Obsah (15)

§ 185§ 180§ 175§ 2052§ 202§ 274§ 2742§ 331§ 1631§ 10§ 337§ 309§ 61§ 340§ 181

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. veebruar 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-10050 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia

§ 185lg 1 alusel jätta eelmärgitud kaitsjatasu summas 151,20 eurot riigi kanda.

7.

§ 185

lg 1 alusel välja mõista Eesti Vabariigilt R.M-i ( ik: XXX) kasuks 300.00 ( kolmsada) eurot apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks. Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:

1. E.Y-d ja R.M-i süüdistatakse vastavalt karistusseadustiku (KarS) § 202 lg 2 p 1 ja § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi selles, et nad hoidsid
2. oktoobril 2015 Soomes varastatud sõidukit Fiat Ducato. Süüdistatavad organiseerisid ja valmistasid ette selle sõiduki Eestisse toomise. E.Y andis OO-le korralduse sõita
3. oktoobril 2015 Eestist Soome ja tuua see auto Eestisse. Sõiduki andsid Soomes OO-le üle tuvastamata isik või isikud, kes oli(d) selle eelnevalt kokku leppinud R.M-iga . OO kinnitas auto külge registreerimismärgid, mille ta oli maha võtnud koos E.Y-ga Tallinnas üüritud sõidukilt, mille üürile võtmise korraldas R.M.
4. oktoobril 2015 tõi OO sõiduki Soomest Eestisse. HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2
5. Maakoh tu
6. veebruari
7. a otsusega tunnistati E.Y süüdi KarS § 202 lg 2 p 1 järgi ja mõisteti karistuseks rahaline karistus 265 päevamäära, s.o 2650 (kaks tuhat kuussada viiskümmend) eurot. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati E.Y karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 1 (üks) päev (13.10.2015), s.o 3 (kolm) päevamäära ning loeti tema poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks rahaline karistus 262 päevamäära, s.o 2620 (kaks tuhat kuussada kakskümmend) eurot. KarS § 73 lg 1 ja 3 kohaselt jäeti rahaline karistus täitmisele pööramata tingimusel, et E.Y ei pane temale määratud 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja vältel toime uut tahtlikku kuritegu. E.Y-lt mõisteti välja

§ 180

lg 1 alusel menetluskuluna:

§ 175

lg 1 p 4 alusel kaitsetasu 2760.00 eurot;

§ 175lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 810.00 eurot. Sama otsusega tunnistati R.M süüdi Kar

S § 202 lg 2 p 1, 2 järgi ja karist ati 1 (ühe) aastase vangistusega. KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel jäeti mõistetud vangistus (1 aasta) täitmisele pööramata tingimusel, et R.M ei pane temale määratud 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja vältel toime uut tahtlikku kuritegu. R.M-ilt mõisteti välja

§ 180

lg 1 alusel menetluskuluna:

§ 175

lg 1 p 3 alusel ekspertiisikulu 1407.00 eurot;

§ 175lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 810.00 eurot.

APELLATSIOONID

1. Süüdistatava E.Y kaitsja vaidlustab Harju Maakohtu otsuse täies ulatuses. Kaitsja leiab, et kriminaalmenetluse raames uuritud tõendid ei võimalda jõuda järelduseni, et süüdistatav on süüdi talle etteheidetava teo toimepanemises. Ennekõike leiab kaitsja, et süüdistatava puhul ei ole leidnud tõendamist asjaolu, et ta on KarS § 202 lg 2 p-s 1 nimetatud teo pannud toime vähemalt kaudse tahtlusega. 3.
2. Kui kohus siiski leiab, et süüdistatav pani KarS § 202 nimetatud teo tahtlikult, siis on kaitsja seisukohal, et süüdistatavat ei ole alust süüdi mõista kuriteo täideviijana vaid teda tuleb süüdi tunnistada KarS § 202 lg 1 - § 22 lg 3 alusel, leevendades ka talle mõistetud karistust. Kaitsja leiab, et E.Y roll oli vaid süüteo toimepanemise soodustamises. 3.
3. Alternatiivselt taotleb kaitsja kriminaalmenetluse lõpetamist avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Kaitsja leiab, et ka juhul kui jaatada süüdistatava süüd, siis ei ole tema süü suur. Seda seisukohta on kinnitanud ka Harju Maakohus, kes on asunud seisukohale, et süüdistatava süü on keskmisest väiksem. Kaitsja leiab, et selle kriminaalasja arutamiseks puudub ka avalik menetlushuvi. Seda kinnitab asjaolu, et süüteo täideviija, OO suhtes, lõpetati kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel. 3.
4. Kaitsja leiab, et kriminaalmenetlus tuleb lõpetada

§ 2052alusel seoses mõistliku menetlustähtaja möödumisega.

E.Y on selles asjas üle kuulatud 13.10.

1. Seega oli menetluse läbiviimine talle sellest päevast teada. Ei esine 4 aasta pikkuse menetlemise õigustavaid asjaolusid. E.Y ega tema kaitsja ei ole takistanud kiiret menetlemist. Etteheidetav tegu pole raske. 3 3.
2. Kokkuvõtvalt palub kaitsja tühistada Harju Maakohtu 19.02.
3. a otsus osas, millega tunnistati E.Y süüdi KarS § 202 lg 2 p 1 järgi ning teha selles asjas E.Y suhtes õigeksmõistev otsus. Esimese alternatiivina lõpetada kriminaalmenetlus E.Y suhtes

§ 202

lg 1 alusel või teise alternatiivina lõpetada kriminaalasjas E.Y suhtes menetlus

§ 2052alusel seoses mõistliku menetlustähtaja möödumisega.

Kolmanda alternatiivina tühistada Harju Maakohtu 19.02.

