei ole sätestatud, et liiklusõnnetuse toimumise põhjuseks sai olla ja oligi ainult süüdistatava käitumine, st lubatud sõidukiiruse ületamine. Ekspert on küll uurinud vaid ühte võimalikku liiklusõnnetuse põhjust, kuid sellest ei saa teha järeldust, et liiklusõnnetust ei saanud põhjustada ka muu faktor. Apellandi hinnangul on käesolevas menetluses tekkinud vähemalt põhjendatud kahtlus selles, et liiklusõnnetust oleks saanud vältida ka kannatanu (st liiklusõnnetuse põhjus võib olla kannatanu käitumine), mistõttu ei ole liiklusõnnetuse asjaolud üheselt selged. Viimast kinnitab ka apellandi poolt maakohtule esitatud L OÜ riiklikult tunnustatud eksperdi JL’i poolt koostatud tehnilise konsultatsiooni kokkuvõte. Maakohus on jätnud nimetatud tõendile hinnangu andmata ning eelmainitud kahtluse kõrvaldamata. põhimõtet järgides pidanuks maakohus tõlgendama kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks ning jõudma järeldusele, et kriminaalasjas uuritud tõenditele tuginedes ei ole võimalik asuda ühesele seisukohale, et liiklusõnnetuse põhjustas süüdistatava käitumine. 18
(39)Maakohus on ka osundanud, et „süüdistatav pidi hindama põhjust, miks temast eespool liikuva sõiduki juht liigub oluliselt aeglasemalt kui lubatud“. Sündmuskoha vaatlusprotokolli (tl 42) alusel on maakohus tuvastanud, et avarii kohal on maanteelt maha, s.o vasakule keeramise koht näha, ning mopeedauto aeglast sõidukiirust arvestades pidi süüdistatav ette aimama, et kannatanu asub sooritama vasakpööret (kohtuotsuse lk 7). Apellant sellega ei nõustu. Süüdistatav selgitas, et ta hindaski põhjust, miks mopeedauto piirkiirusest aeglasemalt sõidab. Esiteks on tegemist mopeedautoga, millega ei ole võimalik sõita kiiremini kui 45 km/h. Teiseks märkis süüdistatav, et kuivõrd kannatanu sõitis paremas teeääres ning paremale pööramise võimalust oli tänu liiklusmärgile süüdistatava jaoks ka näha, möönis süüdistatav, et kannatanu soovib keerata paremale. Kuivõrd süüdistatav võis eeldada, et kannatanu täidab liiklusnõudeid, sh vaatab ka tahavaatepeeglisse, võis süüdistatav kannatanu käitumisest järeldada sedagi, et kannatanu annab talle LS § 18 lõike 1 alusel teed (st annab märku, et kavatseb temast möödasõidul olevale sõidukile anda teed). Kolmandaks nähtub sündmuskoha vaatlusprotokollis (tl 42), et postkast vasakul pool teed on sõiduteede ristumise kohast oluliselt kaugemal ning taustaga sisuliselt ühte värvi. Seega on usutav, et süüdistatav ei näinud ega pidanudki nägema, et maanteelt saab maha pöörata ka vasakule. Juhul kui maakohus oleks õigesti tuvastanud kannatanu poolsed liiklusnõuete rikkumised, oleks maakohus teinud õige järelduse ka selles, et süüdistatavale ei saa ette heita liiklusnõuete rikkumist, seda ka mitte ettevaatamatusest. Kannatanu ei andnud märku vasakpöörde sooritamise kavatsusest. Kannatanu ei lülitanud sisse suunatuld ega reastunud sõidutee telgjoone lähedale. Vastupidi, kannatanu sõitis enda sõidusuuna parempoolses ääres ning on kõrvaldamata kahtlus selles, et kannatanu võis anda suunatulega märku hoopis parempöörde sooritamisest. Süüdistataval oli seetõttu, tuginedes LS § -dele 51 ja 52, õigus möödasõidu sooritamiseks. Süüdistatav tugines liiklejate usalduspõhimõttele ja eeldas, et ka kannatanu järgib liiklusseaduse sätteid. Süüdistatav sai eeldada, et kannatanu nägi tahavaatepeeglisse vaatamise järgselt lähenevat sõidukit, mis andis märku möödasõidule asumisest, ning et kannatanu annab süüdistatavale teed. Süüdistatav ei saanud ega pidanudki ette aimama, et kannatanu alustab hoopis vasakpöörde sooritamist. Kannatanu poolt juhitava sõiduki näol ei olnud seega tegemist takistusega, mida süüdistatav pidi LS § 50 lg 3 p 1 kohaselt ette aimama. Apellant rõhutab, et süüdistataval ei jäänud aega reageerimiseks kannatanu poolsete rikkumiste tõttu. Isegi juhul kui süüdistatav oleks ületanud lubatud sõidukiirust ning liigelnud kiirusega 115 km/h, ei oleks õnnetust toimunud, kui kannatanu oleks asunud vasakpööret sooritama sõidutee telgjoone lähedalt, nagu näeb enne liiklusseadus. Kokkuvõtvalt on apellant seisukohal, et maakohtu poolt eelnimetatud rikkumised tõendite igakülgse ja kogumis hindamisel on viinud kohtu järeldused vastuollu tegelike faktiliste asjaoludega. Maakohus, hinnates tõendeid igakülgselt ning kogumis, ning kohaldades õigesti materiaalõigust, pidanuks jõudma järeldusele, et süüdistatava käitumises KarS § 423 lõikes 1 sätestatud süüteokooseisu realiseerumine ei ole leidnud ilma kahtlusteta tõendamist. Seega pidanuks maakohus mõistma süüdistatava temale esitatud süüdistuses õigeks. Kannatanu tsiviilhagi pidanuks maakohus jätma läbi vaatamata ning kannatanu menetluskulud tema enda kanda. 4.2. Süüdistatavale mõistetud karistuse osas kaitsja märgib, et m aakohtu poolt mõistetud karistuse suurus ja lisakaristuse kohaldamine on ebaproportsionaalsed ega vasta süüdistatava süü suurusele, maakohtu kohtuotsus on vastavas ulatuses põhjendamata. Isegi juhul kui asuda ebaõigele seisukohale, et süüdistatava tegevuses on tuvastatud KarS § 423 lõikes 1 sätestatud objektiivne ja subjektiivne koosseis, ei vasta maakohtu poolt mõistetud rahalise karistuse suurus 250 päevamäära süüdistatava süü suurusele. Lisakaristuse kohaldamine käesoleval juhul ei ole põhjendatud ega õiglane. Apellant nõustub maakohtuga selles, et süüdistatava süüd tuleb käesoleval juhul pidada pigem väikseks ning maakohtu vastava selgitusega . Kuivõrd süüdistatava süü suurus on väike, ei ole kohane mõista talle karistus sanktsiooni keskmises määras. Arvestades mh asjaolu, et tegu on toime pandud ettevaatamatusega, süüdistatav on varasemalt karistamata ning asjaolu, et kannatanul oli 19
