Obsah (10)

§ 238§ 340§ 61§ 7§ 268§ 233§ 342§ 63§ 66§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 09. oktoober 2019. a Tallinn Kriminaalasja number 1-19-3377 Kohtukoosseis Orvi Koik, Pavel Gontšarov ja Ivi K

§ 238

lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja lõplikuks rahaliseks karistuseks loeti 120 päevamäära, s.o 876 eurot. Kohaldati KarS § 73 lg 1 ja 3 sätteid katseajaga 1 aasta. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse kuupäev. 2.1 Sama otsusega lahendati ka menetluskulude ja asitõendiga seonduv. APELLATSIOON: 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava T.A kaitsja jurist Marko Woronowicz. Kaitsja taotleb tühistada Pärnu Maakohtu 07.08.2019.a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-193377 ja lõpetada kriminaalmenetlus ning mõista süüdistatav T.A

§ 340lg 2 p 1 alusel õigeks kriminaalasjas nr 1-19-3377.

3.1 Karistusseadustiku § 121 näeb ette kriminaalvastutuse teise inimese tervise tahtliku kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest, kuid igasugune füüsiline kontakt isikute vahel ei tähenda automaatselt antud koosseisu realiseerumist. Subjektiivsest küljest eeldab koosseis tahtlust. Tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et isegi prokuratuur lisas sõna „tahtlikult“ antud kriminaalasja juurde alles üks päev enne istungit, so 19.06.2019.a. 3.2 Kannatanu ründas esimesena süüdistatavat, alustades tõuklemist, millele järgnes süüdistatava spontaanne kätega vehklemine, et mitte kaotada tasakaalu ja trepist alla kukkuda. Süüdistatav oli hädakaitse seisundis ja kaitses ennast. Kokkuvõtvalt on kinnitust leidnud osapoolte vahel toimunud füüsiline konflikt/kontakt, mille käigus osapooled võisid tunda/said/võisid saada/ füüsilist valu ja/või tervisekahjustusi KarS § 121 mõttes. 3.3 KarS § 28 lg 1 ei loe hädakaitsega õigustatuks mitte üksnes isiku elu ja tervise vastu suunatud ründeid, vaid lubab hädakaitset teostada iga õigusvastase ründe tõrjumiseks, mis on suunatud isiku enda või kellegi teise õigushüvedele. Lähtudes Riigikohtu lahend nr. 3-1-1124-01 on vajalik hädakaitsesituatsiooni hinnata ka eelnenud sündmuste käiku arvestades, vastavalt Riigikohtu lahend nr. 3-1-1-17-04 on hädakaitse vahendi valimisel põhimõtte, et isik ei pea üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, seega olid kaitseks valitud vahendid proportsionaalsed ja lähtudes ülaltoodust ei esine KarS § 121 sätestatud kuriteokoosseisu tunnuseid ning ei esine küllaldaselt andmeid, mis viitaks sellele, et toime oleks pandud tahtlik kuritegu, so KarS § 121 lg 1 sätestatud tegu. 2 3.4 Tõendite kogumisel tuleb lähtuda tõendamiseseme asjaoludest.

§ 61lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ettemääratud jõudu.

See printsiip kehtib ka kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava ütluste kohta, s.t. kriminaalmenetluses ei ole võimalik eelistada kannatanu ütlusi tunnistajate/süüdistatava ütlustele ning süüdistust ei ole võimalik rajada vaid kannatanu ütlustele. Kõiki tõendeid tuleb hinnata kogumis, hinnata nende usaldusväärsust ning seejärel langetada menetlusotsus. Isikule süüdi mõistmisel peab olema kindel siseveendumus isiku süüs, seda peavad kinnitama objektiivsed tõendid, mis ka kohtus kinnitust leiavad. Neid antud kriminaalasjas ei esine. 3.5 Kannatanul esinevad vigastused ei anna iseenesest alust tõsikindlaks tõdemuseks, et süüdistataval oli tahtlus tekitada kannatanule vigastused ega välista ka KarS § 121 mõttes süüdistatava tegevuse õiguspärasust. Samas asjaolu osas, et süüdistataval T.A-l puuduvad kehavigastused, tuleb märkida, et tõukamise käigus ei pruugi tekkida väliseid silmaga nähtavaid vigastusi ning seega ei kummuta vigastuste puudumine ründe mittetoimumist T.A suhtes. 3.6 Karistusõiguslik lähenemine lähtub ultima ratio ehk viimase abinõu põhimõttest ja seega ei ole võimalik isikule esitada süüdistust kuriteos pelgalt oletuste põhjal. Samas tuleb

§ 7

lg-s 3 sätestatust tulenevalt lähtuda in dubio pro reo põhimõttest ehk tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks (vt RKKKo nr 3-1-1-60-10, p 9). Kogutud toimiku materjalidest võib järeldada, et T.A teos puudub kuriteokoosseis, seega kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu tuleb mõista süüdistatav T.A õigeks kriminaalasjas nr 1-19-

