RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 121lg 2 p 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 9.

oktoobri

1. a otsus I.K kaitsja vandeadvokaat Viktor Turkin, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merry Tiitus
2. veebruar 2020, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Pärnu Maakohtu
4. augusti
5. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
6. oktoobri
7. a otsus osas, millega I.K tunnistati süüdi

§ 121lg 2 p 2 järgi.

2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega tunnistada I.K süüdi

§ 121lg 1 järgi.

1. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
2. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. I.K-d süüdistatakse karistusseadustiku (

) § 121 lg 2 p 2 järgi selles, et ta lõi

1. oktoobril 2018 endist abikaasat A. A-d tahtlikult käega vastu pead. Süüdistatav hoidis käes võtmekimpu ja tabas kannatanu vasakut meelekohta, põhjustades kannatanule marrastuse.
2. Pärnu Maakohtu
3. augusti
4. a otsusega tunnistati I.K lühimenetluses süüdi

§ 121lg 2 p 2 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 1314 eurot. Kriminaalmenetluse seadustiku (Kr

MS) § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, s.o 876 euroni.

§ 73

alusel määras kohus, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui I.K ei pane üheaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni I.K kaitsja Marko Woronowicz, kes taotles otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. oktoobri
4. a otsusega jäeti kaitsja apellatsioon rahuldamata. 4.
5. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei eksinud tõendite hindamisel. Tõendeid on hinnatud kogumis ja veenvalt põhjendatud, miks tuleb süüteo toimepanemine tõendatuks lugeda. Süüdimõistev otsus tugineb kannatanu ütlustele kui otsesele tõendile ja ka kaudsetele tõenditele, milleks on tunnistajate ütlused, asitõendi vaatluse protokoll ja Pärnu Haigla ambulatoorne epikriis. Süüdistatava ütlused luges maakohus põhjendatult ebausaldusväärseks ega arvestanud neid otsuse tegemisel. 1-19-3377 4.
6. I.K versioon toimunust ei leidnud kinnitust. Ühestki tõendist ei nähtu, et kannatanu oleks süüdistatavat rünnanud. Järelikult pole põhjust rääkida hädakaitseseisundist, nagu ka kõrvaldamata kahtlusest, mida tulnuks tõlgendada süüdistatava kasuks. 4.
7. Kolleegium märkis, et maakohus eksis I.K-le mõistetud rahalise karistuse päevamäära suuruse arvutamisel, lugedes tema keskmiseks päevasissetulekuks 7,30 eurot.

§ 44lg 2 näeb ette, et miinimumpäevamäära suurus on 10 eurot.

Järelikult ei tohtinud sellest väiksemat päevamäära kohaldada. Kuna ringkonnakohus arutas kriminaalasja kaitsja kaebuse alusel, ei saanud ta süüdistatava olukorda raskendada ega maakohtu seda eksimust kõrvaldada. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. I.K kaitsja vandeadvokaat Viktor Turkin esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja I.K õigeksmõistmist. Kaitsja märgib lühidalt järgmist. 5.
2. Kriminaalasjas üle kuulatud tunnistajad ei näinud löömist pealt, vaid kuulsid sellest kannatanult. Arvestades kannatanu vigastuse iseloomu, ei saanud löök olla tahtlik. I.K võis rüseluse käigus kannatanut võtmega kogemata riivata. Ainuüksi kannatanu vigastus ei anna alust jaatada tahtliku süüteo toimepanemist.

§ 121

eeldab tahtlikku tegu, prokuratuur lisas sõna „tahtlikult“ süüdistusse aga vaid päev enne kohtuistungit. 5.

1. Kannatanu alustas tõuklemist, millele järgnes süüdistatava spontaanne kätega vehkimine selleks, et mitte tasakaalu kaotada. Süüdistatav oli seega hädakaitseseisundis, tema süüd kinnitavaid objektiivseid tõendeid ei ole. Pole tuvastatud, kuidas purunes võtmekimbu küljes olnud autopult – kas löögist vastu kannatanu pead või asfaldile kukkumisest. Ringkonnakohus ei ole otsuses nendele küsimustele tähelepanu pööranud. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ja I.K tuleb õigeks mõista.
2. Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et maa- ja ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Otsuste tegemisel on lisaks kannatanu ütlustele tuginetud ka tunnistajate ütlustele. Peale süüdistatava ebausaldusväärsete ütluste ei kinnita ükski tõend hädakaitseseisundi esinemist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Tõendite hindamist ja kohtuotsuste põhjendamist puudutavad kassatsiooniväited on ainetud. Kohtud on käsitlenud tõendite usaldusväärsust piisava põhjalikkusega ning tuvastanud faktilised asjaolud arusaadavalt ja jälgitavalt. Taotledes pelgalt tõenditele teistsuguse hinnangu andmist, vaidlustatakse kassatsioonis maa- ja ringkonnakohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada. Seetõttu ei anna kassatsiooni väited alust vaidlustatud otsuste tühistamiseks.
4. Siiski on kohtud kohaldanud materiaalõigust vääralt. Nimelt on I.K tunnistatud süüdi