(39)liiklusõnnetuse toimumises pigem suur roll, on apellandi hinnangul karistuse mõistmisel kohane lähtuda sanktsiooni esimesest kolmandikust. Eelnevat toetab ka kohtupraktika. Samuti ei nõustu apellant sellega, et käesoleval juhul puuduvad karistust kergendavad asjaolud. KarS § 57 lg 1 punkti 1 kohaselt on karistust kergendav asjaolu süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine, samuti abi andmine kannatanule vahetult pärast süüteo toimepanemist. Süüdistatav selgitas kohtuistungil, et pärast kokkupõrke toimumist läks ta koheselt kannatanu sõiduki juurde selgitamaks välja, kes sõidukis viibisid ning millist abi nad vajavad. Süüdistatav helistas koheselt päästeteenistusse ning tegutses vastavalt nende juhistele kannatanu abistamisel (31.08.2016.a kohtuistungi protokoll, lk 20). Süüdistatava nimetatud ütlustes ei ole mitte mingisugust alust kahelda. Tegemist on karistust kergendava asjaoluga, millise arvestamine karistuse mõistmisel on kohtu jaoks obligatoorne. Apellant leiab, et lisakaristuse kohaldamise, s.o süüdistatavalt 3 kuuks juhtimisõiguse ära võtmise osas ei ole maakohus kohtuotsust nõuetekohaselt põhistanud. Maakohus on pelgalt sedastanud, et kuivõrd tegemist on liiklusalase rikkumisega, mis tõi endaga kaasa rasked tervisekahjustused, on kohtu hinnangul kohane kohaldada ka lisakaristust. Nimetatud sedastust ei saa aga pidada kohtupoolseks põhjenduskohustuse täitmiseks. Lisakaristuse kohaldamisel ei ole maakohus ka selgitanud, miks viimane ei arvesta mitte ühegi kaitseväitega lisakaristuse kohaldamise ebaotstarbekuse ja –proportsionaalsuse kohta. Apellant selgitas kohtule, et süüdistatava kui taksojuhi jaoks on juhtimisõiguse olemasolu hädavajalik. Ilma selleta ei ole süüdistataval võimalik jätkata õpinguid ülikoolis ega täita ka käesolevas asjas jõustunud kohtuotsusega süüdistatavale pandud rahalisi kohustusi. Taksojuhi amet on enda paindliku töögraafikuga seejuures üks vähestest, mida süüdistatav täiskoormusega õppetöö kõrvalt teha saab, arvestades ka temal olevat osalist töövõimetust (3-1-1-27-08, p 16). Kuivõrd lisakaristuse kohaldamine ei ole kohustuslik, pidanuks maakohus selgitama lisakaristuse kohaldamise vajalikkust ja kohasust käesoleval juhul. Maakohus nimetatut teinud ei ole, mistõttu on kohtuotsus nimetatud osas põhjendamata. Tegemist on kriminaalmenetluse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 punkti 7 mõttes. 4.3. Kaitsja leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusnorme ka menetluskulude ja tsiviilhagi väljamõistmisel. Süüdistatavale määratud kaitsja tasu ja kulude osas kaitsja märgib, et kuivõrd süüdistatava süü temale etteheidetud kuriteo toimepanemisel ei ole tõendatud ning süüdistatav tuleb mõista õigeks, tulnuks ka menetluskulud kogu ulatuses KrMS § 181 lõike 1 alusel jätta riigi kanda ning tsiviilhagi läbi vaatamata. Isegi juhul, kui asuda ebaõigele seisukohale, et süüdistatava tegevuses on tuvastatud KarS § 423 lõikes 1 sätestatud süüteo objektiivne ja subjektiivne koosseis, on maakohtu kohtuotsus põhjendamatu ka süüdistatavalt väljamõistetud menetluskulude osas. Apellant ei vaidlusta maakohtu kohtuotsust osas, milles maakohus jättis süüdistatavale määratud kaitsja tasu ja kulud tervikuna riigi kanda. Apellant nõustub maakohtu selgitustega nimetatud otsustuse tegemisel. Apellant taotles kohtuistungil KrMS § 1 80 lõike 3 alusel, et süüdistataval võimaldataks menetluskulud tasuda ositi ühe aasta jooksul. Apellant põhjendas nimetatud taotlust mh samade asjaoludega, millistel on maakohus pidanud kohaseks jätta süüdistatava menetluskulud osaliselt riigi kanda. Maakohus ei ole kohtuotsuses apellandi vastava taotluse osas seisukohta võtnud. Kohtuotsuse resolutsioonist järeldub, et maakohus on sellise taotluse rahuldamata jätnud, kuid kohtuotsuse põhjendustest ei selgu, millisel põhjusel. Seetõttu on kohtuotsus menetluskulude ajatamata jätmise osas nõuetekohaselt põhistamata. Apellant rõhutab, et süüdistataval ei ole võimalik tasuda menetluskulusid ühe maksena. 20
(39)4.4. Apellant ei vaidlusta maakohtu kohtuotsust osas, milles maakohus jättis kannatanu tsiviilhagi varalise kahju osas rahuldamata ning kannatanu menetluskulud kannatanu enda kanda. Apellant vaidlustab maakohtu kohtuotsuse alljärgnevas. Nõustuda ei saa maakohtuga selles, et kannatanu esindaja poolt kohtuistungil esitatud tõendite vastuvõtmine ja nendele kohtuotsuse tegemisel tuginemine on käesoleval juhul lubatud. Ka viide KrMS § 226 lõikele 7, mille kohaselt üldmenetluses kohtusse saadetavas kriminaalasjas ei või tsiviilhagile tõendeid lisada, ei ole käesoleval juhul kohane. Ka süüdistusaktile ei lisata tõendeid. See aga ei tähenda, et prokuratuur ei peaks süüdistusaktis nimetama, milliseid tõendeid prokuratuur kohtuistungil esitama hakkab, ega tegema süüdistatavale võimalikuks tutvuda nimetatud tõenditega enne kui alles kohtulikul uurimisel. Õige on maakohtu viide sellele, et tsiviilhagi menetlemisel kriminaalmenetluses tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades kriminaalmenetluse erisusi. Õigusalases kirjanduses on asutud seisukohale, et tsiviilkohtumenetluse seadustikus tõendite, avalduste jms esitamise seonduvates sätetes, eelkõige TsMS § 328 lõikes 2 ja § 330 lõikes 1 ei kajastu tsiviilkohtumenetluse eripära, vaid ausa ja õiglase kohtumenetluse üldised põhimõtted, mida ühel või teisel moel tuleb arvestada ka tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses. Apellant on seisukohal, et TsMS sätete kohaldamisel kriminaalmenetluses tuleb arvestada mh sellega, et kaitseõiguse teostamiseks on kriminaalmenetluses eriti oluline, et süüdistatav saaks ka kannatanu poolt esitatavad tõendid kätte selliselt, et jääks aega neid analüüsida ning vajadusel omalt poolt ka täiendavaid tõendeid esitada. Kannatanu ei ole menetluses kordagi väitnud, et nimetatud tõendeid kannatanul enne kohtuistungit ei olnud või et tõendite hilinenud esitamiseks oli muu mõjuv põhjus. Kannatanu on hoopis seisukohal, et viimasel ei olegi kohustust enda tõendeid või ka tõendite loetelu süüdistatavale esitada ning selliseks tegevuseks ei ole kannatanul isegi võimalust. Apellant märgib, et kuivõrd kannatanul olid või pidid olema nimetatud tõendid olemas/kättesaadavad juba kohtueelses