1. PROKURÖRI SEISUKOHT:
2. Prokurör palub jätta T.A kaitsja apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 07.08.
3. a otsus kriminaalasjas nr 1-19-3377 muutmata. Prokuratuuri hinnangul on Pärnu Maakohtu poolt käesolevas kriminaalasjas tehtud kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alus puudub. 4.1 Kaitsja toob esmalt süüdistatava käitumist õigustava asjaoluna välja selle, et kuriteosündmuse toimumise asukoht- Pärnu linn XXX on jätkuvalt kannatanu ja süüdistatava ehk endiste abikaasade ühisvara. Tõepoolest, selles osas, et tegu on ühisvaraga, vaidlus puudub. Kuid prokuratuuri hinnangul on kriminaalasjas kogutud tõenditega üheselt kinnitust leidnud, et sündmuse toimumise ajal oli XXX, Pärnus kannatanu elukohaks. Antud asjaolu tuleneb nii kannatanu kui ka süüdistatava ütlustest, samuti kinnitavad seda vastavate menetlusosaliste kohtueelses menetluses koostatud ülekuulamise protokollide ankeedid. Nii on kannatanu lasknud märkida oma elukohaks XXX, Pärnu ning süüdistatav CCC, Pärnumaa. Seega on maakohus prokuratuuri hinnangul õigustatult asunud seisukohale, et pärast lahkuminekut sai elukoht aadressil XXX, Pärnu just kannatanu koduks ning antud elukoha näol oli tekkinud süüdistatava jaoks teiste isikute kodu, kuhu ootamatult ja nõusolekuta sisenemise nõudmine ei ole aktsepteeritav. 4.2 Kaitsja väide, et T.A otsustas kasutada juhust ja arutada endise abikaasaga ühisvara jagamisega seotud asjaolusid, et siis jõuda pooli rahuldavale mõistlikule kokkuleppele, ei ole ühegi tõendiga kinnitust leidnud. 3 Nii on tunnistaja NN andnud ütluseid selle kohta, et 29.10.2018.a õhtusel ajal kella 19:00 paiku oli tema Y-ga XXX korteris remonti tegemas, kui keegi hakkas ukse taga tugevalt koputama ja lõhkuma. Nii kannatanu kui ka tunnistaja arvasid kohe, et see on T.A, kuna ta oli ka varem seal käinud ja tunginud korterisse sisse oma tütrelt äravõetud võtmega. Ka kannatanu sõnul tuli süüdistatav süüdistuses nimetatud ajal XXX ukse taha ning hakkas vastu ust ja akent prõmmima. Seepeale läks kannatanu uksele, kus T.A nõudis enda sisse laskmist. Kannatanu süüdistatavat sisse ei lasknud, mistõttu üritas viimane kannatanut välisukse juures kätega lüüa. Seda, et süüdistataval oli soov XXX elamisse pääseda, tunnistab süüdistatav ka ise kohtueelses menetluses antud ütlustes. Nii on T.A kahtlustatavana andnud järgmiseid ütluseid: „Tuppa ta mind ei kutsunud, kuigi ma püüdsin tuppa pääseda /-/“. Kuivõrd ses osas kattuvad süüdistatava ütlused teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, tuleb selles osas lugeda need prokuratuuri hinnangul usaldusväärseks ning lugeda tõendatuks süüdistatava poolt agressiivne/ jõuline käitumine eesmärgiga pääseda oma endisesse elukohta. 4.3 Süüdistatava ja kaitsja versiooni kohaselt ei olnud T.A tegu tahtlik. Vaadates kriminaaltoimikust kannatanu ülekuulamise lisaks olevat fototabelit kannatanu vigastustest, siis riiklikule süüdistajale ei ole usutav kogemata võtmetega kannatanu näo pihta minemine. On eluliselt usutav, et kannatanu vasakul sarnal olevad vigastused saadi just vastu nägu millegi terava esemega lüües. Sellest tulenevalt on prokuratuuri hinnangul käsitletav süüdistatava poolt tegutsemine vähemalt otsese tahtlusega- ta teab, et lüües teist inimest näkku tekitab ta talle vähemalt füüsilist valu kui mitte tervisekahjustusi ning ta tahab seda. Kokkuvõtvalt on prokuratuur jätkuvalt seisukohal, et kuivõrd just süüdistatav tuli agressiivselt meelestatult kannatanu elukoha ukse taha, kus ta nõudis tuppa sisse laskmist, mida aga kannatanu ei soovinud, siis sellest saab järeldada, et ründavamaks pooleks oli just T.A , kelle õigusvastast rünnet kannatanu tõrjuma pidi. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
4. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega ja prokuröri seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. 5.1 Kõigepealt tuleb kolleegiumil märkida, et