1. a otsus osas, millega tunnistati E.Y süüdi KarS § 202 lg 2 p 1 järgi ning teha selles asjas E.Y suhtes uus kohtuotsus, millega tunnistatakse E.Y süüdi KarS § 22 lg 3 – § 202 lg 1 alusel ning mõista talle kergem karistus kohtu õiglasel äranägemisel.
2. R.M-i kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu
3. veebruari
4. a. kohtuotsus R.M-i süüdimõistmise osas; teha asjas uus otsus, millega mõista R.M süüdistuses KarS § 202 lg 2 p -de 1 ja 2 järgi õigeks; alternatiivselt kohaldada käesolevas asjas

§ 274

2 lg-s 1 sätestatut ning lõpetada käesolevas asjas menetlus seoses mõistliku menetlustähtaja möödumisega; mõista Eesti Vabariigilt välja R.M-i kasuks viimase poolt valitud kaitsjale tehtud kulutused nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu menetluses. 4.

1. Kaitsja hinnangul esineb käesoleval juhul alus R.M-i suhtes kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses mõistliku menetlustähtaja ületamisega. Kriminaalasja keerukust analüüsides tuleb asuda seisukohale, et tegemist on lihtsa kriminaalasjaga. Käesolevas asjas ei saa R.M-ile ega tema kaitsjale teha etteheiteid menetluse venitamise osas. Sellest tulenevalt leiab kaitsja, et käesolevas kriminaalasjas mõistlikku menetlusaega on lubamatult ületatud ning see peab olema kompenseeritud kriminaalmenetluse lõpetamisega. 4.
2. Kaitsja leiab, et R.M-i poolt kuriteo toimepanemine pole usaldusväärsete tõenditega tõendamist leidnud. Maakohus on andnud CC ütlustele ebaõige hinnangu. Kaitsja leiab, et tunnistaja ütlused pole usaldusväärsed ja seetõttu ei saa nendele otsust rajada ning need tuleb tõendikogumist välja jätta. Samuti kaitsja leiab, et teisi tõendeid on maakohus tõlgendanud meelevaldselt. VAHEPEALNE MENETLUSE KÄIK
3. Tallinna Ringkonnakohtu
4. augusti 2019 määrusega tühistati maakohtu otsus ja lõpetati 2 E.Y ja R.M-i suhtes kriminaalasi

§ 274lg 1 alusel.

1. Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruskaebuse alusel tühistas Riigikohus
2. detsembri 2019 aasta määrusega Tallinna Ringkonnakohtu
3. augusti 2019 määruse ja saatis kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus ei arvestanud mitut menetlusaja mõistlikkuse hindamist oluliselt mõjutavat asjaolu. Seetõttu luges kohus ennatlikult menetluse mõistliku aja möödunuks ja lõpetas alusetult kriminaalmenetluse. Riigikohus sedastas, et ringkonnakohtu määruse tegemise ajal ei saanud rääkida mõistliku menetlusaja nõude rikkumisest . Kohtuasja tõendamiseseme asjaolude ja riigivõimu käitumise tõttu on kriminaalmenetlus küll veninud, kuid menetlusaja mõistlikkuse hindamisel tähtsust omavate asjaolude kogumit ja menetluse senist ajalist kestust silmas pidades ei ole mõistlikku menetlusaega siiski veel ületatud. 4 Menetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise tõttu lõpetada vaid siis, kui selle jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga. See abinõu mõistliku menetlusaja riive heastamisel tuleb kõne alla üksnes juhul, kui süüdistatava karistuse kergendamine on heastava abinõuna ilmselgelt ebapiisav. Praegusel juhtumil millestki sellisest rääkida ei saa. MENETLUSPOOLTE SEISUKOHAD
4. E.Y kaitsja toetab apellatsiooni täies mahus. Täpsustab taotluste järjekorda. Süüdistatav toetab kaitsja apellatsiooni koguulatuses. R.M-i kaitsja toetab esitatud apellatsiooni koguulatuses. Jääb nii menetluse lõpetamise kui ka õigeksmõistva otsuse tegemise taotluse juurde. Süüdistatav toetab esitatud apellatsiooni täies mahus. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja kaitsjate apellatsioonide rahuldamiseks seaduslikud alused puuduvad. Muuhulgas leiab, et kui seadus võimaldab ka ringkonnakohtus menetluse lõpetamise K rMS § 202 alusel, siis prokuratuur sellist taotlust ei esita, mis välistab sellel alusel menetluse lõpetamise. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS
5. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonidega ja Riigikohtu määruse seisukohtadega ning ära kuulanud menetlusosalised, märgib alljärgnevat.
6. Mõlemad kaitsjad on apellatsioonis taotlenud kriminaalmene tluse lõpetamist seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Esmalt kolleegium osutab, et Riigikohus on oma
7. detsembri 2019 aasta lahendis tühistanud ringkonnakohtu määruse, millega kolleegium lõpetas kriminaalmenetluse

§ 2742lg 1 alusel.

Riigikohtu seisukohad on sama asja lahendamisel ringkonnakohtule kohustuslikud. Apellatsioonikohtu

1. veebruari 2020 aasta istungil jäid mõlemad kaitsjad KarS § 2742 ettenähtud kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse juurde, leides, et praeguseks hetkeks on mõistlik menetlusaeg möödunud. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu ja leiab, et kaitsjate taotlus eelnimetatud alusel menetluse lõpetamiseks rahuldamisele ei kuulu. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohtu menetluses, kus kohtuvaidlused toimusid
2. jaanuaril 2019 ( 3 kd. t.lk. 181-182) ei ole kaitsjad taotlenud kriminaalmenetluse lõpetamist

§ 2742

alusel ega viidanud ühelegi asjaolule, mis mõistliku menetlusaja nõude rikkumist näitaks. Vaid mõni kuu hiljem esitatud apellatsioonides on aga kaitsjad leidnud, et nüüd on tegemist juba sellise mõistliku menetlusaja nõude rikkumisega, mis annab aluse menetluse lõpetamiseks. Riigikohus oma