menetluses, võinuks kannatanu enda tõendid esitada prokurörile ning paluda prokuröril võtta need kriminaalasja materjalide juurde. Kannatanu oleks saanud tsiviilhagile lisada ka vaid tõendite loetelu, kuid ka seda ei ole kannatanu teinud. Kannatanul ei olnud mitte ühtegi takistust esitada kohtule ka eelistungil taotlus tõendite esitamiseks. Kannatanu seda ei teinud. Kannatanu esindaja kinnitas vastupidiselt, et kannatanu tugineb ka tsiviilhagi tõendamisel „kriminaaltoimikus olevatele tõenditele“ (14.06.2016.a. kohtuistungi protokoll, lk 1). Eeltoodust tulenevalt on apellant seisukohal, et maakohtul puudus alus kannatanu poolt kohtulikul uurimisel esitatud tõendite kriminaalasja juurde võtmiseks. Maakohtu poolt kohtuotsuse tegemisel nendele tuginemine on menetlusõiguse oluline rikkumine. Isegi juhul kui asuda seisukohale, et maakohus võttis põhjendatult süüdistusaktis märkimata ning kannatanu poolt alles kohtulikul uurimisel esitatud tõendid asja juurde, ei ole tõendatud kannatanule varalise kahju tekkimine maakohtu poolt märgitud ulatuses (1 414,24 eurot) ning kahju põhjuslik seos süüdistatavale ette heidetud teoga. Apellant ei nõustu maakohtuga selles, et kahjunõue elektroonikaseadmete (mobiiltelefon ja tahvelarvuti) osas on põhjendatud. Asjaoluga, et tänapäeval võivad inimesed väljapool kodu endaga kaasas kanda elektroonikaseadmeid, ei saa lugeda tõendatuks, et kannatanul ka käesoleval juhul nimetatud seadmed kaasas olid ning hävinesid. Kannatanu ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit isegi selle kohta, et nimetatud seadmed kannatanul üldse olemas olid. Isegi kui kannatanu oleks suutnud tõendada, et tal olid mobiiltelefon ja tahvelarvuti, millised liiklusõnnetuses hävinesid, ei ole kahju suurus vähemalt mobiiltelefoni osas nõuetekohaselt tõendatud. Apellant juhtis juba kohtuistungil maakohtu tähelepanu sellele, et kannatanu poolt koostatud kahju nimekirjast nähtub, et hävinenud mobiiltelefon oli Sony Xperia V. Kannatanu poolt esitatud tõendiga on tõendatud aga mobiiltelefoni Sony Xperia TX väärtus. Tegemist on teise mobiiltelefoni mudeliga. Puuduvad mistahes tõendid selles, et nimetatud mobiiltelefoni mudelid on samaväärsed või sama turuhinnaga. Seega on mobiiltelefoni väärtus tõendamata ning maakohus pidanuks kannatanu varalise kahju hüvitamise nõude vähemalt 284 euro ulatuses rahuldamata jätma. 21
(39)Apellandi hinnangul on maakohus ebaõigesti lugenud tõendatuks ka kannatanu poolt sõidukulude kandmise summas 584,50 eurot. Sõidukulude osas on kannatanu esitanud vaid nimekirja sellest, milliseid sõite kannatanu väidetavalt tegi. Nimekirja kui sellise tõendamisväärtust tuleb pidada pigem olematuks. Kannatanu ei ole esitanud mitte ühtegi sõidukulu tekkimist tõendavat dokumenti, nt kütusetšekke. Sõidukulu kandmist ei ole tõendatud ka isikuliste tõendiallikatega. Kui kannatanu isa või kulunimekirjas märgitud isik, KP, tõepoolest kannatanut viimase poolt kulunimekirjas märgitud ajal ja kohta sõidutasid, saanuks sellist asjaolu tõendada nende kohtuistungil antud ütlustega. Kuivõrd kannatanu ei ole esitanud mitte ühtegi kirjalikku ega isikulist tõendiallikat sõidukulude ja nende suuruse osas, pidanuks maakohus kannatanu kahjunõude ka 584,50 euro ulatuses jätma rahuldamata. Isegi kui kannatanu oleks tõendanud sõidukulude kandmist, ei ole kõik kulud, mis maakohus süüdistatavalt välja mõistis, põhjuslikus seoses süüdistatavale ette heidetud teoga. Maakohus on märkinud, justkui oleks apellant vaidlustanud üksnes kulud, mis seonduvad kannatanu poolt naistearsti vastuvõtul käimisega. Nii see ei ole. Kannatanu poolt esitatud lisast 13 nähtub, et kannatanu käis 05.08.2016.a perearsti vastuvõtul seoses kõrvalekaldunud ninavaheseinaga. Kriminaalasjas uuritud tõenditest ei nähtu, et tegemist oleks olnud liiklusõnnetuse tagajärjel saadud terviseprobleemiga. Kõrvalekaldunud ninavahesein on anatoomiline iseärasus, mis ei teki trauma tagajärjel. Seega ei ole tegemist terviseprobleemiga ega visiidiga arsti juurde, mis oleks liiklusõnnetuse tagajärg. Apellant rõhutab, et ainuüksi asjaolust, kui kannatanu on arstile maininud liiklusõnnetust ning arst on selle üles kirjutanud, ei saa teha ebaloogilist järeldust, et tegemist on automaatselt õnnetuse tagajärjel saadud terviseprobleemiga. Lisast 14 ja lisast 15 nähtub, et kannatanu on
  1. ja
  2. jaanuaril 2016.a käinud arsti vastuvõtul seoses hemorroidide tekkega. Puuduvad mistahes tõendid, et tegemist oleks liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud terviseprobleemiga. Epikriisis on viidatud seosele kannatanu varasemate terviseprobleemidega, kuid mitte õnnetusega. Seega ei ole tegemist kahjuga, mis oleks põhjuslikus seoses süüdistatavale ette heidetud teoga. Lisadest 8 ja 10 nähtub, et
  3. ja
  4. veebruaril,
  5. märtsil,
  6. aprillil ja
  7. mail 2016.a on kannatanu käinud perekonnaplaneerimise nõustamisel. Kannatanu on kinnitanud, et planeeris abikaasaga lapse saamist juba enne liiklusõnnetust, väidetavalt oli kannatanu ka munaraku siirdamise järjekorras. Kannatanu loomulikul teel rasestuda ei saa, kuivõrd põeb Turneri sündroomi. Seega pidanuks kannatanu ka ilma liiklusõnnetuse toimumiseta perekonnaplaneerimise nõustamisel käima. Ka epikriisidel on märgitud, et pöördumise põhjus on Turneri sündroom. Seega ei ole tegemist kahjuga, mis oleks põhjuslikus seoses süüdistatavale ette heidetud teoga. Lisa 16 peaks kannatanu hinnangul tõendama
  8. ja
  9. märtsil ning 04., 12.,
  10. ja
  11. aprillil 2016.a rehabilitatsiooniteenusel käimist. Maakohus on jätnud aga täielikult tähelepanuta, et lisast 16 nähtuvalt on nimetatud kuupäevadel käinud rehabilitatsiooniteenusel SP. Kellega nimetatud isiku näol tegemist on, jääb kriminaalasjas tuvastatud asjaolude pinnalt arusaamatuks. Seega ei ole tegemist kannatanul tekkinud kahjuga. Eeltoodust tulenevalt pidanuks maakohus jätma kannatanu sõidukulude hüvitamise nõude 2 685 km, s.o 268,50 euro ulatuses rahuldamata. 4.