§ 268

lg 2 kohaselt võib prokurör kriminaalasja kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta või täiendada. Tulenevalt

§ 233

lg-st 3 kehtib see põhimõte ka lühimenetluses, kuna

1. peatüki
2. jagu, mis reguleerib lühimenetlust, ei sätesta selles osas erisusi. Seega ei ole süüdistuse täiendamine lühimenetluses vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena (vt 31-1-79-10).
3. Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja T.A temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 121 lg 2 p 2 järgi õigeksmõistmist. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud

§ 61lg 2 sätestatut.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

§ 61

lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid 4 kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3 -1-1-88-06, 3-1-1-407). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu, tunnistajate NN ja DD ütlused usaldusväärseks. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 6.1 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 6.2 Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt (lk 79-79 pöördel) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja T.A õigeksmõistmiseks. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele maakohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid

§ 342

lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele. 7. Kolleegium märgib, et

§ 63lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlus.

Tuleb märkida, et senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustel e ning paljude teiste otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on tuginenud süüdistatava T.A süüdimõistmisel otsesele tõendile, s.o kannatanu YY ütlustele ja ka kaudsetele tõenditele, mis toetavad YY antud ütlusi. Maakohus on teo toimepanemise tõendatuks lugemisel tuginenud lisaks kannatanu ja tunnistajate ütlustele ka asitõendi vaatlusprotokollile ja Pärnu Haigla erakorralise meditsiini ambulatoorsele epikriisile. 7.1 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud süüdistatava T.A ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
3. septembri
4. a otsuses 3-1-1-77-05 5 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus on veenvalt põhjendanud miks ta ei pea süüdistatava ütlusi usaldusväärseks (lk 79 pöördel) ning on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu ja tunnistajate ütlused kogumis usaldusväärsemateks süüdistatava T.A poolt antud erinevatest ütlustest. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanu asjaolu, et maakohus asus seisukohale, et süüdistatava T.A ütlused ei ole usaldusväärsed, mistõttu ei saanudki maakohus neid ütlusi tõendina arvestada. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud süüdistatava T.A ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. 7.2 Apellant asub seisukohale, et tunnistajate ütlused ei ole piisavad, et lugeda süüdistatava T.A süü tõendatuks, kuivõrd tunnistajad ei näinud konflikti ennast, siis selles osas märgib kolleegium järgmist.

§ 63

lg 1 kohaselt on tunnistaja ütlus tõend ning

§ 66

lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et tunnistajate NN ja DD kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtumenetluses avaldatud ütlused on tõendiks ka tõendamiseseme nende asjaolude suhtes mida kannatanu YY neile avaldas, kuna esinevad

§ 66lg 21 p 2 alused.

Kannatanu YY rääkis sündmustest NN-le ja DD-le vahetult peale toimunud sündmust. Seejuures saab tunnistajate ütlusi kasutada kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hind amiseks. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (vt 3-1-1-73-15 p 11). Lisaks on tunnistajad üksikasjalikult andnud ütlusi mida nad on tajunud, st näinud või kuulnud ise antud sündmuse kohta. Seega on tunnistajate NN ja DD ütlused tõendid nii teatud asjaolude suhtes, mida nad on ise tajunud, st näinud või kuulnud, kui ka kannatanu YY ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. 7.3 Apellant asub seisukohale, et süüdistatava ja kannatanu vahel tekkis erimeelsus, mis jõudis konfliktini ja seda põhjusel, et kannatanu tõukas süüdistatavat. Seega oli süüdistatav KarS § 28 lg 1 kohaselt hädakaitses. Kolleegiumil tuleb märkida, et kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just T.A versiooni konflikti käigu ja kannatanul vigastuste tekkimise osas. Kannatanu ei ole kinnitanud süüdistatava tõukamist vaid on andnud ütlusi, et kinni teda ei hoidnud, lihtsalt tõrjus kätega lööke, pani käed ette, et mitte ise pihta saada (lk 4). Seega ei ole kannatanu poolt tuvastatud sellist käitumist (rünnet), mis annaks alust rääkida hädakaitseseisundist. Kuna ringkonnakohus kaitseseisundit ei tuvastanud, siis ei ole ka hädakaitset kui õigustavat asjaolu, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks hakata analüüsima kaitsetegevust. Seejuures jätab apellant tähelepanuta, et igat tõukamist või lükkamist ei saa võtta kui rünnakut ning see ei too kohe kaasa hädakaitseseisundit. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis 3-1-1-111-04, p 12 märkinud, et lugeda inimese teatud tegu (tegevus või tegevusetus) õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses, peab see tegu sotsiaalse arusaama kohaselt olema vaadeldav ründena. Antud juhul selliseid asjaolusid maakohtu poolt tuvastatud ei ole ning neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Kolleegium märkis juba eelpool, et asjas puuduvad tõendid, mis sellist kaitseversiooni kinnitaks ning taotledes sellisel põhjendusel oma kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 121 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses, tugineb kaitsja mitte maakohtu poolt kindlakstehtule, vaid oma versioonile asetleidnust. 6

