KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Vaidlustatud kohtuotsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Apellatsioonimenetluse pooled Asja

§ 299lg 1 järgi, üldmenetlus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 13.

juuni

1. a otsus, mille terviktekst avaldati
2. oktoobril 2018 M.K kaitsja Aleksandr Gamazin, apellatsioon ja määruskaebus Prokuratuur, apellatsioon Süüdistatav - M.K (isikukood XXX; elukoht XXXX Kaitsja - Aleksandr Gamazin, valitud korras Prokuratuur - esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liina Pikma Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Viru Maakohtu
4. juuni
5. a otsus osas, millega M.K-le mõisteti

§ 299

lg 1 järgi rahaline karistus 200 päevamäära summas 3120 eurot ja

§ 66

lg 1 alusel määrati, et rahalise karistuse ositi tasumisel peab igakuine makse olema 520 eurot. 2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 1) mõista M.K-le

§ 299

lg 1 järgi rahaline karistus 100 (ükssada) päevamäära summas 1560 (üks tuhat viissada kuuskümmend) eurot; 2) määrata

§ 66

lg-te 1 ja 3 alusel, et M.K-l on õigus tasuda rahaline karistus kuue kuu jooksul ositi, makstes igal kuul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust vähemalt 260 (kakssada kuuskümmend) eurot. Rahaline karistus tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus või mõni selle osamakse ei ole tähtaegselt tasutud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

1. Muuta Viru Maakohtu
2. juuni
3. a otsuse põhiosa, asendades selles järelduse, mille kohaselt pani M.K ametialase võltsimise toime otsese tahtlusega, järeldusega, mille kohaselt pani M.K selle kuriteo toime kavatsetult.
4. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
5. Prokuratuuri ja kaitsja apellatsioonid rahuldada osaliselt, kaitsja
6. juuni
7. aasta määruskaebus jätta rahuldamata.
8. Mõista Eesti Vabariigilt M.K kasuks välja 100 (ükssada) eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Süüdistus
10. M.K anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 299 lg 1 järgi kokkuvõtlikult järgmise teo toimepanemises. 2. M.K oli Narva linna haridusasutuse – lasteaia „X. “ – direktorina ametiisik

§ 288lg 1 ja korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 2 lg 1 mõttes.

Ta tellis

1. novembril 2016 Kersti Võlu Koolituskeskuselt (KVK) koolituse. Selle rahastamiseks oli SA XX.
2. oktoobri
3. a käskkirjaga nr 1.1-4/172 määranud toetuse 300 eurot üle kümne aasta keelekümblusprogrammis edukalt osalenud lasteasutustele mitmekeelse õppekeskkonna teemalise õppereisi korraldamiseks. SA XX. määras toetuse lasteaiale „X. “.
5. novembril 2016 saatis M.K KVK müügiesindajale M.K. koolitusel osalejate nimekirja. Enne koolituse toimumist
6. novembril 2016 selgus, et paljud osalejad, kes olid 2

§ 299

lg 1 järgi süüdi ja teda karistati rahalise karistusega 200 päevamäära summas 3120 eurot.

§ 66

lg-te 1 ja 3 alusel määras kohus, et M.K-l on õigus tasuda rahaline karistus ositi kohtuotsuse jõustumisest kuue kuu jooksul, kusjuures igakuine makse peab olema vähemalt 520 eurot. Kohus otsustas ka asitõendite saatuse ja tegi kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse, mõistes M.K-lt riigi kasuks välja 750 eurot sundraha ja jättes valitud kaitsja tasu süüdistatava kanda. 2.2. Põhiosa 3

§ 288mõttes.