  12. Mittevaralise kahju hüvitise kaitsja märgib, et ta juhtis maakohtu menetluses kohtu tähelepanu asjaolule, et kohtule esitatud esimesest hagiavaldusest, kuupäevaga
  13. jaanuar 2016.a nähtub, et kannatanu ei esitanud süüdistatava vastu algselt mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue sisaldub alles nö hagiavalduse täpsustuses, kuupäevaga
  14. aprill 2016.a. Tegemist ei ole aga hagiavalduse täpsustamisega, vaid uue nõude esitamisega. Maakohus on apellandi vastavad vastuväited jätnud täielikul tähelepanuta. Kuivõrd kannatanu ei esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet tähtaegselt KrMS § 225 lõigete 1 ja 11 kohaselt, pidanuks maakohus kannatanu nõude nimetatud osas jätma läbi vaatamata. Maakohus on kannatanu 22
(39)mittevaralise kahju hüvitamise nõude läbivaatamisel rikkunud seega oluliselt menetlusõiguse norme. Isegi juhul kui kannatanu oleks mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitanud tähtaegselt, ei nõustu apellant maakohtuga selles, et kohane ja õiglane mittevaralise kahju hüvitis kannatanule käesoleval juhul on 15 000 eurot. Maakohtu kohtuotsus on viidatud osas olulises ulatuses põhjendamata, mistõttu maakohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. Tegemist on kriminaalõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lõike 2 kohaselt. Lisaks on maakohus oluliselt eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Esmalt märgib apellant, et maakohus on ebaõigesti tuvastanud mittevaralise kahju nö õiglase või tavapärase vahemikuna 10 000 -20 000 eurot. Kohtuotsuse lk-l 13 on maakohus märkinud järgmist: „Kannatanu esindaja leidis, et analoogiliste kriminaalasjade puhul kujunenud kohtupraktika kohaselt võiks mittevaralise kahju summa jääda vahemikku 10000-20000 eurot“. Kohus ei ole küll otsesõnu märkinud, et nõustub kannatanu esindaja vastava seisukohaga, kuid väljamõistetud hüvitise suurust arvestades on kohtu selline seisukoht ilmne. Apellant nimetatuga ei nõustu. Kannatanu esindaja ei ole eelnimetatud seisukoha esitamisel tuginenud mitte ühelegi kohtuotsusele. Ka maakohus ei ole kohtuotsuses viidanud lahenditele, millistele tuginedes võiks järeldada, et raske tervisevigastuse tekitamise eest on õiglane hüvitis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt just vahemikus 10 000 – 20 000 eurot. Maa- ja ringkonnakohtute otsuste analüüsimise tulemusena tuleb asuda hoopis seisukohale, et hüvitis sellises ulatuses (sh üle 10 000 eurot) ei ole mitte reegel, vaid hoopis erand. Kohtupraktikas on analoogsete kriminaalasjade puhul välja mõistetud hüvitised kordades väiksemas ulatuses. Arvestada tuleb seejuures ka asjaoluga, et osadel juhtudel on isik süüdi tunnistatud KarS § 422 lõike 1 alusel, st kohus on tuvastanud, et isik rikkus liiklusnõudeid tahtlikult, mitte ettevaatamatusest. Eeltoodust tulenevalt on apellant seisukohal, et hüvitis summas 15 000 ei vasta väljakujunenud kohtupraktikale, vaid ületab seda kordades, mistõttu ei ole tegemist õiglase hüvitisega. Teiseks ei ole maakohus hüvitise suuruse hindamisel arvestanud kõigi tähtsust omavate asjaoludega ning on osad asjaolud tuvastanud ebaõigesti. Maakohtu viide asjaolule, et kannatanul on avarii tagajärjel töövõime kaotus 80% ulatuses, on ebaõige ja eksitav. Kannatanu selgitas kohtuistungil, et tal oli ka enne liiklusõnnetust osaline töövõime kaotus, 50% ulatuses. Seega on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et osaline töövõime kaotus tekkis kannatanul alles avarii tagajärjel. Sellest on maakohus omakorda teinud ebaõige järelduse kannatanu elukvaliteedi languse suuruse osas. Täiendavalt on kohus jätnud tuvastamata, et kannatanu sõnade kohaselt ei töötanud kannatanu ka enne liiklusõnnetust, st tegelikkuses kannatanu varaline olukord oluliselt kahjustada ei ole saanud. Maakohus on kohtuotsuse lk-l 4 küll õigesti märkinud, et „kohus peab mittevaralise kahju tekitamise eest õiglase hüvitise väljamõistmiseks alati kaaluma, kas hüvitatakse kogu tekitatud kahju või esineb alus hüvitise vähendamiseks“, kuid ei ole seda põhimõtet kohtuotsuse tegemisel järginud. Maakohus on täiesti põhjendamatult jätnud kahjuhüvitise suuruse hindamisel arvestamata kannatanu poolsed liiklusnõuete rikkumised ning asjaolu, kuidas need aitasid kaasa liiklusõnnetuse ja kannatanul tervisekahjustuse tekkimisele. Apellant rõhutab, et liiklusõnnetuse ja selle tagajärjel tervisekahjustuse tekkimise oleks saanud ära hoida ka kannatanu seaduskuulekas liikluskäitumine. Isegi kui kohus on seisukohal, et kannatanu tegevus ei olnud liiklusõnnetuse põhjuseks, ei ole võimalik asuda seisukohale, et kannatanu käitumine kokkupõrke toimumist ja selle tagajärjel kannatanul kehavigastuste tekkimist ei soodustanud. Kannatanu ei järginud liiklusnõudeid ning ohustas seeläbi ise oma tervist kui KarS §ga 423 kaitstavat õigushüve. Kohus ei ole kannatanu käitumist liiklusõnnetuse põhjustamisel nõuetekohaselt analüüsinud ning kohtuotsusest nähtub, et kahjuhüvitise suuruse hindamisel ka arvesse võtnud. Selliste kohtupoolsete minetuste tulemusena ei vasta kahjuhüvitis kohtupraktikas väljakujunenud põhimõtetele ega ole õiglases suuruses. 23
(39)Apellant nõustub maakohtuga selles, et hüvituse suuruse hindamisel tuleb arvestada mh ka sellega, „et iseenesest üldjoontes kannatanul organid töötavad ning kannatanu ei kaotanud jäset või muud kehaosa. Samuti on oluline ka see, et antud juhul ei ole tegemist tahtliku kuriteo tagajärjel tekkinud kahjuga, vaid kuritegu on toime pandud hooletusest, st tegemist on

§ 104lg 1 mõttes kergeima süü vormiga“ (kohtuotsuse lk 15).

Apellant nõustub maakohtu järeldustega ka selles, et mittevaralise kahju hüvitise sissenõudmine ei tohi tuua kaasa süüdistatava ja tema perekonna heaolu olulist langust. Õiged on maakohtu viited sellele, et süüdistatav on üliõpilane, kellel on osaline puue, st osaline töövõime kaotus, mistõttu on süüdistatava võimalused sissetuleku teenimiseks teatud määral piiratud ning et „süüdistatava varalist olukorda ei saa pidada selliseks, mis võimaldaks tal veel täiendavalt kanda suuri rahalisi kohustusi, kuivõrd lisaks tsiviilhagile tuleb tal kanda ka kriminaalasjas tekkinud menetluskulud“ (kohtuotsuse lk 15). Väljamõistetud hüvitise suurusest nähtub aga, et maakohus ei ole eelviidatud põhimõtteid järginud ega kõiki olulisi asjaolusid hüvitise suuruse määramisel arvestanud. Kuidas on hüvitis summas 15 000 eurot puudega üliõpilase jaoks, kes on kuriteo toime pannud ettevaatamatusest ning suuresti kannatanu enda ebaõige liikluskäitumise tulemusena, jõukohane, jääb kohtuotsuse pinnalt täiesti arusaamatuks. Kokkuvõtvalt on apellant seisukohal, et maakohtu poolt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis ei vasta väljakujunenud kohtupraktikale. Maakohus on hüvitise suuruse kindlakstegemisel jätnud olulised asjaolud arvestamata ja ebaõigesti kohaldanud

§ 134

lõiget 2 ning jätnud põhjendamatult kohaldamata

§ 134lõike 5, § 139 lõike 1 ja § 140 lõike 1.