1. Kohtukolleegium leiab, et T.A käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 2 järgi ja õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Maakohus on analüüsinud põhjalikult süüdistatava kaitsja väiteid, versiooni ja tõstatatud kahtlusi, analüüsinud objektiivset koosseisu kui ka subjektiivset külge ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad ja kolleegium nõustub nendega. 8.1 Kaitsja jätab tähelepanuta, et KarS § 121 lg-s 1 sätestatud kehaline väärkohtlemine on koosseisutüübilt alternatiiv-aktiline süüteokoosseis. Selle süüteokoosseisu objektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivset tegu – tervise kahjustamist ning valu põhjustavat kehalist väärkohtlemist. Esimene vastab teodelikti tunnustele, teine eeldab aga koosseisulise tagajärjena füüsilist valu. Tervise kahjustamine on tegu, mis seisneb organismi anatoomilise või füsioloogilise funktsiooni häires, haiguses või muus pataloogilises seisundis, seega konkreetses tagajärjes avalduvas vigastuses. Tervisekahjustuse kui tagajärje eristamine raskusastmete järgi on vajalik KarS § 121 lg 1 ja lg 2 p 1 piiritlemiseks. Seega kannatanul tervisekahjutuse esinemise korral on KarS § 121 objektiivne koosseis täidetud ning tagajärjena füüsilise valu tundmist eraldi tuvastama ei pea. Seega ei ole asjakohane kaitsja apellatsioonis toodu, et kannatanu ei pannud kohe vigastust tähele ehk ei tundnud valu, vaid avastas vigastuse peale sündmust, kuivõrd süüdistatavale ei olegi esitatud süüdistust valu põhjustavas kehalises väärkohtlemises vaid tervise kahjustamises. 8.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt märkinud, et KarS § 121 koosseisu täitmiseks on vajalik löögi teatud intensiivsus. Selleks, et pidada füüsilist mõjutamist KarS § 121 alusel kuriteoks, tuleb tuvastada seega teo teatud intensiivsus. Tulenevalt kannatanu ütlustest tuleb lugeda tõendatuks, et süüdistatav lõi teda võtmetega vastu vasakut oimupiirkonda ilmselgelt suure intensiivsusega, kuna selle tulemusel läks katki signalisatsioonipult ja võtmed tulid võtmehoidja küljest lahti. Seega ei olnud tegemist lihtsalt rüselusega ning löögi tugevust kinnitab ka asjaolu, et selle tulemusel tekkisid nahamarrastused. Need asjaolud annavad aluse jaatada tervisekahjustuse tekitamist.
2. Kaitsja apellatsioonis taotletakse sisuliselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja

§ 7

lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Ringkonnakohus asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ning süüdistatava kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata kahtlused, kuid antud kohtuasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. 9.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on rõhutanud, et oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka

§ 7lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus.

Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitsetees kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 7 10. Mõistetud karistust pole apellatsioonis vaidlustatud. Apellatsiooni piiride väliselt peab kolleegium vajalikuks märkida, et käesolevas kriminaalasjas on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, kuivõrd on ekslikult arvestanud päevamäära suuruse (7.30 eurot). Asjaolu, et T.A keskmiseks päevasissetulekuks on arvutuse teel kujunenud kümnest eurost väiksem summa ehk 7.30 eurot (lk 26), ei anna alust määrata süüdlasele kümnest eurost väiksemat summat. KarS § 44 lg 2 kohaselt arvestatud päevamäära suurus ei või olla väiksem kui miinimumpäevamäär. Miinimumpäevamäära suurus on 10 eurot. Tulenevalt

§ 340

lg-st 4 võib ringkonnakohus süüdistatava olukorda raskendada vaid prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel. Kuna ringkonnakohus vaatab kriminaalasja läbi üksnes süüdistatava kaitsja apellatsiooni alusel ning maakohtu otsuses eelmärgitud vea parandamine oleks süüdistatava T.A olukorda raskendav, puudub kolleegiumil seadusest tulenev pädevus maakohtu minetust kõrvaldada. 12. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 07.

augusti 2019.a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tühistatud osaliselt Riigikohtu 09.03.2020 otsusega RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu
2. augusti
3. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a otsus osas, millega T.A tunnistati süüdi KarS § 121 lg 2 p 2 järgi.
6. Tühistatud osas teha uus otsus, millega tunnistada T.A süüdi KarS § 121 lg 1 järgi.
7. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
8. Kassatsioon rahuldada osaliselt. 8