1. detsembri 2019 lahendis on väljendanud seisukohta, et ringkonnakohtu määruse tegemise ajal
2. augustil 2019 ei saanud rääkida mõistliku menetlusaja nõude rikkumisest menetluse lõpetamise mõttes. Kolleegiumi veendumuse kohaselt juhul, kui Riigikohus
3. detsembril 2019 aastal oma lahendit tehes oleks tuvastanud seaduslikud alused nimetatud päeva seisuga kriminaalmenetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu siis oleks Riigikohus ka seda tõdenud ning vastavasisulise lahendi teinud. Riigikohus aga
4. detsembril 2019 leidis, et menetluse lõpetamiseks seaduslikud alused puuduvad ning saatis 5 kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Seetõttu ei anna Riigikohtu poolt sedastatust erinevale seisukohale jõudmiseks kriminaalmenetluse lõpetamise osas ka kaitsjate poolt ringkonnakohtu istungil toonitatu, et Riigikohus on lähtunud ringkonnakohtu
5. augusti 2019 aasta määruse tegemise ajast. Kolleegium osutab, et Riigikohus on põhjendanud miks saab jõuda järeldusele, et kohtueelne menetlus ei kestnud ebamõistlikult pikalt ning kokkuvõtvalt leidnud, et ehkki kohtueelses menetluses esines viivitusi, ei põhjustanud need menetluse senist kestust tervikuna hinnates liigset ajakadu. Samuti on Riigikohus sedastanud, et ka kohtumenetlus ei ole asja silmas pidades väldanud ebamõistlikult pikalt. Riigikohus märkis, et süüdistatavate jaoks pole kaalul midagi sellist, mis kõneleks nende õiguste olulisest riivest menetluse jätkamise korral. Kohtukolleegium leiab, et ka ringkonnakohtu otsuse kuulutamise seisuga
6. veebruaril 2020 pole tuvastatavad asjaolud, mis annaksid aluse ringkonnakohtule jõuda Riigikohtu
7. detsembri 2019 aasta määruses kajastatu st erinevale järeldusele ja mis annaksid seadusliku aluse kriminaalasjas menetluse lõpetamiseks seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Küll aga kolleegium möönab, et maakohtu poolt eelistungi toimumise
8. novembril 2017 ja kohtuliku arutamise alguse määramisel alles 06.augustile 2018 on tuvastatav teataval määral riigi poolne tegevusetus ja mõistliku menetlusaja riive. Samuti on kolleegium seisukohal, et arvestada tuleb ka kogu kriminaalmenetluse kestust , üle nelja aasta, tervikuna ja seejuures menetluse kulgemise aega erinevates kohtu astmetes ja seda antud kohtuotsuse tegemise hetke seisuga. Kolleegium leiab, et kuigi puuduvad seaduslikud alused

§ 2742

lg 1 alusel menetluse lõpetamiseks, siis on mõistliku menetlusaja riive tuvastatav, kuid see on võimalik süüdistatavate jaoks heastada nendele mõistetud karistuse kergendamisega, millel ringkonnakohus peatub karistust puudutavas osas. 10. E.Y kaitsja on apellatsioonis taotlenud kriminaalmenetluse lõpetamist avaliku menetlushuvi puudumise tõttu

§ 202lg 1 alusel.

Apellatsioonikohtu istungil kaitsja, viidates Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-91-13, p-le 15, leidis, et ringkonnakohtus on võimalik

§ 202sätestatu alusel menetlus lõpetada.

Kolleegium osutab, et

§ 331

lg 1 kohaselt juhindub ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni korras arutades

10. peatüki sätetest, arvestades

11. peatüki 3 jaos sätestatud erisusi. Kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus ei kohaldata

§ 1631ja 2861 sätestatut.

Seega eelnimetatud sätte alusel pole

§ 274

kohaldamine ringkonnakohtu poolt välistatud.

§ 274

lg 5 kehtestab, et prokuröri ja süüdistatava taotlusel võib kohus lõpetada kriminaalmenetluse

§ 202

-2031 sätestatud alusel.

§ 274

asub

§ 10

. peatükis ehk on kohaldatav ka ringkonnakohtus, kui

11 peatüki 3 jaos pole erisusi sätestatud. Kolleegiumi hinnangul selliseid

§ 274

kohaldamist välistavaid erisusi pole viidatud jaos sätestatud.

§ 202lg 4 näeb ette põhimõtte, et menetlus lõpetatakse määrusega.

Ringkonnakohus nõustub prokuröriga selles, et

§ 337

lg 2, kus on kehtestatud ringkonnakohtu pädevus tühistada oma määrusega maakohtu lahend, ettenähtud loetellu ei kuulu

§ -s 202 sätestatud alusel maakohtu otsuse tühistamise võimalus. Samas aga kolleegium osutab, et sinna loetellu ei kuulu ka juhindudes

§ 274

lg-st 1

§ 2742

alusel ringkonnakohtu poolt määrusega menetluse lõpetamine, mis on tehtud maakohtu süüdimõistva otsuse peale ning mis toob endaga kaasa maakohtu otsuse tühistamise. Kuid ringkonnakohtu pädevust just nimetatud alusel määrusega maakohtu süüdimõistva otsuse 6 tühistamist ja menetluse lõpetamist on Riigikohtu poolt aktsepteeritud ja selline pädevus on kohtupraktikas juurdunud. Seega saab teha järelduse, et

§ 337

lg 2 loetelu pole ammendav ning ringkonnakohtul on pädevus ka apellatsioonimenetluses juhindudes

§ 274

lg -st 5 lõpetada kriminaalmenetlus

§ 202alusel.