Tulemusena ei ole maakohtu poolt väljamõistetud hüvitis süüdistatava suhtes õiglane. Apellant on seisukohal, et õiglane hüvitis käesoleval juhul, arvestades kõike eeltoodut, ei saa olla rohkem kui maksimaalselt paartuhat eurot. 4.6. Kohtuotsusega on maakohus süüdistatavalt välja mõistnud ka viivise kahjuhüvitistelt. Kannatanu sellise nõude rahuldamist on maakohus põhjendanud asjaoluga, et „kohtul puudub pädevus viivise väljamõistmisest üleüldse loobuda. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks määratud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Viivis on seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel“ (kohtuotsuse lk 16). Nimetatuga maakohtu põhjendused sisuliselt piirduvadki, mistõttu on apellandi hinnangul kohtuotsus olulises ulatuses põhjendamata. Samuti ei saa apellant maakohtu seisukohaga nõustuda. Kohtuotsusest ei selgu, mispärast leiab maakohus, et viimasel ei ole pädevust kannatanu viivisenõuet mitte rahuldada. Nimetatud alust ei nähtu seejuures ka õigusaktidest ega kohtupraktikast. Kohtupraktikas on vastupidiselt asutud seisukohale, et viiviste väljamõistmine kriminaalmenetluses ja süüdistatava puhul, kelle osas ei ole alust eeldada tema pahatahtlikkust rahaliste kohustuste täitmata jätmisel, ei ole põhjendatud. Selliselt on kohtud leidnud, et viivisenõue on eelkõige kaitsevahendiks pahatahtlike, oma kohustustest kõrvalehoiduvate võlgnike suhtes. Süüdistatavat ei saa käesoleval juhul mitte kuidagi pidada pahatahtlikuks. Apellant on seisukohal, et vastupidiselt on viivise nõudmine ning süüdistatavalt välja mõistmine vastuolus hea usu põhimõttega ning ebamõistlik. Süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel peab süüdistatav maksma niigi suuri rahasummasid menetluskulude, tsiviilhagi ja kannatanu esindamisega seotud kulude katteks. Süüdistatava tervislikust seisundist ja majanduslikust olukorrast tulenevalt on tõenäoline, et süüdistatav ei ole lähiajal suuteline kõiki rahalisi kohustusi kohaselt täitma. Nimetatu toob omakorda suure tõenäosusega kaasa ka suure viivitusintressi nõude, mis on süüdistatavat ülemäära koormav ning käib talle üle jõu. Seejuures on oluline ka asjaolu, et kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et kannatanu varaline seisund oleks halb või liiklusõnnetuse tagajärjel oluliselt kahjustada saanud. Eeltoodust tulenevalt on apellant seisukohal, et süüdistatavalt viiviste väljamõistmise osas on kohtuotsus nõuetekohaselt põhjendamata ning maakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ -i 113. 24

(39)4.
  1. Eeltoodule tuginedes kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja
  2. septembri 2016.a kohtuotsus K.R ’i süüditunnistamises KarS § 423 lõike 1 järgi ning teha uus kohtuotsus, millega mõista K.R talle esitatud süüdistuses õigeks, jätta tsiviilhagi läbi vaatamata ning SS’u menetluskulud tema enda kanda. Alternatiivselt kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja
  3. septembri 2016.a kohtuotsus osas, millega K.R ’ile mõisteti rahaline karistus 250 päevamäära, võeti lisakaristusena ära 3 kuuks juhtimisõigus, kohustati tasuma menetluskulud, mõisteti SS’u kasuks varalise kahju hüvitis summas 1414,24 eurot, mittevaralise kahju hüvitis summas 15 000 eurot ning kahjuhüvitiselt viivitusintressid. T ühistatud osas palub kaitsja teha uus otsus, millega mõista K.R’ile kergem karistus; jätta lisakaristus kohaldamata; lubada K.R ’il tasuda menetluskulusid osamaksetena ühe aasta jooksul; jätta SS varalise kahju hüvitamise nõue täiendavalt 1 038,50 euro ulatuses rahuldamata; jätta SS mittevaralise kahju hüvitamise nõue läbi vaatamata; punktis 4.5 sätestatud taotluse rahuldamata jätmisel vähendada SS’u mittevaralise kahju hüvitise summat ausa ja õiglase summan i; jätta SS’u viivisenõue kahjuhüvitistelt rahuldamata ja K.R ’ilt välja mõistmata; Menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtumenetluses jätta riigi kanda. KANNATANU ESINDAJA VASTUS APELLATSIOONILE
  4. Apellatsioonile esitatud vastuses kannatanu esindaja leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna põhjust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohus on lõppjäreldustes teinud seadusliku otsuse. 5.