1. oktoobril 2016 sõlmisid Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonna juhataja ja M.K töölepingu, mille punkti 2.1 alusel asus M.K tööle Narva lasteaia „X. “ direktori ametikohale. Töölepingu juurde on lisatud ka direktori ametijuhend. Lasteaia „X. “ põhimääruse § 4 lg 1 kohaselt on see lasteasutus Narva linna haridusasutus, mille kõrgemalseisvaks ametiasutuseks on Narva Linnavalitsuse kultuuriosakond. Vastavalt sama põhimääruse § 13 lg-le 1 juhib lasteasutuse tööd direktor, kes koordineerib ja korraldab lasteasutuse eesmärkide ja ülesannete täitmist vastavalt põhimäärusele. Põhimääruse § 13 lg 2 kohaselt kannab direktor vastutust lasteasutuse üldseisundi ja arengu ning raha õiguspärase ja otstarbeka kasutamise eest. Põhimääruse § 13 lg 7 p 3 järgi korraldab ja juhib direktor lasteasutuse finantsmajanduslikku tegevust ning vastutab selle õigsuse eest. Koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 21 lg 3 järgi kannab direktor vastutust lasteasutuse arengu ning rahaliste vahendite sihipärase ja otstarbeka kasutamise eest.
2. Pole vaidlust, et M.K tegutses süüdistuses kirjeldatud moel. Süüdistatav tunnistas seda, kuid nii tema kui ka kaitsja leidsid, et taoline käitumine ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele. Süüdistuses kirjeldatud fakte kinnitavad ka järgmised tõendid. Nii tunnistajate ütlustest kui ka kirjalikest tõenditest nähtub, et koolitusel osalejate nimekirjas ja
3. novembri
4. a registreerimislehel märgitud 11 inimesest osalesid Kukruse mõisas koolitusel vaid E.K. ja M.K. Teised nimekirja märgitud inimesed – J.H. , V.I., K.J., J.N., V.S., T.T., J.S., A.V. ja E.L. – andsid kohtus ütlusi, et nad ei saanud mõjuvatel põhjustel
5. novembri
6. a õppereisil osaleda. M.K oli neile öelnud, et reisi korraldamine teisel päeval ei ole võimalik. Pärast õppereisi said kõik loetletud töötajad nii õppereisil osalemist kinnitavad tunnistused kui ka (välja arvatud A.V.) töötasu töötamise eest puhkepäeval ehk
7. novembril
8. Seda vaatamata asjaolule, et nõusolekut puhkepäeval lähetuses viibimiseks nad ei andnud ega esitanud ka vastavat avaldust. Hiljem nad tagastasid nii tunnistused kui ka alusetult saadud töötasu. Tunnistajate ütlusi kinnitavad palgalehed, kust tuleneb, et nendele töötajatele (välja arvatud A.V. ) maksti töötasu lähetuse eest, kus nad tegelikult ei osalenud. Ütlusi kinnitavad ka koopiad väljastatud tunnistustest A.V. , T.T. , V.I. , K.J. , L.E. , J.H. , V.S. , E.K. ja J.N. nimele. Tunnistustelt nähtub, et need inimesed õppisid
9. novembril 2016 8-tunnisel koolitusel. Alusetult välja makstud töötasu tagastamist kinnitavad
10. veebruari
11. a käskkiri nr 3-1/1 ning tasaarvelduse lehed. V.I. , K.J. , L.E. , J.H. ja J.S. mitteosalemist
12. novembri
13. a koolitusel kinnitavad ka dokumentaalsed tõendid, kust nähtub, et V.I. , K.J. ning L.E. osalesid
14. novembril 2016 õpingutel Tartu Ülikoolis, J.H. osales samal päeval Narvas Psühhodraama enesearengu grupi sessioonil ning J.S. osales 19.–
15. novembrini 2016 teisel koolitusel. Nimetatud üheksa õpetaja asemel osalesid õppereisil inimesed, kes ei olnud keelekümblusega seotud. Nende hulgas olid nii teiste gruppide õpetajad kui ka lasteaia tehnilised töötajad N.B., A.V., J.P., A.L., T.K., G.K., M.O., J.J. ja S.S.. Mõned nendest inimestest panid enda ütluste kohaselt oma allkirja registreerimislehele koolitusel mitteosalenud isikute nime taha. Tunnistaja M.T. andis kohtus ütlusi, et ta pani oma allkirja registreerimislehele K.J. nimele kuna direktor M.K ütles temale, kuhu oma allkiri panna. M.K näitas seda näpuga.
16. Seda, et M.K korraldas
17. novembril 2016 Kukruse mõisa õppereisi, tõendavad nii tunnistajate ütlused kui ka dokumentaalsed tõendid. MTÜ Virumaa Konverentsid
18. novembri
19. a arvega nr 1063 ja
20. novembri
21. a maksekorraldusega nr Q4416 on tõendatud, et MTÜ Virumaa Konverentsid esitas õppereisi eest arve ning M.K kinnitas seda, kirjutades arvele, et
22. novembril 2016 toimus õppereis lasteaia töötajatega. Arve summas 300 eurot tasus Narva Linnavalitsuse kultuuriosakond. M.K ja KVK töötaja M.K. meilivahetusega on tõendatud, et M.K-le ppis 4

§-s 299 ette nähtud kuritegu. Edastades SA-le XX. õppereisi aruande ja Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonnale käskkirjad ning tööajatabelid, pani M.K toime võltsitud dokumentide väljaandmise.

§-s 299 sätestatud kuriteo 5

§ 299lg-s 1 ette nähtud kuriteo tunnuste hulka.

1. M.K on seisukohal, et SA-le XX. edastatud aruannet ei saa lugeda võltsituks, kuna aruandes oli märgitud, et lasteaia töötajad käisid mõisas ekskursioonil, ja tegelikkuses see oligi nii. Süüdistatav on seisukohal, et aruanne ei olnud võltsitud ka selles osas, mis puudutas isikuid, kes sinna sõitsid. Tegelikult on seal mainitud, et see on nende isikute nimekiri, kes hiljem said tunnistuse, ja see vastab tegelikkusele. See tähendab, et need ei olnud need isikud, kes sõitsid, aga need olid need isikud, kes said tunnistuse. Maakohus nende väidetega ei nõustunud. Dokument koosneb kahest osast. Esimene osa on aruanne, kus on kirjas, et lasteaia „X. “ töötajad käisid Kukruse Polaarmõisas. Teine osa on isikute nimekiri, kus on kirjas, et „tunnistusi said järgmised töötajad“ ning edasi tulevad nende 11 isiku nimed, kes pidi osalema õppereisil (kuid tegelikult osalesid reisil vaid kaks isikut sellest nimekirjast). Kui vaadata seda dokumenti tervikuna, siis tuleb asuda seisukohale, et aruande sisu tõele ei vasta. Iga mõistlik inimene saab sellest dokumendist aru niimoodi, et aruandele juurde lisatud nimekiri on just õppereisil osalenud isikute nimekiri. Aruande puhul on tegemist võltsitud dokumendiga. Süüdistatav koostas aruande kirjeldatud moel selleks, et viia SA XX. eksitusse ning varjata seda, et õppereisiks eraldatud raha kasutati mittesihipäraselt.
2. Subjektiivsest küljest eeldab

§ 299

lg-s 1 ette nähtud süüteokoosseis tahtlust, kusjuures süüteokoosseis on täidetud, kui süüdlane pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. M.K oli teadlik või vähemalt möönis, et tema koostatud ja SA-le XX. ning Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonnale edastatud dokumentide sisu ei vasta tegelikkusele. Süüdistatav pani kuriteo toime otsese tahtlusega. 17. Põhjendamatu on kaitsja arvamus, et M.K tuleb õigeks mõista

§ 30alusel.

Jääb arusaamatuks, mis takistas M.K-d teavitamast raamatupidajat sellest, et tunnistuste saanud isikutest osalesid õppereisil tegelikult vaid kaks. Kui raamatupidaja oleks olnud sellest asjaolust teadlik, siis ta ilmselt ei olekski palunud koostada kõikide tunnistuse saanud isikute kohta tööaja parandustabelid. M.K rikkus seadust, pannes toime

§ 299lg-s 1 ette nähtud kuriteo.

Ei saa nõustuda sellega, et väidetav kohustus täita kultuuriosakonna raamatupidaja korraldusi on võrdne kohustusega mitte rikkuda seadust.