Samas kolleegium osutab, et

§ 202

lg 1 sätestatu kohaselt on kohtu poolt

§ 202

alusel kriminaalmenetluse lõpetamise otsustamise eelduseks prokuratuuri vastavasisuline taotlus, mis sisaldab terviklikku kokkulepet süüdistatavaga kõigi

§ -s 202 ja § 206 lg-s 1 toodud tingimuste suhtes. Antud menetluses pole sellist prokuratuuri taotlust ringkonnakohtule esitatud, mistõttu pole menetluse lõpetamise eeldus täidetud ning eelnimetatud alusel kriminaalmenetluse lõpetamine ringkonnakohtu poolt kaalumisele ei kuulu.

1. E.Y kaitsja seisukohalt pole tõendatud süüdistatava poolt kuriteo toimepanemine tahtlikult. Kaitsja on apellatsioonis maakohtule ette heitnud, et kohus pole põhjalikult käsitanud kas süüdistatav sai aru, et aitab kaasa süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara hoidmisse või mitte. Kolleegium osutab, et maakohus on jõudnud järeldusele, et E.Y pani kuriteo toime grupis koos R.M-iga, seega kaastäideviijana KarS § 21 tähenduses ja leidnud, et süüdistatavad panid kuriteo toime kavatsetult. Maakohus on eelnevaid järeldus i otsuses põhjendanud, mistõttu kaitsja ettehei de on ainetu. Tuvastades süüdistatava teos kuriteo täideviija kvaliteedi pole kohtul alust põhjendada ega kaaluda sama kuriteo osas sama isiku kui kuriteost osavõtja rolli. 11.
2. Kaitsja on viidanud OO ütlustele puutuvalt tema teadmisele kuriteo toimepanemisest. Kolleegium leiab, et asjaolu millal E.Y korralduse alusel varastatud sõidukile Soome Vabariiki järgi sõitnud OO aru sai, et tegemist on varastatud sõidukiga, ei oma E.Y poolt sellekohase teadmise tuvastamisel olulist tähtsust. Sama tähtsusetu on ka kaitsja poolt toonitatu, et E.Y ei rääkinud OO-le, et tegemist on varastatud autoga. Eelnimetatu ei välista mingilgi määral E.Y teadlikkust, et tegemist on eelnevalt toimepandud süüteoga saadud varaga. Kaitsja argumentatsioon sellest, et E.Y teadmatust sõiduki ebaseaduslikust päritolust muudab usutavaks asjaolu, et OO on varem kriminaalkorras karistamata isik, on kolleegiumi arvates asjakohatu. Apellatsiooni pinnalt j ääb arusaamatuks miks OO, kes kaitsja seisukohalt ei teadnud, et sõiduk on varastatud, pidi sattuma paanikasse ja kontakteeruma politseiga. Selles kaitsja seisukohas puudub kolleegiumi arvates loogika. 11.
3. Kaitsja väited sellest, et E.Yt ajendas vaid soov teisi inimesi aidata, ei sea kahtluse alla ega kummuta, läbi objektiivsete asjaolude avaldumise maakohtu põhistatud seisukohti E.Y poolt tahtlikult kuriteo toimepanemise osas. Seejuures on kohus ka põhjendatult, tuginedes tõendatud asjaoludele, leidnud, et E.Y poolt OO-le kõneaja ostuks oma elukaaslase pangakaardi kasutamine kui ka laevapiletite ostmine OÜ GD&DG Service, millise äriühinguga E.Y-l igasugune seos puudub, pangakonto kaudu, annab aluse järelduseks, et E.Y üritas varjata oma seost OO Soome reisi korraldamisega. Seega on kaitsja väide, et E.Y ei pidanud vajalikuks oma jälgi varjata juba maakohtu poolt tõenditele tuginevalt ümber lükatud. 11.
4. Kaitsja on põhistanud subjektiivse tunnuse puudumist ka asjaoluga, et tõenditest ei nähtu E.Y poolt varalise kasu saamine. 7 Kolleegium osutab, et KarS § 202 ettenähtud süüteoga saadud vara hoidmise koosseisu eelduseks ei ole kasu saamine. Seega koosseisu täidetus ei olene sellest kas süüteoga saadud vara hoidmisega kaasnes isikule mingisugune kasu või mitte, mistõttu pole asjakohane kaitsja argumentatsioon E.Y majandusliku kindlustatuse osas. 11.
5. Kolleegium märgib ka, et KarS § 2 02 ei nõua süüteo toimepanemisena saadud vara hoidmise subjektiivse koosseisu tunnusena motiivi ega eesmärgi tuvastamist. Maakohus on tõendite kogumi alusel tuvastanud E.Y käitumises teadmise, et ta korraldab varastatud sõiduki hoidmist, Eestisse toimetamist ning kaitsja poolt viidatud asjaolu, et tegemist on varem kriminaalkorras karistamata isikuga, maakohtu põhjendusi ei kummuta. Apellatsioonis esitatud väited ei anna alust tõdeda, et kuriteo toimepanemise ajal 26 aastane kõrgharidusega E.Y ei pidanud võimalikuks ega möönnud, et organiseerib just süüteo tulemusena saadud vara hoidmist ja Eestisse toomist. Kaitsja viited Riigikohtu lahendile, milles oli käsitatud kahtluste tõlgendamist süüdistatava kasuks pole antud juhul asjakohased kuna kõrvaldamata kahtlusi E.Y poolt kuriteo tahtliku toimepanemise osas pole maakohtul ega ka ringkonnakohtul maakohtu selgete ja ammendavate põhjenduste pinnalt tekkinud. 11.
6. E.Y kaitsja on, viidates tunnistajate VV ja LL ütlustele, leidnud, et nende ütluste alusel on tõendatud, et tegelikult korraldas varastatud autode tarnimist CC. Kohtuliku uurimise käigus on tunnistajana ütlusi andnud VV ( 3 kd. t.lk.132-134), kes tunneb hästi nii E.Yt kui ka R.M-i aga on CC näinud vaid mõnel korral. Samuti andis ütlusi LL ( 3 kd. t.lk. 161-162), kes tunneb E.Yt ja paaril korral on näinud CC. Mõlemad tunnistajad on kinnitanud, et CC pakkus neile võimalust Soomest Eestisse autosid tuua, kuid kumbki tunnistaja pole andnud ütlusi sellest, et tegemist oleks olnud varastatud autodega. Kolleegium leiab, et kaitsja on tunnistajate ütlustele andnud ebaõige sisu ning nende poolt antud ütlused ei tõenda CC poolt süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteo toimepanemist ega viita üldse tema poolt mingi kuriteo toimepanemisele. Asjaolu, et kaitsja hindab CC poolt politseisse pöördumist ebatavaliseks käitumiseks on kaitsja subjektiivne hinnang kuriteo toimepanemisest teavitamisele ega too kaasa tunnistaja ütlustele maakohtust erineva hinnangu andmist.
7. E.Y kaitsja on apellatsioonis leidnud, et KarS § 202 koosseisuks vajaliku subjektiivse tunn use tuvastamisel tuleb süüdistatava tegevus kvalifitseerida KarS § 22 lg 3 - § 202 lg 1 järgi. Maakohus on süüdistatavate kaastäideviijatena, so grupis kuriteo toimepanemise järeldust kohtuotsuses piisava selgusega põhjendanud ja ringkonnakohus maakohtu põhjendustega nõustudes ei pea vajalikuks seda korrata. Kolleegium leiab, et kaitsja poolt esitatud argumentatsioonile on vastanud Riigikohus korduvalt juba oma lahendites (vt nt RKKKo nr 3-1-1-10-15) sedastades, et KarS § 21 lg 2 esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Kohtupraktikas omaksvõetud teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, kuid iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline. Samuti on kohtupraktikas juurdunud tõlgendus, et kuriteo organisaatori panus on sedavõrd oluline, et tegemist on kaastäideviijaga. 8 Kolleegium leiab, et maakohtu otsuses on ära näidatud need faktilised asjaolud, mis annavad aluse järeldu seks, et E.Y kuriteo organisaatorina andis kaastäideviimise kvaliteediga, olulise teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse . Kaitsja apellatsioonis esitatud väited, et E.Y vaid soodustas kuriteo toimepanemist on maakohtu põhjendustega juba kummutatud. Seejuures on sideettevõtjalt saadud andmete protokolli( 2 kd. t.lk. 115-153) kui ka süüdistatava OO ütlustega ( 3 kd. t.lk. 39 pöördel) tuvastatav, et E.Y oli OO Soomes viibimise ajal temaga telefoni teel pidevas ühenduses, kontrollides sellega OO tegevust, seega ei muuda E.Y tegevust kuriteost osavõtjaks ka asjaolu, et süüteoga saadud vara oli vaid teise kaastäideviija, OO faktilises valduses.
8. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et E.Y kaitsja apellatsioonis esitatud väited ei too kaasa tõenditele maakohtust erineva hinnangu andmist ega kummuta maakohtu poolt usaldusväärseks tunnistatud tõenditele rajanevaid põhistatud järeldusi. Ringkonnakohus ei tuvastanud