  5. Kannatanu esindaja leiab, et apellatsioonis on ebaõigesti leitud, justkui oleks maakohus jätnud vastuolude tõttu kannatanu ütlustega süüdistatava ütlused tõendite kogumist välja. Maakohus sellist otsustust tõendite hindamisel teinud ei ole. Kohtuotsuse lk 4 selgitab maakohus, et „kannatanu ja süüdistatava ütluste vastuolude tõttu tuleb kohtul hinnata, kelle ütlusi saab pidada usutavamateks ning kuidas haakuvad süüdistatava ja kannatanu seisukohad muude kriminaalasja menetluse käigus kindlaks tehtud faktiliste asjaoludega. Seejärel leidis kohus, et kannatanu ütlusi selle kohta, et tema liiklusavariid ei põhjustanud, vaid selle põhjustas K.R, kinnitavad teised kriminaalasja menetluses kindlaks tehtud asjaolud ja kogutud tõendid“. Kannatanu esindaja saab kohtuotsusest aru selliselt, et maakohus on vastuolude näol pidanud eelkõige silmas süüdistatava ja kannatanu erinevaid seisukohti liiklusõnnetuse põhjuste osas ning edasises kohtuotsuses analüüsinud, kumb versioon on usutavam ja tõendamist leidnud. Seega ei ole maakohus süüdistatava ütlusi mitte jätnud tõendite kogumist välja, vaid neid koos teiste tõenditega hinnates leidnud, et süüdistatava ütlused ei lükka ümber süüdistusaktis esitatud süüdistust K.R-i poolt KarS § 423 lg1 kohase kuriteo toimepanemises. Kannatanu esindaja n õustub apellatsioonis esitatud väitega, et kokkupõrke hetkeks oli kannatanu sõiduk vasakpöördel ja vastassuunavööndis. Selle üle pole ka kunagi vaidlust olnud ning sellise kannatanu sõiduki paiknemise tuvastas ka maakohus. Nõustuda võib ka apellatsiooni p-s 12 esitatud kriitikaga, kuid eelkõige vaid selles osas, et refereeritud ja maakohtu poolt tehtud järeldused on oletuslikud. Samas kannatanu esindaja leiab, et apellatsioonis esitatud argumendid ei ole liiklusõnnetuse põhjuste osas tegelikult asjassepuutuvad. Liiklusõnnetuse saabumise ja seeläbi ka KarS § 423 lg 1 kohase kuriteokoosseisu täitumise osas ei oma tähtust, kust kannatanu oma manöövrit alustas ja kas ta suunatuld näitas või kas suunatuli töötas. Kannatanu esindaja leiab, et isegi, kui oletada, et kannatanu alustas oma manöövrit sõidutee paremast servast ja suunatuld näitamata, pidi selline tegevus olema K.R-ile manöövri alustamise alguse hetkest reaalselt nähtav (maakohus tuvastas, et tegemist oli sirge teelõiguga). Tee paremast servast vasakmanöövrit alustas sõiduk võib ilmselgelt kujuneda liiklustakistuseks, millele juht peab 25
(39)reageerima. Seega pidi ka süüdistatav LS § 50 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt vähendama kiirust ja vajadusel seisma jääma. Võimalik, et süüdistatav seda ka tegi, sest sündmuskohale on jäänud süüdistatava sõiduki pidurdusjäljed. Süüdistataval aga ei õnnestunud oma sõidukit enne takistust peatada seetõttu, et eelnevalt oli süüdistatav valinud lubatud suurimat sõidukiirust ületava liikumiskiiruse. Maakohus on õigesti viidanud liiklustehnika eksperdi arvamusele ja nimelt sellele, et kui süüdistatav oleks liikunud kiirusega 90 km/h, ei oleks kokkupõrget toiminud, vaid süüdistatava juhitud sõidukil oleks kulunud sündmuskohta jõudmiseks 1,8 sekundit enam aega ning kannatanu sõiduk oleks selle aja kestel sõidutee vabastanud. Samuti oleks süüdistataval olnud võimalik oma sõiduk enne kokkupõrkekohta jõudmist pidurdades peatada (kohtuotsuse lk 5). Ka maakohus on leidnud, et liiklusõnnetuse põhjuseks tuleb pidada nimelt süüdistatava poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamist, kuivõrd just nimetatud rikkumise ja saabunud tagajärje vahel esineb põhjuslik seos (kohtuotsuse lk 7). Kannatanu esindaja nõustub selles osas maakohtuga täielikult, kuivõrd mõeldes süüdistatava rikkumise (sõidukiiruse ületamise) tinglikult ära, ei oleks sõidukite kokkupõrget toiminud ka juhul, kui kannatanu oleks alustanud oma vasakpööret tõepoolest sõidutee paremast servast. Seega puudub ka hüpoteetiliselt põhjuslik seos kannatanu võimaliku rikkumise ja saabunud tagajärje vahel. Analoogilises vaidluses on Riigikohus kohtuotsuses nr 3-3-1-38-98 märkinud, et tähelepanu tuleb pöörata lubatud sõidukiiruse ületamisele ja selle seosele liiklusõnnetuse saabumisse (p 2). Maakohus on apelleeritavas kriminaalasjas õigesti leidnud, et süüdistatava poolt lubatud sõidukiiruse olulise ületamise ja saabunud tagajärje vahel esineb põhjuslik seos. Kannatanu esindaja ei nõustu apellatsioonis esitatud väitega, et kannatanu poolt kohtuistungil esitatud Maanteeameti e-kirjaline vastus mopeedauto täismassi osas eksliku kande tegemise kohta liiklusregistrisse pole õigeaegne ega usaldusväärne. Kriminaalmenetluse seadustik ei keela kannatanul esitada oma seisukohtade ja väidete tõendamiseks tõendeid. Vastupidi – sellise õiguse näeb ette KrMS § 23 lg 1 p
  1. Väide mopeedautona registrisse kantud sõiduki täismassi mittevastavusest mopeedauto täismassile esitati kaitsja pool kaitseaktis. Seega saigi kannatanu sellist väidet ümber lükkava tõendi esitada alles peale kaitseaktiga tutvumist. Menetluslikult puuduvad kannatanul selleks muud võimalused, kui alles kohtuistungil. Seega oli Maanteeameti kirja esitamine õigeaegne. Kuivõrd apellant ei ole esitanud põhjendusi, miks tuleb Maanteeameti vastust pidada ebausaldusväärseks, siis ei oska ka kannatanu esindaja sellekohast väidet lähemalt kommenteerida. Kannatanu esindaja märgib, et vastus on edastatud ametiisiku poolt ametlikke elektroonilisi sidekanaleid pidi vastuseks sõidukiomaniku teabenõudele, mistõttu puudub põhjus sellekohast kirja ebausaldusvääristada. Apellant pole esitanud ka omapoolseid tõendeid, et Maanteeameti poolt esitatud informatsioon ei vasta tõele. 5.
  2. Apellatsioon sisaldab kriitikat liiklustehnilise ekspertiisiakti osas, samuti osas, mis puudutab kannatanu võimalike liiklusnõuete rikkumiste ja saabunud tagajärje vahel põhjusliku seose olemasolu. Kannatanu esindaja leiab, et kriitika ei ole põhjendatud ning apellant on oma järelduste tegemisel jätnud arvestamata oluliste asjaoludega. Ilmselt on vaidluse alt väljas sellised faktid, nagu s/a Volvo pidurdusjälje pikkus ning alguskoht. Apellant ei ole vaidluse alla seadnud ka eksperdi poolt tuvastatud kokkupõrkekohta ega vähemalt mopeedauto kiirust. Teekattele jäänud Volvo pidurdusjäljed määravad üheselt kindlaks Volvo pidurite blokeerimise hetke ja koha. Sellele tuleb tagasiulatuvalt juurde liita juhi reageerimisaja jooksul sõiduki poolt läbitud teepikkus (mida ka ekspert on teinud). Seega on ajahetk, millal süüdistatav eesolevale ohule reageeris, üsna üheselt määratletav. Süüdistatava ütluste kohaselt reageeriski ta mopeedautost lähtuvale takistusele. Seega sõltumata kohast, kust kannatanu mopeedautoga manöövrit alustas, kulus süüdistataval kokkupõrkekohta jõudmiseks ikkagi vaid üks konkreetne aeg – 1,8 sekundit ekspertiisiaktis esitatud analüüsi kohaselt ning selle aja pikkus ei sõltu mingil määral mopeedauto manöövri alustamise kohast või viimase suunatulest. Kui Volvo 26