1. Mõistetud karistuse põhjenduseks märkis maakohus, et karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei ole. M.K süü suurus on alla keskmise. Süüdistatav on varem karistamata. Arvestades karistuse eesmärkide saavutamist, süü astet, karistust raskendavate ja kergendavate asjaolude puudumist ning süüdistatava isiksust, pidas kohus põhjendatuks mõista süüdistatavale rahalise karistuse alla keskmist määra. Erinevalt prokuratuurist ei pidanud maakohus põhjendatuks kohaldada M.K suhtes lisakaristusena teataval ametikohal töötamise keeldu. Kohtu hinnangul piisab põhikaristusest selleks, et mõjutada M.K-d hoiduma uute süütegude toimepanemisest. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
2. Kaitsja määruskaebus 6

§ 299

lg 1 toime alla ja võib olla üksnes teiste koosseisude (näiteks riisumine ebatõepäraste rahaliste dokumentide väljaandmise teel) osaks.

1. Täiesti alusetult arvas maakohus M.K võltsimistoimingute hulka ka tema poolt aruande koostamise ja esitamise SA-le XX. . Esiteks ei teinud M.K seda dokumenti ümber. Teiseks ei ole aruande tekstis öeldud, kes töötajatest osalesid reisil, vaid üksnes see, kes said tunnistuse. Tunnistuse saajate nimekiri vastas aga tegelikkusele.
2. M.K selgitas maakohtus, et teiste isikute ekslikud toimingud tekitasid olukorra, kus ta oli sunnitud ebaõigesti käituma. Näiteks
3. novembri
4. a hommikul väljastatud registreerimislehele trükkisid KVK töötajad varem valmis õppeekskursioonil osalejate nimed, ja paljudel kohalesõitnutel tuli anda oma allkiri võõraste nimede juurde. Ka tunnistused 8-tunnise õppe läbimise kohta valmistasid KVK töötajad ette varem, s.o kaks 7

§ 30). 29.

M.K suhtes toimetatav kriminaalmenetlus on tingitud pingelistest töösuhetest lasteaias „X. “.

1. Prokuratuuri apellatsioonivastus
2. Prokuratuur palub jätta kaitsja apellatsiooni rahuldamata, leides, et maakohtu otsus on süüdistatava süüditunnistamist puudutavas osas jälgitav ja põhjendatud.
3. Prokuratuuri apellatsioon
4. Prokuratuur taotleb Viru Maakohtu otsuse tühistamist karistuse mõistmist puudutavas osas, paludes mõista M.K-le

§ 299

lg 1 järgi rahalise karistuse 350 päevamäära summas 4480 eurot ja lisaks keelata süüdistataval

§ 49

alusel 18 kuuks töötamine ametiisikuna riigi või kohaliku omavalitsuse üksuses, kus ametiisik teostab avaliku võimu. Peale selle taotleb prokuratuur maakohtu otsuse põhiosa muutmist kuriteo subjektiivset koosseisu puudutavas osas. Ühtlasi palub prokuratuur mõista süüdistatavalt välja menetluskulud. 32. Apellant ei nõustu kõigepealt maakohtu hinnanguga, et M.K pani temale inkrimineeritud kuriteo toime otsese tahtlusega. Prokuratuuri arvates on tegu toime pandud kavatsetult. 8

§ 299

lg 1, mille järgi kvalifitseeritavas kuriteos M.K-d süüdistatakse, tunnistab karistatavaks ametiisiku poolt dokumendi võltsimise või võltsitud dokumendi väljaandmise. 37. Riigikohus on leidnud, et

§ 299

lg 1 on

§-de 344 ja 345 suhtes erinorm ja dokumendi võltsimise sisustamine toimub nende koosseisude puhul samadel alustel, v.a erisubjekti (ametiisik) ja eesmärgi (õiguste omandamine ja kohustustest vabanemine) osas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-1-1-40-11, p 13 ja
3. novembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-96-16, p 20). Dokument on inimese mõtteväljendust sisaldav kirjalik akt, mis on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a otsus asjas nr 1-16-5757, p 12). Kohtupraktika kohaselt hõlmab dokumendi „võltsimise“ mõiste ka selle intellektuaalset võltsimist ehk seda, kui dokumendi koostajana näidatud ja selle koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt autentsesse dokumenti sisult ebaõigeid andmeid (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-40-11, p 13; otsus asjas nr 1-16-5757, p 12 ja
7. juuni
8. a otsus asjas nr 1-16-10888, p 50). 38.

§ 299

lg 1 subjektiivne koosseis eeldab toimepanijalt

§ 15lg 1 kohaselt tahtlust.

Subjektiivse koosseisu täitmiseks piisab

§ 16

lg-st 1 tulenevalt sellest, kui toimepanijal on kõigi objektiivse koosseisu tunnustele vastavate asjaolude suhtes vähemalt kaudne tahtlus (

§ 16

lg 4).

§ 299lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo 9

§ 288lg 1 ja seega ka § 299 lg 1 mõttes.

Maakohtu seda järeldust ei ole apellatsioonis vaidlustanud ka kaitsja. 1.1.1.

1. Õppereisi aruanne,
2. detsembri
3. a käskkirjad ja tööajatabelid kui dokumendid
4. Süüdistuses ja maakohtu otsuses heidetakse M.K-le ette järgmiste kirjalike aktide võltsimist ja väljaandmist: 1) SA-le XX. adresseeritud õppereisi aruanne
5. novembrist 2016 (KoTo, lisaköide, tl 9–10); 2)
6. detsembri
7. a tööajatabelid nr 1-23/22 ja 5-3/19 (KoTo, lisaköide, tl 31–32) ja 3)
8. detsembri
9. a käskkirjad nr 1-P ja 2-P kokku üheksa töötaja lähetamise kohta
10. novembri
11. a koolitusele Kukruse Polaarmõisa (KoTo, lisaköide, tl 29–30).
12. Kolleegium leiab maakohtuga nõustuvalt, et kõik eelmises punktis nimetatud kirjalikud aktid on käsitatavad dokumentidena

§ 299lg 1 mõttes.