§ 309

lg-s ettenähtud aluseid E.Y suhtes õigeksmõistva otsuse tegemiseks ega ka tema tegevusele antud juriidilise hinnangu muutmiseks. Samuti puuduvad seaduslikud alused kriminaalmenetluse lõpetamiseks.

1. R.M-i kaitsja on leidnud, et R.M-il, kes küll palus E.Y-l leida isik, kes toimetaks valge kaubiku Eestisse, puudus teadmine, et kaubik on varastatud. 14.
2. Kaitsja leiab, et maakohus on meelevaldselt jätnud tunnistajate YY ja VV ütlused CC seotusest valge kaubikuga, arvestamata. Kolleegium sellise etteheitega ei nõustu. Maakohus on kajastanud tunnistajate ütlused ja on neid teiste tõenditega ka kõrvutanud. Asjaolu, et kohus pole jõudnud kaitsjaversiooniga samasele järeld usele sellest, et R.M ei teadnud varastatud kaubikust ja hoopis CC oli isikuks, kes varastatud kaubiku Eestisse toomist korraldas, ei anna alust tuvastada puudusi tõendite hindamisel ega põhjendamiskohustuse rikkumist. Tunnistaja VV ütlusi on maakohus kajastanud muuhulgas otsuse lk 29 ja ringkonnakohus hinnanud otsuse p-s 11.5, kuid peab veelkordselt vajalikuks märkida, et tunnistaja ütlustes puudub viide asjaoludele, mis annaksid aluse tuvastada CC seotust varastatud kaubiku Eestisse toomisega. Samuti puudub sellekohane viide tunnistaja LL ütlustes, millistele on kaitsja umbmääraselt oma apellatsioonis viidanud. Tunnistaja YY ütlusi on kohus analüüsinud otsuse lk 28 ning jõudnud järeldusele, et R.M-i korteri s aset leidnud sündmus, millest rääkis YY ei ole seotud vaidlustatud kriminaalasjas esitatud süüdistuses märgitud kuriteoga. Siinkohal kolleegium osutab, et kaitsja ega süüdistatav ei ole CC ristküsitlemisel esitanud küsimusi uurimaks YY poolt väidetud situatsiooni vaid on jõudnud apellatsioonis oletuslikule järeldusele, et CC võis teha autorendi firmale broneeringu. Kolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonis ei ole esitatud tõendeid, mis lükkaksid ümber maakohtu järelduse sellest, et YY poolt kirjeldatu ei saanud toimuda 2015 aastal ning et Soomes varastatud sõidukiga analoogse kaubiku broneeris R.M. Seda enam, et CC oma osalust sõiduki rentimisega seoses pole eitanud vaid on kinnitanud, et R.M-i juhendamisel võttiski tema rendifirmalt sõiduki renti, mis on ka täielikult teiste tõenditega kinnitust leidnud. Sõiduki rentimise seotust R.M-iga on maakohus, tuginevalt asjakohastele ja usaldusväärsetele tõenditele, loogiliselt põhjendanud ja kaitsja oletus sellest, et broneeringu võis R.M-i arvutist teha CC maakohtu järelduste õigsust kahtluse alla ei sea. 14.
3. Kaitsja poolt on viidatud eksimusele tunnistaja CC ütlustes Magistrali keskuses kohtunud isikute osa. Nimelt on kohtueelsel uurimisel tunnistaja andnud ütlusi, et keskuse juures oli Aleksander aga kohtulikul uurimisel kinnitas, et oli R.M . Tunnistaja on selgitanud eksimust närvitsemisega esmaste ütluste andmisel. Maakohus on otsuse lk 18-19 tõendite, sh 9 sideettevõtjalt saadud andmete protokolli kui ka GPS- süsteemi logi väljatrüki ( 1 kd. t.lk. 4445) kui ka XXX asuva C OÜ turvakaamera videosalvestise vaatlusprotokolli ( 2 kd. t.lk. 107114) andmetele tuginevalt lugenud tõendatuks, et 06.10.2015 aastal oli Magistrali keskuse juures R.M nagu on kohtuistungil kinnitanud tunnistaja CC. Kolleegium leiab, et vaid eksimine R.M-i kohaloleku osas keskuse juures ei anna erinevalt kaitsja seisukohast alust tunnistada CC ütlused tervikuna ebausaldusväärseteks. 14.