(39)kiiruseks oleks olnud lubatud piirkiirus 90 km/h, kulunuks Volvol kokkupõrkekohta jõudmiseks ekspertiisiakti kohaselt 3,6 sekundit. Seega ka sellises tinglikus liiklussituatsioonis, kus mopeedauto alustanuks oma manöövrit sõidutee parempoolsest servast, oleks ta jõudnud oma manöövri lõpuni taha ja sõidusuunad vabastada, kui Volvo oleks liikunud kiirusega 90 km/h. Kannatanu esindaja p eab asjakohatuks apellatsioonis esitatud mõttekäiku, mille kohaselt oleks lubatud sõidukiirusest suurema kiirusega liikunud Volvole tee vabanenud ka siis, kui mopeedauto manööver oleks alanud tee telgjoone lähedalt. Esiteks vajab märkimist, et mopeedauto manöövri algus tee paremast servast ei ole leidnud kriminaalasja arutamisel tõendamist. Võimalusele, et mopeedauto manööver algas sõidutee parempoolse serva lähedalt viitavad küll tõesti süüdistatava ütlused, kuid asjas on alust süüdistatava ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Nimelt on süüdistatav väitnud ka seda, et liikus lubatud sõidukiirusega, kuigi ekspert on kategoorilises vormis tuvastanud süüdistatava juhitud sõiduki vähimaks sõidukiirusega 115 km/h. Sellises positsioonis on põhjust kriitiliselt suhtuda ka teistesse süüdistatava poolt enda positsiooni parendavatesse ütlustesse. Teiseks ei saa LS § 14 lg-st 2 tulenevalt kannatanule ette heita mittearvestamist kaasliikleja õigusvastase käitumisega e. kannatanult ei saa nõuda teise liikleja õigusvastase tegevusega arvestamist. Sellisele seisukohale on jõudnud ka Riigikohus kriminaalasjades nr 3 -1-1-94-02 ning 3-1-1-63-
  1. Seega on apellatsioonis püstitatud konstruktsioon liiklusõnnetuse vältimise võimalikkusest kannatanu poolt olukorras, kus süüdistatava sõiduk liikus lubatud kiirusest tunduvalt suurema kiirusega, õiguslikult asjakohatu. Sõltumata kannatanu sõiduki manöövri alguskohast, poleks liiklusõnnetust toimunud, kui süüdistatav oleks liikunud lubatud suurimat sõidukiirust mitte ületades. Seega puudub vajadus analüüsida, kas ja millistel tingimustel oleks olnud kannatanul liiklusõnnetust vältida süüdistatava lubatust suurema sõidukiiruse puhul. Seoses apellatsioonis kuid ka juba maakohtus tõstatatud küsimusega OÜ L konsultatsiooniotsusest, mida kaitsja on esitanud kui tõendit, mis seab vähemalt kahtluse alla liiklustehnika eksperdi arvamuse, märgib kannatanu esindaja järgmist. Esitatud tõend ei oma tõendamisasjaolu seisukohast sisulist teavet. OÜ L eksperdid ei ole sündmust ja liiklusõnnetuse asjaolusid uurinud. Konsultatsiooniotsuses tõstatatud küsimustele on vastused kohtuistungil andnud kohtuekspert ja selgitanud, kuidas ja mis tingimustel ta ekspertiisi tegi. Muuhulgas on ekspert selgitanud vastuseks konsultatsiooniotsuses esitatud küsimusele sõidutee haardeteguri ja ABS pidurisüsteemi kohta, et on nimetatud asjaoludega arvestanud süüdistatava kasuks ning, et leitud aeglustus on juhile soodsaim (31.08.2016.a kohtuistungi protokoll, eksperdi vastused lk 16 ja 17). Seega on ka leitud väikseim võimalik kiirus. Kannatanu esindaja märgib, et süüdistatav ei saanud vastupidiselt apellatsioonis leitule eeldada, et kannatanu annab talle teed. Süüdistatav ei saa eeldada, et tema oluliselt suuremat sõidukiirust tajutakse ning osatakse sõiduki kiirema lähenemisega ka arvestada. Seega on apellatsioonis püstitatud eeldus ebaõige. 5.
  2. Kannatanu nõustub maakohtu motiividega süüdistatavale karistuse valikul. 5.
  3. Apellatsioonis on vaidlustatud ka kannatu poolsete tõendite esitamine ning tsiviilhagi rahuldamine. Kannatanu esindaja vaidleb apellandi seisukohtadele vastu järgmiste põhjendustega: Apellatsioonist ei nähtu, milliste kannatanu esitatud tõendite vastuvõtmisele apellant vastu vaidleb. Võimalik, et apellant vaidleb vastu dokumentidele, mis kannatanu esindaja esitas põhistamaks kannatanu poolt omakäelisele hagiavaldusele lisatud aruandest nähtuvate sõidukulude suurust ja põhjendatust. Kuivõrd hagiavaldus esitatakse KrMS § 225 lg 1 ja 11 kohaselt prokuratuuri kaudu ja üldjuhul alati enne kaitseakti esitamist kaitsja poolt. Mõistetavalt võib kaitseaktis esitatud väidete pinnalt tekkida vajadus esitada hagile lisatõendeid või dokumente, millega põhistada hagis esitatud väiteid või sellele lisatud dokumentides kajastatut. Menetluslikult ei ole võimalik neid dokumente esitada kohtule enne kohtuistungit, kuivõrd kohtutoimik tekkib alles kohtuistungil. Lisadokumentide esitamine menetlusosalistele pole tõepoolest takistatud, kuid kohtule saab neid 27
(39)siiski esitada alles kohtuistungil. Seega ei eiranud kannatanu kohtuistungil täiendavaid tõendeid esitades kriminaalmenetluse korda. Kriminaalasja menetluses ei saa juhinduda TsMS § 330 lg-st 1, kuivõrd kriminaalmenetluses ei saa enne kohtuistungit e. eelmenetluses kohtule muid dokumente, kui süüdistus- ja kaitseakt ning tsiviilhagi tekstiosa, põhimõtteliselt esitada. Seetõttu ongi kannatanul ainuvõimalik haginõuet toetavaid täiendavaid tõendeid, mille esitamise vajadus on tekkinud peale hagiavalduse prokuratuurile KrMS § 225 lg 1 korras esitamist, esitada alles kohtuistungil. Seega on maakohu s kannatanu esindaja hinnangul õiguspäraselt võtnud kannatanu esitatud täiendavad tõendid kohtuistungil vastu. 5.5. Apellatsioonis on vaidlustatud kannatanu esitatud sõidukulude nimekirja, kui sõidukulude suurust tõendava dokumendi tõendiväärtus. Paraku on sellistes olukordades teistsuguseid tõendeid keeruline, kui mitte võimatu esitada. Sõitusid ei tehtud taksodega, mille kasutamise kohta annab veoteenuse osutaja tšeki. Samuti ei tangita autosse kütust täpselt niipalju, et kütusetšekil märgitud kogus tähistaks vaid vajalikku sõitu. Lisaks ei nähtuks kütusetšekilt nii või teisiti tangitud kütuse tegelik kasutamine just selle sõidu tarbeks. Seega ei ole apellatsioonis esitatud tõendinäited samuti mittevaieldavad. Esitatud kulunimekiri on seega ainsaks asjakohaseks dokumendiks, mis võimaldab kannatanul esitada arusaadavalt infot kulu kohta, mis kaasneb tervishoiuasutustes käimise vajadusega. Hageja on kinnitanud, et need on tema kulud. Kohus saab hinnata, kas kulud on mõistlikud.