Nii õppereisi (ehk toetuse kasutamise) aruanne SA-le XX. , töötajate tööajatabelid kui ka lähetuskäskkirjad sisaldavad mõtteväljendust, on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid, ja nendest selgub ka väljaandja. Seda, et tegemist on dokumentidega, pole tegelikult vaidlustanud ka kaitsja. 1.1.1.

1. Dokumentide võltsitus
2. Maakohus tuvastas – ja selles pole apellatsioonimenetluses ka vaidlust –, et kõik süüdistuses märgitud dokumendid koostas ja/või allkirjastas nende koostajana märgitud ning selleks õigustatud isik M.K . Kaitsjal on õigus selles, et kõnealustel dokumentidel pole materiaalse võltsimise tunnuseid. Samas, nagu kolleegium eelnevalt selgitas, on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt

§ 299

lg 1 järgi karistatav ka dokumendi intellektuaalne võltsimine ja intellektuaalselt võltsitud dokumendi väljaandmine. Kõik süüdistuses märgitud dokumendid kajastavad andmeid, mis ei vasta tegelikkusele. Kolleegium põhjendab sellist järeldust järgmiselt.

1. Maakohus tuvastas – ja selleski pole apellatsioonimenetluses vaidlust –, et
2. novembril 2016 toimus lasteaia „X. “ töötajate õppereis-koolitus (või ekskursioon, nagu kaitsja eelistab seda nimetada) Kukruse Polaarmõisa. Reisi tellis M.K KVK-lt selle 300 euro eest, mille SA XX. oli eraldanud lasteaiale „X. “ toetusena üle kümne aasta keelekümblusprogrammis edukalt osalenud lasteasutustele mitmekeelse õppekeskkonna teemalise õppereisi korraldamiseks.
3. Esialgse plaani kohaselt pidid õppereisil-koolitusel Kukruse Polaarmõisa osalema M.K , E.K. , J.H. , V.I. , K.J. , J.N. , V.S. , T.T. , J. S, A.V. ja L.E. . Tegemist oli keelekümblusrühmade õpetajatega. Need inimesed märkis M.K ka
4. novembril 2016 koolituse korraldajale saadetud nimekirja (KoTo, lisaköide, tl 107–109 ja kd 2, tl 80). Ilmnes aga, et loetletud 10

§ 299lg 1 mõttes (intellektuaalselt) võltsitud dokument.

1.1.1.3.

1. Lähetuskäskkirjad ja tööajatabelid
2. Teiseks heidetakse M.K-le ette
3. detsembril 2016 koostatud käskkirjade 1-P ja 2-P (KoTo, lisaköide, tl 29–30) ning nende käskkirjade aluseks olnud tööajatabelite 1-23/22 ja 5-13/19 (KoTo, lisaköide, tl 31–32) võltsimist ning esitamist Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonnale.
4. Kriminaalasjas ei ole vaidlust maakohtu tuvastatud asjaolu üle, et kõneksolevad käskkirjad koostas ja allkirjastas M.K ning tööajatabelid koostas M.K-lt saadud andmete alusel ja tema korraldusel lasteaia asjaajaja O. B., allkirjastas aga M.K . Samuti koostas ja allkirjastas M.K
5. detsembri
6. a käskkirjad. M.K edastas kõnealused dokumendid Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonnale.
7. Sisuliselt pole kriminaalasjas vaidlust selleski, et käskkirjad ja tööajatabelid kajastasid tõele mittevastavat teavet. Nimelt otsustati
8. detsembri
9. a käskkirjadega 1-P ja 2-P lähetada J. H, V.I. , K.J. , E.K. , J. S, T.T. , L.E. , V.S. ja J.N.
10. novembriks 2016 koolitusele „Ida-Viru kultuurilugu…“ Kukruse Polaarmõisas, neile töötajatele säilitati lähetuse päeval 8 tunni eest töötasu ja määrati 50% lisatasu ületundide eest vastavalt novembrikuu tööajatabelile. Tööajatabelites märgiti aga laupäev,
11. november 2016 kõigile eelnevalt loetletud töötajatele töölähetuses oldud päevaks. Nagu tuvastatud, oli käskkirjades ja tööajatabelites märgitud inimestest
12. novembril 2016 Kukruse Polaarmõisas ainult E.K. . Seega ülejäänud kaheksa töötaja puhul ei vastanud
13. detsembri
14. a käskkirjades ja tööajatabelites kajastatud info nende lähetamise kohta tõele. Seda, et käskkirjad ja tööajatabelid ei kajastanud tegelikkusele vastavaid andmeid, on maakohtus antud ütlustes möönnud ka M.K ise (KoTo, kd 2, tl 80 pöördel ja tl 86).
15. Järelikult olid süüdistuses märgitud
16. detsembri
17. a lähetuskäskkirjad ja tööajatabelid

§ 299lg 1 mõttes (intellektuaalselt) võltsitud dokumendid.

1.1.1.

1. Võltsimistegu
3. novembri
4. a aruannet ja
5. detsembri
6. a käskkirju koostades ja allkirjastades, samuti tööajatabeleid allkirjastades pani M.K toime teo, mis on käsitatav dokumendi võltsimise vahetu täideviimisena. Nende dokumentide saatmine Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonnale on vaadeldav dokumendi väljaandmisena

§ 299lg 1 mõttes. Nagu 12

§ 299lg 1 järgi karistatav ka dokumendi intellektuaalne võltsimine.

Seega pole M.K-d eo karistatavuse seisukohalt tähtsust kaitsja apellatsioonis osutatud asjaolul, et M.K ei teinud süüdistuses märgitud dokumente ümber ega pannud nendele kellegi teise allkirja. Dokumentide materiaalset võltsimist polegi M.K-le ette heidetud. 1.1.1.

1. „Avaliku ohu“ ebaolulisus
2. Kaitsja apellatsioonis leitakse, et kui arvestada aruande, käskkirjade ja tööajatabelite koostamise tegelikke asjaolusid ja põhjuseid, pole M.K-le etteheidetava käitumise puhul võimalik rääkida kriminaalsest võltsimisest, sest „tema tegudes puudub mingi avalik oht, mis teeb kriminaalseks ametialased vead ja/või asjaolude kokkusattumuse.“ Kolleegium märgib, et

§ 299

lg 1 objektiivne koosseis ei näe ette sellist tunnust, millele apellant osutab.