4. Kaitsja on ka leidnud, et CC ütlused on ebausaldusväärsed ka vastuolu tõttu OO ütlustega. Nimelt on CC andnud ütlusi, et viies OO 07.10.2015 aastal sadamasse, ütles viimane, et Soomes toodav kaubik on varastatud. Selles osas kolleegium osutab, et prokuröri küsimusele, kas tol hetkel kui ta läks Soome bussile järele ta aimas, et tegemist on varastatud bussiga, on süüdistatav OO vastanud, et aimas ja kahtlustas, et buss on varastatud( 3 kd. t.lk. 40). Kohtule on ta hiljem aga ütelnud, et kahtlus bussi päritolust tekkis Soomes märkide ära kruvimisel. Kolleegium leiab, et süüdistatav on oma kahtluste kohta andnud erinevaid ütlusi, kuid sellised süüdistatava ütlused ei sea ka htluse alla tunnistaja CC ütluste usaldusväärsust, kuivõrd süüdistatav on ka kinnitanud, et juba Soome minnes ta kahtlustas, et tegemist oli seal varastatud bussiga. Seda enam, et sellele viitab otseselt Eestis kaubiku rent, selle erahoovi parkimine ja registreerimismärkide ära võtmine ning OO teadmine sellise tegevuse põhjusest. Samuti on OO kohtuistungil kinnitanud, et ei mäleta täpselt kas ta vestles hommikul sadamasse sõites CC-ga või mitte, mistõ ttu pole ka tegemist vastuoluga tunnistaja ja süüdistatava ütlustes ning kaitsja sellkohane väide on ekslik. Siinkohal kolleegium ka märgib, et CC ütlused ei ole ainukeseks tõendiks, millega maakohus on R.M-i poolt kuriteo toimepanemise hinnanud tõendatuks, mistõttu vaid tunnistaja ütluste usaldusvääruse kahtluse alla seadmine ei kummuta maakohtu tõendite analüüsil põhinevat järeldust R.M-i poolt süüdistuses nimetatud kuriteo toimepanemise ja tema süü osas. Kolleegium ka osutab, et Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-10-17 ka sedastanud, et üksnes asjaolu, et tunnistaja ütlused ei riimu üheselt mõne teise asjas kogutud tõendiga, ei muuda tunnistaja ütlusi aprioorselt ebausaldusväärseteks. 14.
5. Kaitsja on viidanud asjaolule, et CC on möönnud, et ta oli 2015 aastal narkootilist aine t paaril korral tarvita nud. Kaitsja pole küll esitanud seisukohta, mida selline asjaolu peaks endaga kaasa tooma, kuid kolleegiumi veendumuse kohaselt selline möönmine kindlasti ei anna alust tunnistaja kui tõendiallika usaldusväärsust kahtluse alla panna. Samuti on kaitsja viidanud, et tunnistaja on nentinud psühhiaatriliste probleemide esinemist, kuid pole andnud ütlusi temale pandud diagnoosi osas. Kolleegium leiab, et kaitsja poolt esitatud retseptid näitavad, et tunnistajal on diagnoositud biporaalset meeleoluhäiret, mida on tunnistaja ravinud. Selline asjaolu näitab teadlikkust oma tervise suhtes, kuid ei anna iseenesest alust järelduseks, et tunnistaja annab kohtus valeütlusi. Asjaolu, et tunnistaja ei avaldanud istungil enda tervise suhted delikaatseid andmeid ei tähenda, et tunnistaja valetab kuriteo sündmuse kohta. Maakohus ei ole tuvastanud tunnistaja poolt ebaadekvaatset käitumist. Hinnates kohtuistungi protokollis kajastatud tunnistaja poolt antud ütluste vastavust küsimustele, nende asjakohasust, pole ringkonnakohtul analoogselt maakohtuga võimalik sedastada, et tunnistaja tervislik seisund ei võimaldanud tal aru saa da kohtuistungil tõe rääkimi se kohustusest või et tunnistaja on seoses terviseprobleemidega andnud valeütlusi. 14.
6. R.M-i kaitsja leiab, et CC politsei poole pöördumine äratab kahtluse tema motiivide osas. Kolleegiumi seisukohalt asjaolu, mis ajendas tunnistajat politsei poole pöörduma ja andma ka tema enda suhtes süüstavaid ütlusi, pole olulise tähtsusega ning selline käitumine iseenesest ei anna alust tema ütluste usaldusväärsuses kahelda. 10 Kolleegium märgib, et t unnistaja poolt tõendamiseseme asjaolude kohta antud ütlusi hindab kohus oma siseveendumuse kohaselt koos teiste seaduslike ja usaldusväärseteks tunnistatud tõenditega, seejuures arvestades muuhulgas nii ütluste riimumist teiste tõenditega, kui ka ütluste selgust ja ka elulist usutavust. 14.
7. Kaitsja väide, et CC, kes on pakkunud R.M-ile seksuaalteenust , võis anda ütlusi kättemaksuks , on oletus, kuna vabatahtlik seksuaalteenuse osutamine mingile kättemaksule iseenesest ei viita. Samuti ei anna võlasuhte olemasolu alust tunnistaja ütlustes kahelda kuna tunnistaja on ka oma ütlustes kinnitanud, et ta oli R.M-ile võlgu. Esitatud elektronkirjade osas on maakohus oma hinnangu andnud ega ole neid süü küsimuse osas arvestanud. Nendele uuesti apellatsioonis paljasõnaline viitamine mingeid järelmeid endaga kaasa ei too. 14.
8. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et m aakohus on kooskõlas Riigikohtu asjakohase praktikaga ja