§ 128

lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju muuhulgas kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud. Kannatanu esindaja leiab, et mõistlikkuse põhimõtte järgimise vajadus kahju tekitamisega seotud kulude osas lubab raviasutuse külastamise kulude kandmise vajadust ja kulude suurust hinnata ka ilma, et iga sõiduki kohta oleks kannatanul ette näidata sõidutšekk. Näiteks saab mõistlikkuse põhimõtte kohaselt hinnata, kas tervishoiuasutuste külastamine üleüldse on olnud vajalik ja mõistlik, samuti tuvastades selliste külastuste vajaduse ja mõistlikkuse, saab esitatud kulunimekirja pinnalt hinnata, kas nõutavate kulude suurus on mõistlik. Kannatanu esindaja leiab, et kannatanu on tõendanud raviasutuste külastamise vajalikkust esitatud haiguslugudega. Sõiduki kütusekulu ca 10 l/100 km, tuleb samuti pidada keskmiseks ja mõistlikuks kuluks. Kilometraaž raviasutuste vahel on esitatud nimekirjas ja on olnud kontrollitav ka kaitsja jaoks – sellele ei ole apellant vastuväiteid esitanud. Senini kantud sõidukulude kogukulu 584,50 eurot saab, arvestades külastuste vajalikkust ja mahtu, pidada mõistlikuks kuluks. Kostja ei ole esile toonud, et raviasutusi oleks saanud külastada soodsamalt. 5.6. Sarnaselt eelmises punktis esitatule, on ka kannatanu kasutuses olnud elektroonikaseadmete hinda ja kuuluvust keeruline tõendada 100%- lise täpsusega. Igal kasutatud seadmel on oma hind. Seega saab tugineda keskmisele hinnale. Seadme hävimise fakti osas pole käesolevas asjas tõepoolest võimalik tugineda muudele tõenditele, kui kannatanu enda ütlustele. Kuivõrd kannatanu viidi sündmuskohal ära kiirabiga ja sõiduk koos purunenud esemetega jäi sündmuskohale, ei saanud kannatanu kontrollida ja hea seista ka selle eest, et menetleja kõik sõidukis või väljapool seda viibinud esemed üles märgiks, et hiljem oleks võimalik seostada nende purunemist liiklusõnnetusega. Prokurör avaldas kannatanu ütlused, milles kannatanu on nimetanud liiklusõnnetuse käigus kahjustada saanud esemeid. Telefon ja tahvelarvuti on seal nimetatud. Kuivõrd kannatanu ütlused on kriminaalasjas ka tõendiks, siis on telefoni, riiete ja tahvelarvuti hävimine liiklusõnnetuse tagajärjel tõendatud. Süüdistatav ega kaitsja ei ole vastupidiseid tõendeid esitanud. 5.7.. Seoses mittevaralise kahju nõudega on apellant leidnud, et see on esitatud KrMS § 225 lg 1 kohast tähtaega rikkudes. Apellant on selles osas eksiarvamusel. Omakäeliselt koostatud hagiavalduse esitas kannatanu kriminaalasja eeluurimise staadiumis uurijale. Menetlusseadustik hagi sellist esitamist ei keela. Esindaja esitas hagi täpsustamise KrMS § 225 lg -s 1 sätestatud tähtaja 28

(39)jooksul e. 25.04.2016 ja prokurör on selliselt esitatud hagiavalduse täpsustuse vastu võtnud. Hagiavalduse täpsustus on esitatud õigeaegselt, kuivõrd kannatanu esindaja sai kriminaalasja toimiku materjalid e-toimiku vahendusel kätte 20.04.2016.a. Mittevaralise kahju olemasolule on kannatanu viidanud ka avaldatud ütlustes, mis on antud 25.01.
  1. Prokurör kinnitas kohtuistungil, et hagiavalduse täpsustus on esitatud õigeaegselt. Kannatanu esindaja esitas koos oma vastusega ka kriminaalasja toimiku vastuvõtmise aega tõendava e -toimiku väljavõtte (lisa 1) ning hagiavalduse täpsustuse saatmise aega tõendava e -kirja kuvatõmmise (lisa 2). E -kirja saatmise kuupäev nähtub kuvatõmmise paremas ülemises nurgas. 5.
  2. Apellatsioonis on leitud, et maakohtu poolt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis ei ole kooskõlas kohtupraktikaga ega ka kannatanule tekkinud mittevaralise kahju tegeliku suurusega. Kannatanu esindaja apellandi sellekohase seisukohaga ei nõustu. Ta leiab, et maakohtu poolt kannatanu kasuks välja mõistetud hüvitis on kooskõlas kannatanule tekitatud tervisekahjustuse ja nende tagajärgede raskusega, samuti olemasoleva õiguspraktikaga. Olemasoleva kohtupraktika kohaselt peab hüvitise suurus olema kooskõlas ühiskonna üldise heaolu tasemega. See tähendab, et kunagi kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud hüvitise määrad ei ole „kivisse raiutud“ ning peavad ajas muutuma vastavalt sellele, kuidas kasvab ühiskonna jõukus. Viimastel aastatel on liiklusõnnetusega põhjustatud raskete tagajärgede korral kohtu välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitiste määrad võrreldes varasemaga kasvanud. Nii näiteks kriminaalasjas nr 1-15-9505 mõisteti mittevaralise kahju hüvitisena kannatanutele vastavalt lapse ja õe surmaga seoses 50 000 ja 15 000 eurot. Kriminaalasjas nr 1-11-12390 mõisteti tõsiste jalavigastustega mootorratturile mittevaralise kahju hüvitiseks 20 000 eurot. Kriminaalasjas nr 2 -12-24958 mõisteti bussis kukkunud ja seljavigastuse saanud naisele mittevaralise kahju hüvitisena välja 15 000 eurot. Kriminaalasjas nr 1-15-8718 raskeid tervisekahjustusi saanud vanemale naisele 9 000 eurot. Kriminaalasjas nr 1-15-4232 raskeid tervisekahjustusi saanud kannatanule 30 000 eurot. Seega on kannatanu kasuks välja mõistetud hüvitis kooskõlas tänase kohtupraktikaga, jäädes selle alampiiri juurde. Apellandi poolt viidatud kohtulahendid on kõik varasemad ega kajasta sellistena tänast praktikat. 5.
  3. Seoses apellatsiooni väidetega kannatanu enda osaluse kohta kahju tekitamises kannatanu esindaja märgib, et kannatanu ei oleks tervisekahjustusi saanud, kui süüdistatav oleks liikunud teelõigul lubatud kiirusega. Seega ei ole kannatanu ise tervisekahjustuse tekkimisele kaasa aidanud. Seda isegi olukorras, kus kannatanu oleks manöövrit alustanud sõidutee paremast servast. Kannatanu tervisekahjustus realiseerus ainult ja üksnes seetõttu, et K.R-i sõiduki kiirus oli lubatust suurem. Seega puudub põhjus ja alus kannatanu kahjuhüvitise vähendamiseks

§ 139alusel.

Oletades, et kannatanu alustas manöövrit sõidutee paremast servast, võis kannatanu luua küll liiklusohu, kuid liiklusoht iseenesest ei oleks kaasa toonud tervisekahjustusi. Seega ei suurendanud kannatanu tervisekahjustuste saabumise riski, vaid see risk tekkis süüdistatava sõidukiirusest tulenevalt. 5.10. Apellatsioonis on maakohtu otsusel ette heidetud sedagi, et maakohus ei ole hüvitise suuruse otsustamisel arvestanud süüdistatava majandusliku olukorraga. Samas nähtub kohtuotsusest vastupidine - maakohus on sellega arvestanud. Sellisele arvestamisele on viidanud ka apellant apellatsioonis. Ilmselt oleks maakohus vastasel juhul välja mõistnud veelgi suurema hüvitise, mida olemasolev kohtupraktika ka võimaldanuks. Kohtuotsusest küll ei nähtu, kas kohus arvestas ka kindlustuskaitse olemasoluga, kuid süüdistatava maksekoormust vähendab kindlasti asjaolu, et LkindlS § 32 kohaselt maksab mittevaralise kahju hüvitise kahju tekitaja eest

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.