§ 299

lg 1 sätestab abstraktse ohudelikti, mille koosseisu täitmiseks ei ole vaja seda, et dokumendi võltsimine oleks põhjustanud mingi konkreetse ohu (vrd nt

§ 367lg 1).

Seega ei ole kaitsja kõneksolev vastuväide materiaalõiguslikult asjakohane. 1.1.1.

1. Vahekokkuvõte
2. Eeltoodud põhjustel leidis maakohus õigesti, et M.K käitumine vastab

§ 299lg 1 objektiivsele koosseisule. 1.1.2. Subjektiivne koosseis 57. Ka M.K enda ütlustest (Ko

To, kd 2, tl 75 pöördel–88, sh tl 76 pöördel) järeldub, et ta oli

1. novembri
2. a õppereisi aruannet, samuti
3. detsembri
4. a käskkirju ning tööajatabeleid koostades, allkirjastades ja Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonnale esitades teadlik, kes lasteaia töötajatest
5. novembril 2016 tegelikult Kukruse Polaarmõisas käisid ja kes mitte. Arvestades asjaolu, et M.K osales ka ise kõnealusel õppereisil, ei saanudki see teisiti olla. Järelikult teadis M.K süüdistuses märgitud dokumente koostades ja esitades kindlalt, et nendes kajastuvad andmed J. H, V.I. , K.J. , J. S, T.T. , L.E. , V.S. ja J.N. (aruandes ka A.V. ) osalemise kohta
6. novembri
7. a õppereisil Kukruse Polaarmõisa on valed. Nagu märgitud möönis M.K maakohtus antud ütlustes, et kõneksolevates dokumentides kajastuvad andmed ei vasta tegelikkusele (KoTo, kd 2, tl 80 ja 86 pöördel). M.K ütlustest nähtub, et ta kandis või lasi kanda dokumentidesse sellised andmed seetõttu, et tema arvates poleks muidu õppereisi arvet tasutud (vt nt KoTo, kd 2, tl 76 pöördel ja tl 81–81 pöördel, tl 86).
8. Tuvastatud asjaolusid arvestades seadis M.K dokumente koostades ja allkirjastades endale eesmärgiks kajastada seal selliseid andmeid, mille kohta ta teadis, et need ei vasta tõele. Samuti oli eesmärgipärane nende ebaõige sisuga dokumentide esitamine Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonnale. Seetõttu nõustub kolleegium prokuratuuri apellatsioonis väljendatud seisukohaga, et M.K pani ametialase võltsimise toime kavatsetult

§ 16

lg 2 mõttes, mitte otsese tahtlusega (

§ 16lg 3), nagu leidis maakohus.

Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhiosa muuta. 59. Kaitsja apellatsioonis märgitakse, et mis tahes süüteotahtluse lahutamatuks osaks on selle eesmärk ja et M.K toimingud ei olnud kantud korruptiivsest ega kuritegelikust eesmärgist. Kolleegium tõdeb, et apellandi ettekujutus tahtluse sisust ei vasta

§-s 16 sätestatule. Ühtlasi – nagu juba otsuse 1. osa sissejuhatuses märgitud – ei ole 13

§ 299

lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu täitmise seisukohalt oluline, millisel eesmärgil ametiisik dokumendi võltsib või selle välja annab. Ametialase võltsimisega on tegemist ka siis, kui see ei toimu „korruptiivsel eesmärgil“. Mida mõista apellandi mainitud „kuritegeliku eesmärgi“ all, jääb sootuks arusaamatuks. Samuti puudub seadusest tulenev alus kaitsja arvamusel, et eesmärgita tekitada tõsise (kriminaalse) astmega kahju avalikele huvidele, ei ole kuriteokoosseisu. Sellist tingimust, mille kohaselt oleks ametialane võltsimine karistatav üksnes juhul, kui toimepanija tegutses eesmärgiga tekitada avalikele huvidele (tõsine) kahju,

§ 299lg-st 1 ega ka karistusseadustiku üldosast ei tulene.

60. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et M.K täitis ka

§ 299lg 1 subjektiivse koosseisu.

1.

1. Teo õigusvastasus
2. Kaitsja apellatsioonis leitakse, et M.K oli
3. novembri
4. a õppereisi aruannet koostades „sunnitud“ ebaõigesti käituma, kuna KVK oli
5. novembriks 2016 tunnistused õppe läbimise kohta varem ette valmistanud ja kandnud tunnistustele nende „X. se“ töötajate nimed, kes pidid koolitusele tulema esialgse nimekirja kohaselt. Tunnistused anti M.K-le üle enne ürituse algust. Samuti oli koolituse korraldaja enne koolituse algust koostanud ja välja trükkinud osalejate registreerimislehe, kus olid kirjas nende inimeste nimed, kes tegelikult koolitusele tulla ei saanud. Eelnevaga olevat koolituse korraldaja pannud M.K „tupikseisu“.
6. Kolleegium leiab, et nii nagu eelmises punktis osutatud asjaolud ei mõjuta hinnangut M.K käitumise süüteokoosseisu-pärasusele, ei anna need ka mingit alust välistada M.K teo õigusvastasust. See, et KVK andis M.K-le
7. novembril 2016 väljajagamiseks üle tunnistused üheksale inimesele, kes tegelikult samal päeval Kukruse Polaarmõisas ei käinud, ei „sundinud“ M.K-d mitte kuidagi kajastama
8. novembri
9. a aruandes valeandmeid selle kohta, nagu oleksid need inimesed
10. novembril 2016 õppereisil osalenud ja saanud selle kohta tunnistuse. M.K teadis, et vähemalt kõnealuse üheksa inimese puhul ei vasta KVK ettevalmistatud tunnistused tegelikkusele. Tal olnuks võimalik juhtida sellele KVK tähelepanu, ebaõige sisuga tunnistused tagastada või hävitada ja paluda tunnistuste väljastamist inimestele, kes ka tegelikult õppereisil käisid. Kuid sõltumata sellest polnud M.K-l mingit „sundi“ kajastada SA-le XX. esitatud aruandes ebaõiget teavet õppereisil osalejate kohta.
11. Kaitsja leiab, et ebaõige sisuga lähetuskäskkirjade ja tööajatabelite koostamist ei saa M.K-le ette heita, kuna seda olevat nõudnud Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonna raamatupidajad R.T. ja S. L. Seetõttu olevat M.K kaitsja arvates olnud kohustuste kollisiooni (

§ 30) olukorras.