§ 61

lg -s 2 sätestatuga hinnanud tõendeid nende kogumis ning põhjendanud tõendite eelistust ka R.M-i süüküsimuse otsustamisel. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe omavahelisse konteksti ning selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses on kõiki tõendeid põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise aluseks olevad järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo toimepanemist süüdistatava R.M-i poolt. Kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed ning veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav. Kolleegium leiab, et kaitsja poolt esitatud apellatsiooni väited ei anna alust tõendeid maakohtust erinevalt hinnata ega ka jõuda R.M-i poolt inkrimineeritud kuriteo toimepanemise ja süü küsimuse osas maakohtust erinevale järeldusele. 15. Apellatsiooni piiridest ja esitatud taotlustest olenematult, juhindudes

§ 340lg 1, leiab kolleegium, et kohus on R.M-i süüdimõistmisel Kar

S § 202 lg 2 p 2 järgi kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. KarS § 202 lg 2 p 2 näeb muuhulgas ette vastutuse süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara hoidmise eest isiku poolt, kes on varem toime pannud süüteoga saadud vara omandamise või turustamise. Kriminaalasja materjalidega on tuvastatav, et R.M tunnistati Harju Maakohtu

1. veebruari 2013 otsusega süüdi KarS § 202 lg 2 p 1 järgi süüteoga saadud vara omandamise ja turustamise eest ja karistati rahalise karistusega 150 päevamäära ( 2 kd. t.lk. 12-19).
2. mai 2015 määrusega ( 2 kd. t.lk. 20 -23) asendati talle mõistetud rahaline karistus üldkasuliku tööga 50 tundi. Ida-Harju kriminaalhooldusosakonna ettekande kohaselt ( 2 kd. t.lk. 33) on R.M talle määratud töötunnid ära teinud
3. augustiks 2015 ning kriminaalhooldus on lõppenud
4. septembril
5. Vastavalt Karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 7 kustutatakse karistusandmed registrist, kui üldkasuliku töö sooritamisest on möödunud 3 aastat. R.M-i poolt üldkasuliku töö sooritamisest möödus 3 aastat juba seega
6. augustil 2018, mil kustus eeltoodud sätte kohaselt ka temale mõistetud karistus eelmise kohtuotsuse eest. Seega on tuvastatav, et R.M pani 2015 aastal uue KarS § 202 ettenähtud kuriteo toime küll kehtiva kriminaalkaristuse ajal, kuid
7. veebruaril 2019 aastal, mil maakohus otsuse kuulutas, R.M-il kehtiv karistatus puudus. 11 KarRegS § 5 lg 1 kohaselt on karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Erandid registrist kustutatud andmete kasutamisel on loetletud KarRegS § 5 lgs 2 ning on seotud üksnes teatud suuremate nõuetega ametikohtadel töötamise, õiguste omandamise või tegevusvaldkondades tegutsemisega, mis antud juhul ei kohaldu. Seega korduvus ehk retsidiiv on toimepanijat iseloomustav tunnus ja antud juhul selle kohaldamine ehk kohtu poolt otsusega tema süüdimõistmine korduva kuriteo toimepanemises eeldab e t R.M-i poolt varem toimepandud kuriteo eest mõistetud karistusandmed pole kustutatud. Eeltoodust nähtuvalt maakohtu otsuse kuulutamise ajal
8. veebruaril 2019 oli eelmise kuriteo eest mõistetud karistus andmed kustunud, mistõttu ei olnud ta kohtuotsuse kuulutamise ajal isikuks, kes on varem süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omastamise või turustamise toimepannud isikuks KarS § 202 lg 2 p 2 mõttes. Kolleegium leiab, et eelnimetatud materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on raskendatud süüdistatava olukorda, toob kaasa maakohtu otsus tühistamise ja ringkonnakohtu poolt uue otsuse tegemise, millega R.M tuleb KarS § 202 lg 2 p 2 järgi õigeks mõista.
9. Ringkonnakohus on juba otsuse p-s 9 tuvastanud antud menetluses mõistliku menetlusaja riive, mida on võimalik süüdistatavatele heastada karistuse kergendamisega, mis siis toob kaasa mõlema süüdistatavale karistuste osas maakohtu otsuse tühistamise. Samuti kolleegium leiab, et R.M-ile karistuse mõistmisel on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. 16.
10. R.M-ile karistuse mõistmisel on maakohus arvestanud tema varasema kuriteo toimepanemisega. Kolleegium lei ab, et kuna tegemist ei olnud kohtuotsuse kuulutamise ajal enam kehtiva karistusega, puudus maakohtul seaduslik alus karistuse mõistmisel eelmist kehtetut karistust arvestada. Ka Riigikohus on oma lahendites ( vt nt RKKKo 1-17-5883) sedastanud, et kohus saab isikule karistust mõistes eripreventiivse kaalutluse all tuvastada tema varasema karistatuse üksnes juhul, kui see kehtib kohtuotsuse tegemise hetkel. Samuti on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-28-04 kehtestanud põhimõtte, et karistusregistri eesmärk on informatsiooniline, mitte konstitueeriv, mistõttu ka kehtetu karistatuse seal näitamine ei anna iseenesest alust KarRS § 24 lg 1 p 7 ettenähtud andmete kustutamise tähtaja eiramiseks. Seega kolleegium leiab, et otsus R.M-ile mõistetud 1 aastase vangistuse osas kuulub tühistamisele ja arvestades nii mõistliku menetlusaja riivet kui ka maakohtu poolt ekslikult arvestatud varasemat karistatust, tuleb mõistetud karistust leevendada ja uue otsusega R.M-i karistada 6 kuulise vangistusega. Muus osas, so KarS § 73, 78 sätete kohaldamise osas maakohtu otsus muutmisele ei kuulu. 16.
11. E.Y-d on maakohus karistanud rahalise karistusega 265 päevamäära, so 2650 eurot. Kaitsja on apellatsioonis sidunud E.Y-le leebema karistuse mõistmise tema süüdi tunnistamisega kuriteole kaasaaitamises. Kolleegium kaitsja taotlust ei rahuldanud ega leidnud seaduslikke aluseid käsitada E.Yt kuriteole kaasaaitajana, mistõttu eelnimetatud alusel temale mõistetud karistus leevendamisele ei kuulu. E.Y-le tuleb mõista mõistliku menetlusaja riivet arvestades leebem karistus ja kolleegium leiab, et teda tuleb karistada rahalise karistusega 200 päevamäära, so 2000.00 euroga. Arvestades tema eelvangistuses viibitud 1 päeva tuleb KarS § 68 lg 1 alusel mõista talle karistuseks 197 päevamäära, so 1970.00 eurot. KarS § 73 ja 78 kohaldamise osas kohtuotsus korrigeerimisele ei kuulu. 12
12. R.M-i kaitsja on esitanud taotluse mõista Eesti Vabariigilt R.M-i kasuks välja maakohtu menetluses valitud kaitsjale tehtud kulutused.