§ 121

lg 2 p 2 järgi, mis näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest, kui see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes. Maa- ja ringkonnakohus leidsid, et kuna kannatanu oli I.K endine abikaasa, oli tegemist lähisuhtes toime pandud kuriteoga. Riigikohus sellise käsitlusega ei nõustu ja selgitab KrMS § 3602 lg 3 alusel kassatsiooniväliselt järgmist. 9.

§ 121ei määratle lähisuhte mõistet.

Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et

§ 121

kontekstis peetakse lähisuhte all silmas kahe või rohkema inimese vahelist pere-, sugulus-, põlvnevus-, hõimlus- või armastussuhet, sõltumata sellest, kas suhte osapooled jagavad elukohta. Lähisuhtele on iseloomulik hoolitsus, usaldus, turvalisus, emotsionaalne tugi ning omavaheline tundeseotus, sh pere-, sõprus-, paari- ja armastussuhted. (554 SE, Riigikogu XII koosseis.) 10. Eeltoodust tulenevalt ei saa lähisuhte tuvastamisel piirduda pelgalt suhte vormiliste tunnuste sedastamisega, ehk siis lähisuhte jaatamiseks ei pruugi piisata üksnes pere-, sugulus-, põlvnevus- vms suhte kui fakti tuvastamisest. Viimasest tähtsam on sisuline ühiseluline side inimeste vahel, mis võib, kuid alati ei pruugi hõlmata ka laste kasvatamist, ühist majapidamist jmt. Oluline on tegelik sotsiaalne ja enamasti ka emotsionaalne side isikute vahel, mis tugineb nt vastutuse jagamisele, üksteisele 2

§ 121lg 2 p 2 järgi.

Kolleegiumi hinnangul ei võimalda aga varasema abielu või kooselu fakt iseenesest sellise järelduse tegemist. Pigem vastupidi – kui abielu või kooselu on tegelikkuses lõppenud, tuleks lähtuda eeldusest, et lõppenud on ka lähisuhe. Mööndes, et mõningatel juhtudel võib lähisuhe jätkuda ka pärast lahkuminekut, tuleb see aga konkreetseid asjaolusid arvesse võttes igal üksikjuhtumil tuvastada. 12. Praeguses asjas tegid kohtud kindlaks, et süüdistatava ja kannatanu kooselu lõppes ligi kuus aastat enne kuriteosündmust ja kannatanu elab juba üle aasta uue elukaaslasega. Samuti tehti kindlaks, et kannatanul ja süüdistataval on ühised lapsed, kes elavad ema juures ning et teo toimepanemise ajal vaidlesid kannatanu ja süüdistatav ühisvara jagamise üle. Muud kannatanu ja süüdistatava omavahelist seotust kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditest ei nähtunud. Kolleegium märgib, et üksnes ühiste laste ja ühisvara olemasolu ei ole piisav, et rääkida praeguses asjas ka kannatanu ja süüdistatava lähisuhtest

§ 121lg 2 p 2 tähenduses.

I.K süüditunnistamisel

§ 121lg 2 p 2 järgi on kohtud seega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. 13. Kr

MS § 3602 lg 3 alusel väljub kolleegium kassatsiooni piiridest, tühistab maa- ja ringkonnakohtu otsuse I.K süüditunnistamises

§ 121

lg 2 p 2 järgi ja tunnistab ta süüdi

§ 121lg 1 järgi.

14. Eeltoodu ei tingi karistuse kergendamist. Maakohtu otsusega mõisteti I.K-le rahaline karistus 180 päevamäära, s.o 1314 eurot, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra 876 euroni.

§ 44

lg 1 järgi võib kohus kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Järelikult jääb kohaldatud karistusmäär alla sanktsiooni keskmise. Arvestades ka seda, et maakohus võttis karistuse mõistmisel ekslikult aluseks miinimumpäevamäärast väiksema päevamäära, vastab kohaldatud karistus I.K süü suurusele ka teo ümberkvalifitseerimise korral. Vajadust karistuse vähendamiseks seetõttu ei ole. 15. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 7. augusti 2019. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2019. a otsuse I.K süüditunnistamises

§ 121lg 2 p 2 järgi.

Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistab I.K süüdi

§ 121lg 1 järgi. Muus osas jääb maa- ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) 3