Kolleegium märgib, et kaitsja selline seisukoht on juriidiliselt ebapädev.

1. M.K selgitas maakohtus, et kui ta viis kultuuriosakonna raamatupidajale tasumiseks arve
2. novembri
3. a väljasõidu eest koos töötajatele väljastatud tunnistustega, siis raamatupidaja R.T. ütles talle, et kuna
4. november 2016 oli laupäev, tuleb see päev märkida töötajatel tööajatabelites tööpäevana (lähetusena). Seetõttu olevat M.K olnud „sunnitud“ koostama süüdistuses toodud tööajatabelid. M.K sõnutsi ei saanud ta tööajatabelitesse märkida neid inimesi, kes tegelikult Kukruse Polaarmõisas käisid, sest raamatupidajale esitatud tunnistused olid väljastatud teiste töötajate nimele ja tunnistusteta poleks arvet kinni makstud, sest tegemist oli ainukeste koolituse toimumist tõendavate dokumentidega. (KoTo, kd 2, tl 76 pöördel ja tl 86) Pärast Kukruse Polaarmõisas tegelikult mittekäinud töötajate lähetusi kajastavate tööajatabelite edastamist raamatupidamisele, 14

§ 30

sätestab, et tegu, millega rikutakse õiguslikku kohustust, ei ole õigusvastane, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita, kuid ta teeb kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus. Linnavalitsuse raamatupidajate palve, nõudmine, käsk vmt tahteavaldus poleks saanud tekitada M.K-le ühestki õigusnormist tulenevat kohustust tööajatabelite ja käskkirjade võltsimiseks ja võltsitud dokumentide väljaandmiseks. Seega puudunuks ka kollideeruv õiguslik kohustus, mis võinuks

§ 30kohaselt M.K tegu õigustada.

1. Kohtuasja materjalides pole ka mis tahes muid viiteid sellistele asjaoludele, mis võiksid välistada M.K teo õigusvastasuse. 1.
2. Teo süülisus
3. Andmeid, mis võiksid anda alust kahelda M.K teo süülisuses, ei ole ja nendele ei osuta ka kaitsja.
4. Karistus 15

§ 49alusel tegutsemiskeeldu.

71. Kolleegium asub hoopiski seisukohale, et maakohtu mõistetud 200 päevamäära suurune rahaline karistus ületab M.K süü suurust ega vasta seetõttu

§ 56lg 1 esimese lause nõuetele.

Seejuures on maakohtu otsuse põhiosa punktides 4.1 ja 4.2 põhikaristuse kohta esitatud argumentatsioon väga napp ja üldsõnaline ega paljasta kohtu siseveendumuse kujunemist. Maakohus tõdes vaid seda, et M.K süüaste on alla keskmise ja ta on varem kohtu poolt karistamata. Seejärel märkis kohus deklaratiivselt ja konkreetse juhtumi asjaoludele viitamata, et „[a]rvestades süüdistatava puhul karistuse eesmärkide saavutamist, süü astet, karistust raskendavate ja kergendavate asjaolude puudumist ning süüdistatava isiksust, peab kohus põhjendatuks mõista süüdistatavale rahaline karistus alla

§ 299

lg 1 ettenähtud karistuse keskmise määra.“ Ehkki kaitsja taotleb üksnes süüdistatava õigeksmõistmist ega ole maakohtu mõistetud karistust vaidlustanud, peab ringkonnakohus KrMS § 340 lg-st 1 juhindudes vajalikuks M.K rahalist karistust kergendada. 2.1. Karistuse mõistmise alused 72.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 73. Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus nr 1-17-1629/44, p 28) Seejuures on aga oluline tähele panna, et eripreventiivsed kaalutlused ega õiguskorra kaitsmise huvid ei anna mitte kunagi alust mõista karistust, mis ületab isiku süü suurust. Just süü suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. mai
4. a otsus asjas nr 3-1-1-14-07, p 6). Nii eripreventiivseid kaalutlusi kui ka õiguskorra kaitsmise huve saab ja peab arvestama karistuse liigi ja määra valikul süü suurusega piiritletud raamides.
5. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista

§ 56alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele.

Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada karistust üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete 16

§ 56lg 1 ls 1 mõttes keskmisest oluliselt väiksem.

Seda järgmistel põhjustel.