§ 181

lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seotud erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. Kolleegium mõistab R.M-i osaliselt ja nimelt KarS § 202 lg 2 p 2 järgi õigeks, mistõttu tuleb osa maakohtu menetluses valitud kaitsja poolt õigusabiga seotud kulu süüdistatavale hüvitada. Kaitsja ei ole taotluses ära näidanud kulutus i, mis hõlmavad süüdistuse osa, milles ringkonnakohus R.M-i õigeks mõistab, mistõttu ringkonnakohus annab sellele ise hinnangu. Kolleegium leiab, et R.M mõistetakse õigeks vaid väga väikeses osas ja nimelt tema isikut iseloomustavat tunnust puudutavas osas, mistõttu kuulub hüvitamisele kaitsjatasu summas 100 eurot. 18. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p 4, § 338 p 2,4, § 340 lg 1, lg 2 p 3, 4 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu

1. jaanuari 2019 otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. E.Y kaitsja apellatsiooni jätab ringkonnakohus rahuldamata. R.M-i kaitsja apellatsiooni rahuldab osaliselt.
2. Kokkuleppel kaitsja kui ka RÕS alusel õigusabi osutanud kaitsja taotlesid apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest tasu kindlaksmääramist ja hüvitamist. Apellatsioonimenetluses reguleerib menetluskulude hüvitamist

§ 185

.

§ 185

lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337lg 1 p-s 4 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Kolleegium osutab, et vastavalt kohtupraktikale ( vt vt RKKKo nr 3-1-1-108-12) on kaitsjale makstav tasu käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (vt RKKKo nr 3-1-1-99-11) 19.

1. R.M-i kokkuleppel kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seonduvalt hüvitada R.M-ile 450.00 eurot. Kaitsetoimingutena on taotluses ära näidatud ettevalmistus ja kaitse ringkonnakohtu istungil 3 tundi. Apellatsioonikohtuistung kestis poolteist tundi, seega kohtuistungiks ettevalmistumise eest taotleb kaitsja tasu hüvitamist samuti pooleteist tunni eest. Kolleegium leiab, et selline taotlus pole põhjendatud. Apellatsioonimenetlus oli korduv, kaitsjal olid kõik asjaolud ja apellatsiooni sisu teada ja selle meelde tuletamiseks piisab kolleegiumi seisukohalt poolest tunnist. Seejuures arvestab kolleegium asjaoluga, et kaitsja ei olnud piisava põhjalikkusega istungiks ettevalmistunud kuna taotletud tõendeid polnud kaitsjal ringkonnakohtule esitada. Kolleegium leiab, et põhjendatud ajakuluks saab kokku hinnata 2 tundi, mistõttu kuulub kaitsja taotlus rahuldamisele osaliselt ja koos käibemaksuga kuulub R.M-ile hüvitamisele 300.00 eurot. 19.
2. E.Y kaitsja on taotluses menetlustoimingutena näidanud istungiks ettevalmistumine 50 minutit ja kohtuistungil osalemine 1 tund ja 29 minutit. 13 Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt ära näidatud menetlustoiminguid saab hinnata vajalikeks ja nendele kulutatud aega mõistlikuks. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele ja hüvitamisele kuuluvaks tasuks on koos käibemaksuga 151,20 eurot, mis jääb

§ 185lg 1 alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) 14