1. Esmalt ei ole kolleegiumil alust kahelda maakohtu järelduses, et M.K tegude motiivid ja eesmärgid olid kaugel omakasupüüdlikest või muudest isiklikest huvidest (vt maakohtu otsuse punkt 3.6.1). Maakohtu sellist seisukohta pole vaidlustanud ka prokuratuur.
2. Tõenditest nähtub, et M.K eesmärk süüdistuses kirjeldatud kombel toimides oli vältida olukorda, kus lasteaial „X. “ jäänuks SA-lt XX. saadud 300-eurone toetus tähtaegselt kasutamata. Seetõttu asus süüdistatav pärast seda, kui ilmnes, et valdav enamus keelekümblusrühmade õpetajatest ei saa
3. novembril 2016 isiklikel põhjustel Kukruse Polaarmõisa sõita, otsima nendele asendajaid lasteaia teiste töötajate hulgast, et reis ära ei jääks. Seda, miks pärast seda, kui selgus, et valdav enamus keelekümblusrühmade õpetajatest õppereisil osaleda ei saa, koolituse aega ei muudetud, selgitas M.K maakohtus sellega, et november ja detsember oli lasteaias periood, kus toimus väga palju üritusi. SA-le XX. , kelle antud 300-eurose toetuse eest koolituse eest tasuti, tuli aruanne toetuse kasutamise kohta esitada aga hiljemalt
4. detsembriks
5. Seetõttu polnud koolituse toimumise aega võimalik muuta. Kui sõitu poleks toimunud, tulnuks raha SA-le XX. tagastada ja lasteaia kollektiiv oleks sõidust ilma jäänud. M.K soovis aga kollektiivi sõiduga premeerida ja pakkuda võimalikult suurele osale lasteaia kollektiivist midagi positiivset. (KoTo, kd 2, tl 76 ja tl 83 pöördel) M.K selliseid ütlusi pole teiste tõenditega kummutatud.
6. SA XX.
7. oktoobri
8. a käskkirjaga (KoTo, lisaköide, tl 132–133) määrati teiste hulgas lasteaiale „X. “ 300 eurot mitmekeelse õppekeskkonna teemalise õppereisi korraldamiseks. Selle käskkirja punkti 2 kohaselt pidi õppereisi korraldamise otsustama haridusasutuse juht koostöös keelekümbluse meeskonnaga. Toetuse kasutamise aruanne koos õppereisi eesmärgi kirjelduse, kava ja osalejate nimekirjaga tuli käskkirja
9. punkti kohaselt esitada SA-le XX. hiljemalt
10. detsembriks
11. Ilmselt arvas M.K õppereisi korraldades, et toetus makstakse välja üksnes juhul, kui reisil osalevad keelekümblusrühmade õpetajad. Kuna keelekümblusõpetajatest valdav enamus ei saanud
12. novembril 2016 õppereisil osaleda, reisi kuupäeva muutmine oli aga takistatud ja toetuse kasutamise tähtaeg lähedal, kuid M.K soovis saadud toetuse siiski lasteaia tarbeks ära kasutada, korraldas ta õppereisi põhiliselt teistele töötajatele, näidates aruandes reisil osalejatena üksnes keelekümblusega seotud töötajaid. Tegelikult ei olnud toetuse kasutamise tingimused sedavõrd ranged. SA XX. esindaja N.M.
13. veebruari
14. a kirjas on selgitatud, et ehkki toetus oli mõeldud eelkõige keelekümblusõpetajatele õppereisi korraldamise toetuseks, polnud asutuse juhil keelatud kaasata lisaks keelekümblusõpetajatele ka teisi õpetajaid (KoTo, lisaköide, tl 141).
15. Seega ei olnud tegemist olukorraga, kus võltsimisega oleks varjatud toetussumma kasutamist mõnel sellisel eesmärgil, mis olnuks selle sihtotstarbest täiesti erinev. Pigem oli tegemist mõningase kõrvalekaldega toetuse eesmärgist, kui sedagi (SA XX. määratud tingimused toetuse kasutamiseks olid võrdlemisi üldsõnalised ja N. M
16. veebruari
17. a kirjast nähtuvalt polnud keelatud kaasata reisile keelekümblusega mitteseotud töötajaid). M.K ei võltsinud dokumente ka mitte selleks, et jätta keelekümblusõpetajad kui toetuse 17

§ 299lg 1 järgi tähendab tema teo hukkamõistmist.

Puudub alus väita, et süüdistatavale prokuratuuri taotletust leebema karistuse mõistmine viitaks sellele, et riigil puudub tahe „võtta ebaausad ametiisikud vastutusele ja rakendada nende suhtes seadusega ette nähtud sanktsioone“. Ka ebaausale ametiisikule mõistetav karistus ei saa ületada tema süü suurust ega tohi kujuneda „näidispoomiseks“, mille kaudu riigivõim saaks demonstreerida enda printsipiaalsust ametialaste kuritegude vastu võitlemisel. 85. Prokuratuuri apellatsioonis märgitu, et kuna „M.K-d egevuse tõttu toimus maksumaksja raha, summas 400,61 eurot, väärkasutamine, on oluline, et isik mõistaks, milliseid tagajärgi tema tegevus endaga kaasa võib tuua“, kõlab õõnsalt ega ütle midagi selle kohta, miks on M.K õiguskuulekuse saavutamiseks tarvilik põhikaristuse karmistamine ja lisakaristuse kohaldamine. 18

§ 49alusel keelata ametiisikuna töötamine.

87. Veel argumenteerib prokuratuur karistuse karmistamise ja

§ 49

kohaldamise vajalikkust sellega, et M.K ei tunnistanud end süüdi ega näinud oma tegevuses midagi ebaseaduslikku. Kolleegiumi arvates ei saa M.K sellisest protsessuaalsest positsioonist teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Tema eneseõigustused on selgelt kantud püüdest vältida enda süüditunnistamist. Nendest ei saa veel järeldada kõrgendatud ohtu, et M.K võiks asuda ka tulevikus dokumente võltsima. M.K-d pole varem kordagi karistatud ja suure tõenäosusega avaldab juba praegune kriminaalmenetlus ning kuriteos süüditunnistamine isegi koos sanktsiooni keskmisest oluliselt kergema põhikaristusega talle piisavalt suurt mõju, et vältida edaspidi sarnaste rikkumiste kordumist. 2.4. Vahekokkuvõte karistuse mõistmise kohta 88. Eeltoodud põhjustel leiabki ringkonnakohus, et ei M.K süü suurus ega üld- ega eripreventiivsed kaalutlused ei anna alust rahuldada prokuratuuri taotlust suurendada süüdistatava põhikaristust ja kohaldada tema suhtes ka lisakatistust. 89. Arvestades M.K teo motiive, rikkumise tagasihoidlikku mastaapi ja sellest tulenevalt

§ 299

lg-ga 1 kaitstava õigushüve kahjustamise vähest intensiivsust, M.K suhteliselt madalat ametipositsiooni, karistatuse puudumist ja teisi eelnevalt käsitletud asjaolusid, leiab kolleegium, et süü suurus ega preventiivsed argumendid ei luba M.K-le mõista suuremat rahalist karistust kui 100 päevamäära. Seetõttu tuleb maakohtu otsus M.K-le karistuse mõistmist puudutavas osas materiaalõiguse (

§ 56lg 1) ebaõige kohaldamise tõttu tühistada.

Tühistatud osas teeb kolleegium uue kohtuotsuse, kergendades süüdistatava karistust.

1. Kaitsja määruskaebusest: sundraha väljamõistmine
2. Lisaks apellatsioonile on M.K kaitsja esitanud maakohtu otsuse peale ka määruskaebuse, vaidlustades selles M.K-lt sundraha väljamõistmist. Seejuures esitas kaitsja määruskaebuse juba
3. juunil 2018, ehkki maakohtu otsuse terviktekst valmis alles
4. oktoobril
6. KrMS § 189 lg 3 sätestab, et kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi sama seadustiku
7. peatüki kohaselt. Osundatud säte koostoimes KrMS § 191 lg-ga 1 teeb erandi üldreeglist, mille kohaselt on maakohtu otsus vaidlustatav vaid apellatsiooni korras, ning lubab vaidlustada kohtuotsuses lahendatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kohtuotsusest eraldi kriminaalmenetluse seadustiku
8. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri otsesõnu seda, millises korras peab ringkonnakohus vaatama läbi kriminaalasja, milles tehtud maakohtu otsuse peale on esitatud samaaegselt nii apellatsioon kui ka määruskaebus. Paralleelselt nii apellatsiooni19

§ 66lg 1 alusel määratud osamakse suuruse osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab M.K-le

§ 299

lg 1 järgi rahalise karistuse 100 päevamäära ehk 1560 eurot ja määrab

§ 66

lg 1 alusel, et rahalise karistuse ositi tasumisel tuleb M.K-l maksta igakuiselt – alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust – vähemalt 260 eurot. KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel asendab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhiosa järelduse, mille kohaselt pani M.K ametialase võltsimise toime otsese tahtlusega, järeldusega, et M.K pani selle teo toime kavatsetult. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonid tuleb rahuldada osaliselt, määruskaebus aga jätta rahuldamata. 5. Apellatsioonimenetluse kulu 97. M.K kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada M.K menetluskulu – valitud kaitsjale makstud tasu – summas 6760 eurot, millest 1250 on tekkinud apellatsioonimenetluses ja 5510 eurot maakohtus ning kohtueelses menetluses. 98. Kuna M.K jääb käesoleva otsuse kohaselt süüdi talle

§ 299lg 1 järgi esitatud süüdistuse kogu mahus, jääb ka apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud menetluskulu Kr

MS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt täies ulatuses M.K kanda.

1. Pidades silmas, et ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-des 3 ja 4 nimetatud lahendi, peab riik KrMS § 185 lg 1 kohaselt hüvitama süüdistatava apellatsioonimenetluse kulu. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. mai
3. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 29) Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. detsembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 45).
6. Menetletavas asjas osutus nii M.K kaitsja apellatsioon kui ka määruskaebus täielikult põhjendamatuks. Mitte ükski nendes kaebustes toodud argumentidest ei andnud alust maakohtu otsust tühistada. Kaitsja apellatsiooni osaline rahuldamine on tingitud vaid sellest, et kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja ringkonnakohus seda osaliselt tegigi, ehkki hoopis teisel alusel, kui kaitsja taotles. M.K karistuse määra põhjendatust kaitsja apellatsioonis ei käsitlenud. Kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel on aga veelgi olulisem see, et nii kaitsja apellatsiooni kui ka määruskaebuse õigusliku argumentatsiooni kvaliteet oli äärmiselt halb. Apellatsiooni käsitlus ei põhine valdavas osas mitte karistusseadustikul, vaid kaitsja isiklikul – täiesti ekslikul – ettekujutusel kehtivast karistusõigusest. Apellatsioonis analüüsitakse selliseid koosseisutunnuseid, mida 21

§ 299lg 1 üldse ette ei näe.

Selle tagajärjel on apellatsioon põhiosas ainetu, kuna asjaoludel, millele kaitsja osutab, pole M.K käitumise süüteokooseisu-pärasuse seisukohalt mingit tähendust. Kaitsja räägib oma seisukohtadest, mis on vastuolus seaduse ja kehtiva kohtupraktikaga, kui „üldtuntud õigusrakenduslikust praktikast“, jättes samas osutamata, kust sellist praktikat leida võiks. Kujukas näide kaitsja õigusliku argumentatsiooni taseme kohta on ka tema määruskaebus, kus taotlust jätta M.K-lt sundraha välja mõistmata põhjendatakse sellega, et toimikus pole andmeid menetluskulude liigi ja suuruse kohta ning menetlejal puudus vajadus teha kulutusi mobiiltelefonide asukoha tuvastamiseks. See paljastab, et kaitsja ei tea isegi seda, mida sundraha endast kujutab.

1. Eeltoodud asjaoludel leiab kolleegium, et arvestades apellatsiooni ja määruskaebuse põhjendatuse astet, ei ületa mõistliku suurusega tasu M.K-le apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest 100 eurot. See summa tuleb riigil M.K-le KrMS § 185 lg 1 alusel hüvitada.
2. Kolleegium peab vajalikuks juhtida prokuratuuri tähelepanu sellele, et tema apellatsioonis menetluskulude kohta esitatud taotlus ei vasta seadusele. Nimelt taotles prokuratuur ringkonnakohtult samaaegselt nii KrMS § 337 lg 1 p-des 3 ja 4 nimetatud lahendi tegemist kui ka menetluskulu väljamõistmist süüdistatavalt (seejuures saab prokuratuuri selline taotlus puudutada üksnes apellatsioonimenetluse kulu, sest maakohtu otsustust kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta prokuratuur ei vaidlustanud). Prokuratuuri palutud apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise otsustus oleks aga ilmses vastuolus KrMS § 185 lg-ga
3. Juhan Sarv Mati Kartau Tiit Lõhmus (allkirjastatud digitaalselt) 22